21.11.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 428/8

1.

Kas ELL artikkel 19 ning ELTL artiklid 263, 266 ja 267 ning lojaalse koostöö põhimõte (ELL artikli 4 lõige 3) – mille kohaselt on liikmesriikidel ja nende pädevatel asutustel kohustus võtta kõik üld- või erimeetmed, et lõpetada liidu õiguse rikkumine ja järgida Euroopa Liidu Kohtu otsuseid, eriti juhul, kui küsimuse all on liidu organite üldkohaldatavate aktide kehtivus – kohustavad liikmesriike tunnistama kehtetuks või muutma vastavalt õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse võetud üle direktiiv, mille Euroopa Kohus hiljem tunnistas kehtetuks seetõttu, et see oli vastuolus aluslepingute või Euroopa Liidu põhiõiguste harta sätetega (neid oli rikutud), et tagada Euroopa Kohtu otsuse täitmine ning lõpetada nii aluslepingute või harta rikkumine ja vältida uusi rikkumisi tulevikus?

2.

Kas seoses eelmise küsimusega võib ELTL artiklit 266 (endine EÜ artikkel 233) tõlgendada nii, et mõiste „organ või asutus“ hõlmab (laias tähenduses või analoogia alusel) ka liikmesriiki, kes on oma õiguskorda üle võtnud direktiivi, mis hiljem tunnistati kehtetuks seetõttu, et sellega oli rikutud aluslepinguid või hartat, või kas niisugusel juhul võib kohaldada analoogia alusel ELTL artikli 260 lõiget 1?

3.

Kas juhul, kui vastus eelnevatele küsimustele on sisuliselt jaatav, st juhul, kui liikmesriikidel on kohustus võtta kõik üld- või erimeetmed, et lõpetada liidu esmase õiguse rikkumine, tunnistades kehtetuks või muutes vastavalt õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse võetud üle direktiiv, mille Euroopa Kohus hiljem tunnistas kehtetuks seetõttu, et sellega oli rikutud hartat või aluslepinguid, laieneb see kohustus ka siseriiklikele kohtutele selles mõttes, et nad on kohustatud jätma kohaldamata õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud kehtetuks tunnistatud direktiiv – käsitletaval juhul direktiiv 2006/24/EÜ (1) –, (vähemalt osas), millega on hartat või aluslepinguid rikutud, ning jätta seega arvesse võtmata niisuguste õigusaktide (direktiivi ja siseriikliku ülevõtmisakti) alusel saadud tõendid?

4.

Kas siseriiklikud õigusnormid, millega on üle võetud direktiiv 2006/24, mille Euroopa Liidu Kohus tunnistas kehtetuks 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusega Digital Rights Ireland Ltd jt (2) (C-293/12 ja C-594/12) harta rikkumise tõttu, kujutavad endast liidu õiguse kohaldamist, nagu on nõutud harta artikli 51 lõikes 1, ainult sel põhjusel, et nendega on üle võetud direktiiv 2006/24, olenemata sellest, et Euroopa Kohus tunnistas selle viimase hiljem kehtetuks?

5.

Et direktiiv 2006/24, mille Euroopa Kohus hiljem tunnistas kehtetuks, võeti vastu eesmärgiga viia Euroopa tasandil ellu ühtlustatud raamistik direktiivi 2002/58/EÜ artikli 15 lõike 1 alusel, et näha ette andmete säilitamine elektroonilise side teenuste osutajate poolt kuritegude ennetamise, uurimise, avastamise ja kohtus menetlemise eesmärgil nii, et elektroonilise side siseturul ei oleks takistusi, siis kas siseriiklikud õigusnormid, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiiv 2006/24, asetuvad direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 konteksti ning kujutavad endast seega liidu õiguse kohaldamist, nagu on nõutud harta artikli 51 lõikes 1?

6.

Et liidu liikmesriigi kodaniku võimalik süüdimõistmine kriminaalasjas nagu käsitletaval juhul toob vältimatult kaasa tema liidu õigusest tuleneva vaba liikumise õiguse teostamise piirangud – ehkki need on põhimõtteliselt õigustatud –, siis kas juba seetõttu tuleb asuda seisukohale, et need kriminaalmenetlused kujutavad endast tervikuna liidu õiguse kohaldamist, nagu on nõutud harta artikli 51 lõikes 1?

Juhul kui vastus eelnevatele küsimustele on peamiselt niisugune, et harta on selle artikli 51 lõike 1 alusel kohaldatav, siis esitatakse järgmised küsimused.

7.

