—

Nabiel Peter Bogendorff von Wolffersdorff ise ja tema esindaja Rechtsanwalt T. Donderer,

—

Zentraler Juristischer Dienst der Stadt Karlsruhe, esindajad: D. Schönhaar ja P. Becker,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, J. Kemper ja K. Petersen,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: G. von Rintelen, M. Wilderspin ja C. Tufvesson,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 18 ja 21 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Nabiel Peter Bogendorff von Wolffersdorffi ning teiselt poolt Standesamt der Stadt Karlsruhe (Karlsruhe linna perekonnaseisuamet) ja Zentraler Juristischer Dienst der Stadt Karlsruhe (Karlsruhe linna keskne õigusteenistus) vahelises kohtuvaidluses, milles käsitletakse nimetatud ametiasutuste keeldumist muuta põhikohtuasja kaebaja sünnitunnistusse kantud eesnimesid ja perekonnanime ja märkimast perekonnaseisuregistrisse aadliseisuse tunnuseid, mis kuuluvad kaebaja poolt teises liikmesriigis omandatud perekonnanime juurde.

3

Saksamaa Liitvabariigi 23. mai 1949. aasta põhiseaduse (Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland) (BGBl. 1949 I, lk 1, edaspidi „põhiseadus“) artikli 123 lõige 1 sätestab, et „enne Bundestagi kokkutulemist kehtinud õigus kehtib edasi, kui see ei ole põhiseadusega vastuolus“.

4

Saksa riigi põhiseaduse (Verfassung des Deutschen Reichs), mis võeti vastu 11. augustil 1919 Weimaris ja mis jõustus 14. augustil 1919 (Reichsgesetzblatt 1919, lk 1383, edaspidi „Weimari põhiseadus“), artikkel 109 sätestab:

„Kõik sakslased on seaduse ees võrdsed.

Meestel ja naistel on samad kodakondsusest tulenevad õigused ja kohustused.

Sünnist või seisusest tulenevad avalik-õiguslikud privileegid ja ebavõrdsus kaotatakse. Aadliseisuse tunnused on ainult perekonnanime osa. Neid ei või enam uuesti anda.

Tiitleid võib anda ainult siis, kui need tähistavad ametit või kutseala; see ei puuduta akadeemilisi kraade.

Riik ei või anda ordeneid ega teenetemärke.

Ükski sakslane ei saa võtta välismaa valitsuselt vastu aadlitiitlit või ordenit.“

5

Bundesverwaltungsgericht (Saksamaa kõrgeim halduskohus) asus 11. märtsi 1966. aasta ja 11. detsembri 1996. aasta otsustega seisukohale, et vastavalt põhiseaduse artikli 123 lõikele 1 on Weimari põhiseaduse artikkel 109 endiselt kehtiv ja on õigusnormide hierarhias tavaliste föderaalseadustega samal astmel.

6

21. septembri 1994. aasta tsiviilseadustiku rakendusseaduse (Einführungsgesetz zum Bürgerlichen Gesetzbuch) (BGBl. 1994 I, lk 2494, parandus BGBl. 1997 I, lk 1061, edaspidi „EGBGB“) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatavas redaktsiooni artikli 5 „Isiku staatus“, lõikes 1 on sätestatud:

„Kui viidatakse isiku kodakondsusriigi õigusele ja isikul on mitme riigi kodakondsus, siis kohaldatakse selle riigi õigust, millega isikul on kõige tihedam seos, eeskätt alalise elamise või elukäigu tõttu. Kui isikul on ka Saksamaa kodakondsus, siis on sellel õiguslikul staatusel eesõigus.“

7

EGBGB artikkel 6 „Avalik kord“ on sõnastatud järgmiselt:

„Teise riigi õigusnormi ei kohaldata, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Saksa õiguse aluspõhimõtetega. Eeskätt ei kohaldata sellist õigusnormi juhul, kui kohaldamine on vastuolus põhiõigustega.“

8

EGBGB artikli 10 „Nimi“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Isiku nime üle otsustamisel kohaldatakse tema kodakondsuse riigi õigust.”

9

EGBGB artiklis 48 „Muus Euroopa Liidu liikmesriigis omandatud nime valimine“ on sätestatud:

„Kui isiku nime üle otsustamisel kohaldatakse Saksa õigust, siis võib ta perekonnaseisuasutusele esitatud avaldusega valida muus Euroopa Liidu liikmesriigis elamise ajal omandatud ja seal perekonnaseisuregistrisse kantud nime, kui see nimi ei ole ilmselgelt vastuolus Saksa õiguse aluspõhimõtetega. Nime valik kehtib tagasiulatuvalt alates teise liikmesriigi perekonnaseisuregistrisse kandmisest, välja arvatud juhul, kui isik teatab avalduses sõnaselgelt, et nime valik hakkab kehtima ainult tuleviku suhtes. Avaldus peab olema notariaalselt kinnitatud või tõestatud. [...]“

10

EGBGB artikkel 48 tuleneb 23. jaanuari 2013. aasta seadusest rahvusvahelise eraõiguse normide määrusega (EL) nr 1259/2010 kohandamise kohta ja teiste rahvusvahelise eraõiguse sätete muutmise kohta (Gesetz zur Anpassung der Vorschriften des Internationalen Privatrechts an die Verordnung (EU) Nr. 1259/2010 und zur Änderung anderer Vorschriften des Internationalen Privatrechts) (BGBl. 2013 I, lk 101), mis jõustus 29. jaanuaril 2013. Mainitud säte kehtestati Saksa õigusesse pärast seda, kui Euroopa Kohus oli teinud 14. oktoobri 2008. aasta kohtuotsuse Grunkin ja Paul (C‑353/06, EU:C:2008:559).

11

[Parandatud 6. oktoobri 2016. aasta kohtumäärusega.] Põhikohtuasja kaebaja on Saksamaa kodanik, kes sündis 9. jaanuaril 1963 Karlsruhes (Saksamaa). Sündides sai ta eesnimeks „Nabiel“ ja perekonnanimeks „Bagdadi“, mis kanti ka Karlsruhe linna perekonnaseisuregistrisse.

12

Hiljem omandas põhikohtuasja kaebaja Nürnbergi (Saksamaa) linnas algatatud nimevahetamise haldusmenetluse tulemusel perekonnanime „Bogendorff“ ning ühtlasi lisati tema eesnimele „Nabiel“ eesnimi „Peter“. Lapsendamise tulemusel muutus põhikohtuasja kaebaja perekonnaõiguslik seisund uuesti, nii et sellest ajast peale kannab ta eesnimesid „Nabiel Peter“ ja perekonnanime „Bogendorff von Wolffersdorff“.

13

2001. aastal kolis põhikohtuasja kaebaja Ühendkuningriiki, kus ta töötas alates 2002. aastast maksejõuetuse alase nõustajana Londonis.

14

Aastal 2004 sai ta Ühendkuningriigi kodakondsuse, säilitades samal ajal Saksa kodakondsuse.

15

Supreme Court of England and Wales’ile (Inglismaa ja Wales’i kõrgeim kohus, Ühendkuningriik) 26. juulil 2004 esitatud avaldusega (Deed Poll), mis registreeriti selles kohtus 22. septembril 2004 ja avaldati 8. novembril 2004 The London Gazette’is, muutis põhikohtuasja kaebaja oma nime, mistõttu Ühendkuningriigi õiguse kohaselt on tema nimi „Peter Mark Emanuel Graf von Wolffersdorff Freiherr von Bogendorff“.

16

2005. aastal kolisid põhikohtuasja kaebaja ja tema abikaasa Londonist Chemnitzisse Saksamaal, kus 28. veebruaril 2006 sündis nende tütar. Nad elavad endiselt sealsamas.

17

Nende Saksamaa-Ühendkuningriigi topeltkodakondsusega tütre sünd deklareeriti Ühendkuningriigi peakonsulaadis Düsseldorfis (Saksamaa) 23. märtsil 2006. Tütre Ühendkuningriigi sünnitunnistusse ja passi kantud eesnimed ja perekonnanimi on „Larissa Xenia Gräfin von Wolffersdorff Freiin von Bogendorff“.

18

Chemnitzi linna perekonnaseisuamet aga keeldus tütart Ühendkuningriigi nime all registrisse kandmast, tuginedes EGBGB artiklile 10. Põhikohtuasja kaebaja pöördus Oberlandesgericht Dresdenisse (Dresdeni kõrgem piirkondlik kohus, Saksamaa), paludes, et nimetatud ametile antaks korraldus kanda tütre nimi perekonnaseisuregistrisse sellisel kujul, nagu see on kirjas Ühendkuningriigi ametiasutuste väljastatud sünnitunnistusel.

19

Oberlandesgericht Dresden (Dresdeni kõrgem piirkondlik kohus, Saksamaa) rahuldas selle taotluse 6. juuli 2011. aasta kohtumäärusega.

20

Chemnitzi linn tegi registrikande vastavalt kohtu korraldusele. Selle tulemusel on põhikohtuasja kaebaja tütrel Saksamaa kodanikuna samad eesnimed ja perekonnanimi, mis tal on Ühendkuningriigi kodanikuna, ehk „Larissa Xenia Gräfin von Wolffersdorff Freiin von Bogendorff“.

21

22. mail 2013 esitas põhikohtuasja kaebaja avalduse, milles taotles, et Karlsruhe linna perekonnaseisuamet kannaks EGBGB artikli 48 alusel rahvastikuregistrisse eesnimed ja perekonnanime, mille ta on omandanud Ühendkuningriigi õiguse alusel.

22

Kuna nimetatud asutus keeldus vastavat kannet tegemast, pöördus põhikohtuasja kaebaja Amtsgericht Karlsruhesse (Karlsruhe esimese astme kohus, Saksamaa), paludes, et kohus määraks, et Karlsruhe linna perekonnaseisuamet peab vastavalt perekonnaseisuseaduse (Personenstandsgesetz) § 49 lõikele 1 muutma tema sünnitunnistust tagasiulatuvalt alates 22. septembrist 2004, nii et sinna kantud eesnimed ja perekonnanimi „Peter Mark Emanuel Graf von Wolffersdorff Freiherr von Bogendorff“.

23

Karlsruhe linna perekonnaseisuamet ei rahuldanud seda taotlust, tuginedes EGBGB artiklis 48 ette nähtud välistavale asjaolule, et tegemist oleks Saksa õiguse oluliste aluspõhimõtete rikkumisega.

24

Amtsgericht Karlsruhesse (Karlsruhe esimese astme kohus, Saksamaa) märgib selles suhtes, et 14. oktoobri 2008. aasta kohtuotsuses Grunkin ja Paul (C‑353/06, EU:C:2008:559) järel vastu võetud EGBGB artikli 48 – mis võimaldab isikul, kelle nime suhtes kohaldatakse Saksa õigust, kanda teises liikmesriigis elamise ajal omandatud nime –, kohaldamisala on Saksa sellekohases õigusteoorias vaidluse all, eriti seoses juhtumiga, kus nime omandamine ei ole seotud perekonnaseisu muutumisega perekonnaõigusnormide kohaldamise tulemusel. Euroopa Kohtu senine praktika ei võimalda sellele õigusküsimusele vastata. 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuses Garcia Avello (C‑148/02, EU:C:2003:539) ja 14. oktoobri 2008. aasta kohtuotsuses Grunkin ja Paul (C‑353/06, EU:C:2008:559) on käsitletud juhtumeid, kus asjassepuutuvate liikmesriikide pädevate ametiasutuste tunnustatavate nimede erinevus eksisteerib juba alates huvitatud isiku sünnist. Kohtuasi, milles tehti 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Sayn-Wittgenstein (C‑208/09, EU:C:2010:806), erineb põhikohtuasjast selle poolest, et esimesena nimetatud kohtuasjas ei olnud huvitatud isikul topeltkodakondsust, nimede erinevus tulenes isiku staatuse muutumisest perekonnaõigusnormide kohaldamise tulemusel ehk lapsendamise tagajärjel, ning viimaseks ei ole Austria Vabariigi ja Saksamaa Liitvabariigi põhiseaduslik identiteet aadlitiitlite kandmise küsimuses sarnased, kui teatud juhud välja arvata.

25

Neil asjaoludel otsustas Amtsgericht Karlsruhe (Karlsruhe esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ELTL artikleid 18 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi ametiasutused on kohustatud tunnustama selle liikmesriigi kodaniku nime muutmist, kui asjaomane isik on ühtlasi teise liikmesriigi kodanik ja on selles liikmesriigis alalise elamise ajal omandanud perekonnaõigusliku staatuse muutmisega mitteseotud nime muutmise teel vabalt valitud ja mitut aadlitiitlit sisaldava nime, kui edaspidi ei pruugi tal selle riigiga olla olulist sidet ning esimeses liikmesriigis on aadliseisus põhiseaduse kohaselt küll kaotatud, kuid kaotamise ajal kantud aadliseisuse tunnuseid võib nime osana jätkuvalt kasutada?“

26

Sissejuhatuseks tuleb märkida, et N. P. Bogendorff von Wolffersdorff ei taotle eelotsusetaotluse esitanud kohtus mitte üksnes oma perekonnanime muutmist, vaid ka oma eesnimede „Nabiel Peter“ muutmist „Peter Mark Emanueliks“. Järelikult tuleb eelotsusetaotluses mainitud mõistet „nime muutmine“ tõlgendada nii, et selle all peetakse silmas liikmesriigi ametiasutuste keeldumist tunnustada ühtaegu nii eesnimesid kui ka perekonnanime, mis selle riigi kodanik on saanud, elades alaliselt teises liikmesriigis, mille kodanik ta samuti on.

27

Seetõttu tuleb eelotsuse küsimust mõista nii, et sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELTL artikleid 18 ja 21 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi ametiasutused peavad tunnustama selle liikmesriigi kodaniku nime ja eesnimesid, kui see kodanik on samal ajal teise liikmesriigi kodanik ja ta on omandanud selles teises liikmesriigis nime, mille ta vabalt valis ja mis sisaldab mitut aadlitiitlit. Täpsemalt küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas põhjused, mis tingisid esimese liikmesriigi tehtud põhiseadusliku valiku ja aadlitiitlite kaotamise, lubavad sellel liikmesriigil jätta tunnustamata niisugustel asjaoludel toimunud eesnimede ja perekonnanime muutmise.

28

ELTL artikli 20 järgi on iga isik, kellel on liikmesriigi kodakondsus, liidu kodanik (vt kohtuotsus, 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika). Põhikohtuasja kaebajal, kellel on kahe liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodaniku staatus.

29

Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et liikmesriikide kodanike põhistaatus on olla liidu kodanik (vt kohtuotsus, 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

30

Mainitud staatus teeb võimalikuks selle, et samas olukorras olevaid liikmesriigi kodanikke koheldakse aluslepingu esemelisse kohaldamisalasse kuuluvates olukordades seaduse ees võrdselt, sõltumata nende kodakondsusest ja ilma et see piiraks selles osas sõnaselgelt ette nähtud erandite kohaldamist (vt kohtuotsus, 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Liidu õiguse esemelisse kohaldamisalasse kuuluvad ka olukorrad, mis on seotud aluslepinguga tagatud põhivabaduste kasutamisega ning eelkõige need, mis puudutavad ELTL artiklis 21 antud vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt kohtuotsused, 20.9.2001, Grzelczyk, C‑184/99, EU:C:2001:458, punkt 33; 11.7.2002, D’Hoop, C‑224/98, EU:C:2002:432, punkt 29, ning 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 62).

32

Kuigi liidu kehtiva õiguse kohaselt kuuluvad isiku perekonna‑ ja eesnime perekonnaseisuaktidesse kandmist reguleerivad õigusnormid liikmesriikide pädevusse, peavad liikmesriigid seda pädevust teostades siiski järgima liidu õigust ja eriti aluslepingu sätteid, mis käsitlevad liidu iga kodaniku vabadust liikuda ja elada liikmesriikide territooriumil (vt kohtuotsused, 2.10.2003, Garcia Avello, C‑148/02, EU:C:2003:539, punkt 25; 14.10.2008, Grunkin ja Paul, C‑353/06, EU:C:2008:559, punkt 16; 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punktid 38 ja 39, ning 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 63).

33

Põhikohtuasjas on selge, et põhikohtuasja kaebajal on kahe liikmesriigi kodakondsus ning et liidu kodanikuna on ta kasutanud vabadust liikuda ja elada muu kui oma päritoluliikmesriigi territooriumil vastavalt ELTL artiklile 21.

34

Seetõttu tuleb liikmesriigi ametiasutuste keeldumist tunnustada nime, mille selle liikmesriigi kodanik on niisugustel tingimustel nagu põhikohtuasjas omandanud teises liikmesriigis, mille kodanik ta samuti on, käsitleda üksnes seda sätet arvestades (vt analoogia alusel kohtuotsus, 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 65).

35

Kõigepealt olgu meenutatud, et isiku ees- ja perekonnanimi on osa tema identiteedist ja eraelust, mille kaitse on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 7 ning 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 8. Kuigi harta artiklis 7 ei ole seda sõnaselgelt mainitud, on isiku ees‑ ja perekonnanimi seotud tema era‑ ja perekonnaeluga, kuna see on vahend isiku eristamiseks ja tema perekondliku kuuluvuse määramiseks (vt EIÕK artikli 8 kohta kohtuotsused, 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 66).

36

Liikmesriigi õigusnorm, mis seab mõned kodanikud ebasoodsamasse olukorda pelgalt seetõttu, et nad on kasutanud oma vabadust liikuda ja elada teises liikmesriigis, piirab igale liidu kodanikule ELTL artikli 21 lõikega 1 tagatud vabadusi (vt eelkõige kohtuotsused, 14.10.2008, Grunkin ja Paul, C‑353/06, EU:C:2008:559, punkt 21; 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein,C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 53, ning 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 68).

37

Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et liikmesriigi ametiasutuste keeldumine tunnustada kõnesoleva riigi kodaniku, kes on kasutanud õigust teise liikmesriigi territooriumil vabalt liikuda ja elada, nime, nagu see määrati kindlaks teises liikmesriigis, võib piirata ELTL artikliga 21 tagatud õigust liikmesriikide territooriumil vabalt liikuda ja elada. Ühe ja sama isiku kahe nime lahknevus võib nimelt põhjustada segadust ja ebamugavust (vt selle kohta kohtuotsus 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punktid 39, 41, 42, 66 ja 71).

38

Käesoleval juhul võib Saksa ametiasutuste keeldumine tunnustada Saksamaa kodaniku eesnimede ja perekonnanime muutust, mis toimus teise liikmesriigi – mille kodanik asjassepuutuv isik samuti on – õigusnormide kohaselt, kujutada endast niisugust piirangut. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb siiski, et liikmesriigi kodaniku eesnimede ja nime muutmisest ja teises liikmesriigis omandatud eesnimede ja nime tunnustamisest peab selleks, et kujutada endast ELTL artikliga 21 antud vabaduste piirangut, põhjustama isikule „tõsiseid ebamugavusi” haldus‑, töö‑ ja erasfääris (vt selle kohta kohtuotsus, 12.5.2011, Runevič-Vardyn ja Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

39

Euroopa Kohus on otsustanud, et iga kord, kui konkreetses olukorras kasutatud nimi ei vasta isiku tõendamiseks esitatavas dokumendis esinevale nimele, või kui korraga esitatud dokumentides esinev nimi ei lange kokku, võib selline perekonnanimede lahknevus tekitada kahtlusi selle isiku identiteedis ning esitatud dokumentide ehtsuses või nendes sisalduvate andmete tõelevastavuses (kohtuotsus 14.10.2008, Grunkin ja Paul, C‑353/06, EU:C:2008:559, punkt 28).

40

Seoses olukorraga, kus liikmesriik keeldub tunnustamast nime, mille tema kodanik on omandanud, kuna ta lapsendati teises liikmesriigis, kus see kodanik elab, on Euroopa Kohus samuti otsustanud, et konkreetne oht, et tuleb hajutada nimede lahknevusest tulenevaid kahtlusi isikusamasuses, kujutab endast asjaolu, mis võib takistada ELTL artiklist 21 tuleneva õiguse kasutamist (vt selle kohta kohtuotsus, 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 70).

41

Käesoleval juhul kahtleb Saksamaa valitsus selles, kas põhikohtuasja kaebaja ees- ja perekonnanimede vahelistest lahknevustest tingitud ebamugavused avaldavad halba mõju tema era- ja tööelule. Tema hinnangul puuduvad pidepunktid, mis tõendaks, et Ühendkuningriigis omandatud nimi on põhikohtuasja kaebaja identifitseerimiseks ja tema perekondliku kuuluvuse määramiseks väga oluline.

42

Kaebaja omalt poolt väitis Euroopa Kohtus toimunud kohutistungil, et ta on pidanud kogema tõsist ebamugavust käesoleva kohtuotsuse punktis38 viidatud kohtupraktika tähenduses, näiteks registreerides Saksamaal Ühendkuningriigis asutatud aktsiaseltsi filiaali – Saksamaa kodanikuna tuli tal oma isikusamasust tõendada Saksa dokumentide abil, millesse kantud nimi esines Ühendkuningriigist pärinevates dokumentides esinevast –, samuti koges ta ebamugavust selle äriühingu jaoks pangaarve avamisel, aga ka tavaliste liikluskontrollide käigus, kus tal on tulnud esitada Ühendkuningriigi juhiluba ning vastavalt Saksa isikut tõendavate dokumentide seadusele Saksa isikut tõendav dokument.

43

Siinkohal olgu meenutatud, et paljud igapäevased tegevused nii avalikus kui ka erasfääris nõuavad oma isiku tõendamist ja seoses perekonnaga lisaks ka eri perekonnaliikmete vaheliste suhete laadi tõendamist (kohtuotsus 12.5.2011, Runevič-Vardyn et Wardyn, C‑391/09, EU:C:2011:291, punkt 73).

44

Kuivõrd põhikohtuasja kaebajal on kaks kodakondsust, saavad nii Saksamaa kui ka Ühendkuningriigi ametiasutused väljastada talle dokumente, näiteks passi. Samas on põhikohtuasja kaebaja Saksa perekonnaseisuregistris ja Ühendkuningriigi ametiasutustes registreeritud erinevate nimede all. Täpsemalt ei ole tema Ühendkuningriigi passis ja juhiloas olevad eesnimed ja perekonnanimi „Peter Mark Emmanuel Graf von Wolffersdorff Freiherr von Bogendorff“ identsed eesnimede ja nimega „Nabiel Peter Bogendorff von Wolffersdorff“, mis on kantud Saksa perekonnaseisuregistritesse ja isikut tõendavatesse dokumentidesse.

45

Sama moodi nagu kohtuasjas, milles tehti 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Sayn-Wittgenstein (C‑208/09, EU:C:2010:806), kujutab konkreetne oht, et tuleb hajutada nimede lahknevusest tulenevaid kahtlusi isikusamasuses, põhikohtuasjaga sarnases olukorras endast asjaolu, mis võib takistada ELTL artiklist 21 tuleneva õiguse kasutamist.

46

Lisaks tuleb märkida, et kuivõrd põhikohtuasja kaebaja tütrel on kaks passi, kuhu on kantud nimi „Larissa Xenia Gräfin von Wolffersdorff Freiin von Bogendorff“, mille on väljastanud vastavalt Ühendkuningriigi ametiasutused ja – pärast Oberlandesgericht Dresdeni (Dresdeni kõrgem piirkondlik kohus) tehtud otsust – Saksamaa ametiasutused, võib põhikohtuasja kaebajal oma tütre Saksa passi kantud perekonnanimest erineva nime tõttu tekkida raskusi tema ja tütre vaheliste perekondlike sidemete selgitamisel.

47

Seega kui liikmesriigi ametiasutused keelduvad tunnustamast kõnesoleva riigi kodaniku eesnimesid ja perekonnanime kujul, milles see on kindlaks määratud ja registreeritud teises liikmesriigis, mille kodanik asjassepuutuv isik samuti on, on selle keeldumise puhul tegemist ELTL artiklis 21 igale liidu kodanikule tagatud vabaduste piiramisega.

48

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isikute vaba liikumise piirang põhjendatud üksnes juhul, kui see põhineb objektiivsetel kaalutlustel ja on siseriiklikus õiguses õiguspäraselt taotletava eesmärgiga proportsionaalne (vt kohtuotsused, 14.10.2008, Grunkin ja Paul, C‑353/06, EU:C:2008:559, punkt 29 ning 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 81).

49

Eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib nelja põhjust, mis võiks anda alust keeldumisele tunnustada ja registreerida kaebaja poolt Ühendkuningriigis omandatud eesnimesid ja perekonnanime. Need põhjused tulenevad nime kindlaksmääratuse ja järjepidevuse põhimõtetest, asjaolust, et nimevahetus Ühendkuningriigis oli teadlik valik ega sõltunud isiku staatuse muutumisest perekonnaõiguse normide kohaldamise tulemusel, valitud nime pikkusest ja keerukusest ning Saksamaa tehtud põhiseaduslikust valikust ja aadlitiitlite kaotamisest.

50

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et põhjus, miks Saksa õiguses ei ole suvakohane, isiku staatuse muutumisest perekonnaõiguse normide kohaldamise tulemusel sõltumatu nimemuutmine lubatud, peitub eeskätt nime kindlaksmääratuse ja järjepidevuse põhimõtetes, kuna nimi peab olema kasutuses usaldusväärse ja kestva isikut identifitseeriva tunnusena.

51

Kohtuasjas Grunkin ja Paul (C‑353/06, EU:C:2008:559), milles Saksamaa ametiasutused mainisid kindluse ja järjepidevuse põhimõtteid, põhjendamaks isiku nime väljaselgitamise sidumist selle isiku kodakondsusega, 14. oktoobril 2008 tehtud kohtuotsuse punktides 30 ja 31 on Euroopa Kohus siiski juba leidnud, et ükskõik kui õigustatud kindluse ja järjepidevuse põhimõtted iseenesest on, ei saa neile omistada sellist tähtsust, et need saaks õigustada liikmesriigi pädevate ametiasutuste keeldumist tunnustada asjaomase isiku perekonnanime, mis on teises liikmesriigis juba õiguspäraselt kindlaks tehtud ja registreeritud.

52

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et erinevus põhikohtuasja kaebaja Ühendkuningriigi ja Saksa passi kantud nimede vahel ei tulene tema sünniga seotud asjaoludest, adopteerimisest ega muust muudatusest tema perekonnaseisus, vaid tema enda otsusest oma nime Ühendkuningriigis muuta. See otsus ei ole tingitud millestki muust kui isiku enda soovist. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tekkinud küsimus, kas selline valik väärib kaitset.

53

Olgu märgitud, et Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungil märkis Saksamaa valitsus, et vastupidi Karlsruhe linna perekonnaseisuameti väidetele ei piirdu EGBGB § 48 kohaldamisala üksnes perekonnaõiguse valdkonda kuuluvate olukordadega. Saksamaa valitsuse kinnitusel loob see, pärast 14. oktoobri 2008. aasta kohtuotsust Grunkin ja Paul (C‑353/06, EU:C:2008:559) vastu võetud säte õigusliku aluse, mis võimaldab isikul, kelle suhtes kohaldatakse Saksa õigust, valida teises liikmesriigis omandatud ja registreeritud nimi, tingimusel et puudub vastuolu Saksa õiguse oluliste aluspõhimõtetega. Nimetatud valitsus täpsustab, et nimi kantakse registrisse asjassepuutuva isiku poolt perekonnaseisuametile tehtud lihtavalduse põhjal, milles on märgitud, et isik soovib Saksa õigusnormide kohaldamisest tuleneva nime asemel kanda teises liikmesriigis omandatud nime, ning seejuures peab olema täidetud tingimus, et nimi peab olema omandatud teises liikmesriigis alaliselt elamise käigus ehk nii pika riigis viibimise jooksul, mis tagab teatava sotsiaalse integreerumise. Selle nõude eesmärk on takistada seda, et Saksamaa kodanikud läheksid soovitava nime omandamiseks teise, soodsama õigusega liikmesriiki lühiajaliselt elama üksnes selleks, et vältida Saksa nimeõigust.

54

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 35, on isiku nimi osa tema identiteedist ja eraelust, mille kaitse on ette nähtud harta artiklis 7 ning inimõiguste ja EIÕK artiklis 8.

55

Euroopa Inimõiguste Kohus tunnustas 25. novembri 1994. aasta kohtuotsuses Stjerna vs. Soome (Stjerna vs. Soome, ECLI:CE:ECHR:1994:1125JUD001813191, punktid 38 ja 39) nime määravat tähtsust isikute identifitseerimisel ja leidis, et Soome ametiasutuste keeldumine lubamast kaebajal võtta teatavat uut perekonnanime ei tule tingimata lugeda sekkumiseks huvitatud isiku õigusesse eraelu kaitsele, erinevalt näiteks juhtumist, kui kehtiks perekonnanime vahetamise nõue. Nimetatud kohus möönis siiski, et võib esineda tõelisi põhjusi soovida oma nime vahetada, kuid nentis samas, et sellise võimaluse suhtes võivad avalikes huvides kehtida õigusnormidega sätestatud piirangud näiteks selleks, et tagada elanikkonna täpne registreerimine või säilitada isikute identifitseerimise vahendid ja seostada teatud nime kandvad isikud ühe perekonnaga.

56

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et omaalgatuslik nimevahetus üldist huvi iseenesest ei kahjusta ning seega ei saa ainult sellega põhjendada ELTL artikli 21 piiramist. Seetõttu ei saa Saksa ametiasutused Saksa kodaniku poolt teises liikmesriigis õiguspäraselt omandatud nime tunnustamisest keelduda üksnes põhjusel, et nimevahetus on toimunud isiklikel põhjustel, neid põhjusi arvesse võtmata.

57

Seoses omaalgatusliku nimevahetuse suhtes väljendatud eesmärgiga takistada liikmesriigi nimeõiguse normide kohaldamise vältimist üksnes sel eesmärgil kasutatava liikumisvabaduse ja sellest vabadusest tulenevate õiguste abil tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on 9. märtsi 1999. aasta l kohtuotsuse Centros (C‑212/97, EU:C:1999:126) punktis 24 leidnud, et liikmesriik võib võtta meetmeid selleks, et takistada oma kodanike katseid hoida aluslepinguga antud õigusi kuritarvitades kõrvale oma riigi õigusaktide kohaldamisest ning seda, et isikud saaksid liidu õigusnormidest kuritahtlikult või pettuse teel kasu.

58

Sellest tuleneb, et keeldumist tunnustada põhikohtuasja kaebaja Ühendkuningriigi nime ei saa põhjendada pelgalt asjaoluga, et nimevahetus toimus isiku enda algatusel, kui seejuures ei võeta arvesse nimevahetuse põhjusi.

59

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohaselt on Saksa õiguskorra eesmärk muu hulgas vältida ülemäära pikki või keerulisi perekonnanimesid. Selle kohta märgib nimetatud kohus, et põhikohtasja kaebaja valitud nimi – „Peter Mark Emanuel Graf von Wolffersdorff Freiherr von Bogendorff“ – on Saksa standardite alusel ebatavaliselt pikk.

60

Sellega seoses on Euroopa Kohus vastuseks Saksamaa valitsuse argumendile, et praktilistel põhjustel ehk nimede pikkuse piiramiseks ei ole Saksa õiguses liitnimede andmine lubatud, 14. oktoobri 2008. aasta kohtuotsuse Grunkin ja Paul (C‑353/06, EU:C:2008:559) punktis 36 leidnud, et haldustehnilised kaalutlused ei ole piisavad, et põhjendada vaba liikumise piiramist.

61

Karlsruhe linna keskne õigusteenistus ja Saksamaa valitsus leiavad, et põhikohtuasjas saab objektiivse põhjuse, mis võimaldaks põhjendada vaba liikumise piiramist, tuletada põhimõttest, et Saksamaa kodanikud on seaduse ees võrdsed, ning põhiseaduslikust valikust kaotada sünni või seisusega kaasnevad privileegid ja ebavõrdsus ja keelustada aadlitiitlite kandmine, mis viidi ellu Weimari põhiseaduse artikli 109 kolmanda lõiguga koostoimes põhiseaduse artikliga 123. Vabalt valitud ja mitmest aadlitiitlist koosneva nime, mis on omandatud teises liikmesriigis ja mille omandamine ei ole seotud perekonnaseisu muutumisega perekonnaõigusnormide kohaldamise tulemusel, tunnustamine tähendaks aadlitiitli loomist, mis oleks vastuolus Saksamaa avaliku korraga.

62

Saksamaa valitsus märgib, et vastavalt põhiseaduse artiklile 123 koostoimes Weimari põhiseaduse artikli 109 kolmanda lõiguga kaotati Saksamaal kõik sünni või seisusega seotud privileegid ja ebavõrdsus. Kuigi Weimari põhiseaduse jõustumise ajal tegelikult kantud aadlitiitlid võivad jätkuvalt olla nime osaks ja neid võib isiku seisundiga seonduva asjaolu tõttu edasi anda, on uute aadlitiitlite loomine ja nende andmine keelatud. Saksa valitsus täpsustab, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuulub selle keelu alla ka nime vahetamise teel niisuguse nime andmine, mis sisaldab aadlitiitlit nime osana, ja et samuti on keelatud taasluua mulje aadlipäritolust, sealhulgas nime muutmise teel. Nende sätete – mis Saksamaa valitsuse väitel kuuluvad Saksa avaliku korra hulka, eesmärk on tagada kõigi Saksamaa kodanike võrdne kohtlemine.

63

Karlsruhe linna keskne õigusteenistus ja Saksamaa valitsus viitavad sellega seoses 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsuse Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806) punktile 94, milles Euroopa Kohus asus seisukohale, et liidu kodanike liikumis- ja elamisvabadust põhjendamatult piiravaks meetmeks ei saa pidada seda, kui liikmesriigi ametiasutused keelduvad tunnustamast kõnesoleva riigi kodaniku perekonnanime koos selle kõigi osadega, nagu see määrati kindlaks teises liikmesriigis, kus mainitud kodanik elab, sel ajal kui ta täisealisena lapsendati selle teise liikmesriigi kodaniku poolt, kui see perekonnanimi sisaldab aadlitiitlit, mis ei ole esimeses liikmesriigis konstitutsiooniõiguse kohaselt lubatud.

64

Siinkohal tuleb märkida, et kuigi – nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus – Saksa õigus erineb Austria õigusnormidest, mida analüüsiti kohtuasjas, milles tehti 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806) selle poolest, et selles puudub range keeld aadlitiitleid kasutada ja üle anda, kuivõrd neid võib kasutada nime lahutamatu osana, tuleb käesolevas asjas teisalt möönda, et Saksamaal tehtud põhiseadusliku valiku kontekstis saab Weimari põhiseaduse artikli 109 kolmandat lõiku kui ELL artikli 4 lõikes 2 mainitud rahvusliku identiteedi elementi arvesse võtta isikutele liidu õigusega tagatud õigust vabalt liikuda põhjendava tegurina.

65

Põhjendust, mis puudutab Saksamaa kodanike seaduse ees võrdsuse põhimõtet ja põhiseaduslikku valikut kaotada privileegid ja ebavõrdsus ning keelata aadlitiitlite kandmine tuleb tõlgendada avalikust korrast lähtuva kaalutlusena.

66

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võivad avaliku korraga seotud objektiivsed kaalutlused põhjendada seda, et liikmesriik keeldub tunnustamast oma kodaniku nime sellisena, nagu see on antud teises liikmesriigis (vt selle kohta kohtuotsused, 14.10.2008, Grunkin ja Paul, C‑353/06, EU:C:2008:559, punkt 38 ning 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 85).

67

Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et avaliku korra mõistet, kui sellega põhjendatakse erandit põhivabadusest, tuleb tõlgendada kitsalt, nii et iga liikmesriik ei saaks määrata selle ulatuse kindlaks ühepoolselt, ilma Euroopa Liidu institutsioonide poolse kontrollita. Sellest tulenevalt saab avalikule korrale tugineda üksnes siis, kui esineb ühiskonna põhihuve ähvardav reaalne ja piisavalt tõsine oht (vt kohtuotsused, 14.10.2004, Omega, C‑36/02, EU:C:2004:614, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein,C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 86).

68

Samas ei saa eitada, et konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad tugineda avalikule korrale, võivad liikmesriigiti ja eri aegadel olla erinevad. Seetõttu tuleb liikmesriigi pädevatele ametiasutustele jätta aluslepinguga kehtestatud piires kaalutlusruum (vt kohtuotsused, 14.10.2004, Omega, C‑36/02, EU:C:2004:614, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 87).

69

Käesoleval juhul on Saksamaa valitsus märkinud, et Weimari põhiseaduse artikli 109 kolmas lõik, millega kaotatakse privileegide keelustamine ja aadlitiitlid ning keelatakse niisuguste tiitlite loomine, mis jätavad mulje aadlipäritolust, isegi kui need esinevad nime osa kujul, kujutab endast kõigi Saksamaa kodanike seaduse ees võrdsuse üldpõhimõtte elluviimist.

70

Samas on Euroopa Kohus 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsuse Sayn-Wittgenstein (C‑208/09, EU:C:2010:806) punktis 89 meenutanud, et liidu õiguskorra vaieldamatu eesmärk on tagada võrdsuse põhimõtte kui õiguse üldpõhimõtte järgimine. Seda põhimõtet käsitleb ka harta artikkel 20.

71

Seega ei ole kahtlust, et võrdsuse põhimõtte järgimise eesmärk on liidu õiguse seisukohalt õiguspärane.

72

Põhivabadust piiravaid meetmeid saab põhjendada avaliku korra kaalutlustega ainult siis, kui need meetmed on vajalikud huvide kaitseks, mille tagamine on meetmete eesmärk, ja ainult niivõrd, kuivõrd eesmärki ei saa saavutada vähem piiravate meetmetega (vt kohtuotsused, 14.10.2004, Omega, C‑36/02, EU:C:2004:614, punkt 36, 10.7.2008, Jipa, C‑33/07, EU:C:2008:396, punkt 29, ning 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 90).

73

Euroopa Kohus on sellega seoses täpsustanud, et ei ole tingimata vajalik, et liikmesriigi pädeva asutuse võetud piirav meede vastaks kõigi liikmesriikide käsitlusele sellest, kuidas asjaomast põhiõigust või õigustatud huvi tuleks kaitsta, ning et vastuvõetud sätete vajalikkust ja proportsionaalsust ei saa välistada pelgalt seetõttu, et ühe liikmesriigi valitud kaitsesüsteem erineb teises liikmesriigis rakendatud süsteemist (vt kohtuotsused, 14.10.2004, Omega, C‑36/02, EU:C:2004:614, punktid 37 ja 38, ning 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 91). Ühtlasi tuleb meenutada, et ELL‑i artikli 4 lõike 2 kohaselt austab liit liikmesriikide rahvuslikku identiteeti, mille alla kuulub ka vabariiklik riigivorm (kohtuotsus, 22.12.2010, Sayn-Wittgenstein, C‑208/09, EU:C:2010:806, punkt 92).

74

22. detsembri 2010. aasta kohtuotsuse Sayn-Wittgenstein (C‑208/09, EU:C:2010:806) punktis 93 asus Euroopa Kohus seisukohale, et see, kui liikmesriik püüab saavutada eesmärgi tagada võrdsuse põhimõtte järgimine, keelates oma kodanikel omandada, omada või kasutada aadlitiitleid või -tunnuseid, mis võivad panna teisi uskuma, et nimekandja kuulub aadliseisusesse, ei tundu ebaproportsionaalne. Kohus leidis, et sellise nime puhul, nagu kandis selle kohtuotsuse tegemisele viinud kohtuasja kaebuse esitaja, aadliseisusele viitavaid tunnuseid tunnustamast keeldudes ei tundunud Austria perekonnaseisuasutused olevat läinud kaugemale sellest, mis oli vajalik nende taotletava põhimõttelise tähtsusega põhiseadusliku eesmärgi saavutamiseks.

75

Tuleb nõustuda eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, kes märgib, et kuigi sellist nime tunnustamise taotlusi tagasilükkavat halduspraktikat, nagu on vaidluse all põhikohtuajas, põhjendatakse avalikust korrast lähtuvate kaalutlustega, mis on sarnased käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud Austria õigusnormide aluseks olevatele kaalutlustele, ei sisalda Saksa õiguskord erinevalt Austria õiguskorrast ranget aadlitiitlite säilitamise keeldu. Kuigi alates Weimari põhiseaduse jõustumise kuupäevast uusi aadlitiitleid enam ei anta, kasutatakse sel kuupäeval olemas olnud tiitleid nime osana edasi. Seetõttu on lubatav, et olenemata aadliseisuse kaotamisest sisaldavad Saksa kodanike nimed nende päritolu tõttu osi, mis vastavad endistele aadlitiitlitele. Kehtiva Saksa nimeõiguse kohaselt on seega võimalik omandada selliseid nimeosi ka adopteerimise teel.

76

Saksa seadusandja tahtega oleks seevastu vastuolus, kui Saksa kodanikud omandaks kaotatud aadlitiitlid uuesti teise liikmesriigi õigust kasutades. Põhikohtuasjas vaidluse all oleva nimevahetustega sarnaste nimevahetuste tunnustamine võib aga niisugusele tulemusele viia.

77

Kuivõrd Saksamaal on lubatud, et teatavad isikud võivad kanda nimesid, mille osad vastavad endistele aadlitiitlitele, tekib küsimus, kas keeld vabalt valida uus nimi, mis sisaldab endisi aadlitiitleid, ja Saksa ametiasutuste praktika keelduda niisugust nime tunnustamast on sobivad ja vajalikud, saavutamaks eesmärki kaitsta selle liikmesriigi avalikku korda, mida iseloomustab kõigi Saksamaa kodanike seaduse ees võrdsuse põhimõte.

78

Erinevalt kohtuasjast, milles tehti 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Sayn-Wittgenstein (C‑208/09, EU:C:2010:806), nõuab niisuguse praktika proportsionaalsuse hindamine, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas, asjassepuutuvale liikmesriigile omaste õiguslike ja faktiliste asjaolude analüüsimist ja kaalumist, ning selleks on eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtust paremas olukorras.

79

Täpsemalt tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul hinnata, kas perekonnaseisu asjades pädevad Saksa ametiasutused ei läinud kaugemale sellest, mis oli vajalik nende taotletava põhimõttelise tähtsusega põhiseadusliku eesmärgi saavutamiseks, kui nad keeldusid tunnustamast põhikohtuasja kaebaja poolt Ühendkuningriigis omandatud nime põhjusel, et eesmärgi tagada kõigi Saksamaa kodanike seaduse ees võrdsuse põhimõtte järgimine eeldab, et Saksamaa kodanikel peab teatavatel tingimustel olema keelatud omandada ja kasutada aadlitiitleid või nendele tiitlitele viitavaid osi, mis võivad panna uskuma, et selle nime kandja on sellises seisuses.

80

Seejuures tuleb liidu kodanikele ELL artikliga 21 antud õiguse vabalt liikuda ja Saksa seadusandja kehtestatud piirangutega aadlitiitlite kasutamisele ja keeluga taasluua mulje aadlipäritolust kaitstavate õiguspäraste huvide omavahelisel kaalumisel arvesse võtta erinevaid tegureid. Olgugi et need tegurid ei saa iseenesest kujutada piirangu põhjendust, tuleb neid arvesse võtta proportsionaalsuse kontrollimisel.

81

Nii tuleb ühest küljest arvesse võtta asjaolu, et põhikohtuasja kaebaja on seda õigust kasutanud ning tal on Saksamaa ja Ühendkuningriigi topeltkodakondsus, et Ühendkuningriigis omandatud nime osad, mis Saksa ametiasutuste hinnangul rikuvad avalikku korda, ei kujuta endast aadlitiitleid ei Saksamaal ega Ühendkuningriigis, ja et Saksa kohus, kes kohustas pädevaid ametiasutusi kandma registrisse põhikohtuasja kaebaja tütre aadlitiitlitest koosneva nime sellisel kujul, nagu see oli registreeritud Ühendkuningriigi ametiasutuste poolt, ei leidnud, et see kanne oleks avaliku korraga vastuolus.

82

Teisest küljest tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et nimevahetus on toimunud põhikohtuasja kaebaja puhtalt isiklikel põhjustel, et sellest tulenev nimede lahknevus ei ole tingitud ei tema sünni, lapsendamise ega Ühendkuningriigi kodakondsuse omandamisega seotud asjaoludega ja et Ühendkuningriigis valitud nimi sisaldab osi, mis ei ole Saksamaal või Ühendkuningriigis küll ametlikult aadlitiitlid, kuid loovad mulje aadlipäritolust.

83

Igal juhul tuleb rõhutada, et kuigi avalikust korrast ja Saksamaa kodanike seaduse ees võrdsuse põhimõttest tulenev objektiivne põhjus võib juhul, kui see on paikapidav, põhjendada põhikohtuasja kaebaja perekonnanime muutmise tunnustamisest keeldumist, ei saa see põhjendada keeldumist tunnustada tema eesnimesid.

84

Eelnevatest kaalutlustest tulenevalt tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 21 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi ametiasutused ei pea tunnustama selle liikmesriigi kodaniku nime, kui see kodanik on samal ajal teise liikmesriigi kodanik ja ta on omandanud selles teises liikmesriigis nime, mille ta vabalt valis ja mis sisaldab mitut aadlitiitlit, mis ei ole esimesena nimetatud liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud, juhul kui on leidnud tõendamist – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et niisugune tunnustamisest keeldumine on selles kontekstis põhjendatud avalikust korrast lähtuvate kaalutlustega, kuivõrd see on sobiv ja vajalik, tagamaks kõigi selle liikmesriigi kodanike seaduse ees võrdsuse põhimõtte järgimine.

85

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes otsustab Euroopa Kohus (teine koda):

ELTL artikli 21 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi ametiasutused ei pea tunnustama selle liikmesriigi kodaniku nime, kui see kodanik on samal ajal teise liikmesriigi kodanik ja ta on omandanud selles teises liikmesriigis nime, mille ta vabalt valis ja mis sisaldab mitut aadlitiitlit, mis ei ole esimesena nimetatud liikmesriigi õiguse kohaselt lubatud, juhul kui on leidnud tõendamist – seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et niisugune tunnustamisest keeldumine on selles kontekstis põhjendatud avalikust korrast lähtuvate kaalutlustega, kuivõrd see on sobiv ja vajalik, tagamaks kõigi selle liikmesriigi kodanike seaduse ees võrdsuse põhimõtte järgimine.