—

Saksamaa valitsus, esindaja: K. Petersen,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja S. Nunes de Almeida,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Wilderspin ja W. Bogensberger,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 2001, L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42) artikli 1 lõiget 1 ja artikli 6 punkti 1.

2

Taotlus esitati ühelt poolt Land Berlini ja teiselt poolt E. M. Sapiri, M. J. Busse, M. M. Birgansky, G. Rumney, B. Ben-Zadoki, H. Browni ja veel viie isiku vahelises vaidluses, mis puudutab nõuet tagastada enammakstud summa, mis maksti ekslikult haldusmenetluses, mille eesmärk oli hüvitada natsirežiimis toimunud tagakiusamiste tulemusel kinnisvara kaotamise tõttu tekkinud kahju.

3

Määruse nr 44/2001 põhjendused 7–9 ja 11 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

4

Määruse nr 44/2001 artikli 1 lõikes 1 on määruse esemeline kohaldamisala määratletud järgmiselt:

„Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes.”

5

Kohtualluvuse üldised eeskirjad, mis kehtivad Euroopa Liidu territooriumil elavate isikute vastu esitatud hagide suhtes, on ette nähtud määruse artiklites 2 ja 3, mis kuuluvad II peatüki 1. jakku „Üldsätted”.

6

Määruse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesoleva määruse kohaselt kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse nende kodakondsusest hoolimata.”

7

Määruse artikli 3 lõikes 1 on ette nähtud:

„Isikuid, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, saab teise liikmesriigi kohtusse kaevata üksnes käesoleva peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.”

8

Mis puudutab kolmandas riigis elava isiku vastu esitatud hagisid, siis määruse nr 44/2001 artikli 4 lõikes 1, mis sisaldub samuti II peatüki 1. jaos, on sätestatud:

„Kui kostja alaline elukoht ei ole liikmesriigis, tehakse iga liikmesriigi kohtute pädevus kooskõlas artiklitega 22 ja 23 kindlaks selle liikmesriigi seaduste kohaselt.”

9

Määruse nr 44/2001 artikkel 5 ja artikli 6 punkt 1, mis sisaldub II peatüki 2. jaos „Kohtualluvus erandjuhtudel”, on sõnastatud järgmiselt:

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib teises liikmesriigis kaevata:

[…]”

„Isiku, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib kaevata ka:

10

Põhikohtuasjas on kohaldatavad lahtiste omandiküsimuste seadus (Gesetz zur Regelung offener Vermögensfragen; edaspidi „Vermögensgesetz”) ja seadus, mis käsitleb investeeringute eelistamist lahtiste omandiküsimuste seaduse alusel esitatud tagastamisnõuete korral (Gesetz über den Vorrang für Investitionen bei Rückübertragungsansprüchen nach dem Vermögensgesetz; edaspidi „Investitionsvorranggesetz”).

11

Vermögensgesetzi kohaldamisala on määratletud selle § 1 lõigetes 1 ja 6, milles on ette nähtud:

„Käesolev seadus reguleerib sellise varaga seotud varalisi õigusi, mis […] on sundvõõrandatud ja riigistatud hüvitiseta […]

[…]

Käesolevat seadust kohaldatakse analoogia alusel selliste üksikisikute ja ühingute varalistele õigustele, keda kiusati ajavahemikul 30. jaanuarist 1933 kuni 8. maini 1945 taga rassilistel, poliitilistel, usulistel või veendumustega seotud põhjustel ning kes kaotasid seetõttu oma vara sundmüügi või sundvõõrandamise tagajärjel või muul viisil […]”

12

Vermögensgesetzi § 3 lõikes 1, mis käsitleb vara tagastamist, on sätestatud:

„Vara, mille suhtes on kohaldatud käesoleva seaduse §-s 1 osutatud meetmeid ning mis on riigistatud või võõrandatud kolmandatele isikule, tagastatakse õigustatud isikutele nende taotluse alusel, kui see ei ole välistatud […]”

13

Selleks et vältida olukorda, kus nendele õigustele ei ole enam võimalik tõhusalt tugineda vara hulka kuuluva asja heauskse ja koormatisevaba omandamise tõttu, on Vermögensgesetzi § 3 lõikes 3 kehtestatud keeld võõrandada kinnisasju, mille tagastamise taotlus on selle seaduse alusel esitatud.

14

Investitionsvorranggesetzis on nendest põhimõtetest ette nähtud erand, selleks et uutes liidumaades vajalike investeeringute tegemist ei muudaks võimatuks keeld müüa investorile kinnisasju, mille tagastamise taotlus on Vermögensgesetzi alusel registreeritud.

15

Nii on Investitionsvorranggesetzi §-s 1 ette nähtud:

„Maatükke […], mille tagastamise nõue on Vermögensgesetzi alusel esitatud või võidakse esitada, võib allpool sätestatud korra kohaselt tervikuna või osaliselt kasutada konkreetsetel investeerimiseesmärkidel. Õigustatud isik saab sellisel juhul käesoleva seaduse sätete kohaselt hüvitise.”

16

Investitionsvorranggesetzi § 16 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui […] vara tagastamine ei ole võimalik, võib iga õigustatud isik pärast tema õiguse tuvastamist või tõendamist nõuda […], et talle makstaks rahasumma, mille suurus vastab tema tagasitaotletava vara eest lepingust tulenevalt saadud rahaliste soorituste kogusummale. Selle nõude põhjendatus tuleb […] tuvastada lahtisi omandiküsimusi lahendava kohaliku või liidumaa tasandi ameti otsusega. Kui tulu ei ole saadud […] [või] kui müügitulu on väiksem kui vara turuväärtus hetkel, mil otsus investeeringute eelistamise kohta muutub täidetavaks, […] võib õigustatud isik ühe aasta jooksul […] kohtu kaudu nõuda turuväärtusele vastava maksmist”.

17

Julius Bussele kuulus maatükk, mis asus varem Ida-Berliini juurde kuulunud territooriumil. Natsionaalsotsialistlikul perioodil kiusas režiim teda taga ning 1938. aastal oli ta sunnitud oma maatüki kolmandale isikule võõrandama. Hiljem sundvõõrandas Saksa Demokraatlik Vabariik kõnealuse maatüki ning seejärel ühendas selle teiste riigile kuuluvate maatükkidega. Niimoodi tekkinud kinnisasja omanikeks said pärast Saksamaa taasühinemist osaliselt Land Berlin ja osaliselt Saksamaa Liitvabariik.

18

Põhikohtuasja esimesed kümme kostjat, kes on algse omaniku õigusjärglased ja kelle hulgast E. M. Sapir, M. M. Birgansky, G. Rumney ja B. Ben-Zadok elavad Iisraelis, M. J. Busse Ühendkuningriigis ja H. Brown Hispaanias, taotlesid 5. septembril 1990 Vermögensgesetzi alusel kõnealuse kinnisasja selle osa tagastamist, mis varem kuulus algsele omanikule.

19

Investitionsvorranggesetzi § 1 kohaldades müüsid Land Berlin ja Saksamaa Liitvabariik 1997. aastal kogu kinnisasja, mis oli tekkinud eespool nimetatud maatükkide ühendamise tulemusel, tervikuna investorile.

20

Pärast müüki tuvastas pädev asutus, et siseriikliku õiguse kohaselt ei olnud esimesel kümnel põhikohtuasja kostjal õigust nõuda maatüki tagastamist, vaid üksnes õigus saada kinnisasja müügitulust vastav osa või asja turuväärtusele vastav summa. Sama asutus kohustas Land Berlini, kes on põhikohtuasja hageja, maksma esimesele kümnele põhikohtuasja kostjale müügitulu osa, mis vastab Julius Busse osale maatükist.

21

Kõnealuse makse tegemisel tegi Land Berlin, kes tegutses ka Saksamaa Liitvabariigi nimel, vea. Ta maksis kogemata kogu müügisumma esimest kümmet põhikohtuasja kostjat esindavale advokaadile ning viimane jaotas selle kõnealuste kostjate vahel.

22

Põhikohtuasjas nõuab Land Berlin, et kostjad tagastaksid enammakstud summa, mis tema väitel on 2,5 miljonit eurot. Ta esitas Landgericht Berlinile esimese kümne kostja kui Julius Busse õigusjärglaste vastu alusetu rikastumise hagi ning neid esindava advokaadi – kes on põhikohtuasja 11. kostja – vastu õigusvastase tegevuse hagi.

23

Põhikohtuasja kostjad vaidlesid hagile vastu ning väitsid, et Landgericht Berlinil puudub rahvusvaheline pädevus, mis võimaldaks tal asja lahendada Ühendkuningriigis, Hispaanias ja Iisraelis elavate põhikohtuasja kostjate ehk E. M. Sapiri, M. J. Busse, M. M. Birgansky, G. Rumney, B. Ben-Zadoki ja H. Browni suhtes.

24

Nad väidavad lisaks, et nad võivad nõuda müügitulust neile kuuluvast osast suurema summa maksmist, kuna müügitulu oli väiksem kui Julius Bussele kuulunud maatüki turuväärtus. Nad on seisukohal, et hagi on seetõttu täiesti põhjendamatu.

25

Landgericht Berlin jättis Land Berlini hagi osaotsusega Ühendkuningriigis, Hispaanias ja Iisraelis elavate põhikohtuasja kostjate osas vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata. Land Berlini apellatsioonkaebus jäeti samuti rahuldamata.

26

Apellatsioonikohus oli sellega seoses nimelt seisukohal, et Saksa kohtutel ei ole rahvusvahelist pädevust lahendada E. M. Sapiri, M. J. Busse, M. M. Birgansky, G. Rumney, B. Ben-Zadoki ja H. Browni vastu esitatud hagi. Kohtu hinnangul ei ole see vaidlus käsitatav tsiviilasjana määruse nr 44/2001 artikli 1 lõike 1 tähenduses, vaid kuulub avaliku õiguse valdkonda, mille suhtes see määrus ei kehti.

27

Kassatsioonkaebuses palub põhikohtuasja hageja, et Landgericht Berlin teeks tema nõuete kohta sisulise otsuse, sealhulgas neid põhikohtuasja kostjaid puudutavas osas.

28

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

29

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” hõlmab alusetu rikastumise väljaandmise hagi juhul, kui avalik-õiguslik isik, keda asutus, mis on loodud seadusega, mille alusel heastatakse totalitaarse režiimi toime pandud tagakiusamisi, on kohustanud kannatanule maksma hüvitisena osa kinnisasja müügitulust, kandis kannatanule ekslikult üle kogu müügisumma ja nõuab seejärel kohtus alusetu rikastumise väljaandmist.

30

Bundesgerichtshof märgib eelotsusetaotluses, et mitmesugused asjaolud tekitavad tal sellega seoses kahtlusi. Ühelt poolt on kohtu hinnangul tegemist Land Berlini poolt põhikohtuasja kostjatele ekslikult makstud summa tagastamisega, mis toimub sätte alusel, mis reguleerib alusetu rikastumise väljaandmise nõuet ja mis sisaldub Saksa tsiviilseadustiku § 812 lõikes 1 ning mille kohaselt peab isik õigusliku aluseta saadu tagastama. Teiselt poolt tehti makse haldusmenetluses, mitte tulenevalt õigusaktist, mille Land Berlin võttis vastu eraõiguse kohaldamisalas tegutseva juriidilise isikuna.

31

Sissejuhatuseks tuleb meenutada, et kuna määrus nr 44/2001 asendab nüüd liikmesriikidevahelistes suhetes Brüsseli konventsiooni, kehtivad Euroopa Kohtu tõlgendused konventsiooni sätete kohta ka määruse sätete suhtes, kui määruse ja Brüsseli konventsiooni sätteid võib pidada samaväärseteks (vt eelkõige 18. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-406/09: Realchemie Nederland, EKL 2011, lk I-9773, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Sellega seoses tuleb tõdeda, et määruse nr 44/2001 kohaldamisala on samamoodi nagu Brüsseli konventsiooni kohaldamisalagi piiratud mõistega „tsiviil- ja kaubandusasjad”. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et kohaldamisala on piiratud peamiselt asjaolude tõttu, mis iseloomustavad vaidluse poolte vaheliste õigussuhete laadi või vaidluse eset (vt eelkõige 15. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-292/05: Lechouritou jt, EKL 2007, lk I-1519, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Euroopa Kohus on seega leidnud, et kuigi teatavad ametisutuse ja eraõigusliku isiku vahelised vaidlused võivad kuuluda määruse nr 44/2001 kohaldamisalasse, ei ole see nii, kui ametiasutus teostab avalikku võimu (vt selle kohta eelkõige 28. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-420/07: Apostolides, EKL 2009, lk I-3571, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C-154/11: Mahamdia, punkt 56).

34

Selleks et teha kindlaks, kas niisuguse olukorraga on tegemist sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas, tuleb seega analüüsida esitatud algatatud menetluse alust ja toimumise korda (vt selle kohta 14. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-271/00: Baten, EKL 2002, lk I-10489, punkt 31, ja 15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-266/01: Préservatrice foncière TIARD, EKL 2003, lk I-4867, punkt 23).

35

Sellega seoses tuleb tõdeda, et nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, põhineb põhikohtuasjas algatatud menetluse aluseks olev õigus hüvitisele siseriiklikel sätetel, käesoleval juhul Vermögensgesetzil ja Investitionsvorranggesetzil, mis käsitlevad natsionaalsotsialistliku režiimi ohvritele hüvitise maksmist ja mis on samad kõikide selliste kinnisasjade omanike jaoks, mille suhtes kehtib õigus tagastamisele. Nende sätetega on nimelt kehtestatud sama hüvitamiskohustus, tegemata asjaomase vara omanikel vahet selle alusel, kas tegemist on eraõigusliku või avalik-õigusliku isikuga.

36

Samuti, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, on haldusmenetlus, mis käsitleb kannatanute õigust hüvitisele, samasugune olenemata sellest, milline on asjassepuutuva omaniku staatus. Lisaks ei ole kõnealusel omanikul – olgu ta siis eraõiguslik või avalik-õiguslik isik – selles menetluses mingit otsustusõigust selle kindlaksmääramisel, kas kannatanul on õigus hüvitisele.

37

Peale selle tuleb märkida, et põhikohtuasjas esitatud hagi puudutab selle enammakstud summa tagasinõudmist, mille Land Berlin kandis üle, kui ta viis ellu kannatanute õigust hüvitisele. Ühelt poolt ei kuulu enammakstu tagastamine Vermögensgesetzis ja Investitionsvorranggesetzis ette nähtud haldusmenetluse juurde. Teiselt poolt peab omanik – olgu ta siis avalik-õiguslik või eraõiguslik isik – enamsaadu tagastamiseks esitama hagi kannatanute vastu tsiviilasju arutavasse kohtusse. Samuti on tagastamise õiguslik alus Saksa tsiviilseadustiku § 812 lõikes 1 sätestatud normid, mis reguleerivad alusetu rikastumise väljaandmise nõuet.

38

Kõiki eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad” hõlmab alusetu rikastumise väljaandmise hagi juhul, kui avalik-õiguslik isik, keda asutus, mis on loodud seadusega, mille alusel heastatakse totalitaarse režiimi toime pandud tagakiusamisi, on kohustanud kannatanule maksma hüvitisena osa kinnisasja müügitulust, kandis kannatanule ekslikult üle kogu müügisumma ja nõuab seejärel kohtus alusetu rikastumise väljaandmist.

39

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses esineb tihe seos teiste liikmesriikide territooriumil elava mitme kostja vastu esitatud nõuete vahel juhul, kui need kostjad niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tuginevad täiendavatele kahju hüvitamise õigustele, mille kohta on vaja otsus teha ühtselt.

40

Määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 sätestatud kohtualluvuse eeskirjas on ette nähtud, et ka juhul kui kostjaid on mitu, võib kostja kaevata selle paiga kohtusse, kus on neist ühe alaline elukoht, tingimusel, et nõuded on sedavõrd tihedalt seotud, et eri menetlustest tuleneda võivate vastuoluliste otsuste ohu vältimiseks on soovitav neid menetleda ning nende kohta otsused teha üheskoos (vt 1. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-145/10: Painer, EKL 2011, lk I-12533, punkt 73).

41

Seda erinormi, mis kaldub kõrvale kostja elukohajärgse kohtu pädevuse põhimõttest, mis on sätestatud määruse artiklis 2, tuleb tõlgendada kitsalt, mis tähendab, et tõlgendus ei tohi minna kaugemale samas määruses otseselt ette nähtud juhtudest (vt eespool viidatud kohtuotsus Painer, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

42

Määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamiseks tuleb kontrollida, kas sama hageja poolt erinevate kostjate vastu esitatud erinevad hagid on nende esitamise hetkel omavahel seotud, mistõttu on olemas huvi nende kohta otsused teha koos, et vältida eri menetlustest tuleneda võivate vastuoluliste lahendite ohtu (vt 11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-98/06: Freeport, EKL 2007, lk I-8319, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Mis puudutab kõnealust seotust, siis on Euroopa Kohus leidnud, et selleks et otsuseid saaks pidada vastuolulisteks, ei piisa erinevustest vaidluse lahenduses, vaid erinevus peab esinema ka samas faktilises ja õiguslikus olukorras (vt eespool viidatud kohtuotsused Freeport, punkt 40, ja Painer, punkt 79).

44

Sellega seoses tuleb täpsustada, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 sõnastusest ei nähtu, et erinevate kostjate vastu esitatud hagide õiguslike aluste identsus kuuluks selle sätte kohaldamise tingimuste hulka. Selline identsus on vaid üks asjakohane tegur teiste seas (vt eespool viidatud kohtuotsus Painer, punktid 76 ja 80).

45

Käesolevas kohtuasjas tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas esitatud nõuded, mis seisnevad alusetu rikastumise väljaandmise nõudes ja 11. kostja puhul õigusvastase tegevuse tuvastamise nõudes, ning vastuväited, mis esimesed kümme kostjat on omakorda esitanud tulenevalt täiendavatest kahju hüvitamise õigustest, tulenevad ühest ja samast õiguslikust ja faktilisest olukorrast ehk Vermögensgesetzi ja Investitionsvorranggesetziga põhikohtuasja esimesele kümnele kostjale antud õigusest hüvitisele ning vaidlusaluse summa ülekandest, mille Land Berlin nendele kostjatele ekslikult tegi.

46

Peale selle, nagu Saksamaa valitsus rõhutas, saab ainult Vermögensgesetzist ja Investitionsvorranggesetzist tuleneda õiguslik alus, mis võimaldaks põhikohtuasja kostjatel põhjendada nende saadud liigse summa õiguspärasust, mis nõuab samuti kõikide kostjate osas lähtuvalt samast faktilisest ja õiguslikust olukorrast antavat hinnangut. Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et täiendavaid kahju hüvitamise õigusi puudutavate vastuväidete õigusliku aluse hindamine on küsimus, mis eelneb põhikohtuasjas esitatud nõuetele selles tähenduses, et nende nõuete põhjendatus sõltub sellest, kas õigused hüvitisele on olemas või mitte.

47

Ühtsus esineb vaatamata sellele, et põhikohtuasja 11. kostja vastu esitatud nõude õiguslik alus erineb sellest, millel põhineb esimese kümne kostja vastu esitatud hagi. Nimelt, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 99 rõhutas, on kõik eri nõuded põhikohtuasjas kantud samast huvist, milleks on ekslikult enammakstud summa tagastamine.

48

Eespool esitatud kaalutlusi silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et selle sätte tähenduses esineb tihe seos teiste liikmesriikide territooriumil elava mitme kostja vastu esitatud nõuete vahel juhul, kui need kostjad niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tuginevad täiendavatele kahju hüvitamise õigustele, mille kohta on vaja otsus teha ühtselt.

49

Kolmanda küsimuse esimeses osas palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav kostjate suhtes, kelle alaline elukoht ei ole mõne liikmesriigi territooriumil, kui nad on kaevatud kohtusse menetluses, mis on algatatud mitme kostja suhtes, kelle hulgas on ka isikuid, kelle alaline elukoht on liidus.

50

Sissejuhatuseks tuleb rõhutada, et kolmas küsimus puudutab E. M. Sapiri, M. M. Birganskyt, G. Rumneyt ja B. Ben-Zadokit, kelle alaline elukoht on Iisraelis.

51

Küsimusele vastamiseks tuleb seega kindlaks teha, kas kaaskostja alalise elukoha asumine teise liikmesriigi territooriumil on määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldamise eeltingimus.

52

Sellega seoses tuleb esiteks tõdeda, et mis puudutab isikuid, kelle suhtes seda kohaldatakse, siis ilmneb määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 sissejuhatavast osast, et seda tuleb tõlgendada koos selle määruse artikliga 5, milles on sõnaselgelt viidatud liidu territooriumil elavatele kostjatele.

53

Teiseks tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on määruse nr 44/2001 artikli 6 punktis 1 sätestatud erinorm, mida tuleb tõlgendada kitsalt, mis tähendab, et tõlgendus ei tohi minna kaugemale samas määruses otseselt ette nähtud juhtudest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Freeport, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

54

Kolmandaks tuleb märkida, et määruse nr 44/2001 artikli 4 lõige 1 sisaldab sõnaselget sätet, mis reguleerib ammendavalt selliste isikute küsimust, kelle alaline elukoht on väljaspool liidu territooriumi, nähes vastavalt määruse põhjendusele 9 ette, et nende suhtes kohaldatakse kohtualluvust, mida reguleerivad igas liikmesriigis selle riigi õigusnormid, välja arvatud määruse artiklites 22 ja 23 sätestatud juhtudel. Vaidlus puudub selle üle, et kumbki nendest kahest sättest, mis puudutavad ainupädevust teatavates ammendavalt loetletud valdkondades ja poolte vahel sõlmitud kokkulepet kohtualluvuse kohta, ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.

55

Sellest järeldub, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 alusel kaaskostja kaebamiseks liikmesriigi kohtusse peab tema alaline elukoht olema teise liikmesriigi territooriumil.

56

Neil asjaoludel tuleb kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav kostjate suhtes, kelle alaline elukoht ei ole mõne liikmesriigi territooriumil, kui nad on kaevatud kohtusse menetluses, mis on algatatud mitme kostja suhtes, kelle hulgas on ka isikuid, kelle alaline elukoht on liidus.

57

Arvestades kolmanda küsimuse esimesele osale antud eitavat vastust, ei ole vaja selle küsimuse teisele osale vastata, kuivõrd eelotsusetaotlusest nähtub, et see on esitatud üksnes juhuks, kui vastatakse jaatavalt küsimusele, mis puudutab määruse nr 44/2001 artikli 6 punkti 1 kohaldatavust kostjatele, kelle alaline elukoht ei ole liidu territooriumil.

58

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: