1

Apellatsioonkaebuses palub E.ON Energie AG (edaspidi „E.ON Energie”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 15. detsembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T-141/08: E.On Energie vs. komisjon (EKL 2010, lk II-5761, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega nimetatud kohus jättis rahuldamata E.ON Energie hagi, milles paluti tühistada komisjoni 30. jaanuari 2008. aasta otsus K(2008) 377 (lõplik), mis käsitles nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti e alusel trahvi määramist pitseri rikkumise eest (Juhtum COMP/B-1/39.326 – E.ON Energie AG) ja mille kokkuvõte on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 240, lk 6, edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 lõike 2 punktis d on märgitud, et „[k]omisjoni poolt kontrolli teostamiseks volitatud ametnikel ja teistel kaasasolevatel isikutel on õigus […] pitseerida äriruume ning raamatupidamis- ja muid dokumente sellise aja jooksul ja sellises ulatuses, mis on vajalik kontrolli läbiviimiseks”.

3

Kõnealuse määruse artikli 23 lõike 1 punktis e on sätestatud, et „[k]omisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, mis ei ületa 1% eelmise majandusaasta kogukäibest, kui tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu […] on rikutud komisjoni volitatud ametnike või teiste kaasasolevate isikute poolt artikli 20 lõike 2 punkti [d] kohaselt kinnitatud pitsereid”. [täpsustatud tõlge]

4

Vastavalt nimetatud määruse artikli 23 lõikele 2 võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve muu hulgas siis, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad EÜ artiklit 81 või 82, kusjuures ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

5

24. mai 2006. aasta otsusega määras komisjon määruse nr 1/2003 artikli 20 alusel E.ON AG ja selle ettevõtja poolt kontrollitavate ettevõtjate ruumides kontrolli, et uurida, kas kahtlused nende osaluse kohta konkurentsivastastes kokkulepetes on põhjendatud. Apellandi E.ON Energie äriruumides Münchenis (Saksamaal) alustati kontrolli 29. mai 2006. aasta pärastlõunal. Kui E.ON Energie kontrolli korraldamise otsusest teada sai, ei olnud ta selle vastu.

6

Kontrolli viisid läbi neli komisjoni esindajat ja kuus Bundeskartellamt’i (Saksa konkurentsiamet) esindajat. 29. mai 2006. aasta kontrolli käigus väljavalitud dokumendid, mida need esindajad soovisid lähemalt uurida, pandi hoiule ruumi G.505, mille E.ON Energie komisjoni kasutusse andis. Kuna kontrolli samal päeval ei lõpetatud, sulges kontrollimist teostava rühma juht võtmega ruumi ukse, mille moodustasid lakitud helikindlad plaadid ja seda ääristavad oksüdeeritud alumiiniumist piidad, ning kinnitas sellele ametliku turvapitseri mõõtmetega 90×60 mm (edaspidi „vaidlusalune pitser”). Kaks kolmandikku pitserist oli ukseplaadil ja ülejäänud osa piidal. Komisjoni, Bundeskartellamti ja E.ON Energie esindajad koostasid ja allkirjastasid pitseri kinnitamise protokolli. Uurijad lahkusid seejärel E.ON Energie ruumidest, võttes kaasa neile antud ruumi G.505 ukse võtme. Vastuseks komisjoni teabenõudele märkis E.ON Energie, nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 19, et lisaks komisjonile antud võtmele oli kasutuses veel 20 „üldvõtit”, millega sai ruumi G.505 avada.

7

Vaidlusalune pitser oli sinist värvi kleebis, mille ülemises ja alumises servas olid kollased triibud ning Euroopa lipu tähed. Alumise serva kollases alas oli märgitud, et pitseri rikkumise korral võib komisjon määrata trahvi. Vaidlusaluse pitseri turvafooliumi (edaspidi „turvafoolium”) oli 2002. aasta detsembris valmistanud äriühing 3M Europe SA (edaspidi „3M”).

8

Kui pitser on kilest, nagu vaidlusalune pitser, siis tuleb selle rikkumise korral valge liim, mille abil pitser teatud pinnale kinnitatakse, nähtavale VOID-märgistustena, mis on umbes 12 Didot’ punkti (umbes 5 mm) suurused ning need ilmuvad nähtavale kogu kleebise pinnal. Eemaldatud pitser jääb selle märgistuse aladel läbipaistvaks ja VOID-märgistused on seega näha ka pitseril.

9

30. mai 2006. aasta hommikul kella 8.45 paiku naastes tuvastas kontrollimist teostav rühm, et vaidlusaluse pitseri, mis oli veel ruumi G.505 ukse küljes, seisund oli muutunud.

10

Kella 9.15 paiku avas kontrollimist teostava rühma juht ruumi G.505 ukse. Ukse avamisega tuli ukse küljest lahti vaidlusaluse pitseri ukseplaadile kleebitud osa ja ülejäänud osa jäi ukse piida külge.

11

Koostati pitseri rikkumise protokoll, milles märgiti muu hulgas:

„[...]

12

Pitseri rikkumise protokollile kirjutas alla komisjoni esindaja ja Bundeskartellamti esindaja. E.ON Energie keeldus sellele alla kirjutamast.

13

30. mai 2006. aasta pärastlõunal tehti mobiiltelefoniga vaidlusalusest pitserist digitaalfotod.

14

31. mail 2006 tegi E.ON Energie „täiendava avalduse […] 30. mai 2006. aasta protokollile pitseerimise kohta”, milles märgiti:

15

9. augustil 2006 esitas komisjon E.ON Energiele määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel teabenõude. E.ON Energie vastas sellele 23. augusti 2006. aasta kirjaga. Teabenõuded saadeti ka 29. augustil 2006 3M-ile, 31. augustil 2006 vaidlusaluste faktiliste asjaolude asetleidmise ajal E.ON Energie ruume koristavale ettevõtjale (edaspidi „koristusettevõtja”) ja 1. septembril 2006 E.ON Energie turvateenistusele.

16

Kontrolli teostava rühma kümme liiget täitsid küsimustiku oma märkustega vaidlusaluse pitseri kinnitamise kohta ja selle seisundi kohta 2006. aasta 30. mai hommikul.

17

2. oktoobril 2006 saatis komisjon E.ON Energiele vastuväiteteatise. Tema käsutuses oleva teabe alusel järeldas ta, et vaidlusalune pitser murti lahti ja kuna asjassepuutuv ametihoone kuulus E.ON Energie kontrolli alla, vastutas pitseri rikkumise eest tema.

18

13. novembril 2006 esitas E.ON Energie vastuväiteteatise kohta oma märkused.

19

6. detsembril 2006 korraldati ärakuulamise eest vastutava ametniku algatusel ärakuulamine, millel osales ka 3M.

20

21. detsembril 2006 kinnitas 3M komisjoni palvel kirjalikult teatud avaldusi, mis ta oli teinud ärakuulamisel.

21

Haldusmenetluses esitas E.ON Energie komisjonile loodusteaduste ja meditsiiniinstituudi (edaspidi „instituut”) kolm ekspertiishinnangut.

22

21. märtsil 2007 esitas instituut esimese ekspertiishinnangu, milles analüüsiti vaidlusaluse pitseri reageerimist nihutamisele ja nühkimisele.

23

11. aprillil 2007 palus komisjon Kr-il, vannutatud ekspert liimimistehnikate ja plastikmaterjalide omaduste alal, koostada aruanne vaidlusaluse pitseri toime ja selle käitlemise teatud aspektide kohta. Ta esitas esimese aruande 8. mail 2007.

24

15. mail 2007 koostas instituut teise ekspertiishinnangu, milles analüüsiti vaidlusaluse pitseri reageerimist nihutamisele tõmbamise ja tõukamise kaudu ning nühkimisele pärast puhastusvahendi Synto (edaspidi „Synto”) toimet, mida E.ON Energie sõnul oli koristusettevõtja kasutanud uksel, millele oli kinnitatud vaidlusalune pitser.

25

Tuginedes 3M avaldustele ja Kr-i esimesele aruandele, teatas komisjon 6. juuni 2007. aasta kirjas E.ON Energiele pärast vastuväiteteatise esitamist tuvastatud uutest faktilistest asjaoludest, andes talle võimaluse esitada nende kohta kirjalikud märkused.

26

6. juulil 2007 esitas E.ON Energie komisjonile oma kirjalikud märkused ja taotles uut ärakuulamist. Seda taotlust ei rahuldatud.

27

1. oktoobril 2007 esitas E.ON Energie komisjonile kolmanda ekspertiishinnangu, mis kandis kuupäeva 27. september 2007 ja milles analüüsiti vaidlusaluse pitseri reageerimist nühkimisele, arvestades pitseri vanust, Syntot ja õhuniiskust.

28

Komisjon palus seejärel Kr-il kommenteerida E.ON Energie 6. juuli 2007. aasta kirjas esitatud argumente ja tähelepanekuid ning teist ja kolmandat ekspertiishinnangut. Kr. koostas teise aruande 20. novembril 2007.

29

23. novembri 2007. aasta kirjaga edastas komisjon E.ON Energiele täiendavad faktilised asjaolud, mis olid ilmsiks tulnud pärast tema 6. juuni 2007. aasta kirja. Ta võimaldas üheaegselt E.ON Energiel tutvuda asjassepuutuvate dokumentidega ja eelkõige Kr-i teise aruandega.

30

10. detsembril 2007 esitas E.ON Energie talle 23. novembril 2007 saadetud dokumentide suhtes oma seisukoha.

31

15. jaanuaril 2008 sai komisjon veel ühe E.ON Energie kirja, millele oli lisatud 20 inimese vande all antud ütlused; E.ON Energie kinnitusel valdasid need isikud võtit, mis võimaldas 2006. aasta 29. mai õhtul siseneda ruumi G.505 (edaspidi „võtmete valdajad”). Oma ütlustes kinnitasid need isikud, nagu nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendusest 42, et asjassepuutuval ajavahemikul, st 2006. aasta 29. mai kella 19-st kuni 30. mai kella 9.30-ni, ei olnud nad hoones G või ei avanud G.505 ruumi ust.

32

30. jaanuaril 2008 võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse.

33

Vaidlusaluse otsuse resolutsioon on järgmine:

„Artikkel 1

E.ON Energie [...] rikkus [vaidlusaluse] pitseri, mille komisjoni teenistujad olid määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti d alusel kinnitanud, ja rikkus vähemalt ettevaatamatuse tõttu nimetatud määruse artikli 23 lõike 1 punkti e.

Artikkel 2

Artiklis 1 märgitud rikkumise eest määratakse E.ON [Energiele] trahv summas 38000000 eurot.

[...]” [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

34

15. aprillil 2008 Üldkohtu kohtukantseleisse esitatud hagiavalduses palus E.ON Energie tühistada vaidlusalune otsus ning teise võimalusena vähendada määratud trahvisummat sobiva summani. Ta esitas nende nõuete toetuseks üheksa väidet.

35

Üldkohus lükkas kõik üheksa väidet tagasi.

36

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48–64 uuris Üldkohus esimest väidet, mis puudutas tõendamiskoormise korra rikkumist. Ta meenutas, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist, ning seda vastavalt süütuse presumptsiooni põhimõttele, mis on sätestatud 4. novembril 1950 Roomas allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47. Ta lükkas tagasi E.ON Energie argumendi, et esineb analoogia kohtupraktikaga, mis käsitleb kooskõlastatud tegevust ning mille kohaselt piisab ainuüksi sellest, kui ettevõtja esitab argumentatsiooni, mis näitab teises valguses komisjoni tuvastatud neid asjaolusid, mille põhjal ta järeldas rikkumise asetleidmise; Üldkohus märkis, et see kohtupraktika ei ole kohaldatav, kui komisjon tugineb otsestele tõenditele. Välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa vastupidist tõendit esitada komisjoni enda tegevuse tõttu, tuleb ettevõtjal õiguslikult piisavalt tõendada esiteks, et tema viidatud asjaolu esines, ja teiseks, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku jõu, millele tugineb komisjon.

37

Nii lükkas Üldkohus käesolevas asjas tagasi E.ON Energie argumendi, et komisjon peab tõendama ‐ nii et igasugune mõistlik kahtlus oleks välistatud –, et vaidlusaluse pitseri olukorra muutumine, mis tuvastati 30. mail 2006, on süüks pandav E.ON Energiele. Olles tõdenud, et – vastupidi komisjoni arvamusele – ei ole E.ON Energie väide üldsõnaline, märkis Üldkohus siiski, et komisjon ei rikkunud tõendamiskoormise osas kehtivaid põhimõtteid. Esiteks on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 44 sõnaselgelt märgitud, et „komisjoni kohustus on esitada need asjaolud, mis tõendavad pitseri väidetavat rikkumist”. Teiseks, järeldades vaidlusaluse otsuse põhjendustes 75 ja 76, et pitserit on rikutud, tugines komisjon vaidlusaluse pitseri seisundile 2006. aasta 30. mai hommikul, mil kogu pitseri pinnale oli ilmunud „VOID”-märgistused ja pitseri tagumisel küljel olid liimi jäljed, nagu nähtub muu hulgas komisjoni ja Bundeskartellamti uurijate avaldustest ja pitseri rikkumise protokollis märgitust. Lõpuks lükkas Üldkohus tagasi E.ON Energie argumendid, et vaidlusaluse pitseri seisundile on alternatiivseid seletusi, leides, et asjaolu, et selle säilivusaeg oli möödas, ja asjaolu, et puuduvad fotod, mis näitaksid selle seisundit enne ukse avamist, ei suurendanud komisjoni tõendamiskoormist.

38

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 74–90 tagasi teise väite, mis puudutas „uurimisprintsiibi” rikkumist seetõttu, et komisjon ei uurinud juhtumi kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Esiteks tuvastas Üldkohus, et komisjon ei jätnud õhku kahtlusi 2006. aasta 29. mai öösel vastu 30. maid kasutatud Synto koostise osas, kuna muu hulgas edastas koristusettevõtja ise talle täpselt sama puhastusvahendi, mida ta oli kasutanud sel ööl, ning kuna ta kasutas testides seda vahendit. Teiseks tuvastas Üldkohus, et käesolevas kohtuasjas on asjassepuutumatu E.ON Energie viide võimalusele, et võtmete valdajad võisid võimaldada kolmandate isikute juurdepääsu vaidlusalusele ruumile või et keegi võis ruumi siseneda muul viisil, sest kuigi komisjoni kohustus on vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punktile e tõendada pitseri rikkumist tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, ei ole ta siiski kohustatud tõendama, et keegi tegelikult sisenes pitseeritud ruumi. Kolmandaks lükkas Üldkohus tagasi argumendi uurijatele suunatud küsimustiku küsimuse nr 6 sõnastuse väidetava kallutatuse kohta, märkides, et selle küsimuse eesmärk oli uurimist teostava rühma liikmetelt küsida, millised olid kaudsed tõendid, mis rääkisid pitseri rikkumise tuvastamise kasuks, arvestades pitseri rikkumise protokollis märgitut. Lisaks tõi iga uurija tegelikult esile need asjaolud, mida ta isiklikult mäletas.

39

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99–124 analüüsis Üldkohus kolmandat väidet, mille kohaselt on vääralt eeldatud, et pitser kinnitati nõuetekohaselt, ja järeldas, et see väide tuleb tagasi lükata. Esiteks märkis Üldkohus, et tõendid, millele komisjon vaidlusaluse pitseri nõuetekohase kinnitamise tuvastamisel tugines, st pitseri kinnitamise protokoll ja pitseri kinnitamise juures olnud uurijate vastused neile adresseeritud küsimustiku küsimusele nr 3 võimaldasid järeldada, et vaidlusalune pitser kinnitati 29. mail 2006 nõuetekohaselt, et see kleepus ruumi G.505 uksele ja selle piidale ning et see pitser oli terve, st et sellel ei olnud näha VOID-märgistusi ajal, mil uurimist teostav rühm lahkus E.ON Energie ruumidest.

40

Teiseks uuris Üldkohus, kas E.ON Energie esile toodud asjaolud olid sellised, mis võisid seada kahtluse alla eespool nimetatud tõendite tõendusliku väärtuse. Ta lükkas tagasi argumendi, et enne vaidlusaluse pitseri kinnitamist ei olnud ust spetsiaalset puhastatud, märkides muu hulgas, et uurijad olid pinna puhtuses veendunud ja et infolehe kohaselt on mustale pinnale pitsati kinnitamise tagajärjeks see, et pitseri rikkumise korral ei pruugi VOID-märgistused selle halva kleepumise tõttu nähtavale ilmuda. Lisaks ei tõendanud E.ON Energie, et asjassepuutuv pind oli kaetud mõne muu mustusega kui büroos tavaliselt leiduv tolm. Mis puudutab E.ON Energie esile tõstetud asjaolu, et see pind oli oksüdeeritud alumiiniumist, materjalist, mida vaidlusaluse pitseri infolehes ei mainitud, siis märkis Üldkohus, et pitseri tootja, ettevõtja 3M sõnul võis pitserit edukalt kasutada nii alumiiniumist kui lakitud alumiiniumist ustel, täpsustades, et kui pitser kinnitatakse selleks mittesobivale pinnale, ei kleepu pitser piisavalt, mis võib takistada VOID-märgistuste nähtavale ilmumist pitseri liigutamise korral. Lõpuks lükkas Üldkohus põhjendamatuse tõttu tagasi argumendi, et vaidlusalust pitserit ei eemaldatud turvafooliumi küljest vastavalt tootja juhistele.

41

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–156 tagasi neljanda väite, mis puudutas väidetavalt väära eeldust vaidlusaluse pitseri „ilmselge seisundi” kohta kontrollile järgneval päeval. Esiteks tuvastas Üldkohus, et asjaolud, millele komisjon tugines, et tuvastada pitseri rikkumine, st pitseri rikkumise protokoll, mille kohaselt oli kogu vaidlusalust pitserit nihutatud ligi 2 mm võrra ülespoole ja külje peale, ning VOID-märgistused olid selgelt näha kogu pitseril, ning pitseri rikkumise tuvastamise juures olnud uurijate ütlused võimaldasid tõesti tuvastada, et 2006. aasta 29. mai öösel vastu 30. maid oli vaidlusalune pitser rikutud ning et asjassepuutuva ruumi uks võidi järelikult sel ajal avada.

42

Teiseks uuris Üldkohus, kas E.ON Energie poolt esile tõstetud asjaolud olid niisugused, mis võisid seada kahtluse alla eespool nimetatud asjaolude tõendusliku väärtuse. Üldkohus lükkas tagasi E.ON Energie argumendi, et VOID-märgistusi oli nõrgalt näha vaidlusaluse pitseri ainult ühel osal. Ta märkis muu hulgas, et VOID-märgistuste nähtavale ilmumisest piisab, et tuvastada vaidlusaluse pitseri liigutamine, ja et selle seisundi muutust kinnitasid kaheksa kohal viibinud uurijat. Mis puudutab võrdlust, mille uurijad viisid läbi vaidlusaluse pitseri ja hoone teistesse osadesse paigutatud pitserite seisundite vahel, siis otsustas Üldkohus, et kuna see pitseri rikkumine oli esimene, oli õigustatud uurijate soov kindlustada oma seisukohta sellise võrdluse teel. Seega ei saa järeldada, et pitseri seisundi osas esines kahtlusi. Argumendi osas, mis on esitatud seoses asjaoluga, et fotod, millele komisjon tugines, olid võetud pärast ukse avamist, täheldas Üldkohus, et see argument ei ole niisugune, mis seaks kahtluse alla eespool viidatud asjaolude tõendusliku väärtuse.

43

Üldkohus jätkas uurimist, analüüsides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 166–171 viiendat väidet, mis puudutas väidetavalt väära eeldust, et komisjoni poolt ametlikul pitseerimisel kasutatav turvafoolium oli sobiv, kuna viidatud foolium oli loodud selleks, et tõendada, et „pakendit või turvatavat toodet” ei ole avatud. Üldkohus tuvastas esiteks, et kuigi vaidlusaluse pitseri infoleht ei selgita täpselt, kuidas komisjon seda toodet kasutas, nähtub sellest, et turvafooliumile peab selle käsitlemise korral jääma jälg, hävides, kui silti üritatakse eemaldada, mis vastab täpselt sellele kasutusele. Kuna tootja soovitab võtta täiendavaid turvameetmeid juhul, kui pitseriga ümberkäimisel „võib oodata raskeid tagajärgi, näiteks suure varalise kahju tekkimine”, nähtub infolehelt, et see soovitus on tehtud valepositiivse reaktsiooni tekkimise võimaluse tõttu.

44

Teiseks märkis Üldkohus, et seda, et vaidlusalune pitser kinnitati vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punktile d, tunnistasid E.ON Energie esindajad, ning et võib arvata, et viimane oleks vajadusel kohe, turvafooliumi kinnitamise ajal väljendanud oma kahtlust selle sobivuse suhtes. Kolmandaks viitas Üldkohus oma analüüsile kuuenda väite kohta, mis puudutas E.ON Energie argumente seoses „alternatiivsete stsenaariumidega”, mis võisid mõjutada vaidlusaluse pitseri seisundit.

45

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 199–234 tagasi kuuenda väite, et komisjon on jätnud tähelepanuta „alternatiivsed stsenaariumid”, mis võisid vaidlusaluse pitseri seisundi põhjustada. Olles märkinud, et põhimõtteliselt peab ettevõtja, kes viitab alternatiivsele selgitusele komisjoni tuvastatud faktide tekkimise kohta, tõendama esiteks, et asjaolu, millele ta viitab, leidis aset, ja teiseks, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku väärtuse, millele tugineb komisjon, meenutas Üldkohus, et neljanda väite tagasilükkamisel ta juba otsustas, et komisjon võis põhjendatult järeldada, et 2006. aasta 29. mai öösel vastu 30. maid rikuti vaidlusalust pitserit. Seega tuli uurida, kas E.ON Energiel õnnestus esitada vastupidiseid tõendeid.

46

Esiteks otsustas Üldkohus, et E.ON Energie ei ole tõendanud, et esinesid „välismõjud”, mille tõttu VOID-märgistused vaidlusalusele pitserile ilmusid. Täpsemalt märkis ta, et see ettevõtja ei ole tõendanud põhjuslikku seost selle pitseri maksimaalse säilivustähtaja väidetava möödumise ja nende märgistuste nähtavale ilmumise vahel, arvestades muu hulgas asjaolu, et samast partiist pärit muudel pitseritel, mida kasutati, positiivset reaktsiooni ei ilmnenud. Samuti tuvastas ta, et E.ON Energie ei tõendanud, et see, et koristusettevõtja töötaja kasutas pitseeritud ukse puhastamiseks puhastusvahendit Synto, tõi kaasa vaidlusaluse pitseri valepositiivse reaktsiooni tekkimise riski. Üldkohus lisas, et igal juhul on E.ON Energie ülesanne teavitada koristusettevõtjat pitseri tähendusest ja tagada, et vaidlusalust pitserit sellega ümberkäimisel ei rikuta.

47

Üldkohus tuvastas ka, et E.ON Energie ei tõendanud, et Müncheni õhuniiskuse määr asjassepuutuval ööl, võimalik vibratsioon ja rappumine, mis võis tuleneda pitseeritud ruumiga G.505 külgneva ruumi G.506 kasutamisest, või ka nende tegurite koosmõju, vaidlusaluse pitseri säilivustähtaja ületamine ja Synto toime sellele pitserile, tõid esile muutuse nimetatud pitseri seisundis 2006. aasta 29. mai öösel vastu 30. maid. Argumendi osas, mis põhineb asjaolul, et ruumi G.505 vaidlusalusel ööl ei avatud, meenutas Üldkohus, nagu on mainitud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 38, et komisjon ei ole kohustatud tõendama vastupidist.

48

Teiseks märkis Üldkohus, et E.ON Energie esitatud ekspertiishinnangud ei tõenda, et tema viidatud asjaolud põhjustasid vaidlusaluse pitseri seisundi muutuse ning et igal juhul olid need hinnangud mitmes küsimuses puudulikud, muu hulgas katsetes kasutatud näidistükkide väiksemõõdulisuse tõttu, puhastusvahendi koguse tõttu ja E.ON Energie keeldumise tõttu kasutada originaalpitserit ning võimaldada komisjoni teenistujal katsete juures viibida. Kolmandaks lükkas Üldkohus asjassepuutumatuse või tõendamatuse tõttu tagasi E.ON Energie erinevad etteheited komisjoni palvel Kr. koostatud aruannete suhtes. Neljandaks otsustas Üldkohus, et arvestades asjaolu, et E.ON Energie ei ole esitanud tõendeid, mis võiksid seada kahtluse alla komisjoni esitatud asjaolude tõendusliku väärtuse, puudub vajadus võtta seisukoht väidetava „valepositiivse reaktsiooni võimalikkuse” suhtes, mis nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest 7, 74 ja 75.

49

Üldkohus analüüsis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 238–247 seitsmendat väidet, mis puudutas süütuse presumptsiooni rikkumist. Olles meenutanud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kohaldatakse nimetatud põhimõtet konkurentsiõiguse normide rikkumist käsitlevates menetlustes, lükkas Üldkohus tagasi E.ON Energie argumendid, mille kohaselt oli eksperdile Kr. 16. oktoobri 2007. aasta kirjaga saadetud küsimustik väidetavalt „vastuse ettepaneku vormis”.

50

Selles küsimustikus paluti nimelt Kr-il tuua välja põhjused, miks E.ON Energie esitatud ekspertiishinnangud „ei ole vastuolus” tema enda koostatud 8. mai 2007. aasta aruandega ning „kinnitada”, et E.ON Energie esitatud tegurite koosmõju „ei saanud tekitada” valepositiivset reaktsiooni. Üldkohus rõhutas, et selles küsimuses on tõendamiskoormis E.ON Energiel ning et küsimustiku eesmärk oli kontrollida, kas E.ON Energie esitatud ekspertiishinnangud seadsid kahtluse alla Kr. esimese aruande järeldused, kuigi viimane oli juba suuliselt esitanud paar kommentaari nendes hinnangutes tehtud järelduste kohta. Lõpuks märkis Üldkohus, et teises aruandes sõnastas Kr. küsimused „vabalt” ümber enne neile vastamist. Kõigil nendel põhjustel lükkas Üldkohus seitsmenda väite tagasi.

51

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 254–263 lükkas Üldkohus tagasi kaheksanda väite, et rikutud on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõiget 1, sest komisjon järeldas vaidlusaluse otsuse põhjenduses 101 vääralt, et kolmandate isikute käitumise saab süüks panna E.ON Energiele ja et käesolevas asjas ei saa olla tegemist ettevaatamatusega, kuna koristusettevõtja töötaja ei saanud olla teadlik, et ta paneb toime pitseri rikkumise tunnustega teo. Esiteks leidis Üldkohus, et asjakohatud on E.ON Energie argumendid, mille kohaselt võtmete valdajad asjassepuutuva ruumi ust ei avanud, arvestades, et komisjoni ülesanne ei olnud tõendada, et sellesse ruumi tegelikult siseneti. Teiseks märkis Üldkohus, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 101 ja 103 tuvastatu kohaselt olid pitseri rikkumise ajal hoones vaid E.ON Energie poolt volitatud isikud ja seda ei ole ka vaidlustatud, ning et nõustuda ei saa argumendiga, mille kohaselt olid võtmete valdajad vaid selle äriühingu töötajad või volitatud esindajad. Kolmandaks ei oma tähtsust see, et koristusettevõtja töötaja ei olnud teadlik tagajärgedest, mis võisid väidetavalt tekkida sellest, et ta vaidlusalusest pitserist puhastusvahendist läbi imbunud käsnaga üle käib, kuna ei ole tõendatud, et ukse pesemine Syntoga võis tõesti pitseri seisundit mõjutada. Neljandaks, argumentide osas vaidlusaluse pitseri säilivusaja väidetava möödumise kohta viitas Üldkohus sellele, et ta on need argumendid tagasi lükanud kuuenda väite analüüsimisel.

52

Lõpuks analüüsis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 276–297 üheksandat väidet, mille kohaselt on trahvi summa määramisel rikutud EÜ artiklit 253 ja proportsionaalsuse põhimõtet.

53

Esiteks meenutas Üldkohus, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb akti põhjendamise nõuet hinnata nii, et arvesse võetakse juhtumi asjaolusid, eelkõige akti konteksti ja asjassepuutuva valdkonna õiguslikku regulatsiooni, ning selles aktis ei pea tingimata olema täpsustatud kõik asjakohased faktilised ja õiguslikud asjaolud. Edasi märkis ta, et komisjon tugines E.ON Energiele trahvisumma määramisel rikkumise raskusele ja asja konkreetsetele asjaoludele, eriti kaudsete tõendite esinemisele selle kohta, et E.ON Energie oli toime pannud konkurentsiõiguse normide rikkumise, asjaolule, et tegemist oli esimese juhtumiga, milles kohaldati määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti e, ning vajadusele tagada määratava trahviga selle uue sätte hoiatav mõju.

54

Selle kohta märkis Üldkohus, et kuna komisjon ei ole vastu võtnud suuniseid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 punkti e alusel määratavate trahvide arvutamise kohta, ei olnud ta ka kohustatud esitama arvudes absoluutväärtuste või protsentidena trahvi põhisummat ega võimalikke kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Üldkohus lükkas seega tagasi argumendi vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumise kohta ning sellest tuleneva kaitseõiguste väidetava rikkumise kohta.

55

Teiseks, mis puudutab argumenti proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise kohta, siis märkis Üldkohus peale seda, kui ta oli meenutanud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tohi trahvid olla nende eesmärki arvestades liiga suured, et komisjon oli vaidlusaluse otsuse põhjendustes 105–108 õigesti välja toonud põhjused, miks oli pitseri rikkumine juba iseenesest eriti raske rikkumine, arvestades muu hulgas vajadust tagada hoiatav mõju trahvidele pitseri rikkumise eest, et ettevõtjad ei saaks asuda seisukohale, et neile on kasulikum uurimise käigus paigaldatud pitser rikkuda. Nii ei võtnud komisjon arvesse raskendavaid asjaolusid, vaid ainult märkis ära asjaolud, mis õigustasid piisava hoiatava mõjuga trahvi määramist igas pitseri rikkumise asjas.

56

E.ON Energie viidatud kergendavate asjaolude osas toonitas Üldkohus muu hulgas, et see, et pitseri rikkumine pannakse toime ettevaatamatuse tõttu, mitte tahtlikult, ei ole kergendav asjaolu, ning et käesolevas asjas ei lähtunud komisjon eeldusest, et tegemist on kindlasti tahtlikult toime pandud rikkumisega. Üldkohus otsustas ka, et komisjonil ei olnud mingit põhjust teavitada E.ON Energiet turvafooliumi väidetavast „erilisest tundlikkusest” ja et samuti oli asjassepuutumatu asjaolu, et ei olnud võimalik tuvastada, et ruumist G.505 oli dokumente ära võetud. Samuti ei oma tähtsust suured jõupingutused, mida E.ON Energie tegi ekspertiishinnangute koostamise ja kõigi võtmete valdajate ärakuulamisega, kuna need jõupingutused tegi E.ON Energie seoses oma kaitseõiguste teostamisega ning need ei hõlbustanud komisjoni uurimist. Üldkohus märkis, et komisjon võttis täielikult arvesse asjaolu, et tegemist oli esimese pitseri rikkumise juhtumiga ja järeldas, et vastupidi sellele, mida väidab E.ON Energie, ei saa trahvi summas 38 miljonit eurot, mis on umbes 0,14% selle äriühingu käibest, pidada ebaproportsionaalseks võrreldes toime pandud rikkumisega.

57

Arvestades kõike eeltoodut lükkas Üldkohus tagasi üheksanda väite ja seetõttu jättis rahuldamata E.ON Energie hagi tervikuna.

58

E.ON Energie palub Euroopa Kohtul:

59

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

60

Komisjon taotles 26. juuni 2012. aasta kirjaga suulise menetluse uuendamist. Oma taotluse põhjendamiseks viitab komisjon sellele, et ta ei ole nõus kohtujuristi seisukohaga apellatsioonkaebuse kuuenda väite osas, leides, et teatud küsimused, mis kohtujurist sel teemal tõstatas, on uued, mistõttu ei ole käesolevas asjas järgitud võistlevuse põhimõtet.

61

Olgu meenutatud, et Euroopa Kohus võib kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või ka poolte taotlusel, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt 3. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-205/06: komisjon vs. Austria, EKL 2009, lk I-1301, punkt 13, ja 6. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-262/10: Döhler Neuenkirchen, punkt 30).

62

Selles küsimuses tuleb meenutada, et ELTL artikli 252 teise lõigu kohaselt on kohtujuristi ülesanne teha avalikul kohtuistungil täiesti erapooletult ja sõltumatult põhjendatud ettepanekuid kohtuasjades, mis Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohaselt nõuavad tema osalust. Euroopa Kohus ei ole seotud kohtujuristi ettepanekuga ega põhjenduskäiguga, mille lõpus kohtujurist ettepaneku teeb (vt 11. novembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-229/09: Hogan Lovells International, EKL 2010, lk I-11335, punkt 26). Seetõttu ei ole see, et pool ei nõustu kohtujuristi ettepanekuga – olenemata sellest, mis küsimust selles analüüsiti –, iseenesest põhjus, mis õigustaks suulise menetluse uuendamist.

63

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et tal on otsuse tegemiseks piisavalt teavet ning kuna asja lahendamisel ei tule tugineda argumentidele, mille üle pooled ei ole vaielnud, siis ei ole komisjoni esitatud suulise menetluse uuendamise taotlust vaja rahuldada.

64

Kõigepealt olgu meenutatud, et ainult Üldkohus on pädev tuvastama ja hindama fakte ning põhimõtteliselt uurima tõendeid, millele ta faktide tuvastamisel tugineb. Nimelt kui tõendid on hangitud nõuetekohaselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. See hinnang ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida, välja arvatud juhul, kui tegemist on tõendite moonutamisega (3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-535/06 P: Moser Baer India vs. nõukogu, EKL 2009, lk I-7051, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Kui Üldkohus aga tuvastas või hindas faktilisi asjaolusid, võib Euroopa Kohus teostada selle üle kontrolli, kuna Üldkohus kvalifitseeris nende õigusliku laadi ja määras sellest tulenevalt kindlaks õiguslikud tagajärjed (1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punkt 49).

66

E.ON Energie arvates pööras Üldkohus pärast seda, kui ta oli vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 kõigepealt märkinud, et komisjon peab tõendama rikkumisi, mida ta tuvastab, seejärel punktis 55 tõendamiskoormise ümber, otsustades, et kui komisjon esitab asjaolu kohta otseseid tõendeid, peavad ettevõtjad tõendama, et need tõendid ei ole piisavad. E.ON Energie sõnul jättis Üldkohus muu hulgas tähelepanuta asjaolu, et tõend, mis seisnes vaieldamatult säilivustähtaja ületanud pitseri rikkumises, ei ole piisavalt täpne tõend ning seega põhimõtteliselt ka piisav tõend rikkumise toimepanemise tuvastamiseks. Eriti seab ta kahtluse alla 8. juuli 1999. aasta otsuse kohtuasjas C-235/92 P: Montecatini vs. komisjon (EKL 1999, lk I-4539) kohaldamise analoogia alusel, märkides, et vastupidi dokumentaalsele tõendile ei ole niisuguse pitseri rikkumine otsene ja piisav tõend, vaid mitmeti tõlgendatav asjaolu. Lisaks on tõendid, millele Üldkohus tugines, ainult kaudsed tõendid.

67

E.ON Energie täheldab ka, et kahtluse korral, kas konkreetselt käesolevas asjas kasutatud pitser oli sobiv, vastutab komisjon, kuna viimane kasutas säilivustähtaja ületanud pitserit ega turvanud tõendeid enne ruumi ukse avamist. Ta lisab repliigis, et seepärast kinnitati vaidlusalune pitser halvasti, kuna selle korralikuks kinnitamiseks on vaja järgida juhiseid, mida tootja on andnud toote infolehes. Komisjoni käitumisest tingitud tõendite esitamise võimatus ei tohiks kahjustada E.ON Energiet. See asjaolu pöörab seega tõendamiskoormise ümber, nii et Üldkohus oleks pidanud nõudma, et komisjon tõendaks, et vaidlusalune pitser kinnitati õigesti ja funktsioneeris normaalselt, mitte nõudma, et E.ON Energie tõendaks vastupidist, nagu ta seda tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 170. E.ON Energie rõhutab, et esimene väide on vastuvõetav, sest tõendamiskoormise jaotumine on õiguslik küsimus ning kui ei oleks aset leidnud õigusnormi rikkumist, millele selles väites tuginetakse, oleks Üldkohus ehk andnud käesolevas asjas faktilistele asjaoludele erineva hinnangu. Nii ei vaidlusta E.ON Energie Euroopa Kohtus Üldkohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid endid.

68

Komisjoni hinnangul kuulub küsimus, kas ta on pitseri rikkumist tõendanud, Üldkohtu poolt tõendite hindamise juurde, mille üle Euroopa Kohtu teostatav kontroll peab jääma kitsastesse piiridesse. Kuna E.ON Energie ei väitnud selles küsimuses, et tõendeid on moonutatud, on esimene väide vastuvõetamatu. Lisaks ei saa argument, mis esimest korda ja seega hilinenult esitati repliigis ning mille kohaselt oli vaidlusalune pitser säilivusaja ületamise tõttu halvasti kinnitatud, õigustada E.ON Energie soovitud tõendamiskoormise ülekandumist.

69

Lisaks, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 53–55, sõltuvad tõendamisnõuded komisjoni poolt rikkumise tuvastamiseks esitatud tõendite laadist. Komisjon märgib, et kui ta tugineb kooskõlastatud tegevuse valdkonnas ainult tähelepanekutele paralleelse tegutsemise kohta turul ja eeldab, et see on seletatav ainult ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevusega, siis piisab ettevõtjatel oma süü puudumise tõendamiseks sellest, et nad tõendavad niisuguste asjaolude esinemist, mis näitavad fakte erinevas valguses. Samas ei ole see nii juhul, kui komisjon saab viidata tõenditele, millest nähtub, et täheldatud käitumine on kooskõlastatud tegevuse tulemus – sellisel juhul ei piisa sellest, et ettevõtjad esitavad alternatiivse selgituse komisjoni tuvastatud faktidele. Sel juhul peavad nad vaidlustama nende tuvastatud faktide olemasolu, arvestades komisjoni esitatud tõendeid.

70

Komisjon on seisukohal, et küsimusele, kas ta täitis oma kohustuse esitada algseid tõendeid otseste tõenditena ja küsimusele, kas ettevõtja esitas vastupidiseid tõendeid, tuleb mõlemale vastata tõendite hindamise käigus. Lisaks, arvestades vaidlusaluse pitseri tootja esitatud teavet, oli käesolevas asjas tegemist toimiva pitseri kinnitamise normaalse olukorraga, mistõttu on E.ON Energie kohustatud esitama vastupidiseid tõendeid, et tõendada oma argumenti valepositiivse reaktsiooni kohta. Komisjon leiab, et esitades tõendamisnõuete teemalisi argumente, üritab E.ON Energie juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu kõrvale asjaolult, et ta ei ole ühelgi hetkel suutnud seada tõsiseltvõetavalt kahtluse alla vaidlusaluse pitseri toimet, mida kirjeldas tootja, kinnitas komisjoni praktika ning kontrollis tehniline ekspert Kr.

71

Tuleb meenutada, nagu märkis õigesti ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48, et konkurentsiõiguse valdkonnas on juhul, kui vaidlus käib rikkumise toimepanemise asetleidmise üle, komisjon kohustatud tõendama tuvastatud rikkumisi ja esitama tõendeid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist (17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punkt 58, ja 6. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-2/01 P ja C-3/01 P: BAI ja komisjon vs. Bayer, EKL 2004, lk I-23, punkt 62).

72

Lisaks eelistatakse kohtu kahtluse korral ettevõtjat, kes on rikkumist tuvastava otsuse adressaat (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. veebruari 1978. aasta otsus kohtuasjas 27/76: United Brands ja United Brands Continentaal vs. komisjon, EKL 1978, lk 207, punkt 265). Nimelt on süütuse presumptsioon liidu õiguse üldpõhimõte, mis on nüüd sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1.

73

Samuti nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et süütuse presumptsiooni kohaldatakse menetlustes, mis on seotud ettevõtjate suhtes kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumisega ja mille tagajärjel võidakse määrata trahve või karistusmakseid (vt selle kohta 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punktid 149 ja 150, ning eespool viidatud kohtuotsus Montecatini vs. komisjon, punktid 175 ja 176).

74

Tõsi, kui komisjon tuvastab konkurentsiõiguse normide rikkumise, tuginedes eeldusele, et tuvastatud faktiliste asjaolude asetleidmist ei saa seletada muuga kui konkurentsivastase käitumisega, tuleb liidu kohtul asjassepuutuv otsus tühistada, kui ettevõtjad esitavad argumentatsiooni, mis näitab komisjoni kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid erinevas valguses ja võimaldab nii viimase poolt rikkumise tuvastamisel faktidele antud selgituse asendada teise, usutavama selgitusega. Nimel ei saa sel juhul järeldada, et komisjon on konkurentsiõiguse rikkumise toimepanemist tõendanud (vt selle kohta 28. märtsi 1984. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 16, ja 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-89/85, C-104/85, C-114/85, C-116/85, C-117/85 ja C-125/85-C-129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I-1307, punktid 126 ja 127).

75

Kuid Euroopa Kohus on ka otsustanud, et kui komisjon suutis tuvastada, et ettevõtja osales ettevõtjatevahelistel koosolekutel, millel on ilmselgelt konkurentsivastane eesmärk, võis Üldkohus õigesti järeldada, et just ettevõtja on kohustatud esitama muu selgituse nende koosolekute sisu kohta. Seda järeldades ei kandnud Üldkohus õigustamatult üle tõendamiskoormist ega rikkunud süütuse presumptsiooni (eespool viidatud kohtuotsus Montecatini vs. komisjon, punkt 181).

76

Samuti märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 õigesti, et kui komisjon tugineb tõenditele, mis on põhimõtteliselt rikkumise toimepanemise tõendamiseks piisavad, ei saa ettevõtja piirduda viitega võimalusele, et esineda võis asjaolu, mis võis mõjutada nende tõendite tõenduslikku jõudu, selleks et komisjonil tekiks kohustus tõendada, et see asjaolu ei saanud tõendite tõenduslikku jõudu mõjutada. Vastupidi, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa seda tõendit esitada komisjoni enda tegevuse tõttu, peab see ettevõtja õiguslikult piisavalt tõendama esiteks, et tema viidatud asjaolu esines, ja teiseks, et see asjaolu seab kahtluse alla nende tõendite tõendusliku jõu, millele tugineb komisjon.

77

Käesolevas asjas heidab E.ON Energie Üldkohtule ette seda, et viimane kohaldas analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsuse Montecatini vs. komisjon punkti 181 pitseri rikkumise juhtumile, millega oli tegu kohtuasjas, milles tehti vaidlustatud kohtuotsus.

78

Kuna E.ON Energie vaidleb vastu sellisele analoogia alusel kohaldamise võimalusele, tuleb märkida, et Üldkohus ei ole vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 ja sellele järgnevates punktides ega ka punktis 170 selles suhtes rikkunud ühtegi õigusnormi. Nimelt, kuna komisjon tuvastas pitseri rikkumise tõendite kogumi alusel, millesse kuulus ka pitseri rikkumise protokoll, võis Üldkohus õigesti järeldada, kohaldades analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsust Montecatini vs. komisjon, et E.ON Energie kohustus oli esitada tõendeid, mis seavad komisjoni tuvastatu kahtluse alla, ning seda järeldades ei kandnud Üldkohus õigustamatult üle tõendamiskoormist ega rikkunud süütuse presumptsiooni.

79

Kuivõrd E.ON Energie üritab esimese väite raames ühe argumendina kasutada vaidlusaluse pitseri säilivustähtaja möödumist, siis piisab, kui märkida, et ta vaidlustab erinevatele tõenditele Üldkohtu poolt antud faktilisi hinnanguid. Selles osas on tema argumentatsioon seega vastuvõetamatu vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 64 ja 65 viidatud kohtupraktikale.

80

Mis puudutab argumenti komisjoni väidetava kahtluse kohta konkreetselt käesolevas asjas kasutatud vaidlusaluse pitseri nõuetekohase toimimise suhtes, siis tuleb meenutada, et nagu märgiti ka käesoleva kohtuotsuse punktis 76, ei ole Üldkohus õigusnormi rikkunud, järeldades, et tõendamise kohustus oli E.ON Energiel, välja arvatud juhul, kui ettevõtja ei saa tõendeid esitada komisjoni enda tegevuse tõttu. Olles esitanud õige õigusliku küsimuse, otsustas Üldkohus seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57–63, 99–124 ja 134–156 nimelt, tuginedes talle esitatud tõenditele, et komisjoni kahtlus ei ole tõendatud, mistõttu on tõendamiskoormis E.ON Energiel. Kuna E.ON Energie vaidleb vastu sellele Üldkohtu faktilisele hinnangule, on tema argumentatsioon vastuvõetamatu vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktides 64 ja 65 viidatud kohtupraktikale.

81

Seetõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.

82

E.ON Energie heidab Üldkohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist väära õigusliku kvalifikatsiooni andmise tõttu. Tema hinnangul rikkus Üldkohus tõendamiskoormise ülekandmisel vaidlusaluse pitseri tõendusliku väärtuse „kahtluse alla seadmise” kriteeriumi, millele ta ise viitas kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56, nõudes nimetatud kohtuotsuse punktides 202 ja 203, et oleks tõendatud otsene „põhjuslik seos” vaidlusaluse pitseri säilivusaja möödumise ja valepositiivse reaktsiooni ilmnemise vahel. E.ON Energie arvates tekitab antud põhjenduste vastuolulisus ja puudulikkus õigusküsimuse ning teine väide on seega vastuvõetav.

83

Komisjoni hinnangul on käesolev väide vastuvõetamatu, kuna E.ON Energie ei kritiseeri vaidlustatud kohtuotsuse põhjendust, mis on selge, vaid ainult tõendite hindamist Üldkohtu poolt. Igal juhul on see väide põhjendamatu.

84

Vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on teine väide vastuvõetav. Nimelt kuna E.ON Energie kritiseerib vastuolu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 esitatud õigusliku reegli ja selle reegli rakendamise vahel nimetatud kohtuotsuse punktis 202, vaidlustades nii Üldkohtu põhjenduskäigu järjepidevuse tõendamiskoormist puudutava liidu õiguse kohaldamisel, esitab ta õigusküsimuse selle õiguse kohaldamise kohta Üldkohtu poolt (26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-412/05 P: Alcon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2007, lk I-3569, punkt 89).

85

Mis puudutab selle väite põhjendatust, siis piisab, kui märkida, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, et kui Üldkohus kehtestab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 56 põhimõtte, mille kohaselt peab E.ON Energie esitatud asjaolu seadma kahtluse alla nende tõendite tõendusliku väärtuse, millel põhineb komisjoni analüüs, siis eeldab see mõistagi põhjuslikku seost selle asjaolu ja analüüsi vahel.

86

Nimelt saab E.ON Energie poolt Üldkohtus esitatud asjaolu, et vaidlusaluse pitseri säilivusaega on ületatud, seada kahtluse alla sellele pitserile ilmunud VOID-märgistuste tõendusliku väärtuse ainult juhul, kui tõendatud on otsene põhjuslik seos pitseri väidetava kasutusaja möödumise ja nende märgistuste ilmumise vahel. Seega tuleb järeldada, et nimetatud seose otsimisel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 202 ja 203 ei kohaldanud Üldkohus erinevat õiguskriteeriumi sellest, mille ta oli esitanud viidatud kohtuotsuse punktis 56.

87

Eeltoodust tuleneb, et teine väide tuleb tagasi lükata.

88

Kolmandas väites seab E.ON Energie mitmest aspektist kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102‐115 esitatud Üldkohtu hinnangu vaidlusaluse pitseri kinnitamise nõuetekohasusele.

89

Esiteks, mis puudutab tõendite moonutamist, siis toonitab E.ON Energie, et terve pitser hõlmab nii sisemist kui ka välist aspekti ning et ainult viimast on võimalik tuvastada protokolliga, millest nähtub pitseri kinnitamise nõuetekohasus. Üldkohus jättis seega arvesse võtmata selle, kas pitser oli sisemiselt terve, mis ei saanud lühikese ajavahemiku jooksul, mis jääb pitseri kinnitamise ja uurimisrühma ruumidest lahkumise vahele, ilmselgelt välja paistma hakata. Jättes tähelepanuta niisuguse asjaolu, rikkus Üldkohus niisiis õigusriigi põhimõtteid ja õigust heale haldusele, sest ta ei saanud komisjoni tegevuse nõuetele vastavust hinnata palja silmaga.

90

Lisaks moonutas Üldkohus tõendit, milleks oli vaidlusaluse pitseri kinnitamise protokoll, omistades sellele deklaratiivse sisu, mida sel ei olnud, eeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 104, et see on piisav tõend pitseri nõuetekohase kinnitamise kohta. Lisaks, otsustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 115, et pitser „kleepus ruumi G.505 uksele ja selle piidale ning et see pitser oli terve, st et sellel ei olnud näha VOID-märgistusi ajal, mil uurimist teostav rühm hageja ruumidest lahkus”, lähtus Üldkohus piiritlemiskriteeriumidest, mis on asjakohatud aspektist, kas vaidlusalune pitser on kõlblik täitma oma ülesannet. Nii rikkus Üldkohus loogikareegleid.

91

Teiseks heidab E.ON Energie Üldkohtule ette, et viimane rajas oma analüüsi komisjoni ja Bundeskartellamti inspektorite avaldustele pitseri kinnitamise kohta. Need on aga asjakohatud, sest nemad ei olnud võimelised hindama, kas vaidlusalune pitser oli sisemiselt terve.

92

Kolmandaks, E.ON Energie kinnitab, et tal ei olnud võimalik ära tunda turvafooliumi eripärast tundlikkust ega seega kontrollida selle konkreetseid omadusi. Seda tausta arvestades tegi Üldkohus hindamisvea, märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105, viidates vaidlusaluse otsuse põhjendusele 51, et E.ON Energie pidi olema „täielikult teadlik nende asjaolude ilmnemise olulisusest”, st VOID-märgistuste ilmnemisest. E.ON Energie hinnangul ei saa välistada seda, et vaidlusaluse pitseri varjatud puudus või eelnev kahjustatus võis ilmneda alles hiljem, või seda, et tundmata pitseri toimimismehhanismi ei pööranud ükski isik piisavalt tähelepanu sellele, kas pitser oli väliselt terve.

93

Komisjon leiab, et kolmanda väitega püüab E.ON Energie tegelikult vaidlustada Üldkohtu faktilisi hinnanguid, nii et see väide on vastuvõetamatu.

94

Nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 50, tuleb tõendite moonutamist puudutavate argumentide osas eristada Üldkohtu hinnangut vaidlusaluse pitseri terviklikkusele ja tema hinnangut pitseri kinnitamise protokolli väärtusele.

95

Kuna E.ON Energie seab kahtluse alla Üldkohtu hinnangu küsimuses, kas vaidlusalune pitser oli terve, tuleb märkida, et ta esitab oma definitsiooni pitseri seisundi muutumise puudumise kohta, mida arvestades ta palub Euroopa Kohtul kontrollida tõendite hindamist Üldkohtu poolt.

96

Kuid küsimus, kas vaidlusalust pitserit saab pidada muutunuks, ei ole tõendite moonutamisega seotud küsimus, vaid faktiküsimus. E.ON Energie vaidleb seega tegelikult vastu Üldkohtu faktilisele hinnangule, mille ta andis talle esitatud tõendite alusel selle kohta, kas vaidlusalune pitser on terve. Sellest tuleneb, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 64 meenutatud kohtupraktikale on need argumendid käesolevas apellatsioonimenetluses vastuvõetamatud.

97

Lisaks ei selgita E.ON Energie, kuidas rikkus Üldkohus faktiliste hinnangute andmisega õigusriigi ja hea halduse põhimõtteid. Seetõttu tuleb ka need argumendid tagasi lükata.

98

Mis puudutab vaidlusaluse pitseri kinnitamise protokolli väidetavat moonutamist, siis tuleb märkida, nagu tegi ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 56, et kuni ei ole tõendatud vastupidist, tuleb pitser nõuetekohase kinnitamise ja selle ruumi G.505 uksele kleepumise osas – mis on komisjoni ja Bundeskartellamti esindajate poolt 29. mai 2006. aasta õhtul tuvastatud asjaolud – lähtuda sellest tõendist. Kuid E.ON Energie sellekohane argumentatsioon ei too esile ühtegi sisulist viga nimetatud protokollile Üldkohtu antud tõlgenduses ega maini ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et Üldkohtu tõlgenduses esitati valesid seisukohti või avaldusi.

99

Seega tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata argumendid vaidlusaluse pitseri kinnitamise protokolli moonutamise kohta.

100

Mis puudutab E.ON Energie poolt Üldkohtule tehtud etteheidet, milles kritiseeritakse uurijate avalduste asjassepuutuvust, kuna viimaste alusel ei saavat hinnata pitseri sisemist toimimist, siis tuleb meenutada, nagu tehti käesoleva kohtuotsuse punktis 95, et selle kriitikaga üritas E.ON Energie saavutada seda, et aktsepteeritaks tema definitsiooni pitseri seisundi muutmise puudumise kohta. Kuid nagu Euroopa Kohus juba käesoleva kohtuotsuse punktis 96 otsustas, on küsimus, kas vaidlusalust pitserit saab pidada muutunuks, faktiküsimus, mida on pädev hindama ainult Üldkohus.

101

Lisaks on vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 64 meenutatud kohtupraktikale ainult Üldkohus pädev hindama tõenduslikku väärtust, mis tuleb omistada sellele kohtule esitatud tõenditele, kui tõendid, millele ta faktide tuvastamisel tugines, on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme (vt selle kohta ka 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I-3921, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuid oma argumentatsiooniga uurijate avalduste asjassepuutuvuse teemal soovib E.ON Energie seada kahtluse alla nendele tõenditele Üldkohtu poolt omistatud tõendusliku väärtuse. Seetõttu tuleb see argumentatsioon vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

102

Lõpuks, tulemusetu on ka E.ON Energie argument väidetava põhjendamisvea kohta, kuna see puudutab Üldkohtu põhjendust, mis esitati Üldkohtu põhjenduskäigus täiendavalt. Nimelt seisukoht, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105, mille kohaselt E.ON Energie „oli täielikult teadlik” VOID-märgistuste „ilmnemise olulisusest” ning mida selles argumendis käsitleti, kuulub põhjenduskäigu juurde, mis põhineb E.ON Energie vastuväidete puudumisel selle kohta, et vaidlusalune pitser kinnitati enne, kui need märgistused nähtavale ilmusid, ning see põhjenduskäik ainult kinnitab Üldkohtu järeldusi, millele ta jõudis muude tõendite alusel.

103

Eeltoodust tuleneb, et kolmas väide tuleb tervikuna tagasi lükata.

104

E.ON Energie viitab põhjendamiskohustuse rikkumisele loogikareeglite väidetava rikkumise tõttu. Ta leiab, et oma seisukoha alusel, et E.ON Energie hoone teistel ustel kasutatud pitserid toimisid nõuetekohaselt, jõudis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203 loogiliselt seletamatule järeldusele, et vaidlusalune pitser pidi seega samuti nõuetekohaselt toimima. See just seeriatootmist iseloomustabki, et mingi konkreetne puudus annab ennast tunda ainult üksikutel toodetel. Komisjon ei tõendanud, et kõigil samast partiist pärit pitseritel puudusid vead. Lisaks on käesolevas asjas selge, et teisi pitsereid ei kinnitatud helikindlatest tahvlitest ja oksüdeeritud alumiiniumist piidaga ustele, vaid pigem kolmele dokumendikapile. E.ON Energie täpsustab, et ta vaidlustab loogika, mida järgides Üldkohus oma seisukohti võttis, mitte faktilisi hinnanguid, mida ta andis.

105

Komisjoni arvates on neljas väide vastuvõetamatu, kuna E.ON Energie piirdub Üldkohtu faktiliste hinnangute vaidlustamisega ning igal juhul on see väide põhjendamatu.

106

Kuivõrd Üldkohus tugineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203 asjaolule, et kõik asjassepuutuvad pitserid on pärit samast partiist, siis on tegemist fakti tuvastamisega, mida E.ON Energie ei saa Euroopa Kohtus vaidlustada, kui ei esine faktide moonutamist, nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 64 ja 65 meenutatud kohtupraktikast.

107

Argumentatsiooni kohta, milles E.ON Energie tugineb väidetavatele erinevustele pindades, millele pitserid kinnitati, tuleb märkida, et E.ON Energie ei vaidle vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122 esitatud sõnaselgele avaldusele, mille kohaselt oli tootja esitatud teabest tulenevalt, mida kinnitasid ka komisjoni eksperdi testid, kasutatud pitseri liik „sobi[v] peaaegu kõigile pindadele”. Seda arvestades on nimetatud argumentatsioon tulemusetu, kuna selles jäetakse tähelepanuta võtmeelement, millel põhines Üldkohtu põhjendus, ning seega ei saa see argumentatsioon viidatud põhjendust kahtluse alla seada.

108

Lõpuks tuleb lisada, et komisjon märkis õigesti, et kui ettevõtja saaks seada pitseri tõendusliku väärtuse kahtluse alla viitega lihtsalt võimalusele, et see oli vigane, võetaks komisjonilt võimalus üldse pitsereid kasutada. Seetõttu ei saa nõustuda argumentatsiooniga, mida ei toeta vaidlusaluses pitseris esinenud vigu tõendavad tõendid.

109

E.ON Energie heidab Üldkohtule ette nõuetekohasele tõendite kogumisele kohaldatavate normide ja loogikareeglite rikkumist ning ka põhimõtte in dubio pro reo rikkumist. Täpsemalt väidab ta, et Üldkohus rikkus õigusnormi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146, lükates tulemusetuna tagasi argumendi, mis käsitles VOID-märgistuste seisundit uksepiidal. Nii läks ta vastuollu iseenda järeldustega ning komisjoni vaidlustamata seisukohaga. E.ON Energie arvates tuleneb nimelt komisjoni enda seisukohast see, et igasugune pitseri teistkordne kinnitamine toob paratamatult kaasa tähtede kahjustamise, mistõttu tervete VOID-märgistuste olemasolu tõendab, et võib välistada teesi, et pitser eemaldati ja kinnitati seejärel uuesti. Kui ei saa välistada valepositiivset reaktsiooni vaidlusaluse pitseri osal, mis oli kinnitatud uksepiidale, tuleb in dubio pro reo järeldada, et seda ei saa välistada ka pitseri selle osa suhtes, mis oli kinnitatud ukseplaadile, mis võimaldab ka vastu vaielda seisukohale, et VOID-märgistuste ilmsikstulek vaidlusaluse pitseri pinnal või vähemalt osal sellest tähendab igal juhul, et seda pitserit rikuti ja et muudeti kleebise asukohta.

110

Lisaks jättis Üldkohus nõuetekohasele tõendite kogumisele kohaldatavaid norme rikkudes selles suhtes määramata menetlustoimingud. E.ON Energie toonitab, et küsimus, kas üks konkreetne tõend hangiti õiguspäraselt ja kooskõlas selle valdkonna põhimõtetega, sealhulgas põhimõttega in dubio pro reo, on õigusküsimus.

111

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu, märkides eriti, et E.ON Energie üritab jällegi vaidlustada faktilisi hinnanguid. Viies väide on seega vastuvõetamatu.

112

Kõigepealt olgu meenutatud, et apellatsioonkaebus on vastuvõetamatu, kui see kaebus, sisaldamata argumentatsiooni, milles konkreetselt näidataks ära Üldkohtu otsuses tehtud õigusnormi rikkumine, piirdub Üldkohtule juba esitatud väidete ja argumentide kordamisega, sealhulgas nendega, mis põhinesid Üldkohtu poolt sõnaselgelt tagasi lükatud faktidel. Nimelt on selline apellatsioonkaebus tegelikult ainult nõue, millega soovitakse saavutada Üldkohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamine, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse apellatsioonimenetluses (7. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus liidetud kohtuasjades C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00 P, C-217/00 P ja C-219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I-123, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

113

Seevastu juhul, kui apellant vaidlustab selle, kuidas Üldkohus on liidu õigust tõlgendanud või kohaldanud, võib esimeses kohtuastmes kontrollitud õigusküsimusi apellatsioonimenetluses uuesti arutada. Nimelt, kui apellandil ei oleks võimalik oma apellatsioonkaebuses tugineda Üldkohtus juba esitatud väidetele ja argumentidele, kaotaks apellatsioonimenetlus osaliselt oma mõtte (18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-229/05 P: PKK ja KNK vs. nõukogu, EKL 2007, lk I-439, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

114

Kuigi E.ON Energie viitas käesolevas asjas põhimõtte in dubio pro reo rikkumisele ja põhjenduste väidetavale vastuolulisusele, seisnevad ainsad selgitused, mille ta nende argumentide toetuseks esitab, tegelikult Üldkohtu poolt talle esitatud tõendite põhjal tuvastatud faktiliste asjaolude kahtluse alla seadmises. Nii ei selgita ta, milliseid õigusnormi rikkumisi Üldkohtu hinnang sisaldab ega vaidlusta liidu õigusele Üldkohtu antud tõlgendust või selle kohaldamist.

115

Mis puudutab menetlustoiminguid, mille Üldkohus olevat jätnud määramata, siis tuleb meenutada, et hästi väljakujunenud kohtupraktika kohaselt otsustab ainult Üldkohus, kas talle lahendada antud asjades tema käsutuses olevat teavet on vaja täiendada. Seda, kas toimikus olevad tõendid on või ei ole tõendusliku väärtusega, kaalub Üldkohus iseseisvalt asjaolusid hinnates, mis vastavalt samuti väljakujunenud kohtupraktikale ei kuulu apellatsioonkaebuse lahendamisel Euroopa Kohtu pädevusse, välja arvatud juhul, kui moonutatud on faktilisi asjaolusid või tõendeid (vt 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C-119/97 P: Ufex jt vs. komisjon, EKL 1999, lk I-1341, punkt 66, ning 10. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-315/99 P: Ismeri Europa vs. kontrollikoda, EKL 2001, lk I-5281, punkt 19).

116

Miski käesolevas apellatsioonkaebuses ei luba arvata, et sellega on tegemist käesolevas asjas. Nimelt järeldust, mille Üldkohus tegi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 146 asjaolu suhtes, et vaidlusalune pitser pidi olema eemaldatud ruumi G.505 ruumi ukselt 2006. aasta 29. mai öösel vastu 30. maid, toetab õiguslikult piisavalt selle kohtuotsuse punktides 136‐145 toodud Üldkohtu analüüs talle esitatud tõendite suhtes, nagu märgib ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 84.

117

Seega ei saa Üldkohtule ette heita seda, et ta ei rahuldanud E.ON Energie taotlust määrata täiendavaid menetlustoiminguid.

118

Arvestades eeltoodut tuleb viies väide tagasi lükata.

119

E.ON Energie väidab, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja muu hulgas proportsionaalsuse põhimõtet, sest ta ei võtnud oma hinnangu andmisel rikkumise raskusele ja trahvisummale arvesse asjaolu, et komisjon ei esitanud ühtegi asjaolu, mis näitaks, et ruumi G.505 uks avati tõesti või et dokumente kõrvaldati. Tema meelest on aga tegemist määravate asjaoludega, sest pitseri kinnitamise eesmärk niisugusena, nagu seda on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 291, on hoida ära pitseeritud ruumi hoiule jäetud dokumentide mis tahes käsitsemine. Ta lisab, et Üldkohus oleks oma täieliku pädevuse kasutamisel pidanud trahvisummat seega vähendama. Lisaks leiab E.ON Energie, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi tõendite kogumise reeglite osas, jättes määramata menetlustoimingu ukse avamise küsimuses.

120

E.ON Energie väidab ka, et see, et komisjon kasutas pitsereid, mille säilivusaeg oli möödunud, põhjustas ebakindla olukorra, mida Üldkohus oleks pidanud trahvi kindlaksmääramisel arvesse võtma. Ta viitab selles suhtes analoogia alusel 16. detsembri 1975. aasta kohtuotsusele liidetud kohtuasjades 40/73-48/73, 50/73, 54/73-56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon (EKL 1975, lk 1663, punkt 556), milles Euroopa Kohus otsustas sisuliselt, et teatud tegevusest tulenevat rikkumist ei saa trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta, sest ei saa välistada, et komisjoni teatise tekst võis panna uskuma, et seda tegevust aktsepteeriti kui liidu õigusega kooskõlas olevat.

121

Nii jättis Üldkohus arvesse võtmata kergendava asjaolu, mis tulenes sellest, et komisjoni enda tõttu oli tekkinud ebaselge olukord vaidlusaluse pitseri seisundi osas, mis võis viia veani ja võimatuseni selgitada olukorda hiljem. Kuid kontrolli teostamisel apellatsioonimenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne kindlaks teha ja arvesse võtta kõiki tegureid, mis on asjakohased konkreetse käitumise raskuse hindamiseks.

122

Komisjon vaidleb kõigile nendele argumentidele vastu ja palub Euroopa Kohtul lükata kuues väide tagasi.

123

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt ELTL artiklile 261 ja määruse nr 1/2003 artiklile 31 on Üldkohtul komisjoni määratud trahvide küsimuses täielik pädevus.

124

Üldkohtul on seega lisaks nende trahvide lihtsale õiguspärasuse kontrollile õigus asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult määratud trahv või karistusmakse tühistada, seda vähendada või suurendada (8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I-1331, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

125

Samas ei saa Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses õigusküsimuste üle otsustades õigluse kaalutlustel asendada enda hinnanguga hinnangut, mille andis Üldkohus oma täieliku pädevuse raames trahvisummadele, mis on määratud ettevõtjatele liidu õiguse rikkumise eest (vt selle kohta 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas C-310/93 P: BPB Industries ja British Gypsum vs. komisjon, EKL 1995, lk I-865, punkt 34, ning 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-248/98 P: KNP BT vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9641, punkt 54).

126

Seega ainult juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et karistuse määr ei ole mitte ainult sobimatu, vaid ka niivõrd liigne, et see on ebaproportsionaalne, tuleb tal tuvastada, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi trahvisumma sobimatuse tõttu.

127

Mis puudutab E.ON Energie argumente käesolevas asjas määratud trahvi väidetava ebaproportsionaalsuse kohta, siis toob Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 294 välja kolm põhjust, mis selgitavad tema otsust trahvi määramise suhtes summas 38 miljonit eurot ning millest esimene puudutab pitseri rikkumise eriti rasket laadi, teine E.ON Energie suurust ja kolmas vajadust tagada trahvi piisav hoiatav mõju.

128

Esimese põhjuse kohta tuleb märkida, et nagu meenutab ka komisjon, selgitas Üldkohus õigesti vaidlustatud kohtuotsuse punktides 85 ja 218, et pitseri rikkumise kvalifikatsiooni võimaldava asjaolu seisukohast ei ole tähtsust sellel, kas keegi tegelikult pitseeritud ruumi sisenes või mitte. Nimelt on määruse nr 1/2003 artikli 20 lõike 2 punkti d ja artikli 23 lõike 1 punkti e eesmärk kaitsta uurijaid ohu eest, mis tuleneb lihtsast asjaolust, et pitserit rikuti, lubades seega kahelda pitseeritud ruumis hoiustatud tõendite puutumatuses.

129

Seetõttu ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 294, et pitseri rikkumine on juba oma laadilt eriti raske rikkumine, ning seetõttu tuleb tagasi lükata E.ON Energie argument, mille kohaselt ruumi G.505 ukse väidetav avamata jätmine 2006. aasta 29. mai öösel vastu 30. maid oleks pidanud seda hinnangut muutma.

130

Teise põhjuse osas, mis käsitleb E.ON Energie suurust, tuleb märkida, et Üldkohus tõstis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 296 trahvi proportsionaalsuse hindamiseks võrreldes selle suurusega esile asjaolu, et sellele ettevõtjale määratud trahv summas 38 miljonit eurot on 0,14% tema aastakäibest. Selles küsimuses piisab, kui märkida, et viidatud protsenti – mis oli juba esitatud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 113 – ei vaidlustanud E.ON Energie Üldkohtus ega Euroopa Kohtus ning seega on käesolevas apellatsioonimenetluses selle näol tegemist kindlakstehtud teabega.

131

Neid asjaolusid arvestades tuleb tuvastada, et E.ON Energie ei esita ühtegi argumenti, mis tõendaks, et see, et Üldkohus kinnitas trahvi määramist selles summas, on ebaproportsionaalne võrreldes ettevõtja suurusega.

132

Samuti, mis puudutab kolmandat põhjust, mis on seotud vajadusega tagada trahvi piisav hoiatav mõju, siis tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2 võib komisjon EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud alusreeglite rikkumise tuvastamise korral määrata trahvi summas 10% ettevõtja eelmise majandusaasta kogukäibest. Seega ettevõtja, kes takistab komisjoni uurimistoimingute läbiviimist, rikkudes pitseri, mille komisjon on kinnitatud selleks, et tagada uurimises vajaliku aja jooksul teatud dokumentide puutumatus, võib sellega, et ta eemaldab komisjoni kogutud tõendeid, sellisest karistusest pääseda ning teda peab seega niisuguste toimingute eest hoiatama määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 1 alusel määratava trahviga. Kui aga tuvastatakse pitseri rikkumine, ei saa välistada, et niisugused toimingud on aset leidnud.

133

Seega arvestades trahvi, mida võidi E.ON Energiele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel uuritava tegevuse tuvastamise korral määrata, ei saa trahv summas 38 miljonit eurot, mis määrati vaidlusaluses otsuses ja mida vaidlustatud kohtuotsuses kinnitas Üldkohus ning mis oli 0,14% tema aastakäibest, pidada liigseks, arvestades vajadust tagada selle hoiatav mõju. Igaks juhuks tuleb lisada, et esitades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 294 need kolm põhjust, millele viidatakse käesoleva kohtuotsuse punktis 127, põhjendas Üldkohus õiguslikult piisavalt oma otsust, mille ta võttis vastu oma täielikku pädevust kasutades, määratud karistuse proportsionaalsuse kohta.

134

Arvestades eeltoodut tuleb tervikuna tagasi lükata E.ON Energie argumendid, mis on seotud proportsionaalsuse põhimõtte väidetava rikkumisega rikkumise raskuse ja trahvisumma hindamisel.

135

Tõendite kogumist käsitlevate E.ON Energie argumentide kohta tuleb meenutada – arvestades, et E.ON Energie väidab selles küsimuses, et Üldkohus oleks pidanud määrama menetlustoimingu, et tuvastada, kas ja vajadusel millisel viisil ruumi G.505 uks 2006. aasta 29. mai öösel vastu 30. maid avati –, et vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 115 meenutatud kohtupraktikale otsustab ainult Üldkohus, kas talle lahendada antud asjades on tema käsutuses olevat teavet vaja täiendada. Seda arvestades ei saa talle kuuenda väite raames ette heita, et ta otsustas muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84–86 selle teabe täiendamist mitte nõuda, ja muu hulgas võtmete valdajaid tunnistajatena mitte ära kuulata, seda enam, et need isikud olid juba teinud vande all avaldusi haldusmenetluse staadiumis.

136

Mis puudutab E.ON Energie argumenti seoses asjaoluga, et komisjoni enda tõttu oli tekkinud ebaselge olukord, mis võis viia veani ja võimatuseni selgitada olukorda hiljem, siis tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, millele ta sellega seoses viitab, ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Nimelt on Euroopa Kohus juba tagasi lükanud kõik väited, millega soovitakse kahtluse alla seada Euroopa Kohtu sisulised hinnangud, muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 199–203 esitatud ning punktis 290 trahvisumma kindlaksmääramisel meenutatud hinnangu, mille kohaselt ei mõjutanud vaidlusaluse pitseri säilivustähtaja möödumine selle toimet. Seega ei olnud E.ON Energiel mingit põhjust olla vastu vaidlusaluse pitseri kasutamisele, isegi kui ta oleks olnud selle säilivusaja ületamisest teadlik ning pitseri kinnitamise ajal selle kohta teabe puudumist ei saa seega pidada kergendavaks asjaoluks.

137

Ülejäänud osas piisab, kui märkida, et kuuenda väite raames esitatud argumentidega üritab E.ON Energie saavutada uut hinnangut faktiliste asjaolude või trahvisumma sobivuse kohta. Kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktides 64 ja 125 meenutatud kohtupraktikaga tuleb niisugused argumendid vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

138

Eeltoodust tuleneb, et kuues väide tuleb tagasi lükata ja seega kogu apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

139

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on E.ON Energielt kohtukulude hüvitamist nõudnud ja viimane on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb komisjoni kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: