1

Käesoleva apellatsioonkaebusega palub Orange tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 26. veebruari 2015. aasta otsus Orange vs. komisjon (T‑385/12, EU:T:2015:117, avaldamata, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema nõude tühistada komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsus 2012/540/EL, mis käsitleb riigiabi C 25/08 (ex NN 23/08) seoses telekommunikatsiooniettevõtjaga France Télécom seotud riigiteenistujate pensionide rahastamise reformiga, mille Prantsuse Vabariik viis ellu ettevõtjas France Télécom (ELT 2012, L 279, lk 1, edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Vaidluse taust on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–19:

[…]

[…]

3

Orange esitas 22. augustil 2012 Üldkohtu kantseleisse saabunud hagiavaldusega hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

4

Oma hagi põhjendamiseks esitas Orange neli väidet, millest esimene puudutas õigusnormi rikkumisi ja ilmseid hindamisvigu, samuti põhjendamiskohustuse rikkumist, kuna komisjon leidis, et vaidlusalune meede kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

5

Üldkohus jättis vaidlustatud kohtuotsusega hagiavalduse täielikult rahuldamata ja mõistis kohtukulud välja Orange'ilt.

6

Orange palub Euroopa Kohtul:

7

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

8

Pärast seda, kui Üldkohus oli teinud 14. juulil 2016 otsuse kohtuasjas Saksamaa vs. komisjon (T‑143/12, EU:T:2016:406), taotles Orange Euroopa Kohtu kantseleisse 26. juulil 2016 esitatud menetlusdokumendiga menetluse suulise osa uuendamist.

9

Oma taotlust põhjendab Orange väitega, et järeldus, millele Üldkohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuses valikulise majandusliku eelise olemasolu suhtes, ei haaku järeldusega, millele ta jõudis 14. juuli 2016. aasta kohtuotsuses, ning et sellega seonduvad õiguslikud kaalutlused puudutavad otseselt käesoleva apellatsioonkaebuse esimese ja teise väite hindamist.

10

Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu kodukorra artikli 83 kohaselt võib Euroopa Kohus igal ajal, olles kohtujuristi ära kuulanud, uuendada määrusega menetluse suulise osa, eelkõige kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui pool on pärast suulise osa lõpetamist esitanud uue asjaolu, millel on otsustav tähtsus Euroopa Kohtu lahendile (kohtuotsus, 22.6.2016, DK Recycling und Roheisen vs. komisjon, C‑540/14 P, EU:C:2016:469, punkt 28).

11

Käesolevas asjas see nii ei ole. Olles kohtujuristi ära kuulanud, on Euroopa Kohus nimelt seisukohal, et tal on asja lahendamiseks kogu vajalik teave olemas ning et kohtuasja ei ole vaja läbi vaadata lähtuvalt uuest asjaolust, millel on otsustav tähtsus tema lahendile, ega argumendist, mille üle ei ole Euroopa Kohtus vaieldud.

12

Eeltoodud kaalutlusi arvestades leiab Euroopa Kohus, et menetluse suulise osa uuendamiseks ei ole alust.

13

Orange väidab esiteks, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, leides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42 ja 43, et vaidlusaluse meetme väidetavalt hüvituslik laad ei võimalda välistada selle riigiabiks kvalifitseerimist seetõttu, et üksnes juhtudel, kui riigi sekkumist tuleb pidada hüvitiseks, mis kujutab endast vastutasu avalike teenuste osutamise kohustuse täitmise eest vastavalt Euroopa Kohtu poolt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) välja töötatud kriteeriumidele, ei kuulu selline sekkumine ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse.

14

Erinevalt Üldkohtu seisukohast ei välistanud Euroopa Kohus 9. juuni 2011. aasta otsuse Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon (C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368) punktis 97, et muud meetmed kui need, mis on seotud avalike teenuste osutamise kohustustega, võivad oma hüvitusliku laadi tõttu lakata olemast riigiabi.

15

Teiseks on Orange seisukohal, et Üldkohtu hinnang on vastuolus 23. märtsi 2006. aasta otsusega kohtuasjas Enirisorse (C‑237/04, EU:C:2006:197), milles Euroopa Kohus leidis, et Itaalia üldnormidest kõrvalekaldumine ei kuulu riigiabi mõiste alla, kuna seadus, mis püüab vältida ettevõtja eelarve koormamist kohustusega, mida tavalises olukorras ei oleks tekkinud, ei anna sellele ettevõtjale eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

16

Esiteks, erinevalt sellest, mida Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–41, ei võimalda ükski 23. märtsi 2006. aasta kohtuotsuses Enirisorse (C‑237/04, EU:C:2006:197) tuvastatud asjaolu piirduda selle kohtupraktika kohaldamisel üksnes nn „kaheti kõrvalekalduvate süsteemidega“, see tähendab selliste süsteemidega, mis – selleks, et vältida ettevõtja eelarve koormamist kohustusega, mida tavaolukorras ei oleks esinenud – näevad ette erandi, mille abil neutraliseerida varasemat üldnormist kõrvalekaldumist.

17

Teiseks rõhutab Orange, et 1990. aasta seadusega laienes France Télécomile kohustus, mida tema konkurentidele ei rakendatud ja mis kujutas endast seega nimetatud kohtupraktika mõttes ebanormaalset koormust, mis kõrvaldati 1996. aasta seadusega.

18

Kolmandaks märgib Orange, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 võttis Üldkohus 1996. aasta seadusega antud eelise olemasolu hindamisel võrdlusraamistikuks algse korra, mida kohaldati France Télécomi ametnikele 1990. aasta seaduse alusel.

19

Orange täpsustab samas, et 1996. aasta seaduse eesmärk oli asetada France Télécom selle äriühinguga seotud riigiteenistujate pensionide rahastamise osas üldnormidega reguleeritavasse olukorda ning et seda eesmärki silmas pidades oli asjakohane võrdlusraamistik see, mida kohaldati konkureerivatele ettevõtjatele seoses tööandja sissemaksetega oma töötajate pensionifondi.

20

Seega on Üldkohus Orange'i arvates rikkunud õigusnormi, kui toetas komisjoni kasutatud võrdlusraamistiku valikut.

21

Komisjon vaidleb Orange'i argumentidele vastu.

22

Kõigepealt tuleb märkida, et Orange'i väidete kohaselt, mis on esitatud esimese väite esimese osa teise ja kolmanda argumendiga, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 15–20, ei andnud Prantsuse riik talle 1996. aasta seaduse vastuvõtmisega mingit majanduslikku eelist. Esimese osa esimese argumendi kohaselt, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 13 ja 14, leiab äriühing, et isegi eeldusel, et nimetatud seadusega kaasnes selline eelis, kompenseeris see üksnes talle tema konkurentidega võrreldes 1990. aasta seadusega tekitatud ebasoodsa struktuurilise olukorra, mistõttu ei saanud selline eelis olla riigiabi tuvastamise aluseks.

23

Mis puudutab majandusliku eelise puudumise argumenti, siis väitis Orange Üldkohtus, et 23. märtsi 2006. aasta otsusest kohtuasjas Enirisorse (C‑237/04, EU:C:2006:197) tuleneb, et seadus, mis püüab vältida ettevõtja eelarve koormamist kohustusega, mida tavalises olukorras ei oleks tekkinud, ei anna sellele ettevõtjale eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

24

Lisaks leidis Orange Üldkohtus, et komisjoni võrdlusraamistiku – see tähendab kord, mis oli France Télécomile kohaldatav 1990. aasta seaduse alusel, mitte kord, mis oli kohaldatav konkureerivatele ettevõtjatele – valik selgitamaks välja, kas majanduslik eelis esines või mitte, oli õiguslikult väär ja komisjon tegi selles suhtes ilmseid hindamisvigu.

25

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 38–41 lükkas Üldkohus tagasi argumendi, mis tulenes 23. märtsi 2006. aasta kohtuotsusest Enirisorse (C‑237/04, EU:C:2006:197), leides, et antud kohtupraktikat saab kohaldada vaid siis, kui kõne all on nn kaheti kõrvalekalduv kord, see tähendab kord, mis – selleks, et vältida ettevõtja eelarve koormamist kohustusega, mida tavaolukorras ei oleks esinenud – näeb ette erandi neutraliseerimaks varasemat üldnormist kõrvalekaldumist, mis aga antud juhul nii ei olnud.

26

Nii ei ole hinnangu andmisel rikutud õigusnormi, erinevalt sellest, mida väidab Orange käesoleva väiteosa teise argumendiga.

27

Siinkohal tasub märkida, et 23. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse Enirisorse (C‑237/04, EU:C:2006:197) punktides 46–48 leidis Euroopa Kohus, et eeliseks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses ei saa pidada siseriiklikke õigusnorme, mis ei anna soodustusi äriühingu aktsionäridele ega äriühingule endale, nii et see püüab vältida ettevõtja eelarve koormamist kohustusega, mida tavalises olukorras ei oleks tekkinud, kuna need õigusnormid piirduvad raamistiku loomisega erandlikule valikuõigusele, kavatsemata vähendada kohustust, mida kõnealune äriühing ise oleks tavaliselt pidanud kandma.

28

Tuleb märkida, et samuti nagu kohtujuristi ettepaneku punktis 42 toodud hinnangut iseloomustas 23. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse Enirisorse (C‑237/04, EU:C:2006:197) aluseks olnud olukorda asjaolu, et see puudutas siseriiklikku meedet, millega neutraliseerida üldnormidega reguleeritavast korrast kõrvalekalduva korra tagajärgi.

29

Ent antud juhul tuvastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 asjaolude sõltumatu hindamise raames, et France Télécomi ametnike pensioniskeem oli õiguslikult eraldiseisev ja selgelt eraldatud erasektori töötajate omast. Ta järeldas sellest, et viimati nimetatud skeem ei olnud see, mida üldjuhul kohaldatakse France Télécomi ametnikele, mistõttu 1996. aasta seadus ei kõrvaldanud ebanormaalset koormust selle ettevõtja eelarvele ega näinud ette tavapärase korra ennistamist.

30

Neil asjaoludel ei ole Üldkohus rikkunud õigusnormi, kui otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, et „ei [olnud] võimalik järeldada nii, nagu [seda tegi] hageja, et vaidlusaluse meetmega soovit[i] vältida olukorda, kus France Télécomil tuleb kanda koormust, mis tavaolukorras tema eelarvet ei [oleks] koorma[nud] [23. märtsi 2006. aasta] kohtuotsuse [Enirisorse (C‑237/04, EU:C:2006:197)] mõttes“.

31

Järelikult tuleb käesoleva väiteosa teine argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

32

Esimese väiteosa kolmanda argumendi kohta, mis käsitleb võrdlusraamistiku valikut, tuleb märkida, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37, et vähendades 1990. aasta seadusega kehtestatud sotsiaalkindlustusmakseid, andis 1996. aasta seadus põhimõtteliselt France Télécomile eelise.

33

Lisaks leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41, nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 29, et ametnike pensionisüsteem tuleneb korrast, mis on õiguslikult eraldiseisev ja selgelt eraldatud selliste erasektori töötajate nagu France Télécomi konkurentide töötajate korrast, ning et 1990. aasta seadusega ei kehtestatud erandkorda, kuna ametnike pensionide sissemaksetele ei kohaldatud varem pensioni sissemakseid reguleerivaid üldnorme.

34

Sellega lükkas Üldkohus tagasi Orange'i argumendi, mille kohaselt kasutas komisjon majandusliku eelise väljaselgitamiseks väära võrdlusraamistikku.

35

Ent käesoleva väiteosa kolmanda argumendiga, mis on kokkuvõtlikult esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 18–20, ei vaidle Orange vastu – nagu ka komisjon õigesti märgib – vaidlustatud kohtuotsuse punktis 37 antud hinnangule, ning heidab Üldkohtule ette vaid seda, et viimane jättis õige võrdlusraamistiku tuvastamisel arvestamata Prantsuse riigi eesmärke 1996. aasta seaduse vastuvõtmisel.

36

Orange nimelt väidab, et 1996. aasta seaduse eesmärk oli uuesti kehtestada France Télécomis töötanud ametnike pensionide rahastamise tingimused üldise korra järgi ning asetada see äriühing tema konkurentidega samasugusesse olukorda. Seega, pidades silmas 1996. aasta seadusega taotletavaid eesmärke, tuleks hinnangu andmisel sellele, kas viimati nimetatud seadusega kaotati tavapärane või ebanormaalne koormus, „tüüpsituatsioonina“ aluseks võtta eraõigusliku ettevõtja olukord.

37

Nii ei võimalda Orange'i argumendid Euroopa Kohtul kontrollida, kas Üldkohus, lükates tagasi äriühingu etteheite, mis puudutas komisjoni poolt valitud väära võrdlusraamistikku, rikkus ka muid õigusnorme kui neid, mille rikkumine tuleneb komisjoni poolt Prantsuse riigi eesmärkide arvestamata jätmisest.

38

Selles osas tuleb aga kõigepealt meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tee ELTL artikli 107 lõige 1 riiklikel sekkumistel vahet vastavalt nende põhjustele või eesmärkidele, vaid määratleb need nende tagajärgede kaudu (kohtuotsus, 9.6.2011, Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Järelikult tuleb käesoleva väiteosa kolmas argument ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

40

Esimese väiteosa esimese argumendi puhul, mis käsitleb ebasoodsa struktuurilise olukorra parandamist, tugines Orange esimeses kohtuastmes Üldkohtu 16. märtsi 2004. aasta otsusele Danske Busvognmænd vs. komisjon (T‑157/01, EU:T:2004:76) ja 28. novembri 2008. aasta otsusele kohtuasjas Hotel Cipriani jt vs. komisjon (T‑254/00, T‑270/00 ja T‑277/00, EU:T:2008:537), põhjendamaks oma väidet, et eelis, millega kaotatakse erandkorraga kaasnevad täiendavad kohustused, mis konkureerivatele ettevõtjatele ei laiene, ei kujuta endast riigiabi. Tema sõnul võimaldab ebasoodsa struktuurilise olukorra parandamine välistada meetme kvalifitseerimise riigiabiks teatud konkreetsetel juhtudel, mitte üksnes üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul.

41

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 42 ja 43 lükkas Üldkohus selle argumendi tagasi, leides, et isegi kui on tõendatud, et antud juhul ette nähtud kohustuste vähendamine on hüvituslikku laadi, ei anna see alust jätta asjaomane meede riigiabiks kvalifitseerimata.

42

Sellega seoses leidis Üldkohus, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, eelkõige 9. juuni 2011. aasta kohtuotsuse Comitato Venezia vuole vivere jt vs. komisjon, C‑71/09 P, C‑73/09 P ja C‑76/09 P, EU:C:2011:368) punktidest 90–92 tuleneb, et üksnes juhul, kui riigi sekkumist tuleb pidada hüvitiseks teenuste eest, mida osutavad ettevõtjad, kellele on pandud avalikes huvides teenuste osutamise kohustus vastavalt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) välja töötatud kriteeriumidele, ei kuulu selline sekkumine ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse.

43

Nii ei ole nende hinnangute andmisel rikutud ühtki õigusnormi, erinevalt sellest, mida väidab Orange käesoleva väiteosa esimese argumendiga.

44

Tuleb märkida, et käesoleval ajal on ainus Euroopa Kohtu praktikas kinnitust leidnud juhtum, milles majandusliku eelise andmine ei too kaasa asjaomase meetme kvalifitseerimist riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, selline riigi sekkumine, mis kujutab endast vastutasu üldist majandushuvi pakkuvate avalike teenuste osutamise kohustuse täitmise eest selleks kohustatud ettevõtjate poolt vastavalt 24. juuli 2003. aasta kohtuotsuses Altmark Trans et Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) välja töötatud kriteeriumidele.

45

Järelikult leidis Üldkohus õigesti, et Orange ei saanud antud asjas tugineda käesoleva kohtuotsuse punktis 40 viidatud Üldkohtu otsustel põhinevale argumendile selle tuvastamisel, et ebasoodsa struktuurilise olukorra hüvitamine võimaldas jätta riigiabiks kvalifitseerimata.

46

Järelikult tuleb esimese väiteosa esimene argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

47

Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

48

Orange leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui pidas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52 ja 53 vaidlusalust meedet valikuliseks põhjusel, et see puudutab vaid Orange’it.

49

Ta on seisukohal, et üksikmeede on valikuline üksnes juhul, kui see eelistab konkreetset ettevõtjat teistele ettevõtjatele, kes on faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras. Orange viitab eelkõige 29. märtsi 2012. aasta otsusele kohtuasjas 3M Italia (C‑417/10, EU:C:2012:184, punkt 40) ja 16. aprilli 2015. aasta otsusele kohtuasjas Trapeza Eurobank Ergasias (C‑690/13, EU:C:2015:235, punkt 28).

50

Sellise meetme valikulisuse osas, mis hõlmab faktiliselt ja õiguslikult sarnases olukorras olevate ettevõtjate vahel eeliste ebavõrdset jaotamist, ei saa anda ühtki hinnangut, ilma et võrreldaks ettevõtjaid, kes on sellises olukorras.

51

Kuna komisjon leidis, et tema määratletud võrdlusraamistikku teisi ettevõtjaid ei kuulu, väidab Orange, et Üldkohtul ei olnud alust lihtsalt eeldada, et valikulisuse kriteerium oli täidetud, arvestades, et vaidlusalune meede oli ad hoc-meede.

52

Komisjon vaidleb Orange'i argumentidele vastu.

53

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52 ja 53, et 1996. aasta seadus puudutas üksnes France Télécomi ning leidis, et sel põhjusel oli meede valikuline. Üldkohtu sõnul põhineb abisaaja võrdlemise kriteerium teiste ettevõtjatega, kes on meetmega taotletavat eesmärki arvestades temaga faktilises ja õiguslikus sarnases olukorras, tõenäoliselt üldisel rakendusmeetmete valikulisuse hindamisel ja on sellega põhjendatav, ega ole seetõttu asjakohane juhul, kui tegemist on – nagu antud juhul – ad hoc-meetme valikulisuse hindamisega, mis puudutab vaid ühte ettevõtjat ja millega soovitakse muuta teatavaid talle omaseid konkurentsipiiranguid.

54

Kuna sellised hinnangud, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 66–72, on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga selles valdkonnas (vt selle kohta kohtuotsus 4.6.2015, komisjon vs. MOL, C‑15/14 P, EU:C:2015:362, punkt 60), ei ole nende andmisel rikutud ühtki õigusnormi, mistõttu tuleb selle väite esimene osa põhjendamatuse tagasi lükata.

55

Orange heidab Üldkohtule ette, et viimane rikkus õigusnorme ega täitnud oma põhjendamiskohustust, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 64 leidis, et konkurentsi kahjustamise kriteerium on täidetud, kuna vaidlusaluse meetme tõttu vabanenud rahalised vahendid võisid soodustada Orange’i tegevuse arengut äsja konkurentsile avatud turgudel ja kuna äriühing on ise tunnistanud, et kõnealune meede oli hädavajalik, et tal oleks võimalik osaleda konkurentsi arengus.

56

Orange leiab, et kuigi nende kahe teguri abil on võimalik tuvastada, et vaidlusalune meede, tagades omadustel põhineva konkurentsi, mõjutas konkurentsi positiivselt, ei olnud need piisavad põhjendamaks Üldkohtu järeldust, et nimetatud meede võis siiski moonutada või ähvardas moonutada konkurentsi.

57

Kui Üldkohus oleks komisjoni antud hinnangute põhjaliku kontrollimise tulemusel jõudnud järeldusele, et konkurentsi kahjustamise kriteerium oli täidetud, oleks ta sedastanud, et selline konkurentsivastane mõju ei ole nõuetekohaselt tõendatud, kuna määratletud võrdlusraamistik hõlmas vaid Orange’it ja komisjon ise tunnistas, et vaidlusalune meede oli vajalik toote omadustel põhineva konkurentsi tagamiseks turul, mis oli konkurentsile avanemas.

58

Komisjon vaidleb Orange'i argumentidele vastu.

59

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63 ja 64 tagasi selle kohtuotsuse punktis 57 kokkuvõtlikult esitatud Orange'i argumendi, leides esiteks, et vaidlustatud meetmega vabastatud rahalised vahendid võisid soodustada France Télécomi tegevuse arendamist uutel konkurentsile avatud turgudel nii Prantsusmaal kui ka teistes liikmesriikides.

60

Seejärel leidis Üldkohus, et Orange on ka ise tunnistanud, et vaidlustatud meetmel oli oluline mõju konkurentsile, mistõttu oli see hädavajalik, et tal oleks võimalik konkurentsi arengus osaleda.

61

Lõpuks leidis Üldkohus, et see, kas vaidlusalune meede oli vajalik, et võimaldada France Télécomil toime tulla tema väidetava konkurentsialase halvemusega, ei puudutanud konkurentsi moonutamisega seotud tingimuse, vaid pigem eelisega seotud tingimuse kohaldamist, ning et seda asjaolu analüüsiti esimeses kohtuastmes esitatud esimese väite esimeses osas.

62

Esiteks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 75 märkis, on vaidlustatud kohtuotsuses selgelt esitatud põhjused, miks Üldkohus toetas komisjoni hinnangut konkurentsi moonutamise kriteeriumile.

63

Kuna esitatud põhjendus võimaldab seeläbi vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale asjaomastel isikutel tutvuda Üldkohtu otsuse põhjendustega ning anda Euroopa Kohtule vajalikku teavet kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses, tuleb etteheide, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud, tagasi lükata.

64

Teiseks, kohtupraktika kohaselt ei pea komisjon tõendama abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ega konkurentsi tegelikku moonutamist, vaid üksnes uurima, kas abi võib mõjutada kaubandust ja moonutada konkurentsi (kohtuotsus, 8.9.2011, komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EU:C:2011:551, punkt 131).

65

Sellega seoses võib asjaolu, et üks majandusharu on ühenduse tasandil liberaliseeritud, anda tunnistust abi tegelikust või võimalikust mõjust konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele (kohtuotsus, 30.4.2009, komisjon vs. Itaalia ja Wam, C‑494/06 P, EU:C:2009:272, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Konkurentsi moonutamise tingimusega seoses tasub meenutada, et abi, mille eesmärk on vabastada ettevõtja jooksva haldamise või tavakohase tegevuse käigus tavaliselt tekkivatest kuludest, moonutab põhimõtteliselt konkurentsitingimusi (kohtuotsus, 30.4.2009, komisjon vs. Itaalia ja Wam, C‑494/06 P, EU:C:2009:272, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

67

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 61, et vaidlusaluse otsuse põhjendustest 114–116 tuleneb, et 1996. aasta seadusega võimaldati ja võimaldatakse jätkuvalt France Télécomile suuremaid rahalisi vahendeid tegutsemaks turul, kus ta on aktiivne, et telekommunikatsiooniteenuste turg, kus France Télécom kõikjal Prantsusmaal ja teistes liikmesriikides tegutses ja tegutseb, on tasapisi konkurentsile avatud ning et need kaks tegurit võimaldasid tal kergemini areneda teiste äsja konkurentsile avatud liikmesriikide turgudel.

68

Lähtudes neist asjaoludest – millele Orange vastu ei vaidle – oli Üldkohtul võimalik toetada, rikkumata sealjuures õigusnormi, komisjoni hinnangut, mille kohaselt vaidlusalune meede võis moonutada konkurentsi.

69

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimese väite kolmas osa ja seega väide tervikuna tagasi lükata.

70

Orange'i väitel moonutas Üldkohus talle teatavaks saanud asjaolusid ja rikkus põhjendamiskohustust, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 94 leidis, et komisjoni tõlgendus, mille kohaselt ei olnud erakorraline kindlasummaline sissemakse sotsiaalkindlustusmakse, vaid sellega taotletakse muid eesmärke, ei ole vastuolus 1996. aasta seaduse sõnastusega, ning seega ei rikkunud komisjon õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et kõnealuse sissemaksega ei saa muuta asjaolu, et tööandja nende sissemaksete puhul, mis vabastavad ta hilisemast maksekohustusest, ei võetud arvesse ühistest riskidest erinevaid riske.

71

Erinevalt Üldkohtu kinnitusest on erakorraline kindlasummaline sissemakse Orange’i jaoks sotsiaalkindlustusmakse, kuna 1996. aasta seaduse artikkel 30 näeb ette, et seda makstakse „vastutasuks selle eest, et riik tegeleb France Télécomi ametnikele pensionide maksmise ja teenindamisega“.

72

Komisjon vaidleb Orange'i argumentidele vastu.

73

Üldkohus leiab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 94, et 1996. aasta seaduse sõnastusega ei ole vastuolus komisjoni tõlgendus, mille kohaselt erakorraline kindlasummaline sissemakse ei kujutanud endast sotsiaalkindlustusmakset nii nagu tööandja sissemakse, mis vabastab ta hilisemast maksekohustusest, vaid sellega taotletakse muid eesmärke, ning järeldas selle põhjal, et komisjon ei rikkunud õigusnormi, kui asus seisukohale, et erakorralise kindlasummalise sissemaksega ei saa muuta asjaolu, et tööandja nende sissemaksete puhul, mis vabastavad ta hilisemast maksekohustusest, ei võetud arvesse ühistest riskidest erinevaid riske.

74

See hinnang põhineb nimetatud kohtuotsuse punktis 92 märgitud sedastusel, et „1990. aasta seaduse (muudetud 1996. aasta seadusega) artikli 30 punktide c ja d koostoimest tuleneb, et hilisemast maksekohustusest vabastav tööandja sissemakse kehtestati eesmärgiga „võrdsustada France Télécomi ja selle konkurentide palkadelt makstavate kohustusliku sotsiaalkindlustuse ja maksukohustuste tase“, samas kui need õigusnormid ei sätestanud midagi erakorralise kindlasummalise sissemakse eesmärgi kohta“.

75

Esiteks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 86 märkis, on vaidlustatud kohtuotsuses selgelt välja toodud põhjused, miks Üldkohus jättis Orange’i nõuded rahuldamata.

76

Kuna esitatud põhjendus võimaldab seeläbi vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale asjaomastel isikutel tutvuda Üldkohtu otsuse põhjendustega ning anda Euroopa Kohtule vajalikku teavet kontrolli teostamiseks apellatsioonimenetluses, tuleb etteheide, et vaidlustatud kohtuotsus on ebapiisavalt põhjendatud, tagasi lükata.

77

Teiseks, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 85 märkis, on käesoleva kohtuotsuse punktis 71 kokkuvõtlikult esitatud argument piisav, et lükata ümber vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 esitatud sedastus. Neil asjaoludel tuleb märkida, et väidetav faktide moonutamine kohtutoimiku dokumentidest otseselt ei nähtu ning et Orange palub tegelikult Euroopa Kohtul uuesti hinnata asjaolusid ja tõendeid, mis aga ei kuulu viimase pädevusse.

78

Järelikult tuleb 1996. aasta seaduse moonutamist käsitlev hageja argument ilmse põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

79

Seega on teise väite esimene osa täiesti põhjendamata ning tuleb seetõttu tagasi lükata.

80

Orange leiab teise väite teises osas, et Üldkohus rikkus põhjendamiskohustust, kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99–101 piirdus ta vaid komisjoni hinnangute kordamisega, ilma et ta oleks analüüsinud Orange'i väiteid tõendamaks, et need hinnangud olid väärad. Lisaks ei analüüsinud Üldkohus Orange'i muid väiteid, mille eesmärk oli tõendada, et komisjonil ei olnud alust käsitleda erinevalt France Télécomiga seotud ametnike pensionireformi ja La Poste'iga seotud ametnike pensionireformi.

81

Komisjon vaidleb Orange'i argumentidele vastu.

82

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 90–93 märkis, olid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 99–101 Üldkohtu välja toodud kaalutlused esitatud üksnes täiendavalt. Seetõttu on Orange'i apellatsiooni raames esitatud väide tulemusetu, kuna see ei saaks – isegi kui see oleks põhjendatud – tuua kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist.

83

Järelikult tuleb teise väite teine osa ning seetõttu teine väide tervikuna põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

84

Orange leiab, et Üldkohus moonutas asjaolusid ja asendas põhjendused, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 107 ja 108 leidis, et hüvitamise ja ülemäärase hüvitamise kohustuste kaotamine moodustas osa vaidlusaluse otsuse artiklis 1 määratletud abist, hoolimata asjaolust, et otsuse põhjenduses 119 piirdus komisjon järeldusega, et vaidlusalune abi seisneb tööandja sissemaksetest koosneva hüvitise vähendamises, ilma et oleks mainitud hüvitamise ja ülemäärase hüvitamise kohustusi.

85

Orange lisab, et hüvitamise ja ülemäärase hüvitamise kohustused lasuvad üldjuhul üksnes pensionifondidel, mitte vahetult ettevõtjatel. Järelikult ei olnud Üldkohtul mingit alust järeldada, et 1990. aasta seadusega kehtestatud kord kujutas endast tavapäraseid kohustusi ning et seega vabastas 1996. aasta seadus ettevõtja tema eelarvet tavapäraselt koormavatest kohustustest.

86

Komisjon vaidleb Orange'i argumentidele vastu.

87

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 märkis Üldkohus, et „on tõsi, et kahetsusväärselt piirduti [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 119 – mis sisaldab järeldust abi olemasolu kohta ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses – vaid tõdemisega, et abi seisnes „tööandja sissemakseteks oleva hüvitise“ vähendamises, ilma et oleks mainitud hüvitamise ja ülemäärase hüvitamise kohustusi“.

88

Samas leidis Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 108, et „tuleb asuda seisukohale, et nii [vaidlusaluse] otsuse kontekstist kui ka selle artiklist 1 ilmneb, et komisjoni arvates seisneb abi asjaolus, et vähendati apellandi poolt varem makstud hüvitist, mis hõlmab tingimata kõiki kohustusi, mis viimasel lasusid enne vaidlusaluse meetme kehtima hakkamist“.

89

See hinnang põhines muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104–106 esitatud järgmistel põhjendustel:

90

Seega tuleb märkida, et Üldkohus ei ole sellist põhjenduskäiku kasutades asendanud oma põhjendusi vaidlusaluse otsuse põhjendustega, vaid piirdus üksnes selle tõlgendamisega, lähtudes viimase tegelikust sisust. Erinevalt Orange’i väidetust peegeldab selline tõlgendus usaldusväärselt otsuse vasturääkivusi neid moonutamata.

91

Järelikult tuleb kolmas väide tagasi lükata, kuna see on täiesti põhjendamatu.

92

Kõigist eespool esitatud kaalutlustest tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

93

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on ette nähtud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, siis otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

94

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

95

Kuna Orange on kohtuvaidluse kaotanud ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista Orange'ilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: