—

Verwertungsgesellschaft Rundfunk GmbH, esindaja: Rechtsanwalt S. Korn,

—

Hettegger Hotel Edelweiss GmbH, esindaja: Rechtsanwalt G. Kucsko,

—

Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Scharf ja J. Samnadda,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (ELT 2006, L 376, lk 28) artikli 8 lõiget 3.

2

Taotlus on esitatud Verwertungsgesellschaft Rundfunk GmbH ja Hettegger Hotel Edelweiss GmbH vahelises kohtuvaidluses selle üle, et viimane edastas tele- ja raadiosaateid oma hotelli numbritubadesse paigutatud telerite kaudu.

3

Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelise konventsiooni, mis on vastu võetud 26. oktoobril 1961 Roomas (edaspidi „Rooma konventsioon“), artiklis 13 „Ringhäälinguorganisatsioonide miinimumkaitse“ on ette nähtud:

„Ringhäälinguorganisatsioonil on õigus lubada või keelata:

[…]

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT 2001, L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230) artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.“

5

Direktiivi 2006/115 põhjendus 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriikide õigusnorme tuleks ühtlustada selliselt, et need ei satuks vastuollu rahvusvaheliste konventsioonidega, mis on mitme liikmesriigi autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste aluseks.“

6

Selle direktiivi põhjenduses 16 on selgitatud:

„Liikmesriikidel peaks olema võimalik sätestada üldsusele ülekandmise ja edastamise osas autoriõigusega kaasnevate õiguste omanike ulatuslikum kaitse kui nõutud käesoleva direktiivi sätetes.“

7

Direktiivi artikkel 8 sätestab:

„1.   Liikmesriigid näevad esitajatele ette ainuõiguse lubada või keelata oma esituste ülekandmine ringhäälingus kaablita vahendite abil ja nende edastamine üldsusele, kui esitus ise ei ole ülekantav esitus ja kui see ei ole tehtud salvestuse põhjal.

2.   Liikmesriigid näevad ette õiguse, mille eesmärk on tagada, et kasutaja tasub ühekordse õiglase tasu, kui kommertseesmärkidel avaldatud fonogrammi või sellise fonogrammi reproduktsiooni kasutatakse ülekandmiseks kaablita vahendite abil või muul moel üldsusele edastamiseks, ning millega tagatakse, et kõnealune tasu jagatakse asjaomaste esitajate ja fonogrammi tootjate vahel. Esitajate ja fonogrammitootjate vahelise lepingu puudumise korral võivad liikmesriigid sätestada tingimused, mille kohaselt see tasu nende vahel jagatakse.

3.   Liikmesriigid sätestavad ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse lubada või keelata oma ringhäälingusaadete taas ülekandmine kaablita vahendite abil ja nende ringhäälingusaadete edastamine üldsusele, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.“

8

Urheberrechtsgesetz’i (autoriõiguse seadus, edaspidi „UrhG“) §76a „Tele- ja raadiosaated“, millega võeti Austria õigusesse üle direktiivi 2006/115 artikli 8 lõige 3, näeb ette:

„1.   Isikul, kes kannab ringhäälingu kaudu või muul sarnasel viisil üle tele- või raadiosaateid (ringhäälinguettevõtja § 17 tähenduses), on seadusega sätestatud piiranguid arvestades ainuõigus kanda saadet samal ajal üle mõne teise ülekandeseadme kaudu ja kasutada seda üldsusele edastamiseks § 18 lõike 3 tähenduses kohtades, kuhu pääsemiseks nõutakse üldsuselt sisenemistasu […]

[…]“.

9

Verwertungsgesellschaft Rundfunk on autoriõiguse kollektiivse esindamise organisatsioon, kuhu on koondunud paljud Austria Vabariigis või teistes liikmesriikides asuvad ringhäälinguorganisatsioonid. Talle on antud õigus teostada tema poolt koondatud isikutele kuuluvaid teatavaid intellektuaalomandi õigusi, eelkõige üldsusele edastamist tele- või raadiosaadete kaudu.

10

Austria õiguse alusel asutatud osaühing Hettegger Hotel Edelweiss peab Großarlis (Austria) asuvat hotelli Edelweiss, kus on kaabeltelevisiooniühendus, mis võimaldab numbritubadesse paigutatud telerite kaudu taasedastada kaabli abil samal ajal, muutumatult ja täielikult mitmesuguseid tele- ja raadioprogramme, mida toodavad ja edastavad Verwertungsgesellschaft Rundfunki esindatavad isikud.

11

Verwertungsgesellschaft Rundfunk pöördus Handelsgericht Wieni (Viini kaubanduskohus, Austria) poole nõudega, et Hettegger Hotel Edelweissi kohustataks esiteks esitama teavet selle kohta, milliseid raadio- ja teleprogramme saab numbritubades vastu võtta ja mitmes numbritoas saab seda teha, ning teiseks maksma talle kahjuhüvitist.

12

Ta väidab selles kohtus, et telerite paigutamisega hotellitubadesse ja telerite kaudu tele- ja raadioprogrammide edastamisega teeb Hettegger Hotel Edelweiss toimingu, mis kujutab endast üldsusele edastamist UrhG §76a ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 3 tähenduses. Tema sõnul tuleb numbritoa hinda käsitada sisenemistasuna nende sätete tähenduses, kuna hotellis pakutav teleri vaatamise võimalus mõjutab numbritoa hinda. Sellest tulenevalt väidab ta, et tema esindatavate isikute saadete üldsusele edastamine peab eeldama nende nõusolekut ning selle eest tuleb maksta tasu.

13

Hettegger Hotel Edelweiss vaidleb nendele nõuetele vastu, väites, et üldsusele edastamine UrhG § 76a tähenduses eeldab, et selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu, ning et selle väljendi all peetakse silmas just sisenemistasu, mida konkreetselt selle edastamise eest nõutakse. Seega ei saa tema sõnul tasu, mida hotelli klient peab ööbimise eest maksma, käsitada sisenemistasuna.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 3 tõlgendamine on põhikohtuasja vaidluse lahendamiseks vajalik ning see tõlgendus ei ole sedavõrd ilmselge, et ei tekiks mingit põhjendatud kahtlust.

15

Neil asjaoludel otsustas Handelsgericht Wien (Viini kaubanduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 3 sisalduv „sisenemistasu“ kriteerium on täidetud, kui

16

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tele- ja raadiosaadete edastamine hotellitubadesse paigaldatud telerite kaudu kujutab endast edastamist kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.

17

Tuleb meeles pidada, et 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsuses SGAE (C‑306/05, EU:C:2006:764, punktid 47 ja 54) on Euroopa Kohus otsustanud, et majutusettevõtte poolt telerite kaudu teoste edastamist võimaldava signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist selle direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses, ning asjaolu, et majutusettevõtte numbritoad on oma olemuselt eraruumid, ei välista, et tegemist on üldsusele edastamisega selle sätte tähenduses.

18

Mis puudutab direktiivi 2006/115, mille tõlgendamist on palutud, siis on Euroopa Kohus ka 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Phonographic Performance (Ireland) (C‑162/10, EU:C:2012:141, punkt 47) otsustanud, et majutusasutuse pidaja, kelle numbritubades on telerid ja/või raadiod, millesse ta edastab ringhäälingusignaali, teeb toimingu, mis kujutab endast üldsusele edastamist selle direktiivi artikli 8 lõike 2 tähenduses.

19

Kuna nendes direktiivides kasutatud mõistetel on sama tähendus, kui Euroopa Liidu seadusandja ei ole väljendanud teistsugust tahet (vt selle kohta kohtuotsused, 4.10.2011, Football Association Premier League jt, C‑403/08 ja C‑429/08, EU:C:2011:631, punkt 188, ning 31.5.2016, Reha Training, C‑117/15, EU:C:2016:379, punkt 33), siis tuleb – nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 16 märkis – hotellitubadesse paigaldatud telerite abil tele- või raadiosignaali pakkumist käsitada ringhäälinguorganisatsioonide saadete üldsusele edastamisena direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 3 tähenduses.

20

Erinevalt muu hulgas esitajate ainuõigusest ja fonogrammitootjate õigusest, mis vastavalt on sätestatud direktiivi 2016/115 artikli 8 lõigetes 1 ja 2, on selle artikli lõikes 3 ette nähtud ringhäälinguorganisatsioonide ainuõigus siiski piiratud juhtudega, kui selline edastamine toimub kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.

21

Mis puudutab mõiste „koht, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu“ tõlgendamist, siis tuleb märkida, et direktiivi 2006/115 põhjendusest 7 ilmneb, et sellega tahetakse ühtlustada liikmesriikide õigusnorme kooskõlas muu hulgas Rooma konventsiooniga. Seega, kuigi see konventsioon ei ole liidu õiguskorra osa, tuleb just sellest lähtuvalt tõlgendada direktiivis 2006/115 toodud mõisteid selliselt, et need oleksid kooskõlas nimetatud konventsioonis sisalduvate samaväärsete mõistetega, võttes arvesse ka nende mõistete konteksti ja asjakohaste lepingusätetega taotletavat eesmärki (vt selle kohta kohtuotsus, 15.3.2012, SCF, C‑135/10, EU:C:2012:140, punktid 53–56).

22

Käesoleval juhul on direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud üldsusele edastamise õiguse ulatus samaväärne selle õiguse ulatusega, mis on ette nähtud Rooma konventsiooni artikli 13 punktis d, mille kohaselt on see õigus nimetatud artikli 8 lõikes 3 korratud sõnastuse kohaselt piiratud „kohtadega, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu“ (vt selle kohta kohtuotsus, 4.9.2014, SCF, C‑114/12, EU:C:2014:2151, punktid 94–96). Nimelt oli liidu seadusandja tahe, nagu kinnitas ka direktiivi muudetud ettepanek 30. aprillil 1992 (KOM (92) 159 lõplik, punkt 12), mille tulemusel võeti vastu nõukogu 19. novembri 1992. aasta direktiiv 92/100/EMÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas (EÜT 1992, L 346, lk 61; ELT eriväljaanne 17/01, lk 120), mis tunnistati kehtetuks ja kodifitseeriti direktiiviga 2006/115, järgida võimalikult laiaulatuslikult Rooma konventsiooni miinimumkaitset kehtestavaid sätteid, et saavutada liidus ühtlane minimaalne kaitsetase, ning kujundades kavandatava direktiivi artikli 6a lõiget 3 Rooma konventsiooni artikli 13 punkti d kohaselt, näha ette telesaadete üldsusele edastamise ainuõigus selles konventsioonis nimetatud tingimuste kohaselt.

23

Rooma konventsiooni artikli 13 punktis d ette nähtud sisenemistasu maksmise tingimuse kohta tuleb märkida, et vastavalt Rooma konventsiooni ja Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) fonogrammikonventsiooni juhisele (dokumendile, mille koostas WIPO), mis ei ole küll õiguslikult siduv, kuid annab selgitusi kõnealuse konventsiooni sätete päritolu, eesmärgi, olemuse ja ulatuse kohta ning mille punktid 13.5 ja 13.6 puudutavad seda artiklit, eeldab see tingimus makset, mida nõutakse konkreetselt telesaadete üldsusele edastamise eest, ning seega ei saa eine või jookide eest maksmist restoranis või baaris, kus näidatakse telesaateid, käsitada sisenemistasu maksmisena selle sätte tähenduses.

24

Oluline on märkida, et nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 26–30 sedastas, ei ole numbritoa hind nagu toitlustusteenuse hindki mitte sisenemistasu, mida nõutakse konkreetselt tele- või raadiosaadete üldsusele edastamise eest, vaid see kujutab endast tasu peamiselt majutusteenuse eest, millele vastavalt hotelli kategooriale lisanduvad teatavad lisateenused, nagu numbritubadesse paigaldatud vastuvõtuseadmete kaudu tele- ja raadiosaadete edastamine, mis tavaliselt kuuluvad eristamatuna majutushinna sisse.

25

Seega, kuigi hotellitubadesse paigaldatud telerite ja raadiote kaudu signaali edastamine kujutab endast lisateenuse osutamist, mis mõjutab majutusasutuse taset ja sellest tulenevalt ka numbritoa hinda, nagu Euroopa Kohus märkis oma 7. detsembri 2006. aasta kohtuotsuses SGAE (C‑306/05, EU:C:2006:764, punkt 44) ja 15. märtsi 2012. aasta kohtuotsuses Phonographic Performance (Ireland) (C‑162/10, EU:C:2012:141, punkt 44), siis uurides üldsusele edastamise fakti vastavalt direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 ja direktiivi 2006/115 artikli 8 lõike 2 tähenduses, ei saa järeldada, et seda lisateenust pakutakse kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu viimati nimetatud direktiivi artikli 8 lõike 3 tähenduses.

26

Tele- ja raadiosaadete üldsusele edastamine hotellitubadesse paigaldatud telerite ja raadiote kaudu ei kuulu järelikult direktiivi 2006/115 artikli 8 lõikes 3 ette nähtud ringhäälinguorganisatsioonide ainuõiguse kohaldamisalasse.

27

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2006/115 artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tele- ja raadiosaadete edastamine hotellitubadesse paigaldatud telerite kaudu ei kujuta endast edastamist kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.

28

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/115/EÜ rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et tele- ja raadiosaadete edastamine hotellitubadesse paigaldatud telerite kaudu ei kujuta endast edastamist kohas, kuhu pääsuks nõutakse üldsuselt sisenemistasu.