Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T‑96/13,

Rot Front OAO , asukoht Moskva (Venemaa), esindaja: advokaat B. Térauda, hiljem advokaadid O. Spuhler ja M. Geitz,

hageja,

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) , esindaja: D. Walicka,

kostja,

teine pool Siseturu Ühtlustamise Ameti apellatsioonikoja menetluses oli,

Rakhat AO , asukoht Almatõ (Kasahstan),

mille ese on hagi Siseturu Ühtlustamise Ameti teise apellatsioonikoja 28. novembri 2012. aasta otsuse (asi R 893/2012-2) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust Rot Front OAO ja Rakhat AO vahel,

ÜLDKOHUS (esimene koda),

koosseisus: president H. Kanninen, kohtunikud I. Pelikánová ja E. Buttigieg (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik I. Dragan,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. veebruaril 2013,

arvestades Siseturu Ühtlustamise Ameti kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 31. mail 2013,

arvestades repliiki, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 2. augustil 2013,

arvestades 20. märtsil 2015 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Vaidluse taust

1. Rakhat AO esitas 26. novembril 2010 nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1) alusel Siseturu Ühtlustamise Ametile (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (edaspidi „ühtlustamisamet”) ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse.

2. Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:

>image>1

3. Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbivaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 29 ja 30 ning vastavad neis klassides järgmisele kirjeldusele:

– klass 29: „puuviljadest valmistatud suupisted, keedis, moosid, tuhksuhkurdatud puuviljad, tarretised, puuviljamass, puuviljatarretised, puuviljalõigud, eelkõige kuivatatud või tuhksuhkurdatud, konservitud või tuhksuhkurdatud puuviljad, puuviljad alkoholis, röstitud mandlid, röstitud sarapuupähklid, kuivikud, kookoslaastud”;

– klass 30: „kondiitritooted, maiustused, ka jõulupuumaiustused, pralineed, jäätised, mahlajäätised, popkorn, pudingid, šokolaad, ka vedela, eelkõige alkoholi sisaldava täidisega šokolaadid, tabletikujulised maiustused, martsipan, mandlimaiustused, marmelaad, pumatikompvekid, pähklikompvekid, maiustused, karamallkompvekid, šokolaad, šokolaadigarniirid, šokolaad ploki, tahvli või lehe kujul, eelkõige pumatišokolaad, täidetud šokolaad, šokolaad või pralineed, millesse on segatud ka kreeka pähkleid või muid puuvilju, likööri või siirupit; kompvekid, dražeed, närimiskumm; geelkommid; vahukommimaiustused; lagritsamahl; lagrits; martsipanipasta; pähklimaiustus”.

4. Ühenduse kaubamärgi taotlus avaldati 28. jaanuari 2011. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 2011/019.

5. Hageja Rot Front OAO esitas 14. aprillil 2011 määruse nr 207/2009 artikli 41 alusel taotletava kaubamärgi registreerimisele eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas vastulause.

6. Vastulause põhines registreerimata kujutismärgil, mida on Kreekas ja Saksamaal kaubandustegevuse käigus kasutatud teatavate kompvekkide suhtes ning mis on kujutatud järgmiselt:

>image>2

7. Vastulause esitamise alusena tugineti määruse nr 207/2009 artikli 8 lõikele 4.

8. Vastulausete osakond lükkas 12. aprilli 2012. aasta otsusega vastulause tagasi. Ta leidis sisuliselt, et hageja ei ole tõendanud, et ta on Saksa õiguse alusel, mis varasemat registreerimata kaubamärki kaitseb, omandanud õiguse taotletava kaubamärgi kasutamist keelata. Arvestades eelkõige Saksamaa kompvekituru suurust, ei ole kõnealuste kaupade müügi koguse suhtelise piiratuse tõttu võimalik tõendada, et varasem kaubamärk on omandanud asjaomase avalikkuse seas, kelle hulka kuulub kogu Saksamaa elanikkond, piisava tuntuse („Verkehrsgeltung”) 25. oktoobri 1994. aasta Gesetz über den Schutz von Marken und sonstigen Kennzeicheni (seadus kaubamärkide ja muude eristavate tähiste õiguskaitse kohta, Bundesgesetzblatt . I, lk 3082, edaspidi „Markengesetz”) § 4 lõike 2 tähenduses.

9. Hageja esitas 7. mail 2012 ühtlustamisametile vastulausete osakonna otsuse peale määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 alusel kaebuse.

10. Ühtlustamisameti teine apellatsioonikoda jättis vastulausete osakonna otsuse 28. novembri 2012. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus”) jõusse. Kõigepealt leidis ta, et kuna hageja ei ole esitanud tõendeid varasema registreerimata kaubamärgi sellise kasutamise kohta Kreekas, mis on ulatuslikum kui kohaliku tähtsusega määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses, siis on vastulause vastuvõetamatu või igal juhul põhjendamatu niivõrd, kuivõrd vastulause tugines sellele varasemale õigusele. Seejärel märkis apellatsioonikoda, et taotletava kaubamärgi registreerimisele vastuväite esitamiseks peab hageja tõendama, et ta on omandanud õiguse keelata viimase kasutamist enne selle registreerimise kuupäeva vastavalt Saksa õigusnormidele, kus varasemat registreerimata kaubamärki on samuti kasutatud. Sellega seoses peab ta tõendama, et oluline osa asjaomasest avalikkusest teab, et see kaubamärk kuulub hagejale Markengesetzi § 4 lõike 2 tähenduses. Apellatsioonikoda järeldas vastulausete osakonna eeskujul, et arvestades asjaolu, et kõnealused kaubad on laiatarbekaubad, mida ostab lai avalikkus, koosneb asjaomane avalikkus Saksamaa elanikkonnast tervikuna. Asjaolu, et kaubamärk on kirjutatud kirillitsas või et kõnealuseid kaupu turustatakse Saksamaal kaupluste kaudu, kelle kliendid on peamiselt vene keelt kõnelevad tarbijad, ei võimalda apellatsioonikoja sõnul järeldada, et asjaomane avalikkus koosneb üksnes neist vene keelt kõnelevatest tarbijatest. Lõpuks leidis apellatsioonikoda, et isegi kui hageja poolt kompvekkide varasema kaubamärgi all müügi koguse kohta esitatud tõendid on vastuvõetavad, ei ole selleks, et teha kaubamärgi mõju Saksa asjaomasele avalikkusele kindlaks, muu teabe puudumisel igal juhul võimalik selle müügi mahtu hinnata. Sellest tulenevalt järeldas apellatsioonikoda, et hageja ei ole tõendanud, et registreerimata varasem kaubamärk on avalikkusest olulise osa silmis Saksa õiguse tähenduses tuntud kui talle kuuluv kaubamärk, ning seega ei ole ta täitnud üht määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tingimust, nimelt, et ta on omandanud selle kaubamärgi alusel ning nimetatud tähisele kohaldatavate liikmesriigi õigusaktide kohaselt õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine.

Poolte nõuded

11. Hageja palub Üldkohtul:

– tühistada vaidlustatud otsus;

– mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

12. Ühtlustamisamet palub Üldkohtul.

– jätta hagi rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

13. Ühtlustamisamet vaidles kostja vastuses vastu esiteks teatavate hagiavaldusele lisatud tõendite vastuvõetavusele, kuna need tõendid esitati esimene kord Üldkohtus, ning teiseks teatavatele hagiavalduses esitatud viidetele siseriiklikule kohtupraktikale ja õigusdoktriinile, sest nende puhul on tegemist uute asjaoludega.

14. Vastates Üldkohtu kirjalikule küsimusele ning kohtuistungil esitatud küsimusele, võttis ühtlustamisamet oma vastuväite esimest korda Üldkohtus esitatud siseriiklike kohtute otsuste ja õigusdoktriini ning hageja poolt nende kohta tehtud viidete vastuvõetavuse kohta osaliselt tagasi.

15. Igal juhul tuleb siinkohal meenutada, et isegi kui teatavad siseriiklike kohtute otsused ning õigusdoktriini käsitlevad teosed on hageja esitanud esimest korda Üldkohtus, on viimasel õigus neile viidata, kuna tegemist on dokumentide ja argumentidega siseriiklike õigusnormide ning siseriiklike kohtute õigusmõistmise praktika kohta. Kohtupraktikast nähtub, et ei pooltel ega Üldkohtul endal ei peaks olema siseriikliku õiguse tõlgendamisel, millele nagu käesoleval juhul Euroopa Liidu õigus viitab (vt punkt 19 edaspidi), takistusi siseriiklike õigusnormide, kohtupraktika või õigusdoktriini kasutamisel, kuna küsimuse all ei ole apellatsioonikojale konkreetse siseriikliku kohtuots use faktiliste asjaolude arvestamata jätmise etteheitmine, vaid selle ette heitmine, et apellatsioonikoda ei ole viidanud siseriikliku õiguse normi väära kohaldamise kohta esitatud väite toetuseks kohtupraktikale ja õigusdoktriinile (vt selle kohta kohtuotsus, 12.7.2006, Vitakraft-Werke Wührmann vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Johnson’s Veterinary Products (VITACOAT), T‑277/04, EKL, EU:T:2006:202, punktid 70 ja 71).

16. Lahtine on veel küsimus, kas hagiavalduse lisas A.5 esitatud tõendid on vastuvõetavad. Hageja väidab, et need tõendid tuleb lugeda vastuvõetavaks, kuna nendega ei esitata uut argumenti võrrelduna nendega, mis juba tulenevad muudest ühtlustamisametile esitatud tõenditest.

17. Hagiavalduse lisas A.5 esitatud tõendid seisnevad venekeelses artiklis „Vene selvehallid Saksamaal: samovar – ilma Tulasse minemata”, millele on lisatud selge tõlge inglise keelde, avaldatud veebisaidil „www.dw.de”. Vastupidi hageja väidetele kujutab kõnealune artikkel, mis on esitatud esimest korda Üldkohtus, endast uut faktilist asjaolu ühtlustamisametis juba esitatud argumentide toetuseks ning seda ei saa käesoleva hagimenetluse raames arvesse võtta. Üldkohtu hagimenetluse eesmärk on nimelt ühtlustamisameti apellatsioonikodade otsuste õiguspärasuse kontrollimine määruse nr 207/2009 artikli 65 tähenduses, mistõttu ei ole Üldkohtu ülesanne faktilisi asjaolusid esimest korda selles kohtus esitatud dokumente silmas pidades uuesti analüüsida. Seetõttu tuleb hagivalduse lisas A.5 esitatud dokumendid tagasi lükata, ilma et oleks vaja nende tõendusjõudu uurida (vt selle kohta kohtuotsus, 24.11.2005, Sadas vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – LTJ Diffusion (ARTHUR ET FELICIE), T‑346/04, EKL, EU:T:2005:420, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

Sisulised küsimused

18. Hageja põhjendab hagi üheainsa väitega, et on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4, kuna apellatsioonikoda eksis Markengesetzi § 4 lõike 2 tõlgendamisel, mille alusel hageja väidab, et tema varasem registreerimata kaubamärk on seetõttu, et seda on Saksamaal kasutatud, kaitstud. Seevastu ei sea hageja kahtluse alla apellatsioonikoja nenditud asjaolu, et vastulause ei ole põhjendatud niivõrd, kuivõrd vastulause toetuseks on esitatud varasem Kreekas kasutatud õigus.

19. Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 8 lõige 4 sätestab, et registreerimata kaubamärgi või mõne muu ulatuslikumalt kui kohaliku tähtsusega kaubanduses kasutatava tähise omaniku vastuseisu korral ei registreerita taotletavat kaubamärki, kui selle tähise suhtes kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt ja sellega ette nähtud ulatuses on õigused kõnealusele tähisele omandatud enne ühenduse kaubamärgi registreerimise taotluse kuupäeva ja kui kõnealune tähis annab omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine (vt selle kohta kohtuotsus, 18.4.2013, Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Peek & Cloppenburg (Peek & Cloppenburg), T‑507/11, EU:T:2013:198, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika; vt analoogia alusel ka kohtuotsus, 9.12.2010, Tresplain Investments vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Hoo Hing (Golden Elephant Brand), T‑303/08, EKL, EU:T:2010:505, punktid 89 ja 90).

20. Need tingimused on kumulatiivsed. Kui kaubamärk ei vasta ühele neist tingimustest, ei saa olla edukas vastulause, mis tugineb määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 tähenduses registreerimata kaubamärgi või mõne muu kaubanduses kasutatava tähise olemasolule (kohtuotsus, 30.6.2009, Danjaq vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Mission Productions (Dr. No), T‑435/05, EKL, EU:T:2009:226, punkt 35).

21. Mis puutub varasemasse registreerimata kaubamärki osas, milles seda on kasutatud Saksamaal, siis alustas apellatsioonikoda vastulause hindamist sellega, et uuris, kas hageja on enne ühenduse kaubamärgi taotluse esitamise kuupäeva omandanud vastavalt käesoleval juhul kohaldatavale Saksa õigusele õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punkti b tähenduses.

22. Hageja väidab, et Markengesetzi § 4 lõige 2 tunnustab kaubamärgiõiguse omandamist kasutamise tulemusel, mis tähendab seda, et asjaomane avalikkus, see tähendab isikud, kellele kõnealused kaubad on suunatud, teab, et nimetatud tähis kuulub vastavale omanikule. Hageja leiab, et käesoleval juhul eksis apellatsioonikoda selle sätte tõlgendamisel ning seetõttu kohaldas määruse nr 207/2009 artikli 8 lõiget 4 vääralt, kuna ta võttis selle hindamisel, kas asjaomane avalikkus teab varasemat kaubamärki, arvesse Saksa avalikkust tervikuna, samas kui Saksa õigus võimaldab teatavatel tingimustel piirata asjaomast avalikkust nii, et võetakse arvesse üksnes tarbijaid, kes oskavad teatavat võõrkeelt või arvestades kõnealuste kaubamärkidega hõlmatud kaupade turustuskanaleid. Käesoleval juhul on täidetud tingimused piirata asjaomast avalikkust Saksamaal elavate vene keelt kõnelevate tarbijatega. Ta põhjendab Saksa õiguse vastavat tõlgendust Saksamaa kõrgemate kohtute mitme otsusega, väljavõttega Markengesetzi kommentaaridest ning Šveitsi föderaalkohtu teatava otsusega.

23. Ühtlustamisamet sisuliselt ühineb apellatsioonikoja hinnanguga ja leiab, et hageja ei ole tõendanud, nagu ta seda peab tegema, et oluline osa Saksa avalikkusest teab varasemat kaubamärki, nagu nõuab Markengesetzi § 4 lõige 2, mistõttu ta ei saa taotletava kaubamärgi registreerimisele vastu seista. Ta väidab, et arvestades hageja poolt apellatsioonikojas Saksa õiguse sisu kohta esitatud asjaolusid, ei õigusta see, et varasema kaubamärgiga tähistatud kaupu on müüdud üksnes teatavates peamiselt Saksamaal elavatele venelastele suunatud spetsialiseerunud kauplustes, ega see, et varasemas kaubamärgis on kasutatud kirillitsat, asjaomase avalikkuse piiramist üksnes vene keelt kõnelevate tarbijatega.

24. Siinkohal tuleb meenutada, et küsimust, mil määral annab liikmesriigis kaitstud tähis õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine, tuleb uurida seoses kohaldatava siseriikliku õigusega (vt kohtuotsus, 10.7.2014, Peek & Cloppenburg vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑325/13 P ja C‑326/13 P, EU:C:2014:2059, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures tuleb võtta arvesse eelkõige viidatud siseriiklikke õigusnorme ning kõnealuses liikmesriigis tehtud kohtuotsuseid (kohtuotsus, 29.3.2011, Anheuser-Busch vs . Budějovický Budvar, C‑96/09 P, EKL, EU:C:2011:189, punkt 190) ning õigusdoktriini käsitlevaid teoseid (vt analoogia alusel kohtuotsus, 5.7.2011, Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑263/09 P, EKL, EU:C:2011:452, punkt 53).

25. Käesoleval juhul kohaldatavas Saksa õiguses on registreerimata kaubamärgi omaniku õigus seista hilisema kaubamärgi kasutamisele vastu reguleeritud Markengesetzi § 4 lõikes 2 koostoimes § 14 lõikega 2.

26. Markengesetzi § 4 sätestab:

„Kaubamärgikaitse tuleneb […]

2. tähise kasutamisest kaubandustegevuses niivõrd, kuivõrd tähis on omandanud seotud äriringkonnas tuntuse

[…]”.

27. Markengesetzi § 14 lõike 2 punkt 2 keelab kolmandal isikul kasutada ilma omaniku nõusolekuta kaubandustegevuse käigus sellist teatava ühenduse kaubamärgiga sarnast tähist, mis muudab segiajamise kaitstud tähisega tõenäoliseks.

28. Pooled nõustuvad asjaolus, et Markengesetzi § 4 lõike 2 kohaselt saab registreerimata kaubamärgi suhtes omandada kasutamise tulemusel õiguse üksnes tingimusel, et selle kasutamise tulemusel on kaubamärk asjaomasest avalikkusest olulise osa seas omandanud tuntuse. Seevastu on pooled eriarvamusel asjaomase avalikkuse („beteiligte Verkehrskreise”) määratluse küsimuses, mida tuleb võtta arvesse tuntuse omandamise hindamisel Markengesetzi § 4 lõike 2 tähenduses.

29. Siinkohal tuleb esiteks nentida, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui lükkas määrust nr 207/2009 puudutavale Üldkohtu praktikale viidates tagasi hageja argumendi, mille kohaselt tuleb käesoleval juhul arvesse võetavat asjaomast avalikkust piirata Saksamaal elavate venelastega või vene keelt kõnelevate inimestega, kuna varasema kaubamärgiga hõlmatud kaupu müüakse üksnes kauplustes, mis on suunatud just neile. Nagu eespool punktis 24 märgitud, tuleb küsimust, mil määral annab liikmesriigis kaitstud varasem registreerimata kaubamärk selle omanikule õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamist, uurida seoses kohaldatavas, selle liikmesriigi siseriiklikus õiguses ette nähtud kriteeriumidega, kus viidatud tähist on kasutatud, käesoleval juhul Saksa õiguses, sealhulgas kohtupraktikas ja siseriiklikku õigusdoktriini käsitlevates teostes, mitte seoses Üldkohtu praktikaga määruse nr 207/2009 kohaldamise kohta.

30. Teiseks, mis puutub siseriikliku õiguse uurimisse, mille alusel hageja väidab, et ta on omandanud õiguse seista taotletava kaubamärgi registreerimisele registreerimata kaubamärgi alusel vastu – nimelt Markengesetzi § 4 lõikesse 2 koostoimes § 14 lõikega 2 –, siis tuleb märkida, et kohtupraktika põhjal peab vastulause esitaja tõesti näitama, et varasem vastulause toetuseks esitatud tähis kuulub viidatud siseriikliku õiguse kohaldamisalasse ning see võimaldab keelata hilisema kaubamärgi kasutamist (kohtuotsus Anheuser-Busch vs. Budějovický Budvar, punkt 24 eespool, EU:C:2011:189, punkt 190). See eeskiri paneb vastulause esitajale kohustuse esitada ühtlustamisametile mitte ainult tõendid selle kohta, et ta vastab nõutavatele tingimustele, mis on varasema õiguse alusel ühenduse kaubamärgi kasutamise keelamiseks vajalikud tulenevalt siseriiklikest õigusnormidest, mille kohaldamist ta taotleb, vaid ka tõendid nende õigusnormide sisu kohta (vt analoogia alusel kohtuotsus Edwin vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, punkt 24 eespool, EU:C:2011:452, punkt 50).

31. Siiski tuleneb kohtupraktikast samuti, et olukordades, kus ühtlustamisamet võib olla kohustatud arvestama selle liikmesriigi siseriikliku õigusega, kus vastulause aluseks olev varasem kaubamärk on kaitstud, peab ta omal algatusel ja vahenditega, mis talle tunduvad sel eesmärgil kohased, tutvuma kõnealuse liikmesriigi siseriikliku õigusega, kui selline teave on vajalik asjasse puutuva registreerimisest keeldumise aluse kohaldamise tingimuse seisukohalt, mis tähendab, et ta võtab vastulausemenetluse poolte selgelt esitatud faktide kõrval arvesse üldtuntud fakte, see on fakte, mis on kõigile teada või mida võib teada saada üldiselt kättesaadavatest allikatest (vt kohtuotsus, 20.4.2005, Atomic Austria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Fabricas Agrupadas de Muñecas de Onil (ATOMIC BLITZ), T‑318/03, EKL, EU:T:2005:136, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika; vt analoogia alusel ka kohtuotsus, 13.9.2012, National Lottery komisjon vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Mediatek Italia ja De Gregorio (Käe kujutis), T‑404/10, EU:T:2012:423, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika, mida selles küsimuses on kinnitatud kohtuotsuses, 27.3.2014, Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission, C‑530/12 P, EKL, EU:C:2014:186, punkt 45). See kohustus tutvuda omal algatusel kõnealuse liikmesriigi siseriikliku õigusega lasub vastavalt olukorrale ühtlustamisametil vaid sel juhul, kui tal juba on andmeid siseriikliku õiguse kohta kas selle sisu puudutavate väidete või väidetavalt tõendusjõudu omavate esitatud tõendite kujul (kohtuotsus, 20.3.2013, El Corte Inglés vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Chez Gerard (CLUB GOURMET), T‑571/11, EKL, EU:T:2013:145, punkt 41).

32. Sellist kohustust on korratud ühtlustamisametis kontrollimist käsitlevates suunistes, millele ühtlustamisamet tugines kohtuistungil ning mis kohtuotsusele Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission, punkt 31 eespool (EU:C:2014:186) viidates annavad tunnistust tema õiguse kohta kontrollida talle sel eesmärgil kohastena tunduvate vahenditega vastulause esitaja viidatud siseriikliku õiguse normide sisu, kohaldamise tingimusi ja ulatust (ühtlustamisametis kontrollimist käsitlevate suuniste osa C 4. jao punkt 4.1). Ühtlustamisamet rõhutas kohtuistungil asjaolu, et kontrollimise õigus piirdub vastulause esitaja osutatavate õigusnormide õige kohaldamise tagamisega, kuid ei vabasta viimast temal lasuvast tõendamiskoormisest. See kontrollimise õigus ei või lisaks viia selleni, et ühtlustamisamet asendab vastulause esitajat viimase kohustuses viidata kõnealuses asjas asjakohastele õigusnormidele.

33. Sellega seoses tuleb märkida esiteks, et käesoleval juhul on hageja tuginenud kohaldatavatele siseriikliku õiguse normidele ning nende sisule. Ta on väitnud ka ühtlustamisametis, nagu nähtub vaidlustatud otsuse punkti 11 kolmandast taandest, et Markengesetzi § 4 lõike 2 tähenduses koosneb varasema registreerimata kaubamärgi tuntuse hindamisel asjaomane avalikkus Saksamaal elavatest vene keelt kõnelevatest tarbijatest, arvestades nii asjaolu, et varasem kaubamärk koosneb kirillitsa tähtedest, kui ka asjaolu, et sellega hõlmatud kaupu turustatakse kaupluste kaudu, mille enamik külastajaid on vene keelt kõnelevad tarbijad.

34. Teiseks tuleb märkida, et asjaomase avalikkuse määratlus on käesoleva kohtuvaidluse lahendamisel määrav. Kuigi hageja ei ole vastu vaielnud apellatsioonikoja nenditud asjaolule, et varasem kaubamärk ei ole omandanud tuntust avalikkuse seas laiemast tähenduses, mis koosneb Saksa tarbijatest tervikuna, ei näi olevat välistatud, et juhul kui asjaomast avalikkust Markengesetzi § 4 lõike 2 tähenduses tuleb määratleda nii, et see hõlmab üksnes Saksamaal elavaid vene keelt kõnelevaid tarbijaid, nagu väidab hageja, on selline tuntus omandatud.

35. Sel juhul oleks ühtlustamisamet pidanud eespool punktis 31 osutatud kohtupraktikat arvestades kasutama kõiki kontrollimise õiguse raames temal olevaid vahendeid, et tutvuda kohaldatava siseriikliku õigusega ning teostada – kas hageja esitatud argumentide põhjal, omal algatusel või paludes hagejal kinnitada oma teese Markengesetzi § 4 lõike 2 tähenduses asjaomase avalikkuse määratluse kohta – põhjalikumaid uurimisi viidatud siseriikliku õiguse normide sisu ja ulatuse kohta (vt selle punkti osas kohtujuristi ettepanek, Bot, kohtuasi Siseturu Ühtlustamise Amet vs. National Lottery Commission, C‑530/12 P, EKL, EU:C:2013:782, punktid 66 ja 87).

36. Vaidlustatud otsusest ega Üldkohtule edastatud ühtlustamisameti menetluse toimikust ei nähtu aga, et ühtlustamisamet on viinud läbi põhjalikumaid uurimisi viidatud siseriikliku õiguse normide sisu ja ulatuse kohta kas hageja esitatud argumentide põhjal, omal algatusel või paludes hagejal kinnitada oma teese Markengesetzi § 4 lõike 2 tähenduses asjaomase avalikkuse määratluse kohta, mida ühtlustamisamet kohtuistungil ka nentis.

37. Kui apellatsioonikoda oleks Saksa õiguse selliselt välja selgitanud, oleks tal tõenäoliselt olnud tõendid, mille hageja esitas esimest korda Üldkohtus ja millest teatavad tõendid ei ole esmapilgul täielikult asjakohatud osas, mis puudutab Markengesetzi § 4 lõike 2 tähenduses asjaomase avalikkuse kohta esitatud hageja väidete uurimist. See kehtib eelkõige Bundesgerichtshofi (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim kohus) kohtupraktika kohta, milles on nenditud, et teatavatel juhtudel võib asjaomane avalikkus isegi laiatarbekaupade puhul olla piiravamalt määratletud, võttes arvesse konkreetsete kaupade otstarvet ja kaubanduslikke võimalusi (BGH, I ZR 90/58, DB 1959, 1368, (amtl. Leitsatz) – Sunpearl II) või nende kaupade ostjaid ja huvitatud isikuid, kelle seast võivad mõned teatavatest kaupadest keelduda või need maha laita (BGH, I ZR 94/80, GRUR 1982, 672 – Aufmachung von Qualitätsseifen). Samuti nähtub Bundespatentgerichti (Saksamaa föderaalne patendikohus) otsusest kohtuasjas Бepёзкa [28 W (pat) 40/10], et teatavatel tingimustel võib klassidesse 29 ja 30 kuuluvate kaupade puhul – nagu kõnealuses asjas – asjaomane avalikkus olla piiratud tarbijatega, kes oskavad vene keelt, võttes arvesse eelkõige asjaomaste kaupade kujundust, pakendit ja nime kirillitsas.

38. Neil asjaoludel ei ole välistatud, et apellatsioonikoja uurimise puudulikkus avaldas määravat mõju tõlgendusele, mille viimane Markengesetzi § 4 lõikele 2 andis.

39. Seetõttu tuleb ainsa väitega nõustuda ning vaidlustatud otsus tühistada. Vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikele 6 peab ühtlustamisamet võtma vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks. Sellega seoses tuleb ühtlustamisametil eelkõige pärast seda, kui ta on kasutanud oma pädevust uurida Saksa õigust, teha kindlaks, kas viimane annab hagejale õiguse keelata hilisema kaubamärgi kasutamine määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 4 punkti b tähenduses.

Kohtukulud

40. Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna ühtlustamisamet on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb ühtlustamisameti kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja ühtlustamisametilt.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab:

1. Tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 28. novembri 2012. aasta otsus (asi R 893/2012‑2).

2. Jätta ühtlustamisameti kohtukulud tema enda kanda ja mõista Rot Front OAO kohtukulud välja ühtlustamisametilt.