1. 

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul teha otsus nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, ( 2 ) esemelise kohaldamisala kohta. Kohtuasi võimaldab Euroopa Kohtul täpsustada oma kohtupraktikat, mis käsitleb nimetatud määruse kohaldatavust meetmetele, mis kuuluvad liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel avaliku õiguse valdkonda.

2. 

Kohtuasi annab Euroopa Kohtule eelkõige võimaluse teha otsus niisuguse liikmesriigi kohtu lepingulise kohtualluvuse kohta vanemliku vastutuse valdkonnas, kellel on määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikes 3 sätestatud oluline side lapsega. Euroopa Kohtul tuleb siin välja selgitada, kas kohtusse mitteilmunud poolt võib pidada kohtualluvust tunnistanuks selle sätte tähenduses, kui teda esindab kohtu poolt määratud esindaja, kes kohtualluvust ei vaidlusta. Seda küsimust on juba käsitletud seoses nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, ( 3 ) kuid mitte seoses määrusega nr 2201/2003.

3.

Määruse nr 2201/2003 artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes:

2.   Artikli 1 lõikes b osutatud küsimused võivad käsitleda eelkõige järgmist:

3.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmiste juhtumite suhtes:

4.

Määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkt 7 määratleb „vanemlikku vastutust” kui „kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab ka eestkosteõigust ja suhtlusõigust”.

5.

Määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkt 10 määratleb „suhtlusõigust” kui „eeskätt õigust viia laps piiratud ajavahemikuks kohta, mis ei ole tema alaline elukoht”.

6.

Määruse nr 2201/2003 artikkel 8 sätestab:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 2 ei tulene teisiti.”

7.

Määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõige 1 näeb ette, et „[l]iikmesriigi kohtutel, kellel on artikli 3 tõttu pädevus lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise taotluse suhtes, on pädevus kõigi selle taotlusega seotud vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes juhul, kui:

8.

Määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõige 3 sätestab, et „[l]iikmesriigi kohtutel on seoses vanemliku vastutusega pädevus lõikes 1 nimetamata menetlustes juhul, kui:

9.

Bulgaaria perekonnaseadustiku (Semeen kodeks, edaspidi „SK”) artikkel 127a sätestab:

„1.   Lapse välismaale reisimise ja sel eesmärgil isikut tõendavate dokumentide väljastamisega seotud küsimused otsustavad vanemad ühiselt.

2.   Kui vanemad ei jõua eelmises lõigus ette nähtud kokkuleppele, teeb nendevahelises vaidluses otsuse lapse tegeliku elukoha järgne Rayonen sad[ ( 4 )].

3.   Menetlus algatatakse ühe vanema taotluse alusel. Kohus kuulab ära teise vanema, välja arvatud juhul, kui see jätab kohtusse mõjuva põhjuseta ilmumata. Kohus võib tõendeid koguda ka omal algatusel.

4.   Kohus võib määrata tehtud otsuse esialgse täitmise.”

10.

Isikut tõendavate dokumentide seaduse artikli 45 lõige 1 (Zakon za balgarskite dokumenti za samolichnost/za balgarskite lichni dokumenti; edaspidi „ZBLD”) sätestab, et alaealise passi väljastamise taotluse esitavad alaealise vanemad isiklikult.

11.

Vastavalt ZBLD artikli 78 lõikele 1 koosmõjus artikli 76 punktiga 9 on justiitsministril või vajaduse korral tema poolt volitatud isikul õigus keelata lapsel riigist lahkuda, kui ei esitata tema vanemate kirjalikku notariaalselt tõestatud nõusolekut lapse suundumiseks välismaale.

12.

Bulgaaria tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Grazhdanski protsesualen kodeks, edaspidi „GPK”) artikkel 47 sätestab:

„1.   Kui kostjat ei saa toimikus märgitud aadressil kätte ja võimatu on leida teate vastuvõtmisega nõustuvat isikut, kinnitab kättetoimetaja teate korteri ukse või postkasti külge või kui nendele juurdepääs puudub, siis maja ukse külge või läheduses olevasse nähtavasse kohta. Kui tal on juurdepääs postkastile, jätab kättetoimetaja sinna samuti teate.

2.   Teates on märgitud, et dokumendid on jäetud kohtu ruumidesse, kui kättetoimetamine toimub kohtu teenistuja või eraõigusliku kohtutäituri vahendusel, et dokumendid on jäetud kohaliku omavalitsuse ruumidesse, kui kättetoimetaja oli kohaliku omavalitsuse teenistuja, ja et need saab sealt kätte kahe nädala jooksul alates teate jätmisest.

3.   Kui kostja dokumentidele järele ei tule, palub kohus hagejal esitada teavet kostja registreeritud aadressi kohta, välja arvatud artikli 40 lõikes 2 ja artikli 41 lõikes 1 nimetatud juhtudel, mil teade lisatakse menetlustoimikutesse. Kui nimetatud aadress ei kattu poole alalise või tegeliku aadressiga, määrab kohus kättetoimetamise lõigete 1 ja 2 kohaselt tegelikule või alalisele aadressile.

4.   Kui kättetoimetaja tuvastab, et kostja ei ela nimetatud aadressil, palub kohus hagejal esitada teavet kostja registreeritud aadressi kohta, olenemata lõike 1 kohasest teate jätmisest.

5.   Teade loetakse kättetoimetatuks, kui tähtaeg sellele kohtu või kohaliku omavalitsuse ruumidesse järele tulemiseks on lõppenud.

6.   Nõuetekohase kättetoimetamise tuvastamise korral näeb kohus ette teate lisamise menetlustoimikutesse ja määrab kohtusse ilmumata jätnud kostjale hageja kulul esindaja.”

13.

Hageja, kes on Bulgaaria kodanik, elas Itaalias mõned aastad koos Ilia Dimitrov Ilieviga, kes on samuti Bulgaaria kodanik. Neil on tütar, kes sündis 2. novembril 2004.

14.

Hageja ja Ilia Dimitrov Iliev elavad lahus. Hageja elab oma tütrega Milanos, kus tal on kindel töökoht ja kus tema tütar käib koolis neljandas klassis. Ilia Dimitrov Iliev elab samuti Itaalias, kus tal on kindel töökoht. Ta kohtub oma tütrega iga 2–3 nädala tagant.

15.

Laps on Bulgaaria kodanik. Talle on väljastatud Bulgaaria pass, mis kehtis kuni 5. aprillini 2012. Ilia Dimitrov Iliev ei osuta aga vajalikku kaasabi tütre passi uuendamiseks.

16.

Neil asjaoludel esitas hageja Rayonen sad – Petrichile SK artikli 127a alusel taotluse lahendada vanemate erimeelsus, mis puudutab nende tütre võimalust suunduda välismaale ja selleks vajaliku isikut tõendava dokumendi väljastamist, korvates isa nõusoleku puudumise.

17.

Kui Rayonen sad oli tuvastanud, et GPK artikli 47 lõike 6 tingimused olid täidetud, määras ta isale esindaja pärast seda, kui hageja oli esindajale maksnud Rayonen sadi poolt kindlaks määratud tasu. Esindaja ei vaidlustanud Bulgaaria kohtu alluvust kohtuasja lahendamiseks.

18.

Rayonen sad – Petrich jättis 10. novembri 2014. aasta määrusega hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Kohus leidis, et asi ei allu talle ja lõpetas menetluse. Kohus leidis, et kuna tegemist on vanemlikku vastutust käsitleva menetlusega ja hagi esitamise ajal oli lapse alaline elukoht Itaalias, allub asi määruse nr 2201/2003 artikli 8 alusel üksnes Itaalia kohtule.

19.

Hageja kaebas Rayonen sad – Petrichi 10. novembri 2014. aasta kohtumääruse edasi apellatsioonikohtusse.

20.

Okrazhen sad ( 5 ) – Blagoevgrad jättis kohtumääruse jõusse. Ta leidis nagu Rayonen sadki, et kuna tegemist oli vanemlikku vastutust käsitleva menetlusega ja hagi esitamise ajal oli lapse alaline elukoht Itaalias, allub asi määruse nr 2201/2003 artikli 8 alusel Itaalia kohtule. Lisaks täpsustas kohus, et tegemist ei ole selle määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 1 punktis b sätestatud lepingulise kohtualluvusega, kuna menetluses ei osalenud mitte vastustaja, vaid kohtu määratud esindaja.

21.

Hageja esitas Varhoven kasatsionen sadile (kõrgeim kassatsioonikohus) Okrazhen sadi määruse peale kassatsioonkaebuse. Kõrgeim kassatsioonikohus küsib määruse nr 2201/2003 menetlusele kohaldamise kohta: ta küsib, kas nõusolek lapse välismaale reisimiseks ja passi väljastamiseks on vanemliku vastutuse teostamine selle määruse artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses.

22.

Varhoven kasatsionen sad märgib, et on ise teinud kaks vastuolulist määrust: ühe 1. detsembril 2010, milles ta otsustas, et menetlus, mis algatati SK artikli 127a alusel, mille kohaselt võib kohtusse pöörduda seoses lapse välismaale reisimist ja sel eesmärgil isikut tõendavate dokumentide väljastamist puudutava vanemate erimeelsusega, ei kuulu mõiste „vanemlik vastutus” alla määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punkti b tähenduses, mistõttu nimetatud määrus ei kuulu kohaldamisele; teise 9. jaanuaril 2014, milles ta otsustas, et taoline kohtuvaidlus kuulub mõiste „vanemlik vastutus” alla.

23.

Varhoven kasatsionen sad küsib ka, kas määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 1 punktis b sätestatud lepinguline kohtualluvus kuulub kohaldamisele, kui vastustajat, kuigi ta ei ole vaidlustanud asja allumist Bulgaaria kohtule, esindas kohtu määratud esindaja.

24.

Varhoven kasatsionen sad otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtul kohaldada Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 107 sätestatud eelotsuse kiirmenetlust. Euroopa Kohus otsustas 20. mail 2015 jätta taotlus rahuldamata.

26.

Euroopa Kohtu president otsustas 3. juuli 2015. aasta määrusega ( 6 ) kohaldada käesolevas asjas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 105 lõikes 1 ette nähtud kiirendatud menetlust.

27.

Eelotsuse küsimuste kohta esitasid kirjalikud seisukohad Hispaania valitsus ja Euroopa Komisjon. Hispaania ja Tšehhi valitsus ning komisjon kuulati ära 9. septembri 2015. aasta kohtuistungil.

28.

Esimeses ja teises küsimuses, mida tuleb käsitleda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult määruse nr 2201/2003 esemelise kohaldamisala kohta. Seetõttu käsitlen selle määruse kohaldatavust käesolevas asjas allpool. Seejärel analüüsin kolmandat eelotsuse küsimust, mis puudutab vanemliku vastutuse asjades lepingulise kohtualluvuse ühte tingimust seoses sellise liikmesriigi kohtuga, kellel on määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikes 3 sätestatud oluline side lapsega.

29.

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul selgitada, kas nõusolek lapse reisimiseks väljapoole riigi territooriumi ja selleks vajaliku passi taotlemiseks kuulub mõiste „vanemlik vastutus” alla määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1punkti b ja artikli 2 punkti 7 tähenduses. Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas hagi, millega üks vanematest palub kohtul korvata teise vanema nõusoleku puudumise lapse reisimiseks ja passi taotlemiseks, kuulub mõiste „tsiviilasjad” alla määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 tähenduses, isegi kui siseriiklik ametiasutus arvestab lapsele passi väljastamiseks kohtu otsusega.

30.

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõige 1 sätestab, et määrust „kohaldatakse järgmisi valdkondi käsitlevate tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes: […] b) vanemliku vastutuse tekkimine, teostamine, piiramine või äravõtmine”. Viidatud määruse kohaldamisala määratleva sätte sõnastuse mõistmiseks käsitlen allpool kõigepealt tsiviilasjade, seejärel vanemliku vastutuse valdkonnas, kas nõusolek lapse reisimiseks väljapoole riigi territooriumi ja selleks passi taotlemine kujutavad endast „tsiviilasju” määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 tähenduses, enne kui kontrollin, kas need kuuluvad mõiste „vanemlik vastutus” alla, nagu seda määratleb määruse artikli 2 punkt 7.

31.

Määrus nr 2201/2003 ei määratle tsiviilasju artiklites 1 ja 2, mis käsitlevad vastavalt määruse kohaldamisala ja neis kasutatud mõistete määratlemist, ega määratle neid ka määruse põhjendustes. Määruse artikli 1 lõige 3 üksnes loetleb valdkonnad, millele määrust ei kohaldata: põlvnemise tuvastamine või vaidlustamine, lapsendamisotsused, lapsendamisega seotud ettevalmistavad meetmed või lapsendamise kehtetuks tunnistamine või tühistamine, lapse nimi ja eesnimed ja emantsipatsioon, ülalpidamiskohustus, usaldusomand või pärimine ning laste poolt toime pandud kriminaalkuritegude tulemusel võetud meetmed. ( 7 )

32.

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõige 1 lähtub 27. septembril 1968. aastal allkirjastatud Brüsseli konventsioonist kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil‑ ja kaubandusasjades ( 8 ) (edaspidi „1968. aasta Brüsseli konventsioon”). 1968. aasta Brüsseli konventsiooni artikli 1 lõige 1 sätestab, et seda „kohaldatakse tsiviil‑ ja kaubandusasjade suhtes iga liiki kohtutes”. Sarnaselt määrusega nr 2201/2003 ei määratle ka 1968. aasta Brüsseli konventsioon tsiviil‑ ja kaubandusasju, ja kui, siis negatiivselt ( 9 ) artikli 1 lõikes 2 loetletud välistamisega. ( 10 )

33.

Nagu otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas C, ( 11 ) tuleb tsiviilasja mõistet määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 tähenduses tõlgendada kindlasti iseseisvalt, tagades samal ajal selle määruse ühetaolise kohaldamise, ning nagu märkis kohtuistungil Tšehhi valitsus, tagada kõigi laste võrdsus, ( 12 ) sõltumata sellest, kas nad elavad või ei ela liikmesriigis, mille kodanikud nad on.

34.

Käesolevas asjas taotletakse hagiga, millega on pöördutud eelotsusetaotluse esitanud kohtu poole, lapse reisimiseks ja passi taotlemiseks isa nõusoleku puudumise korvamist. Passi väljastamine on aga haldusakt. Seega tuleb analüüsida, kas põhikohtuasi kuulub mõiste „tsiviilasjad” alla, mistõttu kohaldatakse sellele määrust nr 2201/2003, või tuleb põhikohtuasi selle määruse kohaldamisalast välistada selle kuulumise tõttu haldusasjade valdkonda.

35.

Minu arvates kuulub põhikohtuasi tsiviilasjade valdkonda määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 tähenduses põhjustel, mida ma selgitan allpool.

36.

Esiteks märgin, et see kohtuasi ei ole seotud ühegi valdkonnaga, mis välistaks selle kohaldamise vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõikele 3. ( 13 )

37.

Teiseks märgin, et vastavalt määruse nr 2201/2003 põhjendusele 10 ei ole määrus mõeldud kohaldamiseks „avalikes huvides võetud üldise iseloomuga meetmete suhtes haridus‑ või terviseküsimustes”. ( 14 ) Sellest ma järeldan, et määrus on mõeldud kohaldamiseks muude avalikes huvides võetud üldise iseloomuga meetmete suhtes peale üldise iseloomuga haridus‑ või terviseküsimuste. ( 15 )

38.

Kolmandaks rõhutan, et määrus nr 44/2001 sätestab artikli 1 lõikes 1, et „eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli‑ ja haldusasjade suhtes”. ( 16 ) See reservatsioon kehtestati 1978. aastal, kui 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga ( 17 ) ühinesid Taani Kuningriik, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, et võtta arvesse asjaolu, et Ühendkuningriigis ja Iirimaal ei ole algsetes liikmesriikides levinud era‑ ja avaliku õiguse eristamine peaaegu üldse tuntud ja et seetõttu tuli täpsustada, milliseid valdkondi ei peeta tsiviilasjadeks. ( 18 ) Erinevalt määrusest nr 44/2001 ei sätesta määruse nr 2201/2003 artikkel 1, et seda ei kohaldata haldusasjadele. Määruse nr 2201/2003 vastuvõtmine 27. novembril 2003 leidis aga aset pärast 22. detsembril 2000 toimunud määruse nr 44/2001 vastuvõtmist ja eelkõige pärast 1978. aastal haldusasju puudutava reservatsiooni kehtestamist 1968. aasta Brüsseli konventsiooni. Kui seadusandja oleks kavatsenud haldusasjad määruse nr 2201/2003 kohaldamisalast välistada, oleks ta järelikult seda sõnaselgelt sätestanud.

39.

Neljandaks, isegi kui oletada, et määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et haldusasjad on selle kohaldamisalast välistatud, ei puudutaks selline välistamine minu arvates kõiki haldusasju: see puudutaks üksnes avaliku võimu teostamist.

40.

Seoses määrusega nr 44/2001 ( 19 ) on Euroopa Kohus otsustanud, et selleks, et määrata kindlaks, kas kohtuasi on tsiviilasi määruse nr 44/2001 tähenduses, peab analüüsima pooltevaheliste õigussuhete laadi ja vaidluse eset. Euroopa Kohus on sellest järeldanud, et kuigi teatavad ametiasutuse ja eraõigusliku isiku vahelised vaidlused võivad kuuluda selle mõiste alla, ei ole see nii, kui ametiasutus teostab avalikku võimu. ( 20 )

41.

Tundub siiski, et mõistet „tsiviilasjad” määruse nr 2201/2003 tähenduses ei saa tõlgendada kitsamalt kui mõistet „tsiviilasjad” määruse nr 44/2001 tähenduses, sest määrus nr 2201/2003, erinevalt määrusest nr 44/2001, ei näe sõnaselgelt ette haldusasjade välistamist. Kui eeldada, et määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et seda määrust ei kohaldata haldusasjade suhtes, ei piisa vaidluse välistamiseks mõistest „tsiviilasjad” järelikult sellest, et tegemist on ametiasutuse ja eraõigusliku isiku vahelise vaidlusega: see ametiasutus peab ka teostama avalikku võimu.

42.

Selleks et määrata kindlaks, kas vaidlus kuulub mõiste „tsiviilasjad” alla määruse nr 44/2001 tähenduses, tuleb, nagu öeldud, arvestada kahte kriteeriumi: esiteks vaidluse poolte vaheliste õigussuhete laadi (kui see suhe on puhtalt eraõiguslik, on vaidlus tsiviilasi) ja teiseks vaidluse eset (kui vaidluse ese ei ole avaliku võimu teostamine, on vaidlus tsiviilasi).

43.

Esiteks on pooltevahelist õigussuhete laadi hinnanud Euroopa Kohus poolte õigusliku staatuse – ametiasutus või eraõiguslik isik – ning hagi aluse ja selle menetlemise korra põhjal. ( 21 )

44.

Vaidlus, mille mõlemad pooled on eraisikud, on kindlasti puhtalt eraõigusliku suhe. Kohtuotsuses Henkel leidis Euroopa Kohus, et tsiviilasi on hagi, millega tarbijate ühing taotleb sellise määruse tegemist, mis keelab kaupmehel ebaõiglaste tingimuste kasutamist. Eelkõige märkis ta, et „tarbijakaitseühing [nagu käesolevas asjas] on eraõiguslik organisatsioon”. ( 22 ) Samuti leidis Euroopa Kohus kohtuotsuses Frahuil, et tsiviilasi on hagi, mille kohaselt ettevõtja, kes andis tolliametile tagatise transpordiettevõtja poolt tollimaksu tasumiseks, nõuab importijale tasutud summade tagastamist: vaidluse pooled on kaks eraõiguslikku isikut. ( 23 ) Kohtuotsuses flyLAL‑Lithuanian Airlines järeldas Euroopa Kohus, et tsiviilasi on kahju hüvitamise hagi, millega Leedu lennutranspordiettevõtja nõuab Läti lennujaama juhtorganilt ja Läti lennutranspordiettevõtjalt konkurentsiõiguse rikkumistest tuleneva kahju hüvitamist. Muu hulgas märgib Euroopa Kohus, et isegi kui Läti riik oleks kostja enamus‑ või ainuaktsionär, ei ole ta vaidluse pool, ja et hageja kaebab lennujaama rajatiste kasutamise eest makstud liiga suurte lennujaamatasude üle, see tähendab ettevõtjatest kostjate tegevuse üle, mis ei kujuta endast avaliku võimu teostamist. ( 24 )

45.

Kui üks vaidluse pooltest on ametiasutus, ei saa määrust nr 44/2001 jätta kohaldamata üksnes sel põhjusel: kohaldamata saab jätta vaid siis, kui see ametiasutus teostab vaidlusega seoses avalikku võimu. Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Sunico jt, et Ühendkuningriigi maksuameti hagi maksu sissenõudmiseks on tsiviilasi, sest kuigi sissenõudja on ametiasutus, tegutseb ta Ühendkuningriigi lepinguvälise tsiviilvastutuse normide alusel. ( 25 ) Samuti otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Sapir jt, et Land Berlini vastu esitatud hagi natsionaalsotsialistliku režiimi ohvritele hüvitise maksmiseks on tsiviilasi. Nimelt peeti Land Berlini hagis selle kinnisasja omanikuks, mille suhtes kehtib õigus tagastamisele, ja tal oli sama hüvitamiskohustus nagu eraõiguslikul isikul. ( 26 )

46.

Teiseks, vaidlus ei ole tsiviilasi, kui vaidluse ese on avaliku võimu teostamine, see tähendab, kui nõue põhineb otseselt avaliku võimu teostamise aktil. ( 27 )

47.

Nii otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses Lechouritou jt, et avaliku võimu teostamine oli sellise hagi ese, millega Kreeka kodanikud nõudsid Saksamaa relvajõudude poolt 1943. aastal toime pandud tsiviilisikute massimõrvaga põhjustatud kahju hüvitamist. ( 28 ) Seevastu kohtuotsuses Apostolides leidis Euroopa Kohus, et avaliku võimu teostamine ei ole ese hagi puhul, milles eraisikust kinnisasja omanik Küprosel, kes pidi kinnisasja maha jätma, kui Türgi sõjavägi saarele 1974. aastal sisse tungis, nõuab selle kinnisasja omandanud eraisikult täieliku valduse kohest üleandmist. ( 29 ) Kuigi Euroopa Kohus asub kahes kohtuotsuses vastupidisele seisukohale, on minu arvates nõude ese kohtuotsuses Lechouritou jt avaliku võimu teostamise aktist otseselt põhjustatud kahju hüvitamine (tsiviilisikute massimõrv), samas kui kohtuotsuses Apostolides on nõude ese avaliku võimu teostamise tulemusel (relvastatud sõjaväe sissetung) omandatud kinnisasja valdus, see tähendab, et nõude ja avaliku võimu teostamise akti vaheline seos oli vaid kaudne.

48.

Kohtupraktika, mis käsitleb mõistet „tsiviilasjad” määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses, saab, nagu eespool märgitud, ( 30 ) üle kanda mõistele „tsiviilasjad” määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 tähenduses.

49.

Käesolevas asjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtus vaidluse pooled kaks eraisikut, kes on lapse vanemad. Ilmselt ei saa ema isa suhtes kohaldada mingit kehtivaid õigusnorme ületavat eesõigust. Seega on kahe poole vaheline õigussuhe puhtalt eraõiguslik.

50.

Lisaks rõhutan, et ema esitatud hagi eesmärk on kohtult taotleda passi väljastamiseks isa nõusoleku puudumise korvamist. Vaidluse ese ei ole avaliku võimu teostamine, sest kohtult ei ole taotletud passi väljastamist, vaid isa nõusoleku korvamist. Vaidluse ese on vanemate vaheline erimeelsus: ema soovib, et laps saaks külastada Bulgaarias oma perekonda ja isa on selle vastu, või vähemalt ei astu ta selleks vajalikke samme. Vaidluse ese on seega selgelt eraõiguslik.

51.

Määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 2 punkt a sätestab, et tsiviilasjad, mis käsitlevad vanemliku vastutuse tekkimist, teostamist, piiramist või äravõtmist ja millele seda määrust kohaldatakse, puudutavad muu hulgas suhtlusõigust. Määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkt 10 sätestab, et suhtlusõigus hõlmab eeskätt õigust viia laps piiratud ajavahemikuks kohta, mis ei ole tema alaline elukoht.

52.

Lapse puhkusele viimine oma perekonna juurde, sealhulgas teise liikmesriiki (sest artikli 2 lõige 10 mainib vaid „kohta, mis ei ole tema alaline elukoht”), ja selleks passitaotluse esitamine tunduvad aga ideaalselt kokku sobivat suhtlusõiguse määratlusega.

53.

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule vastata, et hagi, milles üks vanematest palub lapse reisimiseks ja passi taotlemiseks teise vanema nõusoleku puudumise korvamist, on vanemlikku vastutust käsitlev tsiviilasi määruse nr 2201/2003 artikli 1 lõike 1 punkti b ja artikli 2 punktide 7 ja 10 tähenduses.

54.

Kolmanda eelotsuse küsimusega soovib eelotsuse taotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas kohtusse mitteilmunud poolt saab pidada kohtualluvust tunnistanuks määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 1 punkti b tähenduses, kui teda esindab kohtu poolt määratud esindaja ja kui see esindaja ei ole kohtualluvust vaidlustanud.

55.

Enne kolmanda eelotsuse küsimuse käsitlemist soovin esitada mõne täpsustuse kohtualluvuse jaotuse kohta seoses määruses nr 2201/2003 sätestatud vanemliku vastutuse valdkonnaga.

56.

Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõige 1 annab vanemliku vastutuse asjus pädevuse liikmesriigi kohtutele lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Artikli 8 lõige 2 sätestab siiski, et „lõiget 1 kohaldatakse, kui […] ei tulene teisiti” eelkõige artiklist 12. Artikli 12 lõige 1 näeb ette, et pädevus vanemliku vastutuse küsimustes on liikmesriigi kohtutel, kellel on artikli 3 ( 31 ) tõttu pädevus lahutuse, lahuselu või abielu tühistamise taotluse suhtes, ( 32 ) ning artikli 12 lõige 3 näeb ette, et liikmesriigi kohtutel on seoses vanemliku vastutusega pädevus, kui lapsel on oluline side selle liikmesriigiga, eeskätt seetõttu, et laps on selle liikmesriigi kodanik.

57.

Allumise puhul selle liikmesriigi kohtutele, kellel on pädevus lahutuse suhtes, või selle liikmesriigi kohtutele, kellel on määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõigetes 1 ja 3 sätestatud oluline side lapsega, on seega tegemist kohtualluvusega, mis neil on samal ajal lapse alalise elukoha liikmesriigi kohtute alluvusega. ( 33 )

58.

Leian, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks tuleb kolmas küsimus ümber sõnastada ( 34 ) nii, et seda saaks käsitleda määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3, aga mitte selle artikli lõike 1 alusel. Selgitan allpool sellise ümbersõnastamise vajalikkust, enne kui ma käsitlen küsimust selle kohta, kas poolt, kes ei ilmu kohtusse, kuid keda esindab kohtu poolt määratud esindaja, kes ei vaidlusta kohtu pädevust, saab pidada selle kohtu alluvust tunnistanuks määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 tähenduses.

59.

Määruse nr 2201/2001 artikli 12 lõiget 1 ei tule minu arvates käesolevas asjas kohaldada. Nagu eespool tõdetud, näeb säte nimelt ette, et pädeva liikmesriigi kohtu alluvuse vanemliku vastutuse küsimustes vastavalt artiklile 3, et teha otsus lahutuse taotluse kohta. Eelotsusetaotluses üksnes aga märgitakse, et Vasilka Ivanova Gogova ja Ilia Dimitrov Iliev elasid koos, millest järeldub, et nad ei ole kunagi abielus olnud. Järelikult ei ole see säte põhikohtuasjas kohaldatav.

60.

Bulgaaria kohtute alluvust tuleb analüüsida hoopis määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 alusel, mis näeb ette sama tingimuse nagu artikli 12 lõige 1, see tähendab selle kohtu alluvuse tunnistamist, kelle poole on pöördutud. Säte näeb ette, et liikmesriigi kohtutel on „seoses vanemliku vastutusega pädevus lõikes 1 nimetamata menetlustes”, kui lapsel on oluline side selle liikmesriigiga, „eeskätt seetõttu, […] et laps on selle liikmesriigi kodanik”, teiseks, kõik menetluse osapooled on sõnaselgelt või muul viisil ühehäälselt kohtute pädevust tunnistanud ning see on lapse parimates huvides. ( 35 ) Toimikust nähtub aga, et laps on Bulgaaria kodanik: määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikes 3 sätestatud esimene lepingulise kohtualluvuse tingimus on täidetud.

61.

Ma täpsustan, et kohtuotsuses L otsustas Euroopa Kohus, et määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikes 3 sätestatud vanemliku vastutuse asjades ette nähtud lepingulist kohtualluvust võib kohaldada ilma, et oleks vaja, et vanemliku vastutuse asi oleks seotud mõne muu juba poolelioleva menetlusega selles kohtus, kelle kasuks kohtualluvuse kokkulepe soovitakse sõlmida. ( 36 ) Seega ei oma tähtsust, et lahutusmenetlus ei ole Bulgaaria kohtus pooleli: selline asjaolu ei takista määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 kohaldamist. ( 37 )

62.

Järelikult jääb kolmas eelotsuse küsimus asjakohaseks. Määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõiked 1 ja 3 seavad lepingulise kohtualluvuse sõltuvusse samast tingimusest: „abikaasad ja vanemliku vastutuse kandjad” (lõige 1) ning „kõik menetluse osapooled” (lõige 3) on sõnaselgelt või muul viisil ühehäälselt kohtualluvust tunnistanud. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks piisab, kui analüüsida lõike 3, mitte lõike 1 alusel küsimust, kas kohtusse mitteilmunud poolt, keda esindab kohtu poolt määratud esindaja, kes ei vaidlusta selle kohtu alluvust, tuleb pidada kohtualluvust tunnistanuks.

63.

Kohtusse mitteilmunud kostjat ei saa minu arvates pidada määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b tähenduses selle kohtu alluvust tunnistanuks, kelle poole on pöördutud, üksnes põhjusel, et see kohus ei suutnud talle kätte toimetada menetluse algatamist käsitlevat dokumenti ja määras talle esindaja, kes esitas sisulise vastuse, kuid ei tõstatanud kohtule mitteallumist.

64.

Märgin, et liidu seadusandja kavatsus oli võimaldada pooltel valida liikmesriiki, mille kohtutele vanemliku vastutuse küsimuste üle otsustamine allub. Määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõige 3 võimaldab neil kalduda kõrvale sellise liikmesriigi kohtu alluvusest, kus laps alaliselt elab, sellise liikmesriigi kohtu alluvuse kasuks, kellel on lapsega oluline side. Liidu seadusandja kavatsus on seega esile tuua osapoolte autonoomia, pakkudes neile valikut, mis küll sõltub tingimusest, mille kohaselt lapsel oleks oluline side liikmesriigiga, kelle kohus valitakse, ( 38 ) kuid on valik. See nähtub komisjoni poolt esitatud ettepaneku põhjendavast osast, mille kohaselt määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 „eesmärk on soodustada pooltevahelist kokkulepet vähemalt selles küsimuses, millises kohtus vaidlust lahendatakse, andes vanemliku vastutuse kandjatele teatava tegutsemisruumi”. ( 39 )

65.

Kuna selle kohtu alluvus, kelle poole on pöördutud, tugineb poolte tahtele, on oluline tagada, et mõlemad pooled oleksid selle alluvusega nõus. ( 40 ) Seadusandja tahe anda pooltele autonoomia räägib selle kasuks, et tõlgendada kitsalt nende kohtute alluvuse „sõnaselgelt või muul viisil ühehäälselt” tunnistamist, kelle poole on pöördutud. ( 41 )

66.

Rõhutaksin, et määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkt b sätestab, et poolte valitud liikmesriigi kohtualluvus peab olema „lapse parimates huvides”. Kuna määrusega nr 2201/2003 kehtestatud kohtualluvuse süsteemis on lapse parimad huvid kesksel kohal, ( 42 ) tundub mulle, et seda täpsustust tuleb käsitleda sellise kohtu tegeliku kohustusena, kelle poole pöördutakse, tagamaks, et pooled ei kasutaks oma autonoomiat lapse parimaid huvisid kahjustavalt. ( 43 ) Selline kohustus kinnitab, et nende kohtute alluvuse tunnistamine, kelle poole on pöördutud, eeldab kitsast tõlgendust artikli 12 lõike 3 alusel.

67.

Seisukoht, et vaatamata menetlust algatava dokumendi kostjale kättetoimetamata jätmisele tunnistas ta Bulgaaria kohtu alluvust põhjusel, et kohtu määratud esindaja kohtualluvust ei vaidlustanud, ei tundu olevat kooskõlas nõudega, et määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punktis b sätestatud kohtualluvuse tunnistamise tingimust tuleb tõlgendada kitsalt.

68.

Mind paneb imestama, et Bulgaaria kohus määras kostjale esindaja, kuigi eelotsusetaotlusest nähtub, et isa näeb oma tütart iga kahe kuni kolme nädala tagant. Märgin, et GPK artikli 47 lõike 4 ( 44 ) alusel juhul, kui kohus, kelle poole on pöördutud, tuvastab, et kostja ei ela teatavaks tehtud aadressil, „palub kohus hagejal esitada teavet” selle kohta. Tundub kummaline, et ema annab regulaarselt lapse tema isale, kuid ei tea tema aadressi. Märgin, et määruse nr 2201/2003 artikli 18 lõige 1 näeb ette, et kohus peatab menetluse nii kauaks, kuni on tõestatud, et kostjal on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev dokument kätte saada või on tõestatud, et „selleks on võetud kõik vajalikud meetmed”. ( 45 )

69.

Mul on raske ette kujutada, et kostjat saaks pidada liikmesriigi kohtu alluvusega nõustunuks, kui ta ei tea tema vastu algatatud menetlusest. ( 46 ) Samuti ma kahtlen, kas esindaja – kes on määratud kohtu poolt, kelle poole on pöördutud – saab õiguspäraselt nõustuda kohtualluvusega, kui tal puudub kontakt kostjaga ja seega ei ole ta teadlik asjaoludest, mis võimaldaksid tal hinnata selle kohtu alluvust, kelle poole on pöördutud. ( 47 )

70.

Märgiksin, et tõlgendades määruse nr 44/2001 artikli 24 esimest lauset, mille kohaselt „lisaks käesoleva määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub”, otsustas Euroopa Kohus kohtuotsuses A, et kostja eemalviibimise tõttu Austria kohtu poolt määratud esindaja kohtusse ilmumine ei võrdu kostja kohtusse ilmumisega artikli 24 tähenduses, see tähendab, et see ei muuda kohtualluvust. ( 48 )

71.

Määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõiget 3 tuleb minu arvates tõlgendada samamoodi nagu määruse nr 44/2001 artikli 24 esimest lauset.

72.

Esiteks sätestab määruse nr 44/2001 artikli 24 esimene lause, nagu ka määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõige 3, poolte tahtlikul valikul põhineva kohtualluvuse. ( 49 )

73.

Teiseks kaalus Euroopa Kohus kohtuotsuses A kaitseõigusi Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 sätestatud hageja õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. ( 50 ) Euroopa Kohus märkis, et kuna kostja elukoht oli teadmata, takistas see hagejatel kohtualluvuse kindlakstegemist ja hagejate õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile teostamist. Euroopa Kohus jätkas siiski oma arutluskäiku rõhutamaks, et kui määratud esindaja kohtusse ilmumine võrdsustada kostja kohtusse ilmumisega määruse nr 44/201 artikli 24 esimese lause tähenduses, ei saa kostjat lugeda kohtusse mitteilmunuks. Teda ei saa enam lugeda kohtusse mitteilmunuks selle määruse artikli 24 tähenduses ega ka selle määruse artikli 34 punkti 2 tähenduses, mis näeb ette, et otsust ei tunnustata, kui kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti kätte toimetatud. Järelikult ei saa kostja tugineda artikli 34 lõikele 2, et vaielda otsuse tunnustamise vastu. Euroopa Kohus järeldas, et määruse nr 44/2001 artikli 24 sellist tõlgendamist ei saa käsitada õiglase tasukaalu loomisena hageja õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ja kaitseõiguste vahel. ( 51 )

74.

Käesolevas asjas märgin aga, et liikmesriigi kohtutel, kellel on määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõikes 3 sätestatud oluline side lapsega, on seega selle määruse artikli 8 lõikes 1 sätestatud lapse alalise elukoha liikmesriigi kohtutega samaaegne kohtualluvus. Järelikult, kui käesolevas asjas leiavad Bulgaaria kohtud, et asi ei allu neile seetõttu, et isa ei ole nende alluvust tunnistanud, võib ema pöörduda Itaalia kohtusse: seal ei tohi õigusemõistmisest keelduda.

75.

Lisaks rõhutan, et juhul, kui Bulgaaria kohtud leiavad, et asi allub neile määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 alusel, ei ole isal võimalik hagi esitada.

76.

Määruse nr 2201/2003 artikli 41 lõige 1 näeb nimelt ette, et ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust, kui see on päritoluliikmesriigis tõendatud, tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada. Artikli 41 lõike 2 punkt a seab selle tõendi andmise tingimuseks aga menetluse algatamist käsitleva dokumendi esitamise kostjale. Kui kostja siiski loetakse Bulgaaria kohtu alluvust tunnistanuks määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 tähenduses, tähendab see seda, et teda ei saa lugeda kohtusse mitteilmunuks: seega ei saa teda lugeda kohtusse mitteilmunuks selle määruse artikli 41 lõike 2 punkti a tähenduses. Järelikult, kui asja tuleks lugeda artikli 12 lõike 3 alusel Bulgaaria kohtutele alluvaks, annavad nad tõendi, mis võimaldab kohtuotsust tunnustada ja täita Itaalias.

77.

Kui see peaks nii olema, ei saa isa Bulgaaria kohtuotsuse täitmist vastustada. Esiteks sätestab määruse nr 2201/2003 artikli 43 lõige 2, et kaebuse alus ei saa olla tõendi väljaandmine. Teiseks sätestab selle määruse artikli 41 lõige 1, et puudub võimalus selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud. ( 52 )

78.

Järelikult, kui isa tuleks lugeda Bulgaaria kohtu alluvust tunnistanuks määruse nr 2201/2003 artikli 12 lõike 3 punkti b tähenduses, oleks kaitseõiguste rikkumine minu arvates ebaproportsionaalne.

79.

Ühtegi argumenti ei saa esitada selle järelduse vastu kohtuotsusest Hypoteční banka, milles Euroopa Kohus otsustas, et määrusega nr 44/2001 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis võimaldab läbi viia menetluse kostja suhtes, kelle alaline elukoht ei ole teada, asja arutava kohtu poolt määratud eestkostjaga. ( 53 ) Nagu Euroopa Kohus rõhutab sõnaselgelt otsuses A, et kui kohtuotsuses Hypoteční banka võis kostja vastustada kohtuotsuse tunnustamise artikli 34 punkti 2 alusel, siis kohtuotsuses A selline võimalus puudub. Nimelt võimalus tugineda artikli 34 punktile 2 „eeldab […], et kostja ei ole kohtusse ilmunud ja et eestkostja või kostjale tema eemalviibimise tõttu määratud esindaja menetlustoimingud ei võrdu kostja kohtusse ilmumisega määruse [nr 44/2001] tähenduses”. ( 54 ) Kuigi asja arutav kohus on pädev selle määruse artikli 24 alusel, ei loeta kostjat kohtusse mitteilmunuks.

80.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Varhoven kasatsionen sadi küsimustele järgmiselt: