1

Apellatsioonkaebuses palub Orange Polska SA (edaspidi „Orange“) esiteks, et tühistataks Euroopa Liidu Üldkohtu 17. detsembri 2015. aasta otsus kohtuasjas Orange Polska vs. komisjon (T‑486/11, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2015:1002), millega see kohus jättis rahuldamata apellandi hagi, milles paluti eelkõige tühistada komisjoni 22. juuni 2011. aasta otsus K(2011) 4378 (lõplik) ELTL artikli 102 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.525 – Telekomunikacja Polska) (edaspidi „vaidlusalune otsus“), ja teiseks, et tühistataks vaidlusalune otsus.

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites [101] ja [102] sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) põhjenduses 11 on märgitud:

„Asutamislepingu sätete kohaldamise tagamiseks peab komisjonil olema õigus adresseerida ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele otsuseid, et lõpetada [ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumine. Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus vastu võtta otsuseid varasema rikkumise toimumise kohta, isegi kui ta ei otsusta määrata trahvi.“

3

Selle määruse artikkel 4, mis asub II peatükis „Komisjoni volitused“, näeb ette, et „[ELTL artiklite 101 ja 102] kohaldamisel on komisjonil käesolevas määruses sätestatud volitused.“

4

Selle määruse III peatükis „Komisjoni otsused“ asuv artikkel 7 „Rikkumise tuvastamine ja lõpetamine“ näeb lõikes 1 ette:

„Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [ELTL artiklit 101 ja 102] rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Ta võib võtta nende suhtes tegevusega seotud või struktuurilisi parandusmeetmeid […] Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.“

5

Nimetatud määruse artikkel 16, mis asub koostööd käsitlevas IV peatükis, täpsustab eelkõige lõikes 1, et „Kui siseriiklikud kohtud teevad [ELTL artiklite 101 ja 102] alusel otsuseid […] tegevuse kohta, mille kohta on juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.“

6

Määruse 1/2003 VI peatükk kehtestab karistused. Selles peatükis asuv artikkel 23 „Trahvid“ näeb ette:

„[…]

2.   Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]“.

7

Nimetatud määruse peatükki VII „Aegumistähtajad“ kuulub artikkel 25 „Sanktsioonide kehtestamisega seotud aegumistähtajad“. See artikkel sätestab lõigetes 1 ja 2:

„1.   Artiklitel 23 ja 24 põhinevatel komisjoni volitustel on järgmised aegumistähtajad:

2.   Aegumistähtaeg hakkab kulgema rikkumise toimepaneku päevast. [Vältavate või jätkuvate] rikkumiste puhul hakkab aegumistähtaeg kulgema rikkumise lõppemise päevast.“ [täpsustatud tõlge]

8

Määruse 1/2003 üldsätete hulka kuulub artikkel 31, mis sätestab:

„Euroopa Kohtul on täielik pädevus läbi vaadata otsused, millega komisjon on määranud trahvid või karistusmaksed. Euroopa Kohus võib määratud trahvi või perioodilise karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada.“

9

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta direktiivi 2014/104/EL teatavate eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral (ELT 2014, L 349, lk 1), artikkel 10 sätestab:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad kooskõlas käesoleva artikliga eeskirjad, mida kohaldatakse kahju hüvitamise hagide esitamise aegumistähtaegade suhtes. […]

[…]

4.   Liikmesriigid tagavad, et aegumistähtaja kulgemine peatatakse või – sõltuvalt liikmesriigi õigusest – katkestatakse, kui konkurentsiasutus võtab meetmeid seoses uurimise või oma menetlusega, mis käsitleb kahju hüvitamise hagiga seonduvat konkurentsiõiguse rikkumist. Peatamine kestab vähemalt üks aasta pärast seda, kui otsus õigusrikkumise kohta on jõustunud või kui menetlus on muul viisil lõpetatud.“

10

Selle direktiivi artikli 18 lõikes 3 on ette nähtud:

„Konkurentsiasutus võib leida, et hüvitis, mis makstakse konsensusliku kokkuleppemenetluse raames ja enne, kui ta on teinud otsuse määrata trahv, on kergendavaks asjaoluks.“

11

Suunised määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2, edaspidi „2006. aasta suunised“), täpsustab osas, mis puudutab trahvi põhisumma kindlaksmääramist:

„19.   Trahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis.

20.   Raskust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

21.   Üldiselt määratakse osakaal maksimaalselt 30% müügiväärtusest.

22.   Otsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi.

[…]“.

12

Nende suuniste punkt 29, mis puudutab kergendavaid asjaolusid, sätestab, et „[t]rahvi põhisummat võidakse vähendada, kui komisjon leiab […] kergendavaid asjaolusid“, ning esitab nende mitteammendava loetelu.

13

Vaidluse tausta ja vaidlusaluse otsuse võib vaidlustatud kohtuotsuse punktide 1–34 põhjal kokku võtta järgmiselt.

14

Orange on 1991. aastal pärast riigimonopoli erastamist Poolas asutatud sideettevõtja Telekomunikacja Polska SA (edaspidi samuti „Orange“) õigusjärglane.

15

Pärast ajavahemikul 2008. aasta 23. septembrist kuni 26. septembrini toimunud kontrolli võttis komisjon 26. veebruaril 2010 vastu vastuväiteteatise, millele Orange vastas 2. juunil 2010.

16

Vaidlusaluses otsuses määratles komisjon kolm asjasse puutuvat kaubaturgu, milleks olid interneti lairibavõrgule juurdepääsu hulgiturg, mida kutsutakse ka „BSA ühenduse hulgiturg“ [bit-stream access (lairibaühenduste hulgiturg)], fikseeritud asukohas võrgu infrastruktuurile füüsilise juurdepääsu hulgiturg, mida kutsutakse ka „LLU ühenduse hulgiturg“ [local-loop unbundling (eraldatud juurdepääs kliendiliinile)], ja jaemüügi massiturg, mis on sideoperaatorite poolt nende endi lõppkasutajatele fikseeritud asukohas pakutavate standardsete lairibatoodete kaubaturg. Asjasse puutuvaks geograafiliseks turuks määrati kogu Poola territoorium.

17

Samuti märkis komisjon esiteks, et asjasse puutuvate asjaolude asetleidmise ajal oli operaator, kes on riigi reguleeriva asutuse (ARN) poolt määratletud kui märkimisväärse turujõuga operaator avaliku püsiliinivõrgu pakkumise turul, antud juhul Orange, kohustatud võimaldama uutel turule tulijatel, nn „alternatiivsetele operaatoritele“ eraldatud juurdepääsu tema kliendiliinile ja seotud teenustele tingimustel, mis on läbipaistvad, õiglased ja mittediskrimineerivad ning vähemalt sama soodsad kui need standardpakkumise tingimused, mida pakkus märkimisväärse turujõuga operaator ja mis olid ARNi menetluses ARNi poolt kinnitatud. Ta märkis ka, et alates 2005. aastast sekkus Poola ARN mitmel korral selleks, et sundida Orange’i täitma oma õigusnormidest tulenevaid kohustusi, määrates viimasele muu hulgas ka trahve.

18

Teiseks märkis komisjon, et 22. oktoobril 2009 sõlmisid Orange ja sel ajal Poola ARNiks olnud Urząd Komunikacji Elektronicznej (UKE) (elektroonilise side amet) direktor kokkuleppe, milles Orange võttis vabatahtlikult kohustuse eelkõige täita õigusnormidest tulenevaid kohustusi, sõlmida alternatiivsete operaatoritega juurdepääsutingimuste kokkuleppeid asjasse puutuvates standardpakkumistes ette nähtud tingimustel ning investeerida oma lairibavõrgu ajakohastamisse (edaspidi „UKE kokkulepe”).

19

Asjasse puutuva rikkumise kohta märkis komisjon, et Orange’il on käesoleva kohtuotsuse punktis 16 viidatud turgudel turgu valitsev seisund.

20

Komisjon leidis, et Orange oli kuritarvitanud oma turgu valitsevat seisundit kahel hulgiturul selleks, et kaitsta oma positsiooni jaemüügiturul, töötades välja strateegia konkurentsi piiramiseks tema võrgule juurdepääsu andmise protsessi kõigis etappides. Selle strateegia raames pakuti alternatiivsetele operaatoritele lairibaühenduste ja kliendiliinile eraldatud juurdepääsu andmise lepinguid ebamõistlikel tingimustel, venitati nende lepingute üle toimuvate läbirääkimistega, piirati juurdepääsu võrgule ja abonendiliinidele ning keelduti teabe andmisest, mis on alternatiivsetele operaatoritele hädavajalik juurdepääsu küsimuses otsuste tegemiseks.

21

Vaidlusaluse otsuse artiklis 1 järeldas komisjon, et kuna Orange oli keeldunud alternatiivsetele operaatoritele juurdepääsu andmisest oma lairibaühenduste hulgitoodetele, oli ta toime pannud ELTL artikli 102 ühe vältava rikkumise, mis algas 3. augustil 2005 – kuupäeval, mil peeti esimesed läbirääkimised Orange’i ja ühe alternatiivse operaatori vahel Orange’i võrgule juurdepääsu andmiseks kliendiliinile eraldatud juurdepääsu standardpakkumise alusel – ja kestis vähemalt 22. oktoobrini 2009, mil sõlmiti UKE kokkulepe.

22

Komisjon karistas Orange’i, määrates talle vaidlusaluse otsuse artiklis 2 trahvi 127554194 eurot, mille ta arvutas välja 2006. aasta suuniste alusel. Arvutamise käigus määras ta trahvi põhisumma 10% osakaalu alusel Orange’i keskmisest müügiväärtusest asjasse puutuvatel turgudel ja kohaldas rikkumise kestusega arvestamiseks kordajat 4,16. Kuigi ta otsustas mitte seda summat kohandada raskendavate või kergendavate asjaolude alusel, lahutas ta sellest siiski maha trahvisumma, mille oli Orange’ile õigusnormidest tulenevate kohustuste rikkumise eest määranud UKE.

23

Orange esitas Üldkohtu kantseleisse 2. septembril 2011 hagi, milles ta palus esimese võimalusena vaidlusalune otsus tühistada ning teise võimalusena tühistada selle otsusega määratud trahvisumma või seda vähendada.

24

7. novembri 2012. aasta kohtumäärusega rahulas Üldkohtu esimese koja president Polska Izba Informatyki i Telekomunikacji (PIIT) (Poola info- ja sidetehnoloogia koda) avalduse astuda menetlusse Orange’i nõuete toetuseks.

25

3. septembri 2013. aasta kohtumäärusega rahuldas Üldkohtu esimese koja president European Competitive Telecommunications Association’i (ECTA) (Euroopa konkureeriva side ühing), kellest sai hiljem rahvusvaheline mittetulundusühing, avalduse astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

26

Orange põhjendas oma hagi viie väitega. Esimene väide oli esitatud vaidlusaluse otsuse täies ulatuses tühistamise nõude toetuseks, teine ja kolmas väide vaidlusaluse otsuse artikli 2 tühistamise nõude toetuseks ning neljas ja viies väide artiklis 2 määratud trahvi muutmise nõude toetuseks. Leides, et kahe viimase väite eesmärk on karistamine õigusnormi järgimata jätmise eest ja tagajärjeks vaidlusaluse otsuse osaline tühistamine, kui need väited osutuvad põhjendatuks, kvalifitseeris Üldkohus need ümber nii, et liidu kohus teostab nende suhtes õiguspärasuse kontrolli, mitte oma täielikku pädevust. Üldkohus tuvastas vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli raames, olles põhjendamatuse tõttu tagasi lükanud kõik viis väidet ja asunud ka seisukohale, et ükski muu asjaolu trahvisumma muutmist ei õigusta, et hagi tuleb tervikuna rahuldamata jätta.

27

Orange palub Euroopa Kohtul:

28

Komisjon palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja Orange’ilt.

29

PIIT palub Euroopa Kohtul:

30

ECTA palub sisuliselt, et apellatsioonkaebus jäetaks rahuldamata ning et komisjoni ja ECTA kohtukulud mõistetaks välja Orange’ilt.

31

Euroopa Kohtu presidendi 2. märtsi 2017. aasta otsusega peatati menetlus käesolevas kohtuasjas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 55 lõike 1 punkti b alusel kuni 6. septembri 2017. aasta kohtuotsuse Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) kuulutamiseni.

32

Orange põhjendab oma apellatsioonkaebust kolme väitega.

33

Orange täheldab, et asjasse puutuv rikkumine lõpetati enam kui kuus kuud enne vastuväiteteatisest teatamist ja 18 kuud enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist. Seega on tegemist varasema rikkumisega ja komisjon oleks pidanud põhjendama oma õigustatud huvi see rikkumine tuvastada, nagu näeb ette määruse 1/2003 artikli 7 lõige 1, kuid mida ta ei teinud.

34

Tema hinnangul järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76, et selle sätte alusel on komisjon kohustatud tõendama õigustatud huvi rikkumise tuvastav otsus võtta vastu juhul, kui rikkumine on lõppenud ja ühtlasi ei määra komisjon trahvi. Samas piiras Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 77 komisjoni viidatud kohustuse ulatust nii, et see kehtib vaid juhul, kui komisjoni trahvi määramise õigus on juba aegunud. Selle seisukohaga rikkus Üldkohus õigusnormi, tõlgendades ja kohaldades asjasse puutuvat sätet vääralt.

35

Kõigepealt ei saa sellist tõlgendust tuletada määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 ühemõttelisest sõnastusest. Nii määruse nr 1/2003 põhjendus 11 kui ka selle määruse ettevalmistavad materjalid ja komisjoni halduspraktika kinnitavad, et viimasel on kohustus tõendada õigustatud huvi tuvastada varem toimunud rikkumine, olenemata sellest, kas ta trahvi määrab või mitte. Lisaks annab vaid see artikli 7 lõige 1 komisjonile pädevuse tuvastada ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumisi.

36

Edasi, määruse nr 1/2003 artikli 7 kohaldamist ei saa seada sõltuvusse komisjoni pädevusest määrata trahve. Selle määruse artikli 23 lõige 2 viitab rikkumistele, mis paratamatult on juba tuvastatud ja see säte ei mõjuta asjaolusid, mille esinemisel võib rikkumise tuvastada viidatud artikli 7 alusel. Seda tõlgendust toetab fakt, et komisjoni rikkumise tuvastamise pädevusele ei kohaldu mingit aegumistähtaega ja et see pädevus on talle antud määruse 1/2003 osas, mis erineb sellest osast, milles talle antakse õigus trahve määrata. Samuti ei tulene kohtupraktikast, et võimatus määrata trahvi oleks õigustatud huvi tõendamise kohustuse eeltingimus.

37

Lõpuks märgib Orange, et esiteks, kohaldades määruse 1/2003 artiklit 16, tekib sellest, et komisjon tuvastab varem toimunud rikkumise, kahju hüvitamise nõuete seisukohast asjasse puutuva ettevõtja vastutus. Teiseks võib see tuvastamine isegi trahvi määramata jätmise korral seda ettevõtjat kahjustada, sest see peatab kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaja, nagu ette nähtud direktiivi 2014/104 artikli 10 lõikes 4. Need asjaolud õigustavad nõuet, et komisjon esitaks kõigis otsustes, milles tuvastatakse varem toimunud, kuid ettevõtja poolt vabatahtlikult lõpetatud rikkumine, põhjendused, mis tõendavad tema õigustatud huvi rikkumist uurida.

38

Lisaks, kuivõrd esimene apellatsioonkaebuse väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 74–80, mitte ainult punkti 77, ei ole see tulemusetu, nagu väidab vääralt komisjon.

39

Komisjon leiab, et see väide ei ole põhjendatud. See on igal juhul tulemusetu, käsitledes ainult vaidlustatud kohtuotsuse punkti 77, kuigi selle otsuse põhjenduses 76 esitatud põhjendusest piisaks punktides 78 ja 79 tehtud järeldusteks. Orange’i repliigis esitatud argument, et tema esimene väide puudutab tegelikult vaidlustatud kohtuotsuse punkte 74–80 või vähemalt punkte 74–76 ja 80, on kodukorra artikli 169 lõiget 2 arvestades vastuvõetamatu, kuna seda argumenti ei esitatud apellatsioonkaebuses.

40

ECTA väidab, et käsitletav väide ei ole põhjendatud, sest komisjoni õigus trahve määrata – olenemata sellest, kas rikkumine on lõppenud või mitte – tuleneb määruse 1/2003 artikli 23 lõikest 2. See säte, mis küll kehtestab kohustuse tõendada tahtlust või ettevaatamatust, ei sea seda õigust sõltuvusse mingitest tingimustest. Seetõttu viitas Orange vääralt selle määruse artikli 7 lõikele 1.

41

Kõigepealt, kuna komisjon vaidleb vastu apellatsioonkaebuse esimese väite võimalikule tulemuslikkusele põhjusel, et see on esitatud ainult vaidlustatud kohtuotsuse punktile 77 viitavana, tuleb märkida, et apellatsioonkaebuses on selgelt viidatud ainult vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 76 ja 77 ning et tõesti, konkreetselt tundub olevat kritiseeritud ainult punkti 77.

42

Kuid Orange’i poolt apellatsioonkaebuses esitatud argumentatsioonist nähtub selgelt, et ta vaidleb vastu tõlgendusele, mille Üldkohus andis määruse 1/2003 artikli 7 lõikele 1 ja mille kohaselt ei kehtestanud see säte, hoolimata asjaolust, et ajal, mil vaidlusalune otsus vastu võeti, oli rikkumine juba lõpetatud, komisjonile kohustust tõendada vaidlusaluses otsuses õigustatud huvi tuvastada asjasse puutuv rikkumine, sest komisjoni trahvi määramise õigus ei olnud aegunud. Kuid on selge, et niisuguse tõlgenduseni saab jõuda vaid nende punktide 76 ja 77 koos lugemisel, mistõttu apellatsioonkaebuses tahetakse selgelt käsitleda neid kahte punkti.

43

Lisaks on need punktid peamiseks põhjenduseks järeldusele, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 78–80, sest nimetatud kohtuotsuse punktides 74 ja 75 – mis on selle otsuse ainsad muud punktid, kus esitatakse Üldkohtu põhjenduskäik talle esitatud esimese väite kohta – piirdutakse viitega vastavalt määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja nõukogu määruse [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta, millega muudetakse määrusi (EMÜ) nr 1017/68, (EMÜ) nr 2988/74, (EMÜ) nr 4056/86 ja (EMÜ) nr 3975/87 [KOM(2000) 582 (lõplik)] ([EÜ] artiklite 81 ja 82 rakendusmäärus) (EÜT 2000, C 365 E, lk 284; edaspidi „määruse 1/2003 vastuvõtmise aluseks olev eelnõu“) eelnõu seletuskirja väljavõtte sõnastusele. Seetõttu puudus vajadus apellatsioonkaebuses selgelt välja tuua punkte 74 ja 75, sest selles kaebuses tehtud viiteid vaidlustatud ei ole.

44

Neil asjaoludel hõlmas vaidlustatud kohtuotsuse punktide 76 ja 77 vaidlustamine tingimata selle otsuse punktides 78–80 tehtud järeldusi. Seega ei saa esimest väidet kohe tulemusetuse tõttu tagasi lükata põhjusel, et see viitab ainult vaidlustatud kohtuotsuse punktile 77.

45

Kuna komisjon vaidleb ka vastu Orange’i poolt tema repliigis esitatud argumentide vastuvõetavusele põhjusel, et väidetavalt viitas Orange hilinemisega sellele, et apellatsioonkaebuse esimene väide puudutab kogu Üldkohtu seda põhjenduskäiku, milles järeldati, et Üldkohtule esitatud esimene väide tuleb tagasi lükata, siis tuleb märkida, et nagu mainitud ka käesoleva kohtuotsuse punktides 42–44, määratletakse apellatsioonkaebuses nõutud täpsusega vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse need osad, mida esimeses väites vaidlustatakse. See argument asja läbivaatamist takistava asjaolu esinemise kohta ei ole seega faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud ning tuleb tagasi lükata.

46

Sisulisest aspektist tuleb meenutada määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 esimese lause sõnastust, mille kohaselt võib komisjon juhul, kui ta kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et ELTL artiklit 101 või 102 rikutakse, otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt rikkumise lõpetamist. See sama säte näeb ka viimases lauses ette, et õigustatud huvi korral on komisjonil ühtlasi õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.

47

Nagu nähtub määruse 1/2003 vastuvõtmise aluseks oleva eelnõu seletuskirjast, mille asjakohasele lausele viitas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 75, väljendatakse selle artikli 7 lõike 1 viimases lauses – mis on sama viidatud ettepanekus märgituga – juhiseid, mis tulenevad 2. märtsi 1983. aasta kohtuotsusest GVL vs. komisjon (7/82, EU:C:1983:52).

48

Selles kohtuotsuses andis Euroopa Kohus oma hinnangu nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus [EÜ] artiklite [81 ja 82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3), sätete, eriti selle artikli 3 ulatusele; viimati nimetatud säte, mille sõnastust sisuliselt korrati määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 esimeses lauses, nägi ette ainult seda, et „[k]ui komisjon taotluse põhjal või omal algatusel leiab, et tegemist on [EÜ] artikli [81 või 82] rikkumisega, võib ta otsusega nõuda vastavatelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt selliste rikkumiste lõpetamist“. Nagu nähtub selle kohtuotsuse punktist 18, väitis hageja selle kohtuotsuse kohtuasjas, kus komisjon ei olnud trahvi määranud, muu hulgas seda, et artikkel 3 ei anna komisjonile õigust teha otsust, mis ainult tuvastab varem toime pandud rikkumise.

49

Selle kohta märkis Euroopa Kohus, et määruse nr 17 sätteid tuleb tõlgendada EMÜ lepingus ette nähtud konkurentsinormide raames ja selle määruse eesmärk on tagada nende normide järgimine ettevõtjate poolt, anda selleks komisjonile õigus kohustada ettevõtjaid tuvastatud rikkumised lõpetama ning määrata rikkumiste korral trahve ja karistusmakseid. Ta otsustas, et õigus asjasse puutuvaid otsuseid vastu võtta hõlmab kindlasti ka õigust tuvastada asjasse puutuvaid rikkumisi (vt selle kohta 2. märtsi 1983. aasta kohtuotsus GVL vs. komisjon, 7/82, EU:C:1983:52, punktid 18, 22 ja 23).

50

Seega oli Euroopa Kohus seisukohal, et tegelikult ei olnud käsitletavas kohtuasjas oluline küsimus mitte see, kas komisjonil oli õigus oma otsusega tuvastada konkurentsiõiguse normide rikkumine, vaid see, kas komisjonil oli selles asjas, kus trahvi ei olnud määratud, õigustatud huvi teha otsus, milles tuvastatakse ettevõtja poolt juba lõpetatud rikkumine (2. märtsi 1983. aasta kohtuotsus GVL vs. komisjon, 7/82, EU:C:1983:52, punkt 24). Ta tuvastas selles kohtuasjas, et komisjon oli seda huvi käsitletavas otsuses piisavalt tõendanud (vt selle kohta 2. märtsi 1983. aasta kohtuotsus GVL vs. komisjon, 7/82, EU:C:1983:52, punktid 25–28).

51

Neid asjaolusid arvestades võis Üldkohus õigusnormi rikkumata vaidlustatud kohtuotsuse punktis 76 esiteks määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja teiseks määruse 1/2003 vastuvõtmise aluseks oleva eelnõu seletuskirja sõnastusest õigesti järeldada, et „komisjon on kohustatud tõendama õigustatud huvi rikkumine tuvastada, kui rikkumine on lõppenud ja ühtlasi komisjon trahvi ei määra“.

52

Edasi otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77, et punktis 76 tehtud järeldust „kinnitab […] Üldkohtu praktika […], mis sisuliselt tunnustab seost esiteks komisjonile pandud kohustuse tõendada rikkumise tuvastamiseks õigustatud huvi esinemist ja teiseks tema trahvi määramise õiguse aegumise vahel“, meenutades sellel teemal tema enda otsust, mille kohaselt „komisjoni trahvi määramise õiguse aegumine ei saa mõjutada tema tuletatud pädevust rikkumine tuvastada“, „[e]nt selle tuletatud pädevuse – võtta vastu rikkumise tuvastamise otsus pärast aegumistähtaja möödumist – teostamine sõltub sellest, kas komisjon tõendab, et esineb õigustatud huvi see tuvastusotsus teha“, viidates selle kohta oma kahele varasemale otsusele.

53

Üldkohus järeldas sellest esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 78, et „määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 tõlgendus, mida [Orange] õigeks peab ja mille kohaselt peab komisjon tõendama õigustatud huvi varem toime pandud rikkumise tuvastamiseks, olenemata asjaolust, et ta selle rikkumise eest karistuseks trahvi määrab, on väär“ ja lükkas seetõttu tagasi talle esitatud esimese argumendi, mille kohaselt olevat komisjon rikkunud põhjendamiskohustust, mis tal seoses selle õigustatud huvi olemasolu tõendamisega on.

54

Teiseks järeldas ta sellest vaidlustatud kohtuotsuse punktis 79, et „kuna käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et komisjoni trahvide määramise õigus ei olnud aegunud ja et komisjon otsustas [Orange’ile] trahvi määrata, heidab [Orange] komisjonile vääralt ette õigusnormi rikkumist, kuna ta ei tõendanud [vaidlusaluses otsuses] õigustatud huvi varem toime pandud rikkumise tuvastamiseks“. Seetõttu lükkas ta tagasi ka talle esimese väite raames esitatud teise argumendi ja nimetatud kohtuotsuse punktis 80 esimese väite tervikuna, jättes rahuldamata Orange’i nõude tühistada vaidlusalune otsus tervikuna.

55

Apellatsioonkaebuse esimeses väites leiab Orange sisuliselt seda, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 piiras Üldkohus ebaõigelt hinnangut, mille ta oli andnud selle kohtuotsuse punktis 76 – nimelt tuleneb punktist 77, et ainult juhul, kui punktis 76 viidatud kaks tingimust on mõlemad täidetud, on komisjonil kohustus tõendada õigustatud huvi rikkumine, kuid sellist tõlgendust ei saa välja lugeda määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 sõnastusest. Lisaks ei ole Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 esitatud põhjendused piisavad, et nende alusel saaks tagasi lükata selle ettevõtja väite, mille kohaselt tuleneb määruse 1/2003 artikli 7 lõikest 1, et kui komisjon võtab vastu varem toimunud rikkumist tuvastava otsuse, peab ta tõendama rikkumise tuvastamiseks õigustatud huvi olemasolu, olenemata sellest, kas ta oma otsuses trahvi määrab või mitte.

56

Vaidlustatud kohtuotsuse suhtes esitatud sellise kriitikaga ei saa nõustuda. Nimelt ei piira Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 77 esitatud seisukohaga punktis 76 tehtud järelduse ulatust, kuna juba punktist 76 üksi nähtub selgelt, et määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 viimase lause kohaldamine eeldab, et kaks punktis 76 märgitud tingimust oleksid mõlemad täidetud ja Üldkohus vaid selgitab ja täpsustab, et see järeldus on kooskõlas ka tema kohtupraktikaga, milles on käsitletud komisjoni kohustust tõendada rikkumise tuvastamise õigustatud huvi, kui aegumistähtaeg trahvi määramiseks on lõppenud.

57

Nendest kaalutlustest, kuivõrd nendes viidatakse sisuliselt komisjoni tuletatud pädevusele rikkumisi tuvastada, mis tuleneb tema otsesest pädevusest trahve määrata, piisas ka Üldkohtule esitatud väite tagasilükkamiseks. Nimelt tuleneb määruse 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktist a, et komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad ELTL artiklit 101 või 102. Ent nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 49, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et komisjoni õigus määrata rikkumiste korral trahve ja võtta selleks vastu otsuseid hõlmab tingimata õigust tuvastada asjasse puutuvaid rikkumisi (vt selle kohta 2. märtsi 1983. aasta kohtuotsus GVL vs. komisjon, 7/82, EU:C:1983:52, punkt 23). Ta on ka juba otsustanud, et komisjoni õigust määrata karistusi määruse nr 17 artikli 15 alusel, millele sisuliselt vastab määruse 1/2003 artikkel 23, ei mõjuta mingil määral asjaolu, et rikkumiseks kvalifitseeritav tegevus on lõppenud (15. juuli 1970. aasta kohtuotsus ACF Chemiefarma vs. komisjon, 41/69, EU:C:1970:71, punkt 175).

58

Eeltoodust tuleneb, et komisjoni õigus määrata trahve annab talle ka tuletatud pädevuse rikkumisi tuvastada, ilma et ta oleks kohustatud tõendama õigustatud huvi neid tuvastada, sealhulgas juhul, kui tegemist on varem toimunud rikkumistega.

59

Samuti tuleb täheldada, et määruse 1/2003 artikli 7 lõike 1 esimese lause kohaselt võib komisjon juhul, kui ta kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et ELTL artiklit 101 või 102 rikutakse, otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. Kui komisjon teostab nimetatud sätte alusel oma õigust kohustada rikkumine lõpetama – õigus, mida komisjon ka vaidlusaluse otsuse punktis 3 teostas osas, milles rikkumist veel ei olnud lõpetatud, millele Orange vastu ei vaidle –, tuleneb sellest seega tingimata tema õigus asjasse puutuv rikkumine tuvastada ning järelikult ei ole komisjon kohustatud tõendama õigustatud huvi seda tuvastada (vt selle kohta 2. märtsi 1983. aasta kohtuotsus GVL vs. komisjon, 7/82, EU:C:1983:52, punktid 22–24).

60

Seega, kuna käesolevas asjas määras komisjon Orange’ile trahvi ELTL artikli 102 rikkumise eest, kuna on kindel, et trahvi määramise õigus ei olnud aegunud ja kuna komisjon tegi vaidlusaluse otsuse punktis 3 ettekirjutuse see rikkumine lõpetada, kui seda veel tehtud ei ole, võis komisjon õiguspäraselt – nagu Üldkohus sisuliselt juba vaidlustatud kohtuotsuse punktides 79 ja 80 otsustas, kohaldades nii määruse 1/2003 artikli 7 lõiget 1 kui ka artikli 23 lõiget 2, sest vaidlusaluses otsuses viidati mõlemale sättele – asjasse puutuva rikkumise tuvastada, ilma et ta oleks pidanud vaidlusaluses otsuses täpsemalt põhjendama oma õigustatud huvi see rikkumine tuvastada.

61

Seetõttu ei saa käesoleva kohtuotsuse punktides 34–36 esitatud Orange’i argumentatsiooniga nõustuda.

62

Viimaks, mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 37 viidatud argumentatsiooni, milles Orange väidab, et arvestades tagajärgi, mis on komisjoni otsusel tuvastada ELTL artikli 101 või 102 rikkumine, tuleks iga juhul sellele institutsioonile kehtestada kohustus põhjendada oma otsuses õigustatud huvi rikkumine tuvastada, siis tuleb märkida, et niisugusest üldsõnalisest seisukohast ei piisa, et tõendada Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–80 antud hinnangute ebaõigsust.

63

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tervikuna tagasi lükata.

64

Orange on seisukohal, et Üldkohus moonutas vaidlusalust otsust, järeldades, et trahvi põhisumma väljaarvutamiseks rikkumise raskuse hindamisel ei võtnud komisjon arvesse rikkumise tegelikku ega tõenäolist mõju, keeldudes seetõttu analüüsimast tema argumenti, et komisjon ei ole esitanud konkreetseid, usaldusväärseid ja piisavaid kaudseid tõendeid selle tegeliku ja/või tõenäolise mõju kohta.

65

Niisiis seisneb Üldkohtu esimene viga selles moonutamises. Esiteks tuleneb selgelt vaidlusaluse otsuse põhjenduse 902 viimasest lausest, et trahvi arvutamisel lähtus komisjon rikkumise tegelikust mõjust turule; komisjon kinnitas seda seisukohta ka Üldkohus, mööndes, et selle põhjenduse sõnastamisel on rikkumise tegeliku mõju osas tehtud „sisuline viga“. Kuid vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 kinnitas Üldkohus, et nimetatud põhjendust ei saa lugeda nii, et selles viidatakse üldiselt ja abstraktselt rikkumise laadile, jättes tähelepanuta selles põhjenduses kasutatud sõnade selge tähenduse, nimelt täpse viite mõjule, mida Orange konkreetne tegevus avaldas konkurentsile turul, mida kinnitab ka tegusõna minevikuvormi kasutus. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 viitas Üldkohus ka tegelikult aset leidnud sündmustele, viidates muu hulgas nimetatud põhjendusele 902.

66

Teiseks, igal juhul moonutas Üldkohus vaidlusalust otsust järeldades, et komisjon ei võtnud arvesse rikkumise tõenäolist mõju. Nimelt võttis komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 902 seda mõju arvesse vähemalt trahvi arvutamisel, nagu ta ka Üldkohtule esitatud menetlusdokumentides kinnitas. Komisjon leidis aga ekslikult, et rikkumise laadi arvessevõtmine ei tähenda, et arvesse tuleb võtta selle tõenäolist mõju. Kuid nagu ka asjasse puutuva tegevuse tegelik mõju, on tõenäoline mõju oluline märk, mis näitab rikkumise laadi ja seega selle raskust, mida ei saa hinnata abstraktselt. Seepärast oleks Üldkohus pidanud kontrollima, kas selle tõenäolise mõju tuvastamine oli õigustatud või mitte.

67

Kuna Üldkohus vaidlusalust otsust nõuetekohaselt ei analüüsinud, oli väär tema trahvi proportsionaalsuse analüüs. Nimelt ei saa trahv olla proportsionaalne, kui selle summa koostisosi, mida asjasse puutuvas otsuses kirjeldatakse, ei ole nõuetekohaselt uuritud.

68

Üldkohtu teine viga seisnes õigusnormi ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte rikkumises põhjusel, et ta jättis hindamata, kas komisjon tegi õigesti kindlaks rikkumise mõju, mida võeti arvesse trahvi arvutamisel. Orange leiab esiteks, et erinevalt sellest, mida järeldas Üldkohus vaidlusalust otsust moonutades, põhines trahviarvutus rikkumise tegelikul mõjul, mistõttu oleks Üldkohus pidanud kontrollima, kas vaidlusalune otsus sisaldas konkreetseid, usaldusväärseid ja piisavaid kaudseid tõendeid selle mõju kohta, selle asemel et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 171–173 selle ettevõtja asjasse puutuvad argumendid sisuliselt tulemusetuna tagasi lükata.

69

Teiseks jättis Üldkohus igal juhul vääralt teostamata kohtuliku kontrolli, mida ta oli kohustatud teostama trahvi arvutamisel rikkumise tõenäolise mõju hindamisel. Orange esitas Üldkohtule tõendid, millest nähtus, et komisjoni seisukoht tema tegevuse ja väidetava tõenäolise turumõju vahelise põhjusliku seoses olemasolu küsimuses oli väär. Neid tõendeid, mis puudutasid lairibaühenduse teenuste turulepääsu Poolas – millele komisjon väärade eelduste ja meetodite abil vastu vaidles –, samuti mobiiltelefonide mõju lairibaühenduse teenuste turulepääsule Poolas, Poola ARNi kinnitatud standardpakkumise hilinemisega turuleviimist ja lairibaühenduse teenuste arengu rütmi, Üldkohus seega arvesse ei võtnud.

70

Orange on ka seisukohal, et 6. septembri 2017. aasta kohtuotsusest Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) tuleneb, et kui otsuses, milles tuvastatakse turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, analüüsis komisjon asjasse puutuva tegevusega konkurendi turult väljatõrjumise või konkurentsi ja tarbijate kahjustamise suutlikkust, siis on Üldkohus kohustatud analüüsima kõiki hageja neid argumente ja tõendeid, millega selle analüüsi põhjendatus kahtluse alla seatakse. Niisuguse tegevuse konkurentsi piiramise suutlikkuse hindamise kohustus peaks laienema analoogia alusel ka trahvi arvutamiseks rikkumise laadi ja raskuse hindamisele, kuna rikkumise laad ja raskus sõltuvad suures osas asjasse puutuva tegevusega väljatõrjumise suutlikkusest.

71

Komisjon väidab, et apellatsioonkaebuse teine väide tuleb tervikuna tagasi lükata. See on vastuvõetamatu, kuna Orange soovib, et Euroopa Kohus fakte uuesti hindaks, samuti ei vasta see kohtupraktikaga kindlaks määratud moonutamise kriteeriumidele ja igal juhul on see nii põhjendamatu kui ka tulemusetu. 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) on käesolevas asjas asjasse puutumatu.

72

PIIT on samal seisukohal Orange’iga, nimelt et vaidlusalusest otsusest ilmneb, et komisjon tugines selle ettevõtja tegevuse tegelikule mõjule ja et vähemalt reaalselt see institutsioon selle tegevuse tõenäolist mõju analüüsis. Lisaks, nagu nähtub Üldkohtule esitatud tõenditest, on väärad või vastuolulised sellele mõjule – täpsemalt märkimisväärse turu sulgemise ja lairibaühenduse teenuste Poola tarbijate olulise kahjustamise mõjule – vaidlusaluses otsuses antud hinnangud, mis puudutasid konkurentsisurvet lairibaühenduse teenustele ja Poola lairibaühenduse turuanalüüsi. Need vead muutsid valeks komisjoni esitatud rikkumise raskuse analüüsi.

73

Nagu komisjon, väidab ka ECTA, et Üldkohus ei ole vaidlusalust otsust moonutanud sellega, et ta järeldas, et rikkumise tegelikku või tõenäolist mõju Orange’ile määratud trahvi põhisumma kindlaksmääramisel arvesse ei võetud. Seetõttu puudub vajadus vastata küsimusele, kas vaidlusalune otsus sisaldas konkreetseid, usaldusväärseid ja piisavaid kaudseid tõendeid selle mõju kohta. 6. septembri 2017. aasta kohtuotsus Intel vs. komisjon (C‑413/14 P, EU:C:2017:632) ei sisalda apellatsioonkaebuse teise väite analüüsi seisukohast asjakohaseid elemente.

74

Olgu märgitud, et teise väite esimeses osas soovib Orange luua eeldust, millel põhineb selle väite teine osa, nimelt eeldust, et kuna Üldkohus oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 moonutanud vaidlusaluse otsuse põhjenduse 902 viimast lauset, sai ta asuda seisukohale, et komisjon ei võtnud trahvi arvutamiseks rikkumise raskuse hindamisel arvesse rikkumise tegelikku ega tõenäolist mõju.

75

Euroopa Kohtu praktika kohaselt peab moonutamine olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja faktilisi asjaolusid ja esitatud tõendeid uuesti hinnata (6. aprilli 2006. aasta kohtuotsus General Motors vs. komisjon, C‑551/03 P, EU:C:2006:229, punkt 54, ja 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Tomra Systems jt vs. komisjon, C‑549/10 P, EU:C:2012:221, punkt 27).

76

Käesolevas asjas märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169, et „[p]õhjenduskäik, mille komisjon esitas [vaidlusaluse] otsuse põhjendustes 899–906, ei tekita mingit kahtlust selles, millistele asjaoludele tuginedes andis komisjon oma hinnangu rikkumise raskuse kohta, nimelt on need järgmised: rikkumise laad, selle geograafiline ulatus, [Orange’i] turuosad asjasse puutuvatel turgudel ja rikkumise toimepanemine [Orange’i] poolt“, et „[e]rinevalt [Orange’i] ja PIITi väidetust ei kinnitanud komisjon [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 902 ja sellest põhjendusest – tõlgendades seda kogu rikkumise raskust käsitleva põhjenduskäigu kontekstis – ei saa ka kuidagi tuletada, et ta võttis rikkumise tegelikku mõju turule ja tarbijatele arvesse, kui ta määras selle raskuse alusel kindlaks osakaalu müügiväärtusest, mille alusel tuli kindlaks määrata trahvi põhisumma“, ning et „[t]äpsemalt, [Orange’i] viidatud lauset saab tõlgendada ainult nii, et selles viidatakse üldiselt ja abstraktselt rikkumise laadile ja asjaolule, et kuna see pandi toime tahtlikult ja eesmärgiga kõrvaldada konkurents jaeturult või aeglustada selle turu arengut, võidi selle rikkumisega konkurentsi ja tarbijaid negatiivselt mõjutada“.

77

Selle kohta märkis Üldkohus lisaks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170, et erinevalt põhjenduse 902 esimeses ja teises lauses tehtud järeldustest ei ole viimases lauses „ühtegi viidet [vaidlusaluse] otsuse [osale], milles komisjon esitas oma tähelepanekud rikkumise tõenäolise mõju kohta“. Ta järeldas sellest nimetatud kohtuotsuse punktis 171, et „komisjon ei võtnud rikkumise raskuse hindamisel arvesse [Orange’i] toime pandud rikkumise tegelikku mõju asjasse puutuvatele turgudele, ega isegi selle rikkumise tõenäolist mõju.“

78

Üldkohus toetas seda vaidlusalusele otsusele antud tõlgendust järeldustega, mis ta tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–168, mis käsitlesid vaidlusaluse otsuse muid asjakohaseid põhjendusi. Nii märkis Üldkohus kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166, et „[vaidlusaluse] otsuse põhjendustes 899–908 komisjoni poolt rikkumise raskusele antud hinnang on jaotatud nelja ossa, millest kolm esimest puudutavad rikkumise laadi, turuosasid ja rikkumise geograafilist ulatust, ning neljas on kokkuvõte“, ja et selles kokkuvõttes, mis asub nimetatud otsuse põhjenduses 906, „märkis komisjon, et trahvi põhisumma kindlaksmääramisel aluseks võetava osakaalu müügiväärtusest määramisel võttis ta arvesse muu hulgas rikkumise laadi, selle geograafilist ulatust, turuosasid ja ka asjaolu, et rikkumine pandi toime“.

79

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167 märkis Üldkohus edasi, et „[Orange] vaidleb vastu lõigule, mis asub [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 902, mis omakorda asub rikkumise laadi hindamist käsitlevas osas“, et otsuse selles osas „märkis komisjon […], et teenuse osutamisest keeldumises seisnev turgu valitseva seisundi kuritarvitamine, nagu selle pani toime [Orange], on eelnevalt mitmel korral õigusvastaseks tunnistatud nii [komisjoni] enda kui ka liidu kohtute poolt“, viidates seejuures vaidlusaluse otsuse põhjendusele 899, et „[komisjon] märkis, et asjasse puutuvad kaubaturud olid majanduslikult väga tähtsad ja et neil oli ülitähtis roll teabeühiskonna loomisel, sest lairibaühendused on tegur, millest sõltub erinevate digitaalteenuste osutamine lõppkasutajatele“, viidates seejuures vaidlusaluse otsuse põhjendusele 900, ning et „[k]omisjon võttis ka arvesse seda, et [Orange] oli siseriikliku sidevõrgu ainus omanik ja seetõttu sõltusid DSL‑tehnoloogial põhinevaid teenuseid pakkuda soovivad [alternatiivsed operaatorid] täielikult temast“, viidates seejuures vaidlusaluse otsuse põhjendusele 901.

80

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 märkis Üldkohus lõpuks, et „[vaidlusaluse otsuse] põhjenduses 902 märkis komisjon[, et] „[s]amuti, nagu kirjeldatud [punktis] VIII.1, kuulub [Orange’i] tegevus selliste kuritarvituste hulka, mille eesmärk on kõrvaldada konkurents jaeturult või vähemalt aeglustada uute ettevõtjate turule tulemist või selle turu arengut“, et „[l]isaks, nagu on märgitud [vaidlusaluse otsuse] põhjenduses 892, oli [Orange] teadlik asjaolust, et tema tegevus oli õigusvastane“, ja et „[s]ellel on negatiivne mõju konkurentsile ja tarbijatele, kelle jaoks hind tõuseb ning väheneb uuenduslike toodete valik ja hulk.““.

81

Seega põhines Üldkohus vaidlusaluse otsuse rikkumise laadi puudutavatele põhjendustele nende kogumis, kui ta jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 esitatud järeldusele – millele Orange apellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas vastu vaidleb, sest väidetavalt on ta moonutanud vaidlusalust otsust –, et vaidlusaluse otsuse põhjenduse 902 viimast lauset „saab tõlgendada ainult nii, et selles viidatakse üldiselt ja abstraktselt rikkumise laadile ja asjaolule, et kuna see pandi toime tahtlikult ja eesmärgiga kõrvaldada konkurents jaeturult või aeglustada selle turu arengut, võidi selle rikkumisega konkurentsi ja tarbijaid negatiivselt mõjutada“, ja seejärel nimetatud kohtuotsuse punktis 171 järeldusele, et arvesse ei võetud rikkumise tegelikku mõju asjasse puutuvatele turgudele ega ka selle tõenäolist mõju.

82

Esiteks olgu märgitud, et viide vaidlusaluse otsuse põhjendusele 902, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168, on täpne. Teiseks ei väida Orange, et Üldkohus moonutas selle otsuse põhjendusi 899–901 või põhjendust 906. Kolmandaks sai nende asjaolude alusel, mis põhjendustes esile toodi, kahtlemata tõlgendada viimast lauset nii, nagu seda viidatud punktis 169 tehti, seda enam, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 124–136 ja 146 nähtub, et puudus vaidlus selle üle, et Orange pani toime rikkumise ja et vastavalt 2006. aasta suuniste punktile 22 oli selle rikkumise toimepanemine – nagu ka selle laad, osalenud isikute turuosa ja geograafiline ulatus – rikkumise raskuse hindamisel arvesse võetavateks asjaoludeks, ja nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166 märkis, tõi komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 906 välja just asjaolu, et rikkumise raskuse kindlaksmääramisel võttis ta antud asjas arvesse seda, et rikkumine pandi toime, millele Orange ka vastu ei vaidle.

83

Neid asjaolusid arvestades võis Üldkohus, ilma et ta oleks vaidlusalust otsust moonutanud, selle otsuse asjakohaseid põhjendusi nende koosmõjus tõlgendades asuda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 sisuliselt seisukohale, et vaidlusaluse otsuse põhjenduse 902 viimane lause ei olnud üldine viide Orange’i toime pandud rikkumise laadile, ja et selleks rikkumiseks oli käitumine, mille kuritarvitav laad oli juba nõuetekohaselt tõendatud ja Orange oli seda rakendanud tahtlikult, mõistes täielikult selle õigusvastasust.

84

Orange ei saa edukalt tugineda ka argumendile, et selle lause teine osa on sõnastatud minevikus, mis väidetavalt näitab, et komisjon viitas mõjule, mida reaalselt oli avaldatud. Selle kohta piisab, kui märkida, et ainult vaidlusaluse otsuse poolakeelne versioon on autentne ja selles on see osa koostatud olevikus.

85

Samuti ei ole edukas argument, milles tuginetakse asjaolule, et komisjon kinnitas Üldkohtule esitatud menetlusdokumendis, et selles lauses viidatakse rikkumise tegelikule või tõenäolisele mõjule, mööndes samas sõnastuses viga. Nimelt, isegi kui eeldada, et sellel menetlusdokumendil on sisu, mida Orange väidab sel olevat, piisab, kui meenutada esiteks, et ELTL artikli 263 sõnastusest endast tuleneb, et selles sättes ette nähtud õiguspärasuse kontroll ei saa laieneda seda kontrolli teostavale liidu kohtule kostja esitatud menetlusdokumentide sisule, ja teiseks, et apellatsioonkaebus puudutab ainult vaidlustatud kohtuotsust (2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Ensidesa vs. komisjon, C‑198/99 P, EU:C:2003:530, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Samuti ei saa Orange oma seisukohti põhjendada vaidlustatud kohtuotsuse punktile 182 tuginedes. Nimelt märkis Üldkohus selles punktis, et „[vaidlusaluse] otsuse põhjendustest 899–902, 904 ja 905 tuleneb, et komisjon võttis neid asjaolusid rikkumise raskuse hindamisel arvesse“, kusjuures nende „asjaoludena“ määratleti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 178–181 see, et „[Orange’i] turgu valitsev seisund oli tekkinud varem seadusega kehtestatud monopolist nii LLU ja BSA lairibaühenduse hulgiturul, kus ta oli ainus pakkuja, kui ka jaeturul“, see, et „[Orange’i] toime pandud rikkumine – mille esinemist iseenesest ei ole vaidlustatud – [koosnes] mitmest ilmsest, pidevast ja tahtlikust […] kohaldatavate õigusnormide rikkumisest“, see, et „vaidlus puudub selles, et [Orange] oli teadlik oma tegevuse õigusvastasusest nii valdkonna õigusnormide aspektist […] kui ka konkurentsiõiguse aspektist, sest tema tegevuse eesmärk oli takistada või aeglustada uute ettevõtjate sisenemist asjasse puutuvatele kaubaturgudele“, ning see, et „asjasse puutuvad turud, mida [Orange] kuritarvitamine mõjutas ja mis […] hõlmasid liidu ühe suurima liikmesriigi kogu territooriumi, on nii majanduslikust kui sotsiaalsest aspektist väga olulised turud, kuna kiire internetiühendus on teabeühiskonna arengu võtmetegur“.

87

Üldkohus meenutas ka samas punktis 182 vaidlusaluse otsuse põhjenduste 899–902 sisu, millele oli juba viidatud selle kohtuotsuse punktides 167 ja 168, kasutades peaaegu sama sõnastust, mis nendes punktides, ning vaidlusaluse otsuse põhjenduste 904 ja 905 sisu, mis puudutas Orange turgu valitsevat seisundit ja asjasse puutuva geograafilise turu ulatust, kusjuures neis kahes viimati nimetatud küsimuses ei esitanud Orange apellatsioonkaebuses ühtegi argumenti.

88

Niisiis, vastupidi sellele, mida väidab Orange vaidlustatud kohtuotsuse punkti 182 väära tõlgenduse alusel, ei tulene sellest punktist, et Üldkohus andis vaidlusaluse otsuse põhjenduse 902 viimasele lausele ulatuse, mis erineb selle kohtuotsus punktis 169 sellele lausele juba antud ulatusest.

89

Eespool esitatud asjaoludest nähtub, et ilma, et ta oleks tuginenud moonutatud vaidlusalusele otsusele võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 171 järeldada, et komisjon ei võtnud trahvi arvutamiseks selle raskuse kindlaksmääramisel arvesse Orange toime pandud rikkumise tegelikku mõju asjasse puutuvatele turgudele, ega ka selle tõenäolist mõju. Seetõttu esiteks otsustas Üldkohus õigesti selles samas punktis, et kuna komisjon ei olnud kohustatud rikkumise tegelikku mõju rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtma, ei tulnud tal seda ka tõendada, ja seejärel punktis 172, et põhjendamatuse tõttu tuleb tagasi lükata Orange argumendid, mille kohaselt on vaidlusaluse otsuse põhjendus rikkumise tegeliku mõju tõendatuse suhtes puudulik. Teiseks võis Üldkohus ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 173 ja 174 põhjendatult tulemusetuse tõttu tagasi lükata Orange’i ja PIITi argumendid, millega sooviti tõendada komisjoni vigu rikkumise tõenäolise mõju hindamisel, sest komisjon ei olnud kohustatud ka seda mõju rikkumise raskuse hindamisel arvesse võtma.

90

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse teise väite esimene osa, milles leitakse, et Üldkohus on moonutanud vaidlusaluse otsuse põhjenduse 902 viimast lauset, tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

91

Mis puudutab selle väite teist osa, siis tuleb märkida, et see põhineb täielikult eeldusel, et väite esimeses osas käsitletud moonutamine on tõendatud. Kuid nagu on tuvastatud käesoleva kohtuotsuse punktides 76–90, ei ole see tõendatud. Väite teine osa, mis põhineb vääral eeldusel, tuleb seega samuti põhjendamatuse tõttu tervikuna tagasi lükata, nagu ka käesoleva kohtuotsuse punktis 72 osundatud PIITi argumendid, isegi kui need on vastuvõetavad.

92

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades tuleb apellatsioonkaebuse teine väide tervikuna tagasi lükata.

93

Orange leiab, et lükates tagasi tema argumentatsiooni, mille kohaselt komisjon oleks pidanud kergendava asjaoluna arvesse võtma tema investeeringud, mis ta tegi pärast UKEga kokkuleppe sõlmimist, et parandada lairibaühenduse püsivõrku Poolas (edaspidi „asjasse puutuvad investeeringud“), moonutas Üldkohus tõendeid ja rikkus mitu korda õigusnormi ja/või tegi hindamisvigu, millest igaüks oleks pidanud viima määratud trahvi vähendamiseni.

94

Esiteks olevat Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 195 asunud seisukohale, et kergendavaks asjaoluks saab kvalifitseerida ainult asjaolusid, mis ei sõltu rikkumise laadist, ja kohtuotsuse punktis 208 seisukohale, et selleks, et kindlaks teha, kas teatud asjaolusid saab kvalifitseerida kergendavaks 2006. aasta suuniste punkti 29 tähenduses, ei ole vaja uurida, kas need rikkumise laadi muudavad. Nii ei nõustunud ta komisjoni põhjendusega, mis oli esitatud vaidlusaluse otsuse punktis 915. Samas asus ta nimetatud kohtuotsuse punktides 192–209 selles otsuses esitatud põhjendustest erinevale seisukohale, et mitte kvalifitseerida neid investeeringuid kergendavaks asjaoluks, ja esitades selles omaenda asendava põhjenduse, kuigi ta oli märkinud, et teostab vaid vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli, mitte oma täielikku pädevust. Seda tehes rikkus ta reeglit, mis näeb ette, et ELTL artikli 263 alusel teostatava õiguspärasuse kontrolli raames ei saa ta asendada vaidlustatud akti andnud isiku põhjendusi enda omadega.

95

Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi ja/või tegi ilmse hindamisvea, kui ta otsustas, et asjasse puutuvaid investeeringuid ei saa kvalifitseerida parandusmeetmeks. Esiteks, vastupidi sellele, mida on otsustatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199–201, võib 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsusest Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon (T‑13/03, EU:T:2009:131) ja riigisiseste konkurentsiametite otsustest järeldada, et mõiste „parandamine“ võib tähistada pigem mitterahalist kui rahalist positiivset mõju, isegi kui see mõju on kaudne. Direktiivi 2014/104 artikli 18 lõige 3 kinnitab ja lausa julgustab niisuguste meetmete arvessevõtmist trahvi arvutamisel. Teiseks oli käsitletaval juhul võimatu otsest parandamist täpselt ja tõhusalt rahalises väärtuses mõõta ja määrata. Seega, kui Orange ei oleks ühepoolselt teinud asjasse puutuvaid investeeringuid, mille olulisust ja kasulikku mõju UKE ja alternatiivsed operaatorid tunnustasid, oleks parandusi tehtud vähestele. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 204–206 asus Üldkohus väärale seisukohale, et selles mainitud kasulik mõju tulenes UKE kokkuleppest, mitte investeeringutest.

96

Kolmandaks rikkus Üldkohus õigusnormi ja moonutas kohtutoimikus toodud teavet, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 202, et asjasse puutuvad investeeringud tehti vastavalt Orange’i soovile vältida funktsioonipõhist osadeks jaotamist, mida UKE kavandas. Ükski argument seoses põhjustega, miks Orange UKEga kokkuleppe sõlmis, ei ilmne menetlusdokumentidest või vaidlusalusest otsusest ning kui tegemist ei ole põhjenduste õigusvastase asendamisega ning õigluse ja kaitseõiguste rikkumisega, ei ole Üldkohtul õigust vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli käigus komisjoni arutuskäiku enda omaga asendada. Lisaks tegi ta investeeringuid vabatahtlikult, nagu komisjon seda ka vaidlusaluse otsuse põhjenduses 140 ise möönis ja nagu see nähtub Üldkohtule esitatud tõenditest.

97

Neljandaks leidis Üldkohus ekslikult vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203, et asjasse puutuvad investeeringud on ainult „kaubandustegevuse tavapärane osa“. See väide on vastuolus kohtuotsuse punktis 202 tuvastatuga, sest samad investeeringud ei saa olla korraga õigusloome abil sekkumise ähvarduse tulemus ja kaubandustegevuse tavapärane osa. Kohtuotsuse punkt 204 moonutab ka tõendeid, sest rõhutades sündmusi, mis leidsid aset rikkumise perioodil, jätab see mulje, et kui õigusloome abil võetavad meetmed ei oleks oodatud tulemusi andnud, ei oleks mingit kasulikku mõju tekkinud hilisematest investeeringutest. Igal juhul ei tehtud neid investeeringuid mitte tasuvuse perspektiiviga arvestades, sest mõned neist ei ole majanduslikult elujõulised, vaid selleks, et hüvitada rikkumise tõttu kahjustatud isikutele tekitatud kahju.

98

Samuti ei kujuta kergendavad asjaolud endast suletud kategooriat. Asjakohase kohtulahendi puudumine ei tähenda, et kergendavat asjaolu ei saa tunnustada. Käesolevas asjas õigustasid erakorralised asjaolud seda, et asjasse puutuvad investeeringud kvalifitseeritaks kergendavaks asjaoluks, eriti arvestades hetke, millal ja mis ulatuses neid võeti.

99

Apellatsioonkaebuse kolmandas väites ei soovita, et esimeses kohtuastmes esitatud väide uuesti läbi vaadataks, vaid selles seatakse kahtluse alla Üldkohtu analüüs, mis võimaldas põhjendada ex post komisjoni keeldumist, asendades vaidlusaluse otsuse põhjendused uute põhjendustega, mida vaidlusaluses otsuses ei olnud ja mis on ka väärad.

100

Komisjon on seisukohal, et see väide on tulemusetu, sest Üldkohtu põhjendus, millele vastu vaieldakse, on esitatud täiendusena, vastuseks talle esitatud argumentidele. Kõik Üldkohtu analüüsitud tõendid ja kõik põhjendused, mis esitati, et väita, et asjasse puutuvaid investeeringuid ei tule kvalifitseerida kergendavaks asjaoluks, tulenesid talle esitatud menetlusdokumentidest ja vaidlusalusest otsusest. Lisaks, otsustades trahvi mitte muuta, teostas Üldkohus oma täielikku pädevust, nagu Orange seda teha palus.

101

Igal juhul on see väide vastuvõetamatu, sest Orange palub Euroopa Kohtul fakte uuesti hinnata, või ka põhjendamatu, sest Orange ei ole tõendanud, et kohaldatavate õigusnormide alusel oli Üldkohus kohustatud käsitlema asjasse puutuvaid investeeringuid parandusmeetmena.

102

Nagu Orange, väidab ka PIIT, et asjasse puutuvad investeeringud on laadilt parandusmeede, nagu see nähtub Üldkohtule tema seisukohtades esitatud faktidest. Seetõttu rikkus Üldkohus õigusnormi, sest ta ei võtnud neid kergendava asjaoluna arvesse. Samuti tegi ta vea PIITi esitatud tõendite hindamisel ning moonutas nende sisu eelkõige sellega, et ta kinnitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 204, et väited, mille PIIT oma menetlusse astuja seisukohtades esitas, on vastuolus sellele lisatud dokumentidega. Ta eksis ka sellega, et leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 206, et positiivne mõju alternatiivsetele operaatoritele ja lõpptarbijatele tulenes üksnes UKE kokkuleppest, mitte nendest investeeringutest.

103

Nagu komisjon, leiab ka ECTA, et apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb tagasi lükata. Ta lisab, et Üldkohus ei ole põhjendusi enda omadega asendanud.

104

Esiteks, kuna oma kolmandas väites väidab Orange, et Üldkohus on õigusnormi rikkunud sellega, et ta asendas komisjoni poolt vaidlusaluses otsuses esitatud põhjenduse enda omaga, et vältida asjasse puutuvate investeeringute kvalifitseerimist kergendavaks asjaoluks 2006. aasta suuniste punkti 29 tähenduses, ületades nii oma õiguspärasuse kontrolli ulatuse piire, siis tuleb meenutada, et ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kohtuliku kontrolli süsteem seisneb liidu institutsioonide õigusaktide ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrollis, mida ELTL artikli 261 alusel on hagejate taotlusel võimalik täiendada täieliku pädevusega, mida Üldkohus teostab kõnealuses valdkonnas komisjoni poolt määratud karistuste suhtes (21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika).

105

ELTL artiklis 263 ette nähtud seaduslikkuse kontrolli ulatus hõlmab ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise menetlusi käsitlevate komisjoni otsuste kõiki elemente, mille põhjaliku kontrollimise Üldkohus tagab nii õiguslikust kui ka faktilisest aspektist lähtuvalt apellantide esitatud väidetest ja võttes arvesse kõiki viimaste esitatud tõendeid. Kuid selle kontrolli käigus ei või liidu kohtud mingil juhul asendada akti vastuvõtja põhjendusi enda omadega (vt selle kohta 10. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Areva jt vs. komisjon, C‑247/11 P ja C‑253/11 P, EU:C:2014:257, punkt 56, ja 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punktid 72 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

106

Kui aga liidu kohus teostab täielikku pädevust, mis on ette nähtud ELTL artiklis 261 ja määruse 1/2003 artiklis 31, on tal lisaks karistuse seaduslikkuse kontrollile õigus enda hinnanguga asendada hinnang, mille kõnealuse karistuse suuruse kindlaksmääramisel on andnud komisjon, kes on vastu võtnud akti, milles karistuse suurus algul kindlaks määrati. Sellest tulenevalt võib liidu kohus vaidlustatud õigusakti muuta ka seda tühistamata, et määratud trahv tühistada või seda vähendada või suurendada, teostades oma pädevust kõiki faktilisi asjaolusid arvesse võttes (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 692; 8. veebruari 2007. aasta kohtuotsus Groupe Danone vs. komisjon, C‑3/06 P, EU:C:2007:88, punkt 61, ning 3. septembri 2009. aasta kohtuotsus Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, C‑534/07 P, EU:C:2009:505, punkt 86).

107

Käesolevas asjas tuleb kohe alustuseks tagasi lükata argument, mille Orange üritab esitada vaidlustatud kohtuotsuse punkti 195 kohta, sest nagu nähtub selle sõnastustest, korratakse selles punktis lihtsalt Orange’i poolt Üldkohtus esitatud argumentatsiooni, mille kohaselt rikkus komisjon õigusnormi sellega, et ta ei võtnud asjasse puutuvaid investeeringuid arvesse kergendava asjaoluna, sest need ei muudaks rikkumise laadi.

108

Siiski tuleb märkida, et tõsi, nimetatud kohtuotsuse punktis 208 asus Üldkohus seisukohale, nagu täheldab Orange, et puudub vajadus uurida, kas kergendavaks asjaoluks saab kvalifitseerida ainult neid asjaolusid, mis muudavad rikkumise laadi või ka asjaolusid, mis seda ei tee, otsustades samas selle kohtuotsuse punktides 208 ja 209, et UKE kokkuleppe alusel tehtud investeeringute Orange’i suhtes kergendava asjaoluna arvesse võtmata jätmine ei ole käsitatav 2006. aasta suuniste punkti 29 rikkumisena ega proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisena. Ta tugines selles küsimuses nimetatud kohtuotsuse punktides 196–207 esitatud kaalutlustele.

109

Nendes punktides viitas Üldkohus UKE kokkuleppe teatud lõikudele ja järeldas sellest, et Orange’i tehtud investeeringut ei saa pidada parandusmeetmeks, mis oleks võrreldav sellega, mida komisjon tunnustas kohtuasjas, milles tehti Üldkohtu 30. aprilli 2009. aasta kohtuotsus Nintendo ja Nintendo of Europe vs. komisjon (T‑13/03, EU:T:2009:131), ega ka sellega, mida tunnustas positiivselt Ühendkuningriigi konkurentsiasutus. Ta märkis ka, et UKE kokkuleppes määratletud kohustused olid ajendatud Orange’i soovist vältida funktsioonipõhist osadeks jaotamist, leides, et need investeeringud olid kaubandustegevuse tavapärane osa, kuna nendest sai eelkõige kasu Orange ise. Samuti lükkas ta tagasi PIITi argumendid, märkides, et dokumendid, mis viimane talle oli esitanud, tõendasid, et UKE kokkuleppest ja selles ette nähtud investeeringutest tulenev teatud soodne mõju alternatiivsetele operaatoritele ja lõpptarbijatele tuleb omistada sellele lepingule, mitte eraldi asjasse puutuvatele investeeringutele, ning täheldas, et komisjon võttis arvesse asjasse puutuval turul olukorra paranemist tulenevalt Orange’i käitumise muutumisest pärast selle kokkuleppe sõlmimist, kuna komisjon pidas kokkuleppe allakirjutamise kuupäeva rikkumise lõppkuupäevaks.

110

Siiski tuleb asuda seisukohale, et Orange’i poolt Üldkohtus esitatud kriitika, millele viidatakse vaidlustatud kohtuotsuse punktides 192–194 ja mille Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 196–207 tagasi lükkas, ei puudutanud ühtegi vaidlusaluse otsuse osa, mis käsitles komisjoni keeldumist võtta arvesse kergendavaid asjaolusid, vaid selle eesmärk oli saavutada see, et Üldkohus teostaks oma täielikku pädevust ja vähendaks komisjoni määratud trahvi vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 106 viidatud kohtupraktikale, et arvesse võetaks parandusmeedet, milleks olid asjasse puutuvad investeeringud, nagu see tuleneb selgelt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 63 ja 64 ning esimeses kohtuastmes esitatud hagiavaldusest.

111

Seega, kuigi sisuliselt andis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punkte 63–68 ja selle otsuse struktuuri arvestades need hinnangud vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli raames ekslikult, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196–207 esitatud põhjendustega vastas Üldkohus tegelikult Orange argumentidele, mille viimane oli esitanud vaidlusaluse otsuse artikliga 2 määratud trahvi muutmist paludes ja mis kokkuvõtlikult esitati vaidlustatud kohtuotsuse punktides 192–194.

112

Kuna Orange esitas need argumendid just vaidlusaluse otsuse muutmist paludes ja asjakohased põhjendused puudutavad ainult hinnanguid komisjoni määratud trahvi kohta, jäädes piiresse, mida Üldkohtul täieliku pädevuse teostamisel tuleb järgida (vt selle kohta 21. jaanuari 2016. aasta kohtuotsus Galp Energía España jt vs. komisjon, C‑603/13 P, EU:C:2016:38, punktid 76 ja 77), võis Üldkohus käesolevas asjas põhjendatult täieliku pädevuse teostamise käigus esitada põhjenduse, mis on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196–207.

113

Seega, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 106 viidatud kohtupraktikale oli Üldkohtul sel põhjusel õigus asendada komisjoni põhjendus enda omaga.

114

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse kolmas väide tagasi lükata osas, milles Orange heidab selles Üldkohtule ette õiguspärasuse kontrolli piiride ületamist, sest käesoleva kohtuotsuse punktis 111 täheldatud viga ei ole niisugune, mille tõttu tuleks vaidlustatud kohtuotsus tühistada (vt analoogia alusel 12. novembri 1996. aasta kohtuotsus Ojha vs. komisjon, C‑294/95 P, EU:C:1996:434, punkt 52).

115

Teiseks, kuivõrd käesoleva kohtuotsuse punktides 95–98 ja 102 esitatud argumentidega vaidlevad Orange ja PIIT vastu Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196–207 antud hinnangute põhjendatusele, tuleb meenutada, et Euroopa Kohus ei saa apellatsioonimenetluses õigusküsimuste üle otsustades õigluse kaalutlustel asendada enda hinnanguga hinnangut, mille andis Üldkohus oma täieliku pädevuse raames trahvisummadele, mis on määratud ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest ning ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu (22. novembri 2012. aasta kohtuotsus E.ON Energie vs. komisjon, C‑89/11 P, EU:C:2012:738, punktid 125 ja 126 ning seal viidatud kohtupraktika, ja 27. aprilli 2017. aasta kohtuotsus FSL jt vs. komisjon, C‑469/15 P, EU:C:2017:308, punktid 77 ja 78 ning seal viidatud kohtupraktika). Kuid tuleb asuda seisukohale, et antud juhul ei ole see nii. Need argumendid tuleb seega jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

116

Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et apellatsioonkaebuse kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

117

Samuti, kuna Orange ja PIIT paluvad Euroopa Kohtul teisejärgulisena vaidlusaluses otsuses määratud trahvi vähendada Euroopa Kohtu poolt sobivaks peetaval määral, siis piisab, kui märkida, et see nõue tugineb paratamatult samadele väidetele kui nende peamine nõue, mistõttu tuleb ka see käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjustel rahuldamata jätta (vt analoogia alusel 1. juuni 1978. aasta kohtuotsus Mulcahy vs. komisjon, 110/77, EU:C:1978:118, punkt 30).

118

Viimaks, kuna Orange ja PIIT paluvad oma teisejärgulisena esitatud nõuetes Euroopa Kohtul saata trahviotsus komisjonile ümbervaatamiseks, paludes sisuliselt, et Euroopa Kohus kohustaks komisjoni võtma trahvi suhtes vastu uue otsuse, siis piisab, kui meenutada, et apellatsioonimenetluses ei ole Euroopa Kohus pädev ettekirjutusi tegema (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta kohtuotsus DSM vs. komisjon, C‑5/93 P, EU:C:1999:364, punktid 34–37, ja 22. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Mattila vs. nõukogu ja komisjon, C‑353/01 P, EU:C:2004:42, punktid 15 ja 16), mistõttu tuleb need nõuded vastuvõetamatutena läbi vaatamata jätta.

119

Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta osaliselt vastuvõetamatuse, osaliselt tulemusetuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.

120

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotamise.

121

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

122

Kuna Orange’i kõik apellatsioonkaebuse väited lükati tagasi ja komisjon on nõudnud kohtukulude hüvitamist, tuleb Orange’ilt komisjoni kohtukulud välja mõista ja jätta Orange’i kohtukulud tema enda kanda.

123

Kodukorra artikli 184 lõikes 4 on sätestatud, et kui esimeses astmes menetlusse astuja ei ole ise apellatsioonkaebust esitanud, saab temalt apellatsioonimenetluse kohtukulud välja mõista üksnes juhul, kui ta on osalenud Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus või suulises osas. Kui nimetatud pool osaleb menetluses, võib Euroopa Kohus jätta tema kohtukulud tema enda kanda.

124

Kuna PIIT osales Euroopa Kohtu menetluse kirjalikus osas ja ECTA nii selle menetluse kirjalikus kui ka suulises osas, tuleb käesoleva asja asjaolusid arvestades otsustada, et mõlemal esimeses kohtuastmes menetlusse astujal tuleb kanda enda kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: