—

Shell Nederland Verkoopmaatschappij BV ja Belgian Shell NV, esindajad: advocate R. Fibbe ja advocate R. Laan,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: M. de Ree ja C. Wissels,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Alcover San Pedro, D. Düsterhaus ja P‑J. Loewenthal,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada mõistet „jäätmed” nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral (EÜT L 30, lk 1; ELT eriväljaanne 15/02, lk 176), mida on muudetud komisjoni 28. detsembri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 2557/2001 (EÜT L 349, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 378) (edaspidi „määrus nr 259/93”), ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta (ELT L 190, lk 1) tähenduses.

2

Taotlused on esitatud kahes kriminaalmenetluses, milles süüdistatavad on vastavalt Shell Nederland Verkoopmaatschappij BV ja Belgian Shell NV (edaspidi koos „Shell”) ning mille põhjuseks on metüültertsiaarbutüüleetriga juhuslikult segunenud madala väävlisisaldusega diislikütuse saadetise (edaspidi „kõnealune saadetis”) vedu Belgiast Madalmaadesse.

3

Määruse nr 259/93 põhjendustes 6, 9 ja 18 on sätestatud:

„jäätmesaadetiste järelevalve ja kontroll on tähtis korraldada viisil, mis

arvestaks vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti;

[...]

jäätmesaadetistest tuleb eelnevalt teatada pädevatele ametiasutustele, et nad oleksid nõuetekohaselt informeeritud eriti jäätmete liigist, edasitoimetamisest ja kõrvaldamisest või taaskasutamisest, et neil oleks võimalus võtta kõik vajalikud meetmed inimeste tervise ja keskkonna kaitseks, kaasa arvatud võimalus esitada saadetise suhtes põhjendatud vastuväiteid;

[...]

illegaalse saadetise korral peab isik, kelle tegevus selle saadetise põhjustas, jäätmed tagasi võtma ja/või kõrvaldama või ümber töötama alternatiivsel ja keskkonnaohutul viisil; kui ta seda ei tee, peavad vastavalt vajadusele sekkuma kas lähtekoha või sihtkoha pädevad ametiasutused.”

4

Määruse nr 259/92 artikkel 2 määratleb järgmised mõisted:

„[…]

[...]

[...]

5

Määruse nr 259/93 II jaotises „Liikmesriikidevahelised jäätmesaadetised” asub peatükk A, mis käsitleb kõrvaldamiseks määratud jäätmete saadetistele kohaldatavat menetlust; sellesse peatükki kuulub ka määruse artikkel 3. Selle artikli lõikes 1 on sätestatud:

„Kui teataja kavatseb saata jäätmeid kõrvaldamiseks ühest liikmesriigist teise liikmesriiki ja/või vedada saadetist läbi ühe või mitme liikmesriigi, teatab ta sellest sihtkoha pädevale ametiasutusele ning saadab teate koopia nii lähtekoha kui ka transiidi pädevale ametiasutusele, samuti vastuvõtjale. Öeldu ei kehti artikli 25 lõike 2 ja artikli 26 lõike 2 kohaldamisel.”

6

Määruse artikli 5 lõike 1 kohaselt võib kõrvaldamiseks määratud jäätmete saatmine toimuda alles siis, kui teataja on saanud loa sihtkoha pädevalt ametiasutuselt.

7

Määruse nr 259/93 II jaotise peatükk B käsitleb taaskasutamiseks määratud jäätmete saadetistele kohaldatavat menetlust. Selles peatükis asuva artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui teataja kavatseb saata III lisas loetletud jäätmeid ümbertöötamiseks ühest liikmesriigist teise ja/või transiitveona läbi ühe või mitme liikmesriigi, teatab ta sellest sihtkoha pädevale ametiasutusele ning saadab teate koopiad lähtekoha ja transiidi pädevatele ametiasutustele ning vastuvõtjale. Öeldu ei kehti artikli 25 lõik 2 ja artikli 26 lõike 2 kohaldamisel.”

8

Kõnealuse määruse artikli 26 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Igasugust jäätmete vedu, mis toimub:

[...]”

9

Määruse nr 1013/2006 artikli 2 kohaselt tuleb käsitada mõistet „jäätmed – nagu on määratletud [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta] direktiivi 2006/12/EÜ [jäätmete kohta (ELT L 114, lk 9)] artikli 1 lõike 1 punktis a”.

10

Määruse artikli 61 lõikes 1 on ette nähtud:

„Määrus (EMÜ) nr 259/93 ja otsus 94/774/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 12. juulist 2007.”

11

Määruse artikli 64 lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolev määrus jõustub kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda hakatakse kohaldama alates 12. juulist 2007.”

12

Direktiivi 2006/12 põhjendustes 2–4 ja 6 on sätestatud:

[...]

13

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„1.   Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]

2.   Tulenevalt lõike 1 punktist a koostab komisjon artikli 18 lõikes 3 ette nähtud korda järgides nende jäätmete nimistu, mis kuuluvad I lisas loetletud kategooriatesse. Seda nimistut vaadatakse korrapäraselt läbi ja vajadusel muudetakse sama korda järgides.”

14

Sama direktiivi artikkel 4 sätestab:

„1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist, mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi [...]

2.   Liikmesriigid võtavad ka vajalikud meetmed, et keelata jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata kõrvaldamine.”

15

Direktiivi artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et iga jäätmevaldaja

16

Direktiivi 2006/12 artiklis 20 on ette nähtud:

„Direktiiv 75/442/EMÜ tunnistatakse kehtetuks, ilma et see mõjutaks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud III lisa B‑osas esitatud direktiivide riigisisesesse õigusesse ülevõtmise tähtaegadega.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas IV lisas esitatud vastavustabeliga.”

17

Direktiiv 2006/12 jõustus artiklis 21 sätestatu kohaselt 17. mail 2006.

18

Direktiivi I lisas on loetletud järgmised jäätmekategooriad:

„[...]

[...]

[...]

[...]

[...]

19

Direktiivi II B lisa sisaldab järgmiste taaskasutamistoimingute loetelu:

20

Shell laadis 3. septembril 2006 Madalmaades ühele tanklaevale madala väävlisisaldusega diislikütust nimetusega Ultra Light Sulphur Diesel (edaspidi „diislikütus ULSD”), et toimetada see kliendile Belgias (edaspidi „Belgia klient”).

21

Kui see klient sai saadetise kätte, selgus, et lastimise ajal sisaldasid selle tanklaeva mahutid metüültertsiaarbutüüleetri jääke, mis segunesid diislikütusega ULSD.

22

Kuna saadetise leekpunkt oli liiga madal, selleks et müüa seda esialgu kavatsetud otstarbel diislikütusena ning kuivõrd saadetise saaja ei tohtinud oma keskkonnaloa kohaselt seda segu ladustada, tagastas ta selle saadetise Shellile, kes vedas selle Madalmaadesse tagasi.

23

Prokurör väidab Rechtbank te Rotterdamis, et Belgiast Madalmaadesse transportimise ajal kujutas kõnealune toode endast jäätmeid, ning kuna Shell ei järginud määruse nr 259/93 artiklis 15 sätestatud teatamismenetlust, siis on ta süüdi illegaalses veos selle määruse artikli 26 lõike 1 tähenduses.

24

Shell väidab vastupidi, et kõnealust saadetist ei saa kvalifitseerida jäätmeks.

25

Leides, et arutatavate kohtuasjade lahendus sõltub mõiste „jäätmed” tõlgendamisest määruste nr 259/93 ja 1013/2006 tähenduses, otsustas Rechtbank te Rotterdam menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

26

Euroopa Kohtu presidendi 2. juuli 2012. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑241/12 ja C‑242/12 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

27

Rechtbank te Rotterdam soovib oma eelotsuse küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, sisuliselt teada seda, kas jäätmeks määruste nr 259/93 ja 1013/2006 tähenduses tuleb kvalifitseerida diislikütuse saadetist, mis selle tanklaevale lastimise ajal segunes juhuslikult teise ainega, kui pärast selle ostjale tarnimist selgus, et saadetis ei vastanud lepingus ette nähtud spetsifikatsioonile ega tema madala leekpunkti tõttu ohutusnõuetele, ning et selle uue koostise tõttu ei saanud ostja saadetist ladustada oma keskkonnaloa kohaselt ega seda tanklas vastavalt selle otstarbele diislikütusena müüa, mistõttu ostja pretensiooni tulemusel tagastati see müüjale, kes kavatseb seda pärast teise tootega segamist uuesti turustada.

28

Kõigepealt olgu märgitud, et määrus nr 1013/2006, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib, ei ole ratione temporis põhikohtuasjadele kohaldatav, kuna – nagu nähtub ka toimikust – kõnealune saadetis lastiti Madalmaadesse suunduvale laevale 2006. aasta septembris.

29

Selle kohta piisab seega sedastusest, et määruse nr 1013/2006 artikli 64 lõike 1 kohaselt hakati seda määrust kohaldama alates 12. juulist 2007; vastavalt määruse artikli 61 lõikele 1 tunnistati viimati nimetatud määrusega muu hulgas määrus nr 259/93 sellest kuupäevast kehtetuks.

30

Järelikult tuleb eelotsuse küsimusi analüüsida määruse nr 259/93 asjakohaseid sätteid arvestades.

31

Määruse nr 259/93 põhjenduse 6 kohaselt on määruse eesmärk korraldada jäätmesaadetiste järelevalve ja kontroll viisil, mis arvestaks vajadust säilitada, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti.

32

Määruse nr 259/93 artikli 3 lõikest 1 ja artikli 6 lõikest 1 koostoimes määruse põhjendusega 9 tuleneb eelkõige, et kõrvaldamiseks või taaskasutamiseks määratud jäätmete ühest liikmesriigist teise liikmesriiki saatmisest ja/või saadetise läbi ühe või mitme liikmesriigi vedamisest tuleb eelnevalt teatada pädevatele ametiasutustele, et neil oleks võimalus võtta vajalikud meetmed inimeste tervise ja keskkonna kaitseks.

33

Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kõnealune saadetis kuulub selle määruse tähenduses mõiste „jäätmed” alla, selleks et teha kindlaks, kas nende sätete kohaselt oli Shell kohustatud teavitama Madalmaade ametiasutusi selle saadetise vedamisest Belgiast Madalmaadesse või ei olnud tal seda kohustust.

34

Määruse nr 259/93 artikli 2 punkti a koostoimes direktiivi 2006/12 artikliga 20 on „jäätmed” ained või esemed, nagu määratletud selle direktiivi artikli 1 lõike 1 punktis a, see tähendab nimetatud direktiivi „I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvad mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama”.

35

Kui võtta arvesse direktiivi 2006/12 I lisas asuvat ülejäänud juhtude kategooriat Q16, mille alla kuuluvad „[k]õik materjalid, ained või tooted, mis ei kuulu eespool loetletud kategooriatesse”, siis on selles I lisas sisalduv jäätmekategooriate loetelu põhimõtteliselt näitlik. Nii on see ka selle direktiivi artikli 1 lõike 2 kohaselt komisjoni koostatud nimistu puhul, mis sisaldab nimetatud I lisas loetletud kategooriatesse kuuluvaid jäätmeid.

36

Samas, kui aine või ese kuulub lisaks kategooriale Q16 ühte või mitmesse nimetatud jäätmekategooriasse, siis on see asjaolu esimene märk sellest, et teda tuleks kvalifitseerida „jäätmeks” direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses.

37

Sellest hoolimata on väljakujunenud kohtupraktikas leitud, et „jäätmete” määratlus lähtub eelkõige valdaja tegevusest ja sõnade „ära viskama” tähendusest (vt selle kohta 24. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C-188/07: Commune de Mesquer, EKL 2008, lk I-4501, punkt 53, ja 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-263/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2007, lk I-11745, punkt 32).

38

Mis puudutab sõnade „ära viskama” tähendust, siis tuleb selle kohtupraktika kohaselt tõlgendada neid sõnu lähtuvalt direktiivi 2006/12 eesmärgist, mis vastavalt direktiivi põhjendusele 2 on inimeste tervise ja keskkonna kaitse jäätmete kogumise, vedamise, töötlemise, hoidmise ja ladestamisega seotud kahjuliku mõju eest, võttes arvesse ELTL artikli 191 lõiget 2, milles on sätestatud, et Euroopa Liidu keskkonnapoliitika seab eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme ning rajaneb muu hulgas ettevaatusprintsiibil ja põhimõttel, mille kohaselt tuleb võtta ennetusmeetmeid. Sellest tuleneb, et sõnu„ära viskama” ja seega mõistet „jäätmed” direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses ei tohi tõlgendada kitsendavalt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Commune de Mesquer, punktid 38 ja 39).

39

Direktiivi 2006/12 sätetest tuleneb, et sõnad „ära viskama” hõlmavad nii aine või eseme „kõrvaldamist” kui ka selle „taaskasutamist” direktiivi artikli 1 lõike 1 punktide e ja f tähenduses (vt selle kohta 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-129/96: Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I-7411, punkt 27).

40

Täpsemini tuleb selleks, et kontrollida, kas tegemist on „jäätmetega” direktiivi 2006/12 tähenduses, arvesse võtta kõiki asjaolusid, seejuures peab arvestama selle direktiivi eesmärki ning jälgima, et ei kahjustata selle tõhusust (vt 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-418/97 ja C-419/97: ARCO Chemie Nederland jt, EKL 2000, lk I-4475, punktid 73, 88 ja 97; 18. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-9/00: Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus, EKL 2002, lk I-3533, punkt 24, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 41).

41

Teatavad asjaolud võivad olla märk sellest, et toimub aine või eseme äraviskamine või on olemas kavatsus või kohustus seda teha direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses.

42

Kõigepealt tuleb erilist tähelepanu pöörata asjaolule, et kõnealune ese või aine ei ole või enam ei ole selle valdajale vajalik, mistõttu see ese või aine kujutab endast koormat, millest valdaja soovib vabaneda (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus, punkt 37). Kui see on tõesti nii, siis esineb oht, et valdaja viskab tema valduses oleva eseme või aine ära keskkonda kahjustaval viisil, eelkõige seda hüljates, kaadates või kontrollimata kõrvaldades. Kuivõrd see ese või aine kuulub mõiste „jäätmed” alla direktiivi 2006/12 tähenduses, siis kohaldatakse selle suhtes kõnealuse direktiivi sätteid, mis tähendab, et direktiivi artikli 4 kohaselt peab selle taaskasutamine või kõrvaldamine toimuma viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ja mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse või menetlusi.

43

Mis puudutab asjaolu, et valdaja võib olla direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses „kohustatud ära viskama” kõnealuse saadetise, siis tuleb kõigepealt märkida, et a priori ei ole absoluutset kohustust selle saadetise kõrvaldamiseks, kuna see ei koosne keelatud või ebaseaduslikust ainest ega määratud riskiteguriga materjalist, mille valdaja peab kõrvaldama (vt analoogia alusel 1. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C-176/05: KVZ retec, EKL 2007, lk I-1721, punkt 59). Eelotsusetaotlusest nähtub, et nimetatud saadetist sai tegelikult ilma töötlemata turustada selles olekus, nagu see oli Shellile tagastamisel.

44

Komisjon väitis siiski oma kirjalikes seisukohtades, et kuna ühelt poolt ei sobinud kõnealune saadetis Belgia kliendi määratud otstarbel kasutamiseks ning teiselt poolt ei olnud viimati nimetatul luba saadetist selle madala leekpunkti tõttu ladustada, siis oli saadetis selle kliendi jaoks koorem, mille ta kavatses ära visata või mille äraviskamiseks ta oli lausa kohustatud.

45

Ainuüksi nende asjaolude põhjal ei saa siiski teha järeldust, et see saadetis kujutas endast jäätmeid direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses. Nimelt tuleb enne kontrollida, kas nimetatud saadetist Shellile tagastades, sest see ei vastanud lepingus kokku lepitud spetsifikaadile, „viskas” Belgia klient saadetise tegelikult „ära” direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses.

46

Seejuures on erilise tähtsusega asjaolu, et Belgia klient andis Shellile tagasi lepingule mittevastava diislikütuse ULSD hüvitise saamiseks ning see toimus müügilepingu alusel. Samas ei saa asuda seisukohale, et niiviisi tegutsedes oli sellel kliendil tahe suunata kõnealune saadetis kõrvaldamisele või taaskasutamisele ning järelikult ta ei „visanud” saadetist direktiivi 2006/12 artikli 1 lõike 1 punkti a tähenduses „ära”. Tuleb ka lisada, et niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjades on oht, et valdaja viskab selle saadetise keskkonda kahjustada võival viisil ära, väike. See on veelgi enam nii siis, kui – nagu selles kohtuasjas – asjassepuutuv aine või ese on märkimisväärse turuväärtusega.

47

Neil tingimustel tuleb veel kindlaks teha, kas Shellil oli kavatsus kõnealune saadetis „ära visata” siis, kui ilmnes, et saadetis ei vasta lepingule. Sellise kavatsuse olemasolu ei saa Shellilt nimelt eeldada enne mittevastavuse ilmnemist, kuna Shell ei teadnud sel ajal, et tema valduses oli Belgia kliendiga sõlmitud lepingule mittevastav aine.

48

Sellega seoses peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kelle ülesanne on kontrollida, kas kõnealuse eseme või aine valdajal oli tegelikult kavatsus see „ära visata”, võtma arvesse kõiki käesoleva asja asjaolusid, pidades seejuures silmas, et järgitakse direktiivis 2006/12 sätestatud eesmärki, mille kohaselt tuleb tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ja mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi.

49

Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu mainitud asjaolusid, mille kohaselt ühelt poolt oli kõnealust saadetist võimalik ilma töötlemata turustada selles olekus, milles see oli Belgia kliendi poolt Shellile tagastamise ajal, ning teiselt poolt on kõnealuse saadetise turuväärtus ligikaudu samasugune nagu selle toote turuväärtus, mis vastab kokkulepitud spetsifikaadile, siis tuleb rõhutada, et kuigi need pigem kummutavad mõttekäiku, mille kohaselt kujutas see saadetis endast Shelli jaoks koormat, mida viimati nimetatu tahtis „ära visata”, ei saa need asjaolud siiski olla otsustavad, kuna neist ei nähtu, milline oli Shelli tegelik kavatsus.

50

Lisaks sellele tuleb siinkohal märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei või mõistet „jäätmed” käsitada nii, et see välistab kaubandusliku väärtusega ained ja esemed, mida võib majanduslikult taaskasutada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus, punkt 29).

51

Kuigi kõnealuse saadetisega analoogsete toodetega kauplemist ei peeta üldiselt jäätmetega kauplemiseks, mis on ka tõendiks, et see saadetis ei kujuta endast jäätmeid, ei võimalda see asjaolu siiski välistada, et Shellil oli kavatsus see „ära visata”.

52

Seevastu on käesolevas asjas määrav tähtsus asjaolul, et Shell võttis kõnealuse saadetise tagasi, kavatsedes seda ümbersegamise teel töödelda ja uuesti turustada.

53

Direktiivi 2006/12 – mille eesmärk on tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ja mille käigus ei kasutata keskkonda ohustavaid protsesse ja menetlusi – sätete kohaldamine ei ole nimelt kuidagi õigustatud nende asjade, ainete või toodete suhtes, mida valdaja kavatseb talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada olenemata mis tahes taaskasutamistoimingust. Kuid võttes siiski arvesse kohustust tõlgendada mõistet „jäätmed” laialt, tuleb seda argumentatsiooni piirata olukordadega, milles asjassepuutuva asja või aine taaskasutamine ei ole ainult võimalik, vaid on kindel – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus –, ilma et eelnevalt oleks vaja pöörduda direktiivi 2006/12 II B lisas toodud jäätmete taaskasutamismeetodite poole (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Palin Granit ja Vehmassalon kansanterveystyön kuntayhtymän hallitus, punkt 36, ja 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-114/01: AvestaPolarit Chrome, EKL 2003, lk I-8725, punkt 36).

54

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esitatud küsimustele vastata, et määruse nr 259/93 artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei kuulu selle sätte tähenduses mõiste „jäätmed” alla diislikütuse saadetis, mis on juhuslikult segunenud teise ainega, tingimusel et saadetise valdajal on tegelikult kavatsus turustada seda teise tootega segunenud saadetist, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

55

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

Nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93 jäätmesaadetiste järelevalve ja kontrolli kohta Euroopa Ühenduses, ühendusse sisseveo ning ühendusest väljaveo korral, mida on muudetud komisjoni 28. detsembri 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 2557/2001, artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ei kuulu selle sätte tähenduses mõiste „jäätmed” alla diislikütuse saadetis, mis on juhuslikult segunenud teise ainega, tingimusel et saadetise valdajal on tegelikult kavatsus turustada seda teise tootega segunenud saadetist, mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.