—

Joachim Pöpperl, esindaja: Rechtsanwalt M. J. Düsselberg,

—

Land Nordrhein-Westfalen, R. Messal ja C. Brammer,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Möller,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer ja D. Martin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 45 tõlgendamist.

2

Taotlus esitati Joachim Pöpperli ja Land Nordrhein-Westfaleni (Nordrhein-Westfaleni liidumaa, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses vanaduspensioniõiguste kaotuse üle pärast seda, kui nimetatud isik lahkus selle liidumaa ametniku ametikohalt, et töötada muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariik.

3

Nordrhein-Westfaleni liidumaa ametnike seaduse (Beamtengesetz für das Land Nordrhein-Westfalen) §‑i 28 lõikes 3 on sätestatud:

„Pärast teenistusest vabastamist ei ole endisel ametnikul õigust saada tööandjalt mingeid hüvitisi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. [...]“

4

Sotsiaalkindlustusseadustiku kuuenda osa (Sozialgesetzbuch Sechstes Buch; edaspidi „SGB VI“) §‑is 8 on sätestatud:

„(1)   Kindlustatud isikuks loetakse ka isikud,

Tagasiulatuvalt kindlustatud isikud võrdsustatakse isikutega, kellele kehtib kindlustuskohustus.

(2)   Tagasiulatuvalt kindlustatakse isikud, kes olid

vabad pensionikindlustusskeemiga liituma või selle tegemata jätma või kelle suhtes ei kehtinud kindlustusmaksete tasumise kohustus, ja kes lahkusid teenistusest ilma et nad oleksid omandanud õigust või tulevasi õigusi saada ametnikupensioni või kes on selle õiguse kaotanud, ilma et oleks alust kindlustusmaksete tasumise edasilükkamiseks [...]. Tagasiulatuv kindlustus hõlmab ajavahemikku, mil isik oli pensionikindlustussüsteemi raames kindlustamata või vabastatud kindlustusmaksete tasumisest (tagasiulatuva kindlustuse aeg). Kui teenistussuhe lõpeb isiku surma tõttu, kindlustatakse isik tagasiulatuvalt üksnes siis, kui on võimalik esitada toitjakaotuspensioni nõue.“

5

Eelotsusetaotlusest ilmneb, et J. Pöpperl oli vastustaja, Nordrhein-Westfaleni liidumaa teenistuses alates 1. septembrist 1978 kuni 30. aprillini 1980 ajutise ametnikuna, olles seejärel alates 1. augustist 1980 kuni 31. augustini 1999 alalise ametnikuna õpetaja ametis sama liidumaa teenistuses.

6

J. Pöpperl lahkus ametniku kohalt teenistusest omal soovil 1. septembril 1999 ning hakkas sama kuu jooksul õpetajana tööle Austrias.

7

Pärast seda, kui J. Pöpperl oli ametniku kohast loobunud, kindlustas Bundesversicherungsanstalt für Angestellte (töötajate föderaalne kindlustusamet, Saksamaa; nüüd: Deutsche Rentenversicherung (DRV) Bund (Saksamaa pensionikindlustusamet – föderaalne büroo)) ta SGB VI § 8 alusel tagasiulatuvalt 1. septembrist 1978 kuni 1. septembrini 1999.

8

Versorgungsanstalt des Bundes und der Länder’i (Saksamaa Liitvabariigi ja liidumaade avalike teenistujate sotsiaalkindlustusamet, Saksamaa) lisakindlustus oli J. Pöpperli jaoks välistatud erinevalt õpetajatest, kel ei olnud ametniku staatust. J. Pöpperli esitatud taotluse niisugune kindlustus saada jättis Nordrhein-Westfaleni liidumaa 10. veebruari 2009. aasta otsusega rahuldamata.

9

Seega on J. Pöpperlil pärast vanaduspensioniikka jõudmist SGB VI sätete kohaselt õigus vanaduspensionile summas 1050,67 eurot kuus koolitusperioodide, õpingute aja ja tagasiulatuva kindlustuse eest, samas kui ta võiks saada juhul, kui Nordrhein-Westfaleni liidumaa õiguses oleks ette nähtud, et ametniku vanaduspensioniõigused ei kao koos isiku ametnikustaatuse kadumisega, ajavahemikul 1. septembrist 1978 kuni 31. augustini 1999 täistööajaga teenistuses olemise eest kasutada pensioniõigusi, mis annaksid talle 2263,03 euro suuruse pensioni kuus. Õpinguperioodide arvestamine selliselt nagu oleks tegemist varasemate töötamisperioodidega, tõstaks selle summa 2728,18 eurole kuus.

10

Nordrhein-Westfaleni liidumaa teatas 25. aprilli 2013. aasta otsuses J. Pöpperlile, vastuseks viimase esitatud taotlusele, et kuna ta loobus ametnikustaatusest, ei saa ta nõuda ametniku pensioniõigusi ning et ta kindlustati selle liidumaa teenistuses oldud kogu aja eest tagasiulatuvalt.

11

J. Pöpperl kaebas selle otsuse edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, väites et tagasiulatuva kindlustamise kohustus on vastuolus liidu õigusega ja konkreetsemalt ELTL artikliga 45.

12

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selle kohta esmalt muu hulgas, et kõnesoleva liikmesriigi normidest tuleneva tagasiulatuva kindlustamise kohustuse tõttu tekkiv vanaduspensioni suuruse vahe 1677,51 eurot kuus, millele on juhitud tähelepanu käesoleva kohtuotsuse punktis 9, võib raskendada teise liikmesriigi tööturule pääsemist, kuna avalikus teenistuses omandatud pensioniõiguste kaotamine pärsib ametnike soovi teises liikmesriigis tööd otsida.

13

Selle kohtu arvates eksisteerib saksa õiguses aga asjassepuutuvaid erisusi ametnike vanaduspensioniskeemi ja üldise vanaduspensioniskeemi vahel. Teenistussuhe avalikus teenistuses rajaneb eluaegsuse põhimõttel ja võrreldes muude töötajatega on ametnik oma tööandjaga seotud erilisel viisil ja täielikumalt. Pensioni saamise õiguse ja sellele vastava elatusvahendite tagamise tööandjapoolse kohustuse aluseks on ametnikule avalikku teenistusse astumisega kaasnenud kohustus töötada kõigest hingest oma tööandja heaks, kes võib ametniku kogu tööjõudlust põhimõtteliselt kasutada kogu viimase eluea jooksul. Kui ametnik lõpetab avalik-õigusliku teenistussuhte, siis kaob reeglina ära ka sellega seotud kohustus tagada elatusvahendid ja hoolitsemiskohustus.

14

See erinevus toob eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates kaasa vahe sotsiaalkindlustusskeemides, mis omakorda toob kaasa erineva suurusega vanaduspensionihüvitised.

15

Ametniku pensioni aluseks on põhimõtteliselt pensioniõigusliku staaži aastate arv, kuivõrd selle skeemi raames hüvitatakse aastad, mille ametnik oma tööandja heaks töötas. Seejuures lepib ametnik asjaoluga, et tema brutopalk on aktiivse teenistuses oldud aja vältel reeglina madalam kui sama valdkonna ja sama kvalifikatsiooniga töötajal. Üldises vanaduspensionikindlustusskeemis arvutatakse vanaduspensioni suurus põhimõtteliselt iga kalendriaasta brutopalga alusel, mis konverteeritakse töötasupunktideks.

