Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

I. Sissejuhatus

1. Cour administrative d’appel de Lyoni (Lyoni teise astme halduskohus) (Prantsusmaa) eelotsusetaotlus käsitleb meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtet. Arvestades põhikohtuasja asjaolude asetleidmise aega, tuleb taotletavat tõlgendust mõista nii, et see puudutab pigem EÜ artiklit 141, mitte ELTL artiklit 157, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuid mis kehtib alles alates 1. detsembrist 2009, kusjuures nende sätete sisu on lisaks peaaegu identne.

2. Taotlus on esitatud seoses vastutuse tuvastamise kaebusega, mille abikaasad Leone’id esitasid Prantsuse riigi vastu liidu õiguse väidetava rikkumise tõttu. Nad esitasid kaebuse pärast seda, kui Caisse nationale de retraites des agents des collectivités locales (kohalike omavalitsusüksuste teenistujate riiklik pensionikassa) (edaspidi „CNRACL”) keeldus M. Leone’ile kohaldamast vanaduspensionide valdkonnas eeliseid andvaid Prantsuse õigusnorme, kuna ta ei olnud oma karjääri enda laste kasvatamiseks nõuetekohaselt katkestanud. Nad väidavad nimelt, et M. Leone’i on kaudselt diskrimineeritud, kuivõrd nende eeliste saamise tingimused on nende sõnul soodsamad naissoost ametnike jaoks, kuigi need tingimused näivad neutraalsed.

3. Kahte liiki eeliste suhtes, mida eelotsusetaotlus puudutab, ehk esimese küsimuse esemeks olev võimalus jääda ennetähtaegselt pensionile koos võimalusega saada kohe pensioni ja teise küsimuse esemeks olev õigus pensionilisale staaži eest vanaduspensionile jäämisel, kehtivad sarnased tingimused. Mõlemal juhul on nõutav, et pensionär oleks katkestanud oma kutsetegevuse vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks sellist liiki puhkuse kujul, mis on seotud laste kasvatamisega ja mis on loetletud kõnealustes siseriiklikes sätetes. Peamine küsimus on see, kas niisugused sätted, mis on kohaldatavad soo alusel vahet tegemata, on sellegipoolest meessoost töötajaid kaudselt diskrimineerivad, kuivõrd nendes on ette nähtud nõue olla töölt eemal ajavahemiku vältel, mis kattub kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse kestusega.

4. Sarnaste probleemidega on juba hiljuti Euroopa Kohtu poole pöördutud. Nimelt käesoleva asja teises küsimuses käsitletavaga analoogse pensionilisa reguleeriva normi tõttu esitati eelotsusetaotlus kohtuasjas Amédée, milles ma esitasin ettepaneku(2), enne kui see kohtuasi registrist kustutati.(3) Arvamused ja argumendid, mis ma selles kohtuasjas esitasin, on minu hinnangul käesoleva kohtuasja läbivaatamisel mutatis mutandis asjakohased. Seetõttu on minu meelest otstarbekas esiteks käsitleda seda küsimust esimesena ja teiseks soovitada lugejal eelnevalt tutvuda kõnealuse ettepaneku sisuga.

5. Kolmas küsimus on esitatud üksnes täiendava võimalusena juhuks, kui kahes eelmises küsimuses käsitletav kaudne diskrimineerimine on tuvastatud. Euroopa Kohtult küsitakse sisuliselt, kas niisugused diskrimineerimise tegurid võivad EÜ artikli 141 lõike 4(4) alusel olla põhjendatud kui meetmed, mis on mõeldud hüvitama naistele nende tööalases karjääris osaks saavat ebasoodsat olukorda.

II. Prantsuse õiguslik raamistik

A. Ennetähtaegselt pensionile jäämist reguleerivad asjakohased sätted

6. Tsiviil- ja sõjaväepensionide seadustikust (edaspidi „pensioniseadustik”) tulenevalt võivad tsiviilametnikud teatud tingimuste täitmise korral jääda ennetähtaegselt pensionile koos võimalusega saada kohe pensioni, ilma et nad oleksid jõudnud seadusjärgsesse vanaduspensioni ikka.

7. Seadustiku artikli L. 24 redaktsioonis, mis tuleneb 30. detsembri 2004. aasta seaduse nr 2004‑1485(5) (edaspidi „seadus nr 2004‑1485”) artiklist 136, on sätestatud:

„I. – Pensioni hakatakse maksma: […]

3° kui tsiviilametnikul on kolm last, kes on elus või sõjas hukkunud, või üks üle ühe aasta vanune elus laps, kes on 80‑protsendilise või suurema puudega, tingimusel et ametnik on iga lapse jaoks tegevuse katkestanud Conseil d’État’ dekreedis kehtestatud tingimustel.

Eelmises lõigus nimetatud tegevuse katkestamisega samastatakse ajavahemikud, mille vältel Conseil d’État’ dekreedis kehtestatud tingimustel ei kuulunud põhipensioniskeemi kohustuslikud sissemaksed tasumisele.

Eelmises lõigus nimetatud lastega samastatakse artikli L. 18 II lõikes loetletud lapsed, keda isik on kasvatanud selle artikli III lõikes ette nähtud tingimustel; […]”

8. Seadustiku artikli L. 18 II lõikes, mida on muudetud 26. juuli 1991. aasta seadusega nr 91‑715,(6) on määratletud nende laste kategooriad, kes annavad õiguse nimetatud eelisele ning kelle hulka kuuluvad täpsemalt „[p]ensionäri registreeritud abielust sündinud lapsed, väljaspool abielu sündinud lapsed, kelle põlvnemine on tuvastatud, ja lapsendatud lapsed”. Sama artikli III lõikes on lisatud, et „sõjas hukkunud lapsed välja arvatud, peab last olema kasvatatud vähemalt üheksa aasta vältel kas enne tema 16‑aastaseks saamist või enne, kui ta lakkas olemast ülalpeetav sotsiaalkindlustuse seadustiku artiklite L. 512‑3 ja R. 512‑2–R. 512‑3 tähenduses”.

9. Pensioniseadustiku artikli R. 37 redaktsioonis, mis tuleneb 10. mai 2005. aasta dekreedist nr 2005‑449(7) (edaspidi „dekreet nr 2005‑449”), on ette nähtud, et:

„I. – Artikli L. 24 I lõike punkti 3° esimeses lõigus ette nähtud tegevuse katkestamine peab olema kestnud vähemalt kaks järjestikust kuud ja peab olema aset leidnud siis, kui ametnik oli kohustusliku pensioniskeemi kohaselt kindlustatud. […]

Tegevuse katkestamine on pidanud toimuma ajavahemikus sünnile või lapsendamisele eelnenud neljanda nädala esimesest päevast kuni sünnile või lapsendamisele järgnenud 16. nädala viimase päevani.

[…] [(8) ]

II. – Tegevuse katkestamise kestuse arvutamisel võetakse arvesse ajavahemikke, mis vastavad töölepingu peatamisele või teenistuse katkestamisele, mis on toimunud seoses:

a) rasedus- ja sünnituspuhkuse […];

b) isapuhkuse […];

c) lapsendamispuhkuse […];

d) lapsehoolduspuhkuse […];

e) vanema järelevalve puhkuse […];

f) alla kaheksa-aastase lapse kasvatamise puhkusega […]”.

III. – Artikli L. 24 I lõike punkti 3° teises lõigus nimetatud ajavahemikud on sellised, mille vältel ei pidanud huvitatud isik sissemakseid tegema ja mille vältel ta ei tegelnud mingi kutsetegevusega.”

B. Staaži eest saadava pensionilisa reguleerivad asjakohased sätted

10. Vastavalt 26. detsembri 2003. aasta dekreedi nr 2003‑1306, mis käsitleb Caisse nationale de retraites des agents des collectivités locales’is kindlustatud ametnike pensioniskeemi(9) (décret n° 2003‑1306, du 26 décembre 2003, relatif au régime de retraite des fonctionnaires affiliés à la Caisse nationale de retraites des agents des collectivités locales) (edaspidi „kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitlev dekreet”), artiklile 15:

„I. – Tegelikult töötatud aastatele lisandub riigiametnikele ette nähtud tingimustel järgmine pensionilisa: […]

2° nelja trimestri pikkune pensionilisa, tingimusel et ametnikud on tegevuse katkestanud seoses iga registreeritud abielust sündinud ja väljaspool abielu sündinud lapsega, kes on sündinud enne 1. jaanuari 2004, iga lapsega, kelle nad on lapsendanud enne 1. jaanuari 2004, ning tingimusel et ametnik on neid lapsi kasvatanud vähemalt üheksa aastat enne nende 21‑aastaseks saamist, ning iga artikli 24 II lõikes loetletud muu lapsega, kes võeti ülalpidamisele enne 1. jaanuari 2004.

Tegevus peab olema olnud katkestatud vähemalt kaks järjestikust kuud ja peab olema aset leidnud seoses rasedus- ja sünnituspuhkuse, lapsendamispuhkuse, lapsehoolduspuhkuse või vanema järelevalve puhkuse […], või alla kaheksa-aastase lapse kasvatamise puhkusega […];

Punkt 2° kehtib alates 28. maist 2003 makstava pensioni suhtes;

3° Punktis 2° ette nähtud pensionilisa saavad naissoost ametnikud, kes sünnitasid oma õpinguaastatel enne 1. jaanuari 2004 ja enne avalikku teenistusse astumist, kui teenistusse astumine toimus kahe aasta jooksul pärast konkursil osalemiseks vajaliku diplomi saamist, ilma et nende suhtes kohaldataks tegevuse katkestamise tingimust; […]”.

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimused ja menetlus Euroopa Kohtus

11. M. Leone töötas alates 1984. aastast Lyoni haiglas meditsiinivennana kui haiglasektori avalik teenistuja.

12. Ta palus 4. aprillil 2005 pensioniseadustiku artikli L. 24 alusel luba jääda ennetähtaegselt pensionile koos võimalusega saada kohe pensioni kui isa, kellel on kolm last, kes on sündinud 8. oktoobril 1990, 31. augustil 1993 ja 27. novembril 1996.

13. CNRACL jättis tema taotluse 18. aprilli 2005. aasta otsusega rahuldamata, põhjendusel et M. Leone ei olnud seoses iga lapsega selle artikli I lõike punkti 3° kohaselt kutsetegevust katkestanud. Kaebus, mille M. Leone selle otsuse peale esitas, jäeti Tribunal administratif de Lyoni 18. mai 2006. aasta määrusega vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

14. M. Leone ja tema abikaasa(10) algatasid 31. detsembril 2008 registreeritud kaebusega kohtumenetluse eesmärgiga peamiselt saada hüvitist kahju eest(11), mis tuleneb M. Leone’i kaudsest diskrimineerimisest seeläbi, et tema suhtes kohaldati ennetähtaegselt pensionile jäämist reguleerivate pensioniseadustiku artiklite L. 24 ja R. 37 uut redaktsiooni ning staaži eest saadavat pensionilisa reguleerivate sama seadustiku artiklite L. 12 ja R. 13 uut redaktsiooni.(12)

15. Abikaasad Leone’id väitsid, et tingimused, mis nende sätetega on seatud nendes ette nähtud laste kasvatamisega seotud eeliste saamisele, on vastuolus EÜ artiklist 141 tuleneva võrdse tasustamise põhimõttega. Nad märkisid sisuliselt eelkõige, et naissoost ametnikud vastavad nendes sätetes ette nähtud tegevuse katkestamise tingimusele süstemaatiliselt, kuna rasedus- ja sünnituspuhkus on automaatne ja kohustuslik, samas kui praktikas on meessoost ametnikele nendest sätetest tulenevate eeliste andmine enamasti välistatud, kuna puudub õiguslik meede, mis võimaldaks neil võtta tasustatavat puhkust, mis oleks rasedus- ja sünnituspuhkusega võrdväärne.

16. Kuna Tribunal administratif de Lyon jättis 17. juulil 2012 nende kaebuse rahuldamata, esitasid abikaasad Leone’id selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Cour administrative d’appel de Lyonile.

17. Cour administrative d’appel de Lyon otsustas 3. aprilli 2013. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. aprillil 2013, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas [pensioniseadustiku] artiklit L. 24 koostoimes artikliga R. 37, nagu neid on muudetud […] seadusega nr 2004‑1485 […] ja […] dekreediga nr 2005‑449, saab pidada õigusnormiks, mis toob kaasa meeste ja naiste vahelise kaudse diskrimineerimise [ELTL] artikli 157 tähenduses ?

2. Kas […] dekreedi[, mis käsitleb kohalike omavalitsusüksuste ametnikke,] artiklit 15 saab pidada õigusnormiks, mis toob kaasa meeste ja naiste vahelise kaudse diskrimineerimise [ELTL] artikli 157 tähenduses?

3. Kas juhul, kui vastus ühele kahest esimesest küsimusest on jaatav, võib niisugune kaudne diskrimineerimine olla [ELTL] artikli 157 lõike 4 alusel põhjendatud?”

18. Abikaasad Leone’id, CNRACL,(13) Prantsuse valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid Euroopa Kohtule kirjalikud seisukohad. Kohtuistungit ei peetud.

IV. Analüüs

A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

19. Prantsuse valitsus esitab eelotsusetaotluse vastuvõetamatuse vastuväite ja palub esimese võimalusena jätta taotluse sel põhjusel läbi vaatamata. Ta väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole esile toonud põhjuseid, mille tõttu ta kahtleb, kas vaidlusalused siseriiklikud sätted on liidu õigusega kooskõlas, ega määratlenud seost, mida ta leiab olevat siseriiklike sätete sisu ja ELTL artikli 157 vahel, mida ta palub tõlgendada.(14) Valitsus lisab, et Cour administrative d’appel de Lyon oleks pidanud märkima, miks ta peab vajalikuks Euroopa Kohtu poole pöörduda, samas kui Prantsuse kõrgeim halduskohus Conseil d’État on juba korduvalt leidnud, et niisugust diskrimineerimist ei esine, ilma et oleks esitatud eelotsusetaotlust.(15) Selliste selgituste puudumine muudab võimatuks huvitatud isikutel esitada seisukohti kõiki asjaolusid teades(16) ja Euroopa Kohtul anda põhikohtuasja lahendamiseks tarvilikku vastust.

20. Sellega seoses olgu märgitud, et vastab tõele, et eelotsusetaotluse põhjendused on veidi hägusad. Eelkõige on Cour administrative d’appel de Lyon jätnud näiteks statistiliste andmete põhjal täpsustamata, kas tema hinnangul on meessoost ametnikel objektiivselt keerulisem kui naissoost ametnikel täita kahe rühma vaidlusaluste sätetega kehtestatud nõudeid, ning kui jah, siis millisel määral.

21. Minu hinnangul sisaldab eelotsusetaotlus siiski faktiliste ja õiguslike asjaolude kohta piisavaid andmeid, et teha kindlaks kohtuasja sõlmküsimused ning võimaldada Euroopa Kohtul esitatud küsimuste suhtes seisukohta võtta vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklist 94 ja kohtupraktikast tulenevatele nõuetele.(17)

22. Nimelt on eelotsusetaotluse esitanud kohus esile toonud vaidluse eseme, kirjeldanud asjakohaseid fakte, esitanud nende siseriiklike õigusnormide sisu, mis võivad käesoleval juhul kohaldamisele kuuluda, märkinud põhjused – mis tulenevad põhikohtuasja poolte väidetest, mis on ära toodud –, mille tõttu tal tekkisid kahtlused viidatud liidu õigusnormide tõlgendamise suhtes, ning tuvastanud – küll kokkuvõtlikult – seose kõnealuste liidu ja siseriiklike õigusnormide vahel. Lõpuks on vastus esitatud küsimustele minu hinnangul vaieldamatult tarvilik eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses oleva asja lahendamiseks. Seetõttu leian ma, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

B. Sissejuhatavad märkused

23. Kõigepealt olgu täpsustatud, et kõnealused siseriiklikud meetmed kuuluvad tõepoolest EÜ artikli 141 esemelisse kohaldamisalasse. Nimelt hõlmab see säte pensione, mida makstakse sellise skeemi alusel nagu Prantsuse ametnike pensioniskeem ja mis kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga on seotud töö eest saadud tasuga,(18) arvestades, et viimati nimetatud kriteerium on ainsana määrava tähtsusega.(19)

24. Lõpuks olgu märgitud, et liidu õigusega(20) on vastuolus kaudselt sool põhinev diskrimineerimine, mis tuleneb siseriiklikku päritolu sättest, kriteeriumist või praktikast, mis näiliselt on neutraalne, kuna erinevalt otsesest diskrimineerimisest on see vahet tegemata kohaldatav nii naistele kui ka meestele, kuid mis praktikas loob neist isikute kategooriatest ühe jaoks spetsiifilise ebasoodsa olukorra võrreldes teisega. Niisugune naissoost töötajate ja meessoost töötajate erinev kohtlemine on vastuolus EÜ artikliga 141, välja arvatud juhul, kui ühed ei ole teistega sarnases olukorras või kui erinev kohtlemine on põhjendatav õiguspärase eesmärgiga ja selle saavutamiseks kasutatavad vahendid on taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja proportsionaalsed.(21)

25. Minu hinnangul on nimetatud põhjendatus, mis peab paika eelkõige tööandja käitumisest tuleneda võiva kaudse diskrimineerimise korral, kontseptuaalsest aspektist erinev positiivsetest meetmetest, mida liidu õigus ja just EÜ artikli 141 lõige 4(22) sõnaselgelt lubavad liikmesriikidel säilitada või võtta.

C. Meede, millega antakse tulenevalt laste kasvatamisest pensionilisa staaži eest

26. Teine küsimus käsitleb sisuliselt seda, kas EÜ artiklis 141 sätestatud meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et selline säte nagu kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artikkel 15 toob kaasa selle põhimõttega vastuolus oleva kaudse diskrimineerimise tingimuste tõttu – mis puudutavad eelkõige kindlustatud isiku tegevuse katkestamist vähemalt kaheks kuuks seoses ühega viiest loetletud puhkusest –, mis on selle sättega kehtestatud õigusele saada tulenevalt ühe või mitme lapse kasvatamisest nelja trimestri ulatuses pensionilisa staaži eest.

27. Abikaasad Leone’id ja komisjon on seisukohal, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Nad väidavad, et liidu õigusest lähtudes tuleks kõnealune siseriiklik säte jätta kohaldamata, ning põhjendavad seda asjaoluga, et kaudse diskrimineerimise põhjustab sellise õigusliku raamistiku puudumine, mis annaks meessoost ametnikele võimaluse saada lapse sünni korral kahekuulise tasustatava puhkuse, mis on võrdväärne naissoost ametnikele antava rasedus- ja sünnituspuhkusega. Prantsuse valitsus on vastupidisel seisukohal.

28. Mina omakorda soovin rõhutada, et juhul kui Euroopa Kohus abikaasade Leone’ide esitatud ja komisjoni toetatava seisukohaga nõustuks, tooks see praktikas kaasa olukorra, kus vaidlustatud sättes ette nähtud pensionilisa saamiseks piisaks sellest, et ametnik viitab oma isadusele, nagu M. Leone väidab seda võivat teha.

29. Niisugune lähenemisviis on minu hinnangul vastuolus Euroopa Kohtu seisukohaga eespool viidatud kohtuotsuses Griesmar. Euroopa Kohtu põhjenduskäigu kohaselt on võrdse tasustamise põhimõttega kooskõlas see, kui laste kasvatamisest tulenevalt staaži eest antava pensionilisa puhul, mis on analoogne käesolevas asjas käsitletavaga, on eelduseks asjaomase ametniku eriline panus oma laste kasvatamisse, mitte seda ei saada lihtsalt lapse eostamises osalemise eest. Euroopa Kohus on otsese diskrimineerimise tuvastanud nimelt üksnes juhul, kui kõnealune säte andis pensionilisa saamise võimaluse ainult naissoost ametnikele, kes on emad, ja välistas seega kõik meessoost ametnikud, sealhulgas need, kes suutsid tõendada, et nad tõepoolest peatasid oma kutsetegevuse oma laste kasvatamiseks ja sattusid seetõttu karjääri kahjustavasse olukorda. (23)

30. Selle kohtuotsuse tulemusel muutis Prantsuse seadusandja vaidlusaluseid sätteid ehk pensioniseadustiku artiklit L. 12(24) ja muidki sätteid, mis samal moel piirasid õigust saada pensionilisa staaži eest. Sel põhjusel võeti käesolevas kohtuasjas kõne all olev kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artikkel 15 vastu samal perioodil(25) ja suuresti identses sõnastuses. Ilmselgelt on muudetud pensioniseadustikust tuleneva pensionilisa ja teises eelotsuse küsimuses viidatud meetme vahel normatiivne seos(26), mida põhikohtuasjast hilisem reform on veelgi tugevdanud.(27)

31. Lisaks sellele seosele soovin ma rõhutada, et staaži eest saadav pensionilisa, mis on ette nähtud pensioniseadustiku artiklite L. 12 ja R. 13 redaktsioonis ja mida käsitleti eespool viidatud kohtuasjas Amédée, on väga lähedane dekreedi artiklis 15 ette nähtud pensionilisale, mida käsitletakse käesolevas asjas. Nimelt, kuigi nendes kahes sätete rühmas kehtestatud eelised on tagajärgede poolest erinevad, on nende saamise tingimused samad, eriti tegevuse katkestamise nõutava kestuse ja puhkuseliikide osas, mis annavad õiguse pensionilisa saada.

32. Arvestades asjaolu, et käesolevas kohtuasjas on vaidlustatud ainult neid tingimusi ja et selles suhtes on kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artikkel 15 sarnane sätetega, mida puudutas kohtuasi Amédée, esitan ma seega mutatis mutandis uuesti seisukoha, mille ma esitasin oma ettepanekus selles registrist kustutatud kohtuasjas.

33. Sellega seoses olgu märgitud, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale(28) on selleks, et liidu õiguses saaks tuvastada kaudse diskrimineerimise, ülioluline, et vastandatud rühmade olukorrad oleksid sarnased. Üksnes juhul, kui naissoost töötajate olukord on sarnane meessoost töötajate omaga, on Euroopa Kohtu hinnangul EÜ artikliga 141 vastuolus siseriiklik meede, mis on küll sõnastatud neutraalselt nagu käesoleval juhul, kuid mis tegelikult seab karjääri seisukohalt ebasoodsamasse olukorda ühest soost isikuid palju suurema protsendi ulatuses kui teisest soost isikuid, ilma et sellest tulenev erinev kohtlemine oleks seletatav objektiivselt põhjendatud teguritega.(29)

34. Ma olen aga põhjustel, mis ma esitasin kohtuasjas Amédée(30), jätkuvalt seisukohal, et nende naissoost ametnike olukord, kes kohustusliku rasedus- ja sünnituspuhkuse näol on tegelnud oma laste kasvatamisega, ja selliste meessoost ametnike olukord, kes nagu M. Leone ei tõenda, et nad on kasvatamisega tegelnud, ei ole sarnased kõnealuses sättes ette nähtud staaži eest antava pensionilisa saamise tingimuste seisukohalt. Samasugune olukordade sarnasuse puudumine esineb ühelt poolt tegevuse katkestanud isa või ema ja teiselt poolt sellise vanema vahel, kes ei ole seda teinud. Ei saa küll eitada, et isa võib oma lastele pühenduda nii majanduslikust kui ka emotsionaalsest aspektist samamoodi nagu ema. Selles ei ole siiski küsimus, kuna nagu Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, on oluline kriteerium ohver, mis on toodud karjääri tasandil selleks, et pühenduda laste kasvatamisele, ning mis muudab õigustatuks hüvitise saamise pensionile jäämisel.(31) Kuna olukorrad ei ole sarnased, ei too kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artikkel 15 kaasa meessoost ametnikke kahjustavat erinevat kohtlemist ega seega kaudset diskrimineerimist, mis on EÜ artikliga 141 vastuolus.

35. Ma lisan veel, et erinevatest statistilistest andmetest – näiteks nendest, millele viitasid abikaasad Leone’id oma seisukohtades(32), aga ka nendest, mis on saadud hiljutisest ametlikust allikast(33) – ilmneb, et Prantsusmaal katkestavad naissoost töötajad tunduvalt tihemini oma kutsetegevuse või lihtsalt vähendavad enda tööaega, et pühenduda oma laste kasvatamisele, ning seda sõltumata asjaolust, et see võib neid kahjustada, ja sellest, kas nad saavad vastutasuks rahalise eelise või mitte. Neil asjaoludel on vältimatu, et mis tahes siseriiklik meede, mille eelduseks sarnaselt käesolevas asjas käsitletavaga on nõue võtta perekondlikel põhjustel puhkust, toob kasu sagedamini naistele kui meestele.(34) Seega isegi juhul, kui rasedus- ja sünnituspuhkus ei esineks nende puhkuste liikide loetelus, mille eest saab õiguse vaidlusalusele pensionilisale ning kui muud tingimused jääksid samaks, saaksid naissoost ametnikud peaaegu ainsana seda meedet kasutada, kuna praktikas otsustavad meessoost ametnikud praegu veel harva tegelda oma laste kasvatamisega nõutaval viisil.

36. Teisisõnu tuleks selleks, et oleks võimalik asuda seisukohale, et niisugusel juhul ei ole tegemist kaudse diskrimineerimisega, jätta kõrvale eespool viidatud kohtuotsusest Griesmar tulenev nõue tõendada pensionäri poolt oma laste kasvatamisse tehtud erilist panust, samas kui Euroopa Kohtu eesmärk ei olnud otsustada, et iga isa peaks saama niisuguse eelise, nagu on käesoleval juhul kõne all. Kõrvutades seda faktilise tegelikkusega, millest nähtub, et naiste ja meeste panuse erinevus on Prantsusmaal ja teisteski liikmesriikides(35) faktiliselt alles, on minu hinnangul võimatu asuda seisukohale, et tingimused, mis seadusandja kehtestas vaidlusaluse pensionilisa saamisele, on diskrimineerivad, väitmata samal ajal, et selles kohtuotsuses sõnastatud nõue ise toob kaasa meessoost ametnike kaudse diskrimineerimise.

37. Seetõttu teen ma ettepaneku vastata teisele küsimusele, et EÜ artikli 141 lõikes 1 sätestatud meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtet ei eira siseriiklikud meetmed, millega on kehtestatud seoses lapse kasvatamisega antav pensionilisa staaži eest niisugustel tingimustel, nagu on ette nähtud kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artiklis 15.

D. Meede, millega tulenevalt laste kasvatamisest lubatakse ennetähtaegselt pensionile jääda koos võimalusega saada kohe pensioni

38. Sisuliselt puudutab esimene küsimus seda, kas EÜ artiklit 141 tuleb tõlgendada nii, et sellised sätted nagu pensioniseadustiku artiklid L. 24 ja R. 37 toovad kaasa kõnealuses artiklis sätestatud meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõttega vastuolus oleva kaudse diskrimineerimise tingimuste tõttu, mis on eelduseks vähemalt kolme last kasvatanud pensionäri õigusele jääda ennetähtaegselt pensionile koos võimalusega saada pensioni vanusenõuet järgimata.

39. Abikaasad Leone’id ja komisjon leiavad, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt, samas kui Prantsuse valitsus, kes teeb ettepaneku käsitleda kahte esimest küsimust koos, leiab, et pensioniseadustiku kõnealused artiklid ei too kaasa kaudset diskrimineerimist.

40. Ma olen viimati nimetatud seisukohaga nõus põhjustel, mis on analoogsed nendega, mis ma esitasin teises küsimuses käsitletud meetme kohta, ning seda hoolimata asjaolust, et nimetatud meede on teatud määral erinev pensioniseadustiku artiklites L. 24 ja R. 37 ette nähtud meetmest.(36) Need erinevused ei ole minu hinnangul määrava tähtsusega, kuna need puudutavad vahet tegemata nii naissoost töötajaid kui ka meessoost töötajaid.

41. Euroopa Kohus on eespool viidatud kohtuotsuses Mouflin juba võtnud seisukoha küsimuses, kas EÜ artiklis 119 (hiljem suuremate muudatusteta EÜ artikkel 141) kehtestatud võrdse tasustamise põhimõttega on vastuolus pensioniseadustiku artikli L. 24 I lõike punktis 3° ette nähtud ennetähtaegselt pensionile jäämise tingimused. See kohtuotsus sisaldab käesoleva kohtuasja lahendamiseks siiski vähe juhiseid, kuna esiteks on see seotud redaktsiooniga, mis kehtis põhikohtuasja asjaolude ajal ehk enne sellest kohtuotsusest ajendatud reformi, mille käigus just kehtestati käesoleval juhul kohaldatavad sätted, ning teiseks käsitles see kriteeriumi, mis tunduvalt erineb käesolevas asjas kõne all olevatest laste kasvatamisega seotud tingimustest.(37)

42. Abikaasad Leone’id ja komisjon väidavad, et kaudne diskrimineerimine toimub käesolevas kohtuasjas igale huvitatud isikule kehtestatud kohustuse tõttu olla tegevuse katkestanud vähemalt kaheks järjestikuseks kuuks perioodil, mis jääb iga asjaomase lapse sünnikuupäeva lähedusse(38), ning seda seoses ühega kuuest lubatavast puhkuseliigist.(39) Nad väidavad, et neid tingimusi täidavad süstemaatiliselt naissoost töötajad, kes seaduse kohaselt peavad võtma tasustatava rasedus- ja sünnituspuhkuse, samas kui neid tingimusi on tunduvalt keerulisem täita meessoost töötajatel, kes võivad otsustada niisugust katkestamist mitte kasutada ja kes ei pruugi tegevuse katkestamise korral saada töötasu.

43. Mina omakorda leian, et pensioniseadustiku artiklitega L. 24 ja R. 37 ei ole toime pandud EÜ artikli 141 kohaselt keelatud diskrimineerimist, ning seda peamiselt kahel põhjusel, mis ühtivad põhjendustega, mis ma esitasin oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas Amédée.

44. Esiteks, mis puudutab bioloogiliste laste vanematest pensionäre, siis vastab tõele, et potentsiaalselt on rohkem naisi kui mehi, kes suudavad täita nendes sätetes kehtestatud tingimusi, ja et nende puhul on teatud määral eeldatav, et nad katkestavad oma tegevuse seoses rasedus- ja sünnituspuhkusega.(40) Niisugust erinevat kohtlemist ei saa siiski pidada kaudseks diskrimineerimiseks, kuna see on üksnes vältimatu tagajärg sellele, et konkreetselt rasedus- ja sünnituspuhkuse(41) seisukohalt on naissoost töötajad ja meessoost töötajad erinevas, mitte sarnases olukorras.

45. Erinevus ja selle põhjendatus tulenevad nimelt õiguspärasest eesmärgist, mis on pealegi ette nähtud rahvusvahelistes õigusnormides(42) ja mille kohaselt tuleb hüvitada ebasoodne kutsealane olukord, mis süstemaatiliselt tekib naissoost töötajal, kes bioloogilise emana peab seaduse alusel töölt eemal viibima kaheksa järjestikust nädalat ning seda käesoleval juhul vähemalt kolm korda.(43) Seevastu meessoost töötaja võib vabalt otsustada, kas ta võtab perekondlikel põhjustel puhkuse või mitte, ning vajaduse korral valida rasedus- ja sünnituspuhkusest lühema kestusega puhkuse. Seetõttu on õiguspärane nõuda, et bioloogiline isa tõendaks, et tõepoolest otsustas oma tegevuse katkestada, et pühenduda oma lastele sama pika ajavahemiku jooksul nagu bioloogiline ema, et oleks tuvastatav samalaadse kutsealase kahju tekkimine ja võimalik vajadus tagada viimasele samasugune hüvitis nagu naissoost töötajatele.

46. Mis puudutab teiseks mittebioloogiliste laste vanematest pensionäre, siis ei ole pensioniseadustiku artiklitega L. 24 ja R. 37 selles suhtes nõutavad tingimused üldsegi hõlpsamini täidetavad pigem naissoost töötajate kui meessoost töötajate poolt. Sellisel juhul asjakohased neli liiki perepuhkust(44) on nimelt vabalt ja võrdselt kasutatavad nii ühest kui teisest soost ametnike jaoks, kuigi seda õigust kasutavad ikkagi enamjaolt naised. Lisaks, nagu Prantsuse valitsus rõhutab, võimaldavad kõik need puhkused selle õiguse kasutajal vahet tegemata automaatselt täita tegevuse katkestamise miinimumkestusega seotud tingimuse, mis on kõnealuste sätete kohaselt nõutav.

47. Seetõttu tuleb minu hinnangul esimesele küsimusele vastata, et EÜ artikli 141 lõikes 1 sätestatud meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtet ei eira siseriiklikud meetmed, mis võimaldavad ennetähtaegselt pensionile jääda koos võimalusega saada kohe pensioni niisugustel tingimustel, nagu tulenevad pensioniseadustiku artikli L. 24 kohaldamisest koostoimes artikliga R. 37.

E. Kõnealuste meetmetega põhjustada võidava kaudse diskrimineerimise põhjendatus

48. Arvestades eitavaid vastuseid, mis ma soovitan anda esimesele kahele küsimusele, leian ma, et ei ole vaja vastata kolmandale küsimusele, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas sõnaselgelt täiendava võimalusena.

49. Viimases küsimuses palutakse Euroopa Kohtul kindlaks teha, kas kaudne diskrimineerimine, mis võidi esimese ja teise küsimuse läbivaatamise tulemusel tuvastada, võib olla põhjendatav EÜ artikli 141 lõiget 4 kohaldades. Abikaasad Leone’id ja komisjon on seisukohal, et vastata tuleks eitavalt.

50. Lõige 4 võimaldab liikmesriikidel teha erandi meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõttest, säilitades või võttes meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et heastada teatud töötajatele tööalases karjääris osaks saavat ebasoodsat olukorda.(45)

51. Euroopa Kohus on oma praktikas(46) lisaks täpsustanud, et meetmed, millega võib olla põhjendatud sellest põhimõttest erandi tegemine, peavad mitte ainult olema võetud neutraalsel ja õiguspärasel eesmärgil, vaid nendega tuleb rakendada ka proportsionaalseid vahendeid, mis on selle eesmärgi saavutamiseks nii sobivad kui ka vajalikud.

52. Käesoleval juhul seisneb küsinus selles, kas kumbki kahest vaidlusaluste meetmete rühmast võib endast kujutada positiivset meedet selliste naissoost ametnike heaks, kellel on üks või mitu last, ning kas selle meetmega on võimalik hüvitada ebasoodsat olukorda, mis huvitatud isikule võis kutsetegevuses osaks saada töölt eemalviibimise tõttu seoses sünnitamise või laste kasvatamisega.

53. Juhin tähelepanu, et EÜ artikli 141 lõikes 4 on nimetatud „meetmeid, mis sätestavad erilised eelised, et […] ära hoida või heastada halvemusi tööalases karjääris” (kohtujuristi kursiiv). See võib näida mitte eriti hästi kokku sobivat olukorraga, kus nagu käesolevas kohtuasjas kahtlustatakse, et meetmed on kaudselt diskrimineerivad. Niisuguses olukorras ei ole põhjust otsida seadusandja tahet säilitada või võtta positiivseid meetmeid, et aidata ebasoodsamas kutsealases olukorras olevat sugu, kuivõrd selline tahe ei ole nõutav. Seega piisab, kui tuvastatakse konkreetne mõju, mis kahjustab võrdset tasustamist. Nii selle sätte sõnastus kui ka tekkelugu annavad alust arvata, et seda kohaldatakse pigem otsese diskrimineerimise korral. Euroopa Kohus ei ole minu teada siiski kunagi sõnaselgelt välistanud selle sätte kohaldamist kaudse diskrimineerimise korral.

54. Juhul kui Euroopa Kohus ei järgi minu ettepanekut esimesele kahele küsimusele vastamise osas, tuletan ma meelde, et ma võtsin juba oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas Amédée seisukoha seoses lapse kasvatamisega staaži eest pensionilisa saamise meetme kohta, mis tulenes selles kohtuasjas käsitletud pensioniseadustiku artikli L. 12 punkti b kohaldamisest koostoimes artikliga R. 13.(47)

55. Sellega seoses märkisin ma, et kui Euroopa Kohus peab vajalikuks vastata selles kohtuasjas esitatud teisele küsimusele, mis oli sisuliselt analoogne käesolevas asjas käsitletava kolmanda küsimusega, peaks kohus järgima negatiivset lähenemisviisi, millest ta lähtus eespool viidatud kohtuotsuses Griesmar.(48) Arvestades pensioniseadustikust tuleneva meetme piisavat sarnasust kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artiklis 15(49) ette nähtud meetmega, mis on käesoleva kohtuasja esemeks, kordan ma viimati nimetatud meetme kohta sama arvamust.

56. Minu hinnangul peaks sama mutatis mutandis kehtima teiste käesolevas kohtuasjas käsitletavate meetmete suhtes, milleks on pensioniseadustiku artiklites L. 24 ja R. 37 ette nähtud meetmed, mis puudutavad ennetähtaegselt pensionile jäämist koos võimalusega saada kohe pensioni. Nimelt ka need meetmed ei ole sellised, mis saaksid heastada(50) probleeme, mis naissoost ametnikel võivad tekkida nende kutsealase karjääri käigus perekondlikel põhjustel võetud puhkuste tõttu, nagu on ette nähtud EÜ artikli 141 lõikes 4, nagu seda on tõlgendatud eespool viidatud kohtuotsuses Griesmar.(51)

57. Sellele vaatamata olgu kooskõlas eespool viidatud kohtuasjas Amédée minu läbi viidud analüüsiga(52) märgitud, et kohtuotsuses Griesmar jäeti minu hinnangul kahetsusväärselt tähelepanuta asjaolu, et pensionile jäämisel täiendavate õiguste andmise kujul soodustuste tegemine võimaldab vältida seda, et kinnistatakse ebavõrdne tasustamine, mis üldteada faktina esineb kõige sagedamini naissoost töötajate kahjuks, ning eriti siis, kui viimane on laste kasvatamisele pühendumiseks oma karjääri katkestanud. Olgu lisatud, et arvestades koosseisu, milles see kohtuotsus tehti, saab sellest tulenevat praktikat minu hinnangul muuta vaid Euroopa Kohtu suurkoda.(53)

58. Lõpuks olgu täpsustatud, et kui leitakse, et mõlemad kõnealused meetmete kategooriad vastavad õiguspärasele eesmärgile hüvitada soost tulenev ebasoodne olukord kaudset diskrimineerimist käsitleva kohtupraktika tähenduses, on kõnealused meetmed minu hinnangul nii sobivad kui ka proportsionaalsed. Selle kohta märgin ma, et laste kasvatamisest tulenev kahju kutsetegevusele tekib praegu konkreetselt suuresti naistele(54) ja et selline olukord jääb tõenäoliselt püsima seni, kuni meeste ja naiste vahel ülesannete jaotamise ebasümmeetrilisus ei ole muutunud või kuni ei esine muud liiki meetmeid, näiteks kohustuslik isapuhkus, ainult konkreetsele vanemale mõeldud lapsehoolduspuhkus, mis ajendaks paare otsustama isa kutsetegevuse katkestamise kasuks, või sellised mehhanismid, mille eesmärk on tasakaalustada perepuhkustega seotud kulud peamiselt naistest koosneva töötajaskonnaga tööandjate ja nende tööandjate vahel, kelle töötajad on peamiselt mehed.

V. Ettepanek

59. Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Cour administrative d’appel de Lyoni esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1. EÜ artiklit 141 tuleb tõlgendada nii, et meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõttega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud meetmed nagu need, mis tulenevad tsiviil- ja sõjaväepensionide seadustiku artikli L. 24 kohaldamisest koostoimes artikliga R. 37.

2. EÜ artiklit 141 tuleb tõlgendada nii, et meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõttega ei ole vastuolus niisugused siseriiklikud meetmed nagu need, mis tulenevad 26. detsembri 2003. aasta dekreedi nr 2003‑1306, mis käsitleb Caisse nationale de retraites des agents des collectivités locales’is (kohalike omavalitsusüksuste teenistujate riiklik pensionikassa) kindlustatud ametnike pensioniskeemi, artiklist 15.

3. Esimesele ja teisele eelotsuse küsimusele antud eitavat vastust arvesse võttes ei ole kolmandale eelotsuse küsimusele vaja vastata.

(1) .

(2)  – 15. detsembri 2011. aasta ettepanek kohtuasjas C‑572/10: Amédée.

(3)  – 28. märtsi 2012. aasta määrusega kustutati see kohtuasi registrist, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus võttis oma taotluse tagasi, kui tema otsus, millega ta esitas eelotsusetaotluse, tühistati apellatsiooniastmes.

(4)  – Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab ELTL artikli 157 lõikele 4, kuid märgib, et see säte ei ole ajaliselt kohaldatav (vt käesoleva ettepaneku punkt 1).

(5)  – 2004. aasta eelarve parandamise seadus (Loi de finances rectificative pour 2004; JORF, 31.12.2004, lk 22522).

(6)  – Seadus, millega kehtestatakse mitmesugused avalikku teenistust reguleerivad sätted (Loi portant diverses dispositions relatives à la fonction publique; JORF, 27.7.1991, lk 9952).

(7)  – Dekreet, mis on vastu võetud seaduse nr 2004‑1485 artikli 136 rakendamiseks ja millega muudetakse pensioniseadustikku (Décret pris pour l’application de l’article 136 de la loi n° 2004‑1485 et modifiant le code des pensions civiles et militaires de retraite; JORF , 11.5.2005, lk 8174).

(8)  – Erandina eelmisest lõigust peab teatud laste puhul, kes on loetletud pensioniseadustiku artikli L. 18 II lõikes ja keda huvitatud isik on kasvatanud selle artikli III lõikes ette nähtud tingimustel – kelle hulka ei kuulu bioloogilised lapsed, nagu need, kes on kõne all käesolevas kohtuasjas –, tegevuse katkestamine olema toimunud kas enne nende 16‑aastaseks saamist või enne, kui nad lakkasid olemast ülalpeetavad.

(9)  – JORF, 30.12.2003, lk 22477.

(10)  – M. ja B. Leone täpsustavad oma seisukohtades, et B. Leone nõuab vaidlusaluse keeldumisega tekitatud kahju hüvitamist koos oma abikaasaga seetõttu, et M. Leone’i surma korral mõjutab see toitjakaotuspensioni summat, mida ta võib saada proportsionaalselt pensionilisaga, mis on seotud laste kasvatamisega.

(11)  – Täpsemalt palusid abikaasad Leone’id, et tuvastataks Prantsuse riigi vastutus ja temalt mõistetaks neile välja hüvitis, mille esialgne kogusumma on 86 595 eurot, millele lisandub seaduslik intress.

(12)  – Artikleid L. 12 ja R. 13, mis iseenesest ei ole käesoleva eelotsusetaotluse esemeks, on tsiteeritud minu ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas Amédée, punkt 7 jj.

(13)  – CNRACL ei ole siiski märkinud, kuidas tuleks eelotsuse küsimustele vastata.

(14)  – Prantsuse valitsus rõhutab, et kohus piirdub põhikohtuasja poolte argumentide ja viidatud siseriiklike sätete tsiteerimisega, kuigi ta oleks pidanud vähemalt lühidalt välja tooma nende tagajärjed, mis tema arvates võivad kaasa tuua kaudse diskrimineerimise, arvestades Euroopa Kohtu praktikas välja töötatud kriteeriume.

(15)  – Valitsus viitab Conseil d’État’ 29. detsembri 2004. aasta otsusele kohtuasjas D’Amato (kaebus nr 265097); 6. detsembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas Delin (kaebus nr 280681) ning 6. juuli 2007. aasta otsusele kohtuasjas Fédération générale des fonctionnaires Force Ouvrière jt (liidetud kaebused nr 281147 ja 282169).

(16)  – Kusjuures ainult eelotsusetaotlus edastatakse võimalike kirjalike seisukohtade saamiseks põhikohtuasja pooltele ja teistele Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklis 23 nimetatud huvitatud isikutele, sealhulgas liikmesriikidele.

(17)  – Vt eelkõige 23. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑237/04: Enirisorse (EKL 2006, lk I‑2843, punktid 17–19); 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑42/07: Liga Portuguesa de Futebol Profissional ja Bwin International (EKL 2009, lk I‑7633, punkt 41) ning 1. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑145/10: Painer (EKL 2011, lk I‑12533, punkt 46 jj ning seal viidatud kohtupraktika). Need kohtuotsused puudutavad kodukorra varasemat redaktsiooni kui see, mis on kohaldatav käesolevas asjas (ELT 2012, L 265, lk 24), kuid on siiski asjakohased.

(18)  – Vt seoses staaži eest saadava pensionilisaga, mis toona oli ette nähtud pensioniseadustiku artikli L. 12 punktis b, 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑366/99: Griesmar (EKL 2001, lk I‑9383, punkt 25 jj) ning seoses õigusega kohe saadavale vanaduspensionile, mis tulenes toona selle seadustiku artikli L. 24 I lõike punkti 3° alapunktist b, 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑206/00: Mouflin (EKL 2001, lk I‑10201, punkt 20 jj).

(19)  – Vt eelkõige 26. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑559/07: komisjon vs. Kreeka (punktid 42, 47 jj ning seal viidatud kohtupraktika) ja 22. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑385/11: Elbal Moreno (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 19–26).

(20)  – Vastavalt määratlustele, mis on sätestatud muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (ELT L 204, lk 23) artikli 2 lõike 1 punktides a ja b.

(21)  – Vt eelkõige 27. mai 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑285/02: Elsner‑Lakeberg (EKL 2004, lk I‑5861, punkt 12); 10. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑196/02: Nikoloudi (EKL 2005, lk I‑1789, punktid 44 ja 57) ning 20. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑123/10: Brachner (EKL 2011, lk I‑10003, punktid 55 ja 56).

(22)  – „Positiivsete meetmete” erandi võimalus on üle võetud ka teisesesse õigusesse (vt muu hulgas direktiivi 2006/54 põhjendus 22 ja artikkel 3).

(23)  – Vt kohtuotsuse punkt 52 jj, eriti punkt 57, milles Euroopa Kohus märkis, et pensioniseadustiku artikli L. 12 punkt b toona kehtinud redaktsioonis ei võimaldanud meessoost ametnikul, kes oma laste kasvatamise tõttu oli kutsealaselt ebasoodsas olukorras, taotleda põhikohtuasjas käsitletavat pensionilisa isegi juhul, kui ta oli võimeline tõendama, et ta tõepoolest oli kasvatamisega tegelnud.

(24)  – Muudatus, mis tehti 21. augusti 2003. aasta seadusega nr 2003‑775 pensionireformis kohta (loi n° 2003‑775, du 21 août 2003, portant réforme des retraites; JORF, 22.8.2003, lk 14310) ja 26. detsembri 2003. aasta dekreediga nr 2003‑1305, mis on vastu võetud seaduse nr 2003‑775 rakendamiseks ja millega muudetakse tsiviil- ja sõjaväepensionide seadustikku (décret n° 2003‑1305, du 26 décembre 2003, pris pour l’application de la loi n° 2003‑775 et modifiant le code des pensions civiles et militaires de retraite; JORF, 30.12.2003, lk 22473), millega lisati pensioniseadustikku uus artikkel R. 13, milles määratleti artiklis L. 12 ette nähtud pensionilisa saamise tingimused.

(25)  – Meenutagem, et see dekreet, mis kannab numbrit 2003‑1306, pärineb samuti 26. detsembrist 2003.

(26)  – Dekreedi artikli 15 alguses on täpsustatud, et artiklis loetletud pensionilisad „lisanduvad tingimustel, mis on ette nähtud riigi tsiviilametnike jaoks”. Peale selle on artikli 25 I lõikes märgitud, et „[pensioniseadustiku] artikli L. 24 I lõige on kohaldatav käesoleva dekreedi artiklis 1 nimetatud ametnikele”.

(27)  – Nimelt lisati 30. detsembri 2010. aasta dekreediga nr 2010‑1740, millega rakendatakse mitmesuguseid sätteid 9. novembri 2010. aasta seadusest nr 2010‑1330, mis käsitleb ametnike, sõjaväelaste ja riigi tööstusettevõtete tööliste pensioni reformi (décret n° 2010‑1740, du 30 décembre 2010, portant application de diverses dispositions de la loi n° 2010‑1330 du 9 novembre 2010 portant réforme des retraites aux fonctionnaires, aux militaires et aux ouvriers des établissements industriels de l’État; JORF , 31.12.2010, tekst nr 93), kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artiklisse 15 samaaegselt kõnealusesse seadustikku muudatuste tegemisega alates 1. juulist 2011 otsene viide „pensioniseadustiku artiklis R. 13 kehtestatud tingimustele” (vt minu ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Amédée, 41. joonealune märkus).

(28)  – Eelkõige 16. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑218/98: Abdoulaye jt (EKL 1999, lk I‑5723, punkt 16) ning 28. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑427/11: Kenny jt (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 19 jj).

(29)  – Eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Nikoloudi (punktid 44 ja 47).

(30)  – Vt minu ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Amédée, punkt 31 jj.

(31)  – Naiste tööelus emadusest tulenevate ebasoodsate tagajärgede ja nende eest antava vastutasu kohta vt eelkõige 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 184/83: Hofmann (EKL 1984, lk 3047, punkt 27); 17. oktoobri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑450/93: Kalanke (EKL 1995, lk I‑3051, punkt 18 jj) ning eespool viidatud kohtuotsus Abdoulaye jt (punkt 19).

(32)  – Abikaasad Leone’id mainivad, et 2007. aastat puudutavate andmete kohaselt võtsid lapsehoolduspuhkust 94% ulatuses naised ja ainult 6% ulatuses mehed ning et üldisemalt puudutas ajavahemikus 2007–2011 perekondlikel põhjustel töölt eemalolek 0–2% mehi ja 98–100% naisi.

(33)  – Riikliku statistika ja majandusuuringute instituudi (Institut national de la statistique et des études économiques (Insee)) aruandes on rõhutatud, et „[h]oolimata […] lastega seotud pereõigustest, [mis vähendavad sissemaksete tegemise kestuse erinevust,] on naiste isiklike pensionide [(st ilma toitjakaotuspensionita)] tase väga palju madalam kui meestel. Kuigi vahe väheneb järk-järgult, jääb see siiski alles praegu töötavate naiste generatsioonide puhul”. Aruandes on täpsustatud, et „jätkuvalt peatab naine sageli pärast lapse sündi ajutiselt töötamise” ja et 2010. aastal kasutas 31% naistest vastukaaluks ainult 7% meestele osalise tööajaga töötamise võimalust laste tõttu, kusjuures esimesena mainitud protsendimäär on lausa 47% naiste puhul, kellel on kolm või enam last (vt Femmes et hommes ‑ Regards sur la parité – 2012. aasta väljaanne, Insee Références, Pariis, 2012, eriti lk 39 jj ning lk 112).

(34)  – Juba ainuüksi need asjaolud seletavad, miks abikaasade Leone’ide viidatud statistika kohaselt on haiglasektori avalikus teenistuses naised alates dekreedi artikli 15 jõustumisest saanud keskmiselt 6,9 trimestri ulatuses pensionilisa seoses laste kasvatamisega, samas kui mehed ei ole seda üldse saanud.

(35)  – Insee uurimusest ilmneb, et „[p]ärast lapse sündi vähendab oma tegevust või katkestab selle ajutiselt üks mees üheksast, samas kui seda teeb üks naine kahest” Prantsusmaal ning et Saksamaal, Rootsis ja Ühendkuningriigis on naiste puhul see proportsioon veel suurem (vt Insee Première, nr 1454, juuni 2013, http://www.insee.fr/fr/ffc/ipweb/ip1454/ip1454.pdf). Samuti on komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015” (KOM(2010) 491 (lõplik), lk 7) rõhutatud, et „[p]aljud naised töötavad osaajaga või ebaharilike lepingute alusel: kuigi selline korraldus võimaldab neil jääda tööturule ning samal ajal tegelda perekonnaga seotud kohustustega, võib sellel olla negatiivne mõju nende töötasule, karjääri edenemisele, edutamisväljavaadetele ja pensionile”.

(36)  – Pensionilisa saamise tingimused, mis on ette nähtud kohalike omavalitsusüksuste ametnikke käsitleva dekreedi artiklis 15, on sisuliselt analoogsed nendega, mis on artiklites L. 24 ja R. 37 ette nähtud ennetähtaegselt pensionile jäämiseks, vaatamata kolmele peamisele erinevusele. Neist esimene on see, et pensionilisa antakse juhul, kui huvitatud isik on kasvatanud vähemalt ühte last, samas kui ennetähtaegselt pensionile jäämiseks peab olema kasvatanud kolme last. Teine erinevus seisneb selles, et ennetähtaegselt pensionile jäämiseks nõutav tegevuse katkestamine peab aset leidma kindla ajavahemiku vältel ja olema otseselt seotud kas lapse sünniga või perekonnas elama asumisega, kui laps lapsendatakse, erinevalt sellest, mis kehtib pensionilisa suhtes. Kolmas erinevus on see, et ajavahemikud, mil kohustuslikud sissemaksed ei kuulunud tasumisele, samastatakse tegevuse nõutava katkestamisega ja need annavad õiguse ennetähtaegselt pensionile jääda, kuid pensionilisa puhul ei ole see nii.

(37)  – Selles kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus nimelt, et toona kehtinud pensioniseadustiku artikkel L. 24 eiras võrdsuse põhimõtet seeläbi, et selles oli ette nähtud õigus kohe makstavale vanaduspensionile ainult selliste naissoost ametnike jaoks, kelle abikaasa on voodihaige või põeb ravimatut haigust, mistõttu on naissoost ametnikul võimatu kutsealal tegutseda, ning seega välistas niisuguse õiguse samas olukorras olevate meessoost ametnike puhul.

(38)  – Ehk ajavahemik alates neljast nädalast enne kuni 16 nädalani pärast sündi (või lapsendamist).

(39)  – Ehk rasedus- ja sünnituspuhkus, isapuhkus, lapsendamispuhkus, lapsehoolduspuhkus, vanema järelevalve puhkus või alla kaheksa-aastase lapse kasvatamise puhkus.

(40)  – Vt sellega seoses minu ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Amédée, punkt 44.

(41)  – Selle puhkuse eripärade ja eesmärkide kohta, nii nagu Euroopa Kohus on neid tunnustanud, vt eelkõige 19. septembri 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑5/12: Betriu Montull (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 49 jj ning seal viidatud kohtupraktika).

(42)  – Olgu märgitud, et õigus kohustuslikule ja tasustatavale sünnituspuhkusele on ette nähtud nii liidu õiguses kui ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonides (vt minu ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Amédée, punkt 33 jj).

(43)  – Arvestades, et kõnealune õigus jääda ennetähtaegselt pensionile antakse üksnes juhul, kui huvitatud isiku ülalpidamisel on olnud vähemalt kolm last.

(44)  – Kuna rasedus- ja sünnituspuhkus ning isapuhkus on seda liiki vanemate puhul välistatud.

(45)  – EÜ artikli 141 lõikes 4 on üle võetud – siiski üldistatud kujul – erandi tegemise võimalus, mis oli ainult naistele ette nähtud kokkulepe sotsiaalpoliitika kohta, mille sõlmisid Euroopa Ühenduse liikmesriigid peale Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi (EÜT 1992, C 191, lk 91) ja mis on lisatud EL lepingule lisatud protokollile sotsiaalpoliitika kohta (edaspidi „kokkulepe sotsiaalpoliitika kohta”), artikli 6 lõikes 3 kuni Amsterdami lepingu jõustumiseni 1. mail 1999. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 23 lõikes 2 on samuti sätestatud, et „[naiste ja meeste] [v]õrdõiguslikkuse põhimõte ei takista säilitamast või võtmast meetmeid, mis annavad alaesindatud soole erilisi eeliseid”.

(46)  – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Kenny jt (punktid 36 ja 37 ning seal viidatud kohtupraktika).

(47)  – Vt selle ettepaneku punkt 52 jj.

(48)  – Selle kohtuotsuse punktides 52 ja 60–67 leidis Euroopa Kohus, et niisugust meedet, nagu on sätestatud artikli L. 12 põhikohtuasjale kohaldatavas redaktsioonis, ei saa pidada selliseks, mis oma laadilt võiks hüvitada ebasoodsat olukorda, mis naissoost ametnikele nende karjääris võib osaks saada kokkulepe sotsiaalpoliitika kohta artikli 6 lõike 3 (võrdväärne EÜ artikli 141 lõikega 4) tähenduses, kuna see meede piirdus emadele staaži eest pensionilisa andmisega nende pensionile jäämisel, aitamata neid viisil, mis leevendaks raskusi, millega nad võivad oma tööelus silmitsi seista.

(49)  – Vt selle kohta käesoleva ettepaneku punkt 40.

(50)  – Komisjon leiab, et ennetähtaegselt pensionile jäämise meede võiks vastupidi isegi kaasa tuua naissoost ametnike tööelust väljajätmise ja võtta neilt võimaluse tõelist karjääri teha.

(51)  – Vt analoogia alusel seoses soo alusel erineva vanaduspensioni ea tingimusega 13. novembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑46/07: komisjon vs. Itaalia (punktid 57 ja 58).

(52)  – Vt minu ettepanek selles kohtuasjas, punktid 58 ja 59.

(53)  – Ibidem , punkt 57.

(54)  – Direktiivi 2006/54 põhjenduses 22 on positiivsete meetmete kohta märgitud, et „[a]rvestades praegust olukorda, peaksid liikmesriigid kõigepealt püüdma parandada naiste olukorda tööelus”.