1.

Käesoleva kohtuasja alus on eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal Català de Contractes del Sector Públic (Hispaania) (Kataloonia riigihankekohus) seoses riigihanke vaidlustusega.

2.

Menetluses Euroopa Kohtus tekitas selle kohtu pädevus teatud kahtlusi Tribunal Català de Contractes del Sector Públic’i tunnuste seisukohast ja arvestades Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud kriteeriume eelotsusetaotluse esitanud kohtu kvalifitseerimiseks „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses; tähelepanu pälvis eelkõige eelotsusetaotluse esitanud organi „otsuste kohustuslikkuse” kriteerium.

3.

Tribunal Català de Contractes del Sector Públic on spetsialiseerunud kollegiaalne haldusorgan, kes on pädev käsitlema riigihangete vaidlustusi. Eriorganina ei ole ta siseriiklikus õiguses otseses mõttes kohus ja tema otsus on haldusmenetluse õiguskaitsevahendite osas lõplik. Peale selle on kaebuse esitamine sellele organile vabatahtlik, mis tõstatab küsimuse, kas teda saab kvalifitseerida „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses. See küsimus sunnib Euroopa Kohut nimelt tõlgendama oma keerukat kohtupraktikat eelotsusetaotluse esitanud organi „otsuste kohustuslikkuse” kohta.

4.

Vastavalt Euroopa Kohtu taotlusele pärast suulise menetluse alustamise otsust ja kohtuasja üleandmist käsitletakse käesolevas ettepanekus konkreetselt seda eelotsusetaotluse esitanud kohtu „otsuste kohustuslikkuse” kriteeriumi, mis pälvis Euroopa Kohtu erilist tähelepanu, ja teistele kriteeriumidele, mida analüüsitakse lühidalt. Ma ei käsitle seega eelotsusetaotluse esitanud organi esitatud sisulisi küsimusi.

5.

Consorci Sanitari del Maresme, kes soovis osaleda Corporació de Salut del Maresme i la Selva korraldatud tuumamagnetresonantsi teenuste riigihanke menetluses, esitas 10. detsembril 2013 Tribunal Català de Contractes del Sector Públicile vaidlustuse hankija hindamiskomisjoni otsuse peale, et teda lubataks nimetatud hankemenetlusse ( 2 ).

6.

Selle vaidlustuse raames otsustas Tribunal Català de Contractes del Sector Públic esitada Euroopa Kohtule viis eelotsuse küsimust ( 3 ).

7.

13. jaanuari 2015. aasta otsusega määras Euroopa Kohus kohtuasja kuuendale kojale ja otsustas Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõike 2 kohaldamisel kohtuistungit suuliste seisukohtade ärakuulamiseks mitte pidada. Ta otsustas peale selle, et kohtuasi lahendatakse ilma kohtujuristi ettepanekut esitamata.

8.

Ometi tekitas eelotsusetaotluse esitanud organi kohtuasutuse laad kahtlusi seoses Euroopa Kohtu pädevusega.

9.

Euroopa Kohus taotles seega 9. veebruaril 2015 selgitusi Tribunal Català de Contractes del Sector Públicilt, kes vastas 12. veebruari 2015. aasta kirjaga, mis saabus Euroopa Kohtusse 17. veebruaril 2015.

10.

Kuna Euroopa Kohus peab vajalikuks arutada põhjalikult Tribunal Català de Contractes del Sector Públici ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi kohtuks” kvalifitseerimise küsimust, andis ta kohtuasja üle suurkojale ja leidis, et oli vajalik korraldada kohtuistung, et võimaldada pooltel väljendada oma võimalikke seisukohti Tribunal Català de Contractes del Sector Públici esitatud eelotsusetaotluse vastuvõetavuse küsimuses. Järelikult andis Euroopa Kohus korralduse arutelusid uuendada, et kontrollida oma pädevust käesolevas asjas.

11.

Kohtuistung peeti 12. mail 2015 Hispaania valitsuse ja Euroopa Komisjoni osavõtul. Itaalia valitsus, kes esitas kirjalikud seisukohad sisuliste küsimuste kohta, ei olnud kohtuistungil esindatud.

12.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus, selleks et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast „kohut” ELTL artikli 267 tähenduses, arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus ( 4 ). Pealegi võib liikmesriigi kohus saata asja Euroopa Kohtule vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja see kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi ( 5 ).

13.

Sellisel juhul tuleb rõhutada, et asjaolu, et siseriiklikku organit ei kvalifitseerita otseses mõttes kohtuks siseriikliku õiguse alusel, ei ole iseenesest määrav, sest mõiste „kohus” ELTL artikli 267 tähenduses on liidu õiguse autonoomne mõiste. Nimelt otsustas Euroopa Kohus, et see mõiste võib hõlmata ka organeid, kes ei ole siseriikliku õiguse tähenduses kohtud ( 6 ) ega kuulu liikmesriigi kohtusüsteemi ( 7 ). Seega omistas Euroopa Kohus määravat tähtsust mitte organi õiguslikule kvalifitseerimisele, vaid pigem selle sisulistele tunnustele ( 8 ), millest tulenevalt hinnatakse eelotsusetaotluse esitanud organi struktuurilisi ja funktsionaalseid tunnuseid.

14.

Hispaania valitsus kinnitas kohtuistungil, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públic on nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi 89/665/EMÜ riiklike tarne‑ ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus‑ ja haldusnormide kooskõlastamise kohta ( 9 ) artikli 2 lõike 9 esimese lõigu tähenduses „järelevalveasutus”, kes võib selle artikli kohaselt olla muu kui kohtuasutus ( 10 ). Euroopa Kohtule esitatud andmetest nähtub samuti, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públic’i otsus ammendab „haldusmenetluse õiguskaitsevahendid”.

15.

Minu arvates ei ole need siseriiklikust õigusest tulenevad elemendid määravad, kui eelotsusetaotluse esitanud organi tunnused näitavad, et ta vastab Euroopa Kohtu praktikas kehtestatud kriteeriumidele – mis on nimetatud käesoleva ettepaneku punktis 12 – selleks, et teda saaks kvalifitseerida „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses.

16.

Konkreetselt riigihangete õigusliku raamistiku kohta on liidu seadusandja, arvestades selle valdkonna tähtsust siseturu jaoks ja eelkõige liikumise põhivabaduste austamiseks, siseriiklikud õigusaktid selles suhtes ulatuslikult ühtlustanud. Erandina ühtlustati direktiivi 89/665 sätetega suurel määral ka isikute õiguskaitse ja sellest lähtuvalt ei kuulu see enam ainult liikmesriikide menetlusautonoomia alla, nagu on ette nähtud tõhususe ja võrdväärsuse põhimõtetega ( 11 ).

17.

Seega võtavad liikmesriigid vastavalt direktiivi 89/665 artikli 1 lõike 1 kolmandale lõigule seoses direktiivi 2004/18 reguleerimisalasse kuuluvate riigihankelepingute sõlmimise menetlustega vajalikud meetmed tagamaks, et tellijate otsuseid saaks läbi vaadata tõhusalt ning eelkõige võimalikult kiiresti, kooskõlas nimetatud direktiivi artiklites 2–2f sätestatud tingimustega, kui kõnealused otsused on vastuolus riigihankeid reguleeriva liidu õigusega või seda õigust rakendavate siseriiklike eeskirjadega. Need õiguskaitsevahendid võivad hõlmata nii kaebust siseriiklikele kohtutele kui ka kaebusi direktiivi 89/665 artikli 2 lõike 9 esimeses lõigus nimetatud kohtulaadsetele organitele.

18.

Sellega seoses tekib küsimus, kas kohastel juhtudel mõiste „kohus” ELTL artikli 267 tähenduses tõlgendamisel tuleks arvesse võtta asjaolu, et asjaomane organ on asutatud selleks, et võimaldada liikmesriigil kinni pidada talle direktiivi 89/665 sätetest tulenevatest kohustustest. Sageli tuleb tegelikult liidu õigust riigihangete valdkonnas just tõlgendada nendel kohtulaadsetel asutustel ja mõnikord peaaegu ainsana – kui nende otsused ei ole praktikas kaevatavad tavakohtusse.

19.

Tuleb märkida, et oma kohtupraktikas ELTL artikli 267 tõlgendamise kohta, mis on enamjaolt kehtestatud pärast direktiivi 89/665 vastuvõtmist, on Euroopa Kohus neid kriteeriume mõiste „kohus” kohta ELTL artikli 267 tähenduses juba kohaldanud paindlikult ( 12 ), mis on võimaldanud mitmesugustel liikmesriikide poolt ka riigihankesektoris ette nähtud läbivaatamisorganitel esitada eelotsuse küsimusi Euroopa Kohtule ( 13 ). Muutes kriteeriumeid, millele on allutatud „kohtu” staatuse tunnustamine, suhteliseks, on Euroopa Kohus käsitanud kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses ka haldusorganeid, kes teevad liidu õiguse eri valdkondades otsuseid viimases astmes ( 14 ).

20.

Arvestades, et mulle näib, et Euroopa Kohus on selles valdkonnas juba vastu võtnud ELTL artikli 267 piisavalt paindliku tõlgenduse selleks, et tagada liidu õiguse sätete ühetaoline tõlgendamine riikide tasandil, leian, et direktiivi 89/665 sätted või asjaolu, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públic on pädev otseselt riigihankevaldkonnas, ei mõjuta eriliselt ELTL artikli 267 kohaldamist käesoleval juhul.

21.

Tribunal Català de Contractes del Sector Públici õigusliku aluse kohta tuleneb nii tema vastusest Euroopa Kohtu selgituste taotlusele kui ka kohtuistungil Hispaania valitsuse esitatud seisukohtadest, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públici asutas Kataloonia autonoomne piirkond Hispaania õiguses ette nähtud seadusandliku eripädevuse kohaldamisel ( 15 ).

22.

See organ loodi kõigepealt üheisikulise organina nimega Órgano Administrativo de Recursos Contractuales de Cataluña (Kataloonia lepinguvaidluste organ) 27. juuli 2011. aasta maksu‑ ja finantsmeetmete seaduse 7/2011 ( 16 ) neljanda lisasättega. Kuna Órgano Administrativo de Recursos Contractuales de Cataluña pädevusse kuuluvate asjade maht suurenes ja need muutusid üha spetsiifilisemaks, muudeti see 3. septembri 2013. aasta dekreediga 221/2013 ( 17 ) kollegiaalseks organiks nimega Tribunal Català de Contractes del Sector Públic. See dekreet sisaldab sätteid eelkõige Tribunal Català de Contractes del Sector Públici asutamise, pädevuse ja koosseisu kohta. Seega on selle organi õigusliku aluse kriteerium selgelt täidetud.

23.

Peale selle vastab Tribunal Català de Contractes del Sector Públic riigihangete valdkonnas vaidluste kohtuliku lahendamise süsteemi elemendina alalisuse nõudele ( 18 ). Nimelt, kuigi nimetatud kohtu liikmed nimetatakse ametisse viieks aastaks ametiaja pikendamisega ( 19 ), on see avalik-õigusliku organina siiski alaline ning ei ole seega konkreetse kohtuvaidluse jaoks asutatav ad hoc instants.

24.

Ühelt poolt tuleb Tribunal Català de Contractes del Sector Públicis vaidlustusega algatatud menetluse võistlevuse kohta kohe alguses meelde tuletada, et võistleva menetluse nõue ei ole absoluutne kriteerium ( 20 ). Seda arvestades on pooltel vastavalt kuninga seadusandliku dekreedi 3/2011 artiklile 46 võimalus esitada seisukohti ja tõendeid kohtuvaidlust lahendama pädevale organile. Tribunal Català de Contractes del Sector Públici puhul reguleerivad riigihankelepingute sõlmimise vaidlustuste menetluse käiku vastavalt dekreedi 221/2013 artiklile 14 riigihanke õigusaktide aluseeskirjad, nende õigusaktide rakendamist tagavad eeskirjad ja nimetatud dekreedis sätestatud menetluseeskirjad ning riigiasutuste õiguskorra ja üldõiguse haldusmenetluse suhtes kohaldatavad õigusnormid.

25.

Peale selle, kuna Tribunal Català de Contractes del Sector Públicile antakse riigihangete vaidlustuste raames selgelt lahendada vaidlused ühelt poolt hankija kui vastustaja ja teiselt poolt menetlust algatava pakkuja vahel, leian, et menetluse võistlevuse tingimus on antud juhul täidetud.

26.

Teiselt poolt teostab eelotsusetaotluse esitanud organ tema enda esitatud andmete põhjal riigihankealaste otsuste seaduslikkuse kontrolli. Tuleb meelde tuletada, et sellised organid nagu Tribunal Català de Contractes del Sector Públic asutati Hispaanias selleks, et täita direktiivist 89/665 tulenevaid kohustusi, nimelt kohustust tagada, et tellijate otsuseid saaks riigihankelepingute sõlmimise menetlustes tõhusalt läbi vaadata, kui kõnealused otsused rikuvad riigihankeid reguleerivat liidu õigust või seda õigust rakendavaid siseriiklikke eeskirju. Seega kohaldab Tribunal Català de Contractes del Sector Públic kui selliseid vaidlustusi lahendama pädev organ ilmselgelt õigusnorme.

27.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt tähendab mõiste „sõltumatus”, mis on õigusemõistmisele loomupärane, eelkõige seda, et asjaomane organ tegutseb selle otsuse, mille peale kaebus on esitatud, vastu võtnud asutuse suhtes kolmanda isikuna ( 21 ). See mõiste sisaldab kahte aspekti. Esimene, väline aspekt eeldab, et organ oleks kaitstud väljastpoolt tuleva sekkumise või surve eest, mis võiks ohtu seada selle liikmete otsustamise sõltumatuse neile lahendamiseks antud vaidluste suhtes. Teine, sisemine aspekt on seotud erapooletuse mõistega ja selle eesmärk on võrdse distantsi säilitamine menetlusosaliste ja nende vastavate huvide vahel menetluse eset arvestades. See aspekt eeldab, et peetakse kinni objektiivsusest ja vaidluse lahendamisel ei võeta arvesse ühtegi huvi, mis ei ole rangelt seotud õigusnormi kohaldamisega ( 22 ).

28.

Need sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles suhtes, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust, ja selles suhtes, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne ( 23 ). Kohtupraktikas loetakse eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse tingimust täidetuks nimelt vaid juhul, kui selle organi liikmete tagasikutsumise põhjused on kindlaks määratud sõnaselgete õigusnormidega ( 24 ).

29.

Mulle näib, et käesoleval juhul on need eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse tingimused täidetud. Nimelt on vastavalt dekreedi 221/2013 artiklile 2 pealkirjaga „Õiguslik olemus”, mis käsitleb Tribunal Català de Contractes del Sector Públici asutamist, „Tribunal spetsialiseerunud kollegiaalne haldusorgan, kes täidab oma ülesandeid täiesti sõltumatult, objektiivselt ja erapooletult, ei allu mingitele hierarhilistele sidemetele ega saa mingeid juhiseid asjaomaste riigiasutuste organitelt”.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud organi koosseisu kohta näeb dekreedi 221/2013 artikkel 5 ette, et koosseisu kuuluvad president ja kaks hindajatena tegutsevat isikut, kelle nimetab riigihankelepingute sõlmimise kriteeriumide kehtestamise, juhtimise ja kontrollimise alal pädeva talituse vastutav isik. Tribunali liikmeks olemiseks nõutavad tingimused on loetletud dekreedi 221/2013 artiklis 6. Tuletan meelde, et liikmed nimetatakse ametisse viieks aastaks ametiaja pikendamisega ( 25 ), mille vältel on Tribunali liikmeks nimetatud ametnikud halduslikult lähetuses, see tähendab, et nad pühenduvad ainult oma ülesandele Tribunal Català de Contractes del Sector Públicis ( 26 ). Dekreedi 221/2013 artikli 8 lõike 4 kohaselt ei saa selle organi liikmeid ametist eemaldada, kuid neid saab teatavatel nimetatud artiklis ( 27 ) sõnaselgelt loetletud põhjustel ametist vabastada või tagasi kutsuda. Dekreedi 221/2013 artikkel 11 sisaldab erinorme hääletamisest loobumise või ametist taandamise aluste kohta.

31.

Kuigi Tribunal Català de Contractes del Sector Públic kuulub „riigihankelepingute sõlmimise kriteeriumide kehtestamise, juhtimise ja kontrollimise alal pädeva talituse” juurde, ei allu ta mingisugusele hierarhilisele sidemele ega saa mingeid juhiseid asjaomaste riigiasutuste organitelt ( 28 ). Tribunal Català de Contractes del Sector Públic on oma otsuseid vastu võttes olemasolevate huvide suhtes kolmandaks isikuks ning ta on seega erapooletu, nagu nõutud ( 29 ).

32.

Lõpuks tuleb märkida, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públic ei ole kostja staatuses, kui tema otsuseid vaidlustatakse ( 30 ). Mõistagi võib Tribunali otsuste ja aktide peale esitada halduskaebust, kuid tegemist on teise astme kohtuliku kaitsega, mistõttu ei tähenda see, et selle organi otsused ei oleks olemuslikult kohtulikud ELTL artikli 267 tähenduses. Eelotsusetaotluse esitanud organi otsuseid ei saa halduskorras läbi vaadata ( 31 ).

33.

Minu arvates on eelotsusetaotluse esitanud organi puhul seega sõltumatuse kriteerium, nagu see tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, täidetud.

34.

Euroopa Kohtus tekitab Tribunal Català de Contractes del Sector Públici ELTL artiklit 267 käsitleva kohtupraktika kohaselt ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi kohtuks” kvalifitseerimise suhtes kõigepealt kahtlusi just eelotsusetaotluse esitanud organi „otsuste kohustuslikkus”. Tuletan meelde, et sellisel juhul on põhiküsimus, kas asjaolu, et kaebuse esitamine eelotsusetaotluse esitanud organile ei ole ainus kättesaadav õiguskaitsevahend, välistab vaatamata sellele, et tema otsus on siduv, võimaluse kvalifitseerida seda organit „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses.

35.

Nimelt ilmneb Euroopa Kohtul olevatest andmetest, et kaebus Tribunal Català de Contractes del Sector Públicile on alternatiivne kaebus. Selle organi sõnul võib kaebaja valida ( 32 ) Tribunal Català de Contractes del Sector Públicile esitatud vaidlustuse ja halduskaebuse vahel, kuid tema valik on siduv haldusasutusele, kes ei saa sellest kõrvale kalduda ( 33 ). Seevastu 30. oktoobri 2007. aasta seaduses 31/2007 vee‑, energeetika‑, transpordi‑ ja postiteenuste sektoris hankelepingute sõlmimise menetluste kohta ( 34 ) ette nähtud erisektorite puhul ei ole otse halduskaebuse esitamise õigust ette nähtud. Seega nende sektorite jaoks ei ole vaidlustus alternatiiv, sest enne tavalistesse pädevatesse halduskohtutesse kaebamist on vaja pöörduda selliste läbivaatamisasutuste poole nagu Tribunal Català de Contractes del Sector Públic.

36.

Kuna käesolevas kohtuasjas ei puuduta põhikohtuasi seaduses 31/2007 ette nähtud ja käesoleva ettepaneku punktis 35 nimetatud erisektoreid, näib mulle seega, et kohaldada tuleb tavapärast korda.

37.

Õigupoolest tuleb meelde tuletada, et organile Euroopa Kohtult eelotsusetaotluse taotlemise õiguse andmine määratakse kindlaks nii struktuuriliste kui ka funktsionaalsete kriteeriumide järgi. Sellisel juhul võib siseriiklik organ olla ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi kohus”, kui ta täidab kohtulikke ülesandeid, kuid mitte siis, kui ta täidab muid, näiteks haldusülesandeid ( 35 ). Siit tulenevalt on selleks, et teha kindlaks, kas liikmesriigi organit, millele seadus annab erinevat laadi ülesanded, tuleb pidada ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi kohtuks”, vaja kontrollida, mis laadi ülesandeid ta täidab konkreetses õiguslikus kontekstis, millega seoses ta Euroopa Kohtu poole pöördub ( 36 ).

38.

ELTL artikli 267 tähenduses „liikmesriigi kohtu” muude kriteeriumidena on Euroopa Kohtu praktikas välja arendatud eelotsusetaotluse esitanud organi „otsuste kohustuslikkuse” kriteerium. Tuleb märkida, et selle mõiste kasutamine Euroopa Kohtu praktikas ei ole olnud alati väga järjekindel. Sageli ei nimeta Euroopa Kohus seda kriteeriumi sõnaselgelt ja vähemalt prantsuse keeles ei ole selle mõiste kasutamine täiesti probleemitu. Seda eelotsusetaotluse esitanud organi „otsuste kohustuslikkuse” mõistet kasutati minu arvates sellisena esimest korda kohtuotsuses Dorsch Consult ( 37 ), kuigi terminit „otsuste kohustuslikkus” on kasutatud enne seda, et põhjendada tuvastust, mille kohaselt eelotsusetaotluse esitanud organ on küll „liikmesriigi kohus” ELTL artikli 267 tähenduses ( 38 ).

39.

Kohtuotsuses Dorsch Consult ( 39 ) eristas Euroopa Kohus otsuste „kohustuslikkuses” kahte aspekti: ühelt poolt ongi organ, kelle asi lahendada antakse, tegelikult ainus võimalik õiguskaitsevahend ja teiselt poolt teeb organ, kellele asi lahendada antakse, siduvaid otsuseid ( 40 ). Nimetatud kohtuasjas ei tulnud Euroopa Kohtul siiski kriteeriumi selgelt täpsustada, eelistades ühte või teist tõlgendust, sest sel juhul oli asjaomase organi otsus „kohustuslik” mõlemas eespool nimetatud tähenduses ( 41 ).

40.

Samamoodi nagu kohtujuristid Ruiz‑Jarabo Colomer, Kokott ja Szpunar leian ka mina, et sõna „kohustuslik” peab pigem viitama asjaolule, et eelotsusetaotluse esitanud organi otsused on siduvad, kui sellele, et kaebus sellele organile on ainus võimalik õiguskaitsevahend ( 42 ).

41.

Nimelt käsitas Euroopa Kohus kohtuotsuses Emanuel ( 43 ) liikmesriigi kohtuna ELTL artikli 267 tähenduses kaubamärgiregistri otsuste peale esitatud kaebusi lahendama määratud isikut, kes jagas seda pädevust tavakohtuga ja kelle poole pöördumine sõltus hagejast, kellel oli õigus valida, millisele õigustmõistvale instantsile oma kaebus esitada. Selle isiku otsused olid siduvad ( 44 ).

42.

Samamoodi kvalifitseeris Euroopa Kohus kohtuotsuses Ascendi Beiras Litoral e Alta, Auto Estradas das Beiras Litoral e Alta ( 45 )„kohustuslikuks” otsused, mida teeb Tribunal Arbitral Tributário (Portugal), kes oli alternatiivne kohtuvaidluste lahendamise võimalus maksuvaidluste alal ja kelle otsused olid pooltele siduvad. Maksuvaidlustes, nagu kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, võis maksumaksja pöörduda kas halduskohtusse või nõuda maksuvaidlusi lahendava vahekohtu asutamist, kusjuures maksuhaldur oli kohustatud tema otsusega nõustuma. Maksuasjade vahekohtumenetlus ei olnud seega mitte täiendav õiguslik vahend maksumaksja käsutuses, vaid tõeline alternatiiv tavalisele kohtule ( 46 ).

43.

Seega nähtub eespool viidatud kohtuotsustest, et kitsas mõttes kohtulikule vahendile alternatiivse õiguskaitsevahendi olemasolu ei välista Euroopa Kohtu hinnangul tingimata, et organit, kellele see alternatiivne kaebus esitatakse, saaks kvalifitseerida „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses ( 47 ). See alternatiivne õiguskaitsevahend võib olla tavakohtust erinevat laadi, nagu seda on maksuvahekohus halduskohtule esitatud kaebuse suhtes. Kuigi seda, et olemas on ainult üks õiguskaitsevahend, on nimetatud mitmes Euroopa Kohtu otsuses, samas kui nendes kohtuotsustes kõne all olev õiguskaitsevahend oli tõepoolest ainus võimalik õiguskaitsevahend, ei ole Euroopa Kohus kunagi leidnud, et eelotsusetaotluse esitanud organit võiks mitte pidada „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses üksnes põhjusel, et asjaomases valdkonnas on mitu võimalikku õiguskaitsevahendit ( 48 ).

44.

Peale selle näib mulle, et Euroopa Kohus on seda kriteeriumi algusest peale kasutanud selleks, et välistada klassikalises tähenduses eraõiguslikud vahekohtud, isegi kui „otsuste kohustuslikkuse” kriteeriumile kui sellisele ei ole viidatud ( 49 ). Nii ei ole kohtupraktika kohaselt konventsionaalne vahekohus ELTL artikli 267 tähenduses liikmesriigi kohus, kuna lepingupooltel ei ole õiguslikku ega faktilist kohustust anda oma erimeelsusi vahekohtu lahendada ning asjaomase liikmesriigi ametiasutused ei ole seotud vahekohtutee valimisega ning neil ei ole ka võimalust omal algatusel sekkuda vahekohtuniku juures toimuvasse ( 50 ). Seevastu on Euroopa Kohus siiski tunnistanud vastuvõetavaks eelotsuse küsimused, mille oli talle esitanud õiguslikul alusel tegutsev vahekohus, mille otsused olid pooltele siduvad ja mille pädevus ei sõltunud poolte kokkuleppest ( 51 ).

45.

Sellest lähtuvalt on asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud organi otsus on siduv, tegelikult vajalik kriteerium selleks, et seda organit saaks kvalifitseerida „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses, kuid sellest iseenesest ei piisa selleks, et kvalifitseerida selle organi otsust ELTL artiklit 267 käsitleva kohtupraktika tähenduses „kohustuslikuks”. Sellisel juhul on samuti oluline, et kõnealune organ oleks seadusega ette nähtud organ, kelle pädevus ei sõltu poolte tahtest ( 52 ). Tuletan meelde, et minu arvates ei ole siiski vajalik, et kaebus sellele organile oleks ainus võimalik õiguskaitsevahend.

46.

Kui õigeks peetakse vastupidist lähenemisviisi, siis võiks teoreetiliselt tõstatada küsimuse Hispaania halduskohtute „otsuste kohustuslikkusest” riigihankeküsimustes otse neile tavahalduskohtutele esitatud halduskaebuse raames. Mulle näib, et sellises olukorras ei saaks halduskohtu otsust kvalifitseerida „kohustuslikuks”, sest halduskaebus ei oleks ainus olemasolev õiguskaitsevahend ( 53 ).

47.

Mulle omakorda näib, et eelised seoses ELTL artikli 267 tõlgendamisega nii, et see võimaldab käsitada sellist eelotsusetaotluse esitanud organit nagu Tribunal Català de Contractes del Sector Públic „liikmesriigi kohtuna”, vaatamata sellele, et on olemas alternatiivne õiguskaitsevahend, on olulisemad kui võimalikud puudused. Nimelt võimaldab õigus valida mitme õiguskaitsevahendi hulgast õigussubjektidel neile konkreetsel juhul kõige sobivama õiguskaitsevahendi ( 54 ). Riigihankealaste vaidlustusemenetluste eest vastutavad instantsidel nagu Tribunal Català de Contractes del Sector Públic võivad olla märkimisväärsed teadmised, mis võimaldavad neil lahendada neile esitatud vaidlusi kiiresti ja asjatundlikult. Ka riigihangete valdkonnas on siiski võimalik, et teatavad kaebused on pigem seotud üldise haldusõiguse küsimustega. Sel juhul oleks kohustuslik pöördumine spetsialiseerunud läbivaatamisasutuse poole tarbetu, kui tavahalduskohus oleks rohkem kvalifitseeritud vaidlust lahendama ( 55 ).

48.

Tribunal Català de Contractes del Sector Públici otsused on – tuleb märkida – pooltele siduvad ja täitmisele pööratavad ( 56 ). Neil on seega sama mõju mis esimese astme halduskohtu tehtud otsustel, isegi kui kaebus esitatakse vastavale kõrgemale halduskohtule. Mulle näib, et kui halduskohtule kaebust ei esitata, siis on Tribunal Català de Contractes del Sector Públici otsus siduv ja lõplik hankija ja pakkuja vahelise vaidluse lahendus ( 57 ). Nii on otsustele iseloomulik res judicata põhimõtte mõjuga analoogne jõud.

49.

Kõigest eelnevast järeldub, et Tribunal Català de Contractes del Sector Públic, kui siseriikliku õigusaktiga asutatud spetsialiseerunud kollegiaalne haldusorgan, mille seaduslik pädevus ei sõltu poolte tahtest ja kes teeb siduvaid otsuseid, vastab kohtupraktikas kehtestatud kriteeriumidele selleks, et seda kvalifitseerida „liikmesriigi kohtuks” ELTL artikli 267 tähenduses. Selles organis on pooleli vaidlus ja tal tuleb otsus teha menetluses, mille tulemusel tehtud otsus on kohustuslik. Sellest lähtuvalt on Euroopa Kohus pädev otsustama selle organi esitatud eelotsuse küsimuste üle ja eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

50.

Esitatud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada ennast pädevaks otsustama Tribunal Català de Contractes del Sector Públici esitatud eelotsuse küsimuste üle.