Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62010CN0463

    Kohtuasi C-463/10 P: Deutsche Post AG 27. septembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 14. juuli 2010 . aasta määruse peale kohtuasjas T-570/08: Deutsche Post AG versus Euroopa Komisjon

    ELT C 328, 4.12.2010, p. 17–18 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    4.12.2010   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 328/17


    Deutsche Post AG 27. septembril 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 14. juuli 2010. aasta määruse peale kohtuasjas T-570/08: Deutsche Post AG versus Euroopa Komisjon

    (Kohtuasi C-463/10 P)

    ()

    2010/C 328/32

    Kohtumenetluse keel: saksa

    Pooled

    Apellant: Deutsche Post AG (esindajad: advokaadid J. Sedemund ja T. Lübbig)

    Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

    Apellandi nõuded

    tühistada täielikult Üldkohtu (esimene koda) 14. juuli 2010. aasta vaidlustatud määrus kohtuasjas T-570/08;

    lükata tagasi komisjoni poolt Üldkohtu menetluses esitatud vastuvõetamatuse vastuväide;

    tühistada Euroopa Komisjoni 30. oktoobri 2008. aasta otsus, mis on tehtud määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel ja puudutab „Teabe esitamise korraldust” menetluses „Riigiabi C 36/2007 — Saksamaa: Deutsche Post AG-le antud riigiabi”;

    mõista kohtukulud välja komisjonilt.

    Väited ja peamised argumendid

    Käesoleva apellatsioonkaebuse ese on Üldkohtu määrus, millega viimane lükkas vastuvõetamatuse tõttu tagasi apellandi kaebuse Saksamaa Liitvabariigile suunatud komisjoni 30. oktoobri 2008. aasta korralduse peale teabe esitamiseks seoses apellandile antud riigiabi menetlusega.

    Käesoleva apellatsioonkaebuse keskseks küsimuseks on see, kas ja millistel tingimustel võib vaidlustada komisjoni poolt määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel tehtud otsust teabe esitamise nõudmise kohta. Apellandi arvates on kaebus sellise otsuse peale vastuvõetav, kui selles vaidlustatakse kinnipidamist määruse nr 659/1999 artikli 10 lõikes 3 ettenähtud menetlusõiguslikest tingimustest ning soovitud teabe vajalikkust.

    Üldkohus leidis aga, et selline kaebus ei ole vastuvõetav eelkõige seetõttu, et otsusel teabe esitamise nõudmise kohta puudub õiguslik toime. Tegemist on üksnes vahepealse meetmega, mis on abiks lõpliku otsuse tegemisel.

    Apellant esitab viis apellatsioonkaebuse põhjendust:

    1.

    Üldkohus jättis vaidlustatud määruses tähelepanuta, et otsus teabe esitamise nõudmise kohta allub liidu siduva õigusaktina Euroopa Kohtute kontrollile. Liikmesriik on määruse nr 659/1999 vana redaktsiooni artikli 10 lõike 3 kohaselt koosmõjus ELTL artikli 288 lõikega 4 ning ELL artikli 4 lõikest 3 tuleneva lojaalse koostöö põhimõttega kohustatud esitama nõutud teabe. Kuna liikmesriik peab selle otsuse täitma, kantakse see teabe esitamise kohustus otseselt üle apellandile, kelle (ainu)valduses nõutud teave on.

    2.

    Lisaks ei arvestanud Üldkohus, et liidu õiguses ette nähtud õiguskaitse garantiiga on kokkusobimatu see, kui iga liikmesriik ning iga otseselt puudutatud ettevõtja peaks esitama igasuguse komisjoni poolt määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel nõutud teabe, seejuures arvestamata, kas üleüldse on täidetud artikli 10 lõikes 3 ettenähtud menetlusõiguslikud tingimused ning kas nõutud teave omab üldse mingit seost riigiabi kontrolli menetluse eesmärgiga.

    3.

    Üldkohus tõlgendas vääralt määruse nr 659/1999 artikli 10 lõiget 3 ning artikli 13 lõike 1 kolmandat lauset, kui ta ei tunnustanud, et otsusel teabe esitamise nõudmise kohta on ka seetõttu otsene mõju liikmesriikide ja puudutatud ettevõtjate õiguslikule seisundile, kuna määruse nr 659/1999 artikli 13 lõike 1 kolmas lause võimaldab komisjonil juhul, kui teabe esitamise korraldust ei järgita, teha otsus kättesaadava teabe põhjal. Selline tõendamise kergendamine komisjoni osas tähendab puudutatud ettevõtjale tema menetlusliku seisundi olulist halvendamist, mistõttu on viimane enda õiguste kaitseks faktiliselt kohustatud nõutud teabe esitama.

    4.

    Komisjon tegi vea õiguslikul hindamisel ka selles, et ta eitas teabe esitamise korralduse otsuse õiguslikku toimet argumendiga, et tegemist on üksnes vahepealse meetmega lõpliku otsuse tegemise ettevalmistamisel. Seejuures ei arvestanud Üldkohus, et vaidlustamise võimalus ei välista seda, et võimalik vahepealne meede — nagu näiteks määruse nr 659/1999 artikli 10 lõike 3 alusel tehtud otsus — võib omada iseseisvaid kahjulikke õiguslikke tagajärgi.

    5.

    Lõpuks jättis Üldkohus tähelepanuta, et komisjoni õigusrikkumisi teabe esitamise korralduse otsuse tegemise raames ei ole võimalik piisavalt vaidlustada kaebuses lõpliku otsuse peale, eelkõige, kuna siis ei ole võimalik tugineda puudulikele asjaoludele. Lisaks võib õigusvastase teabe esitamise korralduse juba eelnev vaidlustamine tähendada puudutatud ettevõtjale — nagu käesoleval juhul — siiski olulisi ajalisi ja rahalisi kulutusi.


    Top