1. 

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta ( 2 ), mille liikmesriigid pidid üle võtma 31. detsembriks 2003, andis peagi alust eelotsusetaotlustele ( 3 ). Asjaolu, et kõik liikmesriigid ei olnud vastavalt ELL artikli 35 lõikes 2 selle enne Lissaboni lepingut kehtinud versioonis ettenähtule näinud siseriiklike kohtute jaoks ette eelotsusetaotluste esitamise korda, on kaasa toonud olukorra, kus küsimusi, mis tuleks lahendada teatavate liikmesriikide endi poolt, esitatakse Euroopa Kohtule esimest korda alles nüüd, mil ELTL lepingule lisatud üleminekusätteid käsitleva protokolliga 36 ette nähtud üleminekuperiood on just lõppenud.

2. 

Euroopa Kohtul tuleb taas kord eelotsuse kiirmenetluses lahendada Euroopa vahistamismääruse kohta esitatud ulatuslikke küsimusi ( 4 ). Seda saab pidada ka eeldatavaks tagajärjeks, kuivõrd eelotsusetaotlus kuulub sellise menetluse raamesse, mille liidu seadusandja on ette näinud kiireloomulisena ( 5 ). Siiski ei takista see, või pigem – vastupidi – ajendab mind vastama viisil, mis arvestab kõiki käesoleva juhtumi spetsiifilisi asjaolusid.

3. 

Käesoleva eelotsusetaotlusega küsib High Courti (Iirimaa) Euroopa Kohtult, millised tagajärjed kaasnevad sellega, kui liikmesriik ei ole pidanud kinni tähtajast, mille jooksul on tal kohustus teha raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud lõplik otsus – olgu jaatav või eitav – mõne teise liikmesriigi antud Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta, ja seda eelkõige juhtudel, kui tagaotsitav on võetud sellise vahistamismääruse alusel vahi alla. High Court soovib olla kindel, kas riigi kohtuasutused, kel siiani on tulnud raamotsust 2002/584 rakendada ilma Euroopa Kohtu poolse vastuseta, on raamotsusest 2002/584 selle kohta tulenevaid nõudeid tõlgendanud õigesti, nii et edaspidi tehtavad toimingud on õiguspärased.

4.

Raamotsuse 2002/584 põhjendused 1, 5, 8, 12 ja 13 on sõnastatud järgmiselt:

[...]

[...]

[...]

5.

Raamotsuse 2002/584 artikkel 1 „Euroopa vahistamismääruse määratlus ja selle täitmise kohustus” näeb ette:

„1.   Euroopa vahistamismäärus on liikmesriigi väljaantud kohtuotsus, et teine liikmesriik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle kriminaalmenetluse raames kohtu alla andmise või vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Liikmesriigid täidavad mis tahes Euroopa vahistamismääruse vastastikuse tunnustamise põhimõtte alusel ja vastavalt käesoleva raamotsuse sätetele.

3.   Käesolev raamotsus ei ole mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on kirja pandud Euroopa Liidu lepingu artiklis 6.”

6.

Raamotsuse 2002/584 artikli 5, mis defineerib „[v]ahistamismääruse teinud liikmesriigis teatavatel juhtudel antavad tagatised”, punkt 3 sätestab:

„Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes täitva õigusasutuse poolt võib vahistamismäärust täitva liikmesriigi õiguse alusel kohaldada järgmisi tingimusi:

[...]

7.

Raamotsuse 2002/584 artiklid 11 ja 12 sätestavad:

„Artikkel 11

Tagaotsitava õigused

1.   Kui tagaotsitav vahistatakse, teatab vahistamismäärust täitev pädev õigusasutus vastavalt oma siseriiklikule õigusele sellele isikule Euroopa vahistamismäärusest ja selle sisust ning ka võimalusest nõustuda enda üleandmisega vahistamismääruse teinud õigusasutusele.

2.   Tagaotsitaval, kes on vahistatud Euroopa vahistamismääruse alusel, on õigus õigusnõustaja ja tõlgi abile vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikule õigusele.

Artikkel 12

Isiku vahi all pidamine

Kui isik võetakse vahi alla Euroopa vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusele. Isiku võib igal ajal vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriikliku õigusega, eeldusel et nimetatud liikmesriigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.”

8.

Raamotsuse 2002/584 artikkel 15, mis käsitleb üleandmisotsust, näeb ette:

„1   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2.   Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 3–5 ja artikliga 8, mis tuleb kiiresti saata ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 17 kehtestatud tähtaegu.

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.”

9.

Raamotsuse 2002/584 artikkel 17 „Euroopa vahistamismääruse täitmisotsuse tähtajad ja kord” sätestab:

„1.   Euroopa vahistamismäärust menetletakse ja see täidetakse viivitamatult.

2.   Juhul kui tagaotsitav nõustub üleandmisega, tuleks lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha kümne päeva jooksul pärast nõusoleku andmist.

3.   Muudel juhtudel tuleks lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta teha 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist.

4.   Kui erijuhtudel ei ole Euroopa vahistamismäärust võimalik täita lõikes 2 või 3 kehtestatud tähtaja jooksul, teavitab vahistamismäärust täitev õigusasutus sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja esitab viivituse põhjused. Sel juhul võib seda tähtaega veel 30 päeva võrra pikendada.

5.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus tagab kuni lõpliku otsuse tegemiseni Euroopa vahistamismääruse osas, et oleksid jätkuvalt täidetud materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks.

6.   Euroopa vahistamismääruse täimisest keeldumise korral tuleb esitada põhjused.

7.   Kui liikmesriik ei suuda erandlikel asjaoludel järgida käesolevas artiklis sätestatud tähtaegu, [teatab] ta sellest [Euroopa Õigusalase Koostöö Üksusele (Eurojust)] ja esitab viivituse põhjused. Lisaks sellele teatab liikmesriik, kes on pidevalt kogenud teise liikmesriigi poolseid viivitusi Euroopa vahistamismääruste täitmisel, sellest nõukogule, et hinnata liikmesriikide tasandil käesoleva raamotsuse rakendamist.”

10.

Raamotsuse 2002/584 artikkel 23, mis käsitleb tagaotsitava „[i]siku üleandmise tähta[egu]”, täpsustab:

„1.   Tagaotsitav antakse asjaomaste asutuste kokkulepitud päeval võimalikult kiiresti üle.

2.   Ta antakse üle hiljemalt kümne päeva jooksul pärast lõppotsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta.

3.   Kui tagaotsitava üleandmist lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul takistavad asjaolud, mis ei sõltu kummastki liikmesriigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue üleandmispäeva. Sellisel juhul toimub üleandmine 10 päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.

4.   Üleandmise võib erandkorras ajutiselt edasi lükata humanitaarsetel põhjustel, näiteks kui on alust arvata, et see ilmselt ohustaks tagaotsitava elu või tervist. Euroopa vahistamismäärus täidetakse, kui nimetatud põhjuseid enam ei ole. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teatab sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutusele ja nad lepivad kokku uues üleandmiskuupäevas. Sellisel juhul toimub üleandmine 10 päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.

5.   Kui lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel on isik ikka veel vahi all, vabastatakse ta.”

11.

Lõpuks, raamotsuse 2002/584 artikkel 26 „Vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vahi all peetud aja mahaarvestamine” sätestab:

„1.   Vahistamismääruse teinud liikmesriik arvab määratud vabadusekaotuse või vabadust piirava julgeolekumeetme tulemusel vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava karistuse kogupikkusest maha vahi all pidamise kogu kestuse, mis tulenes Euroopa vahistamismääruse täitmisest.

2.   Selleks edastab vahistamismäärust täitev õigusasutus või artikli 7 alusel määratud keskasutus vahistamismääruse teinud õigusasutusele üleandmise ajal kogu teabe, mis puudutab Euroopa vahistamismääruse alusel tagaotsitava vahi all pidamise pikkust.”

12.

Raamotsus 2002/584 võeti Iiri õigusesse üle 2003. aasta European Arrest Warrant Act’iga ( 6 ), mida on hiljem muudetud. EAW 2003 § 13 sätestab:

13.

EAW 2003 § 16 lõige 1 sätestab:

„Kui isik ei nõustu enda loovutamisega vahistamismääruse teinud riigile, võib High Court § 13 alusel kindlaks määratud kuupäeval või sellest hilisemal kuupäeval, mida ta peab sobivaks, anda määruse, millega otsustatakse, et isik antakse üle mõnele muule isikule, keda vahistamismääruse teinud riik on volitanud teda vastu võtma, juhul kui:

[...]

14.

EAW 2003 § 16 lõiked 9 ja 10 sätestavad:

15.

Dungannoni Magistrates’ Court, mis asub Põhja-Iirimaal Tyrone’i krahvkonnas (Ühendkuningriik) ( 7 ), andis 17. detsembril 2012 Põhja-Iirimaa prokuratuuri taotlusel F. Lanigani ( 8 ) suhtes välja raamotsusele 2002/584 tugineva Euroopa vahistamismääruse isiku kohtu alla andmiseks süütegudes, milleks on mõrv ja tulirelva valdamine kavatsusega ohustada inimese elu ning mis väidetavalt on toime pandud 31. mail 1998 Põhja-Iirimaal Tyrone’i krahvkonnas Dungannonis (Ühendkuningriik).

16.

High Court (Iirimaa) kinnitas 7. jaanuaril 2013 Euroopa vahistamismääruse, et Iiri politsei (An Garda Síochána) selle täidaks.

17.

Põhikohtuasja vastustaja vahistati 16. jaanuaril 2013 Euroopa vahistamismääruse alusel ning toimetati samal päeval High Courti ette. Ta ei nõustunud enda üleandmisega vahistamismääruse teinud liikmesriigile ja ta jäeti vahi alla, kuni teda puudutava üleandmistaotluse kohta tehakse lõplik otsus.

18.

Üleandmistaotlust käsitlev kohtuistung, mis pidi esialgse plaani kohaselt toimuma 29. jaanuaril 2013, lükati palju kordi erinevatel põhjustel edasi, muu hulgas seoses 3. juulil 2013 esitatud taotlusega kohtus esindaja abi kasutamiseks, mida võimaldati lõpuks 26. juulil 2013.

19.

Vahepeal jättis High Court 26. veebruaril 2013 rahuldamata põhikohtuasja vastustaja taotluse kautsjoni vastu vabastamiseks.

20.

Alles 26. novembril 2013 esitas põhikohtuasja vastustaja üleandmise suhtes üksteist vastuväidet (points of objection), mida kinnitas vande all antud ütlustega (affidavit) 16. detsembril 2013, ning mille ta lisas oma Belfastis asuva esindaja 19. veebruaril 2014 vande all antud ütlused.

21.

Põhikohtuasja taotleja ja vastustaja poolt Euroopa Kohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest nähtub, et põhikohtuasja vastustaja väidab peamiselt, et tema üleandmise korral vahistamismääruse teinud liikmesriigile oleks tema elu ohus. Ta on alates ajast, mil oli 17-aastane, olnud Provisional Irish Republican Army, seejärel Irish Natonal Liberation Army (Iiri Rahvuslik Vabastusarmee, lüh. INLA) liige ning väidab, et 7. septembril 1993 pani Iirimaa unionistlik paramilitaarne organisatsioon Ulster Freedom Fighters (UFF) tema suhtes toime esimese mõrvakatse. Samuti oli ta INLA teise mõrvakatse ohver 1. detsembril 1995. Ta on vande all antud ütlustes märkinud, et 1990. aastatel mõrvasid kas INLA oma kättemaksuaktsioonides (feud) või unionistliku paramilitaarse organisatsiooni liikmed viis tema armeekaaslast. Seetõttu otsustas ta põgeneda Iirimaale, kus vahetas turvalisuse kaalutlustel nime. Niisiis keeldub ta Põhja-Iirimaale tagasi pöördumast, kuna kardab, et ta võidakse seal lojalistidest ja vabariiklastest dissidentide poolt mõrvata ning leiab, et ei korrakaitsejõud ega kinnipidamisasutused ei saaks teda kaitsta.

22.

Kohtuasi saadeti 17. detsembril 2013 edasi kohtuistungil asja arutavale kohtunikule ning istungi ajaks määrati 3. veebruar 2014. See kohtuistung lükati põhikohtuasja taotleja taotlusel sellegipoolest kahel korral edasi, esmalt 28. aprillile 2014 ning seejärel 30. juunile 2014, kuna oodati teavet, mida oli Ühendkuningriigi ametiasutustelt küsitud võimaliku ohu kohta põhikohtuasja vastustaja elule.

23.

Põhikohtuasja taotleja palus 9. aprillil 2014 Põhja-Iirimaa keskasutuselt, UK National Crime Agency’lt teavet, milliseid meetmeid rakendatakse Põhja-Iirimaa vanglates n-ö riskivangide kaitsmiseks. Northern Ireland Prison Service (NIPS) vastas taotlusele 10. aprillil 2014, esitades täpsemat teavet selliste Põhja-Iirimaa kinnipidamisasutustes rakendatavate meetmete kohta, mille eesmärk on kaitsta kinnipeetavaid, kelle puhul esineb oht teiste kinnipeetavate poolt.

24.

Põhikohtuasja taotleja esitas 16. aprillil 2014 Põhja-Iirimaa keskasutusele teise teabetaotluse põhjuste kohta, millest tulenevalt tehti 1988. aasta mais toime pandud kuritegude kohta Euroopa vahistamismäärus alles 2012. aasta detsembris. Crown Solicitor’s Office, mis esindab Ühendkuningriigi valitsust Põhja-Iirimaal, vastas sellele taotlusele 24. aprilli 2014. aasta kirjas, tuues välja, et kuigi põhikohtuasja vastustaja tunnistati süüdistatavaks kiirelt, saadi tema vastutusele võtmiseks piisavad tõendid kokku alles 2011. aastal, ning Põhja-Iirimaa prokuratuur (Public Prosecution Service for Northern Ireland) algatas menetluse 4. mail 2012.

25.

High Courti kohtuistung üleandmistaotluse arutamiseks toimus alles 30. juunil 2014, kestes kolm päeva, ning põhikohtuasja vastustaja esitas seal terve rea küsimusi seoses menetluse ja tõenditega. Ta väitis nimelt, et võistleva menetluse nõudeid arvestades ei saa High Court teha otsust vahistamismääruse teinud liikmesriigilt saadud teabe alusel, välja arvatud juhul, kui see on vande all tõestatud ja kohtualuse advokaadil on õigus küsitleda kõiki taotleja poolt kutsutud tunnistajaid. High Court jättis põhikohtuasja vastustaja esitatud erinevad taotlused rahuldamata, tunnistades need mittevajalikeks, ning lükkas 4. juulil 2014 asjas otsuse tegemise edasi.

26.

High Court tegi 17. novembril 2014 otsuse, millega lahendas enne sisulise otsuse tegemist vajalikud küsimused. Ta märkis kõigepealt, et Euroopa vahistamismäärust puudutav menetlus ei toimu nende menetlus- ja tõendamiseeskirjade alusel, mida kohaldatakse Iiri õiguses menetlustele üldiselt, ning et täidesaatva õigusasutusena on tal õigus kontrollida teavet, mis on saadud Euroopa vahistamismääruse teinud riigilt. Edasi märkis High Court seoses põhikohtuasja vastustaja poolt esitatud tõenditega selle kohta, et vahistamismääruse teinud liikmesriiki väljaandmise korral oleks tema elu ohus, et enne üleandmise kohta otsuse tegemist peab kohus võimaluste piires olema veendunud, et kohtualusele on tagatud õigus elule, mis on kaitstud Iiri põhiseaduse ning 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklil 2 kohaselt. Sellest tulenevalt kutsus ta põhikohtuasja taotlejat üles uurima kõnesolevaid tõendeid, mida senini ei ole vaidlustatud, ja taotlema vahistamismääruse teinud liikmesriigilt täiendavat teavet põhikohtuasja vastustaja poolt osutatud ohu kohta. High Court täpsustas, et viib põhikohtuasja vastustaja esitatud teiste vastuväidete uurimise lõpule niipea, kui talle on esitatud teave, mida ta taotles.

27.

Põhikohtuasja taotleja esitas 27. novembri 2014. aasta kirjas Põhja-Iirimaa keskasutusele uue teabetaotluse, osutades taas asjaolule, et põhikohtuasja vastustaja väidab, et Põhja-Iirimaa kinnipidamisasutuses ohustaks lojalistidest ja vabariiklastest dissidendid tema elu sel määral, et kinnipidamisasutused ei suudaks tagada tema turvalisust. Kirjas, millele olid lisatud põhikohtuasja vastustaja 16. detsembril 2013 vande all antud ütlused ja tema esindaja 19. veebruaril 2014 vande all antud ütlus, palus ta keskasutusel võtta seisukoht, kas esineb tegelik ja vahetu oht põhikohtuasja vastustaja elule, ning kui see nii on, siis kas NIPS suudab tagada huvitatud isikule tõhusa kaitse (Ühendkuningriigi seisukohad, punkt 6). NIPS ja Põhja-Iirimaa Politseiamet (Police Service of Northern Ireland) vastasid sellele teabetaotlusele kahe 3. detsembri 2013. aasta kirjaga, mis edastati põhikohtuasja taotlejale 4. detsembril 2013.

28.

Põhikohtuasja vastustaja esitas 28. novembril 2014 vande all uue taotluse kautsjoni vastu vabastamiseks, mis saabus High Courti 1. detsembril 2014.

29.

8. detsembril 2014 esitas põhikohtuasja vastustaja seisukohad, kus taotles üleandmisest keeldumist põhjusel, et arvestades siseriiklikke kriminaalmenetlusnorme ja tõendamiseeskirju, kuid ka Iiri põhiseadust ja hartat, ei saa põhikohtuasja taotleja esitatud dokumente pidada tõenditena vastuvõetavaks, ning ka juhul, kui need peaks vastuvõetavaks tunnistatama, tuleks need tagasi lükata põhjusel, et neid ei ole võimalik vaidlustada ristküsitluses (cross-examination). High Court jättis selle taotluse sellegipoolest rahuldamata, kuna taotlus puudutas ettevalmistavaid küsimusi, mille kohta ta oli juba otsuse teinud.

30.

Põhikohtuasja vastustaja esitas 8. detsembril 2014 oma üleandmise kohta veel ühe vastuväite.

31.

15. detsembril 2014 toimus High Courti uus kohtuistung, kus põhikohtuasja vastustaja esindaja väitis eelkõige, et üleandmistaotlus tuleb jätta rahuldamata menetluse ülemäärase viivituse tõttu. Lisaks palus ta esitada viivitust puudutav küsimus Euroopa Kohtule. Lõpuks taotles ta vastustaja vabastamist kautsjoni vastu.

32.

High Court tegi põhikohtuasja vastustaja kautsjoni vastu vabastamise taotluse kohta otsuse 19. detsembril 2014. Põhikohtuasja vastustaja ei suutnud täita vabastamise tingimusi, kuna kautsjoni suuruseks oli määratud summa, mida tal polnud võimalik maksta.

33.

12. jaanuaril 2015 toimus High Courti uus istung, kus põhikohtuasja taotleja esitas vastuväite, mis puudutas asjaolu, et viivitusele menetluses tugineti alles selles etapis, ning väitis lisaks, et Supreme Court of Ireland on varem käsitlenud viivituse küsimust 19. detsembri 2005. aasta kohtuotsuses Dundon vs. Governor of Cloverhill Prison ( 9 ). Põhikohtuasja vastustaja väitis omalt poolt, et võimalus esitada Euroopa Liidu Kohtule eelotsuse küsimusi oli Iirimaa kohtutel olemas juba alates 1. detsembrist 2014, ning seega pole kohtuotsuses Dundon esitatud tõlgendus enam High Courtile siduv.

34.

Kohtuistung lükati edasi 18. jaanuarile 2015, mil High Court otsustas esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse menetluse viivituse kohta, märkides, et Iiri süsteem ei võimaldanud järgida raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegu ning sellest tulenevalt soovib ta selgust selle sätte tõlgendamiseks.

35.

Asja arutamist lükati veel palju kordi edasi, võimaldamaks põhikohtuasja pooltel teha ettepanekuid Euroopa Kohtule esitatava eelotsuse küsimuse sõnastamiseks ning esitada omapoolseid seisukohti.

36.

High Courtile esitati vahepeal, 2. veebruaril 2015 taotlus muuta kautsjoni rahalisi tingimusi, mis olid kindlaks määratud 19. detsembri 2014. aasta otsuses, kuid High Court jättis taotluse 9. veebruaril 2015 rahuldamata. Põhikohtuasja vastustaja kaebas selle otsuse edasi Court of Appeali.

37.

Neil asjaoludel esitas High Court oma 19. mai 2015. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 22. mail 2015, Euroopa Kohtule kaks järgnevat eelotsuse küsimust:

38.

High Court pidas oluliseks täpsustada, et on seisukohal, et Iiri süsteem ei võimaldanud järgida raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegu, et sellisest võimatusest tulenevad tagajärjed on tõsine probleem, mis õigustab eelotsuse taotlemist, ning et see, kuidas Euroopa Kohus mainitud sätet tõlgendab, võib mõjutada põhikohtuasjas tema poolt tehtavat lõplikku otsust.

39.

Ta rõhutab sellega seoses, et kohtuotsuses Dundon jättis Supreme Court rahuldamata habeas corpus’e taotluse, mille oli esitanud isik, keda peeti Euroopa vahistamismääruse alusel vahi all põhikohtuasjaga analoogsetel asjaoludel.

40.

Mainitud isik väitis, et juhul, kui High Court ei ole teinud Iiri õigusnormides ette nähtud 60-päevase tähtaja jooksul Euroooa vahistamismääruse täitmise kohta lõplikku otsust, siis tuleb ta vabastada. Supreme Court otsustas siiski, et vahi all hoidmine oli õiguspärane, ja märkis esiteks, et kui High Court ei tee otsust ette nähtud tähtaja jooksul, ei ole tagaotsitaval õigust sellele, et ta kohe vabastatakse, kuna, arvestades liikmesriikide põhimõttelist kohustust Euroopa vahistamismäärust täita, peab niisugune tagajärg peab olema ette nähtud selgelt ja ühemõtteliselt. Ta rõhutas lisaks, et High Courti kohustus täita Euroopa vahistamismäärust ei lõppenud 60-päevase tähtaja möödumisel. Ta lisas, et kõnesolevad tähtajad on kehtestatud liikmesriikide sisemise distsipliini huvides, mitte eesmärgiga anda õigusi üksikisikutele. Lõpuks lisas ta täpsustuseks, et siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada kooskõlas raamotsusega 2002/584.

41.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palus sama otsusega Euroopa Kohtul kohaldada käesolevale eelotsusetaotlusele kiirmenetlust vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 107.

42.

Ta väitis sellega seoses, et kõnesoleva eelotsusetaotlusega esitatakse üks või mitu küsimust ELTL kolmanda osa V jaotisega reguleeritud valdkondades ning et põhikohtuasja vastustaja on olnud vahi all alates 16. jaanuarist 2013. Lisaks sellele täpsustab ta, et kavatseb järgida Supreme Courti kohtuotsust Dundon, kuid soovib enne otsuse tegemist kasutada juhust, et veenduda Euroopa Kohtu seisukohtades.

43.

Neil asjaoludel otsustas Euroopa Kohtu neljas koda 28. mail 2015 ettekandja-kohtuniku ettepaneku põhjal ja pärast kohtujuristi ärakuulamist rahuldada eelotsusetaotluse esitanud kohtu taotluse lahendada eelotsusetaotlus kiirmenetluses. Samuti otsustas ta kodukorra artikli 113 lõike 2 alusel teha Euroopa Kohtule ettepanek määrata kohtuasi läbivaatamiseks suuremale kohtukoosseisule.

44.

Euroopa Kohtu neljas koda tegi kodukorra artikli 109 lõike 2 alusel põhikohtuasja pooltele, eelotsusetaotluse esitanud kohtu asukohaliikmesriigile ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 23 esimeses lõigus nimetatud institutsioonidele ettepaneku esitada kirjalikud seisukohad 15. juuniks 2015. Kodukorra artikli 109 lõike 2 alusel kutsus Euroopa Kohus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriiki esitama omapoolsed kirjalikud seisukohad samaks kuupäevaks või osaleda kohtuistungil.

45.

Põhikohtuasja taotleja ja vastustaja, Ühendkuningriigi valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad ette nähtud tähtajaks.

46.

Põhikohtuasja taotleja ja vastustaja, Iirimaa, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon esitasid suulised seisukohad ka 1. juuli 2015. aasta kohtuistungil.

47.

Põhikohtuasja taotleja pakub välja, et kuigi küsimusi tuleks uurida koos, tuleks neile vastata eraldi, väites, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib põhimõtteliselt selgust, millised tagajärjed on üleandmismenetlusele asjaolul, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegadest ei ole kinni peetud. Ta leiab, osutades selles osas Supreme Courti kohtuotsusele Dundon, et tähtaegade möödumine ei anna põhikohtuasja vastustajale mitte mingisuguseid õigusi – ei õigust vabastamisele ega mis tahes muid õigusi. Vastavalt siseriikliku menetlusautonoomia põhimõttele on siseriikliku kohtu ülesanne uurida, kas menetluse kestus on kahjustanud tagaotsitava õigusi sel moel, et tema üleandmisega rikutaks tema põhiõigusi. Ta lisas kohtuistungil, et põhikohtuasja vastustaja poolt välja toodud arvamust, et üleandmistaotluse rahuldamata jätmine on juhtudel, mil raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegadest ei ole kinni peetud, täitvate liikmesriikide jaoks kõige hoiatavam sanktsioon, ei saa mainitud raamotsuse alusel millegagi põhjendatuks lugeda.

48.

Ta märgib esiteks, et raamotsuse 2002/584 artikkel 17 ei sisalda ühtki sätet, mis käsitleks üleandmismenetlust pärast selles ette nähtud tähtaegade möödumist, ega näe erinevalt raamotsuse artiklist 23 ette tagaotsitava vabastamist. Pealegi ei ole artikli 17 lõigetes 2 ja 3 kasutatud mitte käskivat, vaid tingivat kõneviisi ( 10 ). Kuigi on tõsi, et raamotsuse artikli 15 lõikes 1 on märgitud, et „[v]ahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas raamotsuses määratletud aja jooksul ja tingimustel „otsuse”[ ( 11 )], kas isik tuleb üle anda”, tuleb seda sätet lugeda koostoimes raamotsuse artikli 17 lõigetega 2 ja 3. Euroopa Kohus on sellega seonduvalt kohtuotsuses F ( 12 ) otsustanud, et „raamotsuse artikli 17 ette nähtud tähtaegu peab tõlgendama nii, et nendega nõutakse, et lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtaks „põhimõtteliselt” kas 10 päeva jooksul pärast nõusoleku andmist tagaotsitava üleandmiseks või teistel juhtudel 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist”. Järelikult on Euroopa Kohus möönnud, et Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta on võimalik teha õiguspärane lõplik otsus väljaspool ette nähtud tähtaegu ning et nende tähtaegade järgimata jätmine ei tähenda, et menetlus aegub.

49.

Pealegi on tähtaegade järgimata jätmisel tagajärjed, ning need on ette nähtud raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõikes 7. Artikkel 17 tervikuna võetuna kehtestab süsteemi, kus lõplikud otsused Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta peab juhul, kui tagaotsitav ei nõustu üleandmisega, põhimõtteliselt tehtama 60 päeva jooksul, ning seda tähtaega võib 30 päeva võrra pikendada, kusjuures on täpsustatud, et kui vahistamismäärust täitev liikmesriik ei suuda tähtaegu järgida, teatab ta sellest Eurojustile, ja teiseks, et vahistamismääruse teinud liikmesriik võib juhul, kui tähtaegu ei järgita korduvalt, teatada sellest nõukogule.

50.

Teiseks on see tõlgendus pealegi kooskõlas raamotsuse 2002/584 reguleerimiseseme ja eesmärkidega, milleks ELTL artikli 67 kohaselt on kriminaalasjades rakendatavate politsei ja õigusasutuste koostöö meetmetega tagada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal kõrge turvalisuse tase. Seega süsteem, mille kohaselt tuleks vabastada tagaotsitav, keda otsitakse taga seoses kriminaalmenetlusega või kelle kohta on tehtud süüdimõistev kohtuotsus, oleks selle eesmärgi vastand. Pealegi, kui tagaotsitavad üleandmismenetluses ette nähtud tähtaegade möödumisel ootamatu pöördena vabastataks, kahjustaks see kriminaalasjades tehtava koostöö edendamise eesmärke. Kui sundida liikmesriike järgima raamotsuses 2002/584 ette nähtud eesmärke, kui nad neid järgida ei suuda, ei aitaks see kaasa koostöö edendamisele ja tooks eelkõige kaasa ohu, et tähtaegadest kinnipidamise võimatuse korral ei toimu tagaotsitava üleandmist.

51.

Kolmandaks ei ole ELTL V jaotise 5. peatükis ja raamotsusega 2002/584 taotletavad tõhususe ja kiiruse eesmärgid mõeldud kaitsma tagaotsitava põhiõigusi. Nende eesmärk on tagada võimaluste piires kohtuotsuste vaba liikumine, et edendada kriminaalasjades toimuvat õigusemõistmist kogu liidus ja seeläbi tõhusamalt võidelda kuritegevuse, eelkõige organiseeritud kuritegevuse vastu. Raamotsuses 2002/584 kindlaks määratud tähtaegade konkreetne eesmärk on tagada, et õigusemõistmisest kõrvalehoidvate isikute kriminaalmenetluses kohtu alla andmine toimuks nii kiiresti, kui on mõistlikult võimalik. Seega ei mõjuta asjaolu, et täitev õigusasutus vajab Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks rohkem kui 60 või 90 päeva, tagaotsitava õigusi.

52.

Neljandaks ei mõjuta, nagu nähtub raamotsuse 2002/584 põhjendusest 12 ja artikli 1 lõikest 3, raamotsus kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis tulenevad Euroopa Liidu lepingu artiklist 6. Raamlepingu põhjendus 10 arendab seda edasi, täpsustades, et Euroopa vahistamismääruse rakendamise võib peatada vaid juhul, kui on rikutud ELL artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid, ning mitte ette nähtud tähtaegade eiramise korral. Kohtuistungil möönis põhikohtuasja taotleja selles osas, et EIÕK artiklit 5 käsitlevat Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat tuleb järgida, kuid erinevalt komisjoni seisukohast tuleb seda järgida üksnes artikli 5 lõike 1 punkti f, kuid mitte artikli 5 lõike 4 osas. Niisiis on EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f rikutud vaid juhul, kui riigi pädevad ametiasutused on rikkunud siseriiklikke menetlusnorme ega ole menetluses toiminud hoolikalt, mistõttu isiku vahi all pidamise aeg pikeneb ebamõistlikult ( 13 ). Teisiti on juhtudel, mil tähtaegade möödalaskmise on põhjustanud tagaotsitav, nagu see oli põhikohtuasjas. Igal juhul ei ole kinnipeetava isiku vabastamine automaatne, ja arvesse tuleb võtta hoopis asjaolude kogumit, eelkõige põgenemise ohtu, aega, mille vältel on isikut kinni peetud, ja seda, kuivõrd kinnipeetav isik on olnud tähtaegade osas viivitamise põhjustaja, kuna vastasel juhul kahjustataks raamotsuse 2002/584 eesmärgi saavutamist. Põhikohtuasjas on vastustaja see, kellest peamiselt sõltusid üleandmismenetluse tähtajad ja kes seega vastutab vahi all pidamise aja pikenemise eest.

53.

Põhikohtuasja taotleja järeldab sellest, et raamotsus 2002/584 ei sisalda sätteid, mis vähendaksid Euroopa vahistamismääruse kaalukust juhul, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei suuda artiklis 17 ette nähtud tähtaegade jooksul otsust teha, kuna viimati nimetatu saab oma kohustusi täita ka pärast nende tähtaegade möödumist.

54.

Põhikohtuasja vastustaja väidab kirjalikes seisukohtades, et High Courtis toimuvat menetlust mõjutanud erinevaid viivitusi ei saa käsitada erandlike asjaoludena raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõike 7 mõttes. Seda arvestades toob ta välja artikli 17 rikkumiste juhtudeks rea lahendusi, mida saaks rakendada eraldi või kumulatiivselt, nimelt keelduda tema üleandmisest vahistamismääruse teinud liikmesriigile, kogu eelvangistuse kestuse mahaarvamine, vabastamine kautsjoni vastu mõistlikel tingimustel ja lõpuks kahe asjassepuutuva liikmesriigi poolt talle kahju hüvitamine, nii et selle jagamisel oleks arvestatud ühe ja teise riigi panust tekkinud viivituste kujunemises.

55.

Ta täpsustab selle kohta, et kuna common law süsteemis puudub raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikega 5 võrdväärne säte, siis üleandmisest keeldumine vahistamismääruse teinud liikmesriigile, mis on lähedane common law süsteemis tuntud habeas corpus-menetlusele, on Euroopa vahistamismäärusi täitvate liikmesriikide jaoks põhjendamatute viivituste vältimiseks kõige hoiatavam lahendus, arvestades et Iiri õiguses võimaldab Criminal Law (Jurisdiction) Act 1976 anda isiku Iirimaal kohtu alla süütegude eest, mis on toime pandud Põhja-Iirimaal, nagu seda on põhikohtuasjas käsitletavad süüteod. Kohtuistungil täpsustati, et raamotsus 2002/584 ei välista sellist võimalust, mis pealegi vastab proportsionaalsuse põhimõtte nõuetele.

56.

Põhikohtuasja vastustaja väidab lisaks, et pakkus High Courtile välja veel muid eelotsuse küsimusi, mida Euroopa Kohtule esitada ei otsustatud, ning märgib, et ta soovib, et Euroopa Kohus neid uuriks.

57.

Suulistes seisukohtades lisas põhikohtuasja vastustaja, et on seisukohal, et tähtaegade ületamise peamine põhjus on selles, et põhikohtuasja taotleja jaoks on tegu tema jaoks uue menetlusega, millel ei ole Iiri kohtutes pretsedenti.

58.

Saksamaa valitsus tegi suulistes seisukohtades ettepaneku vastata esimesele küsimusele, et raamotsuse 2002/584 arrtikkel 17 koostoimes artikliga 15 paneb vahistamismäärust täitvale liikmesriigile kohustuse üleandmismenetlust jätkata vaatamata asjaolule, et ette nähtud tähtajad on möödunud. Selline järeldus tuleneb raamotsuse sätete grammatilisest ja süstemaatilisest tõlgendusest ning kohtuotsusest F ( 14 ). Raamotsuse eesmärk on kiirendada süüdimõistetute või kahtlustatavate üleandmist vahistamismäärust täitvate õigusasutuste vahel. Nende tähtaegade järgimata jätmine ei kahjusta automaatselt selle eesmärgi saavutamist, kui niisugused viivitused on põhjendatud. Nii on see põhikohtuasjas, kus vahistamismäärust täitev Iiri ametiasutus pidi kontrollima, kas juhul, kui põhikohtuasja vastustaja peaks vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle antama, oleks ta elu tegelikult ohus.

59.

Mis puudutab teist küsimust, siis on Saksamaa valitsus seisukohal, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmine ei saa olla aluseks sellele, et kinnipeetaval oleks õigus vabastamisele, arvestades et niisugune õigus põhineb muudel alustel. Saksamaa valitsuse sellekohane analüüs lähtub raamotsuse 2002/584 artiklist 12, mis näeb ette, et otsuse tagaotsitava jätkuva vahi alla pidamise üle Euroopa vahistamismääruse täitmisel teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus. Kuigi on selge, et see otsus tuleb teha siseriikliku õiguse alusel, peab siseriiklik kohus ühtlasi kohaldama ka hartat ja EIÕK artiklit 5, millele on viidatud selgitustes harta artikli 6 kohta.

60.

Saksamaa valitsus tuletab selles suhtes meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib sellise isiku õigus vabadusele, kelle suhtes on väljaandmismenetlus pooleli, olla tulenevalt seaduses ette nähtud menetlusest piiratud, kuid niisugune piirang on lubatav siiski vaid niivõrd, kuivõrd vahi all pidamise kestus on mõistlik, mida tuleb hinnata igal üksikjuhtumil eraldi. Kindlasti peab olema täidetud tingimus, et menetlus oleks igal viidud läbi hoolsalt. Selle nõude kontroll tähendab, et arvesse tuleb võtta nii menetlust terviklikuna kui ka iga selle etappi. Seda silmas pidades on raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade ületamine vaid üks neid asjaolusid, mida tuleb arvesse võtta. Põhikohtuasja puhul tuleb ühtlasi arvesse võtta ka seda, et põhikohtuasja vastustaja on aktiivselt kasutanud oma menetlusõigusi, ning asjaolu, et eri menetlustoimingute tegemine näib olevat olnud aeglane, ning kohtuistungite korduvat edasilükkamist.

61.

Hispaania valitsus leiab esimese küsimuse kohta, et Euroopa vahistamismääruse täitmise tähtaegade järgimata jätmine ei tähenda, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peaks jätma üleandmistaotluse rahuldamata. Teise küsimuse suhtes on ta seisukohal, et tagajärjed, mis võivad kaasneda sellise Euroopa vahistamismääruse täitmisega viivitamisega nii nagu põhikohtuasjas, on hõlmatud siseriikliku õigusega.

62.

Ta märgib kõigepealt, et raamotsuse 2002/584 eesmärk on kehtestada lihtsustatud menetlus kuritegude toimepanemises kahtlustatavate isikute üleandmiseks, et vastastikuse tunnustamise põhimõttele tuginedes tõhustada, lihtsustada ja kiirendada liikmesriikidevahelist õigusasutuste koostööd. Sellest põhimõttest tuleneb liikmesriikidele kohustus Euroopa vahistamismäärust kõigil juhtudel täita, arvestades raamotsuse 2002/584 artiklitega 3, 4 ja 5 ette nähtud erandeid ja tingimusi. Pealegi on Euroopa Kohus korduvalt otsustanud, et liikmesriikidele liidu õigusest tulenevate kohustuste täitamata jätmist ei saa õigustada ei siseriiklikul tasandil esinevad raskused ega siseriiklikud õigusnormid.

63.

Hispaania valitsus rõhutab järgmiseks, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade mittejärgmine ei saa mitte kuidagi tuua kaasa vahistamismäärust täitva liikmesriigi kohustuse kadumist. Tagajärjed, mis on Euroopa vahistamismääruse täitmiseks lõpliku otsuse tegemisega viivitamisel, on välja toodud raamotsuse artikli 17 lõikes 7, mis näeb ette kohustuse teavitada Eurojusti ja kui see on asjakohane, siis nõukogu. See kohustus kehtestati liikmesriikide jaoks ühise minimaalse distsipliini jaoks, arvestades kohtuliku kontrolli piiranguid, mis oli õigusasutustevahelisele koostööle kriminaalasjades nähtud ette endises ELL artiklis 35. Kui Euroopa vahistamismäärust ei täideta artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumise tõttu, kahjustaks see raamotsuse 2002/584 kasulikku mõju ja võiks ärgitada isikuid, kelle suhtes on tehtud Euroopa vahistamismäärus, kasutama selle täitmise vältimiseks venitamistaktikat. Hispaania valitsus viitab sellega seoses kohtuotsusele F ( 15 ).

64.

Kolmanda ja viimase asjaoluna leiab Hispaania valitsus, et Euroopa vahistamismääruse täitmiseks vahi alla võetud isiku õigused on toodud raamotsuse 2002/584 artiklites 11–14. Euroopa vahistamismääruse täitmisega viivitamise tagajärjed tagaotsitava isiku jaoks määratakse kindlaks vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikus õiguses, arvestades et meetmed, mis on vajalikud niisuguse isiku põgenemise vältimiseks, tuleb võtta vastavalt raamotsuse artiklile 12, ning tagatud peab olema isiku tegelikuks üleandmiseks vajalike materiaalsete tingimuste täitmine vastavalt raamotsuse artikli 17 lõikele 5. Tagaotsitava ajutise vahi all pidamise või kautsjoni vastu vabastamise otsustab vahistamismäärust täitev õigusasutus vastavalt siseriiklikule õigusele, kuna see valdkond ei ole ühtlustatud ning selle kohta kehtib jätkuvalt menetlusautonoomia põhimõte, arvestades võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. Põhikohtuasjas on kahte viimati nimetatud põhimõtet järgitud nõuetekohaselt, kuna põhikohtuasja vastustajal oli vastavalt siseriiklikele õigusnormidele võimalus esitada taotlusi enda kautsjoni vastu vabastamiseks, millest teine on jätkuvalt menetlemisel.

65.

Prantsusmaa valitsus kohtuistungil komisjoni seisukohtadega ei nõustunud. Ta on esimese küsimuse suhtes seisukohal, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmine ei mõjuta vahistamismäärust täitva õigusasutuse kohustust teha otsus tagaotsitava üleandmise küsimuses ja selle tagajärg ei saa olla tagaotsitava vabastamine. Teise küsimuse kohta leiab valitsus, et nende tähtaegade järgimata jätmine ei anna eriõigusi tagaotsitavale, keda peetakse pärast nende tähtaegade möödumist jätkuvalt vahi all.

66.

Mis puudutab esimest küsimust, siis tuletab valitsus esmalt meelde, et vastavalt Euroopa Kohtu kohtuotsusele F ( 16 ) on nendest tähtaegadest kinnipidamine põhimõtteliselt kohustuslik. Sellegipoolest ei ole Euroopa Kohus võtnud seisukohta nende järgimata jätmise tagajärgede osas. Raamleping 2002/584 ei näe selles suhtes ette sanktsioone, vaid üksnes Eurojusti ning asjakohastel juhtudel nõukogu teavitamise vastavalt artikli 17 lõikele 7. Seega peab vahistamismäärust täitev õigusasutus pärast sellise tähtaja möödumist tegema lõpliku otsuse.

67.

Järgmiseks rõhutab Prantsusmaa valitsus, et ükski raamotsuse 2002/584 säte ei näe ette, et tagaotsitav tuleks artiklis 17 ette nähtud tähtaja möödumisel vabastada, mis on vastandlik nõue sellele, mis on ette nähtud artikli 23 lõikes 5, mis näeb sõnaselgelt ette, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab – vastupidi – vastavalt artikli 17 lõikele 5 tagama, et vajalikud materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks oleksid täidetud. Lisaks kinnitavad seda tõlgendust raamotsuse 2002/584 ettevalmistavad materjalid, mis osutavad selles küsimuses komisjoni esialgse ettepaneku kõrvalejätmisele.

68.

Lisaks on Prantsusmaa valitsus seisukohal, et selline tõlgendus on ainus, mida kasutades on võimalik saavutada raamotsusega 2002/584 taotletavaid eesmärke, mis on kiirendada liikmesriikide kohtute vahelist koostööd, kuid samas ka sellist koostööd lihtsustada. Seega, kui pidada lubatavaks, et tagaotsitavad tuleb kõnesoleva tähtaja möödumisel vabastada, ärgitaks see neid kasutama venitamistaktikat.

69.

Prantsusmaa valitsus leiab veel, et vajadus tagada põhiõiguste järgimine ei peaks selliste tagajärgedeni viima. Mõistagi on harta artikkel 6 ning EIÕK artikli 5 lõike 1 punkt f ja lõige 4 asjakohased, nagu ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika nende kohta. Prantsusmaa valitsus leiab siiski, et komisjon on teinud kohtupraktikast ekslikud järeldused. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et hinnangus väljaandmise eesmärgil kinnipidamise õiguspärasusele peab igal üksikjuhtumil arvestatama kõiki juhtumi asjaolusid, nii et pole võimalik järeldada, et tagaotsitava jätkuv vahi all pidamine raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumisel oleks harta artikliga 6 iseenesest ja põhimõtteliselt vastuolus. Samuti ei saa sellest kohtupraktikast tuletada, et vaid ette nähtud tähtaegade möödumine annab võimaluse järeldada, et menetlus ei ole läbi viidud nõutava hoolsusega.

70.

Lõpuks, igal juhul ei takista raamotsus 2002/584 vahistamismäärust täitvat õigusasutust – juhul, kui ta leiab, et see on asjakohane – vahi all olevat tagaotsitavat siseriiklikule õigusele tuginedes vabastamast vastavalt artiklis 12 ettenähtule kas enne või pärast artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumist.

71.

Teise küsimusega seoses tuletab Prantsusmaa valitsus meelde, et raamotsuse 2002/584 artiklis 26 on ette nähtud üksnes see, et ajavahemik, mille vältel tagaotsitavat vahistamismäärust täitvas liikmesriigis vahi all hoiti, tuleb vahistamismääruse teinud liikmesriigis kantava vabadusekaotuse kogupikkusest maha arvestada. See on vahistamismääruse teinud liikmesriigi kohustus, mis ei sõltu artiklis 17 ette nähtud tähtaegadest kinnipidamisest vahistamismäärust täitvas liikmesriigis. Pealegi ei näe raamotsus 2002/584 ette, et kõnesolevate tähtaegade järgimata jätmine tooks kaasa õiguse hüvitisele, ning seega on liikmesriigid vabad niisuguse õiguse ise kehtestama.

72.

Madalmaade valitsus teeb ettepaneku vastata mõlemale eelotsuse küsimusele eitavalt. Ta leiab, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmine ei mõjuta kuidagi üleandmise kohustust, kuna see säte näeb vahistamismäärust täitva liikmesriigi jaoks ette ainult hoolsuskohustuse. Ettenähtud tähtajad on selged ning neid tuleb järgida viisil, mis tagaks üleandmismenetluse kiiruse. Siiski juhul, kui neid ei järgita, ei ole sellel tagajärgi niisuguse kinnipeetava isiku õigustele, kelle kohta ei ole üleandmist puudutavat lõplikku otsust veel tehtud.

73.

Raamotsus 2002/584 näeb selgelt ette, et tähtaegade järgimata jätmine ei mõjuta kohustust teha üleandmise kohta lõplik otsus. Lisaks ei anna raamotsuse 2002/584 artikkel 17 tagaotsitavale, kes on vahi all, selles ette nähtud tähtaegade möödalaskmise juhuks mitte mingeid õigusi. Kuigi nende tähtaegade möödalaskmisel on kinnipeetava isiku olukorda mõjutavad tagajärjed, on need artiklist 17 sõltumatud. Riikide põhiseadused ja EIÕK artikkel 5 on need aktid, mis näevad ette väljaandmise eesmärgil vahi all peetavate isikute juhtumite menetlemisega seonduva hoolsuskohustuse. Harta ei kuulu kohaldamisele, kuna raamotsuse 2002/584 artikli 12 kohaldamisel peab otsuse vahi all pidamise kohta tegema vahistamismäärust täitev õigusasutus vastavalt oma siseriiklikule õigusele. Niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas ei rakenda siseriiklik kohus järelikult hartas ette nähtud õigusi.

74.

Siiski leiab Madalmaade valitsus, et liikmesriigid peavad järgima kinnipeetava isiku õigustega seonduvalt oma hoolsuskohustust. Isikul peab seega olema võimalik taotleda vahi all pidamise kui olukorra muutmist, ning seda võidakse muuta ka õigusasutuse algatusel. Pädev siseriiklik kohus on see, kes peab uurima, kas jätkuv vahi all pidamine on proportsionaalne, arvestades tagaotsitava põgenemise ohtu ning seda, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud 90-päevast maksimaaltähtaega ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

75.

Ühendkuningriigi valitsus, kes suulistes seisukohtades keskendus teisele küsimusele antavale vastusele, leiab, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade ületamine ei anna vahi alla võetud tagaotsitavale õigust vabastamisele. Ta tugineb oma seisukohas kõnesoleva sätte grammatilisele tõlgendusele ning raamotsuse – mis reguleerib tähtaegade järgimata jätmise tagajärgi sõnaselgelt – ettevalmistavatele materjalidele ning ülesehitusele.

76.

Ta lisab, et kui ka selline õigus tuleneks raamotsuse 2002/584 artikli 17 sätetest – mis siiski nii ei ole –, ei saaks sellele tugineda isik, kes ise oma käitumisega on olnud viivituse põhjustaja. Mis tahes muu vastupidine tõlgendus kahjustaks raamotsuse eesmärgi saavutamist. Isegi eeldades, et niisugune õigus eksisteerib – mis küll nii ei ole –, ei saaks sellele tugineda siseriiklikes kohtutes, kuna vastavalt ELL varasema redaktsiooni artikli 34 lõike 2 punktile b ei ole raamotsusel vahetut õigusmõju.

77.

Ühendkuningriigi valitsus rõhutab ühtlasi, et ranged tähtajad võivad kahjustada kinnipeetava isiku põhiõigusi, kuna ta võidakse – nagu põhikohtuasjas – anda üle vahistamismääruse teinud liikmesriigile ilma, et oleks kontrollitud, kas sellega satuks tema elu tegelikult ohtu või mitte.

78.

Ta toonitab seoses vahi all oleva isiku õigusega vabadusele, mis on põhiõigus, et siseriiklikud kohtud peavad vastavalt siseriiklikule õigusele, EIÕK‑le ja hartale juhul, kui liidu õigus on kohaldatav, järjepidevalt kontrollima, mil määral on kinnipidamine põhjendatud. See nõue kehtib ka enne seda, kui raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtajad on möödunud. Siseriiklikel kohtutel tuleb selle kontrollimise käigus hinnata kõiki asjaolusid kogumis, sealhulgas menetlusõiguste kasutamist kinnipeetava poolt, põgenemise ohtu ning võimalusi viimati nimetatu kautsjoni vastu vabastamiseks.

79.

Lõpuks pakub Ühendkuningriigi valitsus, et esimesele küsimusele tuleks kindlasti vastata, et raamotsuse 2002/584 artikli 17 kontekstis tuleks pidada lubatavaks vaid tagajärgi, mis tulenevad selles sättes ette nähtud tähtaegade järgimata jätmisest. Vahistamismäärust täitval liikmesriigil on ka nende tähtaegade järgimata jätmise korral siiski kohustus Euroopa vahistamismäärus täita. Ta pakub välja, et teisele küsimusele tuleks vastata, et tagaotsitaval ei ole selles artiklis ette nähtud tähtaegade möödumisel õigust kohesele vabastamisele.

80.

Komisjon tuletab kõigepealt meelde, et raamotsusega 2002/584 kehtestati süüdimõistetute või kohtu alla andmiseks tagaotsitavate üleandmiseks uus lihtsustatud ja tõhusam kord, mis vahetas välja tavapärased väljaandmismenetlused ning mis hõlbustab ja kiirendab õigusalast koostööd, et kujundada liidust vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala. See kord põhineb vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mis on õigusalase koostöö nurgakivi, mille põhimõttelist tähtsust on Euroopa Kohus meenutanud arvamuses 2/13 ( 17 ) ning mis ise tugineb liikmesriikidevahelisele vastastikusele usaldusele selles suhtes, et nende vastavad õiguskorrad suudavad tagada põhiõiguste võrdväärse ja tõhusa kaitse. See tähendab, et liikmesriigid on põhimõtteliselt kohustatud täitma Euroopa vahistamismäärusi, välja arvatud juhul, kui esineb põhjus need täitmata jätta. Ta rõhutas kohtuistungil veel, et Euroopa vahistamismääruse süsteem tugineb erinevalt tavapärasest väljaandmiskorrast põhiliselt õigusasutuste koostööle, nii et poliitilistel asutustel on seejuures üksnes praktilise ja haldusliku abistamise funktsioon.

81.

Sellegipoolest ei tähenda vastastikuse tunnustamise põhimõte seda, et kehtestataks automaatne tunnustamise ja täitmise kord, kuna lähtutakse eeldusest, et põhiõigusi austavad kõik liikmesriigid ( 18 ). Järelikult peab õigusasutusel olema teatud juhtudel võimalus see eeldus n-ö ümber pöörata.

82.

Järgnevalt pakub komisjon välja vastused kahele eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele.

83.

Komisjon, osutades raamotsuse 2002/584 artiklite 15 ja 17 tõlgendusele, leiab, et esiteks ei mõjuta artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmine Euroopa vahistamismääruse kehtivust, kuna vahistamismäärust täitval õigusasutusel säilib kohustus otsustada, kas tagaotsitav tuleb vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle anda, ning seda ka nende tähtaegade ületamise korral.

84.

Seejärel uurib ta küsimust, kas kohustust üleandmise kohta otsus teha mõjutab tagaotsitava poolt välja toodud ohutuse problemaatika. Ta märgib selles suhtes, et Euroopa vahistamismääruse korra toimimise saab peatada üksnes juhul, kui liikmesriik rikub raskelt ja jätkuvalt ELL artikli 6 lõikes 1 sätestatud põhimõtteid ning nõukogu on selle rikkumise ELL artikli 7 lõike 1 alusel kindlaks teinud. Ta väidab, et eelotsusetaotlus sellist olukorda siiski ei puuduta.

85.

Komisjon rõhutab veel, et raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõige 3 viitab konkreetselt kohustusele austada põhiõigusi, mis võib olla aluseks sellele, et juhul, kui esineb usutavaid andmeid, et pärast üleandmist on inimõiguste rikkumise oht tõsine, viib vahistamismäärust täitev õigusasutus läbi täiendava kontrollimise. Kohtuistungil toonitas ta asjaolu, et niisugune kontrollimine peab toimuma enne raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumist, nagu tuleneb artikli 15 lõikest 2. Ta märgib siiski, et vahistamismääruse teinud liikmesriigi vastus vahistamismäärust täitvalt õigusasutuselt talle saadetud teabetaotlustele, mis olid esitatud seonduvalt põhikohtuasja vastustaja osutatud problemaatikaga, ei ajendanud viimati nimetatud asutust siiski otsustama, et ta Euroopa vahistamismäärust ei täida.

86.

Komisjon järeldab selle põhjal, et vahistamismäärust täitev õigusasutus on endiselt kohustatud otsustama, kas tagaotsitav tuleb üle anda, ning see kohustus on tal ka pärast raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõigetes 2 ja 3 ette nähtud tähtaegade möödumist.

87.

Komisjon on seisukohal, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele tuleb vastata, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmine tähendab, et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab isiku, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus ning kes on võetud vahi alla seniks, kuni tehakse otsus tema üleandmise kohta, pärast raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõikes 3 ette nähtud tähtaja möödumist vabastama, välja arvatud juhul, kui jätkuv vahi all hoidmine on õigustatud tulenevalt erandlikest asjaoludest, mis ei ole seotud vahistamismäärust täitva liikmesriigiga.

88.

Ta väidab esiteks, et asjaolu, et erinevalt raamotsuse 2002/584 artikli 23 lõikes 5 üleandmise tähtaegade kohta ettenähtust ei näe raamotsuse artikkel 17 ette vahi all peetava isiku vabastamist selles ette nähtud tähtaja möödumisel, ei tähenda, et jätkuv vahi all hoidmine oleks automaatselt põhjendatud.

89.

Kõigepealt tõdeb komisjon, et raamotsuse 2002/584 artikkel 12 sätestab üldreegli, et isiku „võib” vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel igal ajal vabastada, eeldusel et pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida tagaotsitava põgenemist. Ta tuletab lisaks meelde, et tema poolt koostatud raamotsuse ettepanek sisaldas sätet, mis nägi sõnaselgelt ette, et juhul, kui isiku suhtes, kelle kohta on tehtud Euroopa vahistamismäärus, ei ole üleandmise küsimuses 90-päevase tähtaja jooksul otsust tehtud, tuleb ta vabastada. Siiski ei peaks asjaolu, et liidu seadusandja seda ettepanekut õigusnormi kujul vastu ei võtnud, tõlgendatama a contrario nii, et raamotsuse artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmisel ei eksisteeriks mingit kohustust isik vabastada.

90.

Ta tuletab seejärel meelde, et arvestades raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõiget 3, ei saa raamotsus mõjutada liikmesriikide kohustust austada põhiõigusi, mis on ette nähtud ELL artiklis 6, kuna põhjenduse 12 kohaselt peab otsuse endaga järgima neid põhiõigusi ning põhimõtteid, mis on ette nähtud ELL artiklis 6. Niisiis uurib ta põhikohtuasjas käsitletavat olukorda harta artikli 6 alusel, mis näeb ette õiguse vabadusele ja turvalisusele, ning arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohast kohtupraktikat EIÕK artikli 5, eelkõige selle lõike 1 punkti f kohta, mis käsitleb vahi all pidamist väljaandmise eesmärgil, lõiget 3, mis käsitleb õigust asja arutamisele mõistliku tähtaja jooksul või õigust vabadusele menetluse toimumisajal, ning lõiget 4, mis näeb ette õiguse sellele, et otsus kinnipidamise õiguspärasuse kohta tehtaks lühikese tähtaja jooksul.

91.

Komisjon rõhutab selle kohta esiteks, et raamotsusega 2002/584 kehtestatud spetsiifiline Euroopa vahistamismääruse mehhanism on selline asjassepuutuv element, mida tuleb arvesse võtta, kui tuleb anda hinnang isiku üleandmiseks vahi all pidamise kestuse mõistlikkusele. Liidu seadusandja on käesoleval juhul otsustanud, et lõpliku otsuse Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta peab vahistamismäärust täitev õigusasutus tegema 60-päevase tähtaja jooksul, mida sellise liikmesriikidevahelise koostöö kontekstis, mis põhineb vastastikusel usaldusel ja asjaolul, et vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolne kontroll on piiratud, on peetud tähtajana piisavaks. Seadusandja on näinud täiendavad 30 päeva ette üksnes erandjuhtudeks, mis samuti mõjutab hinnangut vahi all pidamise mõistlikule tähtajale.

92.

Niisiis vastab vahistamismäärust täitvale õigusasutusele raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõikes 1 ette nähtud kohustus menetleda ja täita Euroopa vahistamismäärus viivitamatult tagaotsitava vahi all pidamist puudutavas osas EIÕK artikli 5 lõike 4 nõuetele. Järelikult, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus tegutseb selle tähtaja vältel hoolikalt, näib tagaotsitava vahi all pidamine mõistliku tähtaja nõudega prima facie kokkusobiv, kui arvestada, et kõnesolevad tähtajad on maksimaaltähtajad ega õigusta põhjendamatut viivitamist. Seevastu juhul, kui tähtajad on möödunud, on tagaotsitava vahi all pidamine selle nõudega prima facie kokkusobimatu, ning seega puuduvad „õiguspärasuse” põhitingimused.

93.

Tagaotsitava artiklis 17 ette nähtud tähtaegadest kauem vahi all hoidmine on õigustatud vaid erandlikel asjaoludel, mis ei ole seotud vahistamismäärust täitva liikmesriigiga. Euroopa Kohus on seni nimetanud vaid ühte juhtumit kohtuotsuses F ( 19 ), milleks oli eelotsusetaotluse esitamine. Kui komisjonil paluti kohtuistungil seda väidet täpsustada, tõi ta esile, et vastavalt tema tõlgendusele viidatud kohtuotsusest F on 90-päevasest maksimumtähtajast pikem vahi all pidamine „ebaseaduslik”, kui puuduvad „erandlikud asjaolud” raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõike 7 mõttes. Tähtsust ei ole sellel, et seadusandja ei ole niisugust tagajärge selles raamotsuses ette näinud, sest lähtuda tuleb, nüüd ja edaspidi, õigusest vabadusele.

94.

Põhikohtuasi puudutab olukorda, kus vahi all pidamine on kestnud ligi 30 kuud, mis on 10 korda pikem aeg raamotsuse 2002/584 artikli 17 alusel lubatavast maksimumajast. Sellise ülemäärase kestuse on menetlust mõjutavate põhjendamatute viivitustega põhjustanud vahistamismäärust täitev liikmesriik. Komisjon viitab sellega seoses Euroopa vahistamismääruse kaasallkirjastamise pikale protseduurile ja üleandmise küsimust puudutavate kohtuistungite korduvale edasilükkamisele, üleandmist puudutavate kohtuvaidluste võistlevale laadile, mida raamotsus 2002/584 ette ei näe, ajavahemikele, mil vahistamismäärust täitev õigusasutus ei ole mitte mingisuguseid samme astunud, sealhulgas nelja ja poole kuu pikkune ajavahemik kohtuistungi ja otsuse kuulutamise vahel, ning nelja kuu pikkune ajavahemik Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitamise otsuse ja eelotsusetaotluse tegeliku esitamise vahel.

95.

Komisjon järeldab sellest, et põhikohtuasjas on tagaotsitava vahi all hoidmine vastuolus kohustusega toimida kiiresti, ning et vahistamismäärust täitev õigusasutus peab isiku vabastama, kui just erandlikud asjaolud, mis ei ole seotud vahistamismäärust täitva liikmesriigiga, ei tingi vahi all pidamise aja pikendamist, kuid käesoleval juhul need tingimused täidetud ei ole. Ta lisas kohtuistungil, et igal juhul säilib kohustus Euroopa vahistamismäärus täita, samuti kohustus järgida raamotsuse 2002/584 artiklit 12 ja artikli 17 lõiget 5, nii et kui jätkuv kinnipidamine ei ole võimalik, on vaja leida alternatiivseid lahendusi, mis oleksid võimaliku põgenemise ohu vältimise juures vabadust vähem piiravad.

96.

Ta lisab, et vahistamismäärust täitev liikmesriik ei saa raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade mittejärgimise õigustamiseks tugineda oma põhiseaduse normidele, mis puudutavad õigust õiglasele menetlusele, millele osutab raamotsuse põhjendus 12. Nimelt on Euroopa Kohus kohtuotsuses Melloni ( 20 ) otsustanud, et põhiõiguste kaitse siseriiklike standardite kohaldamine ei või kahjustada hartaga ette nähtud kaitsetaset ega liidu õiguse prioriteetsust, ühtsust ja tõhusust.

97.

Käesolevas asjas, nagu juba varem märgitud, on High Court esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse raamotsuse 2002/584 tõlgendamise kohta ning seda vaid veidi pärast üleminekusätteid käsitleva protokolliga nr 36 ette nähtud viieaastase üleminekuperioodi lõppemist 1. detsembril 2014, mis on ette nähtud artikli 10 lõikes 1. Kuna Iirimaa ei ole vastavat avaldust esitanud, ei olnud Iirimaa kohtutel, nagu ELL artikli 35 lõige 2 enne Lissaboni lepingu jõustumist ette nägi, enne seda kuupäeva võimalik ELL VI osa raames politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö kohta vastu võetud raamotsuste tõlgendamiseks Euroopa Kohtule taotlusi esitada.

98.

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus ise eelotsusetaotluses märgib, on ta siiani olnud siseriiklike õigusnormide ja konkreetselt raamotsuse 2002/584 tõlgendamisel seotud doktriiniga, mille Supreme Court on esitanud kohtuotsuses Dundon. Kuigi High Court kinnitab, et põhimõtteliselt kavatseb ta järgida seda doktriini, leiab ta, et otstarbekas oleks saada Euroopa Kohtu poolne tõlgendus asjakohaste raamotsuse sätete kohta ja konkreetsemalt tagajärgede kohta, mis Euroopa Kohtu poolse tõlgenduse kohaselt tulenevad artiklis 17 Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks ette nähtud tähtaegade järgimata jätmisest. Samas on ta palunud kohaldada Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 ette nähtud eelotsuse kiirmenetlust.

99.

Selle konteksti meeldetuletus on vajalik, kuna see selgitab olukorda, kus käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtul palutud võtta seisukoht Euroopa vahistamismäärusega seotud äärmiselt elementaarsete aspektide kohta rohkem kui 10 aastat pärast selle kasutuselevõttu ning seda kohtuasjas, mille menetlus on High Courtis praeguseks kestnud ligi 30 kuud.

100.

Tuleb lisada, et Euroopa vahistamismäärus kehtestati raamotsusega, see tähendab aktiga, millel esmase õiguse kohaselt esialgu vahetut õigusmõju ei olnud ( 21 ) ja millel üleminekusätteid käsitleva protokolli nr 36 artikli 9 kohaselt seda jätkuvalt ei ole. Sellega seoses märgin lihtsalt meedetuletusena, et Euroopa Kohus on otsustanud, et raamotsused panevad oma siduvast laadist tulenevalt liikmesriikide ametiasutustele ja kohtutele kohustuse tõlgendada neid siseriikliku õigusega kooskõlas oleval viisil ( 22 ).

101.

Nagu ma juba varem märkisin, ei ole loomulikult tegu esimese Euroopa Kohtusse jõudnud kohtuasjaga, mis puudutab raamotsuse 2002/584 tõlgendamist ( 23 ) või hinnangu andmist selle kehtivusele ( 24 ). Järelikult pole käesolev juhtum esimene, kus Euroopa Kohtul on palutud võtta üldine seisukoht mainitud õigusakti olulisuse kohta, ja seda ligikaudu 13 aastat pärast selle vastuvõtmist varasema „kolmanda samba” raames ( 25 ). Seda silmas pidades ning arvestades Euroopa Kohtule kiireloomulise vastuse saamise eesmärgil esitatud küsimuste sisu näib mulle asjakohane tuua Euroopa vahistamismääruse mehhanismi kohta välja mõned üldised tähelepanekud,, kuivõrd seda on raamotsuse 2002/584 põhjenduses 6 kirjeldatud kui „esimest kindlat meedet kriminaalõiguse valdkonnas, millega kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet” ja „õigusalase koostöö nurgakivi”.

102.

Raamotsusega 2002/584 loodud vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmise korraga asendati erinevad väljaandmismenetlused ( 26 ), mis kehtisid enne 31. detsembrit 2003 ( 27 ). Järelikult kaotasid rakendatavuse arvukad liikmesriikidevahelise väljaandmise varasemad instrumendid, mis olid olnud kasutuses riigiasutuste vahel, mille asemel muutus kohaldatavaks kord, mis põhineb õigusasutustevahelisel otsekoostööl.

103.

Nagu Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, nähtub eelkõige raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõigetest 1 ja 2 ning põhjendustest 5 ja 7, et raamotsuse eesmärk on asendada liikmesriikidevaheline mitmepoolne väljaandmissüsteem vastastikuse tunnustamise põhimõttel rajaneva õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga süüdimõistetute kriminaalkaristuste täitmiseks või kahtlustatavatele süüdistuse esitamiseks ( 28 ).

104.

Niisiis on raamotsuse 2002/584 eesmärk süüdimõistetute või kriminaalõigusrikkumises kahtlustatavate üleandmise uue lihtsustatud ja tõhusama süsteemi sisseviimisega hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd, et aidata saavutada eesmärki kujundada Euroopa Liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, põhinedes suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel ( 29 ). Raamotsuse 2002/584 põhjenduses 10 on rõhutatud, et „Euroopa vahistamismääruse toimimine põhineb suurel liikmesriikidevahelisel usaldusel” ( 30 ).

105.

Seega on Euroopa vahistamismäärus uus, ainulaadne ja liidule ainuomane nähtus ( 31 ). Tegu on uue instrumendiga selles mõttes, et see eristub tagaotsitavate liikmesriikidevahelise loovutamise tavapärastest mehhanismidest. Võrreldes väljaandmismenetlustega, mille see välja vahetab, on see täiesti teiselaadiline. Järelikult on väljaandmiskorra kategooriatel sellise uue õigusalase koostöö juures üksnes suhteline tähendus. Raamotsuse 2002/584 tõlgendamise probleemide uurimisel on selle asjaolu silmaspidamine oluline.

106.

Samuti on see instrument ainulaadne selles mõttes, et mõjutamata raamotsust kui õigustloovat instrumenti ennast iseloomustavaid tunnuseid, kehtestab see korra, mis on kõigi liikmesriikide jaoks ühtne. Niisiis on Euroopa vahistamismäärusest saanud liikmesriikidevahelise kriminaalasjades tehtava koostöö esmajärgulise tähtsusega instrument, mille olulisim element on vastastikuse usalduse põhimõte.

107.

Lisaks on see liidule ainuomane, kuna vahistamismääruse on raamotsuse kaudu välja töötanud liidu seadusandja, nähes liikmesriikidele ette kohustuse see riigi õigusnormidesse üle võtta. Adjektiiv „Euroopa”, mida raamotsusega 2002/584 loodud vahistamismääruse juures järjekindlalt kasutatakse, toob esile selle olemusliku seose liiduga.

108.

Lõpuks tõendab asjaolu, et sellise instrumendi kehtestamine võib nõuda põhiseaduslikke reforme ( 32 ) või teatud juhtudel liikmesriikide kõrgeimate kohtute või konstitutsioonikohtute seisukohavõtte ( 33 ), selle olulisust riikide erinevatele põhiseaduslikele kordadele ( 34 ) ja lõppastmes Euroopa Liidule kui sellisele.

109.

Järgmiseks on oluline meenutada, et vastavalt raamotsuses 2002/584 ettenähtule toimub tagaotsitava üleandmine Euroopa vahistamismääruse alusel kahes etapis. Kui ühe riigi õigusasutus on teinud Euroopa vahistamismääruse vastavalt raamotsuse 2002/584 artiklis 8 ette nähtud vormi- ja sisunõuetele ja see on vajaduse korral tõlgitud vahistamismäärust täitva liikmesriigi keelde, edastatakse see olenevalt asjaoludest kas raamotsuse artiklis 9 või 10 ette nähtud korra kohaselt. Kui tagaotsitav on Euroopa vahistamismäärust täitva liikmesriigi poolt vahi alla võetud, toimub edasine üleandmismenetlus kahes etapis: Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemine vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt – millega on tegemist põhikohtuasjas, ning juhul, kui üleandmistaotlus otsustatakse rahuldada, siis tagaotsitava tegelik üleandmine vahistamismääruse teinud liikmesriigile.

110.

Esimeses etapis peab vahistamismäärust täitev pädev õigusasutus teavitama tagaotsitavat Euroopa vahistamismäärusest ja selle sisust, ning isikul olevast võimalusest nõustuda üleandmisega vahistamismääruse teinud õigusasutusele, vastavalt raamotsuse 2002/584 artiklile 11. Seejärel peab ta tegema Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse, järgides raamotsuse 2002/584 artiklite 13–21 sätetes ettenähtut, ning otsus tuleb edastada vahistamismääruse teinud õigusasutusele vastavalt raamotsuse artiklile 22.

111.

Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab tagaotsitava vahistamismääruse teinud liikmesriigile üle anda, peab see toimuma võimalikult lühikese tähtaja jooksul pärast lõpliku otsuse tegemist Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta ning kooskõlas raamotsuse artiklites 23 ja 24 ette nähtud korra ja tingimustega. Kui üleandmist artikli 23 lõigetes 2 ja 4 ette nähtud tähtaegadel ei toimu, tuleb tagaotsitav juhul, kui ta on endiselt vahi all, vabastada vastavalt artikli 23 lõikele 5.

112.

Käesolev kohtuasi puudutab üksnes tähtaegu, mis kehtivad Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemise esimeses etapis, vastavalt raamotsuse 2002/584 artikli 17 sätetele.

113.

Ühtlasi tuleb rõhutada, et raamotsuse 2002/584 artikli 17 sätetega nende kogumis on loodud üksikasjalik skeem, mis reguleerib Euroopa vahistamismääruste täitmist käsitlevate lõplike otsuste tegemise korda vahistamismäärust täitvate õigusasutuste poolt, ning kesksel kohal selles on ette nähtud tähtajad.

114.

Algusosa sõnastusele, et vahistamismäärust „menetletakse ja [...] täidetakse viivitamatult” (lõige 1), järgneb artiklis seejärel kaks tähtaega, mille jooksul see otsus tuleb teha, sõltuvalt sellest, kas tagaotsitav on nõustunud üleandmisega või mitte, millest esimene tähtaeg on 10 päeva nõusoleku andmisest (lõige 2) ning teine 60 päeva alates vahistamisest (lõige 3), ning ette on nähtud ka erand.

115.

Nimelt, erijuhtudel, kui Euroopa vahistamismäärust ei ole võimalik täita 10- või 60-päevase tähtaja jooksul, võib tähtaegu 30 päeva võrra pikendada, millest vahistamismäärust täitev õigusasutus peab viivitamatult ja otse teatama vahistamismääruse teinud õigusasutusele ning esitama viivituse põhjused (lõige 4). Niisuguseks erijuhtumiks võib mõistagi olla olukord, kus tagaotsitav ei nõustu üleandmisega, viidates, et tema elu ja turvalisus on ohus, ning vahistamismäärust täitev õigusasutus peab seega läbi viima vajaliku kontrollimise ( 35 ), paludes, kui see on asjakohane, vahistamismääruse teinud liikmesriigil esitada kiiresti lisateavet vastavalt raamotsuse artikli 15 lõikele 2.

116.

Igal juhul peab vahistamismäärust täitev liikmesriik enne lõpliku otsuse tegemist veenduma, et jätkuvalt oleksid täidetud materiaalsed tingimused, mis on vajalikud tagaotsitava üleandmiseks (lõige 5).

117.

Esimestest sätetest tulenev kiire menetlemise kohustus ei mõjuta loomulikult juhtumeid, mil üleandmise taotlus tuleb raamotsuse 2002/584 artiklite 3, 4 ja 4a kohaselt jätta rahuldamata, mil vahistamismäärust täitev õigusasutus peab tegema Euroopa vahistamismääruse täitmisest keeldumise otsuse, mis peab olema nõuetekohaselt põhjendatud ja tehtama kindlasti ette nähtud tähtaegade jooksul (lõige 6).

118.

Lõpuks käsitleb raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõige 7 kahte olukorda, mis hõlmavad eri tüüpi „kõrvalekaldeid”. Esmalt näeb see esimeses lauses ette erandlikud asjaolud, mil liikmesriik „ei suuda” ette nähtud tähtaegadest kinni pidada. Seejärel käsitleb teine lause olukorda, kus liikmesriik on korduvalt jätnud täitmata kohustused, mida ta peab täitma suhetes teise liikmesriigiga, see tähendab korduvaid viivitusi Euroopa vahistamismääruste täitmisel.

119.

Selle artikli sätetega, milles on kehtestatud tähtajad ( 36 ), mille jooksul peab tehtama Euroopa vahistamismääruse täitmist käsitlev lõplik otsus, ning mis määrab kindlaks kohustused, mis on vahistamismäärust täitval õigusasutusel juhul, kui ta ei suuda erijuhtudel neist tähtaegadest kinni pidada, või vahistamismäärust täitval liikmesriigil, kui ta ei suuda erandlike asjaolude korral tagada nendest tähtaegadest kinnipidamist, on seeläbi loodud kõiki olukordi hõlmav süsteem, mille eesmärk on reguleerida kõiki tekkida võivaid olukordi sõltumata sellest, kas tagaotsitav on võetud vahi alla või mitte, arvestades võimalust, et Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemise menetluses võidakse pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtusse ( 37 ).

120.

Leian, et enne High Courti küsimuste analüüsimist on vaja esitada mõningad tähelepanekud kummagagi neist seonduvate probleemide suurema või vähema kattuvusastme kohta. Esimene tõstatab küsimuse, millised tagajärjed on asjaolul, et ei ole järgitud tähtaegu, mis on raamotsuse artiklis 17 selle koostoimes sama raamotsuse artikliga 15 nähtud ette vahistamismäärust täitvale õigusasutusele Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks. Teine käsitleb sama olukorda, see tähendab nende tähtaegade järgimata jätmist, kuid kahe täpsustusega: esiteks asjaolu, et tagaotsitav on võetud Euroopa vahistamismääruse alusel vahi alla; teiseks asjaolu, et kõnesolevate tähtaegade järgimata jätmise tagajärg on vahi alla võetud tagaotsitava seisukohast kirjeldatud „õiguste” mõiste kaudu.

121.

Õigupoolest on esimesele küsimusele keeruline vastata eraldi, see tähendab, võtmata arvesse asjaolu, et tagaotsitav võib tulenevalt tema kohta tehtud üleandmistaotlusest olla vahi alla võetud. Leian siiski, et kahte küsimust on võimalik vaadelda autonoomselt, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on need sõnastanud, ning lähtuda esimesele küsimusele vastamisel sellest, „justkui” küsimus ei oleks seotud tagaotsitava isikliku vabadusega. Esimese küsimuse analüüsis on niisiis esikohal eelkõige liikmesriikide vastastikused kohustused. Seega, alles teisele küsimusele vastamisel arvestan asjaoluga, et tagaotsitav viibib seoses tema kohta tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisega vahi all. Sellegipoolest on minu arvates oluline rõhutada, et kehtivana tuleb arvestada nii vajadust järgida kohustusi, mida liikmesriigid on raamotsuse 2002/584 vastuvõtmisega vastastikku üksteise suhtes võtnud, kui ka põhiõigusi, mille järgimine on selle otsuse rakendamisel nõutav.

122.

Lisaks pean vajalikuks täpsustada, et uurin üksnes neid kahte eelotsuse küsimust, mille eelotsusetaotluse teinud kohus on esitanud. Põhikohtuasja vastustaja on kogu Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluse vältel viidanud asjaolule, et vahistamismääruse teinud liikmesriigile üleandmine kujutab ohtu tema elule, nii et tema väidete keskmes on küsimus niisuguse ohu esinemise tõendamisest, mis ajendas teda taotlema Euroopa Kohtult vastust täiendavatele küsimustele. Asjaolu, et High Court peab lõpliku otsuse tegemisel sellise ohu olemasolu arvesse võtma, on samuti üks neid, mis selgitab – või ka õigustab – seda, et ta ei ole senini seda otsust teinud.

123.

Sellegipoolest tuleb täpsustada, et Euroopa Kohus peab vastama üksnes neile küsimustele, mille on esitanud eelotsusetaotluse esitanud kohus, ning ta ei pea võtma arvesse küsimusi, mille on esitanud põhikohtuasja vastustaja. Nimelt on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses vaid need liikmesriigi kohtud, kellele hagi esitatakse ja kes peavad kohtuasjas otsuse tegema, pädevad iga kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades otsustama, kas otsuse tegemiseks on vaja eelotsust küsida ja kas nende poolt Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustel on asja otsustamisel tähtsust, ilma et pooled saaks nende küsimuste sisu muuta ( 38 ).

124.

Kui vastata võimalikele täiendavatele küsimustele, mida põhikohtuasja pooled oma seisukohtades esitavad, läheks see vastuollu viidatud artiklist Euroopa Kohtule antud ülesandega ning samuti tema kohustusega tagada liikmesriikide valitsustele ja teistele huvitatud pooltele võimalus esitada seisukohad vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 23 ettenähtule, arvestades asjaolu, et selle sätte kohaselt tuleb huvitatud pooltele teatada üksnes eelotsusetaotlustest ( 39 ).

125.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esimese küsimusega – väga üldises sõnastuses – Euroopa Kohtult teada, millised tagajärjed on sellel, kui Euroopa vahistamismäärust täitev liikmesriik ei ole järginud raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegu.

126.

See küsimus siiski pigem näib, kui et on üldine. Nimelt nähtub eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et lõppastmes soovib ta teada, kas Euroopa vahistamismäärus muutub õigustühiseks, juhul kui vahistamismäärust täitev õigusasutus, käesoleval juhul High Court, ei ole järginud tähtaegu, mille jooksul tal tuleb selle määruse täitmise kohta teha lõplik – kas positiivne või negatiivne – otsus.

127.

Siiski ei ole see lõppastmes ainus probleem, mis tekib. Nimelt olukorras, kus raamotsus 2002/584 ei täpsusta, millised on artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmise tagajärjed, tuleb esimese küsimusena, kuivõrd see küsimus on tõstatatud, lahendada nende tähtaegade siduvuse küsimus. Seega uurin kõigepealt seda aspekti, ning seejärel nende tähtaegade järgimata jätmise võimalikke tagajärgi.

128.

Kõrvalepõikena tuleb meenutada, et tähtaegade ainus eesmärk ei ole tagada kriminaalasjade menetlemise kiirust. Ühtlasi aitavad need – niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas toimub see väga spetsiifilisel viisil – kaasa sellele, et tagada, et tagaotsitav, kelle suhtes kehtib süütuse presumptsioon, antaks kiiresti vahistamismääruse teinud liikmesriigis kohtu alla.

129.

Küsimus raamotsuse 2002/584 artikli 17 tähtaegade siduvusest vahistamismäärust täitvate liikmesriikide jaoks nähtub ka eelotsusetaotluses esitatud küsimusest. Eelotsusetaotlus võtab nimelt lähtekohaks tõlgenduse, mida Supreme Court on selle sätte osas kasutanud kohtuotsuses Dundon, mis on esitatud eelotsusetaotluse lisana. Supreme Court otsustas selles kohtuasjas ( 40 ), et Euroopa vahistamismääruse täitmiseks vahi alla võetud isikul ei teki raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumisel kohest õigust vabastamisele, kuna need tähtajad on kehtestatud „liikmesriikide sisemise distsipliini huvides”, mitte eesmärgiga anda õigusi üksikisikutele. Ta järeldas sellest, et High Court on vaatamata tähtaegade möödumisele jätkuvalt kohustatud Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta otsuse tegema.

130.

Kõik Euroopa Kohtule esitatud seisukohad toetavad vaatamata teatud nüanssidele sama suunda. Neis on esitatud ühed ja samad argumendid, osutades eelkõige, et raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõigetes 2 ja 3 on kõnesolevate tähtaegade kindlaksmääramisel kasutatud tingivat kõneviisi, mida muudes sätetes kasutusel ei ole, et erinevalt komisjoni algsest ettepanekust ei sisalda artikkel 17 otseselt sätteid, mis oleksid samaväärsed artikli 23 lõikes 5 sätestatuga ( 41 ), ning viitavad lõpuks tõlgendusele, mida Euroopa Kohus on kasutanud artikli 17 kohta kohtuotsuses F ( 42 ), konkreetsemalt selle punktis 64.

131.

Ma ei nõustu nende seisukohtadega järgmistel põhjustel.

132.

Esiteks tuleks kriitiliselt läheneda grammatikal põhinevale argumendile.

133.

On tõsi, et raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõigetest 2 ja 3 nähtub, et lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta „tuleks” teha ( 43 ) olenevalt asjaoludest kas 10 või 60 päeva jooksul. Raamotsuse artikli 17 lõikes 1 on siiski täpsustatud, kasutades kindlat kõneviisi, et Euroopa vahistamismäärust „menetletakse ja [...] täidetakse viivitamatult”. Artikli 15 lõige 1 täpsustab kindlas kõneviisis, et vahistamismäärust täitev õigusasutus „teeb” ette nähtud aja jooksul ja tingimustel „otsuse”, kas isik tuleb üle anda, osutades siinjuures artiklile 17. Seega tuleb tingiva kõneviisi kasutamist mõista sisuliselt nii, et sellega viidatakse erandlikele asjaoludele, mille esinemisel ei pea vahistamismäärust täitev liikmesriik artikli 17 lõikes 7 ette nähtud tähtaegadest kinni pidama.

134.

Teiseks leian, et tõlgendust, mida Euroopa Kohus on artikli 17 osas kasutanud kohtuotsuses F ( 44 ), ei tule mõista nii, et sellega nõrgestatakse kõnesolevas sättes ette nähtud tähtaegade siduvat jõudu. Euroopa Kohus tuletab seal esmalt meelde, et raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõige 1 sätestab, et Euroopa vahistamismäärust „menetletakse ja [...] täidetakse viivitamatult” ning et lõiked 2 ja 3 „määravad kindlaks täpsed tähtajad” ( 45 ). Seejärel osutab ta artikli 17 lõigetele 4 ja 7, mis võimaldavad erijuhtudel tähtaegu pikendada või erandlike asjaolude korral neid mitte järgida ( 46 ). Lisaks rõhutab ta, esiteks, et „artiklis 17 kehtestatud tähtaegade olulisus väljendub mitte ainult selles artiklis, vaid ka raamotsuse teistes sätetes” ( 47 ), ning teiseks vaatleb kriitiliselt seda, millise tähendusega on see, kuidas kujundati raamotsuse artikli 17 tekst, mis komisjoni algses ettepanekus oli kindlas, mitte tingivas kõneviisis ( 48 ).

135.

Lõpuks võtab ta toodud info kokku järeldusega, et „raamotsuse artiklis 17 ette nähtud tähtaegu peab tõlgendama nii, et nendega nõutakse, et lõplik otsus Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehtaks põhimõtteliselt kas 10 päeva jooksul pärast nõusoleku andmist tagaotsitava üleandmiseks või teistel juhtudel 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist. Ainult erijuhtudel võib neid tähtaegu veel 30 päeva võrra pikendada ning ainult erandlikel asjaoludel võib liikmesriik [...] artikli 17 ette nähtud tähtajad järgimata jätta” ( 49 ), nimelt juhul, kui pädev kohus otsustab Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse esitada ( 50 ).

136.

Kolmandaks nõrgestaks raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade alahindamine märkimisväärselt selle sätte kasulikku mõju, mis võib tõsiselt kahjustada raamotsuse eesmärkide saavutamist.

137.

Eeltoodut arvesse võttes leian, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 kehtestatud tähtaegade rangelt siduvast laadist võib siiski teha teatavaid mööndusi. Euroopa vahistamismäärus on liikmesriikidevahelise õigusalase koostöö sedavõrd uus instrument, et küsimust ei ole asjakohane käsitada üksnes artikli 17 lõike 7 raames. Siiski tuleb kohe toonitada, et mööndused ei tähenda mitte mingil juhul, et tuleks asuda seisukohale, et kõnesolevad tähtajad on pelgalt indikatiivse tähendusega, mis on mõeldud ergutama liikmesriike täitma Euroopa vahistamismäärusi kiiresti.

138.

Nüüd, kus raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade siduva laadi olulisus on esile toodud, tuleb analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimest küsimust. Kas saab järeldada, et nende tähtaegade järgimata jätmine toob kaasa Euroopa vahistamismääruse õigustühisuse?

139.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus puudutab tähtaegade järgimata jätmise tagajärgi põhikohtuasjas käsitletavale vahistamismäärusele, see tähendab viimati nimetatu mõju edasikestmisele. Selles osas, ja sõltumatult võimalikust hüpoteesist, mis raamotsuse 2002/584 artikli 12 sätteid arvestades on kindlasti sagedane juhtum ehk kus tagaotsitav on võetud vahi alla, ei saa nende tähtaegade järgimata jätmine tuua kaasa Euroopa vahistamismääruse õigustühisust. Niisugune tulemus eeldaks nimelt, et vahistamismäärust täitval liikmesriigil on valikuvõimalus, kas teha negatiivne otsus, see tähendab, et üleandmisest otseselt ja põhjendatult keelduda, järgides raamotsuse 2002/584 artiklites 3, 4, 4a ja artikli 17 lõikes 5 ette nähtud nõudeid, või teha lõplik otsus vaikimisi, mis väljendub liikmesriigi vaikimises või tegevusetuses. Raamotsuses 2002/584 ei ole niisugust äärmuslikkust kindlasti ette nähtud ning seda ei saa pidada vastuvõetavaks, kuna see kahjustaks pöördumatult raamotsuse 2002/584 kasulikku mõju ning otsusega taotletavat eesmärki.

140.

Lisaks, nagu nähtub raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõike 7 teise lõigu grammatilisest ja süstemaatilisest tõlgendusest, ei vabasta võimalikud teise liikmesriigi poolsed „viivitused” Euroopa vahistamismääruste täitmisel täitvat liikmesriiki kohustusest teha lõplik otsus, milline see ka ei oleks. Nimelt, kuna säte „käsitleb” üksnes vahistamismäärust täitva liikmesriigi poolseid korduvaid viivitusi, kinnitab see vaikimisi, et igal juhul oodatakse viimati mainitud liikmesriigilt lõpliku otsuse tegemist.

141.

Järelikult leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele tuleb vastata, et raamotsuse 2002/584 artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et selles ette nähtud tähtaegade järgimata jätmine – see tähendab tähtaegade, mille jooksul tuleks teha Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõplik otsus – ei või tagajärjena kaasa tuua sellise Euroopa vahistamismääruse õigustühisust, arvestades et Euroopa vahistamismääruse mõju edasikestmine ei või sõltuda sellest, kuidas võimalik vahi alla võtmine võiks mõjutada tagaotsitava võimalusi kasutada oma põhiõigusi. Seega on vahistamismäärust täitev õigusasutus ja laiemalt võttes vahistamismäärust täitev liikmesriik vaatamata kõnesolevate tähtaegade möödumisele jätkuvalt kohustatud selles osas otsuse tegema.

142.

High Court küsib teiseks, kas asjaolu, et vahistamismäärust täitev õigusasutus ei ole järginud raamotsuse 2002/584 artiklis 17 Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks ette nähud tähtaegu, annab õigusi tagaotsitavale, kes on vahi alla võetud kuni sellise otsuse tegemiseni.

143.

Nagu ma juba märkisin, puudutab teine küsimus sama olukorda mis esimene, nimelt juhtumeid, mil vahistamismäärust täitev õigusasutus ei ole järginud raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegu ega ole teinud Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõplikku otsust, mis oleks kas üleandmistaotluse rahuldamine või selle rahuldamata jätmine, mis nõuab põhjendamist. Põhimõtteline erinevus esimesest küsimusest seisnes selles, et Euroopa Kohtul on palutud võtta arvesse asjaolu, et vahistamismäärust täitev õigusasutus on Euroopa vahistamismääruse teinud liikmesriigile vastuseks võtnud tagaotsitava raamotsuse 2002/584 artikli 12 alusel vahi alla, ning olukord ei ole kõnesolevate tähtaegade möödumise ajaks muutunud. Selle küsimuse nõuetekohaseks piiritlemiseks tuleb esitada kaks sissejuhatavat tähelepanekut.

144.

Esmalt, nagu ma juba märkisin, võib Euroopa vahistamismäärus olla raamotsuse 2002/584 artikli 1 lõike 1 kohaselt tehtud tagaotsitava isiku vahi alla võtmise ja üleandmise jaoks kahel selgelt erineval põhjusel ( 51 ), nimelt vabadusekaotuse täitmiseks või vabadust piirava meetme rakendamiseks, või kriminaalasjas kohtu alla andmiseks ja asjakohastel juhtudel süüdimõistmiseks tegudes, mida on mainitud Euroopa vahistamismääruses, mille toimepanemises teda kahtlustatakse ( 52 ).

145.

Põhikohtuasi kuulub teisena mainitud juhtumite alla, kuigi see eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse sõnastusest sõnaselgelt ei nähtu. Nimelt taotleb vahistamismääruse teinud liikmesriik põhikohtuasja vastustaja üleandmist, et esitada talle süüdistus mõrvas ja tulirelva ebaseaduslikus valdamises kavatsusega ohustada inimese elu.

146.

Leian, et seda asjaolu tuleb teisele küsimusele vastamisel arvesse võtta. Nimelt on isiku vahi all pidamine erineva kaaluga juhul, kui isikule on süüdimõistva jõustunud kohtuotsusega mõistetud vabadusekaotus, või tema kohta ei ole kohtuotsust tehtud ning järelikult kehtib süütuse presumptsioon ( 53 ). Selles osas piisab, kui viidata raamotsuse 2002/584 artikli 26 sätetele, kus on ette nähtud, et vahistamismääruse teinud liikmesriik peab arvama tema poolt tagaotsitavale määratud vabadusekaotusest maha vahi all pidamise kogu kestuse, mis tuleneb Euroopa vahistamismääruse täitmisest. Kuigi isikule, kes vahistamismääruse teinud liikmesriigile kohtu alla andmise eesmärgil üle antakse, võidakse hiljem süüdimõistva otsusega määrata vabadusekaotus, mille kogukestusest võidakse vastavalt sellele artiklile maha arvata vahistamismäärust täitvas liikmesriigis enne üleandmist vahi all peetud aeg, ei ole siiski välistatud, et ta mõistetakse vahistamismääruse teinud liikmesriigis õigeks, ning artikkel 26 sel juhul kohaldatav ei ole.

147.

Kui tulla tagasi eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse juurde, siis tuleb märkida, et küsimus osutab võimalusele, et raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmine võiks olla aluseks tagaotsitava ja vahi all peetava isiku jaoks teatavate „õiguste” tekkele kõige üldisemas mõttes. Mõistagi tuleb nõustuda, et õigus on nendel, kes väidavad, et raamotsus 2002/584 – ja eelkõige artikkel 17 – ei maini seoses isikuga, kes on Euroopa vahistamismääruse täitmisel vahi alla võetud, ühtegi subjektiivset õigust, mis tekiks selles ette nähtud tähtaegade möödumise tagajärjel, kui selle määruse täitmise kohta ei ole lõplikku otsust endiselt tehtud. Kõige enam viitab mainitud artikli lõige 5 vajadusele tagada, „et oleksid jätkuvalt täidetud materiaalsed tingimused isiku üleandmiseks”.

148.

Seda arvestades on ainuüksi eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuses sisalduv sõnaselge viide vahi all pidamisele, ning asjaolu, et selles on osutatud Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava lõpliku otsuse tegemiseks ette nähtud tähtaegade järgimata jätmisele, piisavad, et tõstatada õigusi ja vabadusi puudutav küsimus. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu teine küsimus omandab seega sisulise tähenduse ja selle võib sõnastada väga lihtsalt: millised tagajärjed on Euroopa vahistamismääruse täitmisel vahi alla võetud isiku jaoks sellel, kui määruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemise jaoks ette nähtud tähtaeg möödub?

149.

Küsimus puudutab seda, et isikult, kelle suhtes kehtib põhikohtuasja asjaoludel süütuse presumptsioon, on võetud õigus isiklikule vabadusele. On selge, et selline olukord võib liidu õiguses olla täiesti legitiimne, nagu see võib seda olla ka liikmesriikide õiguses või ka Euroopa Inimõiguste Kohtu kohaldatavat õigust arvestades. Siiski võib see olukord olla õiguspärane ainult teatavatel tingimustel, mis kahtlemata kehtib ka liidu õiguse korral. Järelikult tuleb raamotsust 2002/584, nagu kõiki teisi liidu õigusnorme, tõlgendada lähtuvalt põhiõigustest. See nähtub pealegi ka nii raamotsuse põhjendusest 12 kui ka artikli 1 lõikest 3.

150.

Liikmesriikidel tuleb raamotsust 2002/584 oma riiklike õigusike instrumentide kaudu rakendada viisil, mis ei kahjusta põhiõigusi. Raamotsuse põhjenduse 12 teises lõigus on toodud üldine viide liikmesriikide „põhiseaduse normidele”. Lisaks annab raamotsus oma laadist tulenevalt liikmesriikide ametiasutustele laia kaalutlusõiguse raamotsusega taotletavate eesmärkide rakendamise konkreetsete üksikasjade osas ( 54 ). Seega on põhikohtuasjas käsitletav olukord samaväärne olukorraga, mida on kirjeldatud kohtuotsuse Åkerberg Fransson ( 55 ) punktis 29, kus liikmesriikide tegevus ei ole täielikult määratud liidu õigusega. Kuigi liikmesriigi kohtutel, kes peavad kontrollima siseriikliku õigusnormi või meetme kooskõla põhiõigustega, on neil asjaoludel lubatud kohaldada põhiõiguste kaitse siseriiklikke standardeid, ei või see kahjustada hartas ette nähtud kaitse taset, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus, ega liidu õiguse ülimuslikkust, ühtsust ja tõhusust ( 56 ).

151.

Selle mõttekäigu tulemina on minu arvates vaieldamatu, et liikmesriiki, kes on niisuguses olukorras nagu põhikohtuasjas, tuleb käsitada liidu õiguse rakendajana harta artikli 51 lõike 1 mõttes, nagu see pealegi järeldub ka Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ( 57 ). Nimelt nii raamotsuse 2002/584 ülevõtmiseks vastu võetud siseriiklikud õigusaktid kui ka vahistamismäärust täitva õigusasutuse tegevus üleandmismenetluses kujutavad endast liidu õiguse rakendamist harta artikli 51 lõike 1 mõttes, kuna Euroopa vahistamismäärus on lõppastmes liidu loodud instrument. Euroopa vahistamismääruse kontekstis on raamotsus 2002/584 konkreetselt see õiguslik alus ja baas, millele tuginedes võib liikmesriik kohaldada tagaotsitava suhtes isiku kriminaalasjas kohtu alla andmise eesmärgil vabadust piiravat meedet või seda jõus hoida ( 58 ), ning selle isiku suhtes kehtib põhimõtteliselt süütuse presumptsioon vähemalt nende faktide osas, millega seoses teda taga otsitakse ja mida Euroopa vahistamismäärus puudutab.

152.

Eeltoodust tuleneb järeldus, et põhikohtuasja asjaoludel tuleb raamotsuse 2002/584 ning konkreetsemalt selle artikli 17 tõlgendamisel lähtuda hartast, et harta on liikmesriikide suhtes kohaldatav ning et nende õigusaktide puhul, mida liikmeriikide ametiasutused on raamotsuse ülevõtmiseks vastu võtnud, kehtib kooskõlalise tõlgendamise nõue ( 59 ).

153.

Käesoleval juhul võrdub raamotsuse 2002/584 hartast lähtuv tõlgendamine – põhikohtuasja asjaolusid arvestades – selle tõlgendamisega vastavalt artikli 6 nõuetele, mis tagavad õiguse vabadusele lühikeses ja selges sõnastuses.

154.

Selgitustes põhiõiguste harta kohta ( 60 ) on seda sätet puudutavas osas viidatud otseselt EIÕK artiklile 5, mille tekst on palju selgem ning mis on selgitustes esitatud tervikuna. Lisaks on selgitustes välja toodud, et harta artiklis 6 ette nähtud õigusi tuleb austada „eriti siis”, kui Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad vastu seadusandlikke akte õigusalase koostöö valdkonnas kriminaalasjades ELTL artikli 82 ( 61 ), ELTL artikli 83 ja ELTL artikli 84 alusel.

155.

EIÕK artikkel 5 sisaldab kahte põhikohtuasja jaoks olulist sätet: esiteks lõike 1 punkt f, mis käsitleb väljaandmist, mis menetlusena sarnaneb objektiivselt kõige rohkem raamotsuses 2002/584 ette nähtud üleandmismenetlusele; teiseks lõige 4, mille kohaselt isikutel, kellelt on võetud vabadus, on õigus spetsiifilisele menetlusele, et saada kiiresti vastus mis tahes kinnipidamise seaduslikkuse kohta.

156.

Euroopa Inimõiguste Kohus on käsitlenud EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f arvukates kohtuotsustes, millele ma sobival hetkel viitan. Siiski pean vajalikuks alustada järgmise tähelepanekuga.

157.

Sisuliselt võttes on põhikohtuasjas käsitletavale olukorrale hinnangu andmiseks kõige asjakohasem Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, mis käsitleb väljaandmismenetlusi ja seega EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f, nii et selle lähtekohaks võtmine on vältimatult vajalik. Seda silmas pidades ei tohi unustada, et nagu ma juba varem märkisin, ei ole Euroopa vahistamismäärus pelgalt üks väljaandmismenetluse variante. Sellest järeldub, et ei ilmtingimata ega alati ei piisa, kui kontrollida üksnes Euroopa Inimõiguste Kohtu väljaandmist käsitleva kohtupraktika järgimist. Vähimagi kahtluseta on niisugused kriteeriumid nagu menetluse mõistlik kestus, menetluse keerukus, tagaotsitava isiku käitumine ja kohtu tegevusetuse perioodi puudumine – mida ma kohe käsitlema asun –, asjakohased eelkõige juhtudel, mil siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluses palutakse Euroopa Kohtul anda hinnang 30 kuud väldanud vahi all pidamisele. Siiski ei saa välistada, et niisuguste nõuete tõlgendamine, mis tulenevad õigusest vabadusele, olukorras, kus tegemist on teistsuguse instrumendiga ehk Euroopa vahistamismäärusega, võib raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade ületamise osas teha vajalikuks rangema lähenemise.

158.

EIÕK artikli 5 lõike 1 punkt f lubab osalisriikidel piirata vabadust isikul, kelle suhtes on väljaandmismenetlus pooleli. See säte lubab Euroopa Inimõiguste Kohtul anda hinnang niisuguse isiku vahi all pidamise „seaduslikkusele”, kelle osas on väljaandmismenetlus on pooleli, ning tuleb täpsustada, et niisugusel juhul õigustab jätkuvat kinnipidamist ainult väljaandmismenetluse toimumine ( 62 ).

159.

Minu teada ei ole Euroopa Inimõiguste Kohus seni võtnud ametlikult seisukohta EIÕK artikli 5 lõike 1 punkti f kohaldatavuse kohta raamotsuse 2002/584 artiklit 12 üle võtva siseriikliku õigusnormi alusel määratud vahi alla võtmise suhtes. Sellegipoolest ei ole kahtlust – eespool punktis 157 esitatud tingimusi arvestades –, et Euroopa vahistamismääruse täitmisel määratud vahi all pidamine, mis on samastatav vangistusega väljaandmise eesmärgil, on põhimõtteliselt ( 63 ) hõlmatud selle artikli sätetega ( 64 ).

160.

Et väljaandmise eesmärgil vahi all pidamine oleks EIÕK artikli 5 lõike 1 punktiga f kooskõlas, peab see seega kõigepealt olema „seaduslik” ja toimuma „seaduses kindlaksmääratud korras”, see tähendab, et seda puudutava otsuse tegemisel peab olema järgitud sisulisi norme, nagu huvitatud isikutele kohaldatav menetlus, olgu tegu kas siseriiklike õigusnormidega või normidega, mis kuuluvad kas rahvusvahelisse õigusesse ( 65 ) või liidu õigusesse ( 66 ). Siiski, kui põhimõttelise tähendusega see ka ei oleks, ei ole asjaolu, et vahi all pidamine oleks vastavalt siseriiklikule õigusele „seaduslik”, sellegipoolest otsustav ( 67 ). Lisaks peab see olema kooskõlas mainitud artikli eesmärgiga, mis on isikute kaitse omavoli eest ( 68 ).

161.

Neid mõlemaid vaatenurki arvestades on Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt märkinud esiteks seda, et kuigi esmajärjekorras on siseriikliku õiguse tõlgendamine ja kohaldamine riigi ametiasutuste, eelkõige kohtute ülesanne, võib ja peab ka Euroopa Inimõiguste Kohus juhtudel, mil siseriikliku õiguse järgimata jätmine tähendab EIÕK artikli 5 lõiget 1 arvestades konventsiooni rikkumist, teostama teatavat kontrolli, et välja selgitada, kas siseriiklikust õigusest on kinni peetud ( 69 ). Teiseks on ta täpsustnud, et peab lisaks veenduma, et siseriiklik õigus on kooskõlas EIÕK-ga, sealhulgas selles sätestatud või väljendatud põhimõtetega ( 70 ), nimelt õiguse ülimuslikkuse põhimõttega ja sellest tulenevalt õiguskindluse põhimõttega, proportsionaalsuse põhimõttega ja omavoli keelu põhimõttega, millest viimane on pealegi ka artikli 5 eesmärk ( 71 ).

162.

Euroopa Inimõiguste Kohus rõhub sellega seoses asjaolule, et kui tegu on vahi alla võtmisega, on õiguskindluse üldpõhimõtte järgimine iseäranis oluline. Järelikult on põhimõtteliselt oluline, et vahi alla võtmise tingimused oleksid siseriiklikus õiguses ( 72 ) ja/või rahvusvahelises õiguses ( 73 ) selgelt määratletud ning et seaduse kohaldamine oleks ettenähtav, nii et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ( 74 ) sätestatud „seaduslikkuse” kriteerium oleks täidetud ning et seadus vastaks „seaduse kvaliteedi” nõudele, mis on omane kõigile EIÕK sätetele.

163.

Kas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat arvestades võib järeldada, et ainuüksi raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumine tähendab, et tagaotsitava vahi all pidamine ei ole enam seaduslik ja et ta tuleks viivitamatult vabastada? Ma ei jaga komisjoni sellist seisukohta. Ma ei usu, et niivõrd radikaalne järeldus oleks õigustatud. Eelkõige ei usu ma seda, et saaks väita, et pelgalt raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade ületamine muudaks Euroopa vahistamismääruse täitmisel määratud vahi all pidamise kohe õigusvastaseks – ja selle tulemusel ühildamatuks harta artiklis 6 ette nähtud õigusega vabadusele.

164.

Esiteks võib isiku vahistamine olla õigustatud muude asjaoludega peale Euroopa vahistamismääruse. Nimelt võib olukord, kus tagaotsitav on tema kohta tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmisel vahi alla võetud, olla täiel määral põhjendatud ka mõnel muul alusel kui mainitud Euroopa vahistamismäärus, nimelt võib isiku suhtes olla vabadust piiravat meedet kohaldatud jõustunud kohtuotsuse alusel, või on vahistamismäärust täitvas liikmesriigis tema suhtes pooleli kohtumenetlus muudel asjaoludel kui need, mida on nimetatud tema kohta tehtud Euroopa vahistamismääruses, ning ta on võetud vahi alla, kuni kohus teeb otsuse, ning mõlemal juhul toimub see vahistamismäärust täitva liikmesriigi õigusnormide kohaselt vastavalt raamotsuse 2002/584 artiklis 24 ette nähtud juhtudele.

165.

Edasi on võimalik, et Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta ei ole erandlike asjaolude tõttu lõplikku otsust tehtud, nagu on ette nähtud raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõikes 7. Selles osas tuleb siiski arvestada kolme täpsustust, mis on sama hästi kui ilmselged. Esiteks ei tohi liikmesriigi võimalus tugineda erandlikele asjaoludele juba nende asjaolude laadist tulenevalt kujuneda rutiinseks praktikaks, mida põhjendatakse minimaalse formaalsusega. Järgmiseks ei tohi teave, mille vahistamismäärust täitev liikmesriik peab Eurojustile edastama, endast kujutada n-ö valget lehte, mis võimaldab vahi all pidamist lõpmatult jätkata. Lõpuks, nagu komisjon oma seisukohtades osutas, ei ei tohi need erandlikud asjaolud sõltuda vahistamismäärust täitvast liikmesriigist. Nimelt ei saa raamotsuse 2002/584 artikli 17 lõikes 7 sisalduvat klauslit käsitada vahendina, mis teeb heaks liikmesriigi kehtestatud menetluse läbiviimise korra, mille ellurakendamisega kaasneb peaaegu vältimatult artiklis 17 ette nähtud tähtaegade eiramine. Siseriiklik õigus tuleb kujundada ümber raamotsuse alusel, mitte vastupidi.

166.

Lõpuks – ja sõltumatult niisugustest erandlikest olukordadest, mis muudavad Euroopa vahistamismääruse täitmist puudutava lõpliku otsuse tegemise raamotsuses 2002/584 ette nähtud tähtaegade jooksul materiaalselt võimatuks – ei saa lõpuni välistada, et võib esineda asjaolusid, mis võivad teatavat viivitust õigustada, mõistagi kui see ei ole pikk ja kui seda esineb harva, ning seda tingimusel, et menetlus on jõudnud peaaegu lõpliku otsuse vastuvõtmise faasi. Selliste juhtumite alla kuuluvad erandid, mis seonduvad eelotsusetaotluse esitamisega ja millele Euroopa Kohus viitas kohtuotsuses F ( 75 ).

167.

Arvestades eeltoodud kaalutlusi, ei saa tagaotsitava vabastamine seega olla raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade järgimata jätmise korral kindlasti saabuv tagajärg. See väide on eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele antava vastuse esimene komponent.

168.

Siiski ei saa asuda seisukohale, et küsimus EIÕK artikli 5 järgimisest sellisena, nagu see on kaasatud harta artiklisse 6, ammendub mainitud esimese juhtumiga. Säte sisaldab lisaks artiklit 4, mis näeb ette Euroopa vahistamismääruse täitmisel vahi alla võetud isikule reaalse õiguse vaidlustada vahi all hoidmine. Konkreetsemalt näeb EIÕK artikli 5 lõige 4 ette, et „[i]gaühel, kellelt on võetud vabadus vahistamise või kinnipidamise teel, on õigus taotleda menetlust, millega kohus otsustaks kiires korras tema kinnipidamise seaduslikkuse ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine osutub ebaseaduslikuks”. See säte on sisuliselt üle võetud harta artiklisse 6, seda nii harta artikli 52 lõikega 3 kui ka otseses viites, mis on ära toodud põhiõiguste hartat käsitlevates selgitustes, eelkõige kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas, ning ühtlasi on sellel tagajärjed ka põhikohtuasja puhul.

169.

Nagu Euroopa Kohus on kohtuotsuses F ( 76 ) välja toonud, on Euroopa Inimõiguste Kohus täpsustanud, et kõnesolev säte kuulub kohaldamisele ka väljasaatmise korral ( 77 ), kuna see on lex specialis võrreldes EIÕK artiklis 13 toodud üldisemate nõuetega ( 78 ), ning et see, kui EIÕK artikli 5 lõike 1 nõudeid ei ole mitte mingil moel rikutud, ei vabasta teda kohustusest kontrollida EIÕK artikli 5 lõike 4 sätetest kinnipidamist. Nimelt on need kaks sätet erinevad normid, mis tähendab, et esimesest kinnipidamine ei tähenda ilmtingimata, et ka teist sätet on järgitud ( 79 ), ning esimese sätte rikkumise tuvastamine ei võta Euroopa Inimõiguste Kohtult kohustust uurida teisena nimetatud sätte rikkumist ( 80 ).

170.

Vastavalt sellele sättele on vahistatud või vahi all peetavatel isikutel EIÕK artikli 5 lõike 4 alusel õigus sellele, et uurimisel käsitletakse niisuguste menetluseeskirjade ja sisuliste nõuete järgimist, mis on vajalikud vahi all pidamise „seaduslikkuse” seisukohalt EIÕK tähenduses, ning tuleb täpsustada, et esiteks peab mõistel „seaduslikkus” olema nii EIÕK artikli 5 lõike 4 kui artikli 5 lõike 1 puhul sama ulatus, ning teiseks ei tule „vahistamise või kinnipidamise”„seaduslikkust” hinnata mitte ainult siseriikliku õiguse alusel, vaid võttes samas aluseks ka EIÕK teksti, selles ette nähtud üldpõhimõtted ja artikli 5 lõikes 1 lubatud piirangute eesmärgi ( 81 ).

171.

Lisaks on Euroopa Kohus kohtuotsuses F ( 82 ) rõhutanud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on otsustanud, et „kui otsuse vabadust piirava meetme rakendamise kohta on teinud kohus kohtumenetluse tulemusena, loetakse EIÕK artikli 5 lõikes 4 ette nähtud kontrollimine selle otsusega läbiviiduks” ( 83 ).

172.

Euroopa Inimõiguste Kohus on siiski ühtlasi täpsustanud, et eeskiri kuulub kohaldamisele üksnes vahi alla võtmise esialgse otsuse suhtes, kuid ei kata hilisemat vahi all pidamist, kuivõrd sellega seoses kerkivad kohe esile uued seaduslikkust puudutavad küsimused ( 84 ). Nimelt võib esialgu seaduslikult määratud vahistamise jätkumine kinnipidamisena muutuda ebaseaduslikuks ja minetada õigustatuse.

173.

Juhul kui isik jäetakse vahi alla, näeb EIÕK artikli 5 lõige 4 vahi all peetavale isikule ette õiguse „õiguse pöörduda pädevasse „kohtusse”, kes otsustaks „kiiresti”, kas tema kinnipidamine on „ebaseaduslik”” ( 85 ). Sellise kohtu mõiste tähendab nimelt, et vahi alla võetud isikule „peavad olema tagatud menetluslikud põhitagatised, mida rakendatakse vahi alla võtmise korral”, ning tuleb täpsustada, et need tagatised ei pea olema ilmtingimata identsed EIÕK artikli 6 lõikes 1 tsiviil- või kriminaalasjade jaoks ette nähtud tagatistega ( 86 ), vaid peavad olema kohandatud asjassepuutuva kinnipidamise laadist tulenevalt, arvestades sellega seonduvaid iseloomulikke asjaolusid ( 87 ). Selline kohtusse pöördumise võimalus peab olema piisavalt kindel, mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas, sest vastasel korral ei pruugi nõutavad juurdepääsetavuse ja tõhususe tingimused olla täidetud ( 88 ). Kohus peab olema suuteline tegema lühikese tähtaja jooksul otsuse, kas kinnipidamine on uute, pärast esialgse otsuse tegemist esile kerkinud asjaolude tulemusel muutunud „ebaseaduslikuks”, ja otsustama, kui see on asjakohane, isiku vabastamise ( 89 ).

174.

Nõuded, mis seonduvad kiiruse ja kohtuliku kontrolli regulaarsusega, see tähendab mõistliku sagedusega toimumisega, tulenevad vajadusest, et vahi all peetava puhul ei tohi olla ohtu, et ta jääb vahi alla kauaks pärast seda, kui tema kinnipidamine ei ole enam õigustatud ( 90 ), ning tuleb täpsustada, et tegurid, mis mõjutavad kinnipidamise õiguspärasust väljaandmise menetluses, nagu menetluse kulg ja hoolsus, millega pädevad ametiasutused menetlust läbi viivad, võivad aja jooksul muutuda ( 91 ).

175.

Tuleb veel täpsustada viidatud kohtupraktika mõju põhikohtuasjale.

176.

Minu arvates on EIÕK artikli 5 lõikes 4 ette nähtud õigus kohaldatav isiku suhtes, kes on niisuguses olukorras nagu põhikohtuasja vastustaja ( 92 ), ja viimati nimetatud isiku jätkuv vahi all pidamine, kuni tema kohta tehtud Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta tehakse lõplik otsus, pärast raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumist, annab sellele õigusele spetsiifilise sisu.

177.

Täpsemalt kujutab nende tähtaegade möödumine, mis on raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud selleks, et vahistamismäärust täitev õigusasutus teeks nende piiresse jääval ajal põhikohtuasja vastustaja üleandmise kohta lõpliku otsuse, endast asjaolu, mis iseenesest muudab – ja ilma, et see mõjutaks kohtuaja lõpptulemust – viimati nimetatud isiku vahi all pidamise põhjendatust, ning annab talle võimaluse kasutada EIÕK artikli 5 lõikes 4 ette nähtud õigusi.

178.

Kui isik on Euroopa vahistamismääruse täitmisel vahi alla võetud, siis peab pädev õigusasutus vahi all peetava isiku sellekohase taotluse korral raamotsuse 2002/584 artiklis 17 ette nähtud tähtaegade möödumisel tegema otsuse, kas isiku vahi alla jätmine on õiguspärane, ja kui see nii ei ole, siis tegema otsuse isiku vabastamiseks EIÕK artikli 5 lõike 4 alusel.

179.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele, et raamotsust 2002/584 tuleb tõlgendada nii, et isikul, kes on võetud vahi alla seoses vahistamismääruse teinud liikmesriigis läbi viidava kriminaalmenetlusega ning kelle kohta ei ole tema suhtes välja antud Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõplikku otsust tehtud, peab vahistamismäärust täitvas liikmesriigis alates ajast, mil selle raamotsuse artiklis 17 ette nähtud tähtajad on möödunud, olema võimalus pöörduda kohtusse, et kohus teeks lühikese tähtaja jooksul otsuse, kas tema vahi all pidamine on vaatamata mainitud artiklis ette nähtud tähtaegade möödumisele jätkuvalt õigustatud niivõrd, kui seda õigustavad muud õiguspärased põhjused peale nende, mis olid Euroopa vahistamismääruse tegemise aluseks, või spetsiifilised kõnesoleva määruse kohta lõpliku otsuse tegemise protsessiga seonduvad põhjused, mis tuleb nõuetekohaselt välja tuua, või ka erandlikud asjaolud, mis ei sõltu vahistamismäärust täitvast liikmesriigist ja mis peavad olema nõuetekohaselt põhjendatud. Vastasel juhul tuleb teha otsus isiku vabastamiseks. Juhul kui vahi all peetav isik jäetakse vahi alla, peab pädev siseriiklik kohus pidevalt kontrollima, kas harta artikliga 6 ette nähtud õigused on tagatud.

180.

Eespool toodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata High Courti kahele eelotsuse küsimusele järgmiselt: