—

Istituto di Ricovero e Cura a Carattere Scientifico (IRCCS) – Fondazione Santa Lucia, esindaja avvocato G. Pellegrino,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato A. Vitale ja avvocato dello Stato P. Gentili,

—

Euroopa Komisjon, esindajad K. Herrmann, M. Owsiany-Hornung ja F. Tomat.

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT 2003, L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405), artikli 17 lõiget 1.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses Istituto di Ricovero e Cura a Carattere Scientifico (IRCCS) – Fondazione Santa Lucia (taastusravi- ja ravialaste teadusuuringute instituut – sihtasutus Santa Lucia (edaspidi „sihtasutus“)) ja Cassa conguaglio per il settore elettrico (elektrienergia sektori tasakaalustusfond, Itaalia), Ministero dello Sviluppo economico (majandusarengu ministeerium, Itaalia), Ministero dell’Economia e delle Finanze (majandus- ja rahandusministeerium, Itaalia) ning Autorità per l’energia elettrica e il gas’i (elektrienergia- ja gaasiamet, Itaalia) vahel Itaalia pädevate ametiasutuste keeldumise üle võimaldada sihtasutusel saada kasu elektrisüsteemi üldkulude (edaspidi „elektrisüsteemi üldkulud“) katteks tasumisele kuuluvate summade siseriiklikust soodussüsteemist.

3

Direktiivi 2003/96 põhjendustes 9, 10 ja 11 on kirjas:

4

Direktiivi 2003/96 artikkel 1 näeb ette:

„Liikmesriigid kehtestavad energiatoodete ja elektrienergia maksud vastavalt käesolevale direktiivile.“

5

Selle direktiivi artikkel 4 näeb ette:

„1.   Maksustamistasemed, mida liikmesriigid kohaldavad artiklis 2 nimetatud energiatoodete ja elektrienergia suhtes, ei või olla madalamad kui käesoleva direktiiviga ette nähtud madalaim maksustamistase.

2.   Käesolevas direktiivis tähendab „maksustamistase“ kõiki kinnipeetavaid kaudseid makse (välja arvatud käibemaks), mis arvestatakse otse või kaudselt energiatoodete ja elektrienergia koguse alusel tarbimisse lubamise ajal.“

6

Direktiivi artikli 8 lõige 2 sätestab:

„Käesolevat artiklit kohaldatakse järgmistel tööstuslikel ja kaubanduslikel eesmärkidel:

[…]

[…]“.

7

Direktiivi artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Käesolevas direktiivis tähendab „äriotstarbeline kasutamine“ kasutamist lõikes 2 määratletud majandusüksuse poolt, kes tarnib mis tahes paigas kaupu või teenuseid, olenemata selle majandustegevuse eesmärgist või tulemustest.

Majandustegevus on tootjate, ettevõtjate ja teenuseid osutavate isikute mis tahes tegevus, sealhulgas kaevandamine ja põllumajandus ning vabakutseline tegevus.

[…]

2.   Käesolevas direktiivis ei loeta majandusüksuseks üksust, mis on väiksem kui ettevõtte või juriidilise isiku osa, mis organisatsiooniliselt kujutab endast iseseisvat majandusüksust, teisisõnu üksust, mis on suuteline tegutsema oma vahenditega.

[…]

4.   Liikmesriigid võivad piirata äriotstarbelise kasutuse puhul alandatud maksustamistaseme kohaldamisala.“

8

Direktiivi 2003/96 artikli 17 lõige 1 näeb ette:

„Eeldusel et käesolevas direktiivis sätestatud madalaimat maksustamistaset järgitakse keskmiselt iga ettevõtte puhul, võivad liikmesriigid kohaldada maksuvähendust energiatoodete tarbimise suhtes, mida kasutatakse kütmiseks või artikli 8 lõike 2 punktides b ja c nimetatud eesmärkidel, ning elektrienergia suhtes järgmistel juhtudel:

Energiamahukas ettevõte on majandusüksus artikli 11 tähenduses, kus energiatoodete ja elektrienergia ost moodustab vähemalt 3% toodangu väärtusest või maksmisele kuuluv liikmesriigi energiamaks vähemalt 0,5% lisandväärtusest. Liikmesriigid võivad selle määratluse piires kohaldada piiravamaid põhimõtteid, sealhulgas müügiväärtust, tootmisprotsessi ja valdkonna määratlusi.

[…]“.

9

Nimetatud direktiivi artikli 26 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Liikmesriigid teatavad komisjonile artikli 5, artikli 14 lõike 2 ning artiklite 15 ja 17 kohaselt võetud meetmetest.

2.   Sellised käesolevas direktiivis käsitletud meetmed nagu maksuvabastus ja ‑vähendus, erinevad maksumäärad ja maksutagastus võivad kujutada endast riigiabi ning sellisel juhul tuleb neist komisjonile teatada asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud korras.

Käesoleva direktiivi kohaselt komisjonile esitatav teave ei vabasta liikmesriike asutamislepingu artikli 88 lõikega 3 ette nähtud teatamiskohustusest.“

10

Nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 92/12/EMÜ (ELT 2009, L 9, lk 12) artikli 1 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   „Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine kord aktsiisile, millega maksustatakse otseselt või kaudselt järgmise kauba (edaspidi „aktsiisikaup“) tarbimist:

2.   Liikmesriigid võivad erieesmärkidel maksustada aktsiisikauba täiendavate kaudsete maksudega, kui kõnealused maksud on kooskõlas aktsiisi või käibemaksu suhtes kohaldatavate ühenduse maksueeskirjadega maksubaasi määramise, maksu arvutamise, sissenõutavuse ja järelevalve kohta, arvestades et nende eeskirjade alla ei kuulu maksuvabastusi käsitlevad sätted.“

11

2. veebruari 2007. aasta decreto legislativo’ga nr 26 (seadusandlik dekreet nr 26, GURI nr 68 regulaarne lisa, 22.3.2007) on direktiiv 2003/96 üle võetud siseriiklikku õigusesse.

12

22. juuni 2012. aasta decreto-legge nr 83 (dekreetseadus nr 83, GURI nr 147 regulaarne lisa, 26.6.2012), mis võeti muudatustega vastu seadusena (edaspidi „dekreetseadus nr 83/2012“), näeb ette kiireloomulised meetmed riigi majanduskasvu edendamiseks.

13

Dekreetseaduse nr 83/2012 artikli 39 „Energiamahukate ettevõtete elektri- ja energiatoodete aktsiisisüsteemi ja elektrisüsteemi üldkulude ülevaatamise kriteeriumid – Eritariifide režiim tööstuslike energia suurtarbijate jaoks“ lõiked 1–3 näevad ette:

„1.   Majandus-ja rahandusminister võtab 31. detsembriks 2012 kooskõlastatult majandusarengu ministriga vastu ühe või mitu dekreeti, milles määratletakse direktiivi 2003/96 […] artiklit 17 kohaldades energiamahukad ettevõtted tingimuste ja kriteeriumide alusel, mis on seotud tarbimise miinimumtasemete ja energiakulude mõjuga ettevõtte tegevuse väärtusele.

2.   Lõikes 1 osutatud dekreedid on suunatud seejärel elektri- ja kütusena kasutatavate energiatoodete aktsiisi määrade lihtsustatud ja võrdse süsteemi määratlemisele, võttes arvesse direktiivis 2003/96 […] ette nähtud tingimusi; see süsteem peab tagama maksutulu […].

3.   60 päeva jooksul lõikes 1 osutatud dekreetide vastuvõtmisest fikseerib elektrienergia- ja gaasiamet uued elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad ja nende lõpptarbijate vahel jaotamise kriteeriumid, võttes arvesse lõikes 1 osutatud dekreetides sisalduvat energiamahuka ettevõtte definitsiooni ja pidades kinni lõikes 2 osutatud majandusarengu ministri kehtestatud suunistest […]“.

14

5. aprilli 2013. aasta Decreto ministeriale – Definizione delle imprese a forte consumo di energia (ministri dekreet – Energiamahukate ettevõtete mõiste, GURI nr 91, 18.4.2013) võeti vastu dekreetseaduse nr 83/2012 artikli 39 rakendamiseks.

15

Ministri dekreedi artikkel 3 näeb ette, et elektrisüsteemi üldkulude uuesti määratlemine on suunatud soodussüsteemi loomisele energiamahukate ettevõtete kasuks tulenevalt dekreetseaduse nr 83/2012 artikli 39 lõikes 3 osutatud ministri suunistest. Nimetatud artikli 3 lõige 2 sätestab, et „elektrisüsteemi üldkulud määratletakse uuesti nii, et need oleksid vähenevad, põhinedes elektri tarbimisel […], kohasel juhul viidates ka ATECO koodide [majandustegevuste siseriiklik klassifikatsioonisüsteem] järgsetele tegevusaladele […].“

16

Majandusarengu ministri 24. juuli 2013. aasta suunised võeti vastu dekreetseaduse nr 83/2012 artikli 39 lõike 3 ja eelnimetatud ministri dekreedi artikli 3 rakendamiseks. Suunised teevad elektrienergia- ja gaasiametile (nüüd elektrienergia-, gaasi- ja veesüsteemi amet) ülesandeks määratleda uuesti elektrienergia süsteemi üldkulude katteks tasumisele kuuluvad summad, piirates artiklis 3 osutatud soodustuste saamise üksnes töötleva tööstuse sektori energiakulukate ettevõtetega (elektrienergia suurtarbijad).

17

Suunised on ellu rakendatud elektrienergia- ja gaasiameti 2013. aasta oktoobris vastu võetud kolme otsusega, mis tegelikult piiravad nendest soodustustest kasusaamise töötleva tööstuse sektori ettevõtetega.

18

Sihtasutus on taastusravi- ja ravialaste teadusuuringute instituut, mis tegutseb nimelt tervishoiuteenuste pakkumise sektoris. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul kuulub ta mõiste „majandusüksus“ alla direktiivi 2003/96 artikli 11 tähenduses.

19

2014. aastal pöördus sihtasutus Tribunale amministrativo regionale della Lombardia (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia) poole nende aktide tühistamiseks, millega pädevad asutused keeldusid võimaldamast talle kasusaamist elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvate summade soodusrežiimist. Nimetatud kohus tunnistas sihtasutuse kaebuse vastuvõetamatuks kaebuse esitamise kuupäeva tõttu.

20

Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu, Itaalia) leidis apellatsioonimenetluses, et sihtasutuse kaebus on vastuvõetav. Seetõttu käsitles ta kaebust sisuliselt, mis tõstatas muu hulgas liidu õigust käsitlevaid küsimusi.

21

Kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus peab võimalikuks lahendada ELTL artiklitega 107 ja 108 seonduvad küsimused ilma Euroopa Kohtule küsimusi esitamata, käsitleb tema esitatud eelotsusetaotlus eelkõige direktiivi 2003/96 artikli 17 lõike 1 tõlgendamist.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas elektrisüsteemi üldkuludega seotud soodustused maksuvähenduste osas kuuluvad nimetatud artikli 17 lõike 1 kohaldamisalasse. Sellega seoses selgitab ta, et need kulud on ette nähtud üldist huvi pakkuvate eesmärkide rahastamiseks, nagu taastuvenergia allikate (komponent A3) ja energiatõhususe (komponent UC7) edendamine, tuumaohutusalased kulud ja piirkondlikud hüvitised (komponendid A2 ja MCT), eritariifi kava riikliku raudtee-ettevõtja jaoks (komponent A4), hüvitised elektrisektori väikeettevõtetele (komponent UC4), toetus uuringutele elektrisektoris (komponent A5), „elektriboonuse“ (komponent As) ning elektrimahukatele ettevõtetele antud soodustuste (komponent Ae) katmiseks. Kõrgeima halduskohtu arvates jaotatakse elektrisüsteemi üldkulud elektritarbijate, kaasa arvatud ettevõtete vahel, lisades need elektriarvele.

23

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas selles ulatuses, milles elektrisüsteemi üldkuludega seotud soodustusi tuleb lugeda maksuvähendusteks, lubab direktiivi 2003/96 artikli 17 lõige 1 liikmesriikidel, kes selle sätte alusel selliseid vähendusi teevad, võimaldada neid üksnes teatud energiakulukatele ettevõtetele siseriiklike ametiasutuste poolt kindlaks määratud sektorites üldhuvi pakkuvate eesmärkide heaks.

24

Neil asjaoludel otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2003/96 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõistega „maksuvähendused“ on hõlmatud siseriikliku õigusega selles sättes defineeritud energiamahukatele ettevõtetele antavad soodustused põhikohtuasjas käsitletavate elektrisüsteemi üldkulude katteks tasumisele kuuluvate summade osas.

26

Vastus sellele küsimusele sõltub sellest, kas elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad on fiskaalset laadi, ja täpsemalt sellest, kas need kujutavad endast direktiivi 2003/96 artikli 4 lõikes 2 osutatud kaudseid makse.

27

Esiteks allutab direktiivi artikli 17 lõige 1 maksuvähenduste kohaldamise energiatoodete ja elektri tarbimisele, järgides direktiivis ette nähtud ühenduse madalaimat maksustamistaset. Teiseks, direktiivi 2003/96 artikli 4 lõige 2 defineerib „maksustamistaseme“ selle direktiivi tähenduses kui kõigi kinnipeetavate kaudsete maksude kogusumma.

28

Itaalia valitsus leiab, et elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad ei ole fiskaalset, vaid tariifset laadi, sest need on kaetud elektritariifi komponentide kaudu.

29

Tuleb siiski meenutada, et maksu, lõivu või muu kohustusliku makse liidu õiguse seisukohast peab kvalifitseerima Euroopa Kohus, lähtudes maksu objektiivsetest tunnustest ja sõltumatult siseriiklikus õiguses sellele antud kvalifikatsioonist (vt kohtuotsused, 12.12.2006, Test Claimants in the FII Group Litigation, C‑446/04, EU:C:2006:774, punkt 107 ning 24.6.2010, P. Ferrero e C. ja General Beverage Europe, C‑338/08 ja C‑339/08, EU:C:2010:364, punkt 25).

30

Seega tuleb analüüsida elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvate summade objektiivseid tunnusjooni.

31

Esmalt, nagu ilmneb ka eelotsusetaotlusest, tuleb märkida, et elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad on ette nähtud Itaalia õiguses, nimelt dekreetseaduse nr 83/2012 artikli 39 lõikes 3.

32

Teiseks on elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvate summade maksudeks liigitamisel oluline, et eksisteeriks kohustus need summad tasuda ja et sellest kohustusest kinni pidamata jätmisel võtaksid pädevad asutused võlgniku vastutusele, kusjuures kaudse maksu puhul ei ole nende maksete eest juriidiliselt vastutav isik tingimata lõpptarbija, kelle arvel summad kajastuvad (vt analoogia alusel käibemaksu puutuvas osas kohtuotsus, 14.1.2016, komisjon vs Belgia, C‑163/14, EU:C:2016:4, punkt 44).

33

Elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvate summade puhul näib olevat tegemist sellise juhtumiga. Itaalia Valitsuse seisukohtade põhjal ilmneb, et elektrivõrku kasutavatel üksustel on juriidiline kohustus kanda need summad üle elektrisektori tasakaalustusfondile. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks jääb siiski kindlaks teha selle kohustuse ning ühtlasi sellest kinnipidamise kontrollimine pädevate asutuste poolt.

34

Teiseks, nagu nähtub ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu otsusest, ei ole elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad tingimata ette nähtud elektri tootmiseks ja jaotamiseks, vaid üldist huvi pakkuvate eesmärkide jaoks vastavalt avaliku sektori asutuste poolt kindlaks määratud kriteeriumidele, mis lähtuvad majandusarengu ministri 24. juuli 2013. aasta suunistest ja elektrienergia- ja gaasiameti 2013. aasta oktoobris vastu võetud otsustest riikliku elektrisüsteemi raames. Nende eesmärkide seas on taastuvenergia allikate ja energiatõhususe edendamine, tuumaohutusalased kulud ja piirkondlikud hüvitised, eritariifikava riikliku raudtee-ettevõtja jaoks, hüvitised elektrisektori väikeettevõtetele, toetus uuringutele elektrisektoris, „elektriboonuse“ ning elektrienergia suurtarbijatest ettevõtetele antud soodustuste katmiseks.

35

Selles kontekstis tuleb märkida, et asjaolu, et elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvaid summasid ei suunata üldisesse riiklikku eelarvesse, vaid nagu märgib ka Itaalia Valitsus, need kantakse elektrisektori tasakaalustusfondi, et need omistada teatavate kategooriate majandusoperaatoritele eriotstarbel kasutamiseks, ei välista nende summade kuulumist fiskaalvaldkonda (vt analoogia alusel kohtuotsus, 15.4.2010, CIBA, C‑96/08, EU:C:2010:185, punkt 23).

36

Kolmandaks, mis puutub täpsemalt kaudsetesse maksudesse, siis tuleb märkida, et sellise maksusumma tasumine antakse tavaliselt edasi tarnitud kauba või teenuse lõpptarbijale, lülitades selle temale adresseeritud arvel olevasse summasse (vt selle kohta kohtuotsus, 14.1.2016, komisjon vs Belgia, C‑163/14, EU:C:2016:4, punkt 39).

37

Sellega seoses märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et elektrisüsteemi üldkulud jaotatakse elektritarbijate, sealhulgas ettevõtete vahel, märkides need nende elektriarvetele. Seda kinnitab dekreetseaduse nr 83/2012 artikli 39 lõige 3, mille alusel nende kulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad jäävad lõpptarbijate kanda.

38

Teiseks selgub, et need summad on seotud elektritarbimisega, sest ministri 5. aprilli 2013. aasta määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt elektri üldkulud vähenevad sõltuvalt elektritarbimisest.

39

Seetõttu ei ole nende kulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad võrreldavad maksuga, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 4. juuni 2015. aasta kohtuotsus Kernkraftwerke Lippe-Ems (C‑5/14, EU:C:2015:354), mille puhul Euroopa Kohus leidis, et seda maksu ei saa pidada arvestatuks otseselt või kaudselt elektrienergia kogusest selle toote tarbimisse lubamise ajal direktiivi 2003/96 artikli 4 lõike 2 tähenduses. Euroopa Kohus põhjendas seda seisukohta sedastustega kohtuotsuse punktides 62 ja 63, mille kohaselt arvutati seda maksu nimelt elektritootmiseks kasutatud tuumkütuse koguselt ning see kogus ei määranud otseselt toodetava elektri kogust, nii et sama maksu võis nõuda isegi ilma, et mingi kogus elektrit oleks toodetud või järelikult ka tarbitud.

40

Lähtudes eeltoodud kaalutlustest, mis toetuvad faktilistele asjaoludele ja siseriiklikele õigusnormidele, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb sedastada, et elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad kujutavad endast kaudset maksu direktiivi 2003/96 artikli 4 lõike 2 tähenduses.

41

Nagu märgib ka komisjon oma kirjalikes seisukohtades, tuleb selles ulatuses, milles elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvad summad kujutavad endast kaudset maksu, selliste toodete puhul nagu elekter, mis, nagu tuleneb ka direktiivi 2008/118 artikli 1 lõikest 1, on allutatud liidu kehtestatud üldisele aktsiisiõiguse korrale, kinni pidada liidu õigusega kehtestatud tingimustest.

42

Täpsemalt võib selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt elektrit maksustada ka mõne muu kaudse maksuga peale selle direktiiviga kehtestatud aktsiisi, kui sellisel maksustamisel on esiteks üks või mitu eriotstarvet ja teiseks on see kooskõlas aktsiisi või käibemaksu puhul kohaldatavate eeskirjadega maksubaasi ning maksu arvutamise, sissenõudmise ja järelevalve kohta, kusjuures need eeskirjad ei sisalda maksuvabastusi käsitlevaid sätteid.

43

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuleb kontrollida, kas elektrisüsteemi üldkulude katteks tasumisele kuuluvad summad vastavad nendele tingimustele.

44

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/96 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mõistega „maksuvähendused“ on hõlmatud siseriikliku õigusega selles sättes defineeritud energiamahukatele ettevõtetele antavad soodustused põhikohtuasjas käsitletavate summade osas, mis tuleb tasuda elektrisüsteemi üldkulude katteks, eeldusel, et siseriiklik kohus kontrollib neid faktilisi asjaolusid ja siseriiklikke õigusnorme, millele Euroopa Kohtu käesolev vastus tugineb.

45

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitust, kas direktiivi 2003/96 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette maksuvähendusi selle sätte tähenduses energiamahukate ettevõtete kasuks üksnes töötleva tööstuse sektoris.

46

Selles osas tuleneb eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas käsitletavate siseriiklike õigusnormide alusel saavad ainult töötleva tööstuse sektori nn energiakulukad ettevõtted kasu elektrisüsteemi üldkulude katmiseks tasumisele kuuluvate summadega seotud soodustustest.

47

Vastavalt direktiivi 2003/96 artikli 17 lõike 1 punktile a võivad liikmesriigid kohaldada elektritarbimiselt maksuvähendusi energiamahukate ettevõtete kasuks, eeldusel et selles direktiivis sätestatud liidu madalaimat maksustamistaset järgitakse keskmiselt iga ettevõtte puhul.

48

Sama säte defineerib ka energiamahuka ettevõtte mõiste ja täpsustab, et liikmesriigid võivad selle määratluse piires kohaldada piiravamaid põhimõtteid, sealhulgas müügiväärtust, tootmisprotsessi ja valdkonna määratlusi.

49

Siit tuleneb, et selle sätte tähenduses jääb liikmesriikidele vabadus piiritleda energiamahukate ettevõtete maksuvähendustest kasusaamine ühe või mitme tööstussektoriga. Järelikult ei ole selle sättega vastuolus siseriiklikud eeskirjad nagu need, mida käsitletakse põhikohtusjas, mis näevad ette maksuvähendusi selle sätte tähenduses energiamahukate ettevõtete kasuks üksnes töötleva tööstuse sektoris.

50

Niisugust tõlgendust toetab ka direktiiviga 2003/96 taotletavate eesmärkide analüüs. Sama direktiivi põhjendustest 9 ja 11 nähtub, et see direktiiv näeb liikmesriikide jaoks ette teatava kaalutlusruumi siseriiklikus raamistikus kohandatud poliitikate määratlemiseks ja rakendamiseks ning et selles raamistikus sisse seatud režiimid direktiivi rakendamiseks on liikmesriikide pädevuses.

51

Tuleb siiski rõhutada, et asjaolu, et sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis piiravad maksuvähendusest kasusaamise üksnes ühe tööstussektoriga, ei ole vastuolus direktiivi 2003/96 artikli 17 lõikega 1, nagu tuleneb sama direktiivi artikli 26 lõikest 2, ilma et see välistaks küsimust, kas need õigusnormid kujutavad endast riigiabi. Siiski ei ole see küsimus, nagu ka eelotsusetaotluse esitanud kohus on sõnaselgelt avaldanud, käesoleva eelotsusetaotluse objekt.

52

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/96 artikli 17 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette maksuvähendusi selle sätte tähenduses energiamahukate ettevõtete kasuks üksnes töötleva tööstuse sektoris.

53

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (üheksas koda) otsustab: