1

Hagejad Toshiba Samsung Storage Technology Corp. (edaspidi „TSST Jaapan“) ja Toshiba Samsung Storage Technology Korea Corp. (edaspidi „TSST KR“) toodavad ja tarnivad optilisi kettaseadmeid (edaspidi „OKS“). Täpsemalt on TSST Jaapan ühisettevõtja, mille omanikuks on äriühing Toshiba Corporation, kelle asukoht on Jaapan, ja Lõuna-Korea äriühing Samsung Electronics Co., Ltd. Rikkumise perioodil oli TSST Jaapan äriühingu TSST KRi emaettevõtja.

2

TSST Jaapan ja TSST KR (edaspidi koos „TSST“) alustasid tegevust 1. aprillil 2004 kui kaks eraldi üksust. 2005. aasta detsembris lahkus TSST Jaapan turult, jätkates piiratud üleminekualast müügitegevust kuni 2008. aasta alguseni. TSST KR võttis järk-järgult üle TSST Jaapani müügitegevuse ning oli vahetult seotud OKSide arendus-, müügi- ja müügijärgse hooldustegevusega (vaidlustatud otsus, põhjendus 14).

3

Kõnealune rikkumine puudutab OKSe, mida kasutati personaalarvutites (lauaarvutid ja sülearvutid) (edaspidi „arvutid“), mida tootsid Dell Inc. (edaspidi „Dell“) ja Hewlett Packard (edaspidi „HP“). Ühtlasi kasutatakse OKSe mitmes muus tarbijate kasutatud seadmes, näiteks CD- või DVD-mängijates, mängukonsoolides ja muudes välistes elektroonikaseadmetes (vaidlustatud otsus, põhjendus 28).

4

Arvutites kasutatavad OKSid erinevad oma mõõtmete, laadimissüsteemide (laadimisava või ‑sahtel) ja selle poolest, mis liiki kettaid need suudavad lugeda või salvestada. OKSid võivad olla jaotatud kahte gruppi: poolkõrgusega seadmed („half-height“, edaspidi „HH“) lauaarvutitele ja õhukesed seadmed sülearvutitele. Õhukeste seadmete alaliik hõlmab erinevate mõõtmetega seadmeid. Esinevad erinevat tüüpi HH seadmed ja õhukesed seadmed olenevalt nende tehnilistest omadustest (vaidlustatud otsus, põhjendus 29).

5

Dell ja HP on kaks peamist originaaltoodete tootjat ülemaailmsel arvutiturul. Need kaks äriühingut kasutavad klassikalisi ülemaailmseid hankemenetlusi, mis hõlmavad eelkõige kord kvartalis toimuvaid läbirääkimisi väikse arvu eelnevalt välja valitud OKSide tarnijatega maailmahindade üle ja ülemaailmsete ostukoguste üle. Üldiselt ei mänginud piirkondlikud küsimused mingit rolli OKSide hankemenetlustes, v.a need, mis olid seotud ootuspärase nõudlusega piirkondades, mis mõjutavad ülemaailmset ostukogust (vaidlustatud otsus, põhjendus 32).

6

Hankemenetlus hõlmas hinnapakkumisi, elektroonilisi hinnapakkumisi, veebipõhiseid läbirääkimisi, elektroonilisi vähempakkumisi ja kahepoolseid läbirääkimisi (mis ei toimu veebipõhiselt). Hankemenetluse lõpus määrasid kliendid osalevatele OKSide tarnijatele kogused (vähemalt enamusele nendest tarnijatest, välja arvatud, kui esines välistamismehhanism) vastavalt nende pakutud hindadele. Näiteks sai võitnud pakkumine 35–45% kogu turust kõnealuses kvartalis, paremuselt teine pakkumine 25–30%, kolmas 20% jne. Neid klassikalisi hankemenetlusi kasutasid klientide grupid, mille ülesanne oli korraldada hankemenetlused, et viia läbi tõhus hankemenetlus konkurentsivõimeliste hindadega. Selleks kasutasid nad kõiki võimalikke viise, et stimuleerida hinnakonkurentsi OKSide tarnijate vahel (vaidlustatud otsus, põhjendus 33).

7

Dell viis hankemenetlusi läbi peamiselt veebipõhiste läbirääkimiste teel. See võis olla kindla kestusega või lõppeda pärast määratletud perioodi, näiteks 10 minutit pärast viimast pakkumust, kui ükski OKSide tarnija ei teinud uut pakkumust. Teatud juhtudel võisid veebipõhised läbirääkimised kesta mitu tundi, kui hankemenetlus oli aktiivsem või kui veebipõhiste läbirääkimiste kestust pikendati, et ärgitada OKSide tarnijaid pakkumusi edasi esitama. Seevastu, isegi kui veebipõhiste läbirääkimiste kestus oli määratlemata ja sõltus lõplikust pakkumusest, võis Dell teatada mingil hetkel veebipõhiste läbirääkimiste lõpetamisest. Dell võis otsustada, et ta läheb „üksnes järjestuse“ menetluselt üle „pimemenetlusele“. Lisaks võis ta tühistada veebipõhised läbirääkimised, kui hankemenetlus või selle tulemus loeti mitterahuldavaks, ja võis selle asemel pidada kahepoolseid läbirääkimisi. Veebipõhiste läbirääkimiste menetluse üle teostasid järelevalvet nende tehingute eest vastutavad Delli ülemaailmsed ostuhaldurid (vaidlustatud otsus, põhjendused 34 ja 37).

8

HP puhul olid peamised hankemenetlused hinnapakkumised ja elektroonilised hinnapakkumised. Mõlemaid menetlusi viidi läbi veebipõhiselt sama platvormi kasutades. Mis puudutab esiteks hinnapakkumisi, siis need toimusid kord kvartalis. Need ühendasid veebipõhiseid läbirääkimisi ja veebiväliseid kahepoolseid läbirääkimisi, mis olid jaotatud teatavale perioodile, mis oli üldiselt kaks nädalat. OKSide tarnijad kutsuti hankemenetluste vooru, mis oli avatud kindla perioodi jooksul, et nad saaksid esitada veebipõhisel platvormil või e-kirja teel oma hinnapakkumise. Kui oksjoni esimene voor läbi sai, kohtus HP iga osalisega ja alustas läbirääkimisi OKSide tarnija pakkumuse põhjal, saamaks igalt pakkujalt parimat pakkumust, ilma et ta avaldaks teiste OKSide tarnijate isikut või nende tehtud pakkumust. Mis puudutab teiseks elektroonilisi hinnapakkumisi, siis korraldati need tavaliselt ümberpööratud hankemenetluse vormis. Pakkujad logisid seejärel kindlal kellaajal sisse veebipõhisele platvormile ning vähempakkumine algas HP kehtestatud hinnaga. Pakkujaid, kes esitasid järjest väiksemaid pakkumusi, teavitati nende oma järjekohast iga kord, kui esitati uus pakkumus. Eraldatud aja lõpus sai OKSide tarnija, kes oli esitanud kõige madalama pakkumuse, vähempakkumise võitjaks ja ülejäänud tarnijad klassifitseeriti teiseks ja kolmandaks vastavalt nende pakkumustele (vaidlustatud otsus, põhjendused 41–44).

9

14. jaanuaril 2009 esitas Philips komisjonile taotluse kaitseks trahvide eest vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17). 29. jaanuaril ja 2. märtsil 2009 täiendati seda taotlust, et lisada sinna Philipsi kõrvale ka Lite-On IT Corporation (edaspidi „Lite-On“) ja nende ühisettevõtja Philips & Lite-On Digital Solutions Corporation (edaspidi „PLDS“).

10

29. juunil 2009 saatis komisjon nõude teabe esitamiseks ettevõtjatele, kes tegutsevad OKSide sektoris.

11

30. juunil 2009 andis komisjon Philipsile, Lite-Onile ja PLDSile tingimusliku kaitse trahvide eest.

12

4. ja 6. augustil 2009 esitasid Hitachi-LG Data Storage, Inc. ja Hitachi-LG Data Storage Korea, Inc. (edaspidi koos „HLDS“) komisjonile taotluse trahvisumma vähendamiseks vastavalt komisjoni teatisele, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul.

13

18. juulil 2012 algatas komisjon menetluse ja võttis 13 OKSide tarnija, nende hulgas ka hagejate suhtes vastu vastuväiteteatise. Selles teatises märkis komisjon, et need äriühingud olid rikkunud ELTL artiklit 101 ja Euroopa majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 53, osaledes OKSe puudutavas keelatud kokkuleppes alates 5. veebruarist 2004 kuni 29. juunini 2009, mis seisnes tegevuse koordineerimises seoses kahe arvutitootja, Delli ja HP korraldatud hankemenetlustega.

14

29. oktoobril 2012 esitasid hagejad komisjonile vastuväiteteatise kohta oma märkused.

15

Suuline ärakuulamine toimus komisjonis 29. ja 30. novembril 2012 ja sellel osalesid kõik vastuväiteteatise adressaadid.

16

14. detsembril 2012 palus komisjon kõigil pooltel esitada asjasse puutuvaid dokumente, mille nad olid rikkumise perioodil saanud Dellilt ja HP-lt. Kõik pooled, sh hagejad vastasid neile taotlustele. Lisaks said kõik pooled tutvuda mittekonfidentsiaalsete versioonidega vastustest, mille olid esitanud teised OKSide tarnijad.

17

27. novembril 2013 esitasid hagejad täiendavad märkused teiste poolte vastuste kohta.

18

18. veebruaril 2014 võttis komisjon vastu kaks täiendavat vastuväiteteatist, mis tema sõnul pidid täiendama, muutma ja täpsustama etteheiteid, mis olid saadetud vastuväiteteatise teatud adressaatidele seoses nende vastutusega väidetavas rikkumises.

19

Komisjon võttis 1. juunil 2015 vastu täiendava vastuväiteteatise. Uue vastuväiteteatise eesmärk oli täiendada eelnevaid vastuväiteteatisi, adresseerides neis vastuväiteteatistes esitatud etteheited täiendavatele õigussubjektidele, kes kuulusid ettevõtjate kontsernidesse (emaettevõtjad või üle võetud üksused), kellele oli juba saadetud esimene vastuväiteteatis.

20

18. veebruari 2014. aasta ja 1. juuni 2015. aasta vastuväiteteatiste adressaadid edastasid komisjonile kirjalikult oma seisukohad, ilma et nad oleks siiski taotlenud ärakuulamise korraldamist.

21

3. juunil 2015 edastas komisjon kõigile pooltele asjaolude ülevaate. Nimetatud ülevaate adressaadid edastasid komisjonile kirjalikult oma seisukohad.

22

Komisjon võttis 21. oktoobril 2015 vastu otsuse C(2015) 7135 final ELTL artiklis 101 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39639 – optilised kettaseadmed) (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

23

Vaidlustatud otsuses järeldas komisjon, et keelatud kokkuleppe osalised olid koordineerinud oma konkurentsialast tegevust vähemalt 23. juunist 2004 kuni 25. novembrini 2008. Ta täpsustas, et see koordineerimine toimus paralleelsete kahepoolsete kontaktide võrgustiku teel. Ta märkis, et keelatud kokkuleppe osalised üritasid kohandada oma turukoguseid ja saavutada seda, et hinnad püsiks kõrgemal tasemel võrreldes sellega, mis tasemel hinnad oleks olnud ilma kahepoolsete kontaktideta (vaidlustatud otsus, põhjendus 67).

24

Komisjon täpsustas vaidlustatud otsuses, et keelatud kokkuleppe osaliste vaheline koordineerimine puudutas Delli ja HP kliendikontosid, kes olid kaks kõige suuremat originaaltoodete tootjat ülemaailmsel arvutiturul. Komisjon leidis, et peale kahepoolsete läbirääkimiste oma OKSide tarnijatega rakendasid Dell ja HP standarditud hankemenetlusi, mis toimusid vähemalt korra kvartalis. Ta märkis, et keelatud kokkuleppe liikmed kasutasid oma kahepoolsete kontaktide võrgustikku, et manipuleerida neid hankemenetlusi, takistades niisiis oma klientide katseid hinnakonkurentsi stimuleerida (vaidlustatud otsus, põhjendus 68).

25

Komisjoni sõnul võimaldas teabe regulaarne vahetamine eelkõige keelatud kokkuleppe pooltel omada väga täpset teavet oma konkurentide kavatsuste kohta juba enne hankemenetluses osalemist, ja seetõttu kavandada oma konkurentsistrateegia (vaidlustatud otsus, põhjendus 69).

26

Komisjon lisas, et keelatud kokkuleppe pooled vahetasid regulaarselt hinnateavet kindlate kliendikontode kohta ning teavet, mis ei ole hindadega seotud, näiteks olemasolev tootmine ja tarnevõimekus, laoseis, kvalifikatsiooniga seotud olukord, uute toodete või paranduste turuletoomise hetk. Ta märkis, et lisaks jälgisid OKSide tarnijad lõppenud hankemenetluste lõplikke tulemusi, st paremusjärjestust, hinda ja saadud koguseid (vaidlustatud otsus, põhjendus 70).

27

Komisjon märkis samuti, et tarnijate eesmärk oli pidada oma kontaktid klientide eest salajas ning nad kasutasid ühenduse võtmiseks viise, mis nende arust olid piisavad taotletud tulemuse saavutamiseks. Ta täpsustas, et ühtlasi oli üks katse viia läbi esmane koosolek, et korraldada OKSide tarnijate vahel regulaarseid mitmepoolseid kohtumisi, 2003. aastal läbi kukkunud, kui üks klient oli sellest teada saanud. Komisjoni sõnul toimusid selle asemel kahepoolsed kontaktid peamiselt telefonikõnede vormis ja vahel ka elektrooniliste sõnumite vormis, sh kasutades isiklikke e-posti aadresse (hotmail) ja kiirsõnumivahetust, või koosolekutel, mis toimusid peamiselt ülemaailmsete ostuhaldurite tasemel (vaidlustatud otsus, põhjendus 71).

28

Komisjon tuvastas, et keelatud kokkuleppe osalised võtsid regulaarselt üksteisega ühendust ja et peamiselt telefoni teel toimunud kontaktid muutusid sagedamaks hankemenetluste ajal, mille käigus toimus keelatud kokkuleppe teatud osaliste paaride vahel mitu telefonikõnet päevas. Ta täpsustas, et üldiselt olid keelatud kokkuleppe teatud osaliste paaridevahelised kontaktid oluliselt tihedamad kui teiste vahel (vaidlustatud otsus, põhjendus 72).

29

Hagejad loeti rikkumises vastutavaks esiteks seetõttu, et TSST KR oli otseselt keelatud kokkuleppes osalenud 23. juunist 2004 kuni 17. novembrini 2008, eelkõige eesmärgiga koordineerida teiste konkurentidega tegevust Delli ja HP suhtes, ja teiseks seetõttu, et TSST Jaapan avaldas otsustavat mõju oma tütarettevõtjale kogu komisjoni oletatud rikkumise perioodi jooksul (vaidlustatud otsus, põhjendus 498).

30

Hagejatele määratava trahvisumma arvutamisel tugines komisjon suunistele määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „trahvide arvutamise suunised“).

31

Esmalt märkis komisjon trahvi põhisumma kindlaksmääramiseks, et arvestades olulisi erinevusi selles, kui kaua tarnijad on rikkumises osalenud, ja selleks, et paremini edasi anda keelatud kokkuleppe tegelikku mõju, pidi kasutama iga-aastast keskmist, mis arvutati ettevõtjate tegeliku müügi põhjal nende rikkumises osalemisele vastavatel kalendrikuudel (vaidlustatud otsus, põhjendus 527).

32

Komisjon selgitas niisiis, et müügiväärtus arvutati sülearvutitele ja lauaarvutitele mõeldud OKSide müügi põhjal, mille kohta olid arved esitatud EMPs asuvatele HP ja Delli üksustele (vaidlustatud otsus, põhjendus 528).

33

Komisjon leidis ühtlasi, et kuna HP suhtes oli konkurentsivastane tegevus alanud hiljem ja selleks, et võtta arvesse keelatud kokkuleppe arengut, arvutatakse asjakohane müügiväärtus eraldi HP ja Delli suhtes ja kohaldatakse kahte erinevat kestusega seotud kordajat (vaidlustatud otsus, põhjendus 530).

34

Seejärel otsustas komisjon, et kuna hindade koordineerimise kokkulepped on juba oma laadilt ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kõige raskemad rikkumised, ja et keelatud kokkulepe puudutas vähemalt EMPd, siis kohaldati raskusastme alusel 16% suurendamist kõigile vaidlustatud otsuse adressaatidele (vaidlustatud otsus, põhjendus 544).

35

Lisaks märkis komisjon, et juhtumi asjaolusid silmas pidades otsustas ta lisada trahvile hoiatavalt veel 16% (vaidlustatud otsus, põhjendused 554 ja 555).

36

Lõpuks, kuna hagejatele määratud kohandatud trahvi põhisumma ulatus 10% käibe ülempiirini, pidi komisjon tegema uue kohanduse nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL artiklites 101 ja 102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 23 lõike 2 alusel (vaidlustatud otsus, põhjendused 570–572).

37

Vaidlustatud otsuse resolutsioon on hagejaid puudutavas osas sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, osaledes märgitud ajavahemikel ühes ja vältavas rikkumises, mis koosnes mitmest erinevast rikkumisest optiliste kettaseadmete turul, mis hõlmas tervet EMPd ja mis koosnes hindade koordineerimise kokkulepetest:

[…]

[…]

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumise eest on määratud järgmised trahvid:

[…]

38

Hagejad esitasid käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 5. jaanuaril 2016.

39

Komisjon esitas kostja vastuse 21. juulil 2016.

40

Üldkohus (viies koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettepaneku alusel avada menetluse suulise osa ning palus kodukorra artiklis 91 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonil esitada teatavad dokumendid, mis puudutasid konfidentsiaalseid avaldusi. Komisjon märkis, et ta ei saa edastada ärakirju nendest konfidentsiaalsetest avaldustest, mis olid esitatud tema leebusprogrammi raames.

41

23. aprilli 2018. aasta kohtumäärusega, mis võeti vastu esiteks Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 24 esimese lõigu alusel ja teiseks kodukorra artikli 91 punkti b ja artikli 92 lõike 3 alusel, määras Üldkohus (viies koda), et komisjon peab esitama need ärakirjad.

42

Komisjon esitas need ärakirjad 24. aprillil 2018. ja hageja esindajad said nendega tutvuda Üldkohtu kantseleis 30. aprillil 2018 kell 17.00.

43

Poolte suulised seisukohad ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 3. mai 2018. aasta kohtuistungil.

44

Hagejad paluvad Üldkohtul:

45

Komisjon palub Üldkohtul:

46

Hagejad põhjendavad oma hagi üheksa väitega. Esimese väite kohaselt on rikutud menetlusnorme ja kaitseõigusi; teise väite kohaselt ei olnud komisjonil pädevust kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53; kolmanda väite kohaselt on tehtud faktivigu ja rikutud õigusnormi rikkumise geograafilise ulatuse kindlaksmääramisel; neljanda väite kohaselt on tehtud faktivigu ja rikutud õigusnormi ühe ja vältava rikkumise tuvastamisel; viienda väite kohaselt on tehtud faktivigu ja rikutud õigusnormi seoses sellega, et nad väidetavalt teadsid kogu rikkumisest; kuuenda väite kohaselt on tehtud faktivigu ja rikutud õigusnormi seoses kuupäevaga, kui algas nende osalemine keelatud kokkuleppes; seitsmenda väite kohaselt puudub tõend nende osalemise kohta kooskõlastatud tegevuses või konkurentsivastastes kokkulepetes; kaheksanda väite kohaselt on rikutud õigust heale haldusele, kuna uurimine kestis ülemäära kaua; ja üheksanda väite kohaselt, mis esitati teise võimalusena, on komisjon teinud vigu trahvisumma arvutamisel.

56

Ühe ja vältava rikkumise mõistega peetakse silmas rida tegevusi, mida viivad läbi erinevad pooled, kellel on sama konkurentsivastane majanduslik eesmärk (24. oktoobri 1991. aasta kohtuotsus Rhône-Poulenc vs. komisjon, T‑1/89, EU:T:1991:56, punktid 125 ja 126).

57

Niisiis ilmneb ühe ja vältava rikkumise enda mõistest, et see rikkumine tähendab „tegevuste või rikkumiste kogumit“. Hagejad ei saa niisiis väita, et komisjon on lisanud vaidlustatud otsuse artiklisse 1 täiendava õigusliku kvalifikatsiooni, kui ta märkis ühe ja vältava rikkumise all, et see koosnes mitmest „erinevast rikkumisest“, kuna just need erinevad konkurentsivastased tegevused moodustavad selle ühe rikkumise.

58

Tuleb märkida, et seetõttu ei ole vastuväiteteatise ja vaidlustatud otsuse vahel mingit vastuolu, kui viimases on märgitud, et üks ja vältav rikkumine koosnes mitmest „erinevast rikkumisest“.

[…]

81

Kuid asjaolu, et vaidlustatud otsuse resolutsioon ega põhjendus 352 ei määratle „erinevaid rikkumisi“, ei kujuta endast selle otsuse ebapiisavat põhjendust, kuna need rikkumised ei vaja täiendavat õiguslikku kvalifikatsiooni, mis saaks olla üksikasjalik. Nimelt, esiteks, nagu ilmneb eespool punktidest 57 ja 65, on kõnealuse rikkumise ainus õiguslik kvalifikatsioon „üks ja vältav rikkumine“, mis eeldab juba iseenesest „rida tegevusi või rikkumisi“. Teiseks on vaidlustatud otsuse korpuses üksikasjalikult selgitatud ja selle otsuse I lisas loetletud neid väidetavaid tegevusi või rikkumisi, mis seisnesid erinevates kontaktides.

[…]

157

Lisaks väitsid hagejad kohtuistungil, et vastuväiteteatises kontaktide loetlemiseks kasutatud viite- või identifitseerimisnumbrid ei vasta nendele viidetele, mida kasutati selle dokumendi lisas või vaidlustatud otsuses või selle lisas, ja et seetõttu on nende kaitseõigusi rikutud.

158

Esmalt tuleb märkida, et hagejad vaidlustavad uuesti üldiselt seda viidete erinevust, ilma et nad esitaks mingit konkreetset tõendit nende väidete kohta ega näitaks, mis viisil nende kaitseõigusi rikuti.

159

Vaidlust ei ole selles, et kontakte loetlevate dokumentide nomenklatuur erineb vastuväiteteatises ja selle lisas või vaidlustatud otsuses ja selle lisas, kuid sellegipoolest jäävad nendes dokumentides mainitud tõendid samaks ja on niisiis alati tuvastatavad. Nimelt, kui näiteks vastuväiteteatises on TSSTga 2004. aasta juunis toimunud kontakti käsitleva dokumendi identifitseerimisnumber „ID 490 p. 70“, siis seda sama dokumenti viidatakse vastuväiteteatise I lisas, vaidlustatud otsuses ning selle lisas identifitseerimisnumbriga „ID 490/70“. Lisaks on vastuväiteteatise I lisa tabeli pealdises ning vaidlustatud otsuse lisa tabeli pealdises selgelt märgitud, et dokumendi „ID 490 p. 70“ viide vastab dokumendile 490 (ID) ja et seda kontakti mainitakse leheküljel 70. Seega ei saa hagejad väita, et nende kaitseõigusi on rikutud.

160

Igal juhul tuleb märkida, et nii vastuväiteteatise, vaidlustatud otsuse kui ka kummagi dokumendi lisade korpuses on piisavalt teavet, et tuvastada ette heidetud kontakte. Nimelt iga kord, kui kontakti mainitakse, viidatakse ette heidetud tegevusele, rikkumise ajavahemikule, osalistele, klientidele või kõnealustele hankemenetlustele, mis võimaldab hõlpsasti tuvastada kõnealust kontakti. Seega ei saa hagejad väita, et nende kaitseõigusi on rikutud.

[…]

198

Tuleb aga märkida, et hagejad ajavad segi ühest küljest rahvusvahelise avaliku õiguse seisukohast komisjoni pädevuse ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 alusel seoses kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevusega, mida vaidlustati teise väite alusel; ja teisest küljest kõnealuse kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud tegevuse geograafilise ulatuse. Nimelt tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et kuigi EMPs toimunud tegevus on asjasse puutuv, et tuvastada komisjoni pädevust, siis selle tegevusega hõlmatud geograafiline ala määratakse kindlaks keelatud kokkuleppe alla kuuluvate tegevuste ja selle kokkuleppe toimimise alusel. Seetõttu, nagu ilmneb toimikust, järeldas komisjon põhjendatult, et keelatud kokkulepe hõlmas kogu EMPd.

[…]

205

Piisab märkimisest, nagu eespool punktis 123 juba esile toodi, et ühe ja vältava rikkumise olemasolu määrav kriteerium on see, et rikkumise osaks olevad erinevad tegevused kuuluvad „tervikplaani“, millel on üks eesmärk. Lisaks ei ole vajalik kontrollida, kas neil tegevustel on üksteist täiendav seos, et määratleda neid üheks ja vältavaks rikkumisest, kuna iga ette heidetud tegevus on mõeldud tegelema ühe või mitme tavapärasest konkurentsist tuleneva tagajärjega ja need aitavad vastastikuse toime kaudu kaasa kõikide konkurentsivastaste tagajärgede saavutamisele, mida nende tegevuste elluviijad on kavandanud (vt selle kohta 19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Siemens jt vs. komisjon, C‑239/11 P, C‑489/11 P ja C‑498/11 P, ei avaldata, EU:C:2013:866, punktid 247 ja 248).

[…]

230

Tuleb märkida, et asjaolu, et keelatud kokkuleppe teatud tunnused on aja jooksul arenenud, eelkõige uute osaliste kaasamine, nende vähenemine või keelatud kokkuleppe laienemine, et hõlmata ka HPd, ei saa takistada komisjonil kvalifitseerida seda keelatud kokkulepet üheks ja vältavaks rikkumiseks, kuna selle keelatud kokkuleppe eesmärk ei ole muutunud (vt selle kohta 24. märtsi 2011. aasta kohtuotsus Aalberts Industries jt vs. komisjon, T‑385/06, EU:T:2011:114, punkt 10). Lisaks tuleb märkida sarnaselt komisjoniga, et asjaolu, et Quanta Storage, Inc. (edaspidi „Quanta“) võttis osa salajastest kontaktidest nii Delli kui ka HPga väga vähe aega pärast keelatud kokkuleppega ühinemist, toob välja tervikplaani kahjustada konkurentsi, mis jäi püsima, sõltumata asjaolust, et teatud ettevõtjad loobusid selles ühes rikkumises osalemisest (vt selle kohta 16. septembri 2013. aasta kohtuotsus Masco jt vs. komisjon, T‑378/10, EU:T:2013:469, punktid 119 ja 120).

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda),

otsustab: