1. 

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määrust (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine”), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000 ( 2 ).

2. 

Küsimus puudutab täpsemalt seda, kas liikmesriikidel on kaalutlusruumi selliste juhtude määratlemisel, mille puhul dokument tuleb määruses nr 1393/2007 sätestatud korras kätte toimetada teise riiki.

3. 

Kuna kohtudokumentide kättetoimetamise normide ühetaoline kohaldamine kõigis liikmesriikides on Euroopa õigusruumi loomise üks peamisi ülesandeid, ei tohi küsimuse tehniline aspekt ja keerukus, mida iseloomustab nii siseriiklike, rahvusvaheliste kui ka Euroopa Liidu normide segunemine ning Euroopa Liidu õiguskorras samaaegselt kehtivad määruses nr 1393/2007 sätestatud ja teistes õigusaktides ette nähtud normid, jätta varju selle küsimuse vaieldamatut olulisust, mis annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada siseriikliku menetlusõiguse ja liidu õiguskorra vahelist seost.

4. 

Käesoleva kohtuasja aluseks on maksenõue, mille Saksamaal elavad K Alder ja E. Alder ( 3 ) esitasid 20. novembril 2008 Sąd Rejonowy w Koszaliniele (Poola) Poolas elavate S. Orłowska ja C. Orłowski vastu.

5. 

Nimetatud kohus teatas abielupaarile Alder, et nad on Poola Kodeks postępowania cywilnego (tsiviilkohtumenetluse seadustik) artikli 11355 kohaselt kohustatud nimetama kuu aja jooksul dokumentide kättesaamiseks volitatud esindaja, ning et kui välismaal elav pool ei nimeta esindajat või dokumentide kättesaamiseks volitatud isikut, jäetakse kõnealusele poolele adresseeritud dokumendid kohtutoimikusse ja loetakse kättetoimetatuks.

6. 

Kuna abielupaar Alder ei nimetanud esindajat ega dokumentide kättesaamiseks volitatud isikut, kuulutati 5. juunil 2009 toimunud istungil, kuhu nad ei ilmunud, otsus, millega nende hagi jäeti rahuldamata.

7. 

Abielupaar Alder esitas 29. oktoobril 2009 menetluse taastamise taotluse ja palus otsuse tühistada, väites, et kuna neile jäeti kätte toimetamata kutse kohtuistungile, siis oli neilt võetud võimalus menetluses osaleda, ning et jättes kohtudokumendid abielupaari Saksamaa aadressil tegelikult kätte toimetamata, rikkus Sąd Rejonowy w Koszalinie kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu. Nimetatud kohus jättis 23. juuni 2010. aasta otsusega taotluse rahuldamata.

8. 

Abielupaari Alderi poolt selle kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisel tühistas Sąd Okręgowy w Koszalinie (Poola) selle otsuse oma 19. aprilli 2011. aasta otsusega ja saatis asja uuesti läbivaatamiseks ning uue otsuse tegemiseks tagasi, tuues põhjenduseks, et kättetoimetamise fiktsiooni käsitlev säte on vastuolus määrusega nr 1393/2007.

9. 

Sąd Rejonowy w Koszalinie, kes seda arvamust ei jaga, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuseküsimuse:

„Kas […] määruse [...] nr 1393/2007 […] artikli 1 lõiget 1 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 18 tuleb tõlgendada nii, et on lubatav lugeda kättetoimetatuks kohtutoimikusse lisatud kohtudokumendid, mis on adresseeritud teises liikmesriigis peamist või alalist elu- või asukohta omavale isikule, kui kõnealune isik ei ole määranud dokumente vastu võtma volitatud isikut, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, kus kohtumenetlus toimub?”

10.

ELTL artikkel 18 sätestab:

„Ilma et see piiraks aluslepingutes sisalduvate erisätete kohaldamist, on aluslepingutes käsitletud valdkondades keelatud igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel.

Tehes otsuse seadusandliku tavamenetluse kohaselt, võivad Euroopa Parlament ja nõukogu võtta vastu eeskirju, mis on kavandatud niisuguse diskrimineerimise keelamiseks.”

11.

Määrus (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus nr 1348/2000 ( 4 ), kehtestab tsiviil- ja kaubandusasjades kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liidu liikmesriikides kättetoimetamise korra. Määrus nr 1393/2007, mille eesmärk on dokumentide kättetoimetamist kiirendada ja hõlbustada, näeb ette dokumentide edastamise otse ja võimalikult kiiresti ( 5 ) liikmesriikide määratud edastavate asutuste ja vastuvõtvate asutuste vahel ( 6 ), võimaldades samas ka muid kättetoimetamise viise ( 7 ), mida ei seata omavahel tähtsuse järjekorda ( 8 ), nagu näiteks erandjuhul edastamine konsulaar- või diplomaatiliste kanalite kaudu ( 9 ), kättetoimetamine diplomaatiliste või konsulaaresindajate kaudu ( 10 ), kättetoimetamine postiteenuseid kasutades ( 11 ) või kohtuametniku kaudu otse kättetoimetamine iga huvitatud isiku taotlusel ( 12 ).

12.

Määruse nr 1393/2007 põhjendused 6–9 on sõnastatud järgmiselt:

13.

Kõnealuse määruse artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise. See ei laiene eelkõige maksu-, tolli- või haldusasjadele ega ka riigi vastutusele, mis tuleneb riigi tegevusest või tegevusetusest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, aadress ei ole teada.

3.   Käesolevas määruses tähendab mõiste „liikmesriik” liikmesriike, välja arvatud Taani.”

14.

Kõnealuse määruse artikli 26 viimane lõik sätestab, et määrus „on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga”.

15.

Kodeks postępowania cywilnego artikkel 11355 sätestab:

„1.   Pool, kelle alaline elu- või asukoht on välismaal ja kes ei ole määranud Poola Vabariigis elavat või asuvat esindajat, on kohustatud määrama Poola Vabariigis dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isiku.

2.   Kui dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isikut ei määrata, lisatakse kõnealusele poolele adresseeritud dokumendid kohtutoimikule ja loetakse kättetoimetatuks. Nimetatud poolt tuleb sellest esimesel kättetoimetamisel teavitada. Lisaks tuleb poolele teatada, et tal on võimalus vastata dokumendile, mille alusel menetlus algatati, ja esitada kirjalikud märkused, samuti tuleb poolele selgitada, keda saab määrata volitatud isikuks.”

16.

Sąd Rejonowy w Koszalinie esitatud küsimusele vastamiseks tuleb analüüsida Kodeks postępowania cywilnego artikli 11355 kooskõla liidu õigusega kahest aspektist. Esiteks tuleb kaaluda, kas juhul, kui volitatud esindajat ei ole nimetatud, on kättetoimetamise fiktsioon määruse nr 1393/2007 ja eriti selle artikli 1 kohaselt lubatud. Teiseks tuleb kontrollida, kas vaidlusalune säte on kooskõlas ELTL artiklis 18 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeluga.

17.

Analüüsi selguse huvides vaatlen küsimuse kaht nimetatud aspekti eraldi.

18.

Määruse nr 1393/2007 artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse määrust, „kui kohtu- või kohtuväline dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise”.

19.

Määrust nr 1393/2007, mis on vastu võetud EÜ artikli 61 punkti c alusel, mis annab nõukogule õiguse võtta meetmeid seoses õigusalase koostööga tsiviilasjades üksnes juhul, kui need omavad „piiriülest toimet”, kohaldatakse üksnes dokumentide rahvusvahelise, mitte aga riigisisese kättetoimetamise suhtes.

20.

Kuna kõnealuse määruse artiklis 1 ei täpsustata, millistel juhtudel „tuleb” dokument kättetoimetamiseks välismaale edastada, tekib küsimus, kas selle kohaselt võib iga liikmesriik ise otsustada, millal tuleb dokument kättetoimetamiseks välismaale edastada, või tuleb seda kohaldada alati, kui kättetoimetatava dokumendi adressaadi asukoht on teises liikmesriigis.

21.

Põhikohtuasja kostjad ning Poola ja Itaalia valitsus pooldavad esimest varianti, rõhutades, et kooskõlas menetlusautonoomia põhimõttega reguleerib määrus nr 1393/2007 üksnes siseriikliku menetlusõiguse kohaselt nõutava kättetoimetamise küsimusi.

22.

Poola ja Itaalia valitsus lisavad, et liidu õiguses on analoogseid dokumentide kättesaamiseks volitatud esindaja nimetamisega seotud kohustusi. ( 13 )

23.

Lisaks leiab Poola valitsus, et Poola õiguses ette nähtud dokumentide vastuvõtmiseks volitatud isiku institutsiooni ülesandeks on saavutada tõhususe ja kiiruse eesmärgid, mida taotleb ka määrus nr 1393/2007.

24.

Abielupaar Alder, Portugali valitsus ja Euroopa Komisjon seevastu pooldavad teist tõlgendust, väites, et määruses nr 1393/2007 sätestatud kättetoimetamise korda tuleb kohaldada alati, kui menetlusosaline, kellele dokument tuleb kätte toimetada, elab teises liikmesriigis ja tema aadress on teada.

25.

Abielupaar Alderi arvates takistab Poola siseriiklik õigusnorm, kohaldades kõnealust määrust üksnes esimese kättetoimetamise suhtes, kohtudokumentide ühendusesisest liikumist, ehkki kõnealuse määruse artikkel 14 lubab dokumentide kättetoimetamist postiteenuseid kasutades.

26.

Tuginedes määruse nr 1393/2007 artikli 26 viimasele lõigule, väidab Portugali valitsus, et Kodeks postępowania cywilnego sätteid saab kohaldada üksnes kodanike suhtes, kes elavad väljaspool Euroopa Liitu, kuna kõnealuses määruses sätestatud edastamise kohustus on seotud üksnes asjaoluga, et ühe poole elukoht, alaline viibimiskoht või registreeritud asukoht ei paikne liikmesriigis, kus hagi on esitatud, mistõttu kohtuasi on riigiülese iseloomuga olenemata sellest, mida sätestab siseriiklik menetlusõigus.

27.

Olles samuti seisukohal, et Poolas esindaja nimetamise kohustus ei ole kooskõlas määrusega nr 1393/2007, keskendub komisjon – kes osutab, et Kodeks postępowania cywilnego artikli 11355 vastavust liidu õigusega käsitletakse Poola asutustega dialoogi raames, mis algatati Euroopa Parlamendile esitatud petitsiooni alusel ( 14 ) – oma tähelepanekutes peamiselt kõnealuse sätte kooskõlale ELTL artikliga 18. Komisjon väidab, et Poolas esindaja nimetamise kohustus ei ole nimetatud artikliga kooskõlas, kuna see kujutab kaudset kodakondsuse alusel diskrimineerimist, kuivõrd see on enamasti suunatud teiste liikmesriikide kodanikele, kellel väga sageli ei ole Poolas elu- ega asukohta.

28.

Nõustudes abielupaari Alder, Portugali valitsuse ja komisjoni seisukohaga, leian, et kättetoimetamise fiktsiooni rakendamine välismaal elava menetlusosalise suhtes, kes ei ole nimetanud Poolas elavat dokumendi vastuvõtmiseks volitatud esindajat, ei ole kooskõlas määrusega nr 1393/2007.

29.

Kõnealuse määrusega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse määrus nr 1348/2000, mis lähtub Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 alusel vastu võetud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise konventsioonist ( 15 ). 1997. aasta konventsioon, mille eesmärk oli luua vahend kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikide vahelise kättetoimetamise korra hõlbustamiseks ja kiirendamiseks, ei jõustunud, kuna seda ei ratifitseeritud enne Amsterdami lepingu jõustumist.

30.

Ehkki 1997. aasta konventsioon sisaldas teatavaid uuendusi ( 16 ), mille eesmärgiks oli ennekõike poolte õiguste kaitse tõhustamine, lähtus see otseselt tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kätteandmise 15. novembri 1965. aasta Haagi konventsioonist ( 17 ), mis nägi ette halduskoostöökorra, mis lubab dokumentide kättetoimetamist keskasutuse vahendusel, kelle ülesandeks on taotlused vastu võtta ja nende rahuldamisega tegelda. Lisaks näeb Brüsseli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 18 ), mida on muudetud 29. novembri 1996. aasta konventsiooniga Austria Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi ühinemise kohta ( 19 ), protokolli artikkel IV kohtudokumentide kättetoimetamise täiendava võimalusena ette edastamise kohtuametnikult kohtuametnikule.

31.

1965. aasta Haagi konventsiooni ei käsitata kohustuslikuna, kuna seda kohaldatakse üksnes juhul, kui asukohariigi õigus näeb ette, et dokument tuleb kättetoimetamiseks edastada välismaale. Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi alalise büroo koostatud konventsiooni toimimist käsitlevas juhendis ( 20 ) öeldakse, et osalisriikide tavade „lühiülevaade näib mõningate eranditega kinnitavat, et [kõnealune] konventsioon ei ole kohustuslikku laadi” ( 21 ), lisades samas otsekui kahetsevalt, et saavutamaks täiel määral eesmärki, mille kohaselt adressaat peaks olema kättetoimetatava dokumendi olemasolust teadlik, oleks 1965. aasta Haagi konventsioon pidanud sekkuma siseriiklikku õigusse ja määratlema nõuetekohase kättetoimetamise tingimused, mis oleks olnud ainus võimalus välistada fiktiivsed kättetoimetamise viisid, nagu näiteks prokuratuurile edastamine.

32.

Arvan siiski, et kõnealuses valdkonnas eriti seoses ühenduse osatähtsuse kasvuga toimunud ulatusliku arengu tõttu tuleb nüüdsest määrusel nr 1393/2007 põhinevate õigusaktide ja siseriiklike menetlusnormide vahelised seosed läbi vaadata.

33.

Arvesse tuleb võtta liidu tsiviilõigusalase koostöö poliitika eesmärkide arengut ja soovi luua Euroopa õigusruum, mille eesmärk on ühelt poolt tagada kohtu- ja kohtuväliste dokumentide vaba liikumine ning teiselt poolt edendada põhiõigusi.

34.

Vaatlen järgemööda nimetatud eesmärke, mis on teineteisest lahutamatud.

35.

Määrus nr 1393/2007 on ennekõike osa loodavast Euroopa õigusruumist, mille raames tuleb tagada kohtu- ja kohtuväliste dokumentide vaba liikumine.

36.

Nagu Euroopa Kohus on leidnud 8. novembri 2005. aasta otsuses kohtuasjas Leffler ( 22 ) ning 25. juuni 2009. aasta otsuses kohtuasjas Roda Golf & Beach Resort ( 23 ), annavad Amsterdami lepingu eesmärk luua „vabadusel, õiglusel ja turvalisusel rajanev ala”, mis annaks ühendusele „uue dimensiooni”, ning tsiviilasjades tehtava õiguskoostöö valdkonnas meetmete võtmise korra üleviimine EL lepingu kohaldamisalast EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse tunnistust liikmesriikide tahtest „juurutada” sellised meetmed liidu õiguskorda. ( 24 )

37.

Selline „juurutamine” annab dokumentide piiriülesele kättetoimetamisele uue tähenduse, kuna see aitab kaasa siseturu toimimisele, tagades kohtu- ja kohtuväliste dokumentide vaba liikumise.

38.

Euroopa õigusruumi ehitamise tahe on muuseas aidanud liidu seadusandjal minna kaugemale pelgast siseriiklike menetluste koordineerimisest ja teha edusamme ühenduse menetluste kehtestamisel, mille eesmärgiks on piiriüleste vaidluste kiirem ja tõhusam lahendamine, nagu näiteks Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta ( 25 ), Euroopa maksekäsumenetlus ( 26 ) ja väiksemate kohtuvaidluste menetlus ( 27 ).

39.

Ehkki kõnealused uued meetmed ei ühtlusta Euroopa tasandil dokumentide kättetoimetamise viise, kehtestavad need siiski miinimumnõuded, millega seoses nii määrus nr 805/2004 kui ka määrus nr 1896/2006 täpsustavad, et kättetoimetamine õigusliku fiktsiooni kaudu ei ole piisav ( 28 ).

40.

Kui menetlustoimingute läbiviimist teise liikmesriigi territooriumil on traditsiooniliselt käsitatud riikide suveräänsuse riivamisena, siis nimetatud määrused toovad mainitud miinimumnõuete kehtestamise kaudu kaasa suveräänsuse järkjärgulise, ehkki piiratud loovutamise, kuna need näevad ette dokumentide piiriülese kättetoimetamise otse posti teel ( 29 ), ilma et liikmesriikidel oleks võimalik sellist edastamise viisi vastustada. Erinevalt 1965. aasta Haagi konventsioonist, mille kohaselt võib taotluse saanud riik vaidlustada kohtudokumentide posti teel kättetoimetamise tema territooriumil viibivatele isikutele ( 30 ), ei luba määrus nr 1393/2007 liikmesriigil, mille territooriumil adressaat elab, seda välistada ega isegi selle kasutamise tingimusi täpsustada ( 31 ).

41.

Teiseks on Euroopa õigusruumi loomine lahutamatu osa õigusel rajaneva liidu üldeesmärgist, milleks on põhiõiguste edendamine.

42.

Uue õigusruumi eesmärgiks on muuhulgas edendada menetluslikke tagatisi, mis on osa õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, mis tuleneb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teisest lõigust ja 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 1, viies need samas kooskõlla tsiviilkohtupidamise kiiruse ja tõhususe nõudega.

43.

Lähtuvalt 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisest ja 2004. aastal vastu võetud Haagi programmist kinnitas ülemkogu 2010. aastal vastu võetud Stockholmi programmis ( 32 ), et tsiviilasjade valdkonnas menetlusõiguslike sätetega seotud tegevuse peamine eesmärk on tagada, et liikmesriikide piirid ei takistaks tsiviilasjade menetlemist, kohtumenetluste algatamist ega kohtuotsuste täitmist tsiviilasjades. Samuti teatas Euroopa Ülemkogu, et esmatähtis on selliste mehhanismide loomine, mis edendavad õiguskaitse kättesaadavust, et kodanikud saaksid oma õigusi teostada kogu liidu territooriumil. Traditsioonilisest õiguskoostööst kaugemale ulatuva „õiguse- ja õiglusepõhise Euroopa” ( 33 ) loomise otseseks eesmärgiks on niisiis õigussubjektide vajaduste rahuldamine ( 34 ).

44.

Dokumentide tõhusate kättetoimetamisviiside rakendamine on aga üks õiglase kohtupidamise menetluslikke tagatisi. Euroopa Inimõiguste Kohus leiab, et „õigust kohtule” ja poolte võrdsuse põhimõtet, mis kuuluvad õiglase kohtupidamise juurde, „mis puudutavad osalisriikide menetlusõigust tervikuna, […] tuleb kohaldada ka käesolevas valdkonnas, milleks on kohtudokumentide kättetoimetamine menetlusosalistele” ( 35 ), ning et osalisriikide kohustus „korraldada oma kohtusüsteem nii, et nende kohtud saaksid igaühele tagada õiguse saada mõistliku aja jooksul oma tsiviilvaldkonna õiguste ja kohustustega seotud lõplik kohtuotsus […], eeldab muuhulgas, et võetakse kasutusele tõhusad dokumentide kättetoimetamise viisid, mille abil menetlusosalistele saab kohtuistungite toimumise aja õigeaegselt teatavaks teha” ( 36 ).

45.

8. mai 2008. aasta kohtuotsuses Weiss und Partner ( 37 ) leidis Euroopa Kohus, et määruse nr 1348/2000 tõlgendust ei saa eraldada tsiviilasjade valdkonnas tehtava õigusalase koostöö arengu kontekstist, millesse see määrus kuulub, ning rõhutas kaitseõiguste kaitse tähtsust, tuues määruse nr 44/2001 tõlgenduse analoogia alusel esile, et määruse nr 1348/2000 eesmärke, milleks on dokumentide kättetoimetamist parandada ja kiirendada, „ei tohi […] saavutada kaitseõigusi ükskõik millisel viisil nõrgendades”, kuivõrd need „tulenevad tegelikult Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni [...] artiklis 6 sätestatud õigusest õiglasele kohtumenetlusele” ja „kujutavad endast põhiõigust, mis kuulub nende põhimõtete hulka, mille kaitsmise Euroopa Kohus tagab”. ( 38 )

46.

Mitu määruse nr 1393/2007 sätet viitab soovile luua kohtudokumentide kättetoimetamise süsteem, mis aitaks tagada õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele. Kahe kuupäeva kord, mis võimaldab juhul, kui dokument tuleb kätte toimetada kindla aja jooksul, arvesse võtta edastava liikmesriigi seadusi, millega määratakse kuupäev hagejale, arvestades samas adressaatliikmesriigi seadustega, millega määratakse kuupäev dokumendi adressaadile, aitab saavutada tasakaalu poolte huvide vahel. Dokumendi adressaadi kaitse on tagatud õigusega keelduda dokumenti vastu võtmast, kui seda ei ole tõlgitud talle arusaadavasse keelde või adressaatliikmesriigi keelde, kohtuniku kohustusega menetlus peatada, kui kostja ei ilmu kohtusse, ning kostja õigusega edasikaebamise tähtaja ennistamisele, kui kostja ei ole saanud menetlusest teada piisavalt aegsasti ning kui tema vastuväited ei ole alusetud.

47.

Kaitseõiguste kaitse eesmärki, mis oli juba määruse nr 1348/2000 aluseks, rõhutavad veelgi enam määrusega nr 1393/2007 tehtud muudatused, mis parandavad näiteks adressaadi teavitamist, kehtestades kohustuse talle tüüpvormi kasutades kirjalikult teatada, et ta võib keelduda kättetoimetatava dokumendi vastuvõtmisest, kui see ei ole koostatud keeles, millest ta aru saab, või adressaatliikmesriigi ametlikus keeles, ( 39 ) ning tugevdab dokumendi kättesaamise kindlust, tehes postiteenuste kasutamise korral kohustuslikuks dokumentide kättetoimetamise tähtkirjaga, mis antakse üle vastuvõtuteatise või muu võrdväärse dokumendi vastu ( 40 ).

48.

Määrust nr 1393/2007 tuleb tõlgendada lähtuvalt nimetatud eesmärkidest, järgides selle sätete ühetaolise kohaldamise kohustust. Sellega seoses tuleb märkida, et kui komisjon esitas algselt direktiiviettepaneku, mille eesmärgiks oli kujundada 1997. aasta konventsioon ümber ühenduse meetmeks ( 41 ), otsustas ta hiljem järgida parlamendi erinevat arvamust, mis soovitas valdkonda reguleerida määrusega ( 42 ), et tagada uute sätete „kiire, selge ja ühtlane” rakendamine ( 43 ). Otsus kasutada selle süsteemi kehtestamiseks direktiivi asemel määrust viitab sellele, et liidu seadusandja peab oluliseks määruse nr 1393/2007 sätete „vahetult kohaldatavust” ja „ühetaolist kohaldamist”. ( 44 )

49.

Minu arvates tuleb kohtudokumentide kättetoimetamisel, juhul kui adressaat elab teises liikmesriigis, vaieldamatult lähtuda kõnealuse määruse sätetest.

50.

Sellist tõlgendust toetab nii kõnealuse määruse sõnastus kui ka selle eesmärgid ja üldine ülesehitus.

51.

Esiteks räägib selle kasuks määruse nr 1393/2007 artikli 1 sõnasõnaline tõlgendus. Kui kõnealuse määruse artikli 1 lõige 1 ongi mitmeti mõistetav, kuna see ei osuta, millistel juhtudel „tuleb” kohtu- või kohtuväline dokument kättetoimetamiseks edastada ühest liikmesriigist teise, siis tuleb seda lugeda koosmõjus sama määruse artikli 1 lõikega 2, mis täpsustab, et määrust „ei kohaldata, kui isiku, kellele tuleb dokument kätte toimetada, aadress ei ole teada”. Kuna olukord, kus adressaadi elukoht ei ole teada, on ainus, mille puhul määruse nr 1393/2007 kohaldamine on sõnaselgelt välistatud, siis võib sellest järeldada, et määrust kohaldatakse kõigil juhtudel, kui adressaadil on teises liikmesriigis teadaolev elukoht.

52.

Teiseks arvan, et kui igal liikmesriigil oleks juhul, kui adressaat elab teises liikmesriigis, lubatud kättetoimetamise fiktsiooni kaudu kohaldada siseriiklikke sätteid, kahjustaks see dokumentide vaba liikumise ja põhiõiguste edendamise eesmärkide saavutamist. Eelkõige on oluline rõhutada, et kohtudokumentide kättetoimetamise normide kaasamine õiglase kohtupidamise komponentide hulka, mille eesmärgiks on tagada hageja õigus pöörduda kohtusse ja kostja õigus saada piisavalt aegsasti teavet hagi eseme ja põhjuse kohta, et ennast kaitsta, eeldab, et välistatakse mis tahes fiktiivne kättetoimetamine, mille tagajärjel pooled ei saa kasutada määruses nr 1393/2007 sätestatud kaitsvaid norme. Kättetoimetamise fiktsiooni tagajärjel võidakse näiteks võtta teises liikmesriigis elavalt kostjalt võimalus keelduda hagi vastuvõtmisest, kui dokumente ei ole tõlgitud keelde, millest ta aru saab, või adressaatriigi ametlikku keelde. ( 45 )

53.

Kolmandaks tuleneb määruse nr 1393/2007 üldisest ülesehitusest, et sellega kehtestatud kättetoimetamise korra eesmärgiks on tagada kohtudokumendi tegelik ja tulemuslik kättetoimetamine adressaadile, mis on kõigi liikmesriikidele võimaldatud kättetoimetamise viiside ühisnimetaja. Seda silmas pidades ei saa pidada vastuvõetavaks puhtalt fiktiivset edastamist, mille aluseks on dokumentide kohtutoimikusse lisamisest tulenev õiguslik eeldus. Niisiis ei arva ma vastupidi Poola valitsuse väitele, et kunstlikku menetlustoimingut, milleks on kättetoimetamise fiktsioon toimikusse lisamise kaudu, saaks võrrelda kõnealuse määrusega kehtestatud dokumentide kättetoimetamise mehhanismidega.

54.

Kokkuvõttes tundub, et asjaolu, et põhikohtuasjale kohaldatav siseriiklik õigus näeb kohtudokumentide kättetoimetamise valdkonnas ette eelduse, mis vabastab kohustusest toimetada dokumendid välismaal elava poole kodusele aadressile, on vastuolus nii määruse nr 1393/2007 sõnastusega kui ka selle eesmärgi ja üldise ülesehitusega ning et kõnealuse määrusega kehtestatud kohtudokumentide kättetoimetamise korrast mööda minnes võtab see määruselt selle kasuliku mõju.

55.

Euroopa Kohtu 15. märtsi 2012. aasta otsus kohtuasjas G ( 46 ) kinnitab sellist tõlgendust.

56.

Nimetatud kohtuotsuses, mille eesmärk oli välja selgitada, kas Saksamaa Zivilprozessordnungi (tsiviilkohtumenetluse seadustik) säte, mis näeb juhul, kui kostja aadress on teadmata, ette menetluse algatamist käsitleva dokumendi teatavakstegemise avaldamise teel, on kooskõlas liidu õigusega, määratles Euroopa Kohus tingimused, mille puhul võib teha tagaseljaotsuse kostja suhtes, kellele on tema viibimiskoha kindlakstegemise võimatuse tõttu vastavalt siseriiklikule õigusele hagi kätte toimetatud avalikult. Ehkki nimetatud kohtuotsus tehti asjaoludel, mille puhul põhikohtuasja suhtes määrust nr 1393/2007 ei kohaldata, kuna kohtudokumendi saaja aadress ei olnud teada, ( 47 ) võib selle analüüsimisel teha kaks järeldust, mis on käesolevale eelotsuse küsimusele vastamisel asjakohased.

57.

Esimene järeldus on see, et liikmesriikide kaalutlusõigust nende kohtutele esitatavate hagide suhtes menetlusnormide kindlaksmääramisel piirab tingimata kohustus järgida liidu õigust. Euroopa Kohus on kinnitanud, et „[k]una liidu õiguses ei ole süstemaatiliselt reguleeritud siseriiklikke menetlusi, on seega liikmesriikide ülesanne menetlusautonoomia raames kehtestada nende kohtutele esitatud hagide suhtes kohaldatavad menetlusnormid, kuid need normid ei tohi siiski rikkuda liidu õigust”. ( 48 )

58.

Teine järeldus, mille võib kõnealuse kohtuotsuse analüüsi põhjal teha, on see, et kättetoimetamise viisi, mille eesmärgiks ei ole võimaldada adressaadil dokumenti tegelikult kätte saada, nagu näiteks teatavakstegemine avaldamise teel, saab pidada vastuvõetavaks üksnes juhul, kui dokumendi adressaadi aadress on teadmata ning kostja leidmiseks on tehtud kõik järelepärimised, mida nõuavad hoolsuse ja heausksuse põhimõte. ( 49 ) Sellest järeldub, et kui adressaadi aadress on teada, siis tuleb dokument sellel aadressil kätte toimetada.

59.

Järelduse suhtes, mille kohaselt määrus nr 1393/2007 ei võimalda kasutada vaidlusaluse siseriikliku sättega ette nähtud kättetoimetamise fiktsiooni, on siiski esitatud kolm vastuväidet, mille järgnevalt ümber lükkan.

60.

Esimene kõnealuse lahenduse suhtes esitatud vastuväide tuleneb Kodeks postępowania cywilnego artiklist 11355, mis näeb küll ette kättetoimetamise fiktsiooni, kuid sätestab samuti, et esimesel kättetoimetamisel tuleb pooli teavitada vajadusest nimetada esindaja ning võimalusest taotleda menetluskuludest vabastamist ja nimetada dokumendi kättesaamiseks volitatud isik.

61.

Mulle tundub, et selline teavitamine ei õigusta siiski määruse nr 1393/2007 sätete suhtes erandi tegemist ja õiglase kohtupidamise nõuetega vastuolus oleva kättetoimetamise fiktsiooni vastuvõetavaks lugemist. Lisaks Poola valitsuse väitele, et esimene kättetoimetamine toimub kõnealust määrust kohaldades vaid „enamasti”, millest võib järeldada, et seda ei tehta süstemaatiliselt, leian, et esmaselt edastatav teave ei taga menetluse võistlevust ning et järelikult ei korva see edasiste kohtudokumentide kätte toimetamata jätmist.

62.

Lisaks ei ole kättetoimetamise fiktsiooni lubamine põhjendusega, et adressaati on teavitatud kohustusest nimetada dokumentide kättesaamiseks volitatud isik, kooskõlas lojaalse koostöö ja vastastikuse usalduse põhimõtetega, millest tulenevalt kõik kohtudokumendid, mis tuleb edastada teises liikmesriigis elavale adressaadile, tuleb kätte toimetada määrusega nr 1393/2007 kehtestatud korras.

63.

Teine vastuväide põhineb määruse nr 1393/2007 põhjendusel 8, milles on täpsustatud, et määrust ei kohaldata, kui dokument toimetatakse kätte poole ametlikule esindajale liikmesriigis, kus menetlus toimub, olenemata kõnealuse poole elu- või asukohast.

64.

Arvan siiski, et nimetatud erandit, mida nimetatakse pealegi üksnes põhjenduses ega mainita sõnaselgelt üheski artiklis, tuleb tõlgendada kitsalt ning et peale dokumentide kättesaamiseks volitatud isiku nimetamise saab seda kohaldada üksnes kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi suhtes, mille aluseks on tahteavaldus, millega isikut, kelle aadressil kohtudokumendid kätte toimetatakse, volitatakse kõnealuseid dokumente vastu võtma.

65.

Kolmas vastuväide, mis tugineb kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi käsitlevate sätete olemasolule liidu õiguses, ei tundu samuti asjakohane.

66.

Tõsi küll, nii määrus nr 44/2001 kui ka määrus nr 2201/2003 kohustavad poolt, kes taotleb ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsuse täitmist teises liikmesriigis, esitama kättetoimetamisaadressi selle kohtu tööpiirkonnas, kellele taotlus on esitatud, või nimetama kohtudokumentide kättesaamiseks volitatud isiku, kui adressaatliikmesriik ei tunnusta kättetoimetamisaadressi esitamise korda.

67.

Ma ei näe siiski põhjust, miks peaks määrusest nr 1393/2007 tulenevate üldnormide suhtes erandite tegemise korra olemasolu liidu tasandil andma liikmesriikidele õiguse kehtestada või säilitada oma siseriiklikus õiguskorras dokumentide piiriülese kättetoimetamise norme, millega asendatakse kõnealuses määruses ette nähtud dokumentide kättetoimetamise kord ka juhul, kui kõnealuse määruse kohaldamise tingimused on täidetud.

68.

Lisaks kehtib täitemenetluses tavapärane dokumentide kättetoimetamise aadressi esitamise nõue, mille eesmärgiks on hõlbustada nii hagejale tema nõudega seotud otsuse edastamist kui ka vaidlustamist poole puhul, kelle suhtes täitmist nõutakse, põhimõtteliselt kodakondsusest olenemata ühtviisi kõigi liidu kodanike suhtes.

69.

Samuti juhin tähelepanu asjaolule, et kuigi dokumentide kättetoimetamise aadressi esitamise korra rikkumise tagajärjed määratleb adressaatliikmesriigi õigus, on Euroopa Kohus liikmesriikide kaalutlusõigust siiski piiranud, sedastades, et „ette nähtud meede ei või […] seada kahtluse alla kohtuotsuse täitmismäärust ega lubada täitemenetluse võlgniku õiguste kahjustamist” ( 50 ).

70.

Mis puutub kodukorral põhinevasse argumenti, siis minu arvates on see täiesti alusetu, kuna see akt ei ole võrreldav liikmesriikide õiguste ühtlustamisinstrumendiga, milleks on määrus nr 1393/2007. Lisan veel täiendavalt, et kodukorra artikli 38 lõikes 2 ette nähtud kättetoimetamise aadressi märkimine on pelgalt vabatahtlik ( 51 ), ning et kui üks pooltest ei ole märkinud dokumentide kättetoimetamise aadressi või nõustunud dokumentide kättetoimetamisega tehnilise sidevahendi teel, saadetakse dokumendid selle poole esindajale või advokaadile tähtkirjaga.

71.

Nimetatud põhjustel järeldan, et vaidlusalust sätet tuleb pidada määrusega nr 1393/2007 vastuolus olevaks. Millised ka ei oleks kõnealuse määruse lüngad ja puudused, eelkõige seoses dokumentide posti teel kättetoimetamisega, ( 52 ) on see siiski suur edasiminek ja oluline tingimus Euroopa õigusruumi loomiseks, mille raames ei ole kohta sellisel „menetluslikul igandil” ( 53 ) nagu kättetoimetamise fiktsioon dokumentide toimikusse jätmise teel.

72.

Niisiis teen Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et määruse nr 1393/2007 artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas arutusel olev säte, mis näeb ette, et poolele, kelle elu- või asukoht on teises liikmesriigis, adresseeritud kohtudokumendid jäetakse menetlustoimikusse ja loetakse kättetoimetatuks, kui kõnealune pool ei ole nimetanud kohtudokumentide kättesaamiseks volitatud isikut, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, kus menetlus toimub.

73.

Eeltoodud kaalutlustest piisab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastamiseks. Juhuks, kui Euroopa Kohus ei võta minu esitatud määruse nr 1393/2007 tõlgendamise ettepanekut vastu, pean vajalikuks analüüsida küsimust lühidalt ka ELTL artikli 18 seisukohast.

74.

Jagan abielupaari Alder, Portugali valitsuse ja komisjoni arvamust, mille kohaselt kohtudokumentide kättetoimetamise aadressi määramise kohustus rikub ELTL artiklis 18 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeldu.

75.

Selle põhimõttega kaasneb Euroopa õigusruumis kõigi liidu õigussubjektide võrdse kohtlemise kohustus olenemata nende kodakondsusest ja elukohast. Euroopa Ülemkogu rõhutas 15. ja 16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud kohtumisel, et „kodanik saab oma vabadusi teostada üksnes tõelises õigusruumis, kus igaüks saab kõigi liikmesriikide kohtute ja ametivõimude poole pöörduda niisama lihtsalt nagu oma kodumaal”.

76.

Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et siseriiklik tsiviilmenetlusnorm, mis nõuab kohtusse pöördumise korral cautio judicatum solvi esitamist, ei või diskrimineerida isikuid, kellele on liidu õigusega antud õigus võrdsele kohtlemisele. ( 54 )

77.

10. veebruari 1994. aasta otsuses kohtuasjas Mund & Fester ( 55 ) otsustas Euroopa Kohus, et siseriiklik menetlusnorm, mis lubab teises liikmesriigis täitmisele kuuluva kohtuotsuse puhul arestimist pelgalt põhjusel, et täitmine peab toimuma välismaal, samas kui asukohariigi territooriumil täitmisele kuuluva kohtuotsuse puhul lubatakse seda üksnes põhjusel, et vastasel korral võib otsuse täitmine osutuda võimatuks või oluliselt raskendatuks, kujutab endast diskrimineerimise varjatud vormi, mida ei õigusta objektiivsed asjaolud.

78.

Nimetatud otsuste taustal leian, et menetlusnorm, mis kohustab teises liikmesriigis elavaid pooli nimetama liikmesriigis, kus menetlus toimub, kohtudokumentide kättesaamiseks esindaja, on diskrimineerimiskeeluga vastuolus.

79.

Kuigi, nagu märgib Poola valitsus, ei tulene Kodeks postępowania cywilnego artiklist 11355 otsest kodakondsuse alusel diskrimineerimist, kuna seda kohaldatakse kõigil juhtudel, mil mis tahes kodakondsusega poole elukoht on teises liikmesriigis, kohaldatakse kõnealust sätet siiski – nagu komisjon põhjendatult rõhutab – peamiselt teiste liikmesriikide kodanike suhtes, kellel ei ole enamasti Poolas elu- ega viibimiskohta, vähem aga Poola kodanike suhtes.

80.

Lisaks on Poola valitsuse väide, mille kohaselt kättetoimetamise fiktsiooniga ei kaasne diskrimineerimist, kuna samasugune säte on Kodeks postępowania cywilnego artikli 136 lõikes 2 ette nähtud Poolas elava poole suhtes, minu arvates väär. Nimelt ei ole Poolas elaval poolel erinevalt välismaal elavast poolest kohustust nimetada dokumentide kättesaamiseks volitatud esindajat. Sellise poole puhul rakendatakse fiktiivset kättetoimetamist üksnes juhul, kui ta on jätnud kohtule menetluse ajal toimunud elu- või asukohamuutusest teatamata.

81.

Argumendid, millega Poola valitsus põhjendas Poolas kättetoimetamisaadressi määramise kohustust, see tähendab peamiselt vajadus tagada kohtumenetluse tõhus toimimine, ei õigusta minu arvates selle säilitamist, kuna määruse nr 1393/2007 eesmärgiks on just nimelt mitmesuguste kättetoimetamise viiside võimaldamise kaudu dokumentide piiriülest edastamist hõlbustada ja kiirendada.

82.

Niisiis leian, et Kodeks postępowania cywilnego artikkel 11355 kujutab ELTL artikli 18 seisukohast diskrimineerimist.

83.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Rejonowy w Koszalinie esitatud küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1393/2007 kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades („dokumentide kättetoimetamine”), millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1348/2000, artiklit 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas arutusel olev säte, mis näeb ette, et kohtudokumendid, mis on adresseeritud teises liikmesriigis peamist või alalist elu- või asukohta omavale isikule, jäetakse menetlustoimikusse ja loetakse kättetoimetatuks, kui kõnealune isik ei ole määranud dokumente vastu võtma volitatud isikut, kelle elu- või asukoht on liikmesriigis, kus menetlus toimub.