Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62015TN0149

    Kohtuasi T-149/15: 26. märtsil 2015 esitatud hagi – Ben Ali versus nõukogu

    ELT C 262, 10.8.2015, p. 27–28 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    10.8.2015   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 262/27


    26. märtsil 2015 esitatud hagi – Ben Ali versus nõukogu

    (Kohtuasi T-149/15)

    (2015/C 262/37)

    Kohtumenetluse keel: inglise

    Pooled

    Hageja: Sirine (Cyrine) Bent Zine El Abidine Ben Haj Hamda Ben Ali (Tunis, Tuneesia) (esindaja: advokaat S. Maktouf)

    Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

    Nõuded

    Hageja palub Üldkohtul:

    tühistada nõukogu 31. jaanuari 2011. aasta otsus 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 28, 2.2.2011, lk 62) ning nõukogu 4. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 101/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 31, 5.2.2011, lk 1), mida on perioodiliselt uuendatud (1) ja muudetud (2) (edaspidi „vaidlustatud otsused”), osas, milles neis mainitakse hagejat,

    mõista kohtukulud välja nõukogult.

    Väited ja peamised argumendid

    Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

    Esimene väide, et tegemist on ilmse hindamisveaga. Kaebaja leiab, et arvestades Tuneesias aset leidnud poliitilisi muutusi ei ole sanktsioonide sisseseadmise põhjused enam kehtivad.

    Teine väide, et tegemist on ilmse hindamisveaga, sest Tuneesias hageja vastu algatatud kriminaalmenetlusega venitatakse, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et ta on „tõelise” uurimise all kuritegude eest, mis põhjendaks sanktsioonide kehtestamist.

    Kolmas väide, et vaidlustatud otsuseid ei ole piisavalt põhjendatud, sest nõukogu esitatud põhjendused hageja nimekirja kandmiseks pelgalt kordavad põhjendusi, mille tõttu sanktsioonid kehtestati.

    Neljas väide, et tegemist on põhiõiguste rikkumisega, sest tema suhtes on meelevaldselt kehtestatud meetmed, mille eesmärk on hõlbustada tulevast vara konfiskeerimist. Seetõttu on rikutud hageja õigust omandile ja tema süütuse presumptsiooni.

    Viies väide, et tegemist on ilmse hindamisveaga, sest nõukogu esitatud põhjendused ja nende aluseks olevad siseriikliku õiguse sätted ei ole kooskõlas sanktsioonide kehtestamise põhjustega.


    (1)  Nõukogu 27. jaanuari 2012. aasta otsus 2012/50/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 27, 31.1.2012, lk 11) ja nõukogu 31. jaanuari 2013. aasta otsus 2013/72/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 32, 1.2.2013, lk 20).

    (2)  Nõukogu 30. jaanuari 2014. aasta otsus 2014/49/ÜVJP, millega muudetakse nõukogu otsust 2011/72/ÜVJP teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 28, 31.1.2014, lk 38) ja nõukogu 30. jaanuari 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 81/2014, millega rakendatakse määrust (EL) nr 101/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Tuneesias (ELT L 28, 31.1.2014, lk 2).


    Top