16

Mis nüüd puudutab tagasiulatuva kindlustuse tagajärgi ametnikule, kes kõnealusel juhtumil töötas õpetajana ja oma ametist lahkus, siis nendib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et niisuguse kindlustamise eesmärk on asetada ametnik olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta oleks kogu oma ametnikukarjääri jooksul teinud sissemakseid üldisse vanaduspensionikindlustusskeemi.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib lisaks, et Nordrhein-Westfaleni liidumaal kohaldatava õiguse alusel ei jäänud J. Pöpperlile Austrias uude töösuhtesse astumiseks ühtki muud võimalust peale teenistusest lahkumise. Erinevalt tööandja vahetusest Saksamaa Liitvabariigi territooriumil – nt ühest liidumaast teise liidumaa või siis liidumaa teenistusest liitvabariigi teenistusse asumisest – ei olnud võimalik üleviimine teise liikmesriigi avalikku teenitusse nii, et kõik juba omandatud vanaduspensioniõigused säilivad.

18

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Düsseldorf (Düsseldorfi halduskohus, Saksamaa) kohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused õigusnormid nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt isik, kellel on ühes liikmesriigis ametniku staatus ja kes lahkub omal soovil teenistusest, et minna tööle teise liikmesriiki, kaotab talle ametnike vanaduspensionikindlustusskeemist tulenevad pensioniõigused ja kindlustatakse tagasiulatuvalt üldises vanaduspensionikindlustusskeemis, mille tagajärjel nimetatud isikule tekib õigus saada väiksemat vanaduspenisoni kui ta oleks saanud kaotatud pensioniõiguste alusel.

20

Kõigepealt olgu öeldud, et eelotsusetaotlusest ilmneb, et põhikohtuasja kaebaja ei vaidlusta ELTL artikli 45 rikkumisena mitte ametnike vanaduspensionikindlustusskeemist tulenevate vanaduspensioniõiguste kaotamist kui sellist, mis johtus sellest, et ta lahkus Nordrhein-Westfaleni liidumaal avalikust teenistusest, vaid ta vaidlustab niisuguse rikkumisena erinevuse avalikust teenistusest lahkumise hetkeks vastavas pensionikindlustusskeemis omandatud pensioniõiguste summa ja selle summa vahel, millele tal on nüüd õigus üldise vanaduspensionikindlustusskeemi raames.

21

Esimest eelotsuseküsimust tuleb seega mõista nii, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab küsimuse niisuguste õigusnormide kooskõlast ELTL artikliga 45 nagu on kõne all põhikohtuasjas, osas, milles nende normide tagajärjel tekib eelmainitud summade erinevus.

22

Sellega seoses olgu meenutatud, et kuigi liikmesriigid säilitavad pädevuse korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteemi, peavad nad siiski selle pädevuse teostamisel austama liidu õigust, eriti töötajate vaba liikumist ja asutamisvabadust puudutavaid aluslepingu sätteid (vt kohtuotsused 1.4.2008, Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 43, ning 21.1.2016, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 38).

23

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on isikute vaba liikumist käsitlevate aluslepingu sätete eesmärk hõlbustada igasugust liidu kodanike kutsetegevust kogu liidu piires ning nendega on vastuolus meetmed, mis võivad seada niisuguseid kodanikke ebasoodsamasse olukorda, kui nad soovivad tegelda majandustegevusega muu liikmesriigi kui nende päritoluliikmesriigi territooriumil. Selles kontekstis on liikmesriikide kodanikel eelkõige õigus, mille annab neile vahetult alusleping, lahkuda oma päritoluriigist ja minna mõne teise liikmesriigi territooriumile ja seal elada, et tegelda seal majandustegevusega (vt eelkõige kohtuotsused, 15.12.1995, Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punktid 94 ja 95; 1.4.2008, Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 44, ning 21.1.2016, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 39).

24

Kuigi liidu esmane õigus tõesti ei taga kindlustatule, et liikumine muusse liikmesriiki kui tema päritoluliikmesriik ei mõjuta tema sotsiaalkindlustust, eelkõige haigushüvitisi ja vanaduspensioni, kuna sõltuvalt erinevustest liikmesriikide süsteemide ja õigusnormide vahel võib selline liikumine olla asjaomase isiku jaoks seoses sotsiaalkindlustusega erinevatel juhtudel enamal või vähemal määral soodsam või ebasoodsam, nähtub kindlalt väljakujunenud kohtupraktikast siiski, et juhul, kui liikmesriigi õigusnormide kohaldamine on ebasoodsam, on need õigusnormid liidu õigusega kooskõlas ainult siis, kui need ei sea kõnealust töötajat ebasoodsamasse olukorda võrreldes nende töötajatega, kes tegutsevad ainult selles liikmesriigis, kus need normid kehtivad, ning kui need ei kohusta lihtsalt tasuma kasutuid sotsiaalkindlustusmakseid (vt kohtuotsus, 21.1.2016, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Nii on Euroopa Kohus korduvalt asunud seisukohale, et ELTL artiklite 45 ja 48 eesmärki ei saavutata, kui võõrtöötajad, kes on kasutanud vaba liikumise õigust, kaotavad sellised sotsiaalkindlustushüvitised, mis on neile tagatud ainult ühe liikmesriigi õigusaktide alusel (vt kohtuotsused, 1.4.2008, Gouvernement de la Communauté française ja gouvernement wallon, C‑212/06, EU:C:2008:178, punkt 46 ja 21.1.2016, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 41).

26

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et ELTL artiklite 45 ja 48 eesmärk on muu hulgas vältida seda, et töötajat, kes on vaba liikumise õigust kasutades omanud töökohti rohkem kui ühes liikmesriigis, koheldaks ilma objektiivse põhjenduseta ebasoodsamalt kui töötajat, kes on kogu oma karjääri vältel töötanud ainult ühes liikmesriigis (vt kohtuotsused 30.6.2011, da Silva Martins, C‑388/09, EU:C:2011:439, punkt 76, ning 21.1.2016, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 42).

27

Vaidlust ei ole selles, et nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 41–43 märkis, tähendavad niisugused õigusnormid, nagu põhikohtuasjas kohaldamisele kuuluvad, mille kohaselt Nordrhein-Westfaleni liidumaa ametnik peab loobuma ametniku staatusest juhul, kui ta lahkub avalikust teenistusest enne pensioniikka jõudmist, et töötada Saksamaa Liitvabariigis erasektoris või töötada mõnes teises liikmesriigis, asjassepuutuva isiku jaoks seda, et esitaks kaotab ta ametnikuna teenistuses oldud aastate arvust hoolimata õiguse saada vanaduspensioni ametnike vanaduspensionikindlustusskeemist ja teiseks kindlustatakse ta tagasiulatuvat üldises vanaduspensionikindlustusskeemis, mis annab õiguse saada märgatavalt väiksemas summas vanaduspensioni kui see, mida ta oleks saanud kaotatud pensioniõiguste kohaselt.

28

Niisugused õigusnormid kujutavad endast töötajate vaba liikumise piirangut, kuna ehkki need on kohaldatavad ka Nordrhein-Westfaleni liidumaa ametnikele, kes lahkuvad avalikust teenistusest, et töötada erasektoris oma päritoluliikmesriigis, võivad need õigusnormid sellegipoolest takistada kõnealuseid ametnikke lahkumast või pärssida kõnealuste ametnike soovi lahkuda oma päritoluliikmesriigist, et võtta vastu töö mõnes teises liikmesriigis. Sellised õigusnormid mõjutavad otse Nordrhein-Westfaleni liidumaa ametnike pääsu tööturule teistes liikmesriikides peale Saksamaa Liitvabariigi ning need võivad seega piirata töötajate vaba liikumist (vt selle kohta kohtuotsused 15.12.1995, Bosman, C‑415/93, EU:C:1995:463, punktid 98–100 ja 103, ning 21.1.2016, komisjon vs. Küpros, C‑515/14, EU:C:2016:30, punkt 47).

29

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et siseriiklikud meetmed, mis võivad takistada aluslepinguga tagatud põhivabaduste teostamist või muuta selle vähem atraktiivseks, võivad olla lubatud üksnes tingimusel, et need järgivad üldise huvi eesmärki, on selle saavutamise tagamiseks sobivad ega lähe kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige kohtuotsus, 12.9.2013, Konstantinides, C‑475/11, EU:C:2013:542, punkt 50).

30

Nordrhein-Westfaleni liidumaa ja Saksamaa valitsus väidavad, et kõnealuseid liikmesriigi õigusnorme õigustab legitiimne eesmärk tagada avaliku teenistuse korrakohane toimimine, kuivõrd need normid on eelkõige kantud eesmärgist tagada ametnike lojaalsus ja sellega avaliku teenistuse järjepidevus ja stabiilsus. Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil täpsustas Nordrhein-Westfaleni liidumaa, et seda eesmärki järgitakse avalikus teenistuses üldiselt ja konkreetselt ka Nordrhein-Westfaleni liidumaa avalikus teenistuses.

31

Eelnevaga seoses ja ilma et oleks tarvis teha otsust selle kohta, kas avaliku teenistuse korrakohane toimimine kujutab endast ülekaalukat üldist huvi, mis võib õigustada töötajate vaba liikumise piirangut, tuleb meenutada, et niisugune piirang peab igal juhul olema eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale, kui on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik.

32

Põhikohtuasjas kõne all olevad normid võivad osas, milles need võivad pärssida ametniku soovi lahkuda avalikust teenistusest, et tagada isiklik järjepidevus, mis kindlustab stabiilsuse kõnesoleva ametnikkonna ülesannete täitmisel, olla sobivad, et tagada kõnesoleva avaliku teenistuse nõuetekohane toimimine.

33

Selles osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et liikmesriigi õigusnormid ja muud erinevad asjassepuutuvad normid on konkreetse eesmärgi saavutamiseks sobivad üksnes juhul, kui need vastavad tõepoolest huvile saavutada see eesmärk ühtselt ja süstemaatiliselt (vt selle kohta kohtuotsused 10.3.2009, Hartlauer, C‑169/07, EU:C:2009:141, punkt 55, ning 19.5.2009, Apothekerkammer des Saarlandes jt, C‑171/07 ja C‑172/07, EU:C:2009:316, punkt 42).

34

Sellega seoses tuleb siseriiklikul kohtul, kes on ainsana pädev hindama faktilisi asjaolusid ja tõlgendama kohaldatavat siseriiklikku õigust, teha viimase kohtuinstantsina kindlaks, kas ja millises ulatuses õigusnorm vastab viidatud nõuetele (vt selle kohta kohtuotsused 13.7.1989, Rinner-Kühn, 171/88, EU:C:1989:328, punkt 15; 23.10.2003, Schönheit ja Becker, C‑4/02 ja C‑5/02, EU:C:2003:583, punkt 82, ning 26.9.2013, Ottica New Line di Accardi Vincenzo, C‑539/11, EU:C:2013:591, punkt 48).

35

Euroopa Kohus, kel palutakse anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, on pädev andma nimetatud kohtule põhikohtuasja toimikust ning esitatud kirjalikest ja suulistest seisukohtadest tuletatud juhiseid, mis võimaldavad siseriiklikul kohtul kohtuasja lahendada (kohtuotsused 20.3.2003, Kutz-Bauer, C‑187/00, EU:C:2003:168, punkt 52; 23.10.2003, Schönheit ja Becker, C‑4/02 ja C‑5/02, EU:C:2003:583, punkt 83, ning 26.9.2013, Ottica New Line di Accardi Vincenzo, C‑539/11, EU:C:2013:591, punkt 49).

36

Sellega seoses olgu öeldud, et Euroopa Kohtu käes olevast toimikust ja muu hulgas Nordrhein-Westfaleni liidumaa suulistest seisukohtadest nähtub, et liidumaa ametnik võib juhul, kui liidumaa tema ametivahetuse heaks kiidab, lahkuda kõnesoleva liidumaa teenistusest ja võtta vastu ametikoht mõne teise liidumaa või föderaalses avalikus teenistuses, ilma et teda tagasiulatuvalt kindlustataks üldises vanaduspensionikindlustusskeemis, mis tähendab, et ta saab nii toimides omandada vanaduspensioniõigused, mis on suuremad kui viimati nimetatud skeemist saadav ja sarnased õigustele, mille ta oli omandanud avaliku teenistujana oma esialgse tööandja juures.

37

Neil asjaoludel tuleb tuvastada, et eesmärk tagada Nordrhein-Westfaleni liidumaa avaliku teenistuse korrakohane toimimine, muu hulgas soodustades ametnike lojaalsust avalikus teenistuses, ei tundu olevat tagatud ei ühtselt ega süstemaatiliselt, kuna ametnikul on võimalik teisele ametikohale üleviimise korral saada ulatuslikumad vanaduspensioniõigused kui ta saaks tema tagasiulatuval kindlustamisel üldises vanaduspensionikindlustusskeemis, ehkki ta lahkub selle liidumaa avalikust teenistusest teise liidumaa või föderaalsesse avalikku teenistusse. Seega ei pärsi põhikohtuasjas kõne all olevad siseriiklikud normid ühelgi juhul ametnike soovi Nordrhein‑Westfaleni liidumaa avalikust teenistusest lahkuda.

38

Sellest järeldub, et kõnealuseid liikmesriigi norme ei saa pidada sobivaiks, et tagada avaliku teenistuse korrakohase toimimise eesmärk Nordrhein‑Westfaleni liidumaal. Seega ei saa neid niisuguse eesmärgiga õigustada.

39

Mis puudutab avaliku teenistuse korrakohase toimimise tagamist Saksamaal üldiselt, siis piisab tõdemusest, et isegi eeldades, et põhikohtuasjas kõne all olevad normid oleksid niisuguse eesmärgi saavutamiseks sobivad, lähevad need normid kaugemale sellest, mis on kõnesoleva eesmärgi saavutamiseks vajalik.

40

Nimelt toovad need normid juhul, kui rohkem kui 20 aastat avalikus teenistuses olnud ametnik lahkub enne pensioniikka jõudmist ametist, kaasa selle, et ta kaotab kõik tema teenistusaastatele vastavad vanaduspensioniõigused ametnike vanaduspensionikindlustusskeemis, kuna tagasiulatuv kindlustamine üldises vanaduspensionikindlustusskeemis annab õiguse oluliselt väiksemale vanaduspensionile kui see, mida ta oleks saanud esialgsete õiguste kohaselt. Lisaks nähtub eelotsusetaotlusest, et teatavate liidumaade õiguse järgi saavad nende liidumaade avalikust teenistusest lahkunud ametnikud ametnike vanaduspensionikindlustusskeemi raames saadud pensioniõigused säilitada, mis on põhikohtuasjas kõnesolevatest normidest vähem piirav meede.

41

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb vastata esimesele küsimusele, et ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugused õigusnormid nagu on kõne all põhikohtuasjas, mille kohaselt isik, kellel on ühes liikmesriigis ametniku staatus ja kes lahkub omal soovil teenistusest, et minna tööle teise liikmesriiki, kaotab talle ametnike vanaduspensionikindlustusskeemist tulenevad pensioniõigused ja kindlustatakse tagasiulatuvalt üldises vanaduspensionikindlustusskeemis, mille tagajärjel nimetatud isikule tekib õigus saada väiksemat vanaduspenisoni kui ta oleks saanud kaotatud pensioniõiguste alusel.

42

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, millised järeldused peab ta tegema ELTL artiklist 45 tulenevate nõuetega kooskõlla viimise kohta, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav.

43

Sellega seoses olgu meenutatud, et kooskõlalise tõlgendamise põhimõte nõuab, et siseriiklik kohus teeks kõik, mis on tema pädevuses, arvestades siseriiklikku õigust tervikuna ning kasutades siseriiklikus õiguses tunnustatud tõlgendusmeetodeid, et tagada liidu õiguse täielik toime ja saavutada liidu õiguse eesmärgiga kooskõlas olev tulemus (vt selle kohta kohtuotsused 24.1.2012, Dominguez, C‑282/10, EU:C:2012:33, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika ning 11.11.2015, Klausner Holz Niedersachsen, C‑505/14, EU:C:2015:742, punkt 34).

44

Samas on liikmesriigi õiguse kooskõlalise tõlgendamise põhimõttel teatavad piirid. Nii piiravad liikmesriigi kohtu kohustust – tugineda asjakohaste siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja kohaldamisel liidu õigusele – õiguse üldpõhimõtted ning kooskõlalise tõlgendamise põhimõte ei või olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendamisele (vt selle kohta kohtuotsused 15.4.2008, Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 100, ja 15.1.2014, Association de médiation sociale, C‑176/12, EU:C:2014:2, punkt 39).

45

Juhul kui kooskõlaline tõlgendamine ei ole võimalik, peab siseriiklik kohus kohaldama liidu õigust tervikuna ja kaitsma õigusi, mis see üksikisikutele annab, ning jätma vajaduse korral kohaldamata iga normi, mille kohaldamine annaks kohtuasja asjaoludel tulemuse, mis on vastuolus liidu õigusega (vt selle kohta kohtuotsus, 18.12.2007, Frigerio Luigi & C., C‑357/06, EU:C:2007:818, punkt 28).

46

Kui siseriiklik õigus näeb liidu õigust rikkudes ette eri isikurühmade erineva kohtlemise, tuleb ebasoodsamas olukorras olevaid isikuid kohelda samamoodi ja anda neile samad eelised, mis on ülejäänud isikutel. Liidu õiguse nõuetekohaselt rakendamata jätmise korral on soodustatud isikutele kohaldatav kord ainus süsteem, millele saab õiguspäraselt tugineda (vt selle kohta kohtuotsused 26.1.1999, Terhoeve, C‑18/95, EU:C:1999:22, punkt 57; 22.6.2011, Landtová, C‑399/09, EU:C:2011:415, punkt 51, ning 19.6.2014, Specht jt, C‑501/12–C‑506/12, C‑540/12 ja C‑541/12, EU:C:2014:2005, punkt 95).

47

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest ja nagu sai juba märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 36, on puudutatud isikutel juhul, kui nad vahetavad avaliku teenistuse raames välja tööandja, siirdudes näiteks ühelt liidumaalt teise või siis föderaaltasandi avalikku teenistusse, pensioniõigused, mis sarnanevad neile õigustele, mille nad omandasid oma esialgse tööandja juures teenistuses olles. See õiguslik raamistik on seega see süsteem, millele saab õiguspäraselt tugineda.

48

Järelikult peavad saksa ametnikel, kes on loobunud ametniku staatusest eesmärgiga teha sarnast tööd muus liikmesriigis kui Saksamaa Liitvabariik, olema ka vanaduspensioniõigused, mis on sarnased esialgse tööandja juures avalikus teenistuses olles omandatud pensioniõigustele.

49

Kõike eespool esitatut arvestades tuleb vastata teisele küsimusele, et ELTL artiklit 45 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab tagama selle artikli täieliku toime ja võimaldama töötajatele, kes on niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas kõne all olev, vanaduspensioniõigused, mis sarnanevad nende ametnike pensioniõigustele, kes säilitavad oma staažile vastavad pensioniõigused vaatamata tööandja vahetamisele avalikus teenistuses, ja sealjuures tuleb liikmesriigi kohtul tõlgendada selle liikmesriigi õigust kooskõlas nimetatud artikliga või siis kui niisugune tõlgendamine ei ole võimalik, siis jättes kohaldamata kõik sellega vastuolus olevad liikmesriigi õigusnormid ja kohaldades sama korda, mida kohaldatakse viimati nimetatud ametnike suhtes.

50

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: