1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavaldusega Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Prantsuse Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaja jooksul kõiki vajalikke meetmeid, et abisaajalt tagasi nõuda riigiabi, mis komisjoni 2. mai 2013. aasta otsuse 2013/435/EL riigiabi SA.22843 (2012/C) (ex 2012/NN) kohta, mida Prantsusmaa andis ettevõtjatele Société Nationale Corse-Méditerranée ja Compagnie Méridionale de Navigation (ELT L 220, lk 20; edaspidi „vaidlusalune otsus”), artikli 2 lõikega 1 tunnistati ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks, ning kuna ta ei tühistanud ettenähtud tähtaja jooksul kõiki artikli 2 lõikes 1 osutatud abisummade väljamakseid ega teavitanud ettenähtud tähtaja jooksul komisjoni otsuse täitmiseks võetud meetmetest, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud kohustusi, mis tal lasuvad ELTL artikli 288 neljanda lõigu ja selle otsuse artiklite 3–5 alusel.

2

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL] artikli [108] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artiklis 14 on sätestatud:

„1.   Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, nõuab komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed, et abisaajalt abi tagasi saada (edaspidi „tagastamisotsus”). Komisjon ei nõua abi tagastamist, kui see on vastuolus [liidu] õiguse üldpõhimõttega.

2.   Vastavalt tagastamisotsusele kuuluvad tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani.

3.   Ilma et see piiraks Euroopa [Liidu] Kohtu poolt vastavalt [ELTL] artiklile [278] tehtud korralduste kohaldamist, toimub tagastamine viivitamata ja vastavalt kõnealuse liikmesriigi siseriiklikus õiguses kehtivale korrale, tingimusel et see võimaldab komisjoni otsuse kohest ja tõhusat täitmist. Sel eesmärgil ja juhuks, kui toimub siseriikliku kohtu menetlus, peavad kõnealused liikmesriigid võtma kõik vajalikud ja nende vastavas õigussüsteemis kättesaadavad meetmed, sealhulgas ajutised meetmed, ilma et see piiraks [liidu] õiguse kohaldamist.”

3

Korsika parlament võttis 7. juunil 2007 vastu otsuse, millega määras Marseille’ ja Korsika vahelise laevaühenduse avaliku teenindamise delegeerimise lepingu Société nationale maritime Corse-Méditerranée (SNCM) SA‑st (edaspidi „SNCM”) ja Compagnie méridionale de navigation SA‑st (edaspidi „CMN”) koosnevale konsortsiumile. Korsika territoriaalühenduse täidesaatva nõukogu esimehe sama päeva otsusega anti luba allkirjastada avaliku teenindamise delegeerimise leping.

4

Avaliku teenindamise delegeerimise leping sõlmiti ajavahemikuks alates 1. juulist 2007 kuni 31. detsembrini 2013.

5

Lepingu artiklis 1 on kontsessiooni objektina määratletud regulaarlaevaühenduse tagamine kõikidel avaliku teenindamise delegeerimise lepinguga hõlmatud liinidel Marseille’ sadama ning Bastia, Ajaccio, Porto-Vecchio, Propriano ja Balagne sadamate vahel.

6

Avaliku teenindamise delegeerimise lepingu 1. lisas esitatud teenuse tehnilises kirjelduses on kindlaks määratud osutatavate teenuste laad. Eeskätt on kõnealuses dokumendis ette nähtud:

7

Avaliku teenindamise delegeerimise lepingu alusel saavad nimetatud kaks kontsessionääri põhi- ja lisateenuse osutamise eest Korsika transpordiametilt iga-aastast tasu. Kummalegi ettevõtjale igal aastal makstav lõplik hüvitissumma on piiritletud tegevuskahjumiga, mis tuleneb kontsessiooni tehnilises kirjelduses sätestatud kohustustest, võttes arvesse laevastiku tavapärast kapitalitootlikkust proportsionaalselt nende päevade arvuga, mil seda laevastikku tegelikult kõnesoleva üleveokohustuse täitmiseks kasutatakse. Juhul kui tegelik tulu on väiksem kui kontsessionääride poolt nende pakkumuses määratletud prognoositav tulu, on selle lepinguga ette nähtud riigi antava hüvitise suuruse kohandamine.

8

Pärast allkirjastamist muudeti avaliku teenindamise delegeerimise lepingut, mille tulemusel jäeti lepingust välja rohkem kui 100 Korsika ja Marseille’ vahelist ülevedu aasta kohta, nimetatud kahe kontsessionääri aastase rahalise hüvitise võrdlusmäärasid vähendati 6,5 miljoni euro võrra ning kontsessionääri tulude iga-aastase kohandamise korra puhul määrati kindlaks ülempiir.

9

Pärast seda, kui komisjon sai Corsica Ferries France SAS‑ilt (edaspidi „Corsica Ferries”) kaebuse, mille kohaselt on õigusvastane ja siseturuga kokkusobimatu abi, mis SNCM‑ile ja CMN‑ile anti avaliku teenindamise delegeerimise lepinguga laevaliinide kohta Korsika ja Marseille vahel, teatas komisjon 27. juuni 2012. aasta kirjaga Prantsuse Vabariigile oma otsusest algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 ette nähtud ametlik uurimismenetlus avaliku teenindamise delegeerimise lepingu alusel ettevõtjatele SNCM ja CMN antava võimaliku abi osas (ELT 2012, C 301, lk 1).

10

Uurimise käigus hindas komisjon kaht kõnealust teenust, nimelt põhi- ja lisateenust.

11

Komisjon leidis, et hüvitis, mida SNCM ja CMN said põhiteenuse osutamise eest, kujutas endast ebaseaduslikku riigiabi, kuna hüvitis maksti välja, ilma et oleks järgitud ELTL artikli 108 lõikes 3 ette nähtud menetlust. Siiski tuvastas komisjon, et see hüvitis oli siseturuga kokkusobiv.

12

Otsustamaks, kas avaliku teenindamise delegeerimise lepingus ette nähtud hüvitis vaid SNCM‑i osutatava lisateenuse eest kujutas endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi, tõdes komisjon, et kohtuotsuses Altmark Trans ja Regierungspräsidium Magdeburg (C‑280/00, EU:C:2003:415) Euroopa Kohtu kindlaks määratud neljast kriteeriumist kaks ei olnud täidetud.

13

Komisjon järeldas sellest esiteks, et lisateenus ei olnud avaliku teenuse tegelike vajaduste rahuldamise seisukohast vajalik ega proportsionaalne. Teiseks leidis ta, et esiteks ei võimaldanud pakkumise kutse tingimused tagada tõhusat konkurentsi ning teiseks ei olnud rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestatud eelnevalt kindlaks määratud kulubaasi või võrdlusalusena teiste samalaadsete laevandusettevõtjate kulutuste struktuuri.

14

Eespool nimetatud asjaolusid arvestades tõdes komisjon Prantsuse Vabariigile 3. mail 2013 teatavaks tehtud vaidlustatud otsuses järgmist:

„Artikkel 1

7. juuni 2007. aasta avaliku teenindamise delegeerimise lepingu alusel ettevõtjatele SNCM ja CMN makstud hüvitiste näol on tegemist ebaseadusliku abiga Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kõnealust riigiabi on antud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 sätteid rikkudes.

Artikkel 2

1.   Hüvitised, mis on ettevõtjale SNCM makstud täiendavate teenuste osutamiseks kasutuselevõetud ressursside eest vastavalt eespool osutatud avaliku teenindamise delegeerimise lepingu tehnilise kirjelduse punktidele I a 2, I b 2 ja I d 1.4, on siseturuga kokkusobimatud.

2.   Ettevõtjatele SNCM ja CMN eespool osutatud avaliku teenindamise delegeerimise lepingu kohaselt ülejäänud teenuste eest makstud hüvitised on siseturuga kokkusobivad.

Artikkel 3

1.   Prantsusmaa on kohustatud artikli 2 lõikes 1 osutatud abisummad abisaajalt sisse nõudma.

2.   Tagasimakstavate summade pealt arvestatakse intresse alates kuupäevast, millal kõnealused summad anti abisaaja käsutusse ning kuni nende summade tegeliku tagastamiseni.

3.   Intresside arvestamine toimub [komisjoni 21. aprilli 2004. aasta] määruse (EÜ) nr 794/2004[, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999 (ELT 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3)] V peatüki sätete ning [komisjoni 30. jaanuari 2008. aasta] määruse (EÜ) nr 271/2008, millega muudetakse määrust nr 794/2004, [(ELT L 82, lk 1)] sätete kohaselt.

4.   Prantsusmaa tühistab kõik artikli 2 lõikes 1 osutatud abisummade väljamaksed, mis peaksid toimuma pärast käesolevast otsusest teatamise kuupäeva.

Artikkel 4

1.   Artikli 2 lõikes 1 osutatud abi tagastamine toimub vahetult ja tõhusalt.

2.   Prantsusmaa ülesandeks on jälgida, et käesolevat otsust rakendataks nelja kuu jooksul alates sellest teatamisest.

Artikkel 5

1.   Kahe kuu jooksul alates käesolevast otsusest teatamisest edastab Prantsusmaa komisjonile järgmise teabe:

2.   Prantsusmaa hoiab komisjoni kursis käesoleva otsuse rakendamiseks võetud riiklike meetmete edenemisega kuni artikli 2 lõikes 1 osutatud abi täieliku tagastamiseni. Prantsusmaa esitab viivitamata, komisjoni esimesel nõudmisel kogu teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete kohta. Samuti esitab ta üksikasjaliku teabe abisaaja poolt juba tagastatud abisummade ja intresside kohta.

Artikkel 6

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.”

15

Komisjoni arvates oli tagasinõutava abi suurus vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel antud hinnangu kohaselt ligikaudu 220,224 miljonit eurot.

16

Vastavalt 12. juulil ja 26. augustil 2013 Euroopa Liidu Üldkohtu kantseleisse jõudnud hagiavaldustega esitasid Prantsuse Vabariik ja SNCM kumbki tühistamishagi vaidlusaluse otsuse peale (kohtuasjad Prantsusmaa vs. komisjon (T‑366/13) ja SNCM vs. komisjon (T‑454/13), pooleli Üldkohtus).

17

Samal päeval esitas Prantsuse Vabariik Üldkohtu kantseleisse jõudnud dokumendiga taotluse kohaldada ajutisi meetmeid, et peatada vaidlusaluse otsuse täitmine, seni kuni Üldkohus sisuliselt lahendab eespool viidatud nõude tühistada otsus. Üldkohtu presidendi määrusega kohtuasjas Prantsusmaa vs. komisjon (T‑366/13 R, EU:T:2013:396) jäeti vastav taotlus rahuldamata. Kohtumääruse peale Prantsuse Vabariigi esitatud apellatsioonkaebus jäeti Euroopa Kohtu asepresidendi määrusega kohtuasjas Prantsusmaa vs. komisjon (C‑574/13 P(R), EU:C:2014:36) rahuldamata.

18

Korsika territoriaalühenduse president pöördus 20. juunil 2013 komisjoni asepresidendi poole, et saada teavet vaidlusaluse otsuse rakendamise meetodite kohta.

19

Korsika prefekt saatis 10. juulil 2013 Korsika territoriaalühenduse presidendile kirja, millele oli lisatud vaidlusalune otsus. Korsika prefekt palus selles kirjas Korsika territoriaalühenduse presidendil teavitada teda võetavatest meetmetest. Lisaks mainis Korsika prefekt, et Prantsuse Vabariik plaanib komisjoni otsuse vaidlustada, esitades tühistamishagi ning taotluse kohaldada ajutisi meetmeid.

20

Korsika prefekt saatis samal päeval SNCM‑i presidendile koopia Korsika territoriaalühenduse presidendile saadetud kirjast ning koopia vaidlusalusest otsusest.

21

Komisjoni asepresident tõi Korsika territoriaalühenduse presidendile 17. juulil 2013 saadetud kirjas esile, et vaidlusaluse otsuse täitmiseks tuleb SNCM‑ile lisateenuse eest makstavate hüvitiste väljamaksmine kohe peatada, kuna vaidlusaluses otsuses selle artikli 5 lõikes 1 nimetatud teabe saatmiseks ette nähtud tähtaeg on möödunud ning et pealegi on oluline, et otsuse artikli 4 lõikes 2 ette nähtud rakendamistähtajast peetaks kinni. Komisjoni asepresident tuletas kirjas meelde, et põhimõtteliselt „peab abi tagasi nõudma abi andnud asutus enda väljastatud täitedokumendi alusel (tingimusel, et viimati nimetatu on õiguslikult pädev seda tegema) või pädevuse puudumisel mõne teise vastavat pädevust omava ametiasutuse otsuse alusel. Seega näib tagasinõudmiskohustus olevat käesoleval juhul [Korsika territoriaalühenduse] täidesaatva nõukogu pädevuses, kuna tema oli viimane instants, kes kokkusobimatut abi andis, nagu nähtub [vaidlusaluse] otsuse punktist 28”.

22

Korsika territoriaalühenduse president teatas 29. juuli 2013. aasta kirjas komisjoni asepresidendile, et ta on võtnud vajalikud meetmed lisateenuse osutamisele vastava hüvitiseosa maksmise lõpetamiseks. Ta lisas, et keeruliseks osutus suhtlemine Prantsuse riigiasutuste, eeskätt Korsika prefekti ja piirkondliku riigikontrolli ametkondadega, kes ei tunnistanud vaidlusaluse otsuse kehtivust, eitades selle täitmisele pööramise kohustust.

23

Komisjon palus 2. septembri 2013. aasta kirjas Prantsuse Vabariigil teatada talle 10 päeva jooksul kirjal märgitud kuupäevast, milliseid meetmeid on ametiasutused vaidlusaluse otsuse rakendamiseks võtnud. Komisjon tuletas selles kirjas liikmesriigile meelde, et seni kuni riigiabi tagasinõudmise otsuse täitmist ei ole nõuetekohaselt peatatud, tuleb see otsus täielikult ja viivitamata täita. Lisaks palus komisjon liikmesriigil tuua täpsemalt välja, millised olid vaidlusaluse otsuse rakendamise tagajärjed SNCM‑i finantsolukorrale, kuna liikmesriigi hinnangul pidi otsuse täitmine tooma vältimatult kaasa SNCM‑i maksejõuetuse ja kohtuliku likvideerimise. Sellega seoses edastas komisjon oma küsimused asjaolu kohta, et tema käsutuses olevate andmete kohaselt kavatses Korsika täidesaatev nõukogu Korsika transpordiameti aruande põhjal teha Korsika parlamendile ettepaneku sõlmida SNCM‑ist ja CMN‑ist moodustatud kontserniga avaliku teenindamise delegeerimise leping reisija- ja kaubaveoks Marseille’ ja Korsika sadamate vahel ajavahemikus 2014–2023.

24

Oma 20. septembri 2013. aasta kirjas „[kutsus komisjon Prantsuse Vabariiki] uuesti abi koos intressiga kohe tagasi nõudma, lisateenuse eest maksmisele kuuluva abi tühistama (ja asjakohastel juhtudel tagasi nõudma) alates [vaidlusaluse] otsuse teatavakstegemise kuupäevast ning esitama tagasinõudmise käigu kohta aruande, sh selgituse intressi arvutamise meetodi kohta”. Komisjon andis liikmesriigile teada, et mainitud teave tuleb edastada 20 tööpäeva jooksul. Komisjon toonitas lõpuks, et lisatähtaeg ei muuda kohustust täita otsus viivitamatult ning et otsuse täitmata jätmisel on komisjoni teenistused kohustatud tegema komisjonile ettepaneku Prantsuse Vabariigi vastu ELTL artikli 108 lõike 2 alusel hagi esitamiseks.

25

Prantsuse Vabariik teatas 29. novembril 2013 nimelt komisjonile, et Korsika territoriaalühendus peatas alates 2013. aasta juuli lõpust „lisateenusena” määratletud teenuse eest hüvitise maksmise, tuginedes vaidlusaluses otsuses välja toodud summade põhjal koostatud esialgsele hinnangule. Mis puudutab abisaajalt tagasi nõutava hüvitise kogusummat (põhisumma ja intress), siis liikmesriik tõi välja, et tal on keeruline seda summat kindlaks teha, kuna tema hinnangul on komisjoni kasutatud jaotus „põhi-” ja „lisateenuseks” kunstlik. Prantsuse Vabariigi arvates on nimetatud kaks teenust lahutamatult seotud ning aitavad saavutada territoriaalse ühendatuse eesmärki.

26

Neil asjaoludel ja leides, et Prantsuse Vabariik ei ole võtnud vaidlusaluse otsuse täitmiseks vajalikke meetmeid, otsustas komisjon esitada käesoleva hagiavalduse.

27

Ajavahemikus hagi esitamisest kuni 5. veebruari 2015. aasta kohtuistungini, kus komisjon ja Prantsuse Vabariik esitasid oma seisukohad, on aset leidnud palju sündmusi.

28

Kohtuistungil täpsustas Prantsuse Vabariik, et kuna äriühing Veolia-Transdev, kes oli SNCM‑ile andnud laenu, palus 29. oktoobril 2014 laen enne tähtaega tagasi maksta, siis tuvastas Tribunal de commerce de Marseille’ president, et SNCM on maksejõuetu, ning algatas SNCM‑i suhtes saneerimismenetluse kestusega 6 kuud.

29

Ta lisas samuti, et Korsika transpordiamet andis 7. ja 19. novembril 2014 kaks korraldust tagasi nõuda abi, mis tunnistati kokkusobimatuks, kuid mille suurus on ligikaudu 198 miljonit eurot, mis komisjoni hinnangul on väiksem vaidlusaluses otsuses toodust, nimelt 220,224 miljonist eurost.

30

Saneerimismenetluse algatamise määrus avaldati 14. detsembril 2014, millest hakkas kulgema võlausaldajatele kehtiv kahe kuu pikkune tähtaeg nõuete esitamiseks.

31

Prantsuse ametivõimud kandsid 9. jaanuaril 2015 kokkusobimatuks tunnistatud abi SNCM‑i passivasse summas ligikaudu 198 miljonit eurot.

32

Kohtuistungil andis Prantsuse Vabariik Euroopa Kohtule ka teada, et saneerimismenetluse käigus esitati Tribunal de commerce de Marseille’le 2. veebruaril 2015 SNCM‑i ülevõtmiseks terve rida pakkumisi.

33

Hagi põhjendamiseks esitab komisjon kolm väidet, mis puudutavad vaidlusaluse otsuse artiklite 3–5 rikkumist.

34

Komisjon leiab, et esiteks ei võtnud Prantsuse Vabariik vajalikke meetmeid, et ebaseaduslik abi ettenähtud tähtaja jooksul tagasi nõuda, teiseks oleks isegi siis, kui abisumma väljamaksmine oleks tegelikult lõppenud alates juulist 2013, maksete lõppemine tegelikult aset leidnud pärast vaidlusaluses otsuses kindlaksmääratud kuupäeva, nimelt pärast 3. maid 2013, ning lõpuks kolmandaks esitati vaidlusaluses otsuses palutud teave alles alates 29. novembrist 2013, kuigi teavet oleks tulnud anda kaks kuud pärast otsuse teatavakstegemist, mis toimus 3. mail 2013.

35

Komisjon väidab, et Prantsuse Vabariik ei võtnud vajalikke meetmeid, et ebaseaduslik abi ettenähtud tähtaja jooksul tagasi nõuda.

36

Ta vaidleb vastu kostja argumendile, et viimasel oli täielikult võimatu vaidlusalust otsust täita.

37

Komisjon kinnitab eelkõige, et otsuse täitmise võimatusega ei ole tegemist, kui – nagu käesolevas asjas – tegelikult ei ole otsuse adressaat teinud ühtki katset vaidlusaluse otsuse täitmiseks.

38

Ta lisab, et sotsiaalseid rahutusi, millele viitas kostja, et põhjendada otsuse täitmise võimatust, tuleb vaadelda kontekstis.

39

Siinkohal kinnitab komisjon, et esiteks kui esineb tõepoolest kiireloomuline olukord võtta meede, mille õiguspärasus on tõsiselt küsitav, on alati olemas õiguslik alus, mis võimaldab meetme tõttu riivatud liikmesriigil või ettevõtjal taotleda meetme täitmise peatamist. Teiseks tuleb Prantsuse Vabariigil järgida seadust ja tagada avalik kord oma territooriumil, kõrvaldades avaliku korra rikkumise võimalikud ohud. Lõpuks kolmandaks tuleb argumenti, et Korsika territoriaalne ühendatus katkeb, kui SNCM lõpetab Korsika laevaliinide teenindamise, vaadelda kontekstis, kuna konkreetselt neid liine võivad teenindada teised konkureerivad äriühingud ning igal juhul võib ühendus toimuda lennuliinide kaudu.

40

Kostja vastuses leiab Prantsuse Vabariik, et täielikult võimatu on tagasi nõuda vaidlusaluse otsuse esemeks olev summa 220,224 miljonit eurot.

41

Siinkohal kinnitab ta, et vastava summa tagasinõudmine toob vältimatult kaasa SNCM‑i sundlõpetamise, mis menetlusena toob ise kaasa avaliku korra rasked rikkumised nagu need, mis leidsid aset 2005. aasta streigi käigus ja väiksemas ulatuses 2014. aasta jooksul. Streik võib nagu minevikus uuesti pikaks ajaks blokeerida Marseille’ sadama, seada kahtluse alla territoriaalse ühendatuse Korsikaga ja lõpuks raskelt kahjustada kogu piirkonna majanduslikku tasakaalu.

42

Prantsuse Vabariik toonitab, et SNCM‑i tegevuse ajutine või lõplik katkemine kahjustab oluliselt vähemalt lühiajaliselt mandriosa ja Korsika vahelisi laevaliine ning seetõttu Korsika territoriaalset ühendatust maismaaga, eelkõige laevaliinidel Marseille’ ja Korsika erinevate sadamate vahel, kuna eraalgatus ei suuda asendada SNCM‑i puudumist.

43

Prantsuse Vabariik täpsustab, et SNCM teenindab olulist osa laevaliinidest Korsika ja maismaa vahel, kuna kõnealuse äriühingu turuosa suurus on 34,2% reisijaveo ning 39% kaubaveo puhul. Ta lisab, et CMN teenindab vaid 40% nendest liinidest, mis kuuluvad põhiteenuse hulka. Ta märgib, et Corsica Ferries oli ainus, kes konkureeris SNCM‑iga ja CMN‑iga hankemenetluses avaliku teenindamise delegeerimise lepingu sõlmimiseks aastateks 2007–2013, mis välistab võimaluse, et mõni muu eraõiguslik äriühing osutab SNCM‑i pakutavat teenust, ning et igal juhul eeldab Corsica Ferries’e sekkumine alates Marseille’ sadamast, et kõnealune äriühing annab osa oma tegevusest üle sadamates, kus ta tegutseb, nimelt Nice ja Toulon, mis kahjustaks territoriaalset ühendatust Korsika ja nende kahe sadama vahel.

44

Meelde tuleb tuletada väljakujunenud kohtupraktikat, et ebaseadusliku abi kõrvaldamine selle tagasinõudmise teel on abi ebaseaduslikkuse tuvastamise loogiline tagajärg. ELTL artikli 108 lõike 2 alusel tehtud otsuse puhul, millega pannakse liikmesriigile kohustus ebaseaduslik abi tagasi nõuda, eeldatakse selle õiguspärasust ning vaatamata ELTL artikli 263 alusel tühistamishagi esitamisele jääb otsus oma kõigis osades adressaadi jaoks siduvaks (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑261/99, EU:C:2001:179, punktid 22 ja 26 ning seal viidatud kohtupraktika). Järelikult peab otsuse adressaadiks olev liikmesriik ELTL artikli 288 neljanda lõigu alusel võtma kõik otsuse täitmise tagamiseks sobivad meetmed.

45

Vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 14 lõikele 3 toimub abi tagasinõudmine viivitamata või sõltuvalt olukorrast abi tagasinõudmise otsuses ette nähtud tähtaja jooksul. Pärast määratud tähtaega hilinenult abi tagasinõudmine ei vasta EL toimimise lepingu nõuetele (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑353/12, EU:C:2013:651, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

46

Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et Prantsuse Vabariik ei võtnud ajaks, mil möödus vaidlusaluses otsuses määratud tähtaeg, nimelt 3. septembriks 2013 vajalikke meetmeid ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks. Alles 7. ja 19. novembril 2014 andis liikmesriik kaks korraldust SNCM‑ilt tagasi nõuda abi summas ligikaudu 198 miljonit eurot, mis on väiksem komisjoni nõutust, nimelt summas 220,224 miljonit eurot, ilma et ebaseaduslikku abi tegelikult tagasi oleks nõutud. Üksnes nende täitedokumentide väljastamist ei saa lugeda ebaseadusliku abi tagasinõudmiseks (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Slovakkia, C‑507/08, EU:C:2010:802, punkt 48).

47

Prantsuse Vabariigi ja SNCM‑i esitatud hagi vaidlusaluse otsuse tühistamiseks ei mõjuta käesolevat kohtuasja. Nagu see tuleneb ELTL artiklist 278, ei ole tühistamishagil peatavat toimet, kui Üldkohus ei ole otsustanud vastupidi (vt kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑232/05, EU:C:2006:651, punkt 60). Kuna Prantsuse Vabariigi taotlus vaidlusaluse otsuse täitmise peatamiseks jäeti Euroopa Kohtu apellatsioonimenetluses rahuldamata, ei takista liikmesriigi poolt tühistamishagi esitamine vaidlusaluse otsuse täitmist.

48

Väljakujunenud kohtupraktikast selgub, et välja arvatud juhud, mis puudutavad tagastamisotsuse tühistamist ELTL artikli 263 alusel, on ainsaks väiteks, millele liikmesriik saab komisjoni poolt ELTL artikli 108 lõike 2 alusel esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi vastu tugineda, niisuguse otsuse täitmise täielik võimatus, mille adressaat on liikmesriik (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑527/12, EU:C:2014:2193, punkt 48 ning seal viidatud kohtupraktika).

49

Täitmise täieliku võimatuse tingimus ei ole täidetud, kui kostjaks olev liikmesriik ainult teavitab komisjoni otsuse elluviimisel esinevatest õiguslikest, poliitilistest või praktilistest raskustest, tegelikult püüdmata asjaomastelt ettevõtjatelt abi tagasi nõuda ja esitamata komisjonile alternatiivseid võimalusi otsuse elluviimiseks, mis võimaldaksid neist raskustest üle saada (vt kohtuotsused komisjon vs. Kreeka, C‑415/03, EU:C:2005:287, punkt 43; komisjon vs. Poola, C‑331/09, EU:C:2011:250, punkt 70; komisjon vs. Itaalia, C‑305/09, EU:C:2011:274, punkt 33, ja komisjon vs. Itaalia, C‑243/10, EU:C:2012:182, punkt 41).

50

Käesoleval juhul esitab Prantsuse Vabariik kaht liiki argumente, mille eesmärk on see, et Euroopa Kohus tuvastaks vaidlusaluse otsuse täitmise täieliku võimatuse.

51

Esimene argument puudutab sotsiaalseid rahutusi, mis võivad alata pärast SNCM‑i sundlõpetamisest teatamist, mis võivad kahjustada avalikku korda ja seeläbi tuua kaasa Korsika territoriaalse ühendatuse katkemise maismaaga. Teises argumendis käsitletakse rahalisi raskusi, mille toob SNCM‑i kadumisel kaasa vajadus viia läbi menetlus, mille eesmärk on sõlmida uus avaliku teenindamise delegeerimise leping mõne muu ettevõtjaga, kui see on SNCM ning kellel tingimata ei pruugi kohe olla materiaalseid vahendeid ega inimressursse, et rahuldada avaliku teenindamise delegeerimise vajadusi. Vajadus kasutada niisugust menetlust võib vähemalt teatud ajaks kahtluse alla seada ka nimetatud territoriaalse ühendatuse.

52

Mis puudutab sotsiaalsete rahutuste võimalikku esinemist, mis võib kahjustada avalikku korda, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, nagu kohtujurist märgib oma ettepaneku punktis 86, et vastavate rahutuste korral on asjaomase liikmesriigi ülesanne võtta kõik meetmed liidu õiguse täieliku toime ja tõhususe saavutamiseks, et tagada selle õiguse nõuetekohane rakendamine kõigi ettevõtjate huvides, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et selle riigi tegevusega kaasneksid avaliku korra suhtes tagajärjed, millega ta oma vahendite abil toime ei tuleks (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑265/95, EU:C:1997:595, punktid 56 ja 57).

53

Käesoleval juhul ei tõenda Prantsuse Vabariik, et tema tegevusel lõpetada võimalikud avaliku korra rikkumised oleksid tagajärjed, millega ta oma vahendite abil toime ei tuleks. Isegi kui oletada, et Korsika laevaliinide kestev blokeerimine on tingitud õigusvastasest tegevusest, ei saa ühestki Prantsuse Vabariigi esitatud asjaolust järeldada, et Korsika ühendus maismaaga oleks muu laeva- või lennuliini kaudu võimatu, mis võimaldab saart esmatarbekaupadega varustada.

54

Lisaks tuleb märkida, et täitedokumendi väljastamine summas ligikaudu 198 miljonit eurot, seejärel Prantsuse valitsuse esitatud nõudeavaldus SNCM-i maksejõuetusmenetluses ei toonud kaasa erilisi rahutusi.

55

Eespool toodut arvestades ei saa võimalikke sotsiaalseid rahutusi või avaliku korra rikkumisi, millele käesolevas asjas viitas Prantsuse Vabariik, lugeda selliseks, mis toovad kaasa vaidlusaluse otsuse täitmise täieliku võimatuse.

56

Mis puudutab väidetavat ohtu, et territoriaalne ühendatus katkeb, mis võib aset leida SNCM-i võimaliku kadumise ja uue avaliku teenindamise delegeerimise lepingu sõlmimise vahelisel ajal, siis tuleneb kõigist Prantsuse Vabariigi esitatud andmetest, et SNCM-i tegevuse võimalik lõppemine võib küll lühiajaliselt kaasa tuua teatud languse Marseille ja Korsika sadamate vahelises laevaliikluses. Siiski ei too see liikmesriik välja asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et vastava langusega oleksid kaasnenud niisuguse ulatusega tagajärjed, mida võib lugeda vaidlustatud otsuse täitmise täielikuks võimatuseks.

57

Järelikult tuleb tõdeda, et Prantsuse Vabariik ei ole tõendanud, et tal oli täielikult võimatu ebaseaduslik abi tagasi nõuda, ning sellest järeldada, et liikmesriik rikkus tal lasuvat kohustust – nagu see on ette nähtud vaidlusaluse otsuse artikli 3 lõigetes 1–3 ning artiklis 4 – nõuda tagasi ebaseaduslikult välja makstud abi.

58

Vaidlusalune otsuse artikli 3 lõikes 4 on ette nähtud Prantsuse Vabariigi kohustus tühistada kõik abisummade väljamaksed alates sellest otsusest teatamise kuupäevast, milleks oli 3. mai 2013.

59

Komisjoni repliigis sisalduvatest asjaoludest, millele Prantsuse Vabariik vastu ei vaielnud, ilmneb aga, et viimane täitis selle kohustuse alles alates 23. juulist 2013, ning järelikult rikkus ta oma kohustusi ajavahemikus alates 3. maist 2013 kuni 23. juulini 2013.

60

Järelikult tuleb tõdeda, et kohustuse rikkumine on tuvastatud.

61

Vaidlusaluse otsuse artiklis 5 on Prantsuse Vabariigile ette nähtud kohustus kahe kuu jooksul alates otsusest teatamisest edastada teatud hulk teavet.

62

Kuna Prantsuse Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaja jooksul vajalikke meetmeid, et tühistada abi edasiste väljamaksete tegemine ning tagasi nõuda juba väljamakstud summad, on ta rikkunud ka vaidlusaluse otsuse artiklis 5 kindlaks määratud kohustust kahe kuu jooksul alates vaidlusalusest otsusest teatamisest teavitada komisjoni võetud meetmetest.

63

Järelikult tuleb tõdeda, et kohustuse rikkumine on tuvastatud.

64

Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb tõdeda, et kuna Prantsuse Vabariik ei võtnud ettenähtud tähtaja jooksul kõiki vajalikke meetmeid, et SNCM-ilt tagasi nõuda riigiabi, mis vaidlusaluse otsuse artikli 2 lõikega 1 tunnistati ebaseaduslikuks ja siseturuga kokkusobimatuks, ning kuna ta ei tühistanud ettenähtud tähtaja jooksul kõiki artikli 2 lõikes 1 osutatud abisummade väljamakseid ega teavitanud ettenähtud tähtaja jooksul komisjoni otsuse täitmiseks võetud meetmetest, siis on Prantsuse Vabariik rikkunud kohustusi, mis tal lasuvad ELTL artikli 288 neljanda lõigu ja selle otsuse artiklite 3–5 alusel.

65

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Prantsuse Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: