—

Südzucker AG ja WEGO Landwirtschaftliche Schlachtstellen GmbH, esindajad: Rechtsanwalt L. Harings ja Rechtsanwalt K. Steinke,

—

Fleischkontor Moksel GmbH, esindaja: Rechtsanwalt S. Schubert,

—

Hauptzollamt Hamburg-Jonas, esindaja: T. Peters,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Schima, B. Burggraaf ja G. von Rintelen,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad seda, kuidas tõlgendada nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307) (edaspidi „tolliseadustik”) ja komisjoni 15. aprilli 1999. aasta määrust (EÜ) nr 800/1999, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 102, lk 11; ELT eriväljaanne 3/25, lk 129), mida on muudetud komisjoni 17. jaanuari 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 90/2001 (EÜT L 14, lk 22; ELT eriväljaanne 3/31, lk 205) (edaspidi „määrus nr 800/1999”).

2

Need taotlused esitati vaidlustes, mille poolteks on ühelt poolt Saksamaal asutatud äriühingud Südzucker AG (edaspidi „Südzucker”), WEGO Landwirtschaftliche Schlachtstellen GmbH (edaspidi „WEGO”) ja Fleischkontor Moksel GmbH (edaspidi „Moksel”) ja teiselt poolt Hauptzollamt Hamburg-Jonas ning mille ese on eksporditoetuste tagasinõudmine.

3

Määruse nr 800/1999 artikli 2 lõike 1 punkt i määratleb „eksportija” selle määruse tähenduses järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[...]

[...]”

4

Selle määruse artikkel 5 täpsustab:

„1.   „Ekspordipäev” tähendab päeva, millal tolliasutus võtab vastu ekspordideklaratsiooni, milles teatatakse toetuse taotlemisest.

[...]

4.   Toetuse saamise õigust tõendav ekspordidokument sisaldab kogu toetuse arvutamiseks vajaliku teabe [...]

[...]

7.   Kõik isikud, kes ekspordivad tooteid, millele nad taotlevad toetust, peavad:

[...]

Pädeval tolliasutusel tuleb võimaldada korraldada füüsilist kontrolli ja identifitseerida ühenduse tolliterritooriumilt lahkumiseks väljumisasutusse transporditav kaup.

[...]”

5

Komisjoni 20. detsembri 1994. aasta määruse (EÜ) nr 3122/94, milles sätestatakse toetust saavate põllumajandustoodete riskianalüüsi kriteeriumid (EÜT L 330, lk 31; ELT eriväljaanne 3/17, lk 33), artiklis 1 on sätestatud:

„Riskianalüüsi eesmärk on suunata füüsiline kontroll neile toodetele, füüsilistele isikutele, juriidilistele isikutele ja sektoritele, mis kujutavad endast suurimat riski. Et välja valida füüsiliselt kontrollitavad tooted, tuleb määratleda olemasolevad riskid ja hinnata nende suurust.

Kui liikmesriigid kasutavad riskianalüüsi […] võivad nad, füüsiliselt kontrollitavate toodete ekspordideklaratsioone valides toetuda eelkõige teatavatele kriteeriumidele:

[...]

[...]”

6

Komisjoni 9. juuni 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1291/2000, millega sätestatakse põllumajandussaaduste ja -toodete impordi- ja ekspordilitsentside ning eelkinnitussertifikaatide süsteemi kohaldamise ühised üksikasjalikud eeskirjad (EÜT L 152, lk 1; ELT eriväljaanne 3/29, lk 145), artikli 24 lõike 1 teises lõigus on sätestatud:

„Ilma, et see piiraks määruse […] nr 800/1999 artikli 2 lõike 1 punkti i kohaldamist, peab tollideklaratsiooni täitma litsentsi- või sertifikaadiomanik või vajaduse korral litsentsi või sertifikaadi omandaja või nende esindaja määruse […] nr 2913/92 artikli 5 lõikes 2 määratletud tähenduses.”

7

Tolliseadustiku artikli 4 punkt 5 määratleb mõiste „otsus” järgmiselt:

„otsus – tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud ametlik toiming, millega tehakse otsus üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed ühe või mitme määratletud või määratletava isiku jaoks; [...]”

8

Selle seadustiku artikli 5 kohaselt:

„1.   Artikli 64 lõikes 2 sätestatud tingimustel […] võib iga isik määrata tolliga suhtlemiseks oma esindaja, kes teeb tollieeskirjades ettenähtud toiminguid ja täidab tollieeskirjades ettenähtud formaalsusi.

2.   Selline esindamine võib olla:

[...]

4.   Esindaja peab teatama, et ta tegutseb esindatava isiku eest, täpsustama, kas esindamine on otsene või kaudne, ja olema volitatud esindajana tegutsema.

Isikut, kes ei teata, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, või kes teatab, et ta tegutseb teise isiku nimel või eest, ilma et ta oleks volitatud seda tegema, loetakse enda nimel ja enda eest tegutsevaks.

[...]”

9

Nimetatud seadustiku artikkel 6 näeb ette:

„1.   Isik, kes taotleb, et toll teeks tollieeskirjade rakendamisel otsuse, peab tollile esitama sellise otsuse tegemiseks vajaliku teabe ja vajalikud dokumendid.

2.   Selline otsus tehakse ja sellest teatatakse taotlejale esimesel võimalusel.

Kui taotlus esitatakse kirjalikult, [tuleb] otsus […] taotlejale teatavaks teha kirjalikult.

[...]”

10

Sama seadustiku artikli 10 kohaselt:

„[Tolliseadustiku sätetega] ei piirata siseriiklike eeskirjade kohaldamist, mille kohaselt otsus on tühine või selle võib kehtetuks tunnistada põhjustel, mis ei ole seotud tollialaste õigusaktidega.”

11

Tolliseadustiku artikkel 68 on sõnastatud nii:

„Et aktsepteeritud tollideklaratsioone kontrollida, võib toll:

12

Selle seadustiku artikli 73 lõige 1 näeb ette:

„[Toll] vabastab […] kauba niipea kui tollideklaratsiooni andmed on kontrollitud või ilma kontrollimata aktsepteeritud [...].”

13

Nimetatud seadustiku artiklis 78 „Tollideklaratsioonide tollivormistusjärgne läbivaatamine” on sätestatud:

„1.   Toll võib omal algatusel või deklarandi taotluse korral teha tollideklaratsioonis pärast kauba vabastamist muudatusi.

[...]

3.   Kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet.”

14

24. mai 1996. aasta eksporditoetuste määruse (Ausfuhrerstattungsverordnung) (BGBl. 1996 I, lk 766), mida on muudetud 27. juuli 2000. aasta esimese muutmise määrusega (BGBl. 2000 I, lk 1233), §-s 15 „Taotleja ja taotlus” on sätestatud:

„Toetusetaotluse saab esitada ainult [...]

15

Südzucker deklareeris 31. jaanuari 2005. aasta ekspordideklaratsiooniga, milles esitas talle väljastatud ekspordilitsentsi, Hauptzollamt Heilbronnile (Heilbronni linna kesktollibüroo) suhkru ekspordi Šveitsi. Selle deklaratsiooni lahtrisse 2 oli kaubasaatjana/eksportijana märgitud August Toepfer & Co. KG (edaspidi „Toepfer”). Südzucker märkis 26. aprilli 2005. aasta toetusetaotluses, et Toepfer oli eksportijana sellesse lahtrisse kantud tahtmatu vea tõttu ning tema ise, Südzucker, ja mitte Toepfer, oli tegelikult kauba eksportija.

16

Hauptzollamt Hamburg-Jonas jättis 30. mai 2005. aasta otsusega Südzuckeri eksporditoetuse maksmise taotluse rahuldamata põhjendusel, et sellise taotluse saab eksporditoetusi käsitleva määruse § 15 kohaselt, mida on muudetud ja mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 14, esitada üksnes isik, kes on kantud ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2.

17

Pärast tulemusetut vaidemenetlust esitas Südzucker 28. augustil 2007 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, et kohustada Hauptzollamt Hamburg-Jonast talle vastavalt 26. aprilli 2005. aasta taotlusele eksporditoetust andma. Hauptzollamt Hamburg-Jonas palus jätta kaebuse rahuldamata.

18

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Hamburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

WEGO suunas eksporditoetuse saamiseks 1993. aasta veebruaris ja märtsis tolliladustamisprotseduurile kokku 956 kasti külmutatud veiseliha esialgse eesmärgiga see Egiptusesse eksportida. Vastavalt taotlusele andis Hauptzollamt Hamburg-Jonas 26. märtsi 1993. aasta ja 1. aprilli 1993. aasta otsustega ettemaksena kokku 92764,85 Saksa marka eksporditoetust.

20

Äriühing IKS Versmold, mille asukoht on Versmold (Saksamaa), deklareeris 7. aprillil 1993 WEGO ülesandel ja nimel Hauptzollamt Bielefeldile eelnimetatud kauba hulgast kokku 833 kasti külmutatud veiseliha, et eksportida see Iraaki ning esitas kontrolleksemplari T5. Sellesse vormi oli kaubasaatjana/eksportijana märgitud Westfleisch Vieh- und Fleischzentrale Westfalen eG (edaspidi „Westfleisch”), asukohaga Westfleisch Münster (Saksamaa). Westfleischile kuulus ekspordilitsents seoses liha ekspordiga Iraaki. Hauptzollamt Bielefeld teostas vastavalt taotlusele kaupade tollivormistuse. Kaubad eksporditi 8. aprillil 1993.

21

Hauptzollamt Bielefeldi vahendusel 8. märtsil 1994 Hauptzollamt Hamburg-Jonasele saadetud kirjas teatas Westfleisch, et ta tegi nimetatud vormi lahtri 2 täitmisel vea ning sinna peaks olema kantud WEGO. Hauptzollamt Bielefeld küll aktsepteeris 9. märtsil 1994 paranduse, kuid ei teavitanud sellest viivitamatult WEGO-t. Hauptzollamt Hamburg-Jonas vabastas 17. märtsil 1994 WEGO antud tagatised.

22

Hauptzollamt Hamburg-Jonas nõudis 10. detsembri 1997. aasta otsusega kõne all oleva eksporditoetuse tagasimaksmist ning 27. augusti 2008. aasta otsusega jättis rahuldamata vaide, mille WEGO selle tagasimaksmise taotluse peale esitanud oli. Ta leidis, et eksporditoetust on õigus taotleda üksnes isikul, kes on nimeliselt kantud ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 kui eksportija. Ka Hauptzollamt Bielefeldi poolt tehtud tollivormistusjärgne parandus ei muutnud midagi, kuna eksporditolliasutuse poolt tehtud parandus ei ole toetuse maksmiseks pädevale asutusele siduv.

23

WEGO esitas selle viimase otsuse peale 29. septembril 2008 eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse tagasimaksetaotluse tühistamiseks. Hauptzollamt Hamburg-Jonas jättis kaebuse rahuldamata.

24

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Hamburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas ekspordideklaratsiooni või kontrolleksemplari T5 lahtrisse 2 tehtud kande tollivormistusjärgne parandamine eksporditolliasutuse poolt on toetuse maksmiseks pädevale peatolliasutusele siduv?”

25

Moksel, keda esindas Saksamaal asutatud Nordfrost Kühl- und Lagerhaus GmbH & Co. KG (edaspidi „Nordfrost”), suunas Hauptzollamt Itzehoele 8. novembril 2001 esitatud maksedeklaratsiooniga tolliladustamisprotseduurile kokku 546 kasti külmutatud veiseliha, eesmärgiga see Venemaale eksportida. Hauptzollamt Hamburg-Jonas andis vastavalt taotlusele Mokselile 11. veebruari 2002. aasta otsusega ettemaksena 9840,95 eurot eksporditoetust.

26

Nordfrost deklareeris 27. detsembril 2001 Fleischkontor Moksel GmbH-i (edaspidi „Moksel-Regensburg”), asukohaga Regensburg (Saksamaa), ülesandel ja esindajana Hauptzollamt Itzehoele 544 kasti külmutatud veiseliha, et see Venemaale eksportida. Ekspordideklaratsiooni lahtris 40 „deklareeritav kaup kokku/eelnev dokument” on viidatud Mokseli tolliladustamisprotseduurile ja selle deklaratsiooni lahtrisse 2 on eksportijana kantud Moksel-Regensburg. Nimetatud deklaratsiooni lahtris 44 „erimärkused/esitatud dokumendid/tõendid ja load” on kanne ekspordilitsentsi kohta, mille omanik on Moksel. Hauptzollamt Itzehoe võttis ekspordideklaratsiooni vastu ja kaubad eksporditi 12. jaanuaril 2002.

27

Nordfost saatis 1. juulil 2002 Hauptzollamt Itzehoele kirja, milles teavitas, et viide tolliladustamisprotseduurile suunamise kohta Mokseli nimel oli ekspordideklaratsiooni kantud ekslikult. Selles oli märgitud, et kaubasaadetis suunati tolliladustamisprotseduurile äriühing Mokseli nimel ning oleks pidanud sealt samal viisil välja minema. Hauptzollamt Itzehoe kiitis selle ekspordideklaratsiooni „paranduse”4. juulil 2002 heaks ja saatis samal päeval Hauptzollamt Hamburg-Jonasele „ekspordideklaratsiooni paranduse”, milles oli muu hulgas viidatud „parandus: viide Nordfrost [...] 1. juuli 2002. aasta paranduskirjale”.

28

Hauptzollamt Hamburg-Jonas esitas 6. jaanuari 2003. aasta otsusega Mokselile nõude maksta tagasi ettemaksena saadud eksporditoetus, millele lisandub 15%, ühtekokku 11273,84 eurot, põhjendusel, et Moksel ei olnud esitanud tema poolt tolliladustamisele suunatud toodete kohta ekspordideklaratsiooni kujul tõendit, et need on Euroopa Liidu tolliterritooriumilt väljunud. Kõnealust ekspordideklaratsiooni ei saanud pidada väljaviimist tõendavaks dokumendiks, kuna see oli esitatud Moksel-Regensburgi nimel.

29

Pärast tulemusetut vaidemenetlust esitas Moksel eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse. Hauptzollamt Hamburg-Jonas jättis kaebuse rahuldamata.

30

Neil asjaoludel otsustas Finanzgericht Hamburg menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31

Euroopa Kohtu presidendi 10. märtsi 2011. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-608/10, C-10/11 ja C-23/11 kirjaliku ja suulise menetluse läbiviimiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

32

Esimeste küsimustega kohtuasjades C-608/10 ja C-23/11, mis on identse sõnastusega, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 800/1999 artikli 5 lõiget 7 tuleb tõlgendada selliselt, et ekspordilitsentsi omanikul on õigus eksporditoetusele üksnes juhul, kui ta on kantud pädevale tolliasutusele esitatud ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 eksportijana.

33

Nendele küsimustele tarviliku vastuse andmiseks tuleb esmalt selgitada, millist ettevõtjat peetakse määruse nr 800/1999 tähenduses „eksportijaks”. Teiseks tuleb hinnata kui tähtis on asjaolu, et tuvastatud eksportija on või ei ole eksportijana nimeliselt ekspordideklaratsiooni kantud.

34

Esiteks, mis puudutab mõistet „eksportija” määruse nr 800/1999 tähenduses, siis tuleb märkida, et see on määratletud selle määruse artikli 2 lõike 1 punktis i kui „füüsiline või juriidiline isik, kellel on õigus saada toetust”. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb sellist määratlust, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele, tõlgendada autonoomselt (vt selle kohta eelkõige 6. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas C-98/07: Nordania Finans et BG Factoring, EKL 2008, lk I-1281, punkt 17 ja viidatud kohtupraktika).

35

Lisaks on määruse nr 800/1999 artikli 2 lõike 1 punktis i sätestatud, et „[j]uhul kui tuleb või võib kasutada ekspordilitsentsi koos toetuse eelneva kinnitamisega, on õigus toetust saada litsentsi omanikul” ning „[e]ksportija tähendus seoses tolliga võib erineda eksportija [määruses nr 800/1999] määratletud tähendusest”.

36

Sellest tuleneb, et küsimus, kas isik peab olema eksportija määruse nr 800/1999 tähenduses, ei sõltu asjaolust, kas ta oli ekspordideklaratsiooni antud lahtrisse kantud või mitte. Teisiti öeldes tuleb isikut, kellel on õigus eksporditoetusele, st vajaduse korral ekspordilitsentsi omanik, pidada „eksportijaks” nimetatud määruse tähenduses isegi siis, kui nimetatud lahtrisse on kantud teise isiku nimi, nagu näib olevat olukord põhikohtuasjades.

37

Teiseks on eksportija määruse nr 800/1999 artikli 5 lõike 7 punkti a kohaselt eksporditoetuse saamiseks kohustatud ka „esitama ekspordideklaratsiooni pädevale tolliasutusele kohas, kus tooted laaditakse eksportimiseks”. Lisaks on määruse nr 1291/2000 artikli 24 lõike 1 teises lõigus sõnaselgelt sätestatud, et „[i]lma, et see piiraks määruse […] nr 800/1999 artikli 2 lõike 1 punkti i kohaldamist, peab tollideklaratsiooni täitma litsentsi- või sertifikaadiomanik või vajaduse korral litsentsi või sertifikaadi omandaja või nende esindaja [tolliseadustiku] artikli 5 lõikes 2 määratletud tähenduses”.

38

Ekspordideklaratsiooni, milles määruse nr 800/1999 artikli 5 lõike 1 kohaselt teatatakse eksporditoetuse taotlemisest, peab seega esitama eksportija ise või peab seda tegema esindaja vahendusel tolliseadustiku artikli 5 lõike 2 tähenduses. Viimasel juhul peab esindaja vastavalt selle artikli lõikele 4 teatama, et ta tegutseb esindatava isiku eest.

39

Selle kohustuse eesmärk on eelkõige tagada, et tolliasutustel oleks võimalik viia läbi asjakohane riskianalüüs, kui nad otsustavad iga juhtumi puhul eraldi, kas nad teostavad ekspordiks deklareeritud kaupade suhtes füüsilise kontrolli või mitte. Nimetatud analüüs on määruse nr 3122/94 artikli 1 kohaselt seotud eelkõige eksportija isikuga. Selleks, et tagada kõne all olevate õigusnormide tõhusus ja et mitte takistada sellist riskianalüüsi, on möödapääsmatu, et tolliasutustel oleks ekspordideklaratsiooni vastuvõtmise hetkel võimalik teha kindlaks eksportija tegelik isik.

40

Sellest nähtub, et eksportija määruse nr 800/1999 artikli 2 lõike 1 punkti i tähenduses peab olema selgelt ekspordideklaratsiooni abil identifitseeritav selles mõttes, et tema nimi peab olema sel otstarbel kantud ettenähtud lahtrisse. Kui tegelikku eksportijat sinna kantud ei ole, siis ei saa põhimõtteliselt eksporditoetuse maksmist taotleda.

41

Sellega seoses tuleb lisada, et tolliasutustel puudub kohustus kontrollida või tõlgendada ekspordideklaratsiooni selleks, et teha kindlaks, ega selles deklaratsioonis sisalduvatest kõigist andmetest üheskoos ei tulene, eelkõige ekspordilitsentsi omaniku isiku puhul, et nimetatud deklaratsioonis eksportijana nimetatud isik on sinna kantud valesti.

42

Nimelt tuleneb tolliseadustiku artiklist 68 koostoimes tolliseadustiku artikli 73 lõikega 1, et tolliasutustel puudub kohustus kontrollida deklaratsioonis sisalduvaid kandeid. Nagu Hauptzollamt Hamburg-Jonas õigesti rõhutas, on eksporditoetusi saavate kaupade eksportimine äärmiselt mastaapne. Seepärast hetkel, mil nad tegelikult analüüsivad antud ekspordijuhtumiga seotud riske, st hetkel, mil neid on määruse nr 800/1999 artikli 5 lõike 7 punkti b alusel laadimistöödest teavitatud, ei ole tavaliselt tolliasutuste käsutuses veel kõiki toimiku dokumente ning nad peavad oma riskianalüüsi teostama väga lühikese ajaga. Neil asjaoludel ei saa leida, et tolliasutustel on kohustus viia läbi ekspordideklaratsiooni tehtud kannete üksikasjalik kontroll selleks, et teha vajaduse korral kindlaks võimalikud vasturääkivused nende kannete vahel.

43

Lisaks ja vastupidi sellele, mida väitsid Südzucker ja WEGO kohtuistungil, ei loo määruse nr 800/1999 artikli 5 lõike 7 punkt a ja määruse nr 1291/2000 artikli 24 lõike 1 teine lõik, mille eesmärk on tagada tolliasutuste poolt teostatavate füüsiliste kontrollide tõhusus, „teiseseid” kohustusi, mille rikkumine toob kaasa kergemad karistused kui need, mis on ette nähtud põhikohustuse täitmata jätmise eest. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on need kontrollid vastupidi eksporditoetusi puudutavate liidu õigusnormide eesmärkide täitmiseks vajalikud (vt selle kohta 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-77/08: Dachsberger & Söhne, EKL 2009, lk I-2097, punkt 41 ja viidatud kohtupraktika).

44

Eelnevast lähtudes tuleb esimestele küsimustele kohtuasjades C-608/10 ja C-23/11 vastata, et määruse nr 800/1999 artikli 5 lõiget 7 tuleb tõlgendada selliselt, et põhimõtteliselt on ekspordilitsentsi omanikul õigus eksporditoetusele üksnes siis, kui ta on pädevale tolliasutusele esitatud ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 kantud eksportijana.

45

Teise küsimusega kohtuasjas C-608/10 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tolliseadustiku artikli 78 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada selliselt, et need lubavad teha toetuse saamiseks ekspordideklaratsioonis tollivormistusjärgselt muudatusi, et parandada selleks ettenähtud lahtris eksportija nime, ning selliselt, et tolliasutustel on sellisel juhul, nagu põhikohtuasjas, kohustus olukord lahendada ja anda eksportijale eksporditoetust.

46

Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et määrus nr 800/1999 ei sisalda ühtegi sätet, mis käsitleks võimalust ekspordideklaratsioonis tollivormistusjärgselt muudatusi teha, st pärast kauba vabastamist. Siiski on Euroopa Kohus juba varem leidnud, et eksportimine on selle määruse tähenduses tolliprotseduur ning sisuliselt kohaldatakse tolliseadustiku üldsätteid kõigi ekspordideklaratsioonide suhtes, mis on esitatud eksporditoetust saava kauba kohta, ilma et see piiraks erisätete kohaldamist (vt 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-353/04: Nowaco Germany, EKL 2006, lk I-7357, punktid 45–47). Seega kohaldatakse põhikohtuasja asjaoludele tolliseadustiku artiklit 78, mis käsitleb deklaratsioonide tollivormistusjärgset läbivaatamist.

47

Teiseks, mis puudutab selle viimase sätte ulatust, siis on Euroopa Kohus juba eelnevalt täpsustanud, et selle sätte loogika sisuks on tolliprotseduuri vastavusse viimine tegeliku olukorraga (14. jaanuari 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-430/08 ja C-431/08: Terex Equipment jt, EKL 2010, lk I-321, punkt 56). Lisaks ei erista see säte vigu või puudusi, mille puhul võib muudatusi teha, neist, mille puhul see lubatud ei ole (vt 20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-468/03: Overland Footwear, EKL 2005, lk I-8937, punkt 63). Sellest nähtub, et tolliseadustiku artikli 78 lõige 3 võimaldab põhimõtteliselt muuta ekspordideklaratsiooni selle lahtris 2 esineva eksportija nime parandamiseks.

48

Mis puudutab küsimust, kas tolliasutustel ei ole üksnes õigust olukord lahendada ja maksta eksportijale taotletud eksporditoetust, vaid neil on ka kohustus seda teha, siis on Euroopa Kohus juba meenutanud, et kui deklarant on muudatuste tegemist taotlenud, peavad need asutused selle taotluse läbi vaatama vähemalt selleks, et teada saada, kas muudatuste tegemiseks on alust või mitte, ning deklarandi taotletud muudatuste tegemise vajalikkuse ja tagajärgede üle otsustavad tolliasutused (vt eespool viidatud kohtuotsuse Terex Equipment jt, punkt 58 ja viidatud kohtupraktika). Neil asutustel on seega ulatuslik kaalutlusõigus.

49

Samuti on Euroopa Kohus täpsustanud, et esimese hinnangu andmise raames arvestavad tolliasutused eelkõige võimalusega kontrollida muudetavas deklaratsioonis ja muudatuste tegemise taotluses esitatud andmeid. Kui muudatuse tegemine on põhimõtteliselt võimalik, peavad tolliasutused deklarandi taotluse põhjendatud otsusega rahuldamata jätma või soovitud muudatused tegema (vt eespool viidatud kohtuotsus Terex Equipment jt, punktid 59 ja 60 ning viidatud kohtupraktika).

50

Seetõttu tuleb sellega seoses lisada, et üksnes asjaolu, et ekspordideklaratsioonis muudatuste tegemise taotluse esitamise hetkeks on kaubad juba liidu territooriumilt välja viidud ning nende kaupade füüsiline kontroll enne eksportimist on seega osutunud võimatuks, ei võimalda järeldada, et kõnealuse deklaratsiooni muutmine ei ole võimalik. Kui eksporditoetusi käsitlevate liidu õigusnormide eemärkide täitmiseks on põhimõtteliselt hädavajalik, et ühe osa liidust välja eksporditavate kaupade suhtes oleks füüsilised kontrollid läbi viidud – nagu seda on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 43 ‐, siis konkreetsel juhul sellise kontrolli läbiviimata jätmine ei takista tingimata, võttes arvesse selle juhtumi konkreetseid asjaolusid, et need eesmärgid on hoolimata kõigest võimalik täita.

51

Euroopa Kohus on niisiis leidnud, et kui ekspordideklaratsiooni muutmine näitab, et kõnealuse tolliprotseduuri eesmärke ei ole ohustatud, eelkõige sellega, et nimetatud tolliprotseduuriks esitatud kaubad on tegelikult juba eksporditud, mille tõendamine on taotleja ülesanne, peavad tolliasutused kooskõlas tolliseadustiku artikli 78 lõikega 3 võtma olukorra lahendamiseks vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet, isegi kui deklarant mõjutas oma käitumisega otseselt tolliasutuste võimalust kontrolle teostada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Terex Equipment jt, punktid 46 ja 62).

52

Seega tuleb teisele küsimusele kohtuasjas C-608/10 vastata, et tolliseadustiku artikli 78 lõikeid 1 ja 3 tuleb tõlgendada selliselt, et need lubavad teha toetuse saamiseks ekspordideklaratsioonis tollivormistusjärgselt muudatusi, et muuta selleks ettenähtud lahtris eksportija nime, ning selliselt, et tolliasutustel on kohustus:

53

Kolmanda küsimusega kohtuasjas C-608/10 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 800/1999 artikli 5 lõiget 7 ja liidu tollieeskirju tuleb tõlgendada selliselt, et sellisel juhul, nagu põhikohtuasjas, kus ekspordilitsentsi omanik ei ole kantud ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 eksportijana, võivad tolliasutused anda sellele omanikule eksporditoetust ilma, et ekspordideklaratsiooni oleks vaja eelnevalt parandada.

54

Sellega seoses tuleb meenutada ‐ nagu see nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 40 ‐, et eksportijal puudub põhimõtteliselt õigus eksporditoetuse maksmist taotleda, kui ta ei ole ekspordideklaratsiooni vastavasse lahtrisse kantud. Kuid nagu selgub käesoleva kohtuotsuse punktist 52, on pädevatel asutustel õigus ekspordideklaratsioonis siiski parandusi teha, seda isegi pärast kauba vabastamist, eksportija isikut puudutavas osas juhul, kui selgub eelkõige, et eksporditoetusi käsitlevate liidu õigusnormide eesmärke ei ole ohustatud.

55

Nagu Euroopa Komisjon õigesti märkis, on vajalik, et tolliasutuste sellise pädevuse kasutamisega kaasneks ekspordideklaratsiooni tegelik parandamine. Selline otsene parandus on vajalik tolliprotseduuri läbipaistvaks ja nõuetele vastavaks toimumiseks. Lisaks tuleneb selline järeldus vähemalt kaudselt Euroopa Kohtu praktikast (vt selle kohta 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-54/95: Saksamaa vs. komisjon, EKL 1999, lk I-35, punkt 77, ja 30. aprilli 2004. aasta määrus kohtuasjas C-446/02: Gouralnik, EKL 2004, lk I-5841, punkt 36).

56

Seega tuleb kolmandale küsimusele kohtuasjas C-608/10 vastata, et määruse nr 800/1999 artikli 5 lõiget 7 ja liidu tollieeskirju tuleb tõlgendada selliselt, et sellisel juhul, nagu põhikohtuasjas, kus ekspordilitsentsi omanik ei ole kantud ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 eksportijana, ei või tolliasutused anda sellele omanikule eksporditoetust ilma ekspordideklaratsiooni eelnevalt parandamata.

57

Ainsa küsimusega kohtuasjas C-10/11 ja teise küsimusega kohtuasjas C-23/11 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu tollieeskirju tuleb tõlgendada selliselt, et ekspordideklaratsiooni või kontrolleksemplari T5 lahtrisse 2 tehtud kande tollivormistusjärgne parandamine eksporditolliasutuse poolt on eksporditoetuse maksmiseks pädevale tolliasutusele siduv.

58

Nagu nähtub eelotsusetaotlustest, on põhikohtuasjades vaidluse all eelkõige küsimus, kas kõne all olevad parandamise otsused saadeti pooltele nõuetekohaselt. Samuti tõstatab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimuse, kas need parandused on „otsused” tolliseadustiku artikli 4 punkti 5 tähenduses, mis võivad olla eksporditoetuse maksmiseks pädevale tolliasutusele siduvad.

59

Sellega seoses tuleb märkida, et ei määrus nr 800/1999 ega, mis puudutab kohtuasja C-10/11, sellele eelnev komisjoni 27. novembri 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 3665/87, milles sätestatakse põllumajandustoodete eksporditoetuste süsteemi kohaldamise üksikasjalikud ühiseeskirjad (EÜT L 351, lk 1), ega tolliseadustik ei sisalda ammendavaid õigusnorme sisuliste ja vormiliste tingimuste kohta, millele üks otsus peab õiguslike tagajärgede tekitamiseks vastama.

60

Mis puudutab tolliseadustikku, siis on selle artikli 4 punktis 5 mõiste „otsus” määratletud kui „tolli poolt tollialaste õigusaktide alusel tehtud ametlik toiming, millega tehakse otsus üksikjuhu suhtes ning millel on õiguslikud tagajärjed ühe või mitme määratletud või määratletava isiku jaoks”. Vorminõuete kohta on selle seadustiku artikli 6 lõike 2 teises lõigus sätestatud eelkõige, et kui taotlus esitatakse kirjalikult, nagu põhikohtuasjades, tuleb otsus taotlejale teatavaks teha kirjalikult.

61

Siiski ei sisalda tolliseadustiku artikli 6 lõige 2 eeskirja teavitamisviiside kohta või konkreetsemalt eeskirju kirjaliku otsuse taotlejale kättetoimetamise kohta ega eelkõige küsimuse kohta, kas otsus, millest ei ole taotlejat nõuetekohaselt teavitatud, kaotab tulenevalt sellest asjaolust õigusliku toime.

62

Lisaks on tolliseadustiku artiklis 10 sõnaselgelt sätestatud, et selle seadustiku sätted, mis käsitlevad huvitatud isiku kasuks tehtud otsuste tühistamist, kehtetuks tunnistamist või muutmist, „ei piira siseriiklike eeskirjade kohaldamist, mille kohaselt otsus on tühine või selle võib kehtetuks tunnistada põhjustel, mis ei ole seotud tollialaste õigusaktidega”. Järelikult on liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõttest tulenevalt nende menetlusaspektide reguleerimine liikmesriikide pädevuses. Siiski peavad nad tagama, et need normid ei oleks ebasoodsamad normidest, millega reguleeritakse sarnaseid siseriiklikke olukordi (võrdväärsuse põhimõte), ega muuda liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (vt selle kohta eelkõige 28. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-1/06: Bonn Fleisch, EKL 2007, lk I-5609, punkt 41 ja viidatud kohtupraktika).

63

Sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, kus taotlejaid parandamise otsustest ei teavitatud, seda vähemalt mitte otseselt, tekib küsimus, kas need otsused, mis on või ei ole „otsused” tolliseadustiku artikli 4 punkti 5 tähenduses ja mis tekitavad õiguslikke tagajärgi, jäävad siseriiklike õigusaktide reguleerimisalasse. Sellise hinnangu andmine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

64

Üksnes juhul kui selgub, et parandamise otsused võeti vastu nõuetekohaselt ja need tekitasid õiguslikke tagajärgi, ning jättes kõrvale huvitatud isikute võimaluse nende otsuste peale kaebus esitada, tekib küsimus, kas need on eksporditoetuse maksmiseks pädevale tolliasutusele siduvad.

65

Siiski nähtub eelotsusetaotlustest kohtuasjades C-10/11 ja C-23/11, et siseriikliku kohtu poolt sellega seoses väljendatud kahtlused puudutavad üksnes olukorda, kus eksporditolliasutuse otsused kujutavad endast otsuseid, mis sisaldavad eriti rasket ja ilmset viga, kusjuures ilma sellise veata oleks need otsused eksporditoetuse maksmiseks pädevale tolliasutusele siduvad.

66

Nagu teisele küsimusele antud vastusest kohtuasjas C-608/10 nähtub, võivad sellisel juhul, nagu põhikohtuasjades, eksporditolliasutused põhimõtteliselt tolliseadustiku artikli 78 lõikeid 1 ja 3 kohaldada ja ekspordideklaratsiooni sinna kantud eksportija nime parandamiseks läbi vaadata. Kaalutlused, mis sellisele vastusele viisid, on seega täielikult ülekantavad kontrolleksemplari T5 läbivaatamisele ja parandamisele, kui seda on nagu kohtuasjas C-10/11 kasutatud eksporditoetuse saamiseks ekspordideklaratsioonina. Seega ei näi, et kõne all olevad parandamise otsused sisaldaksid sellest seisukohast viga või rasket ja ilmset viga.

67

Eelnevast lähtuvalt tuleb ainsale küsimusele kohtuasjas C-10/11 ja teisele küsimusele kohtuasjas C-23/11 vastata, et sellistel asjaoludel, nagu põhikohtuasjades, tuleb liidu tollieeskirju tõlgendada selliselt, et ekspordideklaratsiooni või vajaduse korral kontrolleksemplari T5 lahtrisse 2 tehtud kande tollivormistusjärgne parandamine eksporditolliasutuse poolt on eksporditoetuse maksmiseks pädevale tolliasutusele siduv, kui parandamise otsus vastab kõikidele „otsuse” sisulistele ja vormilistele tingimustele, mis on ette nähtud nii tolliseadustiku artikli 4 punktis 5 kui ka siseriiklikes asjakohastes sätetes. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on kontrollida, kas põhikohtuasjades on need tingimused täidetud.

68

Kolmanda küsimusega kohtuasjas C-23/11 soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 800/1999 artikli 5 lõiget 7 ning liidu tollieeskirju tuleb tõlgendada selliselt, et eksporditoetuse maksmiseks pädeval tolliasutusel on sellisel juhul nagu on kõne all põhikohtuasjas ja eeldusel, et siseriikliku õiguse kohaselt ei ole eksporditolliasutuse poolt tehtud parandus talle siduv, õigus võtta sõna-sõnalt ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 tehtud kannet ja eksporditoetuse taotlus tagasi lükata põhjendusel, et selle taotluse esitaja ei ole nimetatud taotluses osutatud kaupade eksportija. Samuti soovib see kohus teada, kas see tolliasutus on juhul, kui eksportija kohta ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 tehtud kanne ja lahtris 40 osutatud eeldokumendile tehtud kanne ja/või ekspordilitsentsi omaniku kohta lahtrisse 44 tehtud kanne on vastuolus, kohustatud esitama toetuse taotlejale selle kohta järelepärimise. Lõpuks küsib nimetatud kohus, kas nimetatud tolliasutus peab vajaduse korral ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 tehtud kannet omal algatusel parandama.

69

Sellega seoses tuleb meenutada – nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 64 mainitud on ‐, et üksnes juhul, kui eksporditolliasutuse otsused põhikohtuasjades ei ole nõuetekohased, mille kontrollimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne, ei ole need eksporditoetuse maksmiseks pädeva tolliasutuse suhtes siduvad.

70

Siiski tuleb sellel viimasel juhul võtta arvesse, et tolliasutused ei ole Mokseli poolt esitatud parandustaotlusele vastanud. Ometi selgub tolliseadustiku artikli 6 lõikest 2 ning eespool viidatud kohtuotsuse Overland Footwear punktist 50, et nendel asutustel on kohustus selline taotlus põhjendatud otsusega rahuldamata jätta või taotletud parandus „esimesel võimalusel” sisse viia.

71

Sellistel asjaoludel ja nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 52, peavad tolliasutused esiteks kontrollima ega eksporditoetusi käsitlevate liidu õigusnormide eesmärke ei ole ohustatud ja kas kõne all olevad kaubad on tegelikult eksporditud, ning teiseks võtma vajaduse korral vajalikud meetmed olukorra lahendamiseks, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet.

72

Järelikult saab toetuse maksmiseks pädev tolliasutus sellisel juhul nagu on kõne all põhikohtuasjas ja eeldusel, et eksporditolliasutuse poolt tehtud parandus ei ole talle siduv, võtta parandamise vajaduse korral sõna-sõnalt ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 tehtud kannet alles siis, kui ta on nõuetekohaselt Mokseli poolt esitatud parandustaotluse suhtes otsuse langetanud.

73

Lõpuks, mis puudutab küsimust, milline tolliasutus on just pädev Mokseli poolt esitatud parandustaotluse suhtes otsust tegema, siis tuleb sedastada, et see küsimus kuulub eranditult siseriikliku õiguse kohaldamisalasse.

74

Samuti, kui Saksa õiguse kohaselt on käesoleval juhul Hauptzollamt Hamburg-Jonasel õigus ekspordideklaratsiooni kontrollida ja vajaduse korral selles parandusi teha, siis peab ta ka selles suhtes käesoleva kohtuotsuse punktides 45‐52 esitatud kaalutlusi arvesse võttes tegelikult otsuse tegema ning oma otsusest deklaranti esimesel võimalusel kirjalikult teavitama.

75

Vastupidi, kui Hauptzollamt Hamburg-Jonasel puudub pädevus selliseks kontrolliks, peab seda tegema eksporditolliasutus. Küsimus, kas selle viimase tolliasutuse enda varasem käitumine, st eksportija nime kohta tehtud parandus ilma, et ta oleks sellest otsusest kirjalikult teavitanud, on talle endale siduv, kuulub Saksa siseriikliku õiguse kohaldamisalasse.

76

Kõigest eelnevast lähtudes tuleb kolmandale küsimusele kohtuasjas C-23/11 vastata, et määruse nr 800/1999 artikli 5 lõiget 7 ja liidu tollieeskirju tuleb tõlgendada selliselt, et eksporditoetuse maksmiseks pädeval tolliasutusel ei ole sellisel juhul nagu on kõne all selles kohtuasjas ja eeldusel, et siseriikliku õiguse kohaselt ei ole eksporditolliasutuse poolt tehtud parandus eksporditoetuse maksmiseks pädevale tolliasutusele siduv, õigust võtta sõna-sõnalt ekspordideklaratsiooni lahtrisse 2 tehtud kannet ning eksporditoetuse taotlust tagasi lükata põhjendusel, et selle taotluse esitaja ei ole nimetatud taotluses osutatud kaupade eksportija. Kui aga pädev tolliasutus parandustaotluse rahuldab ja eksportija nime nõuetekohaselt muudab, on see otsus eksporditoetuse maksmiseks pädevale tolliasutusele siduv.

77

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: