–

R. Prefeta, esindajad: solicitor J. Power, barrister T. Royston ja R. Drabble, QC,

–

Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: R. Fadoju ja C. Crane, keda abistasid barrister K. Apps ja barrister D. Blundell,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Martin ja J. Tomkin,

1

Eelotsusetaotluses palutakse tõlgendada akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2003, L 236, lk 33; edaspidi „2003. aasta ühinemisakt“) XII lisa, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) nr 492/2011 töötajate liikumisvabaduse kohta liidu piires (ELT 2011, L 141, lk 1) artikli 7 lõiget 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikli 7 lõiget 3.

2

Taotlus on esitatud R. Prefeta ja Secretary of State for Work and Pensions’i (töö- ja pensioniküsimuste minister, Ühendkuningriik) (edaspidi „minister“) vahelises kohtuvaidluses, kuna viimane keeldus R. Prefetale maksmast sissetulekuga seotud täiendavat töövõimetustoetust.

3

2003. aasta ühinemisaktis on kindlaks määratud muu hulgas Poola Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemise tingimused ning nähakse ette asutamislepingutesse tehtavad muudatused.

4

Selle akti artikli 1 teises ja viiendas taandes on ette nähtud:

„Käesolevas aktis:

[…]

[…]

[…]“.

5

2003. aasta ühinemisakti neljas osa sisaldab ajutisi sätteid, mida kohaldatakse uute liikmesriikide suhtes. Akti artiklis 24, mis asub selles osas, on sätestatud:

„Käesoleva akti V, VI, VII, VIII, IX, X, XI, XII, XIII ja XIV lisas loetletud meetmeid kohaldatakse uute liikmesriikide suhtes vastavalt neis lisades sätestatud tingimustele.“

6

2003. aasta ühinemisakti XII lisa kannab pealkirja „Ühinemisakti artiklis 24 osutatud nimekiri: Poola“. Selle lisa 2. peatüki isikute vaba liikumise kohta punktid 1, 2, 5 ja 9 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   [ELTL] artiklit [45] ja artikli [56] esimest lõiku kohaldatakse täielikult töötajate liikumisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse suhtes, mis hõlmab [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1996. aasta] direktiivi 96/71/EÜ [töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega (EÜT 1997, L 18, lk 1; ELT eriväljaanne 05/02, lk 431)] artiklis 1 määratletud ajutist töötajate liikumist ühelt poolt Poola ning teiselt poolt Belgia, Tšehhi Vabariigi, Taani, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburgi, Ungari, Madalmaade, Austria, Portugali, Sloveenia, Slovakkia, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi vahel, ainult juhul, kui punktides 2–14 esitatud üleminekusätetest ei tulene teisiti.

2.   Erandina [nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta] määruse (EMÜ) nr 1612/68 [töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires (EÜT 1968, L 257, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 15)] artiklitest 1–6 ja kuni ühinemiskuupäevale järgneva kaheaastase perioodi lõpuni kohaldavad praegused liikmesriigid riiklikke või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevaid meetmeid, mis reguleerivad Poola kodanike juurdepääsu nende tööturule. Praegused liikmesriigid võivad jätkata selliste meetmete kohaldamist kuni ühinemiskuupäevale järgneva viieaastase perioodi lõpuni.

Poola kodanikel, kes ühinemiskuupäeval töötavad seaduslikult mõnes praeguses liikmesriigis ja kellele on antud luba töötada kõnealuse liikmesriigi tööturul katkestamatult 12 kuud või kauem, on juurdepääsuõigus nimetatud liikmesriigi tööturule, kuid mitte teiste riiklikke meetmeid kohaldavate liikmesriikide tööturule.

Samad õigused on ka Poola kodanikel, kellele on pärast ühinemist antud luba töötada praeguse liikmesriigi tööturul katkestamatult 12 kuud või kauem. Eespool teises ja kolmandas lõigus osutatud Poola kodanikud jäävad neis lõikudes sätestatud õigustest ilma, kui nad kõnealuse praeguse liikmesriigi tööturult vabatahtlikult lahkuvad.

Neid õigusi ei ole Poola kodanikel, kes töötavad seaduslikult mõnes praeguses liikmesriigis ühinemiskuupäeval või ajal, mil kohaldatakse riiklikke meetmeid, ning kellele on antud luba töötada kõnealuse liikmesriigi tööturul vähem kui 12 kuud.

[…]

5.   Liikmesriik, kes punktis 2 märgitud viieaastase perioodi lõppedes jätab kehtima riiklikud või kahepoolsetest kokkulepetest tulenevad meetmed, võib tõsiste tööturuhäirete või nende ohu korral ja pärast komisjonile teatamist jätkata nende meetmete kohaldamist kuni ühinemiskuupäevale järgneva seitsmeaastase perioodi lõpuni. Kui sellist teatamist ei toimu, kohaldatakse määruse […] nr 1612/68 artikleid 1–6.

[…]

9.   Niivõrd kui teatavaid [nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta] direktiivi 68/360/EMÜ [liikmesriikide töötajate ja nende perekondade liikumis- ja elamispiirangute kaotamise kohta ühenduse piires (EÜT 1968, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 05/01, lk 27)] sätteid ei või lahutada määruse […] nr 1612/68 sätetest, mille kohaldamine on punktide 2–5 ning 7 ja 8 alusel edasi lükatud, võivad Poola ja praegused liikmesriigid neist sätetest erandeid teha ulatuses, mis on vajalik punktide 2–5 ning 7 ja 8 kohaldamiseks.“

7

Määruse nr 492/2011 I peatükk kannab pealkirja „Tööhõive, võrdne kohtlemine ja töötajate pered“.

8

Määruse nr 492/2011 I peatüki 1. jaos „Võimalus saada tööd“ asuvate artiklitega 1–6 on sisuliselt keelatud liikmesriigi õigus- ja haldusnormid või haldustavad, kui nendega piiratakse töötaotlusi ja -pakkumisi või teiste liikmesriikide kodanike õigust asuda tööle ja töötada või kehtestatakse selleks tingimusi, mida ei kohaldata selle liikmesriigi enda kodanike suhtes.

9

Sama peatüki 2. jaos „Tööhõive ja võrdne kohtlemine“ asuva artikli 7 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Töötajat, kes on liikmesriigi kodanik, ei tohi teise liikmesriigi territooriumil tema kodakondsuse tõttu kohelda ükskõik milliste tööhõive- ja töötingimuste suhtes teisiti kui selle riigi kodanikest töötajaid, eelkõige seoses töötasu, vallandamise ja töötuks jäämise puhul tööle ennistamise või uue töökoha leidmisega.

2.   Tal on samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel.“

10

Määruse nr 492/2011 artiklis 41 on sätestatud:

„Määrus […] nr 1612/68 tunnistatakse kehtetuks.

Viiteid kehtetuks tunnistatud määrusele käsitatakse viidetena käesolevale määrusele ning neid loetakse vastavalt II lisas esitatud vastavustabelile.“

11

Direktiivi 2004/38 artiklis 7 „Üle kolmekuuline elamisõigus“ on ette nähtud:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

[…]

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel säilitab liidu kodanik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse, kui ta:

[…]“.

12

Sama direktiivi artikli 38 „Kehtetuks tunnistamine“ lõigetes 2 ja 3 on ette nähtud:

„2.   Direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ tunnistatakse kehtetuks alates 30. aprillist 2006.

3.   Viiteid kehtetuks tunnistatud sätetele ja direktiividele käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile.“

13

Direktiivi 2004/38 ülevõtmiseks vastu võetud määrusega 2006/1003 sisserände kohta (Euroopa Majandusühendus) (Immigration (European Economic Area) Regulations 2006/1003; edaspidi „2006. aasta määrus“) muudeti määrust 2004/1219 uute liikmesriikide liiduga ühinemise kohta (sisseränne ja töötajate registreerimine) (Accession (Immigration and Worker Registration) Regulations 2004/1219). Viimati nimetatud määrusega (muudetud kujul, edaspidi „2004. aasta määrus“) on töötajate liikumisvabadust reguleerivate liidu õigusnormide kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes edasi lükatud kümnest sellisest liikmesriigist kaheksa liikmesriigi kodanike puhul, kes 1. mail 2004 ühinesid Euroopa Liiduga, sealhulgas Poola Vabariik. Need 2003. aasta ühinemisakti artikli 24 alusel vastu võetud erandid jäid jõusse kuni 30. aprillini 2011.

14

2004. aasta määrusega nähti ette registreerimissüsteem (Accession State Worker Registration Scheme (ühinevate liikmesriikide töötajate registreerimise süsteem)), mis kehtib nende kaheksa ühineva riigi kodanike suhtes, kes töötavad Ühendkuningriigis ajavahemikul alates 1. maist 2004 kuni 30. aprillini 2011.

15

Määruse artiklis 2 „Registreerimisele kuuluv ühineva riigi töötaja“ oli sätestatud:

„(1)   Kui käesoleva artikli järgmistes lõigetes ei ole ette nähtud teisiti, on „registreerimisele kuuluv ühineva riigi töötaja“ ühinemisperioodil Ühendkuningriigis töötav asjasse puutuva ühineva riigi kodanik.

[…]

(4)   Asjasse puutuva ühineva riigi kodanik, kes õiguspäraselt töötab Ühendkuningriigis katkestamatult 12 kuud, mis jääb täielikult või osaliselt 30. aprillist 2004 hilisemasse aega, ei ole selle 12 kuu pikkuse perioodi lõpus enam registreerimisele kuuluv ühineva riigi töötaja.

[…]

(8)   Lõigete 3 ja 4 tähenduses loetakse, et isik on Ühendkuningriigis katkestamatult 12 kuud töötanud, kui ta õiguspäraselt töötas Ühendkuningriigis selle perioodi alguses ja lõpus ning kui kogu vahepealne aeg, mil ta Ühendkuningriigis õiguspäraselt ei töötanud, ei ületa kokku 30 päeva.

[…]“.

16

Määruse artikli 4 lõikes 2 oli ette nähtud:

„Asjasse puutuva ühineva riigi kodanikul, kellel on ühineva riigi töötaja seisundist tulenev kohustus end Ühendkuningriigis töötama asumisel registreerida, ei ole töö otsimise eesmärgil Ühendkuningriigis tööotsijana elamisõigust.“

17

2004. aasta määruse artikli 5 lõigetes 3 ja 4 oli sätestatud:

„(3)   kui lõikes 4 toodud juhul ei ole ette nähtud teisiti, ei kohaldata 2006. aasta määruse artikli 6 lõiget 2 ühineva riigi töötaja suhtes, kellel lasub registreerimiskohustus ja kes on lõpetanud töötamise.

(4)   kui ühineva riigi töötaja, kellel lasub registreerimiskohustus, lõpetab loa saanud tööandja juures töötamise 2006. aasta määruse artikli 6 lõikes 2 märgitud asjaoludel ühe kuu jooksul alates tööleasumise kuupäevast, kohaldatakse seda artiklit nimetatud töötaja suhtes kõnealuse ühe kuu pikkuse perioodi lõpuni.“

18

2006. aasta määruse artikli 6 lõikes 1, mis puudutab olukordi, mil Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanikul võib olla Ühendkuningriigi territooriumi hõlmav elamisluba, oli põhikohtuasja asjaoludele kehtivas redaktsioonis sätestatud:

„1)   väljend „kvalifitseeruv isik“ hõlmab käesoleva määruse tähenduses EMP iga kodanikku, kes on Ühendkuningriigis:

[…];

[…]“.

19

Määruse artikli 6 lõikes 2, milles täpsustati, millistele tingimustele peab töötamise lõpetanud isik vastama, selleks et ta oleks endiselt käsitatav töötajana sama määruse artikli 6 lõike 1 punkti b tähenduses, oli sätestatud:

„Kui artikli 7A lõikes 4 ei ole sätestatud teisiti, käsitatakse isikut, kes enam ei tööta, jätkuvalt töötajana lõike 1 punkti b tähenduses, kui:

[…]“.

20

2006. aasta määruse artikli 7A lõikes 4 oli ette nähtud:

„Artikli 6 lõiget 2 kohaldatakse ühineva riigi töötaja suhtes, kui:

21

Poola kodanik R. Prefeta saabus Ühendkuningriiki 2008. aastal ning töötas seal alates 7. juulist 2009 kuni 11. märtsini 2011, mil ta töösuhe lõppes vigastuse tõttu, mis ei olnud tema tööga seotud.

22

Alates saabumisest Ühendkuningriiki oli ta „registreerimisele kuuluv ühineva riigi töötaja“ 2004. aasta määruse artikli 2 lõike 1 tähenduses. Kuna R. Prefeta sai töötajana registreerimise tunnistuse alles 5. jaanuaril 2011, töötas ta siiski registreerituna vaid kokku kaks kuud ja kuus päeva.

23

Olles pärast 11. märtsi 2011 endast sõltumatutel põhjustel töötuna nõuetekohaselt arvele võetud, registreeris R. Prefeta end pädevas kohalikus tööhõiveasutuses tööotsijana. Selle raames sai ta alates 20. märtsist 2011 töötushüvitist.

24

R. Prefeta esitas 20. oktoobril 2011 ministrile taotluse, et saada sissetulekuga seotud täiendavat töövõimetustoetust.

25

Eelotsusetaotlusest selgub, et kõnealust toetust, mis on ette nähtud isikutele, kelle töövõime on nende füüsilise või vaimse seisundi tõttu piiratud, antakse vaid töötajale 2006. aasta määruse artikli 6 lõike 1 punkti b ja artikli 6 lõike 2 tähenduses, mitte aga tööotsijale.

26

Minister jättis seetõttu R. Prefeta taotluse rahuldamata ja leidis, et viimane ei ole tõendanud, et ta oleks enne töö kaotamist töötanud katkestamatult 12 kuud või üle selle ja olnud 2004. aasta määruse kohaselt registreeritud, mis oleks võimaldanud tal säilitada töötaja seisundi 2006. aasta määruse artikli 6 lõike 1 punkti b ja artikli 6 lõike 2 tähenduses.

27

R. Prefeta vaidlustas ministri otsuse First-tier Tribunalis (esimese astme kohus (sotsiaaltoetuste kolleegium), Ühendkuningriik). Kuna R. Prefeta kaebus jäeti rahuldamata, esitas ta Upper Tribunalile (Administrative Appeals Chamber) (kõrgem kohus (halduskolleegium), Ühendkuningriik) apellatsioonkaebuse.

28

Apellatsioonkaebuses väitis R. Prefeta sisuliselt, et 2004. aasta määruse artikli 5 lõikega 3 on välistatud, et asjaomaste ühinevate riikide kodanikud, kes ei ole töötajana registreerimise tunnistusega Ühendkuningriigis töötanud katkestamatult 12 kuud, saaksid säilitada töötaja seisundi direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 tähenduses ning et neid koheldaks seega võrdselt, nagu on ette nähtud määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikes 2. R. Prefeta arvates ei saa aga kahe viimati nimetatud sättega vastuolus olevaid liikmesriigi õigusnorme õigustada 2003. aasta ühinemisaktiga, kuna ühinemisakt ei luba nende sätete osas erandite tegemist.

29

Minister leidis seevastu, et 2004. aasta määrus on 2003. aasta ühinemisaktiga kooskõlas. Selles osas märkis ta, et ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktis 2 on ette nähtud, et Poola kodanikel, kes õiguspäraselt töötavad ajavahemikul, mille jooksul kohaldatakse liikmesriigi meetmeid, ning kes on lubatud selle liikmesriigi tööturule vähem kui 12 kuu pikkuseks ajavahemikuks, ei ole selliseid õigusi, mis on töötajatel direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 alusel.

30

Neil asjaoludel otsustas Upper Tribunal (Administrative Appeals Chamber) (kõrgem kohus (halduskolleegium), Ühendkuningriik) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatükki tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud üleminekuajal on Ühendkuningriigil võimalik arvata direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 ja määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 kohaldamisalast välja Poola kodanik, kes ei vasta liikmesriigi õiguses ette nähtud tingimusele registreerituna töötada Ühendkuningriigi territooriumil katkestamatult 12 kuu pikkuse perioodi jooksul.

32

Kõigepealt tuleb selles osas märkida, et 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktis 1 on ette nähtud, et EÜ artiklit 39 ja artikli 49 esimest lõiku (nüüd vastavalt ELTL artikkel 45 ja artikli 56 esimene lõik) kohaldatakse täielikult töötajate liikumisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse suhtes, mis hõlmab töötajate ajutist liikumist Poola ja praeguste liikmesriikide vahel, ainult juhul, kui sama peatüki punktides 2–14 esitatud üleminekusätetest ei tulene teisiti. Nendes üleminekusätetes on sisuliselt ette nähtud erandid määruse nr 1612/68 artiklitest 1–6 ning teatud tingimustel direktiivi 68/360 sätetest.

33

2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatükis ei viidata tõepoolest ei direktiivile 2004/38 ega määrusele nr 492/2011, kuna need õigusaktid võeti vastu pärast ühinemisakti enese jõustumist. Siiski selgub selle direktiivi artikli 38 lõike 3 ja selle määruse artikli 41 sõnastusest endast, et viited määrusele nr 1612/68 ja direktiivile 68/360, mis on nende kahe õigusaktiga kehtetuks tunnistatud, tuleb lugeda tehtuks vastavalt direktiivi 2004/38 ja määruse nr 492/2011 asjaomastele sätetele.

34

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusele vastamiseks kontrollida, kas 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki kohaselt on Ühendkuningriigil lubatud põhikohtuasjas kõne all olevatel asjaoludel jätta direktiivi 2004/38 artikli 7 lõige 3 kohaldamata. Nimelt on määruse nr 492/2011 artikli 7 lõike 2 – mille kohaselt on liikmesriigi kodanikust töötajal teiste liikmesriikide territooriumil samad sotsiaalsed ja maksusoodustused kui selle riigi töötajal – kohaldamisel eeldatav, et R. Prefeta olukorras olev isik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, võib siiski säilitada oma töötaja seisundi direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 alusel.

35

Selles osas tuleb märkida, et 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punkti 9 kohaselt võivad Poola Vabariik ja praegused liikmesriigid vaid siis, kui direktiivi 2004/38 teatud sätteid ei saa lahutada määruse nr 492/2011 sätetest, mille kohaldamine on ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktide 2–5, 7 ja 8 alusel edasi lükatud, teha direktiivi 2004/38 sätetest erandeid ulatuses, mis on vajalik kõnealuste punktide kohaldamiseks.

36

Seega tuleb esiteks kontrollida, kas direktiivi 2004/38 artikli 7 lõiget 3 saab lahutada määruse nr 492/2011 artiklitest 1–6, mille kohaldamine oli vastavalt edasi lükatud.

37

Selles osas tuleb märkida, nagu kohtujurist leidis oma ettepaneku punktis 62, et liidu niisuguse kodaniku võimalus, kes ajutiselt ei ole töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, säilitada töötaja seisund direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 alusel ning sellele vastav elamisõigus nimetatud direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel põhineb eeldusel, et kõnealune kodanik on valmis ja võimeline mõistliku aja jooksul vastuvõtva liikmesriigi tööturule naasma (vt analoogia alusel 19. juuni 2014. aasta kohtuotsus Saint Prix, C‑507/12, EU:C:2014:2007, punktid 38–41).

38

Esiteks puudutab direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 punkt a liidu sellise kodaniku olukorda, kes on haiguse või õnnetuse tõttu ajutiselt töövõimetu, mis on olukord, mille puhul eeldatakse, et nimetatud kodanik hakkab ajutise töövõimetuse lõppemisel uuesti tööle või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsema. Teiseks tuleneb direktiivi artikli 7 lõike 3 punktidest b ja c majanduslikult passiivsele liidu kodanikule nõue, et ta registreeriks end pädevas tööhõiveametis tööotsijana, samas kui selle direktiivi artikli 7 lõike 3 punkti d kohaselt peab ta kindlaksmääratud tingimustel osalema tööalasel koolitusel.

39

Direktiivi 2004/38 artikli 7 lõige 3 puudutab seega olukordi, kus liidu kodaniku naasmine vastuvõtva liikmesriigi tööturule on võimalik mõistliku aja jooksul. Järelikult ei saa selle sätte kohaldamist lahutada määruse nr 492/2011 nende sätete kohaldamisest, milles reguleeritakse liikmesriigi kodaniku tööleasumist teise liikmesriigi territooriumil, nimelt selle määruse artiklitest 1–6.

40

Teiseks tuleb kontrollida, kas 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktides 2–5, 7 ja 8 asuvates üleminekusätetes ette nähtud erandite kohaldamiseks on vajalik direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikest 3 kõrvale kalduda.

41

Selles osas tuleb tõdeda, et nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, on ühinemisakti XII lisa 2. peatükis asuvate üleminekusätete eesmärk vältida, et pärast uute liikmesriikide liiduga ühinemist ei tooks suure hulga nende uute riikide kodanikest töötajate kohene saabumine endaga vanade liikmesriikide tööturul kaasa häireid (vt selle kohta 10. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Vicoplus jt, C‑307/09–C‑309/09, EU:C:2011:64, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Nagu Ühendkuningriigi valitsus ja komisjon käesoleval juhul oma kirjalikes seisukohtades toonitavad, võttis nimetatud liikmesriik 2004. aasta määruse vastu erandite alusel, mis on ette nähtud 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktides 2 ja 9 asuvates üleminekusätetes.

43

Ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punkti 2 esimeses lõigus on sisuliselt ette nähtud, et erandina määruse nr 492/2011 artiklitest 1–6 ja ühinemiskuupäevale järgneval üleminekuajal kohaldavad praegused liikmesriigid meetmeid, mis reguleerivad Poola kodanike sisenemist nende tööturule.

44

Seega viidi sel alusel 2004. aasta määruse artikliga 2 Ühendkuningriigi õiguskorda seisund „registreerimisele kuuluv ühineva riigi töötaja“, mis hõlmab ühinevate riikide kodanikke, kes töötavad Ühendkuningriigis selle määruse kehtivuse ajal. Nimetatud määruses nähti ette, et kõnealune töötaja kaotab selle seisundi niipea, kui ta on registreeritult töötanud katkestamatult 12 kuud selle liikmesriigi territooriumil, kusjuures kõnealune töötamine peab täielikult või osaliselt toimuma pärast 30. aprilli 2004.

45

Ajavahemikuks, mil asjasse puutuva ühineva riigi kodanikul oli nimetatud seisund, pidi viimane pädevatelt ametivõimudelt saama töötajana registreerimise tunnistuse ning tal ei olnud kõiki õigusi, mis liidu õigusest tulenevad liikmesriigi kodanikule, kes asub elama teise liikmesriiki, selleks et seal töötada. Nimelt piirati 2004. aasta määruse artiklitega 4 ja 5 ühineva riigi kodaniku õigust elada Ühendkuningriigis tööotsijana, selleks et seal tööd otsida, ning vastavat elamisõigust, kui ta ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja.

46

Nagu komisjon sisuliselt märkis oma kirjalikes seisukohtades, oli Ühendkuningriigi tehtud erand direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikest 3 seega vajalik, et anda täielik mõju meetmetele, mille nimetatud liikmesriik võttis erandite alusel, mis olid ette nähtud 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktides 2 ja 9 asuvates üleminekusätetes.

47

Kui ühineva riigi töötaja, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, ilma et ta oleks eelnevalt katkestamatult 12 kuud registreeritult töötanud Ühendkuningriigis, oleks võinud tugineda kõnealuse direktiivi artikli 7 lõikele 3, selleks et säilitada töötaja seisund ning vastav elamisõigus sama direktiivi artikli 7 lõike 1 alusel, ei oleks Ühendkuningriik saanud anda täielikku mõju nendele eranditele, mille eesmärk oli muu hulgas piirata ühineva riigi majanduslikult passiivsete kodanike õigust elada Ühendkuningriigis töö otsimise eesmärgil.

48

Eespool toodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb jõua järeldusele, et 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punktide 2 ja 9 alusel on Ühendkuningriigil lubatud jätta kohaldamata direktiivi 2004/38 artikli 7 lõige 3 sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

49

Kõnealust järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et enne oma töötamise lõpetamist töötas R. Prefeta käesoleval juhul Ühendkuningriigis ajavahemikus alates 7. juulist 2009 kuni 11. märtsini 2011, see tähendab ligikaudu 20 kuud.

50

Nagu kohtujurist märkis sisuliselt oma ettepaneku punktides 69–71, selgub 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punkti 2 kolmandast lõigust, et Poola kodanikud peavad vastama kahele kumulatiivsele tingimusele, selleks et nende suhtes ei kohaldataks selle õigusakti alusel tehtud erandeid, nimelt esiteks katkestamatult töötama 12 kuu pikkuse ajavahemiku jooksul ning teiseks olema lubatud asjaomase liikmesriigi tööturule.

51

Mis puudutab teist tingimust, siis tuleb tõdeda, et 2004. aasta määrusega seatakse tööturule lubamine sõltuvusse töötajana registreerimise tunnistuse saamisest pädevatelt ametivõimudelt.

52

Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust selgub, et R. Prefeta sai Ühendkuningriigi pädevatelt ametivõimudelt töötajana registreerimise tunnistuse alles 5. jaanuaril 2011, mistõttu tuleb ta selle liikmesriigi tööturule lubatuks lugeda vaid kahe kuu ja kuue päeva pikkuseks koguperioodiks, mis on lühem kui 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki punkti 2 kolmandas lõigus nõutud 12 kuud.

53

Kuna neil asjaoludel ei saanud R. Prefeta viidata direktiivi 2004/38 artikli 7 lõikele 3, selleks et säilitada töötaja seisund pärast töötamise lõpetamist, siis ei saanud ta ka tugineda määruse nr 492/2011 artikli 7 lõikele 2, kuna viimati nimetatud säte puudutab liikmesriigi kodanikke, kellel on kõnealune seisund (vt selle kohta 18. juuli 2007. aasta kohtuotsus Geven, C‑213/05, EU:C:2007:438, punkt 16, ning 21. veebruari 2013. aasta kohtuotsus N., C‑46/12, EU:C:2013:97, punktid 48 ja 49).

54

Järelikult puudub vajadus kontrollida, kas 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatüki kohaselt oli Ühendkuningriigil lubatud jätta kohaldamata määruse nr 492/2011 artikli 7 lõige 2 sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

55

Eespool toodut kogumis arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et 2003. aasta ühinemisakti XII lisa 2. peatükki tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud üleminekuajal on Ühendkuningriigil võimalik arvata direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 3 kohaldamisalast välja selline Poola kodanik nagu R. Prefeta, kes ei vasta liikmesriigi õiguses ette nähtud tingimusele registreerituna töötada Ühendkuningriigi territooriumil katkestamatult 12 kuu pikkuse perioodi jooksul.

56

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Akti Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu asutamislepingutesse tehtavate muudatuste kohta XII lisa 2. peatükki tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud üleminekuajal on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil võimalik arvata nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ, artikli 7 lõike 3 kohaldamisalast välja selline Poola kodanik nagu R. Prefeta, kes ei vasta liikmesriigi õiguses ette nähtud tingimusele registreerituna töötada Ühendkuningriigi territooriumil katkestamatult 12 kuu pikkuse perioodi jooksul.