1. 

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul esimest korda analüüsida pre‑pack‑tehingut liidu õiguse seisukohast.

2. 

Kuigi olenevalt õiguskorrast, milles seda terminit kasutatakse, võiks nõustuda erinevate tähendustega, tähistab termin „pre‑pack“ (inglise keeles pre‑packaged insolvency sale) üldjuhul majanduslikes raskustes oleva ettevõtja varaga tehtavat tehingut (üleandmine), mis on ette valmistatud enne maksejõuetusmenetluse (tavaliselt pankrot) algatamist pankrotihalduri (kelle mõnes õiguskorras määrab kohus) kaasabil ja mida tavaliselt täidetakse vahetult pärast maksejõuetusmenetluse algatamist.

3. 

Kuna algselt on pre‑pack‑tehing välja kujunenud Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis, on see levinud seejärel mitmetesse teistesse liikmesriikidesse. Veidi erinevad pre‑pack‑tehingu liigid eksisteerivad näiteks Saksamaal ja Prantsusmaal ( 2 ) ning Madalmaades, millisest liikmesriigist pärineb käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsusetaotlus.

4. 

Pre‑pack‑tehingu edu on seotud kaasaegse maksejõuetusõiguse kasvava suundumusega eelistada lähenemisviise, mis erinevalt klassikalisest maksejõuetusmenetlusest, mille eesmärk on majanduslikes raskustes ettevõtte likvideerimine, taotleb ettevõtte saneerimise või vähemalt majanduslikult veel elujõuliste ettevõtte üksuste päästmise eesmärki. ( 3 )Pre‑pack‑tehing, millele on eriomased mitteametlikud tunnused (esialgne kohtuväline staadium) ja ametlikud tunnused (maksejõuetusmenetluse raames kulgev staadium), võimaldab ettevõttele sellises kontekstis paindlikku vahendit, mis sobib mõnede raskete olukordade kiireks lahendamiseks.

5. 

Käesolev eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Midden‑Nederland (Kesk‑Madalmaade esimese astme kohus), tõstatab aga olulise küsimuse pre‑pack‑tehingu esemeks oleva ettevõtte (või ettevõtte osa) töötajate saatuse kohta. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada, kas pre‑pack‑tehingu raames, nagu see Madalmaade praktikas välja on kujunenud, kohaldatakse ettevõtete ülemineku korral direktiiviga 2001/23/EÜ ( 4 ) kehtestatud töötajate kaitse korda või mitte.

6. 

Nimetatud küsimusele vastamiseks tuleb Euroopa Kohtul esimest korda tõlgendada direktiivi 2001/23 kohaldatavuse suhtes erandi tegemist, mis on sätestatud nimetatud direktiivi artikli 5 lõikes 1. Tõlgendades kõnealust sätet sellega kodifitseeritud kohtupraktika põhjal, tuleb leida õige tasakaal ühelt poolt nõude – mille kohaselt ei tohi ohustada selliste õiguslike vahendite nagu pre‑pack‑tehingu kasutamist, mille „laenatud“ eesmärk näeb ette majanduslikult veel elujõuliste üksuste päästmise –, ning teisalt niisuguse nõude vahel, mis ei võimalda taoliste vahendite abil mööda minna töötajatele liidu õigusega tagatud kaitsest.

7.

Varasema direktiivi 77/187/EMÜ ( 5 ) kehtetuks tunnistanud ja asendanud direktiivi 2001/23 põhjendus 3 sätestab töötajate kaitse, tagades ettevõtte ülemineku korral nende õiguste kaitse.

8.

Direktiivi 2001/23 artikli 1 lõike 1 punkti a kohaselt kohaldatakse nimetatud direktiivi „ettevõtja, ettevõtte või selle osa ülemineku suhtes teisele tööandjale lepingu alusel toimuva ülemineku või ühinemise tulemusena“.

9.

Sisuliselt näeb direktiiv 2001/23 töötajatele ette kolme liiki kaitset.

10.

Esiteks tagab direktiiv töölepingute kehtivuse jätkumise ettevõtte ülemineku korral. Seega sätestab direktiivi artikli 3 lõige 1, et „[v]õõrandaja töölepingust või töösuhtest tulenevad õigused ja kohustused, mis kehtivad ülemineku kuupäeval, lähevad sellise ülemineku tagajärjel üle omandajale […]“.

11.

Teiseks näeb direktiivi 2001/23 artikli 4 lõige 1 ette, et ettevõtte „üleminek ei saa iseenesest olla vallandamise põhjuseks võõrandaja või omandaja poolt“. Sama lõike teine lause siiski täpsustab, et „[k]äesolev säte ei takista sellist vallandamist, mis võib toimuda majanduslikel, tehnilistel või organisatsioonilistel põhjustel, mis toovad kaasa muudatusi“.

12.

Kolmandaks näeb direktiivi 2001/23 artikkel 7 ette kohustuse teavitada ja kuulata ära töötajate usaldusisikuid, mille eest vastutavad nii võõrandaja kui ka omandaja.

13.

Direktiivi 2001/23 artikkel 5 näeb siiski ette erandi sama direktiivi artiklite 3 ja 4 kohaldatavuse suhtes. Artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Kui liikmesriigid ei näe ette teisiti, ei kohaldata artikleid 3 ja 4 ettevõtte, äriühingu või ettevõtte või äriühingu osa ülemineku suhtes, kui võõrandaja vastu on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub pädeva asutuse järelevalve all (kelleks võib olla pädeva asutuse määratud pankrotihaldur).“

14.

Sama artikli lõige 2 näeb ette, et „[k]ui artikleid 3 ja 4 kohaldatakse maksejõuetusmenetluse raames toimuva ülemineku suhtes (sõltumata sellest, kas menetlus on algatatud võõrandaja varade likvideerimiseks või mitte), tingimusel et menetlus toimub pädeva asutuse järelevalve all“, võib liikmesriik ette näha, et mõnda direktiivi artiklites 3 ja 4 sätestatud kaitse korra aspekti ei kohaldata.

15.

Viimaseks näeb direktiivi 2001/23 artikli 5 lõige 4 ette, et „[l]iikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et ära hoida maksejõuetusmenetluse väärkasutust, mille eesmärk on võtta töötajatelt ära käesoleva direktiiviga ette nähtud õigused“.

16.

Ettevõtte ülemineku korral on töötajate õigusi reguleerivad sätted siseriiklikus õiguses Burgerlijk Wetboek’i (tsiviilseadustik, edaspidi „BW“) artiklid 7:662–7:666 ja artikli 7:670 lõige 8.

17.

Täpsemalt näeb BW artikkel 7:663 ette, et „ettevõtte üleminekul lähevad omandajale automaatselt üle õigused ja kohustused, mis tulenevad sel hetkel selle ettevõtte tööandja ja ettevõttes tegutseva töötaja vahelisest töölepingust“.

18.

BW artikli 7:666 lõike 1 punkt a näeb siiski ette erandi ja sätestab, et „artikleid 7:662–7:665 ja artikli 7:670 lõiget 8 ei kohaldata ettevõtte ülemineku korral, kui […] on välja kuulutatud tööandja pankrot ja ettevõte kuulub pankrotivara hulka“.

19.

Madalmaade pankrotimenetlus on sätestatud Faillissementswet’is (pankrotiseadus).

20.

Alates 2012. aastast korraldavad paljud Madalmaade kohtud ( 6 ) teatavatel juhtudel pankrotile eelneva ettevalmistava staadiumi, mille eesmärk on kõnealuse ettevõtja vara puudutava tehingu sõlmimine (pre‑pack‑tehing). Nimetatud ettevalmistav staadium algatatakse alati niisuguse ettevõtja taotlusel, kes palub kohtul määrata ajutise halduri ning ajutise pankrotikohtuniku. Tehing varaga valmistatakse ette ajutise halduri kaasabil enne pankroti välja kuulutamist ja ajutine haldur täidab tehingu vahetult pärast pankroti väljakuulutamist.

21.

Madalmaades ei ole ettevalmistavat staadiumit ega pre‑pack‑tehingut sellisena seadusega siiani sätestatud, vaid need on praktika tagajärg. Seaduse eelnõu eelprojekt „Seadus ettevõtete tegevuse jätkumise kohta“ on praegusel ajal arutlusel Madalmaade parlamendis. ( 7 )

22.

Kuni maksejõuetuse väljakuulutamiseni oli Estro Groep BV Madalmaades suurim lastehoiuga tegelev äriühing. Talle kuulus ligikaudu 380 lastehoiuasutust kogu Madalmaade territooriumil ja selles oli ligikaudu 3600 töötajat. Faktiliste asjaolude käsitlemise hetkel eelotsusetaotluse esitanud kohtus oli Estro Groep’i peamine aktsionär investor Bayside Capital.

23.

Novembris 2013 selgus, et ilma täiendava rahastamiseta ei suuda Estro Groep 2014. aasta suvel oma kohustusi enam täita.

24.

Sellise rahastamise otsimisel konsulteeris Estro Groep esmalt oma rahastajate ja peamiste aktsionäride ning muude abistajatega täiendava rahastamise saamiseks. Koostöö nimetusega „Plaan A“ ei olnud siiski tulemuslik.

25.

Samal ajal Plaani A raames toimuvate läbirääkimistega töötas Estro Groep välja teise plaani „Butterfly projekt“. Nimetatud plaan nägi pärast pre‑pack‑tehingut ette Estro Groep’ist olulise osa taasalustamise. Nimetatud taasalustamine pidi toimuma kolme põhimõtte alusel: esiteks avatakse 380‑st keskusest taas 243 keskust, teiseks säilitatakse ligikaudu 3600 töötajast töökohad ligikaudu 2500 töötajale ja kolmandaks jätkatakse teenuste osutamist juulis 2014.

26.

Butterfly projekti rakendamisel võttis Estro Groep ühendust ainult H.I.G. Capital’i – kes on Estro Groep’i peamise aktsionäri Bayside Capital’i tütarettevõtja – kui potentsiaalse ostjaga. Ühtegi muud võimalust ei kaalutud.

27.

Estro Groep esitas 5. juunil 2014 rechtbank Amsterdam’ile (Amsterdami esimese astme kohus) taotluse ajutise halduri määramiseks. Haldur määrati 10. juunil 2014.

28.

Osaühing Smallsteps BV asutati 20. juunil 2014, et ta taasalustava ettevõttena võtaks H.I.G. Capital’i nimel Butterfly projekti raames üle suure osa Estro Groep’i lastehoiuasutustest.

29.

Estro Groep pöördus 4. juulil 2014 maksete peatamise taotlusega rechtbank Amsterdam’i (Amsterdami esimese astme kohus).

30.

Taotlus vormistati 5. juulil 2014 ümber Estro Groep’i pankrotiavalduseks. Pankrot kuulutati välja samal päeval.

31.

Veel samal päeval, so 5. juulil 2014, allkirjastasid haldur ja Smallsteps müügilepingu (pre‑pack‑tehing), mille kohaselt Smallsteps ostis Estro Groep’i ligikaudu 250 asutusest koosneva ettevõtte ja võttis kohustuse pakkuda pankroti väljakuulutamise päeval tööd ligikaudu 2600‑le Estro Groep’i töötajale.

32.

Haldur ütles 7. juulil 2014 üles kõigi Estro Groep’i töötajate töölepingud. Smallsteps pakkus uut töölepingut peaaegu 2600‑le Estro Groep’i töötajale ja lõpuks öeldi üles üle tuhande töötaja töölepingud.

33.

Madalmaade ametiühinguorganisatsioon Federatie Nederlandse Vakvereniging (edaspidi „FNV“) ja neli kaashagejat, kes töötasid Smallsteps’i poolt üle võetud keskustes, kuid kellele pärast pankrotti uusi töölepinguid ei pakutud, esitasid hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Nimetatud hagis paluvad nad esimese võimalusena tuvastada, et Estro Groep’i ja Smallsteps’i vahel kokku lepitud pre‑pack‑tehingu suhtes kohaldatakse direktiivi 2001/23 ning et seetõttu tuleb neid nelja kaashagejat pidada nüüdsest Smallsteps’is täieõiguslikult töötavateks ja nad säilitavad seejuures oma töötingimused. Teise võimalusena paluvad nad tuvastada, et BW artiklid 7:662 jj on siiski kohaldatavad, kuna ettevõtte üleminek toimus enne pankroti väljakuulutamise kuupäeva. Smallsteps vaidleb hagejate nõuetele vastu.

34.

Neil asjaoludel otsustas Rechtbank Midden‑Nederland (Kesk‑Madalmaade esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

35.

Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. veebruaril 2016. FNV, Smallsteps, Madalmaade valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid seisukohad ning osalesid 18. jaanuaril 2017 toimunud kohtuistungil.

36.

Kolme esimest eelotsuse küsimust tuleb analüüsida koos. Nimetatud küsimustega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2001/23 saab kohaldada juhul, kui ettevõtte üleminek toimub pre‑pack‑tehingu raames, nagu see Madalmaade praktikas välja on kujunenud (teine küsimus), ning kas sellises kontekstis on Madalmaade pankrotimenetlus ja eriti BW artikkel 7:666, nagu seda praktikas kohaldatakse, kooskõlas nimetatud direktiivi mõtte ja eesmärgiga (esimene küsimus). Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib kolmanda küsimusega sisuliselt teada, kas vastus neile küsimustele peab olema erinev olenevalt sellest, kas pre‑pack‑tehingu esmane eesmärk on ettevõtte tegevuse jätkumine ja/või üleminekust saadava tulu suurendamine.

37.

Nimetatud eelotsuse küsimused tõstatavad eelnevalt küsimuse selle kohta, kas direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erand on kohaldatav pre‑pack‑tehingu raames toimuva ettevõtte ülemineku suhtes.

38.

Pooled on esitanud Euroopa Kohtule seisukohad, milles ollakse erinevatel arvamustel. Ühelt poolt leiavad FNV ja komisjon, et menetlus, mille raames sõlmitakse pre‑pack‑tehing, ei kuulu direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erandi alla. Sellest peaks järelduma, et kuna Madalmaade pankrotiõigus ei näe nimetatud direktiiviga sätestatud tagatiste kohaldamist töötajatele ette juhul, kui ettevõtte üleminek toimub pre‑pack‑tehingu raames, ei ole nimetatud õigus direktiiviga kooskõlas.

39.

Teiselt poolt väidavad Smallsteps ja Madalmaade valitsus hoopis seda, et pankrot, millele eelneb pre‑pack‑tehingu sõlmimise eesmärgiga esialgne staadium, nagu toimus Estro Groep’i puhul, kuulub direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erandi alla, mistõttu BW artikli 7:666 lõige 1, nagu seda kohaldatakse Madalmaade praktikas, on nimetatud direktiiviga kooskõlas.

40.

Ma juba märkisin, et käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule esimest korda võimaluse tõlgendada direktiivi 2001/23 artiklit 5 ja et direktiivi kohaldatavuse suhtes nimetatud artikli lõikes 1 sõnaselge erandi kehtestamine kujutab endast Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kodifitseerimist. Neil asjaoludel leian, et selle sätte tähenduse täielikuks mõistmiseks tuleb analüüsida põhimõtteid, mille Euroopa Kohus töötas välja varasemat direktiivi 77/187 – mille direktiiv 2001/23 ( 8 ) tunnistas hiljem kehtetuks –, käsitlevas kohtupraktikas.

41.

Euroopa Kohtule esitati esimest korda küsimus direktiiviga 77/187 kehtestatud tagatiste kohaldatavuse kohta maksejõuetusmenetluse ja eelkõige pankroti raames toimuva ettevõtte ülemineku korral kohtuasjas, milles tehti 7. veebruari 1985. aasta kohtuotsus Abels ( 9 ).

42.

Nimetatud kohtuotsuses, pärast meenutamist, et direktiivi 77/187 eesmärk oli takistada töötajate jaoks kahjulikke struktuurimuutusi ühisturul, ( 10 ) rõhutas Euroopa Kohus pankrotiõiguse eripära. Ta märkis seega, et nimetatud õigusele on iseloomulikud erimenetlused, mille eesmärk on tasakaalustada mitmesuguseid huve ja eelkõige erinevate võlausaldajate kategooriate huve, ning et pankrotiõigus kujutab endast vähemalt osaliselt erandit muudest üldistest sätetest, nagu sotsiaalõiguse sätted. ( 11 )

43.

Just selle eripära tõttu otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 77/187 ei kohaldata „ettevõtte ülemineku korral, mis toimub pankrotimenetluse raames võõrandaja varade likvideerimiseks pädeva õigusasutuse kontrolli all“ ( 12 ), jättes samas liikmesriikidele vabaduse kohaldada direktiivi põhimõtteid täielikult või osaliselt ainult nende siseriikliku õiguse alusel. ( 13 )

44.

Samas kohtuotsuses otsustas Euroopa Kohus seevastu, et direktiiv 77/187 on kohaldatav niisugusele menetlusele nagu tasumise edasilükkamine, kuigi sellel menetlusel on pankrotimenetlusega mõned ühised tunnused. Euroopa Kohus nimelt leidis, et põhjused, mis õigustavad nimetatud direktiivi kohaldamata jätmist pankrotimenetluses, ei kehti menetluse puhul, mis toimub pankrotile eelnevas staadiumis, mille puhul kohtu kontroll on piiratum ning mille eesmärk on esmajoones kaitsta ettevõtte vara ja vajaduse korral jätkata ettevõtte tegevust tulevikus. ( 14 )

45.

Seejärel märkis Euroopa Kohus 25. juuli 1991. aasta kohtuotsuses d’Urso jt ( 15 ) sõnaselgelt, et otsustav kriteerium, mida tuleb arvesse võtta selleks, et teha kindlaks, kas direktiivi 77/187 kohaldatakse maksejõuetusmenetluse raames toimuva ettevõtte ülemineku suhtes, on kõnealuse menetlusega taotletav eesmärk. ( 16 )

46.

Selle põhjal leidis ta, et olukorras, kus selles kohtuasjas ( 17 ) kõne all olnud menetluse eesmärk oli võlgniku varade likvideerimine võlausaldajate nõuete kollektiivseks rahuldamiseks, olid selles õiguslikus raamistikus toimunud üleminekud direktiivi 77/187 kohaldamisalast seega välistatud. Seevastu juhul, kui nimetatud menetluse kohaldamist määrava korraldusega otsustati ka ettevõtte tegevuse jätkumine halduri juhtimisel, oli selle menetluse eesmärk esmajoones tagada ettevõtte tegevuse jätkumine. Sellisel juhul ei saanud niiviisi taotletud majandusliku ja sotsiaalse eesmärgiga selgitada ega põhjendada asjaomase ettevõtte ülemineku korral ettevõtte töötajate ilmajäämist neile nimetatud direktiiviga ette nähtud õigustest. ( 18 )

47.

Euroopa Kohus kinnitas seda seisukohta hilisemas, 7. detsembri 1995. aasta kohtuotsuses Spano jt ( 19 ). Kuna tal paluti kindlaks teha, kas direktiiv 77/187 oli kohaldatav niisuguse ettevõtte ülemineku suhtes, kelle puhul oli asjakohase Itaalia õiguse alusel tuvastatud, et ta on majanduslikes raskustes, kinnitas Euroopa Kohus kõigepealt seda, et otsustav kriteerium nimetatud direktiivi kohaldatavuse kindlakstegemiseks on kõnealuse menetlusega taotletav eesmärk. Seejärel märkis ta, et niisuguse akti eesmärk, millega tunnistati ettevõte Itaalia õiguse kohaselt majanduslikes raskustes olevaks, oli ettevõtte majandus‑ ja finantsolukorra taastamise ning eelkõige tööhõive säilimise võimaldamine. Arvestades seda, et kõne all oleva menetluse eesmärk oli soodustada ettevõtte tegevuse jätkumist edaspidiseks taastumiseks ning et erinevalt pankrotimenetlusest ei hõlmanud see kohtulikku kontrolli, ettevõtte vara haldamise meetmeid ega tasumise edasilükkamist, otsustas Euroopa Kohus, et selle menetluse majandusliku ja sotsiaalse eesmärgi tõttu ei olnud järelikult põhjendatud, et ülemineku korral jäid ettevõtte töötajad ilma neile direktiiviga 77/187 ette nähtud õigustest. ( 20 )

48.

Hiljem, 12. märtsi 1998. aasta kohtuotsuses Dethier Équipement ( 21 ) kirjeldas Euroopa Kohus – kellel paluti kindlaks teha, kas Belgia õiguse alusel kohtulikult likvideeritava ettevõtte ülemineku suhtes on direktiiv 77/187 kohaldatav –, lõpuks üksikasjalikult oma seisukohta. Kõigepealt täpsustas ta, et lisaks menetluse eesmärgi kriteeriumile tuleb ka arvestada kõnealuse menetluse norme ja iseäranis neid, mille tagajärg on ettevõtte tegevuse jätkumine või lõppemine, ning direktiivi 77/187 eesmärke. ( 22 ) Euroopa Kohus otsustas, et kuigi selles kohtuasjas oli kõnealuse menetluse eesmärk vara likvideerimine, oli kohtulikult likvideeritava ettevõtja olukorral mitmeid märkimisväärseid erinevusi võrreldes pankrotis ettevõtja olukorraga, ( 23 ) eriti mis puudutab likvideerija määramist ja ülesandeid. Erinevalt pankrotist oli Belgia kohtuliku likvideerimise menetluses likvideerija, kuigi ametisse määratud kohtu poolt, eelkõige äriühingu organ, kes korraldas vara müüki üldkoosoleku järelevalve all. Neil asjaoludel leidis Euroopa Kohus, et põhjused, mille tõttu ta välistas direktiivi 77/187 kohaldamise pankroti korral, võisid puududa ettevõtja kohtulikul likvideerimisel, eriti liikmesriigi kohtus menetluses olevas kohtuasjas, milles ettevõtte ülemineku korral oleks olnud tagatud tegevuse jätkumine. ( 24 )

49.

Pärast nüüdsama analüüsitud kohtuotsuseid kehtestas Euroopa Liidu seadusandja aastal 1998 ( 25 ) direktiivis 77/187 sätte, mis sisaldub nüüd direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1.

50.

Nimetatud säte näeb ette, et kui liikmesriigid ei näe ette teisiti, ei kohaldata direktiivi 2001/23 artiklites 3 ja 4 ette nähtud kaitse korda ettevõtte ülemineku suhtes, kui võõrandaja vastu on algatatud pankrotimenetlus või analoogiline maksejõuetusmenetlus võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub asutuse järelevalve all.

51.

Kui direktiiv viitab menetlusele „võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub […] asutuse järelevalve all“, kordab nimetatud säte selgelt sõnastust, mida Euroopa Kohus kasutas oma kohtuotsustes Abels ja d’Urso jt ( 26 ) pankroti puhul. ( 27 )

52.

Neil asjaoludel ei ole kahtlust, mida märkisid ka kõik Euroopa Kohtule seisukohad esitanud pooled, et direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 sisalduvat erandit tuleb tõlgendada niisuguste põhimõtete alusel, mida on Euroopa Kohus kirjeldanud käesoleva ettepaneku punktides 41–48 analüüsitud kohtuotsustes.

53.

Samas nähtub nimetatud kohtuotsuste analüüsist, et selleks, et kindlaks teha, kas direktiiviga 77/187 – ja nüüd direktiiviga 2001/23 – ette nähtud töötajate kaitse kord oli või ei olnud kohaldatav majanduslikes raskustes oleva ettevõtte jaoks ette nähtud menetluse raames toimunud ülemineku suhtes, lähtus Euroopa Kohus kahest kriteeriumist: nimelt kõne all oleva menetlusega taotletud eesmärgist ja selle menetluse normidest, võttes arvesse nimetatud direktiivi eesmärke. Kohtupraktika analüüsist nähtub, et nimetatud kaitse korra välistamine on täpsemalt põhjendatud ainult juhul, kui kõnealune menetlus, arvestades selle eesmärke ja norme, näeb ette ettevõtte varade likvideerimise. Seevastu juhul, kui nimetatud eesmärke ja norme arvestades näeb kõnealune menetlus ette ettevõtte tegevuse jätkumise, ei ole menetluse majandusliku ja sotsiaalse eesmärgi tõttu põhjendatud, et ettevõtte ülemineku korral jäävad töötajad ilma neile direktiiviga ette nähtud õigustest. ( 28 )

54.

See, et eristatakse menetlusi, mille eesmärk on likvideerimine, ja menetlusi mille eesmärk on tegevuse jätkumine, ei tulene üksnes Euroopa Kohtu praktikast, vaid, nagu komisjon õigesti märkis, põhineb nüüd juba direktiivi 2001/23 artikli 5 sõnastusel. Nimetatud artikli kohaselt eristatakse nimelt ühelt poolt maksejõuetusmenetlusi, mille eesmärk sarnaselt pankrotiga on võõrandaja varade likvideerimine (need menetlused on sõnaselgelt mainitud nimetatud artikli lõikes 1 ja on direktiivi 2001/23 kohaldamisalast välistatud), ning teisalt maksejõuetusmenetlusi (mainitud nimetatud artikli lõikes 2), mille tagajärg on ettevõtte tegevuse jätkumine, sest neid ei algatata võõrandaja vara likvideerimiseks.

55.

Kindlaksmääramine in concreto, kas üleminek toimus maksejõuetusmenetluses, mille eesmärk on võõrandaja varade likvideerimine, või menetluses, mille eesmärk on ettevõtte tegevuse jätkumine, ei pruugi aga olla lihtne.

56.

Ühelt poolt on nimelt võimalik, et maksejõuetu ettevõtte elujõuliste osade üleminek toimub menetluse raames, mille eesmärk sarnaselt pankrotiga on võõrandaja varade likvideerimine. Teisalt võib selline kindlaksmääramine osutuda keeruliseks „ebatüüpiliste“ menetluste puhul, nagu on näiteks Madalmaades välja kujunenud pre‑pack‑tehingu sõlmimise menetlus, mis toimub vähemalt osaliselt väljaspool õiguslikku raamistikku ja mille puhul on tegemist hübriidiga, sest menetlus hõlmab mitteametlikke tunnuseid ja ametliku menetluse (nimelt pankrotiseadusega reguleeritud pankrotimenetluse) tunnuseid.

57.

Sellega seoses leian, et üldjuhul võib üleminekut pidada toimuvaks menetluse raames, mille eesmärk on ettevõtte tegevuse jätkumine, kui nimetatud menetlust kavandatakse või kohaldatakse just eesmärgiga säilitada ettevõtte (või tema elujõuliste osade) tegevus viisil, mis võimaldab hoida tema tegevuse katkematust jätkumisest tulenevat väärtust. Seevastu menetlused, mille eesmärk on varade likvideerimine, ei ole loodud konkreetselt sellise eesmärgi taotlemiseks, vaid nende eesmärk on maksimeerida võlausaldajate nõuete kollektiivset rahuldamist.

58.

Loomulikult võib ette tulla teatud kattumist võõrandatava ettevõtte osa tegevuse säilitamise eesmärgi ja võlausaldajate nõuete kollektiivse rahuldamise maksimeerimise eesmärgi vahel. Veel tavapäraselt tegutseva ettevõtte väärtus on nimelt selgelt kõrgem nii eraldi varade väärtusest kui ka väärtusest, mis oleks samal ettevõttel, kui tema raske majanduslik olukord oleks välja kuulutatud. ( 29 ) Raskustes oleva ettevõtte elujõulise osa tegevuse säilitamine, mis võimaldab saada tema võõrandamise eest kõrgemat hinda, võib seega maksimeerida võlausaldajate nõuete rahuldamist. ( 30 ) Ettevõtte tegevuse jätkumise eesmärgiga menetlustes kujutab ettevõtte säilitamine endast siiski keskset tegurit, mis on menetluse kui sellise või menetluse in concreto kohaldamise lõppeesmärk. Seevastu likvideerimise eesmärgiga menetlustes sõltub nimetatud säilitamine puhtalt võlausaldajate nõuete rahuldamisest.

59.

Just selles suunas tuleb minu arvates tõlgendada direktiivi 2001/23 artikli 5 lõiget 1 kohtupraktika põhjal, mille nimetatud säte on kodifitseerinud.

60.

Enne kontrollimist, kas kõnealust sätet kohaldatakse ülemineku korral, mis, nagu käesolevas asjas, toimub menetluse raames, mille tulemusel sõlmitakse Madalmaades väljakujunenud pre‑pack‑tehing, on minu arvates siiski veel omal kohal kaks märkust.

61.

Esiteks tuleb direktiiviga 2001/23 taotletud esmasest eesmärgist, nimelt töötajate kaitsest, ja neile direktiiviga ette nähtud tagatiste kohaldamisest tehtava erandina tõlgendada direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 sätestatud erandit kitsalt.

62.

Teiseks jätavad direktiivi 2001/23 artikkel 5 ning eriti selle lõiked 1 ja 2 liikmesriikidele ulatusliku kaalutlusruumi neis sätetes ette nähtud erandite kohaldamisala kindlaksmääramisel. Ühelt poolt jätab selle artikli 1 lõike 1 esimene lause liikmesriikidele nimelt sõnaselgelt võimaluse – „[nähes] ette teisiti“–, otsustada, et pankroti või analoogilise menetluse korral kohaldatakse täielikult direktiivi 2001/23 artikleid 3 ja 4. Teisalt võimaldab nimetatud direktiivi artikli 5 lõige 2 kohaldada liikmesriikidel nimetatud artikleid 3 ja 4 võõrandaja suhtes algatatud maksejõuetusmenetluse raames toimuvale ettevõtte üleminekule (sõltumata sellest, kas menetlus on algatatud võõrandaja varade likvideerimiseks või mitte) osaliselt.

63.

Sellise ulatusliku kaalutlusruumi tunnustamine liikmesriikidel on vastavuses mitte ainult 7. veebruari 1985. aasta kohtuotsusega Abels ( 31 ), vaid ka direktiivi 2001/23 täitmise ja kohaldamise raames liikmesriikidel üldjuhul tunnustatud ulatusliku tegevusruumiga, mis põhineb asjaolul, et nimetatud direktiiv näeb sellega reguleeritud valdkonna ühtlustamise ette üksnes osaliselt ega püüa kehtestada ühiste kriteeriumide alusel kaitse ühtset taset kogu liidus. ( 32 )

64.

Käesolevas kohtuasjas tuleb siiski nentida, et Madalmaade Kuningriik ei ole kasutanud kaalutlusruumi, mis talle on direktiivi 2001/23 artikliga 5 sõnaselgelt ette nähtud. Madalmaade valitsus kinnitas kohtuistungil pärast Euroopa Kohtu konkreetset küsimust otsesõnu, et Madalmaade Kuningriik ei ole kehtestanud erinormi, mis, kasutades nimetatud direktiivi sõnastust, sätestaks nimetatud artikli 5 lõike 1 „teisiti“. Seega on käesolevas kohtuasjas oluline just erand, mis nimetatud sättes on ette nähtud.

65.

Kõikide eelnevate kaalutluste põhjal tuleb analüüsida, kas käesolevas kohtuasjas Estro Groep’i üksusi puudutanud pre‑pack‑tehingu raames toimunud üleminek kuulub direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erandi alla või mitte ning kas seetõttu on nimetatud direktiivi artiklites 3 ja 4 töötajatele ette nähtud kaitse kord sellise ülemineku korral kohaldatav või mitte.

66.

Euroopa Kohtu toimikus esitatud teabest nähtub selle kohta, et menetlus, mille tulemusel sõlmitakse Madalmaades välja kujunenud pre‑pack‑tehing, toimub kahes staadiumis – nimelt ettevalmistavas staadiumis, mis eelneb pankroti väljakuulutamisele, ning pankroti väljakuulutamisega samaaegses või sellele vahetult järgnevas staadiumis.

67.

Ettevalmistav staadium algatatakse alati raskustes oleva ettevõtja – kes palub kohtul määrata ajutise halduri ja ajutise pankrotikohtuniku –, enda algatusel. Kohtul on õigus selline määramine teha või tegemata jätta olenevalt sellest, kas ta peab sellise menetluse järgimist soovitavaks või mitte.

68.

Eelneva määramise mõte on võimaldada ajutisel halduril enne ametlikult pankrotihalduriks määramist saada ettevõtja kohta teavet ning analüüsida tema finantsseisundit ning võimalikke kavandatud lahendusi nii, et pärast pankroti väljakuulutamist saaks pankrotikohtunikult taotleda väga kiiresti loa pre‑pack‑tehinguga ette nähtud üleandmise teostamiseks.

69.

Selleks võtab ajutine haldur ühendust kõnealuse ettevõttega, tutvub tema raamatupidamise ja muude asjakohaste andmetega ning saab teavet kavandatud lahenduste kohta. Võimalusel võib ta olla kaasatud ka ettevõtte või selle elujõuliste üksuste üleandmist käsitlevatesse läbirääkimistesse.

70.

Nimetatud ettevalmistavas staadiumis, mis toimub enne pankroti väljakuulutamist, valmistatakse ettevõtte üleandmine ette kõigis selle pisimates üksikasjades. Müügileping koostatakse seega sisuliselt nimetatud ettevalmistavas staadiumis. Kõik ettevalmistused on tehtud selleks, et üleminek toimuks kohe samal ajal pankroti väljakuulutamisega, ilma et ettevõtte tegevus katkeks.

71.

Kui pankrot on välja kuulutatud, määrab kohus ajutise halduri pankrotihalduriks ( 33 ) ja ajutisest pankrotikohtunikust saab pankrotikohtunik. Kuna kõik üleandmise asjaolud on ettevalmistavas staadiumis kokku lepitud, siis haldur taotleb ja saab väga kiiresti pärast pankroti algatamist (st samal päeval, nagu toimus Estro Groep’i puhul) pankrotikohtunikult loa pre‑pack‑tehingus ette nähtud üleandmiseks. ( 34 ) Selleks et loa saaks anda nii kiiresti, peab pankrotikohtunik olema ettevalmistavas staadiumis saanud kindlasti täielikku ja üksikasjalikku teavet tehingu kohta.

72.

Eelotsusetaotlusest ja kõigi Euroopa Kohtu menetluses osalenud poolte seisukohtadest nähtub, et eespool kirjeldatud menetluse ülesehituse ja konkreetselt ettevalmistava staadiumi – mis näeb ette üleandmise väljatöötamise selle pisimates üksikasjades –, eesmärk on vältida katkestust, mis oleks pankroti ajal ettevõtte tegevuse järsu lõpetamise tagajärg ning millega kaasneks üleandmise esemeks oleva ettevõtte või üleandmise esemeks olevate ettevõtte elujõuliste üksuste olulise väärtuse langus. Just samal põhjusel toimub ettevalmistav staadium üldjuhul salaja, et kõnealuse ettevõtte rasket olukorda ei avalikustataks.

73.

Mis puudutab ajutise halduri ja ajutise pankrotikohtuniku pädevust ettevalmistavas staadiumis, siis kuna see staadium ei ole seadusega reguleeritud, ei ole ametlikult pädevust neist kummalgi. Kuna siis, kui pankrot on algatatud, peavad nad aga tehingu jaoks vastavalt luba taotlema ja loa andma, on ilmne, et ettevalmistavas staadiumis on siiski nii ajutisel halduril kui ka ajutisel pankrotikohtunikul teatavat laadi „mitteametlik“ pädevus, millega on võimalik ülemineku toimumist mõjutada. Tegemist on siiski ainult mitteametliku pädevusega, millel puudub õiguslik alus. Nagu on märkinud nii Smallsteps kui ka Madalmaade valitsus, ei tegele ajutine haldur ka sugugi juhtimisega ja pankrotikohtunik ei tohi anda ühtegi luba enne pankroti ametlikku väljakuulutamist.

74.

Selleks et kontrollida direktiivi 2001/23 kohaldatavust sellise menetluse raames toimunud ettevõtte ülemineku suhtes, tuleb kohaldada käesoleva ettepaneku punktis 53 nimetatud kriteeriume.

75.

Sellega seoses tuleb esiteks arvestada kõnealuse menetluse eesmärki. Minu arvates on vaieldamatu, et – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus –, näeb nimetatud menetlus tervikuna siiski ette ettevõtte (või selle veel elujõuliste üksuste) ülemineku, et ettevõtte tegevust vahetult pärast pankroti väljakuulutamist katkestuseta taasalustada. Nimetatud menetluse eesmärk on tagada ettevõtte tegevuse jätkumine, säilitades selle tegevuse jätkumisest tulenevat lisaväärtust. Kogu ettevalmistav staadium viiakse läbi, et jõuda nimetatud eesmärgini, mis on lõplikult saavutatud pankroti väljakuulutamisega samal ajal toimuva üleminekuga.

76.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu seisukohtadest nähtub, et pre‑pack‑tehingu korral kasutatakse Madalmaades tegelikult pankrotti ettevõtte taasalustamise vahendina. Sisuliselt ei ole tegemist mitte tõelise pankrotiga, vaid millegi sellisega, mida võiks määratleda „tehnilise pankrotina“. Seda kinnitab ka asjaolu, mida Smallsteps kohtuistungil selgitas, et pre‑pack‑tehingu raames ei ole pankrotti alati isegi vaja, sest ettevalmistav staadium ei lõpe vahel tingimata pankroti väljakuulutamisega.

77.

Muu hulgas rõhutas eelotsusetaotluse esitanud kohus ise, et praktikas kasutatakse pankrotti palju ümberkorraldamise eesmärgil ja et sellistel juhtudel ei ole pankroti eesmärk ettevõtja likvideerimine. Isegi kui menetlus, mille tulemusel sõlmitakse pre‑pack‑tehing, võiks osaliselt toimuda pankrotimenetluse raames, ei ole kahtlust, et seda ei saa seega liigitada klassikaliste menetluste hulka, mille eesmärk on ettevõtja likvideerimine. ( 35 )

78.

Selles analüüsi punktis pean oluliseks siiski rõhutada, et pre‑pack‑tehinguga taotletav eesmärk – nimelt ettevõtte elujõuliste osade tegevuse jätkumine, vältides ettevõtte tegevuse järsust katkestamisest tulenevat väärtuse langust –, on kindlasti kiiduväärt. Küsimus, mille käesolev kohtuasi tõstatab, ei ole selles, kas pre‑pack‑tehing sellisena on liidu õiguses lubatav, vaid pigem on küsimus pre‑pack‑tehingu ja direktiivi 2001/23 vahelises vastastikuses mõjus. Kuigi tuleb arvestada kasu, mida saavad investorid ( 36 ), võlausaldajad, töötajad ise ning äriühing üldisemalt ning mis tuleneb niisuguste menetluste olemasolust, mille eesmärk on ettevõtete päästmine ja nende väärtuse säilitamine, peab nimetatud menetluste konkreetne rakendamine aga siiski toimuma töötajatele liidu õigusega ette nähtud tagatisi järgides.

79.

Teiseks tuleb arvesse võtta pre‑pack‑tehingu sõlmimiseni viiva menetluse kulgemise konkreetset korda Madalmaades. Käesoleva ettepaneku punktides 66–73 esitatud kirjeldusest nähtub, et selline menetlus erineb „klassikalisest“ pankrotimenetlusest siiski paljude tegurite poolest.

80.

Esiteks algatab pre‑pack‑tehinguni viiva menetluse alati kõnealune äriühing ise, samal ajal kui pankrotimenetluse võivad algatada erinevad isikud, nagu näiteks võlausaldajad. ( 37 )

81.

Ettevalmistav staadium, milles seejärel tehakse lõpuks otsus kõigi ülemineku üksikasjade kohta, on täielikult mitteametlik. Ühelt poolt juhib seda staadiumi ettevõtte juhtkond, kes peab läbirääkimisi ja võtab vastu otsuseid ettevõtte müügi kohta. ( 38 ) Estro Groep’i elujõulisi üksusi puudutava pre‑pack‑tehingu sõlmimine käesolevas kohtuasjas kujutab endast selget näidet selle kohta. ( 39 )

82.

Märkisin, et teisalt ei ole ajutisel halduril ja ajutisel pankrotikohtunikul selles staadiumis ametlikult mingit pädevust. Halduripoolne juhtimine ( 40 ) ja võlgade kindlakstegemise ametlik menetlus ( 41 ) puuduvad. Märkisin, et selleks, et üleandmise jaoks saaks loa anda nii kiiresti, peab pankrotkohtunikku olema ka teavitatud ja ta ei tohi sisuliselt olla väljendanud tehingule vastuseisu enne pankroti väljakuulutamist, mistõttu heakskiidu võib hõlpsasti ametlikuks muuta pärast pankrotti. Menetlust niiviisi läbi viies võib selle sisust aga peaaegu täielikult välja jääda ametlik kontroll, mis peaks toimuma pankroti ametliku menetluse ajal.

83.

Järelikult on märgata arvukaid erinevusi võrreldes pankrotimenetlusega. Eriti selgelt on näha, et halduri ja kohtu mõju on palju vähem olulised „erilises“ menetluses, mille tulemusel sõlmitakse pre‑pack‑tehing, kui „klassikalises“ pankrotimenetluses, mille eesmärk on võõrandaja varade likvideerimine.

84.

Eelnevast analüüsist tuleb järeldada, et arvestades menetlusega taotletavat eesmärki ja selle kohaldamise korda, ning kuigi menetlus võib osaliselt toimuda pankrotimenetluse raames, ei saa sellist menetlust, mis on välja kujunenud Madalmaades ja mille tulemusel sõlmitakse pre‑pack‑tehing, pidada pankrotimenetluseks või analoogiliseks maksejõuetusmenetluseks võõrandaja varade likvideerimiseks, mis toimub pädeva asutuse järelevalve all, direktiivi 2001/23 artikli 5 lõike 1 tähenduses. Järelikult ei kuulu selline menetlus nimetatud sättega ette nähtud erandi alla. Sellest järeldub, et direktiivi 2001/23 artiklites 3 ja 4 ette nähtud kaitse korda kohaldatakse pre‑pack‑tehingu raames toimuva ettevõtte või selle veel elujõuliste osade ülemineku suhtes. Sellest olukorrast nähtub, et kuna pärast nimetatud üleminekut jätkub ettevõtte või selle elujõuliste osade tegevus, ei saa nimelt selgitada ega põhjendada üle antud ettevõtte või selle üksuste, mis on üle antud, töötajate ilmajäämist neile direktiiviga antud õigustest. ( 42 )

85.

Veel tuleb selle kohta märkida, et sellist direktiivi 2001/23 tõlgendust ei saa seada kahtluse alla võimaliku argumendiga, et direktiiv võib panna potentsiaalseid ostjaid raskustes oleva ettevõtte (või selle elujõuliste osade) omandamisest loobuma. Esiteks on Euroopa Kohus nimelt juba korduvalt seda liiki argumendi tagasi lükanud. ( 43 ) Teiseks tuleb meenutada, et sama direktiivi artikli 4 lõike 1 teise lause kohaselt ei takista direktiiv „sellist töölepingu lõpetamist, mis võib toimuda majanduslikel, tehnilistel või organisatsioonilistel põhjustel, mis toovad kaasa muudatusi tööjõus“. Nimetatud töölepingu lõpetamised peavad siiski toimuma kõiki asjakohaste siseriiklike õigusnormidega ette nähtud tagatisi järgides.

86.

Mis puudutab lõpuks Madalmaade valitsuse mainitud ja kohtuistungil viidatud sätet direktiivis 2001/23 – nimelt direktiivi artikli 5 lõiget 4 –, maksejõuetusmenetluse väärkasutuse kohta, ei pea ma seda sätet käesolevas kohtuasjas asjakohaseks. Eelnevalt esitatud analüüsist nimelt nähtub, et pre‑pack‑tehing sellisena, nagu see on välja kujunenud Madalmaades, ei kujuta endast pankrotimenetluse väärkasutust, mille eesmärk on jätta töötajad ilma direktiiviga 2001/23 ette nähtud õigustest. Vastupidi, nimetatud direktiiviga ette nähtud kaitse korda kohaldatakse pre‑pack‑tehingu raames toimuva ülemineku korral.

87.

Kõige eespool esitatu põhjal tuleb esiteks vastata teisele eelotsuse küsimusele nii, et menetlus, mille tulemusel sõlmitakse pre‑pack‑tehing, nagu toimus põhikohtuasjas, isegi kui see võib osaliselt toimuda pankrotimenetluse raames, ei kuulu direktiivi 2001/23 artikli 5 lõikes 1 ette nähtud erandi alla, mistõttu töötajatele kohaldatakse nimetatud direktiivi artiklites 3 ja 4 ette nähtud kaitse korda pre‑pack‑tehingu raames toimuva ettevõtte või selle osa ülemineku korral.

88.

Vastus esimesele eelotsuse küsimusele tuleneb seejärel lahendusest, mille ma esitan vastamiseks teisele küsimusele. Selles osas, milles pre‑pack‑tehingu raames toimuva ettevõtte ülemineku korral ei näe Madalmaade pankrotimenetlus – nagu mõned Madalmaade kohtud seda kohaldavad –, ette direktiivi 2001/23 artiklites 3 ja 4 kehtestatud töötajate kaitse korra kohaldamist võõrandaja ettevõtte (või ülemineku esemeks olevate ettevõtte osade) töötajate suhtes, ei ole kõnealune pankrotimenetlus nimetatud direktiiviga kooskõlas.

89.

Sellega seoses olgu siiski meenutatud, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et siseriiklik kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada liidu õiguse täielik toime ja saavutada liidu õiguse eesmärgiga kooskõlas olev tulemus. ( 44 )

90.

Järelikult tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul, arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, saavutada direktiivi 2001/23 eesmärgiga kooskõlas olev tulemus ja seega tagada, et ettevõte või selle mõnede osade üleminekul pre‑pack‑tehingu raames oleks direktiiviga 2001/23 ette nähtud kaitse korra kohaldamine võõrandatavate ettevõtte osade töötajatele tagatud.

91.

Mis puudutab kolmandat eelotsuse küsimust, nähtub käesoleva ettepaneku punktidest 57 ja 58 ning 75–77, et kuna niisuguse menetluse eesmärk, mille tulemusel sõlmitakse pre‑pack‑tehing, on ettevõtte (või ülemineku esemeks olevate ettevõtte elujõuliste osade) tegevuse jätkumine, ei saa asjaolu, et nimetatud menetluse kohaldamisega võib ka kaasneda võlausaldajate nõuete rahuldamise maksimeerimine, tuua kaasa tagajärge, et töötajatele direktiiviga 2001/23 ette nähtud kaitse kord ei ole pre‑pack‑tehingu raames toimuva ettevõtte ülemineku korral kohaldatav. ( 45 )

92.

Neljanda eelotsuse küsimusega tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse ettevõtte ülemineku toimumise täpse ajahetke kohta.

93.

Tuleb nentida, et see küsimus on esitatud siiski seoses nõudega, mille FNV ja tema kaashagejad esitasid eelotsusetaotluse esitanud kohtus teise võimalusena. ( 46 ) Nagu komisjon aga märkis, on selline küsimus niisiis asjakohane ainult juhul, kui tuleks otsustada, et direktiivi 2001/23 artiklitega 3 ja 4 ette nähtud kaitse kord ei ole kohaldatav pre‑pack‑tehingu raames toimuva ettevõtte ülemineku korral.

94.

Neil asjaoludel leian esimesele kolmele eelotsuse küsimusele antud vastuse põhjal, et Euroopa Kohtul ei ole vaja vastata neljandale küsimusele.

95.

Kõiki esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Rechtbank Midden‑Nederland’i (Kesk‑Madalmaade esimese astme kohus) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt: