1. 

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia), on seotud 17. juulil 2014. aastal Poola ametiasutuste poolt Belgias elava Poola kodaniku Dawid Piotrowski suhtes kahe vabadusekaotusliku karistuse täitmiseks tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisega Belgias.

2. 

Täpsemalt palutakse Euroopa Kohtul käesolevas kohtuasjas esimest korda tõlgendada nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta, ( 2 ) mida on muudetud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta raamotsusega 2009/299/JSK, ( 3 ) artikli 3 punkti 3. Nimetatud sättes on ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustus juhul, kui isikut, kelle suhtes Euroopa vahistamismäärus on tehtud, ei saa seoses tema vanusega võtta vahistamismäärust täitva riigi õiguse alusel kriminaalvastutusele vahistamismääruse aluseks olevate tegude eest.

3. 

Selgitan käesolevas ettepanekus, miks tuleb raamotsuse 2002/584/JSK artikli 3 punkti 3 tõlgendada nii, et nimetatud sättes ette nähtud alus, mil Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmine on kohustuslik, ei ole kohaldatav ainuüksi põhjusel, et süüteo toimepanija, kelle kohta on tehtud vahistamismäärus, on alaealine.

4. 

Seejärel esitan põhjused, miks minu arvates nimetatud raamotsuse artikli 3 punkti 3 tuleb koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta ( 4 ) artikli 24 lõikega 2 tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev liikmesriik võib keelduda alaealise üleandmisest, kui alaealisele, võttes arvesse tema vanust süüteo toimepanemise ajal, ei saa määrata karistust nimetatud riigi õiguse alusel. Kuid vahistamismäärust täitev liikmesriik peab seevastu alaealise üle andma iga kord, kui võttes arvesse vanust süüteo toimepanemise ajal, vastab vahistamismääruse teinud liikmesriigis määratud karistus oma olemuse ja raskuse poolest karistusele, mis oleks võinud olla kohaldatav või mille oleks saanud määrata ka vahistamismäärust täitvas liikmesriigis.

5. 

Juhul kui vahistamismäärust täitev liikmesriik keeldub alaealist üle andmast, peab see liikmesriik alaealise suhtes täitma hoolitsemise kohustused kasvatusliku abi raames, milleks ta on kohustatud.

6.

Raamotsuse 2002/584 põhjendused 5–8 ja 10 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

7.

Raamotsuse artikli 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus“ kohaselt:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud [ELL] artiklis 6.“

8.

Raamotsuse artiklis 3 on nimetatud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslikud alused. Selles on sätestatud:

„Vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus (edaspidi „vahistamismäärust täitev õigusasutus“) kohustub keelduma Euroopa vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:

[…]

9.

Raamotsuse 2002/584 artiklis 15 on sätestatud:

„1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2.   Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.“

10.

Raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkt 3 võeti Belgia õigusse üle Euroopa vahistamismäärust käsitleva 19. detsembri 2003. aasta seaduse (loi relative au mandat d’arrêt européen, edaspidi „EVM seadus“) artikli 4 punktiga 3. ( 5 ) Nimetatud sättes on ette nähtud, et vahistamismääruse täitmisest keeldutakse, kui isikut, kelle suhtes vahistamismäärus on tehtud, ei saa seoses tema vanusega veel võtta Belgia õiguse alusel karistusõiguslikult vastutusele vahistamismääruse aluseks olevate tegude eest.

11.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab sellega seoses, et Belgia õiguse kohaselt on karistusõiguslikult vastutusele võtmise eapiir 18 aastat. Üle 16-aastast alaealist saab siiski karistusõiguslikult vastutusele võtta juhul, kui alaealine on rikkunud liiklusseadust või kui noorukite kohtuasju menetlev kohus on alaealise asja üle andnud.

12.

8. aprilli 1965. aasta seaduse noorukite kaitse, kuriteoks kvalifitseeritava teo toime pannud alaealiste järelevalve ja selle teoga tekitatud kahju hüvitamise kohta (loi du 8 avril 1965 relative à la protection de la jeunesse, à la prise en charge des mineurs ayant commis un fait qualifié infraction et à la réparation du dommage causé par ce fait, edaspidi „noorukite kaitse seadus“) ( 6 ) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni artikli 36 punkti 4 alusel tegeleb noorukite kohtuasju menetlev kohus prokuratuuri taotlustega isiku puhul, kes on uurimise all kuriteoks kvalifitseeritava teo tõttu, mille ta pani toime enne 18-aastaseks saamist.

13.

Kõnealuse seaduse artikli 57bis §-s 1 on sätestatud, et juhul kui kuriteoks kvalifitseeritava teo toimepanemise tõttu noorukite kohtuasju menetlevasse kohtusse suunatud isik oli teo toimepaneku ajal 16-aastane või vanem ja noorukite kohtuasju menetlev kohus leiab, et järelevalve-, kaitse- või kasvatusmeede ei ole kohane, võib nimetatud kohus põhjendatud otsuse alusel saata asja prokuratuuri, et asja menetletaks noorukite kohtuasju menetleva kohtu erikolleegiumis või Cour d’assises’is (kriminaalkohus), olenevalt toime pandud kuriteost.

14.

Selles sättes on ette nähtud, et noorukite kohtuasju menetlev kohus võib asja siiski üle anda vaid juhul, kui täidetud on üks järgmistest tingimustest, st asjaomase isiku suhtes on juba võetud üks või mitu artikli 37 §-s 2, §-s 2bis või §‑s 2ter nimetatud meetmetest või on isikut juba kohustatud tegema kahju heastamise ettepanekut, nagu on ette nähtud artiklites 37bis–37quinquies, või kui tegemist on karistusseadustiku artiklites 373, 375, 393–397, 400, 401, 417ter, 417quater ja 471–475 nimetatud teoga või katsega panna toime karistusseadustiku artiklites 393–397 nimetatud tegu.

15.

Noorukite kaitse seaduse artikli 57bis §-s 1 on ka ette nähtud, et noorukite kohtuasju menetleva kohtu põhjendus käsitleb asjaomase isiku isiksust, teda ümbritsevat keskkonda ja tema küpsusastet. Seda artiklit võib kohaldada ka juhul, kui asjaomane isik on kohtuotsuse tegemise ajaks saanud 18-aastaseks. Sel juhul peetakse teda samaväärseks alaealisega.

16.

Kõnealuse seaduse artikli 57bis § 2 kohaselt võib noorukite kohtuasju menetlev kohus nimetatud artiklit kohaldades anda asja üle alles pärast seda, kui ta on lasknud teha sotsiaaluuringu ja psühholoogilis-meditsiinilise uuringu. Viimase uuringu eesmärk on hinnata olukorda olenevalt asjaomase isiku isiksusest, teda ümbritsevast keskkonnast ja tema küpsusastmest. Selleks võetakse talle süüks pandavate tegude liiki, sagedust ja raskust arvesse niivõrd, kuivõrd need aitavad hinnata tema isiksust.

17.

Teatavatel tingimustel võib noorukite kohtuasju menetlev kohus asja üle anda ka sotsiaaluuringut tegemata ja/või psühholoogilis-meditsiinilise uuringu aruandeta.

18.

17. juulil 2014. aastal tegi Sąd Okręgowy w Białymstoku (Białystoki esimese astme kohus, Poola) vahistamismääruse Poola kodaniku D. Piotrowski suhtes kahe jõustunud süüdimõistva kohtuotsuse alusel.

19.

Nimetatud kohus mõistis 15. septembri 2011. aasta otsusega D. Piotrowskile kuue kuu pikkuse vabadusekaotusliku karistuse varguse, täpsemalt jalgratta varguse eest, ja 10. septembri 2012. aasta otsusega kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vabadusekaotusliku karistuse valeütluste andmise eest seoses raske süüteoga. Mõlemad mõistetud karistused tuleb täies ulatuses ära kanda.

20.

6. juunil 2016. aastal andis Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel’i (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia) eeluurimiskohtunik määruse D. Piotrowski vahi alla võtmiseks vahistamismääruse täitmiseks ja tema üleandmiseks Poola ametiasutustele 10. septembri 2012. aasta kohtuotsuse alusel. Kuid samas määruses märkis eeluurimiskohtunik, et vahistamismäärust ei saa täita 15. septembri 2011. aasta kohtuotsuse osas, kuna D. Piotrowski oli tegude toimepaneku ajal alaealine.

21.

7. juunil 2016. aastal esitas procureur des Konings (kuninga prokurör, Belgia) apellatsioonkaebuse nimetatud määruse peale osas, mis puudutab 15. septembri 2011. aasta kohtuotsusega seotud vahistamismääruse täitmistest keeldumist. Prokurör selgitas, et vanema kui 16-aastase alaealise kohta võib teha Belgia ametiasutuste poolt välja antud Euroopa vahistamismääruse, juhul kui noorukite kohtuasju menetlev kohus on asja üle andnud vastavalt noorukite kaitse seadusele. Sellisel juhul hindab nimetatud kohus konkreetselt alaealise olukorda, et määrata kindlaks, kas teda saab karistusõiguslikult vastutusele võtta ja kas teda saab kohtu alla anda.

22.

Kuid nimetatud kohus leiab seevastu, et juhul kui tegemist on teise liikmesriigi ametiasutuste tehtud vahistamismääruse täitmisega, ei ole sellist konkreetset hindamist vaja ning et arvesse tuleb võtta üksnes vanuse kriteeriumi, st määrata kindlaks, kas tegude toimepanemise ajal oli isik 16-aastane. Procureur des Konings’i (kuninga prokurör) arvates saab isikut sellest vanusest alates karistusõiguslikult vastutusele võtta, ilma et üle- või väljaandmisõiguse raames oleks vaja teada, millised täiendavad tingimused peavad olema kohtu alla andmiseks täidetud Belgia õiguse alusel. Sellega seoses täpsustab procureur des Konings (kuninga prokurör), et Belgia kohtutel ei ole õigust otsustada kohtu alla andmise üle ja nad ei saa üleandmist või väljaandmist taotlevale asutusele seada ka tingimusi, mida ei ole nimetatud asutuse riigi siseriiklikus õiguses.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus, Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia), seisab tegelikult vastamisi kahe teineteisele vastukäiva kohtupraktika suunaga küsimuses, kas 16-aastast alaealist võib Euroopa vahistamismääruse täitmise raames üle anda.

24.

Nimelt otsustas Hof van cassatie (kassatsioonikohus, Belgia) prantsuskeelse kolleegiumi teine koda 6. veebruari 2013. aasta kohtuotsusega ( 7 ) sisuliselt, et kuna asja üleandmise menetlus ei ole kohaldatav isiku suhtes, kes on uurimise all teises liikmesriigis, siis ei saa nimetatud menetlust kohaldada alaealise suhtes tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise raames. Seetõttu ei saa seda alaealist üle anda.

25.

Kuid 11. juuni 2013. aasta kohtuotsuses ( 8 ) leidis Hof van Cassatie (kassatsioonikohus) üldkogu sisuliselt, et vastastikuse tunnustamise põhimõte, millel põhineb Euroopa vahistamismäärus, tähendab seda, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohtud ei ole volitatud tegema otsust kriminaalmenetluse kohta. Niisiis välistab see Belgia kohtute puhul ka mis tahes eelneva hinnangu andmise küsimusele, kas järelevalve-, kaitse- või kasvatusmeede on kohane seoses otsuse tegemisega asja üleandmise kohta noorukite kohtuasju menetlevas kohtus. Järelikult ei sõltu süüteo – käesoleval juhul tapmise – toimepaneku ajal vähemalt 16-aastase isiku üleandmine asja üleandmise otsusest ning seda isikut saab EVM seaduse artikli 4 punkti 3 tähenduses karistusõiguslikult vastutusele võtta.

26.

Selle vastuolulise kohtupraktikaga silmitsi seistes otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus pöörduda Euroopa Kohtusse.

27.

Kuna Hof van Beroep te Brusselil (Brüsseli apellatsioonikohus) oli kahtlusi, kuidas tõlgendada raamotsust 2002/584, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

28.

Kõigepealt tuleb märkida, et minu arvates ei ole vähimatki kahtlust, et raamotsuse 2002/584/JSK artikli 3 punktis 3 ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslik alus ei ole kohaldatav ainuüksi põhjusel, et süüteo toimepanija, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus, on alaealine.

29.

Raamotsuse vastuvõtmiseni viinud ettevalmistavatest materjalidest selgub, et liidu seadusandja võttis nimelt arvesse alaealiste isikute olukorda, lisades õigusloomemenetluse käigus muudatuse, millega nähti ette, et liikmesriik võib alaealise, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus, üle andmata jätta juhul, kui teda ei saa tema vanuse tõttu karistusõiguslikult vastutusele võtta vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse kohaselt. Täpsemalt põhjendas nimetatud muudatuse autor Euroopa Parlament muudatust järgmiselt: „[j]uhul kui tagaotsitav on alaealine isik vahistamismäärust täitvas liikmesriigis, peab nimetatud liikmesriigil olema võimalus keelduda vahistamismääruse täitmisest“. ( 9 )

30.

Sellest täitmata jätmise alusest, mis algselt oli vabatahtlik, sai üks täitmata jätmise kohustuslikest alustest, mis on nüüd sõnastatud kõnealuse raamotsuse artikli 3 punktis 3.

31.

Lisan siinkohal, et karistusõigusliku vastutuse iga ei tohi segamini ajada karistusõiguse mõistes täiseaga, mis on kaks väga erinevat mõistet. Alaealisi võib toime pandud süütegude eest karistusõiguslikult vastutusele võtta. Karistusõiguse mõistes täisiga aga määrab kindlaks vanuse, millest alates kehtivad isiku suhtes karistusõigusliku vastutuse üldnormid.

32.

Niisiis on ilmne, et kui liidu seadusandja täpsustas nimetatud sättes, et vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusasutus keeldub vahistamismääruse teinud liikmesriigi asutustele üleandmast isikut, keda „ei saa seoses tema vanusega võtta […] kriminaalvastutusele“ tegude eest, mis ta on toime pannud, ei pidanud ta silmas isikuid, kes ei olnud veel jõudnud karistusõigusliku vastutuse ikka, vaid alaealisi, keda ei saa karistusõiguslikult vastutusele võtta vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel.

33.

Leian seega, et raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 3 tuleb tõlgendada nii, et nimetatud sättes ette nähtud Euroopa vahistamismääruse täitmata jätmise kohustuslik alus ei ole kohaldatav ainuüksi põhjusel, et süüteo toimepanija, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus, on alaealine.

34.

Nüüd tuleb määrata kindlaks, nagu küsib endalt sisuliselt ka eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas mõiste „kriminaalvastutusele [võtmine]“ nimetatud sätte tähenduses lubab vahistamismäärust täitval liikmesriigil alaealise vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmise eesmärgil hinnata alaealise olukorda, selleks et määrata kindlaks, kas on täidetud kõik tingimused, mis on vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikus õiguses ette nähtud selleks, et alaealist saaks karistusõiguslikult vastutusele võtta.

35.

Esitatud eelotsuse küsimused käsitlevad alaealistele kohaldatavat karistusõigust. Seega saab neile küsimustele vastata üksnes arvesse võttes spetsiifilisi erisusi nimetatud õiguses, milles ühelt poolt rakendatakse karistusõigusliku vastutuse tavapäraseid mehhanisme, kuid teiselt poolt lisatakse norme, mis põhjalikult muudavad selle õiguse toimimist ja lähenemisviisi.

36.

Kõigepealt tuleb seoses karistusõigusliku vastutuse mehhanismi tavapäraste normidega meenutada, et selleks, et teatava teo, mis selle toimepanemise koha seaduste kohaselt on süütegu, toimepanijat saaks karistusõiguslikult vastutusele võtta, peab ta vastama järgmistele tingimustele:

37.

Neid tunnusjooni (teadlikkus, mõistmine ja tahe) hinnatakse konkreetselt iga juhtumi puhul eraldi ning see on õiglase menetluse eeskirju järgides õigus- ja uurimisasutuste ning kohtute ülesanne. Räägime siin vahistamismääruse teinud liikmesriigi asutustest.

38.

Seoses oluliste eripäradega, mida sisaldab alaealistele kohaldatav õigus, tuleb seejärel märkida, milles need eripärad põhimõtteliselt seisnevad.

39.

Karistusõiguslikku vastutust reguleerivate üldnormide puhul on esiteks kohe selge, et nende kohaldamine on seda raskem, mida noorem on alaealine. Selle raskuse lahendamiseks kasutavad mõned liikmesriigid konkreetset lähenemist, mida ma kirjeldasin käesoleva ettepaneku punktides 36 ja 37, teised aga on ette näinud süsteemi, mis välistab igasuguse karistusõigusliku vastutuse seaduses kindlaks määratud vanusest nooremate puhul.

40.

Edasi ilmneb kohaldatava karistusega seoses oluline erinevus täisealistele õiguserikkujatele kohaldatava õigusega, mis tegelikult seisneb vahetegemises vastutuse ja karistatavuse vahel. Näiteks võib alaealise õiguserikkuja tunnistada vastutavaks, kuid vanuse tõttu keelab seadus talle karistust kohaldamast.

41.

See lahendus, mis võib näida kummaline või kummaliselt keeruline, on tegelikult ühe alaealistele kohaldatava õiguse aluspõhimõtte – kasvatuslike meetmete eelistamise põhimõtte – konkreetne ilming.

42.

Nimetatud põhimõtte ilmumine on selle karistusõiguse haru ajaloolise kujunemise tagajärg; see kujunemine sai hoo sisse pärast Teist maailmasõda eelkõige nn sotsiaalse kaitse teooriate mõjul, mis rõhutasid ennetust, haridust ja taasintegreerumist.

43.

Alaealistele kohaldatava õiguse eripärasust rõhutavad tänapäeval ka arvukad rahvusvahelised lepingud, mille raames liikmesriigid koostööd teevad või millega nad on liitunud. Nendest võiks nimetada lapse õiguste konventsiooni ( 10 ) ja ÜRO miinimumreegleid alaealiste kriminaalmenetluse kohta (Pekingi reeglid). ( 11 )

44.

Euroopa Liit on selle eripära vastu võtnud ning seisab hea selle eest, et see hõlmataks kõikidesse liidu poliitikavaldkondadesse. Näiteks lapse õigusi käsitlevas ELi tegevuskavas ( 12 ) selgitab komisjon, et „Euroopa kohtusüsteemi lapsesõbralikumaks muutmine on [tegevuskava] peamisi eesmärke“, ning täpsustab, et „[l]aste kinnipidamisasutustes hoidmine peaks olema äärmuslik abinõu ning seda tuleks kohaldada võimalikult lühikest aega“. ( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste menetluslikke tagatisi, ( 14 ) rõhutab eriti alaealistele kohaldatava kriminaalõiguse eripäraga arvestamist liidu õiguses.

45.

Sama vajadust rõhutas ka Euroopa Nõukogu oma aruandes „Child-friendly juvenile justice: from rhetoric to reality“ (lapsesõbralik alaealiste asjades õigusemõistmise süsteem: retoorikast praktikasse). ( 15 ) Nimetatud aruandes on Euroopa Nõukogu veelgi täpsem ja kutsub liikmesriike üles eelkõige kinnitama karistusõigusliku vastutuse miinimumeaks vähemalt 14 aastat, määrates kindlaks hulga lahendusi, mida kasutada nooremate õigusrikkujate puhul tavapärase kriminaalmenetluse asemel, ning hoolitsema selle eest, et alaealiste kinnipidamisasutustes hoidmine oleks üksnes äärmuslik abinõu ja kestaks võimalikult lühikest aega, näiteks rakendades eelvangistuse ja kohtumenetluse järgse vangistuse asemel meetmeid ja alternatiivseid karistusi, mis ei seisne vabaduse võtmises, näiteks hoiatusi või noomitusi, kasvatuslikke meetmeid, trahve, järelevalvet, kutseõpetuse programme jms. Kõik need soovitused kordavad sisuliselt lapse õiguste konventsioonis ( 16 ) ja Pekingi reeglites ( 17 ) kirja pandud tingimusi.

46.

Eeltoodust nähtub, et alaealistele kohaldatavas karistusõiguses on karistus teine võimalus ja kasvatuslikud meetmed peavad olema esimene valik. Sellepärast räägitakse „kasvatuslike meetmete eelistamisest“.

47.

See eripära on nii oluline, et minu arvates on ta lähedane põhiõiguste mõistele. Seda kinnitab ka harta artikli 24 lõige 2, milles on sätestatud, et „[k]õikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid“.

48.

Just see esikohale seatud huvi õigustab ja nõuab seda, et karistusõiguse tavapärast reageerimise skeemi muudetaks nii, et arvesse võetakse lapse huvi olenevalt tema vanusest ja saavutada soovitavast eesmärgist, st teha nii, et kohtu repressiivne sekkumine võimaldaks maksimaalselt tagada tema taasintegreerumise ja hariduse.

49.

Kuna tegemist on inimesega, kelle isiksus on tema ea tõttu alles kujunemas, õigustab selle esikohale seatud huvi – mis on ühtlasi kogu ühiskonna huvi – arvesse võtmine seda, et erimeetmeid võetaks nii uurimis-, kohtumenetluste kui ka kohtuistungi käigus ning et võimalike kohaldatavate reageeringute valik oleks niivõrd mitmekesine, et oleks võimalik määrata kasvatuslik meede karistuse asemel, juhul kui seadus seda võimaldab.

50.

Seadus võib selle ka keelata, kui leitakse, et teatud vanusest nooremate puhul on isegi kriminaalkaristuse mõiste ebasobiv ning et noore alaealise puhul peab võetav meede jääma puhtalt kasvatuslikesse raamidesse ja mitte kombineerima karistust ja kasvatamist, mis võiks meetme tähendust moonutada, kahjustada alaealise osalemist selles meetmes ja seega meetme tõhusust.

51.

Neid eespool nimetatud põhimõtteid arvestades tuleb minu arvates nentida, et igasugune süsteem, mis ei tee vahet täisealiste õigusrikkujate suhtes kohaldatavatel karistustel ja alaealiste õigusrikkujate suhtes kohaldatavatel karistustel, rikub tegelikult asjaomase alaealise põhiõigusi, kuna karistuse individualiseerimine – mis on kasvatuslike meetmete eelistamise põhimõtte toimimiseks vajalik tingimus – on sellisel juhul võimatu, sest seadus blokeerib kohtuniku otsustusvabaduse.

52.

Tegelikult nähtub õigussüsteemide võrdlevast analüüsist, et vähemalt Euroopa Liidu liikmesriikide õiguses on liikmesriigid kehtestanud süsteemi, mis kahe teineteist täiendava lähenemisviisiga võimaldab kohtunikul tagada sellise individualiseerimise. Esiteks mitmekesistades karistusi, mida kohtunik võib määrata, ja teiseks võimaldades määrata tavapäraste vabadusekaotuslike karistuste või rahaliste karistustega sarnanevaid karistusi üksnes teatavast east alates.

53.

Nii näiteks ei saa teatud vanusest noorematele üldse karistust määrata. Sellest vanusest vanemate puhul võib vahetult järgnevas vanusevahemikus toime pandud süütegude puhul määratav karistus olla üksnes kasvatuslik meede. Järgmises vanusevahemikus vähendatakse tavapäraselt ette nähtud karistusi, mida kasvatuslike meetmete eelistamise põhimõtet arvestades peetakse teisejärgulisteks, siiski tingimata ning nende kohaldamise põhimõtet põhjendatakse konkreetselt iga juhtumi puhul. Järjestikustele vanusevahemikele vastavate astmete kaupa läheneb alaealine õigusrikkuja karistusõiguse mõistes täiseale.

54.

Sellise lähenemise raames jõuame valdkonda, kus vanusele viitamine on ühine kõikidele liikmesriikidele. Ühelt poolt jätab see igale liikmesriigile vabaduse valida viisi, kuidas ta soovib määratleda alaealiste karistusõigusliku vastutuse, kuid kohustab neid tunnustama teiste liikmesriikide valikuid, ning teiselt poolt, viidates eeldatavale või mõistetud karistusele, võimaldab kindlaks määrata objektiivse vastavuse kriteeriumi, mis toob kaasa üleandmisega nõustumise või sellest keeldumise.

55.

Eeltoodust tuleneb, et just selles tähenduses tuleb tõlgendada raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 3. Sealne viide vanusele tähendab vanust, mil teatavat karistust saab alaealisele süüteo toimepanijale kohaldada. Mõistagi ei saa lubada, et teatavad liikmesriigid, kelle siseriiklikus õiguses kehtib endiselt süsteem, mille kohaselt hinnatakse alaealise karistusõiguslikku vastutust iga juhtumi puhul eraldi, uurides konkreetselt, kas samal ajal on täidetud kõik käesoleva ettepaneku punktides 36 ja 37 nimetatud kriteeriumid, võiksid sel põhjusel sama analüüsi teostada ka vahistamismäärust täitva liikmesriigina. See kujutaks endast keeruka väljaandmissüsteemi taastamist, mille puhul tuleb vahistamismäärust täitvale liikmesriigile edastada kogu kriminaalmenetluse või kohtutoimik, ning nimetatud liikmesriik kontrollib, kas see vastab kõikide üksikasjade poolest tema siseriiklikule menetlusele.

56.

Selline võimalus läheks vastuollu vastastikuse tunnustamise põhimõttega. Nimetatud põhimõte kohustab vahistamismäärust täitvat liikmesriiki nõustuma vahistamismääruse teinud liikmesriigi analüüsiga, mis puudutab süüd – võimalikku, juhul kui tegemist on süüdistuse esitamisega, või tõendatut, juhul kui isik on vahistamismääruse teinud liikmesriigis süüdi mõistetud. Raamotsus aga põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel. ( 18 ) Niisiis ei saa seda tõlgendada viisil, mis toob kaasa nimetatud põhimõtte eitamise.

57.

Kuid otsustav asjaolu on siiski see, kas alaealise suhtes saab tema vanuse tõttu karistust kohaldada. See põhimõtteline küsimus esitatakse raamotsuse artikli 3 punktis 3 ning eitava vastuse puhul saab sellest nimetatud sättest automaatne üleandmisest keeldumise põhjus. Nimetatud säte tagab, et kõik liikmesriigid austaksid tingimusteta üht alaealistele kohaldatava õiguse aluspõhimõtetest. Seega järgib see põhiõigusi, mis tulenevad eelkõige harta artikli 24 lõikest 2.

58.

Täielikkuse huvides tuleb lisada, et alaealistele kohaldatava õiguse olemusest, mis on põhimõtteliselt suunatud kasvatuslike meetmete eelistamisele, tuleneb, et raamlepingu 2002/584 artikli 3 punkti 3 alusel üleandmisest keeldumise otsus ei saa viia selleni, et alaealine jäetakse lihtsalt „enda hooleks“. Vastupidi, alaealise esikohale seatud huvi arvestamise loogikast tuleneb kohustus hoolitseda alaealise eest muul viisil, st kasvatuslikku abi osutades. Kasvatuslik abi on viis alaealise eest hoolitseda ja teda kaitsta tema esikohale seatud huvi kohaselt iga kord, kui tema tervis, turvalisus või kõlbelisus satuvad ohtu.

59.

Käesoleval juhul aga, kui kerkib üles üleandmise küsimus, siis seetõttu, et tegemist on vahistamismääruse teinud liikmesriigis toime pandud süüteoga, mida karistusõigusliku vastutuse puudumine – milline iganes on selle väljendi määratlus – ei muuda olematuks. Seetõttu ei või arvata, et sellise keelatud teo – kahtlemata tõsise, kuna see vastas Euroopa vahistamismääruse tegemise kriteeriumidele – toimepanek oleks normaalne. Niisiis lasub käesoleval juhul vahistamismäärust täitval liikmesriigil kahtlemata alaealise eest hoolitsemise kohustus, ka siin jällegi lapse põhiõiguste tõttu. Meenutagem siinkohal veel kord, et tegemist on üleandmisest keeldumisega seetõttu, et alaealine on liiga noor, et ta saaks vahistamismäärust täitvas liikmesriigis kanda karistust, isegi kui tegemist on kasvatusliku meetmega. Niisiis on nimetatud riigil lasuv hoolitsemise kohustus seda olulisem.

60.

Selline tõlgendamine, mis keskendub alaealistele kohaldatava õiguse eri aspektide üksteise täiendamisele, järgib minu arvates alaealistele kohaldatava õiguse erinormide põhimõtet, mis esmajoones väljendab üliolulist solidaarsust põlvkondade ja rahvaste vahel. Olen sügavalt veendunud, et õigusnorme, mis võimaldavad üles ehitada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, ei saa tõlgendada nii, et see läheks vastuollu nimetatud ideaaliga, vaid üksnes nii, et see soodustaks seda.

61.

Käesoleval juhul puudutab üleandmistaotlus alaealist, kelle puhul Belgia õiguses ei ole karistuse määramine välistatud. Kuid selleks peaks vahistamismäärust täitvad liikmesriigi ametiasutused hindama alaealise isiksust ja tema tausta ning seda, kas ta sai süüteo toimepanemise ajal aru oma tegevusest. Kuid need küsimused ja eelkõige küsimus, millist karistust saab alaealise suhtes kohaldada, arvestades tema isiksust ja vanust, kerkivad ka vahistamismääruse teinud liikmesriigis. Vastuse neile küsimustele annab hindamine, mis kuulub üksnes nimetatud riigi kohtu pädevusse. Sellest lahendusest keeldumist võib vaadelda ka kui vastastikuse usalduse põhimõttest loobumist.

62.

Seetõttu leian kõikidest eespool toodud kaalutlustest lähtudes, et raamotsuse 2002/584 artikli 3 punkti 3 koostoimes harta artikli 24 lõikega 2 tuleb tõlgendada nii, et vahistamismäärust täitev liikmesriik võib keelduda alaealise üleandmisest, kui alaealisele, võttes arvesse tema vanust süüteo toimepanemise ajal, ei saa määrata mingit karistust nimetatud riigi õiguse alusel. Kuid vahistamismäärust täitev liikmesriik peab seevastu alaealise üle andma iga kord, kui võttes arvesse vanust süüteo toimepanemise ajal, vastab vahistamismääruse teinud liikmesriigis määratud karistus oma olemuse ja raskuse poolest karistusele, mis oleks võinud olla kohaldatav või mille oleks saanud määrata ka vahistamismäärust täitvas liikmesriigis.

63.

Juhul kui vahistamismäärust täitev liikmesriik keeldub alaealist üleandmast, peab see liikmesriik alaealise suhtes täitma hoolitsemise kohustused kasvatusliku abi raames, milleks ta on kohustatud.

64.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hof van beroep te Brusseli (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: