1.

Määruse (EÜ) nr 1924/2006 ( 2 ) (edaspidi „määrus“) kohaselt pidi Euroopa Komisjon konsulteerima Euroopa Toiduohutusametiga (edaspidi „EFSA“) ning võtma enne 31. jaanuari 2010 vastu toidu kohta esitada lubatud tervisealaste väidete nimekirja. Septembris 2010 ta aga peatas taimset päritolu toiduga (edaspidi „taimsed toidud“) seotud väidete hindamise EFSAs. See hindamine on praegugi peatatud.

2.

Bionorica SE (edaspidi „Bionorica“) ja Diapharm GmbH (edaspidi „Diapharm“) (koos edaspidi „apellandid“) on esitanud apellatsioonkaebused Üldkohtu määruste peale kohtuasjades T‑619/14 ja T‑620/14 (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärused“). ( 3 ) Vaidlustatud kohtumäärustega jäeti vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata apellantide hagid komisjoni tegevusetuse peale. Väidetav komisjoni tegevusetus seisnes selles, et ta ei palunud EFSA‑l hinnata tervisealaseid väiteid taimsete toitude kohta, et võtta vastu niisuguse toidu kohta esitada lubatud tervisealaste väidete nimekiri (edaspidi „taimse toidu alaste väidete nimekiri“).

3.

Üldkohus luges hagid vastuvõetamatuks põhjendusel, et komisjon on võimaliku tegevusetuse lõpetanud, vastates apellantide üleskutsele tegutseda ning seega „määratledes oma seisukoha“. Samuti märkis Üldkohus, et Bionorical ja Diapharmil puudub põhjendatud huvi. Lõpuks leidis ta, et Diapharm ei ole otseselt puudutatud, et sellist hagi esitada.

4.

Käesolevad apellatsioonkaebused käsitlevad mitut tähtsat ja keerukat küsimust seoses vastuvõetavusega. Kõigepealt palutakse nendes Euroopa Kohtul üksikasjalikult kaaluda, mida tähendab „põhjendatud huvi“, ja eeskätt selgitada, kuidas tuleb seda mõistet eristada mõistetest „vaidlustatav akt“ ja „otsene puutumus“. Samuti eeldavad apellatsioonkaebused mõiste „otsene puutumus“ rakendamist seoses tegevusetusega ning seega seoses apellantide tulevase olukorraga, kui soovitav akt peaks vastu võetama. Lõpuks on apellatsioonkaebustes üles tõstetud küsimus seoses Lissaboni-järgsete jätkuvate paralleelidega tühistamishagide ja tegevusetushagide vastuvõetavuse tingimuste vahel.

5.

Tervisealane väide on määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 määratletud kui „mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos“.

6.

Artikli 13 kohaselt esitavad liikmesriigid komisjonile väidete nimekirjad ja nendega seotud tingimused. Pärast EFSAga konsulteerimist pidi komisjon olema kohaldatava komiteemenetluse korra kohaselt 31. jaanuariks 2010 vastu võtnud lubatud väidete nimekirja ja nendega seotud tingimused. Pärast seda kuupäeva võib neid nimekirju muuta vastavalt määruse järgmistes sätetes sätestatud korrale.

7.

Määrusega mitte lubatud väidete kasutamine on vastavalt artiklile 10 keelatud.

8.

Artikli 17 lõikes 5 on ette nähtud, et „[a]rtiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades loetletud tervisealaseid väiteid võivad kasutada kooskõlas nende suhtes kohaldatavate tingimustega kõik toidukäitlejad […]“.

9.

Artikli 28 lõigetes 5 ja 6 on ette nähtud üleminekukord, mis kehtib kuni lõpliku väidete nimekirja vastuvõtmiseni:

„5.   Artikli 13 lõike 1 punktis a osutatud tervisealaseid väiteid võib esitada toidukäitlejate vastutusel alates käesoleva määruse jõustumiskuupäevast kuni artikli 13 lõikes 3 osutatud nimekirja vastuvõtmiseni tingimusel, et need väited on kooskõlas käesoleva määrusega ning nende suhtes kohaldatavate olemasolevate liikmesriigi sätetega ja ilma et see piiraks artiklis 24 osutatud kaitsemeetmete vastuvõtmist.

6.   Muude tervisealaste väidete suhtes, mida on kasutatud vastavalt liikmesriigi sätetele enne käesoleva määruse jõustumise kuupäeva, välja arvatud artikli 13 lõike 1 punktis a ja artikli 14 lõike 1 punktis a osutatud väited, kohaldatakse järgmisi sätteid:

10.

Vaidlustatud kohtumäärustes kirjeldatud faktiliste asjaolude kohaselt on Bionorica äriühing, kes toodab ja müüb Euroopas farmaatsiatooteid ja toidulisandeid. Ta lisab oma toodete etikettidele ja reklaami teatavaid tervisealaseid väiteid. Diapharm osutab rahvusvaheliselt rida teenuseid, sealhulgas annab nõu toitu, eeskätt aga toidulisandeid käsitlevate tervisealaste väidete kasutamise suhtes. ( 4 )

11.

Määruse artikli 13 lõikes 3 on ette nähtud, et komisjon võtab 31. jaanuariks 2010 vastu toidu kohta esitada lubatud tervisealaste väidete nimekirja. Selleks pidi komisjon kõigepealt koguma liikmesriikidelt kokku väljapakutavad väited ja paluma EFSA‑l neid hinnata. Komisjon paluski EFSA‑l anda vajalikud hinnangud. Ent hiljem, septembris 2010 peatas komisjon taimseid toite käsitlevate väidete suhtes tehtava töö, kuid võttis vastu muude toitude kohta esitada lubatud väidete nimekirja vastavalt määrusele nr 432/2012. ( 5 )

12.

Bionorica ja Diapharm kirjutasid komisjonile 22. aprillil 2014, kutsudes teda paluma EFSAd viivitamata jätkama vahepeal peatatud tervisealaste väidete hindamist, et võtta vastu määruse artikli 13 lõikes 3 ette nähtud nimekiri. Komisjon vastas apellantidele 19. juunil 2014 järgmiselt (edaspidi „komisjoni kiri“):

„Nagu teate, algatas komisjon arutelu nn taimseid toite käsitlevate tervisealaste väidete kohta pärast seda, kui mitu liikmesriigid ja huvitatud ringkonnad olid väljendanud muret, et niisuguseid aineid sisaldavaid tooteid koheldakse tervisealaseid väiteid käsitlevate õigusaktide kohaselt üht‑ ja traditsioonilisi taimseid ravimeid käsitlevate õigusaktide kohaselt teistmoodi.

Kuni selle arutelu tulemuse selgumiseni on komisjon palunud Euroopa Toiduohutusametil (EFSA) peatada teadusliku hinnangu andmine taimsete toitude kohta. Komisjon mõistab selle keeruka küsimuse tähtsust nii tarbijate kui ka ettevõtjate jaoks. Siiski peaks komisjonile jääma parima tegevussuuna kindlakstegemiseks vajalik aeg ja kontekst.“

13.

Bionorica ja Diapharm esitasid 19. augustil 2014 Üldkohtusse hagid komisjoni tegevusetuse peale (vastavalt kohtuasjad T‑619/14 ja T‑620/14).

14.

Komisjon märkis 20. novembril 2014 esitatud vastuväites, et need hagid on vastuvõetamatud, millele apellandid vastasid 19. detsembril 2014.

15.

Üldkohus jättis 16. septembri 2015. aasta kohtumäärustega need hagid vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata.

16.

Üldkohtu sõnul oli komisjoni kirjas määratletud komisjoni seisukoht, mis lõpetas võimaliku tegevusetuse.

17.

Samuti märkis Üldkohus täiendavalt, et kummalgi apellandil ei ole hagi esitamiseks põhjendatud huvi. Üldkohus selgitas seda neljas punktis.

18.

Esiteks on seni, kui komisjon võtab vastu määruse artikli 13 lõikes 3 ette nähtud väidete nimekirja, kohaldatav artikli 28 lõigetes 5 ja 6 ette nähtud üleminekukord. See tähendab, et väiteid saab kasutada, niikaua kui järgitakse määrust ja kohaldatavaid siseriiklikke õigusnorme. ( 6 ) Seetõttu ei saa apellandid loota kõnealuse nimekirja vastuvõtmisest enamat kui jätkuvat õigust asjassepuutuvaid väiteid kasutada. Õigupoolest aga võib olukord selle nimekirja vastuvõtmise korral halveneda, sest väiteid ei pruugita lubada. ( 7 )

19.

Teiseks ei tekita nimekirja vastu võtmata jätmine kuidagi ebavõrdseid konkurentsitingimusi. Üleminekukord võimaldab väiteid jätkuvalt kasutada. Nimekirja vastu võtmata jätmisest tuleneda võiv ebavõrdsus kahjustaks ainult nende ettevõtjate huve, kelle väited on juba hinnatud ja tagasi lükatud. Seetõttu ei saa apellandid väita, et neil on huvi selle nimekirja vastuvõtmise suhtes. Pealegi ei ole Diapharm asjassepuutuvates väidetes käsitletavate toiduainete tootja. ( 8 )

20.

Kolmandaks ei teki nimekirja vastu võtmata jätmisest õiguslikku ebakindlust (mis apellantide väitel tähendab, et neil on huvi), sest oli selge, millised reeglid üleminekukorra ajal kehtisid. Samuti saab komisjon määruse nr 432/2012 kohaselt kehtestada uusi üleminekusätteid ka lõplikus nimekirjas, mille ta vastu võtab. ( 9 )

21.

Neljandaks ei ole Bionorica ega Diapharm tõendanud, et komisjoni tegevusetus põhjustas neile rahalist kahju, ega seda, kuidas taimse toidu alaste väidete nimekirja vastuvõtmine sellise kahju lõpetaks. ( 10 )

22.

Üldkohus lisas, et peale põhjendatud huvi puudub Diapharmil ka otsene puutumus, sest ta ei tooda ega müü Euroopa turul toiduaineid. ( 11 )

23.

Apellatsioonkaebuses paluvad apellandid Euroopa Kohtul tühistada Üldkohtu määrused kohtuasjades T‑619/14 ja T‑620/14 ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

24.

Bionorica on esitanud oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kaks väidet. Esiteks rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjon on oma seisukoha määratlenud. Teiseks rikkus Üldkohus õigusnormi oma järelduses, et Bionorical ei ole hagi esitamise suhtes põhjendatud huvi. Diapharm on esitanud needsamad kaks väidet ja kolmanda: Üldkohus eksis oma järelduses, et Diapharm ei vasta otsese puutumuse kriteeriumile. ( 12 )

25.

Komisjon ei ole nende argumentidega nõus. Ta väidab, et määratles oma seisukoha ja igal juhul ei ole kummalgi apellandil põhjendatud huvi. Samuti väidab komisjon, et Diapharm ei ole otseselt puudutatud. Lõpuks ei nõustu komisjon tühistamishagide ja tegevusetushagide vaheliste paralleelidega selles osas, mis puudutab ELTL artikli 263 neljanda lõigu tähenduses niisuguse „halduse üldakti“ vastu võtmata jätmist, mis „ei sisalda rakendusmeetmeid“.

26.

Apellandid ja komisjon esitasid oma kirjalikud seisukohad ja tutvustasid oma argumente 19. jaanuaril 2017 peetud kohtuistungil.

27.

Mõlemas kohtuasjas järeldas Üldkohus, et hagi on vastuvõetamatu seetõttu, et a) komisjon on määratlenud oma seisukoha ja b) Bionorical ega Diapharmil ei ole kummalgi põhjendatud huvi. Diapharmi osas märkis Euroopa Kohus ka seda, et hagi on vastuvõetamatu, sest hageja ei ole otseselt puudutatud.

28.

Edaspidi kirjeldatud põhjustel olen seisukohal, et mõlemad Üldkohtu määrused on esimese kahe punkti osas – seisukoha määratlemine ja põhjendatud huvi – õigusnorme rikkuvad.

29.

Seetõttu arvan, et Üldkohtu määrus Bionorica suhtes tuleb tühistada. Samuti teen Euroopa Kohtule ettepaneku langetada otsus Bionorica hagi vastuvõetavuse kohta üldiselt ning kui Euroopa Kohus nõustub, et hagi on vastuvõetav, saata asi tagasi Üldkohtusse sisulise otsuse tegemiseks.

30.

Ehkki ka Üldkohtu määrus Diapharmi suhtes rikub õigusnorme, nagu on näidatud Diapharmi esimestes kahes apellatsiooniväites, tuleb Diapharmi hagi lõpuks siiski rahuldamata jätta, sest tal puudub – kuigi teistsugustel põhjustel – põhjendatud huvi, ilma et oleks vaja kaaluda kolmandat väidet, mis käsitleb seda, et ta ei olnud otseselt puudutatud.

31.

Esimeses apellatsioonkaebuse väites märgivad apellandid, et Üldkohus eksis oma järelduses, et komisjoni kiri kujutab endast komisjoni seisukoha määratlemist.

32.

Ma nõustun.

33.

Nagu võib näha eespool punktist 12, on komisjoni kirja esimeses lõigus lihtsalt kirjeldatud status quo’t. Teise lõigu esimesest lausest nähtub, et komisjon palus EFSA‑l töö peatada kuni komisjoni arutelu tulemuste selgumiseni. Teise lõigu teises lauses on tunnistatud, et olukord on keerukas. Kolmandas lauses on komisjon lihtsalt märkinud, et tal on vaja aega ja konteksti, et otsustada, mida teha.

34.

Kokkuvõttes on teise lõigu mõte niisugune, et selle keeruka küsimuse uurimine kestab ja komisjon ei saa kohe tegutseda. Teisisõnu paneb see apellandid ootele. Kindlasti ei ütle komisjon, et ta keeldub tegutsemast.

35.

Kohtupraktikast nähtub selgelt, et see, kui ettevõtjal palutakse olla kannatlik või oodata, samal ajal kui institutsioon küsimusega tegeleb, ei kujuta endast seisukoha määratlust. ( 13 ) Komisjoni kiri kuulub selgelt sedalaadi ootele panevate vastuste hulka. Seetõttu ei ole see seisukoha määratlus.

36.

Komisjoni väitel oli konteksti arvestades selge, et komisjoni seisukoht oli keelduda apellantide tegutsemispalvet täitmast.

37.

Ma ei nõustu. Komisjoni kiri on parimal juhul ebamäärane. Komisjoni tekstiloomest tulenevad ebamäärasused seisukohamääratluse olemasolu küsimuses tuleb lahendada apellandi kasuks. Apellandilt ei saa nõuda komisjoni teadete sisu äraarvamist konteksti põhjal ja sisuliselt nende tõlgendamist enda kahjuks. Mõistagi ei ole tõenäoline, et komisjoni teadete selgus oma olemuse tõttu kunagi jõuaks piibelliku ideaalini „Iga teie „jah“ olgu „jah“ ja iga „ei“ olgu „ei““. ( 14 ) Ent kindlasti peaks komisjon oma kirjavahetuses väljenduma otsesemalt ja ühemõttelisemalt, kui see, mida ta soovib teatada, on tõepoolest institutsiooni „selge“ seisukoht.

38.

Seda arvestades olen seisukohal, et apellantide esimene väide on põhjendatud.

39.

Teises väites märgivad apellandid, et Üldkohus eksis, kui ta märkis, et neil puudub piisav huvi hagi esitamiseks (põhjendatud huvi). Selles suhtes ei nõustu nad Üldkohtu järeldustega, mis puudutavad a) lubatud väidete olukorra võrreldavust nende omaga, mille suhtes kehtib üleminekukord; b) konkurentsieelise puudumist; ja c) järeldust, et õiguskindlusetust ei esinenud. ( 15 )

40.

Samuti väidab Bionorica, et Üldkohus tegi Bionoricat toidulisandite tootjaks nimetades faktivea. Bionorica väitel aitas see viga kaasa sellele, et Üldkohus jättis tunnustamata Bionorica põhjendatud huvi. ( 16 )

41.

Käsitlen kõigepealt faktilist ebatäpsust, millele Bionorica osutab (1); seejärel kaalun üldiselt kohtupraktikat, mis käsitleb põhjendatud huvi ning asjassepuutuvaid materiaalõiguse tingimusi (2); ja lõpuks rakendan seda käesolevate apellatsioonkaebuste küsimuses (3).

42.

Faktilisi asjaolusid tuvastama on pädev ainult Üldkohus. Euroopa Kohus kõigest teostab kontrolli niivõrd, kui talle esitatud dokumentidest ilmneb Üldkohtu järelduste sisuline ebatäpsus või kui tõendeid on moonutatud. ( 17 )

43.

Kohtuasjas T‑619/14 märkis Üldkohus oma määruses, et Bionorica on ettevõtja, kes toodab ja turustab Euroopa turul farmaatsiatooteid ja toidulisandeid ning on „toiduainetootja“. ( 18 ) Üldkohtu toimikust aga selgub, et Bionorica on ettevõtja, kes toodab ja turustab farmaatsiatooteid, mitte toidulisandeid ega üldisemalt toitu. Seda on Euroopa Kohtu menetluses esitatud kirjalikes ja suulistes seisukohtades kinnitanud ka Bionorica.

44.

Seetõttu on selge, et Üldkohtu määrus kohtuasjas T‑619/14 sisaldab sisulist ebatäpsust.

45.

Kas see asetab küsimärgi alla Üldkohtu järelduse seoses põhjendatud huviga, on aga iseküsimus. Nagu komisjon õigesti märgib, oleks Bionorical ju olnud tõenäoliselt lihtsam oma huvi käesolevas asjas tõendada, kui ta oleks tegelikult toidulisandite turul tegutsenud.

46.

Enne kui asun kaaluma põhjendatud huvi konkreetselt käesolevas asjas, meenutan põgusalt sellekohase kohtupraktika põhiaspekte.

47.

Põhjendatud huvi on vältimatu tingimus mis tahes hagi esitamiseks Euroopa Kohtusse. ( 19 ) Selle tingimuse üldine eesmärk on tagada, et Euroopa Kohus ei võtaks menetlusse hagisid, milles taotletakse kohtu hinnangut üldistes või hüpoteetilistes küsimustes. ( 20 ) Akti vastuvõtmine (või tühistamine) peab tooma mingit kasu hagi esitajale ehk olema talle kasulik. ( 21 ) See „kasu“ või „kasulikkus“ peab samuti olema isiklik. Teisisõnu ei saa hageja esitada nõuet kolmanda isiku huvides või üldistes huvides (s.o populaarkaebust). ( 22 )

48.

Seega eeldab „huvi“ seda, et kui hagi on edukas, tekib hagejale sellest mingi kasu. Kui kohtulahend oleks hagejale tarbetu või kahjulik, puudub tal põhjendatud huvi. ( 23 )

49.

Kas põhjendatud huvi tõendamise seisukohast saab see isiklik kasu olla faktiline või peab see olema õiguslik (s.o kujutama endast soodsaid tagajärgi hageja õigustele ja kohustustele)? Minu arvates võib tegu olla ühe või teisega või ka mõlemaga. Igal juhul on selge, et piisab ühestki. Näiteks võib põhjendatud huvi tekitada tühistamisest tulenev hageja konkurentsipositsiooni parenemine.

50.

Kui vaadata senist kohtupraktikat, oleks sellegipoolest kasulik, kui Euroopa Kohus seda sõnaselgelt kinnitaks. Põhjus on mitmes kohtuotsuses, milles näib esmapilgul olevat nõue, et põhjendatud huvi tõendamiseks on vaja tagajärgi hageja õiguslikule olukorrale. ( 24 ) Mõnes kohtumääruses näib isegi olevat osutatud kasule ja õiguslikele tagajärgedele kui eri viisidele ühe ja sama nõude väljendamisel. ( 25 )

51.

Nende kohtuotsuste lähemal uurimisel aga ilmneb üldiselt, et Euroopa Kohus on lihtsalt väljendanud „vaidlustatava akti“ ja „põhjendatud huvi“ tingimusi ühes ja samas lauses või punktis. ( 26 ) Mõistagi peab akt selleks, et olla tühistamis‑ või tegevusetushagi ese, tekitama siduvaid õiguslikke tagajärgi. ( 27 ) Seega peab kohtuasja tulemus saama viia õiguslike tagajärgedeni selles mõttes, et see akt liidu õiguskorrast kõrvaldatakse või sinna lisatakse. Ent see ei ole sama mis põhjendatud huvi. ( 28 )

52.

Seda järeldust kinnitab ka kohtupraktika, kus on loetud hagid vastuvõetavaks, kui on selge, et hagejale soodsast kohtuotsusest ei muutu tema õiguslik olukord. Ilmne näide on see, et konkurentide tühistushagid komisjoni otsuste peale, millega lubatakse ettevõtjate koondumist, on vastuvõetavad. ( 29 )

53.

Kohtupraktika kinnitab ka seda, et huvi peab olema kindel ja reaalne. ( 30 ) Seetõttu ei piisa hüpoteetilisest huvist. ( 31 ) Huvi peab olemas olema hagi esitamise hetkel ning säilima kuni kohtuotsuse tegemiseni. ( 32 ) Kui hageja väidetav huvi puudutab tulevikus tekkivat õiguslikku olukorda, peab ta tõendama, et sellise olukorra saabumine talle kindlasti kahju tekitab. ( 33 )

54.

Selguse huvides märgin, et need pretsedendid ei tähenda, et huvi tõendamiseks peavad kõik asjassepuutuvad tulevased sündmused olema kindlad. Muu hulgas on võimalik, et hagejale edukaks osutuv hagi on talle kasulik peamiselt võimaluse või väljavaate loomise kaudu. Võimaluse olemasolu on kindel, tulemus aga mitte. Ruleti keerlemisel on olemas väike võimalus saada suur võit, kuid see ei ole tagatud.

55.

Ilmseid näiteid leidub riigihangete valdkonnas. Kaebuse esitajal, kes vaidlustab selle, et leping sõlmitakse tema konkurendiga, ei ole tagatist, et kui ta on edukas, sõlmitakse leping temaga. Ent sageli on see võimalus tema jaoks olemas ja seega ka huvi lepingu sõlmimise otsuse tühistamise suhtes. Nendel juhtudel, kui tal ühel või teisel põhjusel mingitki võimalust ei ole, võib tõepoolest puududa ka huvi. ( 34 )

56.

Näiteid sedalaadi huvist „kasuliku võimaluse“ või „ukse lahtijätmise“ suhtes pakuvad ka Euroopa Kohtu otsused Flaherty ( 35 ) ja Gordon ( 36 ). Kohtuasjas Flaherty olid apellandid taotlenud võimalust suurendada oma kalalaevastikku. Komisjon oli seisukohal, et ühel apellantide rühmal puudus põhjendatud huvi, sest nad ei olnud veel alustanud laevade ehitamist, erinevalt teisest rühmast, kes oli seda teinud. Euroopa Kohus asus seisukohale, et huvi on olemas mõlemal rühmal, isegi kui teise rühma huvi on märkimisväärsem. ( 37 ) Kohtuasjas Gordon vaidlustas apellant teda käsitleva karjääriarengu aruande. Ehkki ta oli jäänud püsiva töövõimetuse tõttu pensionile, oli tema uuesti töölevõtmine siiski võimalik ja seetõttu oli tal huvi selle aruande vaidlustamise suhtes. ( 38 )

57.

Kokkuvõttes on põhjendatud huvi olemas, kui vaidlustatud akti vastuvõtmine toob hagejale õiguslikku või faktilist kasu, mis on tema suhtes isiklik. Üldiselt peab see kasu olema kindel ja reaalne või vähemalt peab olema niisuguse kasu saamise võimalus või väljavaade. Seevastu ei oleks Euroopa Kohtu senise praktikaga kooskõlas põhjendatud huvi välistamine põhjusel, et kasu on kõigest „faktiline“ või et on olemas pelgalt „kasu saamise võimalus“ erinevalt täielikust kindlusest, olenemata sellest, milliseks kujunevad tulevased sündmused.

58.

Rakendades eespool kirjeldatud mõistet „põhjendatud huvi“ nii, nagu kohtupraktikas on ette nähtud, selgitan järgnevalt, miks olen seisukohal, et tegelikult on Bionorical põhjendatud huvi olemas. Selles suhtes on Üldkohus kohtuasjas T‑619/14 antud kohtumääruses õigusnormi rikkunud. Diapharmil aga, kes on tootmisahela varasema etapi ettevõtja, see huvi puudub ning Üldkohtu määrus kohtuasjas T‑620/14 tuleb jätta muutmata.

59.

Mitu selle küsimuse aspekti väärib üksikasjalikku käsitelu. Üldkohtu põhjenduskäigus on eeskätt oluline üldine võrdlus määruse artiklis 28 ette nähtud üleminekukorra ja (taimse toidu alaste väidete nimekirja vastuvõtmisel tekkiva) alalise korra vahel. Sellepärast alustan analüüsi küsimusest, milline „eelis“ või „kasu“ võib üldiselt tekkida sellest, kui üleminekukord asendub taimse toidu alaste väidete nimekirja vastuvõtmisel „alalise“ korraga (i). Seejärel kaalun küsimust õiguskindluse kui põhjendatud huvi aluse kohta (ii). Lõpuks kaalun Bionorica (iii) ja Diapharmi (iv) konkreetset olukorda.

60.

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtumääruste punktis 39, et apellandid ei saaks taimse toidu alaste väidete nimekirja vastuvõtmisest mingit kasu. Sisuliselt põhjendas Üldkohus seda nii, et kuni nimekirja vastuvõtmiseni kehtib üleminekukord. Ühe või teise väite olukord üleminekukorra ajal on praktikas sama hea nagu siis, kui see väide oleks lubatud. Kui väidet ei lubataks, oleks olukord üleminekukorra ajal ju soodsam.

61.

Ma ei nõustu.

62.

Õiguslikus mõttes ei ole üleminekukord ja luba samaväärsed. Nagu apellandid on osutanud, on olukord üleminekukorra ajal objektiivselt vähem soodne kui luba, kõige selgemalt seetõttu, et üleminekukorra ajal kehtivad väidete jätkuva kasutamise suhtes siseriiklikus õiguses ette nähtud tingimused, ( 39 ) seega 28 potentsiaalselt erinevat režiimi. Liidu eeskirjadega konkreetselt lubatud väidete puhul olukord niisugune ei ole. ( 40 ) Selles mõttes tekiks loa saamisest põhimõtteliselt selge kasu võrreldes üleminekukorraga. ( 41 )

63.

Üldkohtu sõnul võib väita, et üleminekukord võib olla parem kui väite lubamisest keeldumine. Siiski ei arva ma, et keeldumise võimalusest iseenesest piisab, et jätta apellandid põhjendatud huvita.

64.

Esiteks viitan selles küsimuses eespool viidatud riigihanke näitele. Niisugustel juhtudel ei taotle kaebajad kasu garantiid, vaid kõigest võimalust. Selline võimalik kasu on kindlasti olemas ka käesolevas asjas. ( 42 )

65.

Teiseks – mis vahest veelgi olulisem – on käesolev juhtum veidi teistsugune. Riigihanke puhul saab võimalik tulemus pealtnäha olla kas soodne (otsus tühistatakse, kaebaja saab lepingu) või neutraalne (otsus tühistatakse, kuid kaebaja ei saa ka seekord lepingut). Käesolevas asjas saab võimalik tulemus pealtnäha olla kas soodne (nimekiri võetakse vastu, väide lubatakse) või ebasoodne (nimekiri võetakse vastu, väidet ei lubata). Ent mõlemal juhul on selgelt olemas kasu saamise võimalus, mis kujutab endast huvi.

66.

Kolmandaks pean ma seisukohta, et „keeldumine on ebasoodne“, liiga lihtsustatuks. Ka väite lubamisest keeldumine saab selgelt kasu tuua. Näiteks, nagu märkis Bionorica, võib see tähendada ettevõtja jaoks õiguskindluse suurenemist: võib-olla küll ei lubatud teatavat tervisealast väidet, kuid ühtaegu tähendab see, et ettevõtja saab oma äristrateegiat tulevikku silmas pidades kohandada. Või kui küünilisemalt väljenduda: keeldumine võib muuta keerukamaks neid väiteid kasutada soovivate konkurentide olukorra. Kõikidel nendel juhtudel on olemas faktiline kasu, mis on ettevõtja suhtes isiklik.

67.

Sügavamas plaanis näen Üldkohtu lähenemisviisis, kui see loogiliselt lõpuni arendada, tõsiseid probleeme. Selle lähenemisviisi rakendamisel piisab hageja huvi eitamiseks võimalusest, et väide lükatakse tagasi ja nii satub hageja potentsiaalselt halvemasse olukorda kui see, milles ta on üleminekukorra ajal. Mulle näib, et kui sellise lähenemisviisiga nõustuda, saaks hagejal olla põhjendatud huvi tegevusetushagi esitamise suhtes üksnes juhul, kui selle hagi halvim võimalik tulemus oleks parem kui eelnenud olukord.

68.

Pean seda eeldust mitmel tasandil küsitavaks. Kaks praktilist tagajärge on iseäranis murettekitavad.

69.

Esiteks ei saaks mitte ainult Bionorica, vaid üldse mitte ükski ettevõtja praktikas kunagi tõendada, et pärast lõpliku nimekirja vastuvõtmist oleks ta alati paremas olukorras. Seega, kui see põhjenduskäik loogiliselt lõpuni arendada, ei saaks ükski ettevõtja kunagi tegevusetushagi esitada.

70.

Teiseks võimaldaks niisugune lähenemisviis komisjonil paljudel juhtudel lõppaktide vastuvõtmist määramata ajaks blokeerida, kui on olemas teatav kaalutlusõigus tulemuse suhtes. ( 43 ) Nagu apellandid Üldkohtusse esitatud hagis märkisid, satuks hageja seetõttu tegevusetuse korral halvemasse olukorda, sest ta ei saaks üldse mingis vormis hagi esitada. ( 44 )

71.

Pean ka seda liiga kitsaks põhjendatud huvi mõiste tõlgenduseks: põhjendatud huvi on eelkõige vahend alusetute või kunstlike või üldistes huvides esitatavate hagide väljapraakimiseks. Kõige madalamal tasandil tähendab põhjendatud huvi seda, et midagi on kaalul. See tähendab, et panus on mängus ja kohtuasja tulemusest on midagi võita või kaotada. On selge, miks peab hagi Euroopa Kohtu praktika kohaselt saama hagejale kasulik olla. Kui tulemus saab olla ainult kahjulik, ei ole huvi.

72.

Kasulikkuse nõuet aga ei tohiks pea peale pöörata tingimusega, mis eeldab kasu iga mõeldava tulemuse põhjal. Niisuguse lähenemisviisiga saab ELTL artikli 265 alusel esitatava tegevusetushagi ainult toimetuks muuta.

73.

Lõpuks on tegevusetuse kohta kohtupraktikat vähe ja ettevalmistavate aktide vastu võtmata jätmise kohta veel palju vähem. ( 45 ) Minu teada ei ole Euroopa Kohus teinud ühtegi otsust, mis üksikasjalikult käsitleks põhjendatud huvi mõistet niisuguste hagide kontekstis. Saab õigustatult küsida, kas „põhjendatud huvi“ on seotud lõpliku halduse üldaktiga (käesoleval juhul taimse toidu alaste väidete nimekirjaga) või ettevalmistavate etappidega (käesoleval juhul EFSA‑le palve esitamisega, et ta väiteid hindaks). ( 46 )

74.

Käesolevas jaos kasutatud põhjenduskäigus vaadeldakse huvi lõpliku meetme vastuvõtmise suhtes. Mööndavasti võib lõplik nimekiri käesolevas asjas olla kasulik (lubamine) või mitte (lubamisest keeldumine). ( 47 )

75.

Tegevusetushagide korral, mille eesmärk on ettevalmistavate aktide vastuvõtmine, kui lõplik akt võib olla soodne või ebasoodne, on siiski selgelt vaja ettevalmistavat akti, et oleks üldse võimalus kasutoova lõpliku akti vastuvõtmiseks. Selles mõttes seisneb vahetu „põhjendatud huvi“ niisugustes kohtuasjades selles, et reguleerimismenetlus edasi liiguks. Teine ja minu hinnangul ka õiguspärane võimalus oleks kaaluda põhjendatud huvi küsimust seoses hagidega, mis esitatakse ettevalmistava akti vastu võtmata jätmise peale. See sobiks hästi ka Euroopa Kohtu põhjendustega senistes vähestes tegevusetust käsitlenud kohtuasjades nagu Pioneer Hi-Bred, kus otsustamismenetluse tulemus ei olnud kindel, kuid Üldkohus järeldas siiski, et oli olemas põhjendatud huvi esitada hagi ettevalmistava akti vastu võtmata jätmise peale ja seega asjade edasiliikumise suhtes. ( 48 )

76.

Apellandid on Üldkohtule ja Euroopa Kohtule korduvalt märkinud, et taimse toidu alaste väidete nimekirja vastuvõtmisest suureneks õiguskindlus. Selles suhtes viitasid nad näiteks arvukatele erinevatele siseriiklikele lähenemisviisidele ja lihtmenetlustele siseriiklikes kohtutes, mille tulemused ei ole ettearvatavad ja mille eesmärk on peamiselt torpedeerida väidete kasutamist ettevõtjate poolt.

77.

Minu arvates ei saa üldine tuginemine õiguskindluse kasulikule mõjule iseenesest anda õiguspärast alust põhjendatud huviks. Nagu eespool punktis 47 selgitatud, peab põhjendatud huvi olema isiklik. See põhimõtteliselt välistab põhjendatud huvi põhinemise üldisel murel õigusriigi pärast, hüpoteetilistel vaidlustel, akadeemilisel innul või pelgal uudishimul.

78.

Ent niisugune üldine muretundmine erineb selgelt olukorrast, kus üleminekukorra pikaajaline tähtajatu kehtimine tekitab õiguskindlusetust, mis avaldab mõju isiku enda konkurentsipositsioonile ja tema enda äri‑ ja investeerimisstrateegiatele. Niisuguseid juhtumeid ei saa lihtsalt tähelepanuta jätta kui populaarkaebusi. Nendes võib esineda isiklikku huvi. Järgmistes jagudes käsitlengi kummagi apellandi suhtes ükshaaval seda, kas niisugused huvid kujutavad endast põhjendatud huvi käesolevate apellatsioonkaebuste esitamiseks.

79.

Bionorica toodab ja turustab liidus farmaatsiatooteid. Nagu eespool punktis 43 selgitatud, ei tegutse Bionorica erinevalt vaidlustatud kohtumääruses märgitust praegu liidus toidulisandite turul. Sellises olukorras oleks Bionorica huvi seotud tema võimaliku sisenemisega taimsete toidulisandite turule, kus kasutatakse nende kohta tervisealaseid väiteid.

80.

Ent Bionorica tegutseb ka eespool nimetatuga lähedasel, tema väitel toidulisanditega konkureerivate taimsete farmaatsiatoodete turul. Muu hulgas loetles Bionorica Üldkohtusse esitatud hagiavalduses mitmeid enda turustatavaid farmaatsiatooteid, milles sisalduvad aktiivained a) on kasutusel ka toidulisandites ja b) on needsamad, mille suhtes on määruse alusel taotletud terviseväidete lubamist.

81.

Sisuliselt märgib Bionorica, et olenemata sellest, milline on õigusloomeprotsessi tulemus – kas väited lubatakse või lükatakse tagasi –, saab Bionorica sellest ikkagi kasu.

82.

Bionorica märgib, et väidete lubamise korral saab ta siseneda vastavaid aineid sisaldavate ja asjassepuutuvate lubatud väidetega tähistatud toidulisandite turule. Seejuures turustaks ta tooteid, mis otseselt konkureerivad sedalaadi farmaatsiatoodetega, mida ta praegu müüb, kuid ilma et sellest tekiks mitmeid seotud kulusid, mis tulenevad näiteks kliinilistest uuringutest ja farmakoloogilisest järelevalvest. Kui aga väiteid ei lubata, oleks tal vähemalt sellekohane õiguskindlus. Ta saaks oma tegevust sellele vastavalt kohandada. Samuti osutavad Bionorica väited väga selgele tagajärjele, mis seisneb selles, et kui väiteid ei lubata, oleks talle kasulik ka see, kui tema praegused toidulisandeid müüvad konkurendid ei saaks enam oma toodete reklaamis neid väiteid kasutada.

83.

Oma järelduses, et Bionorical puudub põhjendatud huvi, keskendub Üldkohus üldisele eeldusele, et põhimõtteliselt on üleminekukord vähemalt sama lubav kui kehtestatav lubatud väidete nimekiri. Selle tulemusel ei saa Bionorica ega ka keegi teine kasu ( 49 ) taimse toidu alaste väidete vastuvõtmisest.

84.

Olen seisukohal, et Üldkohtu põhjenduskäigu see aspekt on ekslik. Konkurentsile avalduva mõju kohta märgib Üldkohus, et võimalikku ebasoodsamasse olukorda satuksid need ettevõtjad, kelle taotlus väidete lubamiseks on tagasi lükatud, mistõttu neid väiteid ei saa kasutada. Seevastu ei satu ebasoodsamasse olukorda ettevõtjad, kelle taotluste menetlemine on peatatud ja kes saavad üleminekukorra ajal jätkuvalt väiteid kasutada. See põhjenduskäik aga rajaneb jällegi ekslikul üleminekukorra ja lõpliku korra soodsate ja ebasoodsate külgede võrdlusel.

85.

Eespool kirjeldatud põhjustel olen seisukohal, et põhjendatud huvi tuleb käsitada nii, et see hõlmab olukordi, kus hageja saab asjaomase akti tühistamisest või vastuvõtmisest isiklikult faktilist või õiguslikku kasu.

86.

Minu arvates on Bionorica vastupidi Üldkohtu järeldusele esitanud piisavalt andmeid niisuguse isikliku kasu ja põhjendatud huvi tõendamiseks.

87.

Esiteks märkis Bionorica, et farmaatsiatooted konkureerivad toidulisanditega, millest mõned sisaldavad neidsamu aineid mis tema enda tooted, ning nende ainete kohta esitatavate väidete hindamine on peatatud. Selle konkurentsisuhte kohta ei ole vastuväiteid esitatud. ( 50 )

88.

Teiseks märkis Bionorica, et arvestades, et ta on neid aineid sisaldavate farmaatsiatoodete turul, on ta valmis sisenema toidulisandite turule, kui asjakohased väited lubatase. Selle võimaliku turule sisenemise kohta ei ole vastuväiteid esitatud. ( 51 )

89.

Kolmandaks on Bionorica tõendanud, et üleminekukord pakub vähem kindlust kui alaline kord, ning väitnud, et see suhteline ebakindlus pärsib teda turule sisenemisel. Teisisõnu avaldab õiguskindluse puudus mõju tema enda konkurentsi‑ ja investeerimisotsustele.

90.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et need tegurid – ja iseäranis Bionorica tegutsemine lähedastel turgudel, kus kaubeldakse samasuguseid aineid sisaldavate toodetega – tõendavad, et Bionorica võib saada isiklikku kasu ja seega on tal selles kohtuasjas põhjendatud huvi. Seda järeldust ei sea kahtluse alla Üldkohtu tuvastatud faktiline asjaolu, et Bionorica ei tõendanud rahalise kahju tekkimist. Ehkki sellise kahju tõendamine aitaks huvi tuvastada, on selge, et kohustust seda tõendada ei ole. ( 52 )

91.

Seetõttu rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta järeldas, et Bionorical puudub põhjendatud huvi. Bionorica apellatsioonkaebuse teine väide on põhjendatud.

92.

Diapharmi tegevus hõlmab äriühingute nõustamist tervisealaste väidete teemal, sealhulgas seoses toiduainete ja iseäranis toidulisanditega. Ta ise toiduaineturul ega sellega lähedastel turgudel ei tegutse. Ta tegutseb tootmisahela varasemas etapis.

93.

Diapharm väidab sisuliselt, et taimse toidu alaste väidete nimekirja vastu võtmata jätmine komisjoni poolt on talle kahjulik, sest seetõttu on vähenenud nõudlus tema teenuste järele, millest on saamata jäänud märkimisväärselt palju tulu. Selles suhtes muudab väiksem õiguskindlus tervisealaste väidete osas taimsete ravimite turu tema väitel vähem atraktiivseks. Põhjus on selles, et nimetatud turule sisenemine on kulukas ning äriühingud saavad siseneda toidulisandite turule ja kasutada üleminekukorda ära väidete avaldamiseks väiksemate kuludega ning vältida niiviisi ravimite turustamisega seotud kulutusi.

94.

Samuti väitis Diapharm Üldkohtus, et ta oli tihedalt kaasatud tootmisharu liidu juhitud tegevusse, mis tipnes sellega, et Saksamaa ametiasutustele esitati loa saamiseks tervisealaste väidete nimekiri, mis edastati hiljem komisjonile loa saamiseks määruse alusel. Selles suhtes lisas Diapharm Üldkohtusse esitatud hagiavaldusele nimekirja ainetest, mille suhtes ta tegi enda väitel tootmisharu liidule ettepaneku tervisealaste väidete kohta, mis seejärel edastati Saksamaa ametiasutuste kaudu komisjonile.

95.

Otsustades, et Diapharmil puudub põhjendatud huvi, kasutas Üldkohus peaaegu samasuguseid põhjendusi nagu Bionorica kohta. Samadel põhjustel nagu eespool jaotises i näidatud, pean neid põhjendusi ekslikuks.

96.

Nõustun siiski Üldkohtu lõppjäreldusega, et Diapharm ei ole käesolevas kohtuasjas piisavalt tõendanud oma põhjendatud huvi, kuid seda teisel põhjusel. Diapharmi huvi on lihtsalt liiga kauge ega vasta seetõttu tingimustele, mille kohaselt peab hagejal kaalul olema kindel ja isiklik kasu.

97.

„Põhjendatud huvi“ eeldab isiklikku kasu. On tõsi, et Diapharm oli tihedalt kaasatud tegevusse, mille tulemusel esitati komisjonile ettepanek väidete kohta. See on minu arvates oluline asjaolu, kuid ei tõenda isiklikku huvi, mis väljenduks kasus, mida Diapharm ise saaks taimse toidu alaste väidete nimekirja vastuvõtmisest. Olenemata sellest, mil määral oli Diapharm kaasatud, osales ta väidete nimekirja esitamises Saksamaa ametiasutustele kõigest kaudselt. Ta ei kasuta asjassepuutuvaid väiteid ise ega konkureeri neid kasutavate ettevõtjatega. Diapharmi argumendid suurema õiguskindluse kohta, mis tooks põhimõtteliselt kasu peamiselt asjakohastel või konkureerivatel turgudel tegutsevatele ettevõtjatele, on samuti liiga nõrk ja kaudne, et ses suhtes midagi muuta.

98.

Sellele järeldusele jõudes võtan arvesse Üldkohtu märkust, et Diapharm ei ole esitanud piisavalt tõendeid komisjoni tegevusetusest tuleneva rahalise kahju kohta. ( 53 ) See tuvastatud faktiline asjaolu, mida Euroopa Kohus ei saa uuesti arutlusse võtta, on minu arvates oluline, sest saamata jäänud tulus väljenduv rahaline kahju oli Diapharmi argumentides nii kesksel kohal. Toonitan, et Diapharm ei olnud kohustatud rahalist kahju tõendama, et tõendada akti vastuvõtmisest talle tekkivat tegelikku kasu ja seega põhjendatud huvi. Käesolevas asjas oleks sellest põhjendatud huvi künnise ületamisel siiski abi olnud.

99.

Siinkohal võiks järelduse asemel mainida ühte üsna praktilist asjaolu. Euroopa Kohtu praktika kohaselt on hageja tõendada, et tal on põhjendatud huvi. ( 54 ) Arvan, et sellega seoses tasub meenutada vajadust olla praktiline ja proportsionaalne seda kinnitavate tõendite hulga suhtes, mille omal algatusel esitamist hagejalt eeldatakse. Nii ei ole see, kui eeldada hagiavalduse esitamise etapis ammendavat tõendust ärilise mõju kohta näiteks mahukate majandus‑ või finantsaruannete kujul, minu arvates hageja perspektiivist realistlik (eeskätt seoses kuludega ja ka lubatud lehekülgede arvu piirangutega) ega Euroopa Kohtu menetluse tõhususe huvides. Vajaduse korral võiks siiski esitada lisatõendeid repliigi etapis või kui see on Üldkohtu põhjenduskäigus tõesti kesksel kohal, võiks Üldkohus anda juhiseid nende esitamiseks.

100.

Seda arvestades olen Üldkohtu põhjendustes leiduvatest puudustest hoolimata seisukohal, et ta ei rikkunud õigusnormi, kui ta järeldas, et Diapharmil puudub põhjendatud huvi. Seetõttu tuleb lugeda Diapharmi teine väide ainetuks ja jätta Üldkohtu otsus põhjendatud huvi puudumise osas muutmata.

101.

Selle tagajärjel ei ole vaja analüüsida Üldkohtu järeldust, et Diapharmi hagi on vastuvõetamatu ka seetõttu, et ta ei ole otseselt puudutatud.

102.

Kuna mõlemad vastuvõetamatuse alused, millele Üldkohus Bionoricat käsitlevas kohtumääruses tugines, rikuvad õigusnormi, võib Euroopa Kohus otsustada selle kohtumääruse tühistada ja saata asja tagasi Üldkohtusse lõpliku otsuse tegemiseks. Siis peaks Bionorica Üldkohtus tõendama, et teised vastuvõetavuse tingimused on täidetud, ning alles siis, kui tal see õnnestub, esitama oma sisulised argumendid. ( 55 )

103.

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus pärast Üldkohtu otsuse tühistamist ka ise teha asja suhtes kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab.

104.

Käesolevas asjas ei saa Euroopa Kohus selles menetlusstaadiumis teha kohtuotsust Üldkohtule esitatud hagi sisu suhtes. Komisjon ei ole sisulisi argumente esitanud.

105.

Siiski on Euroopa Kohtul minu arvates kõik vajalikud tõendid, et teha otsus lükata tagasi komisjoni poolt esimeses astmes esitatud esialgne väide vastuvõetamatuse kohta. Menetluse tõhususe ja menetlusökonoomia huvides ning tagamaks, et Bionorica saab aegsasti vastuse küsimuses, kas tema sisulised väited ära kuulatakse, teen Euroopa Kohtule ettepaneku minna seda teed.

106.

Bionorica apellatsioonkaebuse lõppeesmärk on lubatud väidete nimekirja sisaldava määruse vastuvõtmine.

107.

Senise kohtupraktika kohaselt saab hageja esitada tegevusetushagi niisuguse akti vastuvõtmiseks, mis oleks adresseeritud talle või puudutaks teda otseselt ja isiklikult. ( 56 )

108.

Bionorica ei väida, et taimse toidu alaste väidete loetelu adresseeritakse temale. Sellepärast peab ta tõendama, et niisugune määrus puudutab teda otseselt ja isiklikult.

109.

Viimati nimetatud alternatiivset vastuvõetavuse alust ei ole ELTL artikli 265 tekstis sõnaselgelt ette nähtud. See tuleneb hoopis kohtupraktikal põhinevast paralleelist ELTL artikliga 263, mis võimaldab ka teistel hagejatel peale liikmesriikide ja liidu institutsioonide neid otseselt ja isiklikult puudutavaid akte vaidlustada. Seda tingimuste paralleeli mõlema aluslepingusätte suhtes kinnitades järeldas Euroopa Kohus kohtuasjas T. Port, et „isikute võimalus oma õigusi maksma panna ei tohi oleneda sellest, kas asjaomane institutsioon on tegutsenud või tegutsemata jätnud“. ( 57 )

110.

Käesolevas asjas esitati küsimus, kas seda paralleeli mõjutab Lissaboni lepinguga ELTL artikli 263 sõnastusse tehtud muudatus. Tõepoolest on alates Lissaboni lepingust ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud, et hageja võib esitada hagi ka „halduse üldakti vastu, mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid“.

111.

Kas see muudatus koostoimes eespool mainitud kohtuotsusest T. Port lähtuva kohtupraktika suunaga tähendab ka seda, et hageja võib nüüd esitada hagi ka selle peale, et on jäetud vastu võtmata „halduse üldakt […], mis puudutab teda otseselt ega sisalda rakendusmeetmeid“?

112.

Kohtuistungil märkis komisjon, et sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. Ta jäi seisukohale, et Lissaboni lepingu eesmärk oli täita varasemast EÜ asutamislepingu artikli 230 neljandast lõigust tekkinud konkreetne lünk õiguskaitses. Siiski tehti see muudatus täie teadmisega kõnealuseid paralleele käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast üksnes tollase EÜ asutamislepingu artikli 230 neljanda lõigu (nüüd ELTL artikli 263 neljas lõik) suhtes, jättes tollase EÜ asutamislepingu artikli 232 (nüüd ELTL artikkel 265) muutmata.

113.

Ma ei ole sellega nõus. Minu arvates peab vastus olema jaatav, ja seda eeskätt kolmel põhjusel.

114.

Esiteks tulenevad Lissaboni lepingule eelnenud paralleelid ELTL artiklite 263 ja 265 tingimuste vahel mitte ELTL artikli 265 sõnastusest, vaid murest õiguskaitsevahendite järjepidevuse pärast. Seetõttu ei ole komisjoni argument ELTL artikli 265 sõnastuse muutmata jätmise kohta just kõige tugevam, sest ka enne Lissaboni lepingut oli peamine kõnealust paralleeli põhjendav argument teistsugune. Samal ajal kehtivad see peamine argument ja mured, mille tõttu Euroopa Kohus pidas võimalikuks ELTL artikli 265 tähttähelisest sõnastusest kõrvale kalduda, samamoodi jätkuvalt ka pärast Lissaboni lepingu sõlmimist.

115.

Teiseks oli Lissaboni lepinguga ELTL artikli 263 neljandasse lõiku tehtud muudatuste eesmärk laiendada pääsu liidu kohtutesse seoses teatavat liiki aktidega ( 58 ) eeskätt vastuseks Jégo-Quéré ( 59 ) ja UPA ( 60 ) kohtupraktikale. Kui nüüd ELTL artikli 265 kohast kohtusse pöördumise võimalust piirata, eitades nende kahe hagi liigi vahelist paralleeli, läheks see minu arvates selgelt vastuollu nende aluslepingu muudatuste põhieesmärgi ja mõttega.

116.

Kolmandaks on tegevusetushagi eesmärk suhteliselt tagasihoidlik: tõrjuda institutsioonilist skleroosi. Selles ei soovita erinevalt tühistamishagist mõista anda, et töö on tehtud halvasti, vaid lihtsalt seda, et töö on üldse tegemata jäänud. Tegevusetushagi eesmärk ei ole tegutsemist aeglustada, vaid hoopis kiirendada seda kooskõlas kohustustega, mille liidu institutsioonid on endale võtnud. Kui komisjoni argumendiga sellisel kujul nõustuda, tekiks üsna paradoksaalne olukord, kus ELTL artiklis 265 sätestatud kaebeõiguse tingimused oleksid artiklis 263 sätestatust kitsamad. Kui üldse loobuda nende kahe sätte vahelisest paralleelist, tuleks seda minu arvates teha just teistpidi: nii, et kaebeõiguse tingimused oleksid tegevusetushagide suhtes laiemad kui tühistamishagide suhtes.

117.

Nendel põhjustel tuleb Euroopa Kohtu loodud paralleel ELTL artiklite 263 ja 265 vahel säilitada. Kui hagejad ei ole liikmesriigid ega liidu institutsioonid, peaksid nende tegevusetushagid olema vastuvõetavad kolmes olukorras, nimelt kui taotletav lõplik akt:

118.

On üsna selge, et akt, mille vastuvõtmist taotletakse, ei puudutaks Euroopa Kohtu praktika tähenduses Bionoricat isiklikult. Miski ei erista teda teistest ettevõtjatest, keda selline akt mõjutada võib. ( 61 ) Muu hulgas ei ole väidetud, et Bionorica taotles konkreetselt luba ühegi väite kohta, mille hindamine on peatatud. ( 62 )

119.

Kas eeldusel, et Euroopa Kohus kinnitab oma praktikal põhinevat paralleeli ELTL artikliga 263, kvalifitseerub taotletava akti vastuvõtmine siiski „halduse üldaktiks“, mis „ei sisalda rakendusmeetmeid“?

120.

Minu arvates kvalifitseerub küll. Kõnealune akt ei oleks seadusandlik akt, vaid oleks komisjoni poolt nn komiteemenetluses vastu võetud akt. ( 63 ) Sellisena oleks see kindlasti „halduse üldakt“ senise kohtupraktika tähenduses. ( 64 )

121.

Rakendusmeetmete puudumise kohta märgin lihtsalt, et taotletava akti vastuvõtmise korral tekib vahetu õigus kasutada toiduainete kohta lubatud väiteid kooskõlas tingimustega, mida võidakse nende väidete kasutamise suhtes kehtestada, või loa andmisest keeldumise korral kehtestub automaatselt nende väidete kasutamise keeld. Liikmesriigid ega institutsioonid ei pea nende õiguste kinnitamiseks ega keeldude rakendamiseks midagi tegema. Õigupoolest on samalaadsele järeldusele juba jõudnud Üldkohus, kui ta märkis, et määrus nr 432/2012 ei vaja rakendusmeetmeid. ( 65 )

122.

Niisiis kvalifitseerub taotletav akt halduse üldaktiks, mis ei sisalda rakendusmeetmeid. Jääb seega küsimus, kas niisugune akt Bionoricat otseselt puudutaks.

123.

Selleks et tegevusetushagi oleks vastuvõetav, peab hageja samuti tõendama enda otsest puutumust. Kohtupraktikas sageli kasutatava vormeli kohaselt ( 66 ) tähendab „otsene puutumus“ seda, et akt avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta õigusakti rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme. ( 67 )

124.

Selle kriteeriumi teise osaga – automaatsus ehk kaalutlusõiguse puudumine – seoses ei teki käesolevas kohtuasjas erilisi raskusi. Samamoodi nagu Üldkohus järeldas määruse nr 432/2012 kohta, ( 68 ) pean selgeks, et käesoleval juhul oleks rakendumine tõesti automaatne ja liikmesriikidele ei jääks kaalutlusruumi.

125.

Seoses esimese osaga – mis puudutab otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale – väidab Bionorica sisuliselt, et tema õiguslik olukord oleks otseselt mõjutatud eeskätt seetõttu, et taotletav akt kas annaks talle seadusliku õiguse kasutada toidulisandite kohta teatavaid väiteid või takistaks teda ja tema konkurente seda tegemast.

126.

Konkurentide takistamine väiteid kasutamast võib kujutada endast otsest mõju nende konkurentide õiguslikule olukorrale, kuid mitte Bionorica omale.

127.

Ülejäänud osa väitest on keerukam. Mulle näib keeruline väita, et Bionorica ei saaks taotletava akti tulemusel õigust lubatud väiteid kasutada ( 69 ) või et vähemalt oleks tal keelatud kasutada teisi väiteid. Niisugust seaduslikku õigust saaks Bionorica teostada otseselt. Selline keeld rakenduks tema suhtes vahetult. Tekiksid otsesed muutused tema õiguslikus olukorras.

128.

Sellele mõttekäigule saaks esitada ühe vastuväite: Bionorica ei tegutse praegu toiduainete turul või vähemalt ei teinud seda hagi esitamise ajal.

129.

Otsese puutumusega seoses on kohtupretsedentides mainitud tegeliku asjaomasel turul kohaloleku nõuet. ( 70 ) See siiski ei ole süstemaatiline. Otsene puutumus on tuvastatud ka näiteks seoses võimaliku (võib väita, et teoreetilise) turule sisenemisega ( 71 ) ja tegutsemisega tootmisahela eelneva etapi turul. ( 72 )

130.

Sügavamas plaanis aga olen seisukohal, et selline nõue ei tulene otsese puutumuse mõistest endast. Niisuguse nõude tõlgendamine selle mõiste osana on küsitav lausa kahest vaatenurgast: praktilisest ja süsteemsest.

131.

Esiteks on praktilise poole pealt vägagi ebaselge, mida kohalolek turul niisuguse juhtumi puhul nagu käesolev õieti tähendab. Tähendab see asjassepuutuvate väidete tegelikku kasutamist toiduainete kohta, mida tegevusetushagi (või tühistamishagi) esitamise ajal turustatakse? Aga kui neid väiteid ei saa siseriiklike õigusnormide kohaldamise tagajärjel praktikas kasutada (nagu võib üleminekukorra ajal olla)? Või tähendab see ühel või teisel kujul kohalolekut toiduaineturul, kus kasutatakse koostisaineid või aineid, mille kohta need väited käivad, ilma et neid väiteid olekski vaja tegelikult kasutada? Mis siis, kui toodete müüki (nende väidetega) esineb, kuid vaid juhuti või ei ole seda mõnda aega olnud? Mis siis, kui turule sisenetakse peatselt, kuid seda ei ole veel tehtud? Mis siis, kui turule sisenemine ja väidete kasutamine muutub otstarbekaks alles pärast õigusliku olukorra selginemist ja väidete lubamist, nii et vajalikke investeeringuid on võimalik põhjendada (mis sisuliselt ongi üks Bionorica esitatud argument)?

132.

Kuidas lahendada tegevusetushagide korral üldisemalt see, et arutelu on tegelikult täiesti hüpoteetiline ja käsitleb otsest mõju palju aastaid hiljem tekkivas õiguslikus olukorras, ent sellesse arvatakse sisse praegused faktilised asjaolud?

133.

Turul kohaloleku (kestva kohaloleku? juhutise kohaloleku? minimaalse kohaloleku? peatse kohaloleku?) mõistega seotud komplikatsioonid võivad olla olulised näiteks põhjendatud huvi küsimuses. Arvan, et need on tootmisahela eelnevas etapis tegutseva Diapharmi puhul lausa määravad. Ent minu arvates ei saa need olla otsese puutumuse vormiline tingimus.

134.

Teiseks olen seisukohal, et niisugune lähenemisviis oleks süsteemsest vaatenurgast olemuslikult vastuoluline. Akt kas loob isiku suhtes otseselt kohaldatavaid õigusi või keelde või ei loo neid. Standardse kohtupraktikas kasutatud vormeli kohaselt on otsese puutumuse selgitamiseks vaja uurida, millised õigused või keelud on isiku suhtes kohaldatavad, mitte kas ta ühel või teisel hetkel neid õigusi aktiivselt kasutab või keeldude all kannatab. Jällegi, hageja konkreetne faktiline olukord hagiavalduse esitamise ajal võib olla oluline tema põhjendatud huvi tuvastamisel, ( 73 ) ent mitte määrav seoses tema otsese puutumusega.

135.

Samuti väärib esiletõstmist veel üks süsteemne argument. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et hinnates hageja konkreetset olukorda tema isikliku puutumuse kindlakstegemiseks, peab Euroopa Kohus turul kohalolekut täiesti asjassepuutumatuks. Nendes kohtuasjades on korratud, et teoreetiliselt võib igaüks igal ajal turule siseneda. Mulle näib kummaline, et täpselt seesama faktor – tegelik kohalolek turul –, mis on vastuvõetavuse ühe aspekti suhtes asjassepuutumatuna kõrvale heidetud, peaks järsku olema määrav objektiivsemana näival hageja seaduslike õiguste ja kohustuste hindamisel tema otsese puutumuse kindlakstegemiseks.

136.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et turul kohaloleku nõuet võib pidada otsese puutumuse mõistesse kuuluvaks.

137.

Kas turul kohaloleku nõue võib siiski tuleneda määrusest endast?

138.

Üldiselt on ilmne, et määruses saab piiritleda isikuid, kellele antakse selle määrusega õigusi või pannakse kohustusi. Käesoleval juhul ja selle konkreetse määruse puhul aga selles mõttes piiritlev turul kohaloleku nõue puudub.

139.

Määruse artiklis 10 sätestatud keelud väidete kasutamise suhtes on üldkohaldatavad. See tähendab, et need ei piirdu ühe või teise rühmaga. Määrus mõjutab igat isikut, kes müüb asjassepuutuvaid koostisosi sisaldavaid toiduaineid või kavatseb seda teha, otseselt ja õiguslikult takistades teda kasutamast teatavaid tervisealaseid väiteid. Tegelik kohalolek turul ei puutu asjasse.

140.

Väidete lubamise kohta määruse artikli 17 lõikes 5 on sellessamas sättes ette nähtud, et „[a]rtiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades loetletud tervisealaseid väiteid võivad kasutada […] kõik toidukäitlejad […]“. ( 74 ) Kas see tähendab, et apellantide taotletav akt annaks seadusliku väidete kasutamise õiguse üksnes konkreetsel hetkel piiritletud isikute rühmale („toidukäitlejad“)?

141.

Üks selle sätte tõlgendus võib tõesti olla niisugune. Ma ei pea seda siiski õigeks tõlgenduseks. Mõiste „toidukäitleja“ on määratletud kui „füüsiline või juriidiline isik, kelle ülesandeks on tagada toidualaste õigusnormide nõuete täitmine tema kontrollitavas toidukäitlemisettevõttes“. ( 75 ) See ei ole selge määratlus, vaid hiiglasuure ja eklektilise rühma kirjeldus, mis hõlmab igaüht alates lillkapsaste turustajatest kuni energiajookide tootjate või toidulisandites kasutatavate aminohapete valmistajateni. Seega, nagu on selgitatud eespool punktides 134 ja 135, on lubatud ja keelatud tervisealaste väidete nimekiri vahetult kohaldatav igaühele, kes niisuguses valdkonnas tegutseb, ainuüksi selle tegutsemise tagajärjel. ( 76 )

142.

Seetõttu on lihtsalt ebaloogiline selgelt eristada ühelt poolt „suletud“ isikute rühma, kellele see säte otseselt loob seaduslikke õigusi, ja teiselt poolt kõiki teisi. ( 77 )

143.

Sellest, et artikli 17 lõikes 5 sisalduv viide „toidukäitlejatele“ ei ole mõeldud piiritlema suletud rühma isikuid, kes saavad erinevalt kõigist teistest kasutada teatavaid seaduslikke õigusi, annab samuti tunnistust kontrast kohtuasjadega, kus sellist lähenemisviisi kasutati. Nii näiteks jättis Euroopa Kohus kohtuasjas T & L Sugars ( 78 ) rahuldamata hagi, milles paluti tühistada üks suhkrusektori määrus, millega anti õigusi suhkrutootjatele – kes on väga selgelt määratletud suletud rühm, mis piiritletakse loamenetluse kaudu ( 79 ) –, põhjendusel, et hagejad sellesse rühma ei kuulu ja seetõttu ei mõjuta määrus otseselt nende õiguslikku seisundit. ( 80 )

144.

Kokkuvõttes olen seisukohal, et akt, mille vastuvõtmist lõppeesmärgina taotletakse, s.o taimse toidu alaste lubatud väidete nimekiri, puudutab Bionoricat otseselt selles mõttes, et mõjutab otseselt tema õiguslikku olukorda.

145.

Seda arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku järeldada, et Bionorica tegevusetushagi on vastuvõetav.

146.

See järeldus ei eelda seniste vastuvõetavuse tingimuste tõlgendamise muudatusi. Siiski võiks sellega kaasneda kinnitav selgitus kehtivate tingimuste ja nende liigenduse kohta. Muu hulgas on vaja korrata üle erinevused mõistete põhjendatud huvi ja otsene puutumus vahel, mis võivad olla mõnes kohtuasjas mõnevõrra hägustunud. ( 81 )

147.

Senise kohtupraktika kohaselt eeldab põhjendatud huvi hageja isiklikku kasu asjassepuutuva akti vastuvõtmisest (või tühistamisest) või vähemalt selget võimalust või väljavaadet niisugust kasu saada. ( 82 ) See kasu võib olla faktiline või õiguslik.

148.

Otsene puutumus esineb juhul, kui akt „avaldab otsest mõju isiku õiguslikule olukorrale ega jäta õigusakti rakendama kohustatud adressaadile mingit kaalutlusõigust – akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid ühenduse õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme“. ( 83 )

149.

On selge, et põhjendatud huvi ja otsese puutumuse tingimused teineteisega teataval määral kattuvad. Nende sisu ja eesmärgid on aga erinevad ning neil tuleb vahet teha. Tegu ei ole pelgalt mõtteharjutusega. Sellel on selge praktiline tähtsus, eriti hagejate jaoks, kes peavad Euroopa Kohtu praktika kohaselt tõendama, et mõlemad tingimused on täidetud, või leppima oma hagiavalduste tagasilükkamisega.

150.

Niisiis seostub põhjendatud huvi hageja faktilise või õigusliku olukorraga ning mõjuga, mida kohtuasja tulemus sellele olukorrale avaldaks. Selle kui vastuvõetavuse tingimuse eesmärk on praakida välja üldistes huvides esitatavad hagid ja hagid, millest ei saa hagejale kasu olla. Seetõttu on vaja, et tekiks isiklik kasu. Mõnes mõttes saab seda pidada hagide „esimeseks sõelumiseks“, mille künnis on isikule avalduva mõju seisukohast madalam kui põhitingimustel, milleks on „otsene puutumus“ ja „isiklik puutumus“.

151.

Otsene puutumus seevastu keskendub eeskätt vaidlustatava õigusakti olemusele ning sellest tulenevate seaduslike õiguste ja kohustuste laadile. Selle puhul võetakse arvesse akti autori kaalutlusõigust ning võimalike sekkuvate aktide olemasolu, mis võiksid liidu akti ja hageja vahelise seose katkestada. Niivõrd kui otsene puutumus eeldab otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, ( 84 ) on küsimus selles, kas kõnealune akt loob seaduslikke õigusi või kohustusi, millele hageja võib tugineda või mis võivad tema tegevust piirata. Selles suhtes ei ole juhtumi faktiliste asjaolude poole pealt määrav, kas hageja neid õigusi hagi esitamise hetkel aktiivselt kasutab.

152.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku: