1.

Käesoleva ettepaneku esemeks oleva eelotsusetaotlusega esitab Administrativen sad Sofia‑grad (Sofia halduskohus, Bulgaaria) Euroopa Kohtule üheksa eelotsuse küsimust direktiivide 2011/95 ( 2 ) ja 2013/32 ( 3 ) eri sätete tõlgendamise kohta. Suur osa neist küsimustest käsitlevad ühe ja sama pere liikmete esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemisega seonduvaid kas menetlus- või sisulisi küsimusi. ( 4 ) Teine, kolmas, kaheksas ja üheksas küsimus käsitlevad seevastu rahvusvahelise kaitse taotluste vastuvõetavuse hindamise ning sellise kaitse andmisest keeldumise otsuste üle esimese astme kohtu teostatava kontrolli ulatusega seonduvaid asjaolusid, mille kohta Administrativen sad Sofia‑grad (Sofia halduskohus) on juba – osaliselt ka erinevast aspektist – küsinud kohtuasjas Alheto, milles ma esitasin oma ettepaneku käesoleva aasta 17. mail (C‑585/16, EU:C:2018:327).

2.

Käesoleva ettepaneku parema loetavuse huvides toon liidu ja riigisisese õiguse asjakohased sätted ära konkreetsete eelotsuse küsimuste analüüsi raames. Piisab meedetuletusest, et rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamist reguleerib Bulgaaria õiguses varjupaiga ja pagulaste seadus (Zakon za ubezhishteto i bezhantsite, edaspidi „ZUB“), mis näeb ette kahte liiki rahvusvahelise kaitse: kaitse, mis on seotud pagulasseisundi andmisega (ZUB artikkel 8), ja kaitse, mis tuleneb humanitaarseisundi tunnustamisest (ZUB artikkel 9); humanitaarseisund vastab direktiivis 2011/95 ette nähtud täiendava kaitse seisundile. Viimati nimetatud direktiiv ja direktiiv 2013/32 võeti Bulgaaria õigusesse üle ZUB muutmise teel kahe seadusega, mis jõustusid vastavalt 16. oktoobril ja 28. detsembril 2015. ( 5 )

3.

Põhikohtuasja faktilised asjaolud on eelotsusetaotluses kokku võetud järgmiselt. N. R. K. Ahmedbekova ja tema pere lahkusid 16. detsembril 2012 seaduslikult Aserbaidžaanist, et minna Türgi kaudu Ukrainasse. Ukrainas viibimise ajal, mis pikenes ühele aastale ja kahele kuule, esitas N. R. K. Ahmedbekova koos perega rahvusvahelise kaitse taotluse ning nad registreeriti ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) juures. Ootamata ära vastust taotlusele, lahkusid nad 19. jaanuaril 2014 Ukrainast seaduslikult, et minna Türki, ja sealt sisenesid nad ebaseaduslikult Bulgaariasse. Samal päeval, kui nad püüdsid lahkuda Bulgaariast Kreeka passide abil, peeti nad kinni. ( 6 )

4.

20. jaanuaril 2014 esitasid N. R. K. Ahmedbekova ja tema abikaasa R. E. O. Ahmedbekov eraldi varjupaigataotlused Bulgaaria Vabariigi presidendile. N. R. K. Ahmedbekova taotlus oli esitatud ka paari alaealise lapse nimel, kes sündis 5. oktoobril 2007. Mõlemad taotlused jäeti 4. novembril 2014 rahuldamata.

5.

R. E. O. Ahmedbekov esitas 19. novembril 2014 Darzhavna agentsia za bezhantsitele (varjupaigaamet, edaspidi „DAB“) rahvusvahelise kaitse taotluse, mis jäeti rahuldamata 12. mai 2015. aasta otsusega. Kaebus, mille R. E. O. Ahmedbekov esitas selle otsuse peale ning milles ta nõudis otsuse tühistamist, jäeti esimese astme kohtu otsusega 2. novembril 2015 rahuldamata. Eelotsusetaotluse esitamise kuupäeval oli selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine veel Varhoven administrativen sadis (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) pooleli.

6.

N. R. K. Ahmedbekova esitas 25. novembril 2014 omakorda DAB‑le rahvusvahelise kaitse taotlused nii enda kui ka lapse nimel. Ka need taotlused jäeti 12. mai 2015. aasta otsusega rahuldamata. N. R. K. Ahmedbekova esitas selle otsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, milles nõudis otsuse tühistamist. N. R. K. Ahmedbekova märgib oma kaebuses, et tema rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud nii individuaalselt oma poliitilistel vaadetel põhineva põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu kui ka sellise isiku – käesoleval juhul abikaasa – pereliikmena, keda on tema enda riigis taga kiusatud.

7.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et N. R. K. Ahmedbekova ja tema lapse kohta tehti tagasisaatmisotsus direktiivi 2008/115 tähenduses ( 7 ).

8.

Administrativen sad Sofia-grad (Sofia halduskohus) otsustas 5. detsembri 2016. aasta otsusega peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

9.

Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad Kreeka Vabariik, Tšehhi Vabariik, Ühendkuningriik, Ungari ja komisjon.

10.

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et minu 17. mail 2018 esitatud ettepaneku kohtuasjas Alheto (C‑585/16, EU:C:2018:327), millele ma siinkohal viitan, punktides 58–61 nimetatud põhjustel ei ole direktiiv 2013/32 ratione temporis põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatav. Kuivõrd N. R. K. Ahmedbekova esitas enda ja oma lapse nimel rahvusvahelise kaitse taotluse 25. novembril 2014, tuleb vastavaid taotlusi, mis esitati nii enne direktiivi 2013/32 Bulgaaria õigusesse ülevõtva seaduse jõustumise kuupäeva (28. detsember 2015) kui ka enne selle direktiivi artikli 52 esimese lõigu esimeses lauses sätestatud kuupäeva (20. juuli 2015), nii liikmesriigi õiguse (direktiivi 2013/32 ülevõtva seaduse artikkel 37) ( 10 ) kui ka liidu õiguse (direktiivi 2013/32 artikli 52 esimese lõigu teine lause) alusel analüüsida sätete alusel, millega võeti Bulgaaria õigusesse üle direktiiv 2005/85 ( 11 ), mis on direktiivi 2013/32 eelkäija. Neil asjaoludel sõnastan Administrativen sad Sofia‑gradi (Sofia halduskohus) eelotsuse küsimused vajaduse korral ümber nii, nagu oleks need esitatud direktiivi 2005/85 kohta.

11.

Seoses direktiiviga 2011/95 tuleb märkida, et Administrativen sad Sofia‑gradi (Sofia halduskohus) poolt kohtuasjas Alheto esitatud eelotsusetaotluses antud teabe kohaselt võeti see direktiiv Bulgaaria õigusesse üle seadusega, mis jõustus 16. oktoobril 2015 ning mis ei kuulu kohaldamisele tagasiulatuvalt. See seadus ei tohiks seega olla kohaldatav N. R. K. Ahmedbekova poolt enda ja oma lapse nimel esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis esitati 25. novembril 2014 ning jäeti rahuldamata 12. mai 2015. aasta otsusega – nagu see ei olnud kohaldatav ka S. Alheto esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes ( 12 ). Erinevalt eelotsusetaotlusest, mis esitati kohtuasjas Alheto, ei ole Administrativen sad Sofia‑grad (Sofia halduskohus) käesoleva kohtuasja esemeks olevas eelotsusetaotluse esitamist käsitlevas kohtumääruses sõnaselgelt väljendanud oma seisukohta selle seaduse kohaldamatuse kohta; samuti ei ole ta esitanud teavet võimalike erinevuste kohta ZUB asjaomaste sätete versioonide vahel, mis direktiivi 2011/95 eelkäijast direktiivi 2004/83 ( 13 ) ja direktiivi 2011/95 ülevõtmise tagajärjel üksteisele järgnesid. Teiselt poolt on direktiiv 2011/95 kindlasti kohaldatav põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes ning igal juhul ei oleks vastus selle sätete tõlgendamist käsitlevatele eelotsuse küsimustele erinev ka siis, kui võetaks arvesse direktiivi 2004/83 vastavaid sätteid. Seetõttu ei pea ma vajalikuks neid küsimusi ümber sõnastada.

12.

Esimesed kolm eelotsuse küsimust käsitlevad direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti e tõlgendamist ja ma analüüsin neid koos.

13.

Direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 1 kohaselt „[…] ei ole liikmesriigid kohustatud hindama, kas taotleja vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele vastavalt direktiivile [2011/95], kui taotlust peetakse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks“. Selle artikli lõike 2 punktis e on täpsustatud, et „[l]iikmesriigid võivad pidada rahvusvahelise kaitse taotlust vastuvõetamatuks ainult juhul, kui: […] e) taotleja ülalpeetav esitab taotluse pärast seda, kui ta on vastavalt artikli 7 lõikele 2 nõustunud oma juhtumi läbivaatamisega tema nimel esitatud taotluse raames ning puuduvad ülalpeetava olukorraga seotud asjaolud, mis õigustaksid eraldi taotluse esitamist“.

14.

Eelotsusetaotlusest nähtub, et ZUBs puudub direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktile e vastav säte. Seetõttu vaatas DAB põhikohtuasjas kõne all olevad rahvusvahelise kaitse taotlused läbi sisuliselt, ilma et ta oleks kõigepealt hinnanud nende vastuvõetavust selles sättes ette nähtud aluse seisukohast.

15.

Esimese eelotsuse küsimusega pärib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtult, kas rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse analüüs direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti e alusel on kohustuslik ning kas sel sättel on vahetu õigusmõju. Teise ja kolmanda eelotsuse küsimusega pärib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt Euroopa Kohtult, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas võib rahvusvahelise kaitse taotlust pidada vastuvõetamatuks nimetatud sätte tähenduses, kui selle põhjenduseks on toodud asjaolu, et selle esitanud isik on Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses varjupaigataotleja pereliige. See küsimus on esitatud esiteks seoses olukorraga, kus taotluse on paari alaealise lapse nimel esitanud varjupaigataotleja abikaasa (teine eelotsuse küsimus) ja teiseks seoses olukorraga, kus abikaasa on taotluse esitanud enda nimel (kolmas eelotsuse küsimus).

16.

Kuivõrd – nagu sai märgitud käesoleva ettepaneku punktis 10 – direktiiv 2013/32 ei ole käesoleva kohtuasja suhtes ratione temporis kohaldatav, tuleb eespool toodud eelotsuse küsimused kõik ümber sõnastada nii, nagu oleks need esitatud direktiivi 2005/85 artikli 25 lõike 2 punkti g kohta, mille teksti on peaaegu identses sõnastuses korratud direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punktis e, millega direktiiv 2005/85 uuesti sõnastati.

17.

Nagu mul oli juba võimalus esile tuua oma 17. mail 2018 esitatud ettepaneku kohtuasjas Alheto (C‑585/16, EU:C:2018:327) punktides 78–80, tuleneb direktiivi 2005/85 artikli 25 lõikest 1, et liikmesriikidel oli õigus, mitte kohustus näha oma vastavates varjupaigataotluste läbivaatamise riiklikes menetlustes ette selle artikli lõikes 2 nimetatud vastuvõetamatuse alused, samas kui selle direktiivi põhjendusest 22 nähtub, et direktiivi artikkel 25 kujutas endast erandit reeglist, mille kohaselt liikmesriikide pädevad asutused pidid analüüsima sisuliselt kõiki varjupaigataotlusi ( 14 ).

18.

Teisisõnu piirduti direktiivi 2005/85 artikli 25 lõikes 1 liikmesriikidele loa andmisega jätta varjupaigataotlus sisuliselt analüüsimata, kui esineb mõni selle artikli lõikes 2 ette nähtud vastuvõetamatuse alustest, kohustamata neid samas kehtestama oma õiguskorras pädevate asutuste kohustust analüüsida varjupaigataotluste vastuvõetavust ega ka nägema mõne eespool nimetatud aluse esinemise korral ette taotluse automaatset läbivaatamata jätmist seda sisuliselt analüüsimata.

19.

Sellest tuleneb, et direktiivi 2005/85 üle võttes võis Bulgaaria seadusandja õiguspäraselt otsustada – nagu ta seda tegi –, et ta ei võta kõiki või osasid direktiivi 2005/85 artikli 25 lõikes 2 ette nähtud varjupaigataotluse vastuvõetamatuse aluseid ja eelkõige nimetatud lõike 2 punktis g ettenähtud alust oma õiguskorda üle.

20.

Seega tuleb vastata esimesele eelotsuse küsimusele ümbersõnastatud kujul osas, milles sellega päritakse Euroopa Kohtult rahvusvahelise kaitse taotluste vastuvõetavuse hindamise kohustuslikkuse kohta direktiivi 2005/85 artikli 25 lõike 2 punkti g tähenduses, et selle direktiivi artiklit 25 tuleb direktiivi põhjendusega 22 arvestades tõlgendada nii, et see ei pane liikmesriikidele kohustust analüüsida varjupaigataotluse vastuvõetavust selle artikli lõikes 2 ette nähtud aluste seisukohast ega ka kohustust jätta see taotlus mõne sellise aluse esinemise korral läbi vaatamata.

21.

Selle vastusega arvestades ei ole aga vaja vastata esimesele eelotsuse küsimusele ümbersõnastatud kujul osas, milles sellega palutakse Euroopa Kohtul selgitada, kas direktiivi 2005/85 artikli 25 lõike 2 punktil g on vahetu õigusmõju.

22.

Teine ja kolmas eelotsuse küsimus ümbersõnastatud kujul on ilmselgelt hüpoteetilised ja seega vastuvõetamatud, kuivõrd esimesele eelotsuse küsimusele antud vastusest tuleneb, et N. R. K. Ahmedbekova ja tema lapse rahvusvahelise kaitse taotluste analüüsi suhtes kohaldatavate Bulgaaria õigusnormide alusel ei saanud neid taotlusi mingil juhul tunnistada vastuvõetamatuks direktiivi 2005/85 artikli 25 lõike 2 punktis g ette nähtud alusel. ( 15 ) Seetõttu analüüsin neid kahte küsimust kokkuvõtlikult vaid täiendavalt.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et Varhoven administrativen sadi (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) praktika ei ole järjepidev küsimuses, kas taotleja pereliikmest isiku tagakiusamishirmu põhjendusel esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse võib läbi vaadata menetluses, mis on eraldiseisev sellest menetlusest, mille ese on viimati nimetatud isiku esitatud varjupaigataotlus. Nimelt näeb haldusmenetluse seadustiku (administrativnoprotsesualen Kodeks) – mis on selle seadustiku artikli 2 lõike 1 kohaselt kohaldatav kõigis asutustes toimuvate haldusmenetluste suhtes, kui õigusnormides ei ole teisiti ette nähtud – artikkel 32 ette, et kui eri menetlustes „tulenevad poolte õigused ja kohustused samast faktilisest olukorrast ja ainult üks haldusasutus on pädev, on võimalik viia mitme poole suhtes läbi ainult üks menetlus“. Põhikohtuasja asjaolude kohta märgib Administrativen sad Sofia‑grad (Sofia halduskohus), et N. R. K. Ahmedbekova oma alaealise lapse nimel esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust tuleks pidada hõlmatuks R. E. O. Ahmedbekovi esitatud taotlusega, sest seda põhistatakse viimati nimetatud isikuga seonduvate põhjendustega, ning ta soovib teada saada, kas seda taotlust ei peaks mitte sel põhjusel pidama vastuvõetamatuks direktiivi 2013/32 artikli 33 lõike 2 punkti e alusel (ümbersõnastatud eelotsuse küsimuste kohaselt direktiivi 2005/85 artikli 25 lõike 2 punkti g alusel) ( 16 ). Seoses taotlusega, mille N. R. K. Ahmedbekova esitas enda nimel, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas selle sai esitada R. E. O. Ahmedbekovi taotlusest eraldi, kuivõrd N. R. K. Ahmedbekova põhistab oma taotlust asjaoluga, et ta on viimati nimetatud isiku pereliige.

24.

Direktiivi 2005/85 artikli 6 lõikes 2 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid tagavad, et igal täisealisel õigus- ja teovõimelisel ( 17 ) isikul oleks õigus esitada varjupaigataotlus enda nimel“. Selle artikli lõike 3 kohaselt peavad liikmesriigid juhul, kui nad näevad ette, et taotleja võib esitada varjupaigataotluse ülalpeetava nimel, tagama, „et täisealised ülalpeetavad annavad nõusoleku taotluse esitamiseks nende nimel, vastasel juhul on neil võimalik esitada taotlus enda nimel“ ( 18 ).

25.

Nendest sätetest tuleneb, et isikul, kes on saanud täisealiseks ning kes on õigus- ja teovõimeline, on õigus esitada enda nimel rahvusvahelise kaitse taotlus vaatamata sellele, et taotluse ainsaks põhjenduseks tuuakse asjaolu, et ta on pagulasseisundit taotlenud isiku pereliige. Lisaks sellele nähtub nendest sätetest, et rahvusvahelise kaitse taotluse saab taotleja esitada täisealise õigus- ja teovõimelise isiku nimel ainult juhul, kui see isik on ülalpeetav ( 19 ) ning andnud selleks sõnaselgelt nõusoleku, loobudes õigusest esitada taotlus enda nimel.

26.

Eelotsusetaotlusest aga ei nähtu, et N. R. K. Ahmedbekovat tuleks pidada abikaasa ülalpeetavaks ( 20 ), ega ka seda, et ta oleks andnud oma nõusoleku, et abikaasa esitaks rahvusvahelise kaitse taotluse tema nimel. Lisaks ei ole vaidlust selles, et R. E. O. Ahmedbekov ei ole sellist taotlust oma abikaasa nimel esitanud. Vastupidi, abikaasad toimisid alati eri menetlustes, nii siis, kui nad pöördusid Bulgaaria Vabariigi presidendi poole, kui ka siis, kui nad esitasid oma taotluse DAB‑le.

27.

Sellistel asjaoludel, kus direktiivi 2005/85 artikli 25 lõike 2 punkti g kohaldamise tingimused ja eeskätt tingimus, et huvitatud isik peab olema andnud oma nõusoleku, ei ole täidetud, ei oleks N. R. K. Ahmedbekova taotlust siiski saanud lugeda vastuvõetamatuks selles sättes ette nähtud alusel – isegi kui see oleks Bulgaaria õigusesse üle võetud; samuti ei oleks seda taotlust saanud käsitada R. E. O. Ahmedbekovi taotluse osana, vaid seda tuli eraldi sisuliselt analüüsida, nagu DAB ka tegi.

28.

Seoses N. R. K. Ahmedbekova oma alaealise lapse nimel esitatud taotlusega märgin, et ka sel juhul ei sea direktiivi 2005/85 artikli 6 lõige 3 taotleja võimalust esitada rahvusvahelise kaitse taotlus ülalpeetava alaealise nimel sõltuvusse taotluse põhistamiseks esitatud põhjenduste laadist. Sellest tuleneb, et kui N. R. K. Ahmedbekova last saab pidada tema ülalpeetavaks, ei oleks N. R. K. Ahmedbekova oma lapse nimel esitatud taotlust saanud lugeda vastuvõetamatuks direktiivi 2005/85 artikli 25 lõike 2 punktis g ette nähtud alusel – seda ka eeldusel, et see oli Bulgaaria õigusesse üle võetud – ainuüksi seetõttu, et sellise taotluse põhjendused seonduvad R. E. O. Ahmedbekovi pagulasseisundiga. ( 21 )

29.

Neljanda eelotsuse küsimusega pärib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2011/95 artikli 4 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et põhjendatud tagakiusamishirmu (pagulasseisundi andmise huvides) või suure kahju kannatamise reaalse ohu (täiendava kaitse seisundi andmise huvides) hindamisel tuleb tugineda üksnes taotleja isikuga seotud faktidele ja asjaoludele.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kaalutlustest ja põhikohtuasja asjaoludest nähtub, et selle küsimusega soovitakse välja selgitada, kas direktiivi 2011/95 süsteemiga on kooskõlas, kui liikmesriik annab rahvusvahelise kaitse taotlejale pagulasseisundi juba ainuüksi seetõttu, et taotleja on pagulasseisundis oleva isiku pereliige.

31.

Direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d kohaselt on „pagulane“„kolmanda riigi kodanik, kes põhjendatud kartuse tõttu rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ja ei saa või kõnealuse kartuse tõttu ei taha anda ennast nimetatud riigi kaitse alla […]“. Selle direktiivi artikli 4 lõikes 3 on ette nähtud, et „[r]ahvusvahelise kaitse taotlus vaadatakse läbi individuaalselt“, ning näeb ette, et arvestatakse selle sätte punktides a–e loetletud asjaoludega, mille hulgas on punktis c ära nimetatud „taotleja individuaalne seisund ja isiklikud asjaolud […], et hinnata, kas taotleja suhtes toime pandud või võimalikud teod võiksid taotleja isiklikest asjaoludest lähtudes osutuda tagakiusamiseks või tekitada suurt kahju“. Eelotsuse küsimuses viidatud ainsa sätte, see tähendab direktiivi 2011/95 artikli 4 lõike 4 alusel on „[a]sjaolu, et taotlejat on juba taga kiusatud või talle on tekitatud suurt kahju või teda on ähvardatud taga kiusata või talle suurt kahju tekitada, […] arvestatav märk taotleja põhjendatud tagakiusamishirmu või suure kahju kannatamise reaalse ohu kohta, kui puudub mõjuv põhjus arvata, et kõnealune tagakiusamine või suur kahju ei kordu“. Direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikes 1 on määratletud kriteeriumid, millele tegu peab vastama selleks, et seda peetaks „tagakiusamiseks“ Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses, samas kui selle artikli lõikes 2 on esitatud mõni näide sellest, milles sellised teod võivad seisneda. Direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktides a–e on loetletud asjaolud, mida liikmesriigid peavad arvesse võtma hinnates tagakiusamise põhjuseid selle direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses. Lõpetuseks näeb sama direktiivi artikli 9 lõige 3 ette, et selle artikli lõike 1 tähenduses tagakiusamise ja järgmises artiklis 10 nimetatud põhjuste vahel peab olema seos.

32.

Eespool viidatud sätted nõuavad, et pagulasseisundi andmise tingimuste täidetust hinnataks varjupaigataotleja isikust lähtuvalt. See ei välista siiski selliste tingimuste täidetuks lugemist lähtuvalt perekondlikust sidemest taotleja ja sellise isiku vahel, keda on direktiivi 2011/95 artikli 9 lõike 1 tähenduses taga kiusatud või kellel on põhjendatud hirm direktiivi artikli 2 punktis d nimetatud põhjustel tagakiusamise ees. Ehkki asjaolu, et varjupaigataotleja on oma taotluse põhistamiseks viidanud ühe pereliikme tagakiusamisele, ei ole iseenesest piisav tema taotluse rahuldamiseks, tuleb pagulasseisund seevastu anda pagulase pereliikmele, kes on esitanud pagulasseisundi taotluse, kui tema individuaalse seisundi ja isiklike asjaolude hindamise põhjal ning võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid, mis seonduvad eeskätt päritoluriigis valitseva olukorra ning tagakiusajate ( 22 )modus operandi’ga, ilmneb, et selle perekondliku sideme tõttu on tal individuaalne põhjendatud hirm langeda omakorda tagakiusamise ohvriks ning tema puhul puuduvad sellise seisundi andmist välistavad asjaolud. ( 23 ) Sellistel asjaoludel tuleneb direktiivi 2011/95 artikli 9 lõikes 3 nõutud seos tegude ja tagakiusamise põhjuste vahel kaudselt taotleja pereliikme tagakiusamise põhjustest.

33.

Nagu märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus, on sellist olukorda sõnaselgelt käsitletud direktiivi 2011/95 põhjenduses 36, mille kohaselt „[p]ereliikmed on tavaliselt pelgalt oma suguluse tõttu pagulasega tagakiusamise suhtes haavatavad viisil, mis võib olla alus pagulasseisundi andmiseks“ ( 24 ). Liidu seadusandja ise peab pealegi oluliseks ohtu, et selline tagakiusamine toimub.

34.

Esitatud kaalutlustest tulenevalt teen ettepaneku vastata neljandale eelotsuse küsimusele järgmiselt: direktiivi 2011/95 ja eeskätt selle artikli 2 punkti d ja artikli 4 lõiget 3 tuleb direktiivi põhjendusega 36 arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui rahvusvahelise kaitse taotlejale antakse pagulasseisund perekondliku sideme tõttu isikuga, keda on selle direktiivi artikli 9 lõike 1 tähenduses taga kiusatud või kellel on põhjendatud hirm direktiivi artikli 2 punktis d nimetatud põhjustel tagakiusamise ees, kui taotleja individuaalse seisundi ja isiklike asjaolude hindamise põhjal ning võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid nähtub, et selle perekondliku sideme tõttu on tal individuaalne põhjendatud hirm langeda omakorda tagakiusamise ohvriks.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus pärib viienda eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2011/95 artikliga 4 ja direktiivi 2013/32 artikli 31 lõikega 1 ning eeskätt lapse huvide, perekonna ühtsuse säilitamise ning õiguse era- ja perekonnaelule austamise kaalutlustega on vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mille kohaselt pädev asutus peab analüüsima ühises menetluses ühe ja sama pere liikmete rahvusvahelise kaitse taotlusi, mis põhinevad väitel, et ainult üks neist vastab pagulasseisundi andmise tingimustele, või kohustab peatama teiste pereliikmete taotluste menetlemise seniks, kuni on lõpetatud Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A alusel esitatud taotluse menetlemine.

36.

Käesoleva ettepaneku punktis 10 nimetatud põhjustel tuleb seda eelotsuse küsimust analüüsida mitte direktiivi 2013/32, vaid sellele eelnenud direktiivi 2005/85 sätete alusel.

37.

Esimese kolme eelotsuse küsimuse analüüsist ning eeskätt käesoleva ettepaneku punktist 27 nähtub, et põhikohtuasja asjaoludel tuleb N. R. K. Ahmedbekova rahvusvahelise kaitse taotlus juhul, kui ta ei ole andnud oma nõusolekut direktiivi 2005/85 artikli 6 lõike 3 tähenduses, läbi vaadata eraldi tema abikaasa taotlusest ning seda olenemata taotluse põhistamiseks esitatud põhjendustest.

38.

Sellega seoses on direktiivi 2005/85 artikli 9 lõige 3 selge osas, milles on ette nähtud, et vaid selle direktiivi artikli 6 lõike 3 kohaldamisel, see tähendab juhul, kui taotlus on esitatud ühe või mitme ülalpeetava nimel, „võivad liikmesriigid võtta vastu ühe otsuse, mis kehtib ka kõigi ülalpeetavate kohta“, „kui taotlus põhineb samadel alustel“ ( 25 ).

39.

Ent kui direktiivi 2005/85 artikli 6 lõike 3 kohaldamise tingimused ei ole täidetud – nagu see on N. R. K. Ahmedbekova puhul –, peab pädev ametiasutus analüüsima ühe ja sama pere eri liikmete nimel esitatud taotlusi eri menetlustes.

40.

Tuleb rõhutada, et eelnev kehtib nii juhul, kui – nagu annavad alust mõelda eelotsusetaotluse teatavad lõigud – taotlus, mille N. R. K. Ahmedbekova DAB‑le esitas, põhineb ainuüksi asjaolul, et tema abikaasa on pagulasseisundit taotlenud isik, kui ka juhul – nagu näib tulenevat sama kohtumääruse teistest lõikudest –, kui kõnealust taotlust põhistatakse abikaasa olukorra tõttu esineva individuaalse tagakiusamishirmuga.

41.

Abielupaari Ahmedbekov alaealise lapse taotlus, mille esitas tema nimel N. R. K. Ahmedbekova ning mis põhineb samadel põhjendustel, mis viimasegi oma, tuleb seevastu läbi vaadata koos ema taotlusega vastavalt direktiivi 2005/85 artikli 6 lõikele 3 ja artikli 9 lõikele 3.

42.

Osas, milles eelotsusetaotluse esitanud kohus näib olevat seisukohal, et ühe ja sama pere liikmete rahvusvahelise kaitse taotluste eraldi menetlemine võib olla kahjulik perekonna ühtsuse säilitamise seisukohast või kahjustada lapse huve – näiteks juhul, kui taotlused jäetakse rahuldamata eri ajahetkedel –, märgin, et sellised kaalutlused ei saa piirata taotleja direktiivi 2005/85 artikli 6 lõikes 2 ette nähtud õigust esitada rahvusvahelise kaitse taotlus eraldi oma pere teistest liikmetest. Asjaomase liikmesriigi ülesanne on tagada nimetatud põhimõtete järgimine tagasisaatmismenetlustes, mis võidakse algatada iga üksiku pereliikme rahvusvahelise kaitse taotluse lõplikult rahuldamata jätmise tagajärjel. ( 26 ) Ülejäänud osas tuletan sarnaselt komisjoni poolt oma kirjalikes seisukohtades märgituga meelde, et seni, kuni N. R. K. Ahmedbekova ja laps on „taotlejad“ direktiivi 2005/85 artikli 2 punkti c tähenduses, see tähendab seni, kuni nende varjupaigataotluse kohta ei ole tehtud lõplikku otsust, on neil vastava seisundiga seonduvad õigused, eeskätt need, mis on ette nähtud direktiivis 2003/09 ( 27 ) ja direktiivis 2013/33.

43.

Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et direktiiviga 2005/85 on vastuolus, kui varjupaigataotleja pereliikme nimel esitatud rahvusvahelise kaitse taotlust käsitatakse olenemata selle põhistamiseks esitatud põhjendustest pagulasseisundi taotleja taotluse osana ja vaadatakse läbi koos viimasega.

44.

Seevastu ei näi direktiivi 2005/85 ega direktiiviga 2011/95 olevat vastuolus see, et selliste ühe ja sama pere eri liikmete eraldi esitatud rahvusvahelise kaitse taotluste menetlused, mida põhistatakse ühe sellise pere liikme olukorra tõttu esineva tagakiusamishirmuga, peatatakse selle menetluse tulemuse äraootamiseks, mille ese on selle pereliikme taotlus, kelle olukord on pere tagakiusamishirmu aluseks (edaspidi „põhitaotleja“).

45.

Kuid selleks, et selline menetluse peatamine oleks lubatud, peavad minu meelest olema täidetud kolm tingimust. Esiteks, nagu väitis komisjon oma kirjalikes seisukohtades, peab peatamine olema selliste taotluste sobiva ja täieliku analüüsi seisukohast tarvilik või vastama perekonna ühtsuse säilitamise ning lapse huvidega seotud kaalutlustele ega tohi rikkuda asjaomaste isikute õigust era- või perekonnaelu austamisele. Teiseks ei tohi menetluse peatamine riivata põhitaotleja pereliikmete eraldi esitatud taotluste autonoomsust. Kolmandaks ei tohi olla selle tagajärjeks selliste taotluste sisulise analüüsi välistamine; kõnealune analüüs peab olema individuaalne, objektiivne ja erapooletu, nagu on ette nähtud direktiivi 2005/85 artikli 8 lõike 2 punktis a, ilma et tähtsust omaks see, milline otsus tehakse põhitaotleja taotluse kohta, see tähendab, kas viimane jäetakse lõplikult rahuldamata või rahuldatakse.

46.

Kõigi eespool toodud kaalutluste alusel tuleb minu arvates viiendale eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2005/85 ja eeskätt selle artikli 6 lõikeid 2 ja 3 ning artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui pagulasseisundit taotlenud isiku pereliikmete enda nimel esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusi käsitatakse esimesena nimetatu taotluse osana ning menetletakse ühises menetluses; seda isegi siis, kui neid taotlusi põhistatakse ainuüksi nimetatud isikuga seotud samade põhjendustega, mis õigustavad tema poolt pagulasseisundi taotlemist. Direktiivi 2005/85 ja direktiivi 2011/95 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui ühe ja sama pere liikmete eraldi esitatud selliste rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine, mida põhistatakse pere ühe liikme olukorra tõttu esineva tagakiusamishirmuga, peatatakse selle menetluse tulemuse äraootamiseks, mille ese on selle pereliikme varjupaigataotlus, kelle olukord on pere tagakiusamishirmu aluseks. Selline menetluse peatamine ei tohi siiski riivata sellise taotleja pereliikmete enda nimel esitatud taotluste autonoomsust, kelle olukord on tagakiusamishirmu aluseks, ega takistada nende sisulist analüüsi viimati nimetatud isiku esitatud taotluse läbivaatamismenetluse lõppedes, olenemata selle menetluse tulemusest.

47.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus pärib kuuenda eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtult, kas direktiiviga 2011/95 on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette pagulasseisundi andmise pagulase pereliikmetele juba ainuüksi perekondliku sideme alusel, mis neid pagulasega seob.

48.

ZUB artikli 8 lõike 9 alusel „loetakse lisaks pagulasteks sellise välismaalase pereliikmed ( 28 ), kellele on omistatud pagulasseisund“ ( 29 ). Eelotsusetaotlusest tuleneb, et selle sätte alusel on pagulasseisundi saanud isiku pereliikmetele pagulasseisundi omistamine automaatne ega eelda, et viimastel oleks põhjendatud individuaalne tagakiusamishirm. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võib see säte osutuda vastuolus olevaks direktiiviga 2011/95, mis sellist automaatsust ette ei näe.

49.

Toon eelkõige esile – nagu on pealegi teinud eelotsusetaotluse esitanud kohus ise eelotsusetaotluses –, et ZUB artikli 8 lõige 9 on N. R. K. Ahmedbekova (ja tema lapse) suhtes kohaldatav ainult juhul, kui R. E. O. Ahmedbekovi varjupaigataotlus rahuldatakse. Ent vastates ühele Euroopa Kohtu poolt kodukorra artikli 101 alusel selgelt esitatud küsimusele, täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Varhoven administrativen sad (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) jättis 25. jaanuari 2017. aasta otsusega rahuldamata R. E. O. Ahmedbekovi kassatsioonkaebuse kohtuotsuse peale, millega kinnitati tema varjupaigataotluse rahuldamata jätmist, millest tulenevalt tema taotlus jäeti lõplikult rahuldamata. Sellest tuleneb, et ZUB artikli 8 lõikes 9 ette nähtud automaatsust ei saa kohaldada N. R. K. Ahmedbekova ja tema lapse huvides olukorras, kus selle sätte kohaldamiseks võetakse arvesse R. E. O. Ahmedbekovi olukorda. Ma ei arva siiski, et see tähendaks, et kuues eelotsuse küsimus oleks muutunud vastuvõetamatuks. Eelotsusetaotlusest nähtub nimelt, et N. R. K. Ahmedbekova tugines kohtumenetluses oma rahvusvahelise kaitse taotluse põhistamiseks täiendavatele põhjendustele, mis seonduvad tema isikliku olukorraga. Kui nende põhjenduste analüüsimine (eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt) peaks viima selleni, et N. R. K. Ahmedbekovale omistatakse pagulasseisund, võib ZUB artikli 8 lõiget 9 aga kohaldada tema lapse huvides, kelle nimel esitatud taotluse rahuldamata jätmine DAB poolt on pealegi põhikohtuasjas vaidlustatud. Kuues eelotsuse küsimus ei ole seega puhthüpoteetiline ning sel säilib piisav seos eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva kohtuvaidlusega.

50.

Sisuliselt käsitleb see küsimus seda, kas direktiiviga 2011/95 on kooskõlas riigisisesed õigusnormid, mis lubava anda tuletusliku pagulasseisundi automaatselt sellise isiku pereliikmetele, kes vastavad pagulasena tunnustamise kriteeriumidele.

51.

Tuleb märkida, et sellist „tuletuslikku seisundit“ ei ole Genfi konventsioonis ette nähtud ( 30 ); kõnealune konventsioon ei ole mõistet „pagulane“ määratledes käsitletud perekonna ühtekuulumise põhimõtet ( 31 ); konventsiooni teksti välja töötanud ÜRO täievoliliste esindajate konverentsi lõppaktis tunnistati siiski sõnaselgelt pagulase „põhiõigust“ kuuluda kokku oma perekonnaga ning soovitati konventsiooniosalistest liikmesriikidel võtta vajalikud meetmed perekonna ühtekuulumise eest hoolitsemiseks ja üldisemalt pagulase perekonna kaitseks. Neid soovitusi on UNHCR organid aastate vältel sageli korranud. ( 32 ) Nii väitis UNHCR alaline komitee näiteks ühes 4. juuni 1999. aasta dokumendis, et „perekonna ühtekuuluvuse põhimõttest tuleneb, et kui perekonnapea vastab pagulasseisundi omistamise kriteeriumidele, siis tuleb tavaliselt ka tema ülalpeetavatele pereliikmetele anda pagulasseisund“ [mitteametlik tõlge] ( 33 ). Hiljutisemalt soovitas UNHCR pagulasseisundi tuletuslikku andmist perekonnaliikmetele, kes võivad sattuda naiste suguelundite moonutamise ohvriks, mööndes võimalust, et ka saatjaga alaealine võib olla põhitaotleja, kellel on õigus perekonna ühtekuulumisele. ( 34 )„Tuletuslikule pagulasseisundile“ on viidatud ka alaealiste taotlustega seonduvates suunistes rahvusvahelise kaitse valdkonnas. ( 35 ) Lõpetuseks mööndakse tavaliselt sellist seisundit pagulasseisundi tuvastamise menetlustes, mis kuuluvad UNHCR pädevusse. ( 36 )

52.

Nagu Genfi konventsioon, nii ei näe ka direktiiv 2011/95 ette tuletuslikku pagulasena tunnustamist sellise isiku pereliikmete puhul, keda on pagulasena tunnustatud.

53.

Selle direktiivi artikkel 23 „Perekonna ühtsuse säilitamine“ näeb lõikes 2 ette, et pagulase pereliikmetel, kes individuaalselt ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele, on siiski õigus teatavatele hüvedele ( 37 ), mis on loetletud direktiivi artiklites 24–35 ja mille sisu on olulises osas sama, mis isikute puhul, kellele on omistatud pagulasseisund ( 38 ). Sellest sättest tulenev kaitse ei hõlma siiski pagulasseisundile kõige tüüpilisemat kaitset, see tähendab kaitset tagasi- ja väljasaatmise eest, mis on ette nähtud direktiivi 2011/95 artiklis 21, ning seda ei saa seega samastada „tuletusliku pagulasseisundi“ omistamisega. Sellele vaatamata on direktiivi 2011/95 artikli 23 lõike 2 õiguslik alus sama, see tähendab pagulase õigus perekonna ühtsuse säilitamisele, mille järgimist liikmesriikidelt nõutakse direktiivi artikli 23 lõikes 1 ( 39 ).

54.

Direktiivi 2011/95 artikkel 3, tõlgendatuna koosmõjus direktiivi põhjendusega 14, annab liikmesriikidele pädevuse kehtestada või säilitada rahvusvahelist kaitset taotlevatele kolmanda riigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele soodsamaid riigisiseseid norme, kui need normid on kooskõlas selle direktiiviga ja „kui sellise taotluse aluseks leitakse olevat asjaolu, et asjaomane isik on […] pagulane Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A tähenduses […]“ ( 40 ). Selline säte nagu see, mis on ette nähtud ZUB artikli 8 lõikes 9, kuulub minu arvates selles sättes ette nähtud reservi kohaldamisalasse.

55.

On tõsi, et taotlust, millega sellise isiku pereliige, kes vastab pagulasseisundi omistamise kriteeriumidele, taotleb ka enda tunnustamist pagulasena, sõltumata individuaalse põhjendatud tagakiusamishirmu olemasolust, ei saa strictu sensu käsitada Genfi konventsiooni artikli 1 jaotisel A põhinevana, nagu on aga nõutud direktiivi 2011/95 artiklis 3 koostoimes selle põhjendusega 14.

56.

Tuletan siiski meelde, et juhtudel, mil Euroopa Kohus on välistanud direktiivi 2004/83 artiklis 3 ette nähtud reservi kohaldamise selliste riigisiseste õigusnormide lubamiseks, mis on pagulasena tunnustamise kriteeriumide kindlaksmääramisel soodsamad, ei tuginenud ta tuvastusele, et varjupaigataotleja taotlust on võimatu käsitada Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A alusel esitatuna, vaid rõhutas sellise taotluse kokkusobimatust kõnealuse konventsiooni süsteemiga või selle radikaalset võõrust sellest, näidates seeläbi, et eelistada tuleb pigem sisulist kui formaalset kriteeriumi selle reservi tõlgendamisel ja kohaldamisel.

57.

Nii asus Euroopa Kohus 9. novembri 2010. aasta kohtuotsuses B (C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punktid 114 ja 115) seisukohale, et direktiivi 2004/83 artikkel 3 ei ole kohaldatav riigisiseste õigusnormide puhul, mis omistavad pagulasseisundi isikule, kellele selle seisundi andmine on välistatud direktiivi artikli 12 lõike 2 alusel; ta põhjendas seda kohaldamatust asjaoluga, et pagulasseisundi andmise välistavate asjaolude eesmärk on „kaitsta [selle direktiiviga] kehtestatud kaitsesüsteemi usutavust“. Samamoodi sedastas Euroopa Kohus 18. detsembri 2014. aasta kohtuotsuses M’Bodj (C‑542/13, EU:C:2014:2452, punktid 42–44), et „direktiivi 2004/83 üldise ülesehituse ja eesmärkidega [oleks] vastuolus direktiivis ette nähtud seisundite andmine kolmandate riikide kodanikele, kes on olukorras, millel ei ole mingit seost rahvusvahelise kaitse loogikaga“ ( 41 ).

58.

Ent nagu me eespool nägime, ei ole pagulase pereliikmetele tuletusliku pagulasseisundi omistamine ühelt poolt vastuolus Genfi konventsiooni süsteemiga ning UNHCR suisa soovitab seda teha ning see on tavaliselt lubatud pagulasseisundi tuvastamise menetlustes, mis kuuluvad selle organismi pädevusse ( 42 ). Teiselt poolt taotletakse sellega eesmärke, mis on kooskõlas direktiiviga 2011/95, mille artikli 23 lõikes 1 on sõnaselgelt ette nähtud liikmesriikide kohustus tagada pagulase pere ühtsuse säilitamine ( 43 ) ning mis jätab pealegi neile vabaduse otsustada, millised meetmed sel otstarbel võtta, kehtestades küll sama artikli lõikes 2 pereliikmete suhtes kohaldatava korra miinimumsisu. Lisaks sellele seondub sellise isiku pereliikmetele ette nähtud kohtlemine, keda on pagulasena tunnustatud, olukordadega, mis on täielikult kooskõlas „rahvusvahelise kaitse loogikaga“, nagu nähtub nii Genfi konventsiooni lõppaktist kui ka UNHCR tavast ja nagu on rõhutanud Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi „EIK“), eeskätt kohtuotsuses Mugenzi vs. Prantsusmaa ( 44 ).

59.

Lisan enne vastuse väljapakkumist, et selleks, et sellist sätet, nagu on ette nähtud ZUB artikli 8 lõikes 9, saaks pidada direktiivi 2011/95 artiklis 3 ette nähtud reservi alusel selle direktiiviga kokkusobivaks, peab see võimaldama pagulase pereliikmel taotleda asjaomases liikmesriigis pagulasseisundit autonoomselt ja mittetuletuslikult ning see saada, kui ta täidab individuaalselt selle seisundi omistamise tingimused.

60.

Eespool toodud kõigi kaalutluste alusel tuleb minu arvates kuuendale eelotsuse küsimusele vastata, et direktiivi 2011/95 sätetega on selle direktiivi artiklis 3 ette nähtud reservi kohaldamisel kooskõlas selline riigisisene säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas ja mille alusel sellise isiku pereliikmetele, kellele on omistatud pagulasseisund Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses, omistatakse pagulasseisund sõltumata sellest, kas nad vastavad individuaalselt selles artiklis ette nähtud kriteeriumidele, kui see on kooskõlas nende isikliku õigusliku olukorraga ning puuduvad seisundi andmise välistavad asjaolud direktiivi artikli 12 tähenduses. Selline riigisisene säte on hõlmatud direktiivi 2011/95 artiklis 3 ette nähtud reserviga vaid tingimusel, et pagulase pereliikmetele on jäetud võimalus taotleda pagulasseisundit iseseisvalt ning saada see, kui nad vastavad individuaalselt selle seisundi omistamise tingimustele.

61.

Seitsmenda eelotsuse küsimusega pärib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas see, kui varjupaigataotleja on esitanud kaebuse EIK‑le enda päritoluriigi vastu, tähendab, et see taotleja kuulub teatavasse „sotsiaalsesse rühma“ direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses, või et see kujutab endast poliitiliste vaadete avaldamist selle direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses.

62.

Eelotsusetaotlusest nähtub – kuigi mitte just päris selgelt –, et N. R. K. Ahmedbekova tugines esimest korda Administrativen sad Sofia-gradi (Sofia halduskohus) ees teda individuaalselt – ja mitte kui R. E. O. Ahmedbekovi pereliiget – puudutava tagakiusamise põhjendustele; tagakiusamise aluseks on tema poliitilised vaated ja Aserbaidžaani valitsuse poolt tagakiusatavaid isikuid toetav tegevus. Nende asjaolude hulgas, millele N. R. K. Ahmedbekova eelotsusetaotluse esitanud kohtus tugines, on ära nimetatud tema kaasatus (ei ole küll aru saada, kas kaebajana või lihtsalt tegelikele kaebajatele lähedase isikuna) EIK‑le Aserbaidžaani vastu kaebuse esitamises. Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada saada, kas see asjaolu on üksinda piisav direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punktides d ja e määratletud mõistete kohaldamiseks.

63.

Olen üksmeelel kõigi Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti esitanud liikmesriikide ja komisjoniga, et Euroopa Kohtule tuleb soovitada anda sellele eelotsuse küsimusele eitav vastus.

64.

Direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti d kohaselt on „pagulane“ kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kellel on selles artiklis ette nähtud asjaoludel tegelik kartus rassilise, usulise, rahvusel, poliitilistel vaadetel või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumisel põhineva tagakiusamise ees. Selle direktiivi artikli 10 lõikes 1 on ära toodud asjaolud, mida liikmesriigid peavad võtma tagakiusamise põhjuste hindamisel arvesse.

65.

Selle sätte punktis d on määratletud mõiste „teatav sotsiaalne rühm“. Selle määratluse kohaselt on rühma näol tegemist „teatava sotsiaalse rühmaga“, kui on täidetud eeskätt kaks kumulatiivset tingimust. Ühelt poolt peab rühma liikmetel olema „ühine sünnipärane tunnus“ või „ühine taust, mida ei saa muuta“. Teiselt poolt peab sel rühmal olema asjaomases kolmandas riigis oma identiteet, kuna ümbritsev ühiskond tajub seda erinevana. ( 45 ) Mulle näib aga ilmselge, et see mõiste ei ole kohaldatav isikute rühma suhtes ainuüksi asjaolu alusel, et need on kas eraldi või koos esitanud rahvusvahelisele kohtule oma päritoluriigi vastu kaebuse. See asjaolu ei võimalda nimelt eraldivõetuna väita, et sellistel isikutel, keda seovad teatavad poliitilised veendumused, on „ühine sünnipärane tunnus“, „taust, mida ei saa muuta“ või „fundamentaalne veendumus“ eespool nimetatud sätte tähenduses, ega ka asuda seisukohale, et neid peetakse päritoluriigis sellise grupi liikmeteks, millel on oma identiteet, kuna seda tajutakse erinevana.

66.

Seoses mõistega „poliitilised vaated“ täpsustab direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkt e, et see hõlmab „eelkõige vaadet, ideed või veendumust […] potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte“. Ehkki a priori ei ole võimalik välistada, et kaebuse esitamine EIK‑le kujutab endast „veendumust potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses“ (kui tagakiusamine on süükspandav riigile, kelle vastu kaebus on esitatud) või et seda võidakse sellisena tajuda, ei leia ma, et ainult see asjaolu peaks tingima selle, et asjaomase liikmesriigi pädevad ametiasutused loevad automaatselt olemasolevaks taotleja poliitiliste vaadetega seonduva tagakiusamise põhjuse.

67.

Tuletan sellega seoses meelde, et vastavalt direktiivi 2011/95 artikli 4 lõikele 3 vaadatakse rahvusvahelise kaitse taotlused läbi arvestades kõiki asjaomaseid fakte ja asjaolusid, mis on seotud eeskätt varjupaigataotlejaga, ning et seetõttu hinnatakse seda, kas taotlejal on poliitilised vaated, mida tema päritoluriigi ametiasutused ei salli, ning seda, kas tal on selliste vaadete tõttu põhjendatud hirm tagakiusamise ees sellesse riiki tagasipöördumise korral, kõiki selliseid fakte ja asjaolusid arvestades ( 46 ).

68.

Eespool toodud kaalutlustel tuleb seitsmendale eelotsuse küsimusele vastata, et asjaolu, et varjupaigataotleja on oma päritoluriigi vastu esitanud kaebuse EIK‑le, ei tähenda automaatselt, et see taotleja kuulub teatavasse sotsiaalsesse rühma direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses, ega ka teatavate poliitiliste vaadete jagamist direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses.

69.

Kaheksanda eelotsuse küsimusega pärib Administrativen sad Sofia-grad (Sofia halduskohus) sisuliselt Euroopa Kohtult, kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et esimese astme kohus, kellele on esitatud kaebus meetme peale, millega keeldutakse andmast rahvusvahelist kaitset, peab analüüsima põhjendusi, mille taotleja on sellise kaitse andmise põhistamiseks esitanud esimest korda kohtumenetluse käigus ning mida ei ole esitatud rahvusvahelise kaitse taotluses, mis vaidlustatud meetmega rahuldamata jäeti, ega kohtule esitatud kaebuses. ( 47 )

70.

Käesoleva ettepaneku punktis 10 nimetatud põhjustel tuleb seda eelotsuse küsimust minu arvates pidada vastuvõetamatuks, sest minu 17. mai 2018. aasta ettepaneku kohtuasjas Alheto (C‑585/16, EU:C:2018:327) punktis 65 esitatud põhjustel ei saa asuda seisukohale, et see käsitleb direktiivi 2005/85 artiklit 39. Seega tuleb alljärgnevalt toodud kaalutlusi mõista esitatuna täiendavalt.

71.

Vastavalt direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 1 punkti a alapunktile i „tagavad [liikmesriigid], et taotlejal on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus seoses […] tema rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsus[ega], kaasa arvatud otsus […] pidada pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud taotlust põhjendamatuks“. Selle artikli lõikes 3 on ette nähtud, et „[l]õike 1 kohaldamiseks tagavad liikmesriigid, et tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas vajaduse korral direktiivi 2011/95/EL kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste täielik ja ex nunc läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses“.

72.

Selgitades põhjusi, millest tulenevalt ta otsustas esitada Euroopa Kohtule kaheksanda eelotsuse küsimuse, märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kohtumenetluses tugines N. R. K. Ahmedbekova oma poliitiliste vaadete tõttu esinevale põhjendatud tagakiusamishirmule, viidates selle põhjenduse toetuseks sidemetele isikutega, kes on esitanud Aserbaidžaani vastu kaebuse EIK‑le ( 48 ), ning samuti oma tegevusele Aserbaidžaani ametiasutuste poolt tagakiusatud isikute kaitseks ( 49 ).

73.

Eelotsusetaotlusest nähtub selgelt, et need väited esitati esimest korda kohtumenetluse käigus, ent sama ilmselgelt ei nähtu sellest seevastu – nagu ma juba märkisin käesoleva ettepaneku punktis 40 –, et N. R. K. Ahmedbekova rahvusvahelise kaitse taotluses, mille DAB rahuldamata jättis, ei olnud juba tuginetud individuaalsele tagakiusamishirmule, mis tal oli poliitilistel põhjustel tagakiusatava abikaasana või arvamuste tõttu, mida ta oli väljendanud eeskätt abikaasa vangistuse ajal. ( 50 )

74.

Kui sellisele individuaalsele tagakiusamisohule (isegi kui see on seotud abikaasa olukorraga) oli juba tuginetud DAB ees – see tuleb välja selgitada eelotsusetaotluse esitanud kohtul –, siis tuleb fakte, asjaolusid ja dokumente, mille N. R. K. Ahmedbekova esitas esimest korda kohtus, minu arvates käsitada uute elementidena sellise ohu olemasolu tõendamiseks, mitte uute „varjupaiga andmise põhjustena“ ( 51 ). Nimelt võib kõik N. R. K. Ahmedbekova poolt nii DAB‑le kui ka eelotsusetaotluse kohtule esitatud elemendid mis tahes muudest kaalutlustest sõltumata viia kokku üheainsa (otsese või kaudse) tagakiusamise põhjusega ( 52 ), mis on seotud Aserbaidžaani valitsuse vastaste arvamustega, mida N. R. K. Ahmedbekova (ja/või tema abikaasa) väljendas, ja tema tegevusega nende isikute õiguste kaitseks, keda ta peab kõnealuse valitsuse poolt tagakiusatavateks. ( 53 )

75.

Nagu ma juba märkisin oma 17. mai 2018. aasta ettepaneku kohtuasjas Alheto (C‑585/16, EU:C:2018:327) punktis 69, tuleb direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 osas, milles see näeb ette, et rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse peale esitatud kaebuse väidete analüüs nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude alusel peab toimuma „ex nunc“, tõlgendada nii, et analüüs peab toimuma mitte nende asjaolude alusel, millest vaidlustatud otsuse teinud ametiasutus oli või oleks pidanud olema otsuse tegemise hetkel teadlik, vaid kohtulahendi tegemise ajal esinevate asjaolude alusel. ( 54 ) See tähendab ühelt poolt, et taotleja võib tugineda uutele tõenditele, mida ta ei esitanud ametiasutusele, kes rahvusvahelise kaitse taotluse läbi vaatas, ( 55 ) ning teiselt poolt kaebust läbivaatava kohtu õigust koguda omal algatusel taotleja olukorra hindamise seisukohast asjakohaseid tõendeid ( 56 ).

76.

Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas kõne all olevaga sarnases olukorras, kui fakte, asjaolusid ja dokumente, mille N. R. K. Ahmedbekova esitas esimest korda kohtus, saab käsitada selle tõendamisele suunatuna, et esineb kohtus vaidlustatud meetmega rahuldamata jäetud rahvusvahelise kaitse taotluses juba viidatud individuaalne põhjendatud tagakiusamishirm, võib ja peab see kohus neid arvesse võtma, analüüsides nende faktide, asjaolude ja dokumentidega arvestades ning niivõrd, kuivõrd tema käsutuses olevate tõendite kogum seda tal võimaldab, omal algatusel N. R. K. Ahmedbekova rahvusvahelise kaitse vajadust direktiivi 2013/32 artikli 46 lõike 3 kohaselt, ilma et ta peaks toimikut haldusasutusele tagasi suunama. ( 57 )

77.

Seevastu juhul, kui N. R. K. Ahmedbekova DAB‑le esitatud taotluses ei ole viidatud mingile individuaalsele tagakiusamishirmule – kas või ainult sellise isiku perekonnaliikmena, keda on taga kiusatud või keda võidakse taga kiusata –, vaid selles piirdutakse kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel sellise tuletusliku pagulasseisundi taotlemisega, nagu on analüüsitud eespool, võib N. R. K. Ahmedbekova kohtule esitatud fakte ja dokumente tõepoolest käsitada nii, nagu oleks nendega soovitud esitada esimest korda sellele kohtule Genfi konventsiooni artikli 1 jaotisel A põhinev rahvusvahelise kaitse taotlus, nagu näib oletavat eelotsusetaotluse esitanud kohus. ( 58 )

78.

Juhul kui sel kohtul puudub riigisisese õiguse asjaomaste sätete alusel pädevus see taotlus läbi vaadata, leian ma, et sellist pädevust ei saa tuletada direktiivi 2013/32 artikli 46 lõikest 3, mis määratleb selle kohtuliku kontrolli ulatuse, mille liikmesriigid peavad tagama seoses rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusega direktiivi 2011/95 tähenduses ning piirdub seega üksnes olukordadega, kus selline otsus on tehtud ja vaidlustatud.

79.

Üheksanda eelotsuse küsimusega pärib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt, kas direktiivi 2013/32 artikli 46 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab esimese astme kohut, kellele on esitatud kaebus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse peale, tegema otsuse seoses selle direktiivi artikli 33 lõike 2 punktis e ette nähtud taotluse vastuvõetamatuse alusega isegi siis, kui pädev ametiasutus on taotluse sisulisest küljest läbi vaadanud.

80.

Käesoleva ettepaneku punktides 10 ja 70 esitatud põhjustel tuleb ka see eelotsuse küsimus minu arvates lugeda vastuvõetamatuks. Sisulises osas peab antav vastus olema eitav käesoleva ettepaneku punktides 17–19 juba esitatud põhjustel.

81.

Teen kõigi eespool toodud kaalutluste alusel Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada teine, kolmas, kaheksas ja üheksas eelotsuse küsimus vastuvõetamatuks ning vastata ülejäänud küsimustele pärast nende ümbersõnastamist järgmiselt:

Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiiv 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta artiklit 25 koostoimes selle direktiivi põhjendusega 22 tuleb tõlgendada nii, et see ei pane liikmesriikidele kohustust analüüsida varjupaigataotluse vastuvõetavust selle artikli lõikes 2 ette nähtud aluste seisukohast ega ka kohustust jätta see taotlus mõne sellise aluse esinemise korral läbi vaatamata.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, ja eeskätt selle artikli 2 punkti d ja artikli 4 lõiget 3 tuleb direktiivi põhjendusega 36 arvestades tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui rahvusvahelise kaitse taotlejale antakse pagulasseisund perekondliku sideme tõttu isikuga, keda on selle direktiivi artikli 9 lõike 1 tähenduses taga kiusatud või kellel on põhjendatud hirm direktiivi artikli 2 punktis d nimetatud põhjustel tagakiusamise ees, kui taotleja individuaalse seisundi ja isiklike asjaolude hindamise põhjal ja võttes arvesse kõiki asjakohaseid tegureid nähtub, et selle perekondliku sideme tõttu on tal individuaalne põhjendatud hirm langeda omakorda tagakiusamise ohvriks.

Direktiivi 2005/85 ja eeskätt selle artikli 6 lõikeid 2 ja 3 ning artikli 9 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui pagulasseisundit taotlenud isiku pereliikmete enda nimel esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusi käsitatakse esimesena nimetatu taotluse osana ning menetletakse ühises menetluses; seda isegi siis, kui neid taotlusi põhistatakse ainuüksi nimetatud isikuga seotud samade põhjendustega, mis õigustavad tema poolt pagulasseisundi taotlemist. Direktiivi 2005/85 ja direktiivi 2011/95 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus, kui ühe ja sama pere liikmete eraldi esitatud selliste rahvusvahelise kaitse taotluste menetlemine, mida põhistatakse pere ühe liikme olukorra tõttu esineva tagakiusamishirmuga, peatatakse selle menetluse tulemuse äraootamiseks, mille ese on selle pereliikme varjupaigataotlus, kelle olukord on pere tagakiusamishirmu aluseks. Selline menetluse peatamine ei tohi siiski riivata sellise taotleja pereliikmete enda nimel esitatud taotluste autonoomsust, kelle olukord on tagakiusamishirmu aluseks, ega takistada nende sisulist analüüsi viimati nimetatud isiku esitatud taotluse läbivaatamismenetluse lõppedes, olenemata selle menetluse tulemusest.

Direktiivi 2011/95 sätetega on selle direktiivi artiklis 3 ette nähtud reservi kohaldamisel kooskõlas selline riigisisene säte, nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille alusel sellise isiku pereliikmetele, kellele on omistatud pagulasseisund Genfi konventsiooni artikli 1 jaotise A tähenduses, omistatakse pagulasseisund sõltumata sellest, kas nad vastavad individuaalselt selles artiklis ette nähtud kriteeriumidele, kui see on kooskõlas nende isikliku õigusliku olukorraga ning puuduvad seisundi andmise välistavad asjaolud direktiivi artikli 12 tähenduses. Selline riigisisene säte on hõlmatud direktiivi 2011/95 artiklis 3 ette nähtud reserviga vaid tingimusel, et pagulase pereliikmetele on jäetud võimalus taotleda pagulasseisundit iseseisvalt ning saada see, kui nad vastavad individuaalselt selle seisundi omistamise tingimustele.

Asjaolu, et varjupaigataotleja on enda päritoluriigi vastu esitanud kaebuse EIK‑le, ei tähenda automaatselt, et see taotleja kuulub teatavasse sotsiaalsesse rühma direktiivi 2011/95 artikli 10 lõike 1 punkti d tähenduses, ega ka teatavate poliitiliste vaadete jagamist direktiivi artikli 10 lõike 1 punkti e tähenduses.