1

Hageja PJ esitas 19. septembril 2011 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse.

2

Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnaline tähis Erdmann & Rossi.

3

Kaubad ja teenused, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (läbivaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 12, 37 ja 42 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

4

Kaubamärk registreeriti 3. veebruaril 2012 numbriga 010310481.

5

Menetlusse astuja Erdmann & Rossi GmbH esitas 26. märtsil 2014 määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti b (nüüd määruse 2017/1001 artikli 59 lõike 1 punkt b) alusel vaidlusaluse kaubamärgi kehtetuks tunnistamise taotluse.

6

Tühistamisosakond lükkas 29. juuni 2015. aasta otsusega kehtetuks tunnistamise taotluse tervikuna tagasi.

7

Menetlusse astuja esitas 18. augustil 2015 EUIPO-le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

8

EUIPO neljas apellatsioonikoda rahuldas 18. juuli 2016. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse ning tühistas tühistamisosakonna otsuse.

9

Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 14. septembril 2016. Hagiavalduse oli tema advokaadina allkirjastanud S.

10

Üldkohtu kantseleisse samal päeval saabunud dokumendiga palus hageja Üldkohtu kodukorra artikli 66 alusel tagada anonüümsus ja teatud andmete väljajätmine üldsusele juurdepääsetavatest dokumentidest.

11

Dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 7. oktoobril 2016, andis hageja Üldkohtule teada, et pärast tema 14. septembri 2016. aasta taotlust tagada anonüümsus ja teatud andmete väljajätmine üldsusele juurdepääsetavatest dokumentidest, oli EUIPO ajutiselt ja kuni Euroopa Kohtu lõpliku otsuse tegemiseni muutnud oma veebisaidil kättesaamatuks vaidlustatud otsuse ning kogu kirjavahetuse, mille pooled olid tühistamisosakonna ja apellatsioonikoja menetluses esitanud.

12

Üldkohus rahuldas 28. oktoobri 2016. aasta kohtumäärusega hageja taotluse jätta kohtuasjaga seotud dokumentidest välja tema nimi ja aadress ning asendada nimi tähekombinatsiooniga „PJ“.

13

Üldkohus jättis pärast oma kirjalikule küsimusele hagejalt saadud vastust 24. jaanuari 2017. aasta kohtumäärusega rahuldamata hageja taotluse jätta teatud andmed üldsusele juurdepääsetavatest dokumentidest välja.

14

Menetlusse astuja esitas vastuse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. märtsil 2017.

15

EUIPO esitas 31. märtsil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuvõetamatuse väite.

16

Kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. aprillil 2017 ja mis lisati Üldkohtu neljanda koja presidendi 17. mai 2017. aasta otsuse alusel toimikusse, andis EUIPO Üldkohtule teada, et vaidlusalune kaubamärk registreeriti EUIPO registris 28. veebruaril 2017 uue omaniku nimele, kelleks on „[X] [GmbH & Co. KG]“. Nimetatud kirja lisadest nähtub, et EUIPO on teinud registreeringus korrektsiooni ning selle kohaselt on kaubamärk 1. märtsist 2017 registreeritud teise omaniku nimele, kelleks on „[Y]-GmbH“.

17

Kirjaga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. mail 2017 ja mis lisati Üldkohtu neljanda koja presidendi 18. mai 2017. aasta otsuse alusel toimikusse, taotles hageja esiteks kodukorra artikli 89 lõike 3 punktide c ja d alusel menetlust korraldava meetme võtmist, et selgitada kahtlusi seoses haldustoimiku manipuleerimisega, ja teiseks kodukorra artikli 69 punkti d alusel menetluse peatamist kuni EUIPO töötajatega seotud kriminaaluurimise lõppemiseni.

18

EUIPO esitas vastuvõetamatuse väite toetuseks 23. mail 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendiga kodukorra artikli 85 lõike 3 alusel uute tõendite esitamise taotlused.

19

Hageja esindaja S. esitas dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 23. mail 2017, kodukorra artikli 174 alusel taotluse asendada hageja [Y]-GmbHga („asendamise taotleja“). Üldkohus palus 1. juunil 2017 menetluspooltel kodukorra artikli 176 lõike 2 alusel esitada oma seisukohad asjaomase asendamistaotluse kohta.

20

Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 24. mail 2017 saabunud dokumendis oma seisukohad EUIPO esitatud vastuvõetamatuse väite kohta.

21

Menetlusse astuja esitas 2. juunil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumendis oma seisukohad EUIPO 3. aprilli 2017. aasta kirja ja hageja 8. mai 2017. aasta kirja kohta.

22

Hageja esitas Üldkohtu kantseleisse 7. juunil 2017 esitatud dokumendiga oma seisukohad EUIPO 3. aprilli 2017. aasta kirja kohta. Hageja väidab eelkõige, et tema õigus olla ära kuulatud ja võistlevuse põhimõte näevad ette, et talle antaks võimalus vastata menetlusse astuja 28. märtsi 2017. aasta vastusele.

23

Menetlusse astuja ja EUIPO leidsid Üldkohtu kantseleisse 9. ja 15. juunil 2017 saabunud dokumentidega, et asendamistaotlus tuleb vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta.

24

Üldkohtu neljanda koja presidendi 14. juuni 2017. aasta otsusega lisati EUIPO 23. mai 2017. aasta kirjas (vt eespool punkt 18) esitatud uute tõendite esitamise taotlused toimikusse ja kodukorra artikli 85 lõike 4 alusel määrati kindlaks tähtaeg, mille jooksul on hagejal ja menetlusse astujal võimalik võtta nende uute tõendite esitamise taotluste suhtes oma seisukoht, mida nad tegid ettenähtud tähtaja jooksul vastavalt 28. ja 20. juunil 2017.

25

Hageja kordas Üldkohtu kantseleisse 20. juulil 2017 saabunud dokumendiga 8. mail 2017 kodukorra artikli 69 punkti d alusel esitatud menetluse peatamise taotlust.

26

Menetlusse astuja ja EUIPO esitasid vastavalt 14. ja 21. augustil 2017 Üldkohtu kantseleisse saabunud dokumentidega oma seisukohad menetluse peatamise taotluse kohta, nõudes selle taotluse rahuldamata jätmist.

27

Üldkohus jättis 9. oktoobri 2017. aasta kohtumäärusega menetluse peatamise taotluse rahuldamata.

28

Hagiavalduses palub hageja Üldkohtul:

29

Vastuvõetavuse väites palub EUIPO Üldkohtul:

30

Oma seisukohtades vastuvõetavuse väite kohta palub hageja Üldkohtul sisuliselt:

31

Menetlusse astuja palub oma seisukohtades Üldkohtul:

32

Kodukorra artikli 130 lõike 1 kohaselt võib kostja taotleda, et Üldkohus lahendaks vastuvõetamatuse küsimuse ilma sisulist vaidlust käsitlemata. Üldkohus võib kodukorra artikli 130 lõike 6 alusel avada vastuvõetamatuse väite lahendamiseks menetluse suulise osa.

33

Käesoleva kohtuasja puhul leiab Üldkohus, et tal on kohtuasja toimikus olevate dokumentide põhjal piisavalt teavet ja otsustab lahendada küsimuse menetluse suulist osa avamata.

34

Enne kui analüüsida käesolevas asjas esitatud hagi vastuvõetavust ja poole asendamise taotlust, on vaja lahendada hageja nõue, et Üldkohus lükkaks vastuvõetamatuse tõttu tagasi nii 31. märtsi 2017. aasta vastuvõetamatuse väite kui ka 23. mail 2017 esitatud uute tõendite esitamise taotlused.

35

Hageja seisukoha põhjal takistab asjaolu, et EUIPO esitas vastuvõetamatuse väite hilinenult, selle väite läbivaatamist. Täpsemalt väidab ta esiteks, et EUIPO ei ole järginud kodukorra artikli 81 lõikes 1 kehtestatud kahekuulist tähtaegaja, ja teiseks, et kodukorra artiklis 60 ette nähtud tähtaja pikendamine seoses vahemaadega kümne päeva võrra ei ole kohaldatav dokumentide edastamisel e‑Curia kaudu.

36

Sellega seoses tuleb märkida, et kodukorra artiklist 81 koostoimes artikli 130 lõikega 1 nähtub, et vastuvõetamatuse väite esitamine kostja poolt peab toimuma eraldi dokumendiga kahe kuu jooksul pärast hagiavalduse kättetoimetamist. Vastavalt sama kodukorra artiklile 60 pikendatakse seda tähtaega kümne päeva võrra seoses vahemaadega (23. märtsi 2017. aasta kohtumäärus Gollnisch vs. parlament, T‑624/16, ei avaldata, EU:T:2017:243, punkt 32).

37

Peale selle on Üldkohus loonud 14. septembri 2011. aasta otsusega menetlusdokumentide e-Curia rakenduse kaudu esitamise ja kättetoimetamise kohta (ELT 2011, C 289, lk 9) menetlusdokumentide elektroonilise esitamise ja kättetoimetamise mooduse. Nimetatud otsuse artikli 7 teise lõigu esimese lause kohaselt loetakse menetlusdokument kättetoimetatuks hetkel, mil adressaat taotleb sellega tutvumist.

38

Kuna käesoleval juhul saadeti EUIPO-le e-Curia kaudu teade 24. jaanuaril 2017 ja see asutus taotles hagiavaldusega tutvumist 26. jaanuaril 2017, siis lõppes vastuväite esitamise tähtaeg 5. aprillil 2017.

39

Sellest järeldub, et kuna EUIPO eraldi dokument saabus Üldkohtu kantseleisse 31. märtsil 2017, esitati EUIPO vastuvõetamatuse väide ettenähtud tähtaja jooksul.

40

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja argument, mille kohaselt ei ole tähtaja pikendamine seoses suurte vahemaadega käesolevas asjas kohaldatav, kuna võrdse kohtlemise põhimõte nõuab, et Üldkohtu kodukorra artikli 73 lõiget 3, mis näeb ette, et see tähtaeg ei ole kohaldatav juhul, kui originaaldokumendi esitamisele eelneb selle saatmine Üldkohtu kantseleisse faksi teel, kohaldataks analoogia alusel dokumendi esitamisele e-Curia rakenduse kaudu. Vastupidi hageja väidetele on kodukorra artiklis 60 ette nähtud tähtaja pikendamine seoses vahemaadega kümne päeva võrra kohaldatav kõigile aluslepingutele, Euroopa Kohtu põhikirjas ja kodukorras ettenähtud tähtaegade suhtes ja sõltumata dokumendi esitamise viisist (paberkujul või e-Curia rakenduse kaudu). Kuna kodukorras puudub vastupidine säte seoses dokumendi esitamisega e‑Curia rakenduse kaudu, siis tuleb järeldada, et kodukorra artiklis 60 ette nähtud tähtaja pikendamine seoses vahemaadega kümne päeva võrra on kohaldatav vastuvõetamatuse väite esitamise suhtes e-Curia rakenduse kaudu (vt selle kohta 23. märtsi 2017. aasta kohtumäärus Gollnisch vs. parlament, T‑624/16, ei avaldata, EU:T:2017:243, punktid 32 ja 33).

41

Lõpetuseks tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata hageja väide, mille kohaselt ei esitanud EUIPO vastuvõetamatuse väite kooskõlas Üldkohtu 14. septembri 2011. aasta otsuse menetlusdokumentide e-Curia rakenduse kaudu esitamise ja kättetoimetamise kohta artikliga 5. Nimelt nähtub vastuvõetamatuse väite esilehelt, mis edastati pooltele, et taotluse e-Curia rakenduse kaudu esitamise oli kinnitatud EUIPO esindaja A. Söder 31. märtsil 2017. Mis puutub hageja väitesse, mille kohaselt „ei ilmnenud toimiku uurimisest [hageja esindaja] poolt 26. [aprillil] 2017, et 31. märtsil 2017 taotlust esitades oleks kasutatud [A. Söderi] kasutajanime ja salasõna“, siis tuleb märkida, et poole esindajal on tehniliselt võimatu ise kontrollida, kas ja millal on teise poole esindaja oma kasutajanime või salasõna e-Curia rakenduses kasutanud.

42

Järelikult tuleb tagasi lükata hageja esitatud väide, et vastuvõetamatuse väite läbivaatamine on takistatud.

43

Hageja väitel on vastuvõetamatud uute tõendite esitamise taotlused, mille EUIPO 23. mai 2017. aasta kirjas oma vastuvõetamatuse väite toetuseks esitas. Tegemist on menetlusse astuja poolt EUIPO-le 11. mail 2017 edastatud kirjaga, mis sisaldab väljavõtet Gemeinsames Registerportal der Länder’ist (Saksamaa liidumaade ühine registrite portaal), mille kaudu on tasu eest võimalik tutvuda kõigi Saksamaa liidumaade kõikide äriregistritega. EUIPO sõnul soovitakse selle väljavõttega tõendada esiteks, et hageja on volitatud advokaadibürood [Z.] ainuisikuliselt esindama ning sõlmima temaga tehinguid, ning teiseks, et hageja advokaat Üldkohtu menetluses, kelleks on S., ei ole nimetatud büroo partner. Seega on selge, et hagejaks olevat advokaadibürood ja S-i seob tööleping ja seega on nende vahel tööandja–töötaja suhe.

44

Hageja sõnul oleks EUIPO saanud ja tal oleks tulnud selle registri andmetega tutvuda ja neid vastuvõetamatuse väite kontrollimisel tõendina arvestada, kuna esiteks on esitatud äriregistri väljavõte olnud olemas alates 2013. aastast ning teiseks on EUIPO oma vastuvõetamatuse väites korduvalt märkinud, et kõnealune advokaadibüroo on vabade elukutsete valdkonna äriühing.

45

Tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 85 lõigete 1 ja 3 kohaselt esitatakse tõendid ja tõendite esitamise taotlused menetlusdokumentide esimese vahetamise käigus ja erandkorras võivad kohtuasja pooled esitada tõendeid tõendite ja esitamise taotlusi enne menetluse suulise osa lõppemist tingimusel, et nende hilinenud esitamine on põhjendatud.

46

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et EUIPO esitas eespool punktis 43 osutatud väljavõtte 23. mail 2017, st ligi kaks kuud pärast vastuvõetamatuse väite esitamist 31. märtsil 2017. Nimetatud hiline esitamine on aga tingitud asjaolust, et esiteks edastas menetlusse astuja talle seda väljavõtet sisaldava kirja alles 11. mail 2017, ning teiseks ei olnud EUIPO-l juurdepääsu liidumaade ühisele registrite portaalile ja kolmandaks ei ole sellise juurdepääsu tasu eest soetamine EUIPO tegevust arvestades põhjendatud.

47

Seega on uue tõendi hiline esitamine õigustatud ja tõend on seega vastuvõetav. Igal juhul olgu meenutatud, et hageja esindamise küsimus on avaliku huvi küsimus (vt selle kohta 5. septembri 2013. aasta kohtumäärus ClientEarth vs. nõukogu, C‑573/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:564, punkt 20) ja Üldkohus võib kodukorra artikli 129 alusel igal ajal otsustada seda analüüsida.

48

EUIPO väidab vastuvõetamatuse väites sisuliselt, et hageja ei ole vastavalt kodukorra artikli 51 lõikele 1 koostoimes Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda lõiguga esindatud nõuetekohase advokaadi poolt ning hagiavaldus ei vasta kodukorra artikli 73 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

49

EUIPO põhjendab vastuvõetamatuse väidet kahe asja läbivaatamist takistava asjaoluga, millest esimene puudutab seda, et kuna hageja andis advokaadibüroole [Z.] , mille partner ta on, üldise esindusõiguse, siis on ta tingimata andnud volituse tegelikult iseendale, ja teine seda, et kuna hagi on esitanud ja allkirjastanud esindaja S., viimane aga töötab selles advokaadibüroos, siis ei ole Euroopa Kohtu põhikirjast ja kodukorrast tulenev sõltumatuse nõue täidetud, kuna tegelikult sõltub ta hagejast, kes advokaadibüroo partneri ja osanikuna omab õigust ühingut juhtida.

50

Hageja vaidleb EUIPO argumendile vastu. Hageja sõnul ei ole käesoleval juhul tema puhul täidetud „eneseesindamise“ tingimus ning tema esindaja sõltumatuse tingimus.

51

Tuleb meenutada, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõigu ning artikli 21 esimese lõigu kohaselt, mis sama põhikirja artikli 53 esimese lõigu kohaselt on kohaldatavad Üldkohtu menetlusele, ning Üldkohtu kodukorra artikli 73 lõike 1 kohaselt peab pooli, kes ei ole liikmesriigid ega Euroopa Liidu institutsioonid, EFTA järelevalveasutus või Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu osalisriigid, esindama advokaat, kellel on õigus esineda liikmesriigi kohtus või muu EMP‑lepingu osalisriigi kohtus. Lisaks peab hagiavalduses sisalduma hageja nimi ja elu- või asukoha aadress ning allakirjutanu amet. Viimaseks peab iga menetlusdokumendi originaalile olema alla kirjutanud poole esindaja või advokaat.

52

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nähtub eelnimetatud sätetest ja eelkõige mõiste „esindama“ kasutamisest Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus, et õigust Üldkohtule hagi esitada ei ole selle artikli tähenduses „poolel“ endal, olenemata tema ametist, vaid ta peab kasutama sõltumatu osapoole teenuseid, kellel peab olema õigus esineda liikmesriigi või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigi kohtus (vt 20. juuli 2016. aasta kohtumäärus PITEE vs. komisjon, T‑674/15, ei avaldata, EU:T:2016:444, punkt 8 ja seal viidatud kohtupraktika).

53

Sellega seoses olgu meenutatud, et liidu õiguskorras on advokaadi rolli käsitus, mis tuleneb liikmesriikide ühistest õiguslikest tavadest ja millel rajaneb Euroopa Kohtu põhikirja artikkel 19, selline, et advokaati peetakse õigusemõistmise kaastöötajaks, kes peab täiesti sõltumatult ja õigusemõistmise kõrgematest huvidest lähtudes osutama õigusabi, mida klient vajab (vt 16. septembri 2016. aasta kohtumäärus Salavrakos vs. parlament, T‑396/16, ei avaldata, EU:T:2016:588, punkt 9 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda abi annab advokaat, kes on struktuuriliselt, hierarhiliselt ja funktsionaalselt õigusabi saava isiku suhtes kolmas sõltumatu osapool (17. septembri 2007. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, T‑125/03 ja T‑253/03, EU:T:2007:287, punkt 168). Advokaadi sõltumatuse nõude selline tõlgendus on liidu kohtutes esindamisel asjakohane (vt selle kohta 9. novembri 2011. aasta kohtumäärus Glaxo Group vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Farmodiética (ADVANCE), T‑243/11, ei avaldata, EU:T:2011:649, punkt 16).

54

Seega on asutud seisukohale, et advokaadi sõltumatuse nõue eeldab igasuguse töösuhte puudumist advokaadi ja tema kliendi vahel. Nimelt on advokaadi sõltumatuse mõiste määratletud mitte ainult positiivselt, st kutse-eetika nõuetele viidates, vaid ka negatiivselt, st töösuhte puudumise kaudu (vt 6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej vs. komisjon, C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

55

See arutluskäik on samavõrra kohaldatav niisuguses olukorras, kus advokaat on töösuhtes üksusega, mis on tema esindatava menetluspoolega seotud (6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej vs. komisjon, C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 25) või kui advokaat on tsiviilõigusliku lepinguga hagejaga seotud.

56

Lisaks on leitud, et poole advokaadil Euroopa Liidu Kohtu artikli 19 kolmanda lõigu tähenduses ei tohiks olla sellist laadi isiklikku seost asjaomase kohtuasjaga või sõltuvussuhet kliendiga, mille tõttu esineb oht, et ta ei ole võimeline kõige sobivamalt täitma temal lasuvat õigusemõistmise kaastöötaja äärmiselt olulist rolli. Eelkõige on Üldkohus märkinud, et majanduslikud või struktuurilised suhted, mis esindajal oma kliendiga on, ei või olla sellist laadi, et nendega kaasneb kliendi enda huvide ja tema esindaja isiklike huvide segiajamine (6. septembri 2011. aasta kohtumäärus ClientEarth vs. nõukogu, T‑452/10, ei avaldata, EU:T:2011:420, punkt 20).

57

Mitteprivilegeeritud poolte suhtes liidu õiguses ette nähtud nõuet, et neid peab Üldkohtus esindama sõltumatu kolmas osapool, ei saa seega mõista kui nõuet, mille eesmärk on ainult välistada, et esindajateks on esindatavate töötajad või isikud, kes on esindatavatest majanduslikult sõltuvad (vt selle kohta 5. septembri 2013. aasta kohtumäärus ClientEarth vs. nõukogu, C‑573/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:564, punkt 13). Tegemist on üldise nõudega, mille täitmist tuleb kontrollida iga juhtumi puhul eraldi (20. novembri 2017. aasta kohtumäärus BikeWorld vs. komisjon, T‑702/15, EU:T:2017:834, punkt 35).

58

EUIPO esitatud vastuvõetamatuse väidet tuleb analüüsida neid põhimõtteid arvesse võttes.

59

Esiteks tuleb seoses EUIPO tõstatatud esimese väitega „eneseesindamise“ kohta märkida, et hagiavalduse allkirjastas ja esitas e-Curia rakenduse kaudu S., mitte hageja. Sellest tuleneb, et esimene EUIPO esitatud vastuvõetamatuse väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

60

Seda järeldust ei sea kahtluse alla EUIPO argument, mille kohaselt andis hageja advokaadibüroole [Z.] , mille üks kahest asutajast ta on, üldise esindusõiguse, mis tegelikkuses on iseenese esindamise volitus. Sellega seoses tuleb meenutada, et kodukorra artikli 51 lõige 3 sätestab, et kui pool, keda advokaadid esindavad, on eraõiguslik juriidiline isik, peavad advokaadid esitama kohtukantseleile selle isiku koostatud volikirja. Kõnealust nõuet ei kohaldata siiski juhul, kui hageja on füüsiline isik nagu käesoleval juhul. Järelikult ei avalda see, et hageja tegi volituse advokaadibüroole [Z.] , väidetava eneseesindamise hindamisele mingit mõju.

61

Teiseks tuleb märkida seoses EUIPO tõstatatud teise vastuvõetamatuse väitega, mis puudutab küsimust, kas S. saab anda hagejale õigusabi „täiesti sõltumatult“, siis on vaja kaaluda, kas S-i sidemed hagejaga on kooskõlas nõuetega, mis puudutavad mitteprivilegeeritud menetluspoolte esindamist liidu kohtutes.

62

Selles osas on selge, et hageja on üks advokaadibüroo [Z.] asutajatest ja üks kahest partnerist. Lisaks nähtub toimikust, ning eelkõige hagiavaluse esitamisel kasutatud leheküljepäisest ja advokaadibüroo veebisaidilt, et S. ei ole advokaadibüroo [Z.] partner. Ka nähtub toimikust, et advokaadibüroo [Z.] on registreeritud ja hagejast juriidiliselt eraldiseisev äriühing, kuigi hagejal on õigus teda esindada (vt EUIPO poolt 23. mail 2017 esitatud tõend, eespool punktid 43–47). Peale selle on tuvastatud, et hageja andis advokaadibüroole [Z.] volituse teda esindada ning S. esineb Üldkohtus selle advokaadibüroo nimel.

63

Siiski on isegi juhul, kui arvestada, et hageja ei ole ainus advokaadibüroo [Z.] partner ja isegi kui selle büroo otsused võetakse vastu ühehäälselt, nagu hageja oma kirjalikes seisukohtades vastuvõetamatuse väite kohta märgib, mistõttu hageja ei saa „üksinda büroo töötajaid ei tööle võtta, vallandada ega edutada“, selge, et just selle tõttu, et partnerid võtavad otsuseid vastu ühehäälselt, on hagejal tegelik kontroll advokaadibüroo kõigi otsuste üle, kaasa avatud need, mis puudutavad büroo kaastöötajaid, sealhulgas S-i. Seega ei ole, vaatamata asjaolule, et S. on advokatuuri liige ja talle laienevad sellest tulenevad kutsealased eeskirjad, ta hageja suhtes sama sõltumatu kui advokaat, kes töötab muus advokaadibüroos kui sellises, mille üks partner on vastav klient. Neil asjaoludel on S-il keerulisem lahendada võimalikke pingeid talle laienevate kutsealaste kohustuste ja kliendi taotletavate eesmärkide vahel (vt analoogia alusel 14. septembri 2010. aasta kohtuotsus Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon jt, C‑550/07 P, EU:C:2010:512, punkt 45).

64

Peale selle võib, vaatamata asjaolule, et advokaadibüroo [Z.] on hagejast õiguslikult eraldiseisev, S-i seos advokaadibürooga [Z.] S-i sõltumatust mõjutada, kuna advokaadibüroo W. huvid olulisel määral kattuvad hageja omadega. Seetõttu esineb oht, et S-i professionaalset arvamust võib – vähemalt osaliselt – mõjutada tema ametialane keskkond (6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej vs. komisjon, C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punkt 25, ja 14. novembri 2016. aasta kohtumäärus Dimos Athinaion vs. komisjon, T‑360/16, ei avaldata, EU:T:2016:694, punkt 10).

65

Ametialane seos, mis S-il hagiavalduse esitamise ajal hagejaga oli, on seega sellist laadi, mille tõttu esineb oht, et ta ei ole võimeline kõige sobivamalt täitma temal lasuvat õigusemõistmise kaastöötaja äärmiselt olulist rolli.

66

Hageja argumendid ei lükka seda järeldust ümber.

67

Esiteks väidab hageja, et S-i sõltumatust ei ole võimalik kahjustada, kuna selline kahjustamine oleks vastuolus 1. augusti 1959. aasta föderaalse advokatuurimääruse (Bundesrechtsanwaltsordnung, BGBl., 1959 I, lk 565) ja advokaatide eetikakoodeksi (Berufsordnung für Rechtsanwälte) sätetest tulenevate Saksamaa siseriiklike eeskirjadega. Sellega seoses olgu märgitud, et kuigi advokaadi rolli käsitus liidu õiguskorras tuleneb liikmesriikide ühistest õiguslikest tavadest, rakendatakse seda käsitust liidu kohtutesse jõudnud vaidluste raames siiski objektiivselt ja tingimata liikmesriikide õiguskordadest sõltumatult. Seepärast tuleb sätteid, mis käsitlevad mitteprivilegeeritud poolte esindamist liidu kohtutes, tõlgendada võimaluse piires autonoomselt, siseriiklikule õigusele viitamata (6. septembri 2012. aasta kohtuotsus Prezes Urzędu Komunikacji Elektronicznej vs. komisjon, C‑422/11 P ja C‑423/11 P, EU:C:2012:553, punktid 34 ja 35, ning 14. novembri 2016. aasta kohtumäärus Dimos Athinaion vs. komisjon, T‑360/16, ei avaldata, EU:T:2016:694, punkt 13). Nagu aga eespool punktidest 53–56 nähtub, on advokaadi sõltumatuse mõiste Euroopa Liidu õiguses määratletud mitte ainult positiivselt, advokatuuri kuulumise või kutse-eetika ja ametialase usaldusväärsuse eeskirjadele allumise põhjal, vaid ka negatiivselt.

68

Teiseks väidab hageja, et tema tegevus ettevõtjana vaidlusalase kaubamärgi omanikust füüsilise isikuna on selgesti eraldiseisev juriidilise isiku ja eelkõige advokaadibüroo [Z.] tegevusest, kes ei ole vaidluse osapool. Kuigi vastab tõele, et juriidiline isik on oma osanikest või aktsionäridest õiguslikult sõltumatu, on käesoleval juhul keeruline teha juriidilise isiku ja füüsilise isiku tegevuse vahel formaalselt vahet. On selge, et juriidilise isiku tegevusest on füüsilise isiku kui osaniku või aktsionäri huve ja tegevust arvestades kasu.

69

Kolmandaks, hageja sõnul ei ole kohtupraktikas nõutav advokaadi sõltumatus Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 19 ette nähtud ega tulene ka kodukorra artiklist 51 ning seetõttu oleks hagi vastu võtmata jätmine vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna selle põhimõtte kohaselt peab õigusnorm, mis paneb üksikisikutele kohustusi, olema selge ja täpne ning selle kohaldamine olema huvitatud isikutele ettenähtav.

70

Sellega seoses olgu meenutatud, et õiguskindluse üldpõhimõte sisaldab tõesti nõuet, et õigusnorm peab olema selge ja täpne, et õigussubjektid saaksid üheselt teada oma õigused ja kohustused ning tegutseda sellest lähtuvalt. Selle kindlakstegemiseks, kas nimetatud põhimõttest tulenevad nõuded on täidetud, tuleb aga arvesse võtta kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis tulenevad vastava õigusnormi sõnastusest, eesmärgist või üldisest ülesehitusest, ja vajaduse korral seda, kuidas kohtud on seda tõlgendanud.

71

Kõigepealt olgu märgitud, et Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus sisalduv väljend „[t]eisi pooli peab esindama advokaat“ välistab seega, et pool ja tema esindaja saab olla üks ja seesama isik (vt selle kohta 3. septembri 2015. aasta kohtumäärus Lambauer vs. nõukogu, C‑52/15 P, ei avaldata, EU:C:2015:549, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 16. novembri 2016. aasta kohtumäärus García Ruiz vs. parlament, T‑628/16, ei avaldata, EU:T:2016:669, punkt 8 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejärel olgu märgitud, et käsitus, mis liidu õiguskorras on antud advokaadi rollile ja eelkõige sõltumatuse nõudele, mille täitmist tuleb kontrollida iga juhtumi puhul eraldi (vt eespool punkt 57), tuleneb liikmesriikide ühistest õiguslikest tavadest (vt eespool punkt 53). Lõpetuseks nähtub liidu kohtute väljakujunenud praktikast, et „täiesti sõltumatut” õigusnõutamist osutab selline advokaat, kes struktuuriliselt, hierarhiliselt ja funktsionaalselt on sõltumatu osapool selle isiku suhtes, kellele ta vastavat abi osutab. Seetõttu ei riku õiguskindluse põhimõtet asjaolu, et sõltumatuse nõue ei ole Euroopa Kohtu põhikirjas või kodukorras sõnaselgelt ette nähtud.

72

Eelnimetatust tuleneb, et kuna hagiavaldust ei allkirjastanud sõltumatu advokaat, siis ei esitatud käesolevat hagi kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 19 kolmanda ja neljanda lõiguga ning kodukorra artikli 51 lõikega 1.

73

Sellest tulenevalt ning ilma et oleks vaja võtta hageja taotletud menetlust korraldavat meedet, tuleb hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

74

EUIPO ja menetlusse astuja leiavad, et taotlus asendada hageja asendamise taotlejaga on vastuvõetamatu, kuna nagu hageja väidab, on asendamise taotlejast saanud kaubamärgiomanik ja seega on ta hageja õigusjärglane. EUIPO ja menetlusse astuja sõnul ei ole asendamise taotleja esindatud kodukorra artikli 175 lõike 3 kohaselt.

75

Kodukorra artikli 176 lõike 3 alusel lahendatakse asendamistaotlus presidendi põhistatud määruse või menetlust lõpetava lahendiga.

76

Vastavalt kodukorra artiklile 174 võib juhul, kui EUIPO apellatsioonikoja menetluse pool võõrandab kolmandale isikule vaidlusaluse intellektuaalomandiõiguse, võib tema õigusjärglane taotleda, et Üldkohtu menetluses asendataks esialgne pool temaga. Kodukorra artikli 176 lõikes 5 on täpsustatud, et kui asendamistaotlus rahuldatakse, peab asendav pool nõustuma menetlusega selles staadiumis, milles see on asendamise hetkel. Asendatud poole esitatud menetlusdokumendid on asendavale poolele siduvad. Lisaks nähtub määruse nr 207/2009 artiklitest 17 ja 24 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 20 ja 28), et kui üleandmine on registrisse kantud, saab õigusjärglane registreerimisest tulenevaid õigusi teostada.

77

Lõpetuseks peab kodukorra artikli 175 lõike 3 kohaselt asendamise taotleja olema esindatud Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kohaselt.

78

Esiteks tuleb tõdeda, et vajadus otsustada asendamistaotluse üle on ära langenud, kuna Üldkohus leidis eespool punktides 59–73 välja toodud põhjustel, et hagi on vastuvõetamatu. Nimelt muutub olukorras, millega on tegemist käesolevas asjas, kus asendamise taotleja on hagejaga tihedalt seotud, asendamistaotlus asjakohatuks, kui hagi tunnistatakse vastuvõetamatuks põhjendusel, et hageja esindamisel on eiratud eeskirju.

79

Teiseks ja igal juhul tuleb märkida, et käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades ei saa asendamistaotlust vastuvõetavaks pidada. Nimelt teavitas S. Üldkohut hageja esitatud registreerimistaotluse üleandmisest asendamise taotlejale ja taotles viimase esindajana hageja asendamist käesolevas menetluses asendamise taotlejaga. S. lisas muu hulgas, nagu on ette nähtud vaidlusaluse kaubamärgi taotluse üleandmise korral asendamise taotlejale, EUIPO 1. märtsi 2017. aasta teatise ning EUIPO registri väljavõtte. S. esitas ka selle volikirja koopia, mille asendamise taotleja oli advokaadibüroole [Z.] andnud.

80

Nagu aga eespool punktis 77 märgitud, kuuluvad Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 19 ette nähtud esindamise tingimused kohaldamisele ka seoses asendamistaotlusega. Siinkohal olgu märgitud, et advokaat, kes on allkirjastanud asendamistaotluse, S., ei ole asendamise taotlejast sõltumatu advokaat Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 tähenduses, kuna taotleja juhataja ja eespool punktis 79 nimetatud volituse andja on hageja, kes on üks kahest advokaadibüroo [Z.] partnerist, milles S. töötas advokaadina ajal, mil asendamistaotlus esitati (vt selle kohta eespool punktid 63–65).

81

Neil asjaoludel puudub vajadus asendamise taotleja esitatud asendamistaotluse üle otsustamiseks.

82

Kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO ja menetlusse astuja nõudele välja mõista hagejalt.

83

Kodukorra artikli 176 lõikes 4 on sätestatud, et kui asendamistaotlus jäetakse rahuldamata, otsustatakse taotlusega seotud kohtukulude, sealhulgas asendamise taotleja kohtukulude jaotamine vastavalt artiklitele 134 ja 135. Kuna asendamistaotlus on tagasi lükatud ja asendamistaotlusega seoses ei ole kohtukulude jaotamise nõudeid esitatud, siis tuleb esiteks otsustada, et asendamise taotleja kannab ise oma kohtukulud, ja teiseks et iga pool kannab asendamistaotlusega seoses ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (neljas koda)

määrab: