1.

Kas direktiivi 2004/38/EÜ (1) artikleid 27 ja 32 koostoimes ELi toimimise lepingu artiklitega 45 ja 49 ning arvestades liikmesriikide menetlusautonoomiat, samuti õiguspärase ootuse ja heade valitsemistavade põhimõtet, tuleb tõlgendada nii, et need kohustavad tunnistama kehtetuks teise liikmesriigi kodanikule juba väljastatud Euroopa Liidu kodaniku registreerimistunnistuse või võimaldavad seda teha vastavalt presidendi dekreedi nr 106/2007 artikli 8 lõikele 1 ja teha kõnealuse kodaniku suhtes tagasisaatmise otsus vastuvõtva riigi territooriumil niipea, kui kõnealune kodanik, hoolimata sellest, et ta on kantud soovimatute välismaalaste üleriigilisse nimekirja sisenemiskeeluga avaliku korra ja julgeoleku huvides, on uuesti sisenenud kõnealusesse liikmesriiki ja alustanud seal äritegevust ilma sisenemiskeelu tühistamist taotlemata vastavalt direktiivi 2004/38 artiklis 32 sätestatud korrale, pidades seda (sisenemiskeeld) avaliku korra iseseisvaks põhjuseks, mis õigustab liikmesriigi kodaniku registreerimistunnistuse tühistamist?

2.

Kas eelmisele küsimusele jaatava vastuse korral saab kõnealust olukorda võrdsustada Euroopa Liidu kodaniku vastuvõtva riigi territooriumil seadusliku aluseta viibimisega selleks, et pädev ametiasutus saaks heaks kiita direktiivi 2008/115/EÜ (2) artikli 6 lõike 1 kohaselt tagasisaatmisotsuse, et tühistada liidu kodaniku registreerimistunnistus ja kuigi registreerimistunnistus, nagu nüüdseks laialdaselt on tunnustatud, ei kujuta endast seadusliku riigisviibimise luba, kohaldatakse direktiivi 2008/115 ratione personae üksnes kolmandate riikide kodanike suhtes?

3.

Kas samale küsimusele eitava vastuse korral võib avaliku korra või julgeoleku huvides teise liikmesriigi kodaniku registreerimistunnistuse tühistamist – mis ei kujuta endast seadusliku riigisviibimise luba ning kõnealuse kodaniku suhtes tagasisaatmise otsuse tegemist, mis on samaaegselt liikmesriigi pädevate asutuste poolt vastuvõtva liikmesriigi menetlusautonoomia teostamisel ette nähtud – pidada vastavalt õigusakti õigele tõlgendamisele halduskorras väljasaatmise ainsaks haldustoiminguks, vastavalt direktiivi 2004/38 artiklitele 27 ja 28, mis on allutatud kohtulikule kontrollile viimati mainitud sätetes osutatud tingimustel, millega kehtestatakse ainult ühel viisil vajaduse korral ELi kodanike halduskorras väljasaatmine vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt?

4.

Kas nii jaatava kui ka eitava vastuse korral nii esimesele kui ka teisele küsimusele on liikmesriigi kohtu praktika vastuolus tõhususe põhimõttega olukorras, kus ametiasutustel ja seega ka asjaomastel pädevatel kohtutel keelatakse – seoses Euroopa Liidu kodaniku registreerimistunnistuse või vastuvõtva liikmesriigi territooriumilt väljasaatmisotsuse heakskiitmise tühistamisega asjaolu tõttu, et teise liikmesriigi kodaniku suhtes kehtib sisenemiskeeld (eespool) nimetatud liikmesriigis – kontrollida, kas kõnealuse sisenemiskeeluotsuse vastuvõtmisel on järgitud direktiivi 2004/38 artiklites 30 ja 31 sätestatud menetluslikke tagatisi?

5.

Kas eelmisele küsimusele jaatava vastuse korral lasub liikmesriigi pädevatel ametiasutustel direktiivi 2004/38 artiklist 32 tulenevalt kohustus teavitada teise liikmesriigi asjaomast kodanikku väljasaatmisotsusest temale mõistetavas keeles, et ta saaks tõhusalt teostada oma menetluslikke õigusi, mis tulenevad direktiivi eespool nimetatud sätetest, isegi siis, kui ta ei ole selle kohta taotlust esitanud?