Kas harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 on kooskõlas see, kui politsei võib direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitatavate andmetega kriminaaluurimise raames tutvuda ja neid kasutada, kui tegemist on hädaolukorraga ja eelkõige kuriteolt tabamise korral ilma kohtu [või sõltumatu haldusorgani] eelneva loata, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud?

8.

Kas harta artiklite 7 ja 8 ning artikli 52 lõike 1 kohaselt ei ole politsei või muude asutuste, mis ei ole puhtalt kohtuasutused, kriminaaluurimise raames olukorras, kus nad soovivad tutvuda direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitatavate andmetega ja neid kasutada, – eelkõige juhul, kui uurimise eesmärk ei ole niisuguste kuritegude ennetamine, uurimine ja kohtus menetlemine, mis on konkreetselt määratletud ja mille siseriiklik seadusandja on kvalifitseerinud raskeks, – selle isiku võimaliku nõusoleku korral, kelle andmetega on tegemist, vaja nende andmetega tutvumiseks ja nende kasutamiseks kohtu [või sõltumatu haldusasutuse] eelnevat luba, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud, võttes eelkõige arvesse seda, et nõutavad andmed hõlmavad paratamatult ka kolmandate isikute andmeid (näiteks helistaja ja isik, kellele helistati)?

9.

Kas prokuratuuri pelk luba tutvuda kriminaalmenetluse raames direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitatavate andmetega ja neid kasutada on kooskõlas harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1, kui puudub kohtu [või sõltumatu haldusasutuse] eelnev luba, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud, eriti juhul, kui uurimise eesmärk ei ole niisuguste kuritegude ennetamine, uurimine ja kohtus menetlemine, mille siseriiklik seadusandja on konkreetselt määratlenud ja kvalifitseerinud raskeks?

10.

Kas lähtudes Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Digital Rights Ireland Ltd jt (C-293/12 ja C-594/12, EU:C:2014:238, punktid 60 ja 61) ning väljendist „rasked kuriteod“ direktiivi 2006/24 artikli 1 lõikes 1, kujutab see väljend endast Euroopa Liidu õiguse autonoomset mõistet ning kui see on nii, siis missugune on selle mõiste põhisisu, mille alusel võib teatavat kuritegu pidada piisavalt raskeks, nii et see õigustab direktiivi 2006/24 alusel säilitatavate andmetega tutvumist ja nende kasutamist?

11.

Kas lähtudes Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Digital Rights Ireland Ltd jt (C-293/12 ja C-594/12, EU:C:2014:238, punktid 60 ja 61) ning olenemata sellest, kas väljend „rasked kuriteod“ direktiivi 2006/24 artikli 1 lõikes 1 on autonoomne mõiste või mitte, on harta artiklites 7 ja 8 ning artikli 52 lõikes 1 sätestatud üldkriteeriumid, mille alusel tuleb konkreetset kuritegu pidada nii raskeks, et see õigustab direktiivi 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel säilitud andmetega tutvumist ja nende kasutamist, ning kui see on nii, siis missugused need kriteeriumid on?

12.

Kas juhul, kui vastus eelnevale küsimusele on sisuliselt jaatav, tuleb niisuguseks proportsionaalsuse kontrollimiseks uuritava kuriteo tunnuseid lõppkokkuvõttes hinnata a) ainult Euroopa Kohtul või b) siseriiklikul kohtul, lähtudes kriteeriumidest, mille on kindlaks määranud Euroopa Kohus?

13.

Kas lähtudes Euroopa Kohtu 8. aprilli 2014. aasta kohtuotsusest Digital Rights Ireland Ltd jt (C-293/12 ja C-594/12, EU:C:2014:238, punktid 58–68 ning resolutsioon), on harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 kooskõlas kriminaalmenetluse raames säilitatavate andmetega tutvumine ja nende kasutamine direktiiviga 2006/24 ja/või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikega 1 kehtestatud andmete säilitamise üldkorra alusel, mis vastab selle kohtuotsuse punktides 60, 61, 62, 67 ja 68 sätestatud eeltingimustele, kuid mitte selle punktides 58, 59, 63 ja 64 sätestatud eeltingimustele?

[See tähendab, kui tegemist on säilitamiskorraga, mis nõuab ühelt poolt kohtu eelnevat luba, mis oleks antud nii, et ettenähtud sisulised ja menetlusnõuded on täidetud, eelkõige niisuguste kuritegude ennetamiseks, uurimiseks ja kohtus menetlemiseks, mille siseriiklik seadusandja on täpselt määratlenud ja loetlenud ning mille ta on kvalifitseerinud raskeks, ning mis tagab selle, et säilitatavad andmed on tõesti kaitstud kuritarvitamise ohu ning igasuguse ebaseadusliku nendega tutvumise ja nende kasutamise eest (vt selle kohtuotsuse punktid 60, 61, 62, 67 ja 68), ning mis teiselt poolt võimaldab andmeid säilitada a) vahet tegemata kõikide isikute puhul, kes kasutavad elektroonilise side teenuseid, ilma et nende (süüdistatavate või kahtlustatavate) isikute kohta oleks teada midagi, mis näitaks – kasvõi kauget – seost nende isikute ja mingi raske kuriteo vahel, enne kui ilmneb asjaolu, millega seoses elektroonilise side teenuste osutajatelt teavet nõutakse; b) ilma et nõutud andmed peaksid enne uurimise esemeks oleva faktilise asjaolu ilmnemist puudutama i) kindlat ajavahemikku ja/või kindlat geograafilist piirkonda ja/või kindlat isikute ringi, kes võivad olla ühel või teisel viisil seotud raske kuriteoga, ega ii) isikuid, kelle andmete säilitamine võiks muudel põhjustel aidata ennetada, uurida või kohtus menetleda raskeid kuritegusid; c) ajavahemiku jooksul (käsitletaval juhul 12 kuud), mis on kehtestatud, ilma et kõnesoleva direktiivi artiklis 5 kindlaks määratud andmekategooriate vahel oleks kuidagi vahet tehtud selle põhjal, kas need võivad aidata taotletavat eesmärki saavutada, või asjaomaste isikute põhjal (vt viidatud kohtuotsuse punktid 58, 59, 63 ja 64.]

14.

Kas juhul, kui vastus eelnevale küsimusele on sisuliselt niisugune, et niisuguste andmetega tutvumine ja nende kasutamine ei ole harta artiklitega 7 ja 8 ning artikli 52 lõikega 1 kooskõlas, peab siseriiklik kohus siseriikliku õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiiv 2006/24, mille Euroopa Kohus kehtetuks tunnistas, või akti, mis põhineb direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikel 1, vastuolu tõttu hartaga kohaldamata jätma ega tohi seega nende alusel säilitatud ja saadud andmeid arvesse võtta?

15.

Kas lähtudes direktiivist 2006/24, eelkõige selle põhjendusest 6, mille kohaselt on „[õ]iguslikud […] erinevused siseriiklike sätete vahel, mis käsitlevad andmete säilitamist kuritegude ennetamiseks, uurimiseks, avastamiseks ja kohtus menetlemiseks, […] takistuseks […] siseturul“, selle direktiivi artikli 1 lõikes 1 nimetatud eesmärgist, milleks on „ühtlustada liikmesriikide sätted“, ning ülejäänud põhjendustest, eelkõige põhjendustest [3, 4, 5, 11 ja 21] ning ka Euroopa Kohtu 10. veebruari 2009. aasta kohtuotsusest Iirimaa vs. parlament ja nõukogu (C-301/06, EU:C:2009:68, punktid 70–72), kujutab see, kui jõus hoitakse seadust, millega on direktiiv 2006/24 siseriiklikku õiguskorda üle võetud, hoolimata sellest, et Euroopa Kohus selle direktiivi kehtetuks tunnistas, endast siseturu loomise ja toimimise takistust olukorras, kus ühtegi hilisemat liidu õigusakti ei ole veel jõustunud?

16.

Eelkõige: kas see, kui jõus hoitakse seadust, millega on direktiiv 2006/24 siseriiklikku õiguskorda üle võetud, hoolimata sellest, et Euroopa Kohus selle kehtetuks tunnistas, või siseriiklikku seadust, mis põhineb direktiivi 2002/58 artikli 15 lõikel 1, kujutab endast siseturu loomise ja toimimise takistust seepärast, et on täidetud kõik järgmised tingimused või siis üks nendest:

17.

Kas juhul, kui vastus vähemalt ühele eelnevale küsimusele on jaatav, peab siseriiklik kohus jätma vastavalt liidu õigusele kohaldamata siseriikliku õigusakti, millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud direktiiv 2006/24, mille Euroopa Kohus tunnistas kehtetuks, sest see takistab siseturu loomist ja toimimist, ning jätma seega arvesse võtmata säilitatavad andmed, millega oli direktiivi 2006/24 või direktiivi 2002/58 artikli 15 lõike 1 alusel vastu võetud siseriiklike õigusaktide alusel võimalik tutvuda?