—

Regione Puglia, esindajad: avvocato S. O. Di Lecce ja avvocato V. Triggiani,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: E. Montaguti ja H. Tserepa-Lacombe,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artiklite 56, 101 ja 107 ning Roomas 4. novembril 1950 allakirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklite 9 ja 10 ning selle konventsiooni lisaprotokolli artikli 2 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artiklite 11 ja 14 tõlgendamist.

2

See taotlus esitati vaidluses ühelt poolt Dirextra Alta Formazione srl (edaspidi „Dirextra”), mis on magistriõpet pakkuv õppeasutus, ja teiselt poolt Regione Puglia (Apuulia maakond) vahel seoses viimase otsustega allutada peamiselt Euroopa Sotsiaalfondist (ESF) rahastatavate kõrgkoolistipendiumide andmine teatavatele tingimustele, mis on seotud eelkõige selle õppeasutuse vanusega, kuhu stipendiume taotlevad õpilased plaanivad registreeruda.

3

Nõukogu 11. juuli 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1260/1999 (ELT L 210, lk 25), põhjenduse 22 kohaselt peaksid fondide tegevus ja toimingud, mille rahastamist neist toetatakse, olema seostatud ühenduse muude poliitikatega ja vastama ühenduse õigusnormidele.

4

Määruse nr 1083/2006 artikli 9 lõige 5 sätestab:

„Fondidest rahastatavad toimingud peavad vastama asutamislepingu sätetele ja nende alusel vastu võetud õigusaktidele.”

5

Magistriõppe toetusmeetmed on Regione Puglia maakondliku rakenduskava ESF kohta sätete raames määratletud 26. mai 2009. aasta maakondlikus seaduses nr 12 sätete kohta, mis puudutavad õppestipendiume, mille eesmärk on aidata selle maakonna kraadiõppuritel uute akadeemiliste kvalifikatsioonide omandamist (legge regionale no 12 – Misure in tema di borse di studio a sostegno della qualificazione delle laureate e dei laureati pugliesi, Bollettino Ufficiale della Regione Puglia nr 78, 29.5.2009, lk 9856, edaspidi „maakondlik seadus”).

6

Maakondliku seaduse artikkel 2 sätestab erinevad tingimused, mida magistriõpet pakkuvad õppeasutused peavad täitma selleks, et vastavatel kursustel osalemist saaks rahastada pakutavate õppestipendiumide kaudu.

7

Need tingimused on määratletud erinevalt vastavalt sellele, kas need on mõeldud esiteks Itaalia või välisriigi era‑ või avalik-õiguslikele ülikoolidele, teiseks era‑ või avalik-õiguslikele kõrgkoolidele, mis pakuvad kinnitatud magistrikursusi, või kolmandaks muudele kõrgkoolidele, mis vastavad kindlatele tingimustele eelkõige seoses nende magistriõppe pakkumise kogemuse pikkusega.

8

Mis puudutab seda viimast kategooriat, siis maakondliku seaduse artikli 2 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Huvitatud isikute väljavalitud magistrikursusi peavad andma era- või avalik-õiguslikud kõrgharidusasutused, mis on stipendiumide andmist puudutava avaliku teate avaldamisele eelneva kümne kalendriaasta jooksul järjest ja dokumenteeritult tegelenud diplomijärgse õppe andmisega. Diplomijärgse õppe all peetakse silmas ainult kursusi, mis on mõeldud eranditult neile, kellel on juba bakalaureusediplom, ja mille kogukestus on vähemalt 800 tundi. Selle koolitustegevusega peab õppeasutus olema tegelenud ise, mitte kõigest partnerina. Ka sel juhul peab huvitatud isikute valitud magistrikursuste kestus olema kokku vähemalt 800 tundi, millest vähemalt 500 tundi auditoorset tööd ja vähemalt 30 protsenti praktikat kogu magistrikursuse kestusest”.

9

Regione Puglia kutseharidusteenistuse 2. detsembri 2009 aasta otsusega kinnitati teade maakonnaseaduses sätestatud õppestipendiumide andmise menetluse algatamise kohta.

10

See teadanne täpsustas eelkõige, et neid stipendiume võib anda eelkõige magistrikursuste jaoks, mida pakuvad era- või avalik-õiguslikud kõrgharidusasutused, mis on ajavahemikus 3. detsembrist 1999 kuni 3. detsembrini 2009 katkematult ja dokumenteeritult tegelenud diplomijärgse õppe andmisega (edaspidi „kümneaastase kogemuse tingimus”).

11

Dirextra on eraõiguslik kõrgharidusasutus, mis on dokumenteeritult andnud magistrikursusi rohkem kui 8000 tunni ulatuses kõigest viie tegutsemisaasta jooksul enne stipendiumide andmist puudutava avaliku teate avaldamist, mitte maakondliku seadusega nõutud kümne aasta jooksul.

12

Dirextra vaidlustab kümneaastase kogemuse tingimuse õiguspärasuse kaebusega, mille ta esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule ja millega taotletakse 2. detsembri 2009. aasta otsuse ning menetluse algatamise teate tühistamist.

13

Kaebuse esitanud äriühing väitis nimelt, et selline nõue on vastuolus liidu õigusega, eelkõige vaba konkurentsi, proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega, ELTL artikli 56 ja järgnevate artiklitega, artikli 101 ja järgnevate artiklitega ning samuti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EMÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (ELT L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (EÜT L 376, lk 36) sätetega.

14

Jättes kõrvale nende direktiivide kohaldatavuse, on eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt arvamusel, et kümneaastase kogemuse tingimusest tulenevad piirangud teenuste osutamise vabadusele näitavad ebavõrdset kohtlemist, mis ei ole kooskõlas ESF tegevuse eesmärkidega, millega soovitakse parandada haridussüsteemi kvaliteeti tervikuna. Haridusasutuste valiku allutamine sellele tingimusele on eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates ebaproportsionaalne ning sobimatu võimalike rahastatavate kursuste kestuse (vähemalt 800 tundi aastas) suhtes, seega äärmuslik nii Euroopa Liidu majanduse kui ka tegevusega seoses.

15

Seda valikut saaks rakendada tingimustega, mis piiraksid vähem konkurentsi ja oleksid proportsionaalsed haridusasutuste antava magistriõppe kestuse suhtes, piiramata konkurentsi ning mõjutamata hariduse kvaliteeti ja tagades õpetamisvabaduse ning ideede paljususe, mida kaitsevad EIÕK artiklid 9 ja 10 ning harta artiklid 11 ja 14.

16

Neil tingimustel otsustas Tribunale amministrativo regionale per la Puglia menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [ELTL] artiklitega 56 jj ning 101 jj […] ning artikliga 107 jj […] ja neist õigusnormidest tulenevate konkurentsi, proportsionaalsuse, diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtetega koosmõjus […] [EIÕK] artiklitega 9 ja 10, selle lisaprotokolli artikliga 2 ja […] harta artiklitega 11 ja 14 on kooskõlas selline säte nagu […] maakonna seaduse […] artikli 2 lõige 3, mis piirab pääsu teatavate spetsiifiliste kohaliku haridustaseme tõstmiseks mõeldud teenuste (kraadiõppe pakkumine) turule, seades turulepääsu sõltuvusse ainult ühe tingimuse täitmisest, mis on välja valitud ja mille üksikasjad on sätestatud meelevaldselt (tundide hulk on jagatud põhjendamatult pika ajavahemiku peale), kui lähtuda ühenduse meetme mõttest (hariduse kvaliteedi parandamine ja seega sobiva kvalifikatsiooniga isikute valimine), ja mis ei ole konkreetse teenuse osutamise kestuse põhjal diferentseeritud?”

17

Tuleb meenutada, et eelotsuse menetluse raames ei ole Euroopa Kohtu ülesandeks võtta seisukoht siseriiklike sätete kooskõla kohta liidu õigusnormidega. Siiski on Euroopa Kohus pädev andma eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik liidu õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mis võiksid aidata sellel kohtul hinnata seda kooskõla, et teha tema menetletavas asjas otsus (vt selle kohta 8. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-42/07: Liga Portuguesa de Futebol Profissional ja Bwin International, EKL 2009, lk I-7633, punkt 37).

18

Analüüsides, kas liidu õiguse seisukohast on ülemäärast laadi selline tingimus, mille mõjul jäetakse teatud kõrgharidusasutused ilma võimalusest pakkuda oma teenuseid sellistele õpilastele, kes taotlevad maakondlikku stipendiumi, mida rahastab peamiselt ESF, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt seda, kas selline tingimus on vastuolus ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadusega. Seega tuleb tema argumentatsiooni seoses proportsionaalsuse ja diskrimineerimiskeelu põhimõtetega vaadelda kattuvana tema argumentatsiooniga nende nõuete kohta ja seega ei ole põhjust vastata sellele eraldi.

19

Lisaks ei ole viidet eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuses ELTL artiklile 101 jj seoses konkurentsiga ja ELTL artiklile 107 jj seoses riigiabiga eelotsusetaotluses piisavalt põhjendatud, mis lubaks Euroopa Kohtul hinnata selle asjakohasust ja seejärel võtta seisukoht eelotsusetaotluse kohta selles osas, milles see puudutab neid sätteid.

20

Lõpetuseks tuleb meenutada, et liidu õigus ei reguleeri EIÕK ja liikmesriikide õiguskordade vahelist suhet ega määra kindlaks, millised järeldused peab liikmesriigi kohus tegema juhul, kui EIÕK-ga tagatud õigused ja siseriiklik õigusnorm on omavahel vastuolus (vt selle kohta 24. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑571/10: Kamberaj, punkt 62, ja 26. veebruari 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑617/10: Åkerberg Fransson, punkt 44). Seega ei pea Euroopa Kohus tegema otsust eelotsusetaotluse kohta selles osas, milles see puudutab EÕIK-d ja selle lisaprotokolli.

21

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artiklis 56 sätestatud teenuste osutamise vabadus ei nõua mitte ainult igasuguse riikkondsusel või kodakondsusel põhineva diskrimineerimise kaotamist teises liikmesriigis asutatud teenuseosutaja suhtes, vaid ka kõigi piirangute kaotamist isegi juhul, kui need laienevad nii selle riigi kui ka teiste liikmesriikide teenuseosutajatele, kui need võivad keelata, takistada või muuta vähem soodsaks selle teenuseosutaja tegevuse, kelle asukoht on mõnes teises liikmesriigis, kus ta samalaadseid teenuseid seaduslikult osutab (vt selle kohta 18. juuli 2013. aasta otsus kohtuasjas C‑265/12: Citroën Belux, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Käesoleval juhul ei saa välistada, et muus liikmesriigis kui Itaalia Vabariigis asutatud haridusasutused jäävad ilma võimalusest osutada oma teenuseid võimalikele maakondlikku stipendiumi saavatele õpilastele üksnes seetõttu, et need haridusasutused ei vasta maakondliku seadusega kehtestatud kümneaastase kogemuse tingimusele.

23

Lisaks võib selline säte – nagu on kõne all põhikohtuasjas –, millega allutatakse õppestipendiumi andmine tingimusele, et kõrgharidusasutus, kuhu õpilane plaanib registreeruda, tõendab kümneaastast kogemust, peletada selle õpilase registreerumast haridusasutusse, mis ei vasta sellele tingimusele ja seega muuta selliste haridusasutuste tegevuse vähem atraktiivseks.

24

Selline teenuste osutamise vabaduse piirang on lubatud üksnes juhul, kui see järgib aluslepinguga kooskõlas olevat õiguspärast eesmärki ja kui seda õigustab ülekaalukas üldine huvi, ning lisaks peab piirav meede olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Citroën Belux, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

25

Antud juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud dokumentidest, et kõnealuse maakondliku seadusega taotletav eesmärk on, selleks et lihtsustada selliste diplomeeritud noorte sisenemist tööturule, kes ei ole kunagi töötanud või kes on kaotanud oma töökoha, kindlustada akadeemilise diplomijärgse õppe – millele juurdepääsu stipendiumi andmine lihtsustab – kõrgetasemelisus. Ei ole kahtlust selles, et diplomijärgse õppe rahastamise sõltuvusse seadmine tingimusest, mis tagab selle õppe kvaliteedi, on kooskõlas ülekaaluka avaliku huviga. Eesmärk tagada akadeemilise hariduse kõrge tase näib õiguspärane põhjendamaks põhivabaduste piiranguid (vt selle kohta 13. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-153/02: Neri, EKL 2003, lk I-13555, punkt 46).

26

Haridusasutustelt minimaalse kogemuse nõudmine on iseenesest vajalik meede taotletava eesmärgi suhtes.

27

Lisaks ei näi Euroopa Kohtule teadaoleva informatsiooni valguses, et – kehtestades katkematud kümme aastat nõutava kogemuse pikkuseks, mis peab olema sellistel haridusasutustel, kuhu asjaomased õpilased võivad registreeruda – selline tingimus läheks kaugemale, kui on vajalik nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

28

Nimelt on kindel, et kõnealune maakondlik seadus annab oma artikliga 2 õpilastele võimaluse registreeruda mitte üksnes Itaalia või välisriigi era- või avalik-õiguslikesse siseriikliku õiguse poolt tunnustatud ülikoolidesse, vaid samuti era- või avalik-õiguslikesse kõrgharidusasutustesse, mis pakuvad kinnitatud magistrikursusi, ja veel teistesse haridusasutustesse, mille magistrikursused ei ole kinnitatud. Samas, nende viimaste puhul, mille suhtes ainukesena on kehtestatud kümneaastase kogemuse tingimus, ei näi ülemäärasena neilt nõuda, et nad tõendaksid piisavalt pikaaegset kogemust, et saaks ilma igasuguse avaliku võimu kontrollita ja kinnitamiseta eeldada nende hariduse kvaliteeti samal alusel siseriikliku õiguse poolt tunnustatud ülikoolide ja kinnitatud magistrikursusi pakkuvate haridusasutuste haridusega.

29

Sellega seoses ei näi, et kümne aasta nõue oleks ülemäärane seoses ajavahemikuga, mille jooksul ülikoolid saavad oma tunnustuse siseriiklikus õiguses või mille jooksul antakse kinnitus muude kõrgharidusasutuste magistrikursustele.

30

Eeltoodut arvestades tuleb vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele, et ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega nõutakse, et kõrgharidusasutused – kuhu kavatsevad registreeruda õpilased, kes taotlevad maakondlikku stipendiumi, mida finantseerib peamiselt ESF – tõendaks kümneaastast kogemust, kui need kõrgharidusasutused ei ole siseriiklikus õiguses tunnustatud ülikoolid ega haridusasutused, mis pakuvad kinnitatud magistrikursusi.

31

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (seitsmes koda) otsustab:

ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline siseriiklik õigusnorm, nagu on kõne all põhikohtuasjas, millega nõutakse, et kõrgharidusasutused – kuhu kavatsevad registreeruda õpilased, kes taotlevad maakondlikku stipendiumi, mida finantseerib peamiselt ESF – tõendaks kümneaastast kogemust, kui need kõrgharidusasutused ei ole siseriiklikus õiguses tunnustatud ülikoolid ega haridusasutused, mis pakuvad kinnitatud magistrikursusi.