1

Éditions Odile Jacob SAS (edaspidi „Odile Jacob”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 13. septembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T-279/04: Éditions Jacob vs. komisjon (EKL 2010, lk II-185) (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega nimetatud kohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti tühistada komisjoni 7. jaanuari 2004. aasta otsus 2004/422/EÜ, millega kuulutatakse koondumine ühisturuga ja Euroopa Majanduspiirkonna lepinguga kokkusobivaks (Juhtum COMP/M.2978 – Lagardère/Natexis/VUP), mille kokkuvõte on avaldatud 28. aprilli 2004. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT L 125, lk 54; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Vaidlusaluse otsusega lubas Euroopa Ühenduste Komisjon Lagardère SCA-l (edaspidi „Lagardère”), kes tegutses Natexis Banques Populaires SA (edaspidi „NBP”) ja tema tütarettevõtjate Segex SARL (edaspidi „Segex”) ja Ecrinvest 4 SA (edaspidi „Ecrinvest 4”) ning Investima 10 SAS (edaspidi „Investima 10”) kaudu, omandada Vivendi Universal Publishing SA (edaspidi „VUP”) kirjastuse vara tingimusel, et Lagardère täidab kõik kohustused, mis on tema suhtes ette nähtud viidatud otsuse II lisas.

3

Käesolev kohtuasi on üks paljudest kohtuasjadest, mille on algatanud erinevad osapooled müügitehingus, millega VUP võõrandas oma Euroopa kirjastuse vara Lagardère’ile ja Wendel Investissement SA-le (edaspidi „Wendel Investissement”); nende kohtuasjade hulgas on 28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C-404/10 P: komisjon vs. Éditions Odile Jacob, mis puudutas juurdepääsu dokumentidele asjassepuutuva koondumise kontrolli menetluses, ning 6. novembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-553/10 P ja C-554/10 P: komisjon ja Lagardère vs. Éditions Odile Jacob heakskiitmise kohta osa võõrandatud vara omandajana.

4

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1, ja parandus EÜT 1990, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31), muudetud nõukogu 30. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97 (EÜT L 180, lk 1, ja parandus EÜT 1998, L 40, lk 17; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164; edaspidi „määrus nr 4064/89”), sätestab artiklis 2 „Koondumiste hindamine”:

„1.   Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluvaid koondumisi hinnatakse kooskõlas järgmiste sätetega, et teha kindlaks nende kokkusobivus ühisturuga.

Hindamisel võtab komisjon arvesse:

2.   Koondumine, mis ei tekita ega tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturus või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud, kuulutatakse ühisturuga kokkusobivaks.

3.   Koondumine, mis tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturus või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud, kuulutatakse ühisturuga kokkusobimatuks.

[…]”.

5

Määruse nr 4064/89 artikkel 3 „Koondumise määratlus” sätestab:

„1.   Koondumiseks loetakse juhtumeid, kus:

[…]

3.   Käesoleva määruse kohaldamisel moodustavad kontrolli õigused, lepingud või muud vahendid, mis kas eraldi või ühiselt ning vastavaid asjaolusid või õigusnorme arvestades annavad võimaluse ettevõtjat otsustavalt mõjutada, eriti:

4.   Kontrolli omandavad isikud või ettevõtjad, kes:

5.   Koondumiseks ei loeta juhtumeid, kus:

6

Määruse artikkel 4 „Koondumistega seotud eelnev teatamine” sätestab:

„1.   Käesolevas määruses nimetatud ühenduse seisukohalt olulistest koondumistest teatatakse komisjonile ühe nädala jooksul pärast kokkuleppe sõlmimist, avaliku pakkumise väljakuulutamist või kontrollpaki omandamist. See nädal algab päeval, mil leiab aset esimene eespool nimetatud toiming.

2.   Koondumisest, mis kujutab endast artikli 3 lõike 1 punktis a nimetatud ühinemist või artikli 3 lõike 1 punktis b nimetatud ühiskontrolli omandamist, teatavad ühiselt ühinemise osalised või need, kes omandavad ühiskontrolli. Muudel juhtudel esitab teatise isik või ettevõtja, kes omandab täielikult või osaliselt kontrolli ühe või mitme ettevõtja üle.

[…]”.

7

Nimetatud määruse artikkel 6 „Teatise läbivaatamine ja menetluse algatamine” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud.

Otsus, mis kuulutab koondumise kokkusobivaks, hõlmab ka koondumise rakendamisega otseselt seotud ja selleks hädavajalikke piiranguid.

2.   Kui komisjon leiab, et pärast asjaomaste ettevõtjate ümberkujundamist ei tekita teatatud koondumine enam tõsiseid kahtlusi lõike 1 punkti c tähenduses, võib ta otsustada kuulutada koondumise ühisturuga kokkusobivaks vastavalt lõike 1 punktile b.

Komisjon võib lisada oma otsusele vastavalt lõike 1 punktile b tingimusi ja kohustusi, mis on kavandatud tagama, et asjaomased ettevõtjad täidavad komisjoni ees võetud kohustusi, pidades silmas koondumise muutmist ühisturuga kokkusobivaks.

[…]”.

8

Määruse artikkel 7 „Koondumiste peatamine” sätestab:

„1.   Artiklis 1 määratletud koondumine ei jõustu enne, kui sellest on teatatud või kui see on ühisturuga kokkusobivaks kuulutatud otsusega, mis tehakse vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile b, artikli 8 lõikele 2 või eelduse alusel vastavalt artikli 10 lõikele 6.

[…]

5.   Iga lõiget 1 rikkudes toimunud tehingu kehtivus sõltub otsusest vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile b või artikli 8 lõikele 2 või 3 või eeldusest vastavalt artikli 10 lõikele 6.

[…]”.

9

Määruse nr 4064/89 artikkel 8 „Komisjoni otsustusõigus” sätestab:

„[…]

2.   Kui komisjon leiab, et pärast asjaomaste ettevõtjate vajaduse korral ümberkujundamist vastab teatatud ühinemine artikli 2 lõikes 2 sätestatud kriteeriumile ja artikli 2 lõikes 4 nimetatud juhul [EMÜ] asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 ettenähtud kriteeriumidele, teeb ta otsuse, mis kuulutab koondumise ühisturuga kokkusobivaks.

Ta võib lisada oma otsusele tingimusi ja kohustusi, mis on kavandatud tagama, et asjaomased ettevõtjad täidavad komisjoni ees võetud kohustusi, pidades silmas koondumise muutmist ühisturuga kokkusobivaks. Otsus, mis kuulutab koondumise ühisturuga kokkusobivaks, hõlmab ka koondumise rakendamisega otseselt seotud ja selleks hädavajalikke piiranguid.

3.   Kui komisjon leiab, et koondumine vastab artikli 2 lõikes 3 määratletud kriteeriumidele või artikli 2 lõikes 4 nimetatud juhtudel ei vasta asutamislepingu artikli 85 lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele, teeb ta otsuse, millega kuulutatakse koondumine ühisturuga kokkusobimatuks.

4.   Kui koondumine on juba rakendatud, võib komisjon lõike 3 kohases otsuses või eraldi otsuses nõuda, et ühendatud ettevõtjad või varad lahutataks, ühiskontroll lõpetataks või võetaks muud meetmed, mis võivad olla asjakohased tõhusa konkurentsi tingimuste taastamisel.

5.   Komisjon võib vastavalt lõikele 2 tehtud otsuse tühistada, kui:

6.   Lõikes 5 nimetatud juhul võib komisjon teha otsuse vastavalt lõikele 3, ilma et teda seoks artikli 10 lõikes 3 nimetatud tähtaeg.”

10

Määruse artikkel 10 „Menetluste algatamise ja otsuste tegemise tähtajad” sätestab:

„[…]

2.   Artikli 8 lõikele 2 vastavad otsused teatatud koondumiste kohta tehakse kohe, kui selgub, et artikli 6 lõike 1 punktis c osutatud tõsised kahtlused on kõrvaldatud, eelkõige asjaomaste ettevõtjate ümberkujunduste tulemusel, ning hiljemalt lõikes 3 sätestatud tähtajaks.

3.   Ilma et see piiraks artikli 8 lõike 6 kohaldamist, tehakse artikli 8 lõikele 3 vastavad otsused teatatud koondumiste kohta hiljemalt nelja kuu jooksul alates menetluse algatamise kuupäevast.

4.   Lõigetes 1 ja 3 sätestatud tähtaega lükatakse erandkorras edasi juhul, kui asjaolude tõttu, mille eest vastutab üks koondumisega seotud ettevõtjatest, on komisjon pidanud taotlema teavet artiklile 11 vastava otsusega või määrama uurimise artiklile 13 vastava otsusega.

[…]

6.   Kui komisjon ei ole teinud otsust artikli 6 lõike 1 punktide b või c või artikli 8 lõigete 2 või 3 kohaselt vastavalt lõigetes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul, loetakse, et koondumine on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks, ilma et see piiraks artikli 9 kohaldamist.”

11

Määruse artikkel 14 „Rahatrahvid” sätestab:

„1.   Komisjon võib oma otsusega määrata artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud isikutele, ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–50 000 [eurot], kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]

2.   Komisjon võib oma otsusega määrata asjaomastele isikutele või ettevõtjatele trahve, mille suurus ei ületa 10% asjaomaste ettevõtjate aastakäibest artikli 5 tähenduses, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

[…]”.

12

Vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud, nagu need on esitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 10–59, on järgmised:

13

30. juuli 2004. aasta otsusega, mis edastati Odile Jacobile tema palvel faksiga 27. augustil 2004, andis komisjon Wendel Investissement’le edasivõõrandatava vara omandamiseks nõusoleku.

14

Selle vara, mis kandis nime „Nouvel Editis”, omandi üleminek Wendel Investissement’le toimus 30. septembril 2004.

15

Hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. novembril 2004, esitas apellant komisjoni 30. juuli 2004. aasta otsuse peale tühistamishagi.

16

Üldkohus tühistas selle otsuse 13. septembri 2010. aasta otsusega kohtuasjas T-452/04: Éditions Jacob vs. komisjon (EKL 2010, lk II-4713).

17

Üldkohus tühistas 9. juuni 2010. aasta otsusega kohtuasjas T-237/05: Éditions Jacob vs. komisjon (EKL 2010, lk II-2245) komisjoni 7. aprilli 2005. aasta otsuse D(2005) 3286, millega jäeti rahuldamata hageja taotlus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) võimaldada juurdepääsu teatud dokumentidele, mis puudutasid asjassepuutuva koondumise kontrolli.

18

28. juuni 2012. aasta otsusega kohtuasjas C-404/10 P: komisjon vs. Éditions Odile Jacob tühistas Euroopa Kohus eespool viidatud Üldkohtu 9. juuni 2010. aasta otsuse Éditions Jacob vs. komisjon ja jättis rahuldamata Üldkohtule esitatud hagiavalduse komisjoni 7. aprilli 2005. aasta otsuse tühistamise nõudes.

19

Apellant esitas Üldkohtu kantseleisse 8. juulil 2004 hagiavalduse vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

20

Apellant esitas tühistamisnõude põhjendamiseks üheksa väidet, mille Üldkohus kõik vaidlustatud kohtuotsuses tagasi lükkas.

21

Apellatsioonkaebuses palub Odile Jacob Euroopa Kohtul:

22

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

23

Lagardère palub Euroopa Kohtul:

24

Apellatsioonkaebuses esitab Odile Jacob neli väidet. Esimene väide puudutab õigusnormi rikkumist koondumise mõiste hindamisel ja hoidmise lepingu – st tehingu, mille abil võõrandati sihtvara NBP-le – kvalifitseerimisel. Teine väide puudutab õigusnormi rikkumist seetõttu, et Üldkohus ei teinud õiguslikke järeldusi menetlusnormide rikkumistest komisjoni poolt. Kolmas väide puudutab õigusnormi rikkumist seetõttu, et Üldkohus ei teinud õiguslikke järeldusi põhjenduse puudumisest. Neljas väide puudutab turgu valitseva seisundi tugevnemise ja kohustuste sobivuse hindamiseks kohaste kriteeriumide tähelepanuta jätmist.

25

Kuna kaks esimest väidet on omavahel seotud, tuleb neid uurida koos.

26

Odile Jacob märgib oma esimeses väites, et uurides hoidmise lepingut eraldi, võtmata arvesse kogu õiguslikku skeemi, mille tulemusena sai Lagardère kontrolli sihtvara üle, eiras Üldkohus koondumise kontrolli üldist eesmärki teha kindlaks õiguslike tehingute tegelik majanduslik sisu. Odile Jacob leiab, et Üldkohus ei ole uurinud kõiki tehinguid, sealhulgas seda, mis seisnes ettevõtja üleandmises ajutisele omandajale lepingu alusel, milles nähakse ette tegevuse hilisem edasimüük lõplikule omandajale ja mis annab lõpuks ainu- või ühiskontrolli võõrandatud vara üle lõplikule omandajale, kelleks käesolevas asjas on Lagardère. Määruse nr 4064/89 artikli 3 lõikes 5 sätestatud erandit tuleb tõlgendada kitsalt.

27

Odile Jacob heidab Üldkohtule ette, et Üldkohus lubas luua ettevõtja „lepingulise ladustamisskeemi”, millega välditakse koondumiste kontrolli. See üksus ei ole iseseisev, sest teda mõjutab otsustavalt Lagardère ning tema juhatusel on teatud lepinguline tegutsemisruum. Võõrandamisleping, mis kehtestab uue üksuse aktsionäridele ja juhatusele Lagardère’i suhtes täidetavaid ülesandeid ja kohustusi, võtab neid kohustusi võtnud isikutelt iseseisvuse.

28

Komisjon ja Lagardère leiavad, et see väide ei ole tulemuslik, kuna vaidlusaluse otsuse esemeks ei olnud uurida fakte alates detsembrist 2002, vaid kontrollida, kas ühisturuga on kokkusobiv tehing, millest teatati 14. aprillil 2003 seoses VUP varade üle kontrolli omandamisega. Seetõttu on hoidmise lepingu klassifitseerimine ja selle klassifitseerimise tagajärjed sõltumatud ega mõjuta sellele tehingule tingimusliku heakskiidu andnud vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.

29

Teises väites märgib Odile Jacob, et kuna karistus selle eest, et koondumisest määruse nr 4064/89 artikli 4 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul ei teatata, on ainult trahv, mitte vaidlusaluse otsuse tühistamine, on vaidlustatud kohtuotsuses rikutud õigusnormi. Nimelt on see rahaline karistus kohaldatav ainult ettevõtjatele, kuid mitte ühelgi juhul menetlusnormide rikkumise eest komisjoni enda poolt. Selle, 14. aprillil 2003 ehk rohkem kui neli kuud pärast võõrandamislepingu allakirjastamist toimunud teatamise tagajärg oli seega nimetatud tehingu varasem realiseerimine, hoolimata määruse nr 4064/89 sätetest.

30

Üldkohus ei teinud nende menetlusnormide rikkumiste kohta õiguslikke järeldusi ja seega kiitis heaks õigusrikkumise, mis on võrdväärne võimu kuritarvitamisega komisjoni poolt, mis on aga vastuolus nii määruse nr 4064/89 ulatuse kui eesmärgiga. Nende tähtaegade järgimata jätmine võimaldas asjassepuutuva koondumise uurimise õigeaegset läbiviimata jätmist, selle uurimise tähtaja kunstlikku peatamist ja müüjale viivitamatult hinna maksmist, andes nii Lagardère’ile konkurentsieelise võrreldes tema konkurentidega.

31

Komisjon leiab, et teine väide on nii tulemusetu kui ka põhjendamatu.

32

Komisjon on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, kuidas need väidetavad menetlusnormide rikkumised võisid mõjutada vaidlusaluse otsuse kehtivust. Määruse nr 4064/89 ükski säte ei võimalda komisjonil kuulutada koondumist ühisturuga kokkusobimatuks karistusena väidetava menetlusnormi rikkumise eest, olenemata, kas selle on toime pannud komisjon või teatanud pool.

33

Olgu märgitud, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162, et sihtvara hoidmise lepingu kvalifitseerimine ei oma vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse seisukohast igal juhul mingit tähtsust.

34

Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 164, et isegi kui eeldada, et asjassepuutuv hoidmise leping võimaldas Lagardère’il omandada alates 2002. aasta detsembrist ainukontrolli või koos NBP-ga ühiskontrolli sihtvara üle, ei saa see asjaolu igal juhul mõjutada vaidlusaluse otsuse õiguspärasust, ning lükkas selle väite tulemusetuna tagasi.

35

Üldkohus ei ole selle järelduse tegemisel rikkunud ühtegi õigusnormi.

36

Nimelt nõuti Odile Jacobi hagiavalduses vaid seda, et tühistataks vaidlusalune otsus, millega komisjon kuulutas asjassepuutuva koondumise ühisturuga kokkusobivaks.

37

Isegi eeldades, et 2002. aasta detsembris tehtud tehingud võimaldasid Lagardère’il juba sel ajal omandada sihtvara üle ainukontrolli või koos NBP-ga ühiskontrolli, ei ole sel asjaolul muid tagajärgi, kui asjassepuutuvast koondumisest teatamisega hilinemise tuvastamine või nagu märgib ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154, selle tehingu enneaegse, määrusega nr 4064/89 mittelubatud läbiviimise võimalik tuvastamine.

38

Kuid olenemata sellest, et need tuvastatud asjaolud võivad kaasa tuua selles määruses ette nähtud karistusi, muu hulgas trahvi määramise vastavalt määruse nr 4064/89 artikli 14 lõike 1 punktile a või lõikele 2, ei saa need põhjustada vaidlusaluse otsuse tühistamist, kuna neil ei ole mingit mõju koondumise kokkusobivusele ühisturuga.

39

Nimelt tuleb meenutada, et määruse nr 4064/89 artikli 7 lõikes 5 on sätestatud, et iga niisuguse tehingu kehtivus, mis on toimunud enne sellest teatamist ja selle ühisturuga kokkusobivaks kuulutamist, sõltub otsusest, mille komisjon teeb pärast teatatud koondumise uurimist või põhjaliku uurimise menetlust. Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 47 aga nähtub, et komisjon lubas vaidlusaluse otsusega asjassepuutuva koondumise teatud tingimustel läbi viia.

40

Seetõttu ei olnud selleks, et Üldkohus saaks esitada oma seisukoha vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kohta, vaja uurida küsimust, kas Lagardère omandas asjassepuutuva hoidmise lepinguga ainukontrolli või koos NBP-ga ühiskontrolli sihtvara üle. Selles küsimuses Üldkohtu poolt tuvastatut tuleb seega vaadelda ülemäärasena.

41

Olgu lisatud, et kõik apellandi väited ja argumendid hoidmise lepingu võimaliku mõju kohta on seega samuti tulemusetud.

42

Seetõttu tuleb tagasi lükata esimene väide tulemusetuse tõttu ja teine väide põhjendamatuse tõttu.

43

Odile Jacob leiab, et Üldkohus oleks pidanud karistama selle eest, et vaidlusaluses otsuses puudusid hoidmise lepingu kvalifitseerimist käsitlevad põhjendused.

44

Sellega et Üldkohus kinnitas põhjendamiskohustuse puudumist seoses määruse nr 4064/89 kohustuslikest sätetest tehtava erandi kohaldamisega komisjoni poolt, võimaldati rikkuda võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtet. Lagardère oli seega soodsamas olukorras kui tema konkurendid, kes osalesid sihtvara müügis, millega rikuti viidatud vara enampakkumisel osalenud isikute võrdse kohtlemise põhimõtet. Komisjon ei saanud põhjendamata kalduda kõrvale oma tavapärasest otsustuspraktikast koondumiste kontrolli valdkonnas, rikkumata seejuures õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

45

Komisjon väidab, et apellant ei ole tõendanud, miks ei ole vaidlusalune otsus ja vaidlustatud kohtuotsus hoidmise lepingu kvalifitseerimise osas piisavalt põhjendatud. Igal juhul märgib komisjon, et hoidmistehingu kvalifitseerimise küsimused ei mõjuta vaidlusaluse otsuse resolutsiooni. Olenemata hoidmise lepingu kvalifikatsioonist on vaieldamatu, et asjassepuutuv koondumine, nagu sellest teatati 14. aprillil 2003, oli tõesti koondumine ja et seetõttu ei ole komisjon kohustatud esitama ja selgitama oma seisukohti hoidmise lepingu enda suhtes. Kõik muud Üldkohtu põhjendused esitati ülemääraselt ning nendele viitamisest ei piisa vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduse kahtluse alla seadmiseks.

46

Väites, et Üldkohus oleks pidanud karistama vaidlusaluses otsuses hoidmise lepingu kvalifitseerimise osas põhjenduste puudumist, tugineb Odile Jacob oma arutluskäigus eeldusele, et selle tehingu kvalifitseerimine mõjutab vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.

47

Kuid käesoleva kohtuotsuse punktidest 37–40 nähtub, et hoidmise lepingu kvalifitseerimine ei mõjuta vaidlusaluse otsuse õiguspärasust.

48

Igal juhul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et akti koostamisel ei ole Euroopa Liidu institutsioonid kohustatud võtma seisukohta selgelt teisejärguliste asjaolude suhtes ega ennetama võimalikke vastuväiteid. Otsuse põhjenduste täpsuse aste peab olema proportsionaalne materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb teha. Seega ei riku komisjon oma põhjendamiskohustust, kui ta koondumiste kontrolli pädevuse teostamisel ei märgi oma otsuses koondumise niisugustele aspektidele antud hinnangut, mis tunduvad talle ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisese tähtsusega selle hindamise seisukohast (vt 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I-4951, punkt 167 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Kui komisjon kuulutab määruse nr 4064/89 artikli 8 lõike 2 alusel koondumise ühisturuga kokkusobivaks, siis on tema otsuse põhjendamise kohustus täidetud, kui otsuses märgitakse selgelt põhjused, miks komisjoni arvates kõnealune koondumine – vajaduse korral pärast asjaomaste ettevõtjate tehtud parandusi – ei tekita või ei tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel oleks tõhus konkurents ühisturul või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud (vt eespool viidatud kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, punkt 168).

50

Neid asjaolusid arvestades tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 234–240, et Üldkohus, tuginedes vaidlusaluse otsuse põhjendustele 6, 7 ja 989–1003, kontrollis selle otsuse põhjendust ning järeldas, et see on piisav.

51

Eeltoodut arvestades tuleb kolmas väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

52

Neljas väide, mis puudutab õigusnormi väidetavaid rikkumisi asjassepuutuva koondumise analüüsimisel, jaguneb kaheks osaks.

53

Odile Jacob väidab, et järeldades, et Éditise osadeks jaotamine ei mõjuta asjassepuutuva koondumise ühisturuga kokkusobivusele antavat hinnangut, ei hinnanud Üldkohus asjakohaselt turgu valitseva seisundi tekkimist või tugevnemist asjassepuutuval turul. Turgu valitseva seisundita duopoli kahest ettevõtjast ühe osadeks jaotamisel ei saanud Üldkohus põhimõtteliselt välistada, et sel turul tegutsevast kahest konkurendist ühe nõrgenemine võib viia teise turgu valitseva seisundi tekkimiseni või selle tugevnemiseni. Seetõttu oleks Üldkohus pidanud võtma arvesse Éditise osadeks jaotamise mõju turgu valitseva seisundi tekkimisele.

54

Komisjoni hinnangul ei kehtestanud Üldkohus õiguslikku reeglit, mille kohaselt on põhimõtteliselt välistatud, et kahest konkurendist ühe nõrgenemine viib turgu valitseva seisundi tekkimiseni. Üldkohus vaid meenutas, et asjakohane kriteerium on turgu valitseva seisundi tekitamine või tugevdamine ja et osadeks jagamise – mis oli liialdatud sõnastus – mõiste üksi ei ole piisav kriteerium selleks, et kindlaks teha turgu valitseva seisundi tekitamist või tugevdamist, mis on mitme asjaolu koosmõju tulemus. Üldkohus analüüsis seega õigesti Éditise suutlikkust avaldada konkurentsisurvet pärast edasivõõrandatava vara üleandmist.

55

Lagardère leiab, et turgu valitseva seisundi hindamisel on võimatu arvesse võtta kohustuste raames tehingu eseme osadeks jaotamist. Nimelt esimeses faasis peaks komisjon hindama, kas teatatud koondumine tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mis võib takistada konkurentsi. Selles staadiumis ei võeta arvesse poolte välja pakutud kohustusi ja teatatud koondumist analüüsitakse tervikuna. Alles teises ja kolmandas faasis, st hiljem uurib komisjon, kas kohustused võimaldavad lahendada kindlaks tehtud konkurentsiprobleeme ja kas neid kohustusi ka tegelikult täidetakse. Seega on väidetav tehingu eseme osadeks jaotamine kohustuste analüüsi tulemus ning see ei ole seega võimaliku turgu valitseva seisundi hindamise staadiumis asjassepuutuv.

56

Koondumisele tingimusliku loa andmist võimaldanud kohustuste asjakohasuse osas leiab Odile Jacob, et esiteks ei võtnud Üldkohus arvesse vajadust taastada tõhus konkurents ja seda arendada. Jättes märkimata, et kohustuste tekst lubas alternatiivi konkurentsi säilitamise „või” arendamise vahel, rikkus Üldkohus õigusnormi. Nimelt on apellandi hinnangul need kaks tingimust kumulatiivsed, nagu on kehtestatud määruse nr 4064/89 põhjenduses 13. Tõhusa konkurentsi tase ühisturul ei tohi olla mitte ainult nõrgem enne koondumist eksisteerinust, vaid turu struktuur peab ka võimaldama selle konkurentsitaseme tegelikku suurenemist lühikese aja jooksul.

57

Teiseks ei hinnanud Üldkohus õigesti edasivõõrandatava vara omandaja võimekust, et säilitada tõhusat konkurentsi. Odile Jacobi hinnangul ei suuda finantsinvestorist omandaja, kellel puudub kogemus asjassepuutuval turul ja mille meeskondi võidakse muuta, säilitada ja arendada asjassepuutuva kirjastamistegevuse konkurentsi. Seetõttu on Éditis struktuuriliselt nõrgestatud ja Üldkohus, kes ei karistanud komisjoni selle eest, et ta ei nõudnud esialgset ostjat, rikkus õigusnormi, mis seab tõenäoliselt asjassepuutuva koondumise kahtluse alla.

58

Kohustuste tõhususe kohta toonitab apellant, et vaidlustatud kohtuotsuses analüüsiti õigesti toimet, mis on koondumisega seotud kaubamärgiportfellil ja kontsernimõjul, ent nimetatud kohtuotsuses ei kontrollitud, kas Lagardère’i pakutud kohustused olid õiguslikult sobivad. Nii kiitis Üldkohus heaks „fragmentaarse” lähenemise, milles pelgalt hinnati kattumisi igal turul eraldi, ilma et oleks võetud üldisemal tasemel arvesse selle tehingu mõju kõikidele asjakohastele turgudele, nagu Euroopa Kohus tegi eespool viidatud kohtuotsuses Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala.

59

Komisjoni arvates tugineb apellant neljanda väite põhjendamiseks väärale eeldusele. Komisjoni teatis nõukogu määruse (EMÜ) nr 4064/89 ja komisjoni määruse (EÜ) nr 447/98 seisukohalt vastuvõetavate parandusmeetmete kohta (EÜT 2001, C 68, lk 3; ELT eriväljaanne 08/02, lk 89) (edaspidi „parandusmeetmete teatis”) viitab ainult konkurentsi „taastamisele” ja „säilitamisele”, selleks et need parandusmeetmed saaksid tagada konkurentsitaseme, mis eksisteeris enne asjassepuutuvat koondumist, säilitamise või taastamise. Kuid mingil juhul ei ole tegemist turgude ülesehituse või majandusliku planeerimise seisukohast selle konkurentsitaseme parendamisega.

60

Edasivõõrandatava vara omandaja võimekuse osas märgib komisjon, et selle argumendiga vaidlustatakse tegelikult Üldkohtu läbiviidud faktiliste asjaolude analüüs. Igal juhul ei ole potentsiaalne konkurent midagi muud kui turuosaline, kes ei ole veel konkurent asjassepuutuval turul, kuid kellel on sellele sisenemiseks vahendid ja motivatsioon. Käesolevas asjas on aga Éditis sõltumatu ettevõtja, kellel on kogu vajalik vara asjassepuutuval turul konkureerimiseks – nimelt kuulub talle 80% sihtvarast ja tal on ka enda haldamis-, juhtimis- ja logistikastruktuur. Üldkohus järeldas õigesti, et finantsinvestorist omandaja ei pruugi olla ilma vajaliku kogemuseta, kuna ta sai tuge Éditise juba olemasolevatelt juhtidelt.

61

Teise võimalusena märgib komisjon, et käesolevas asjas erineb olukord selgelt nendest olukordadest, kus esialgse ostja valib komisjon. Viimasel juhul on tegemist olukordadega, kus võõrandatud vara ise ei tundu olevat elujõuline turuosaline, kuid võib seda olla olenevalt ostjast. Niisuguse olukorraga ei ole aga tegemist käesoleva koondumise puhul, sest Éditis on asjassepuutuvatel turgudel tegutsev elujõuline turuosaline, kellel on kõik vajalikud vahendid konkureerimiseks Lagardère’iga. Odile Jacobi argument turgu valitseva seisundita duopoli spetsiifilisuse kohta ei ole asjassepuutuv, sest see ei ole asjaolu, mis oleks välja toodud parandusmeetmete teatises lõppostja valiku suhtes sätestatud kriteeriumide seas.

62

Lagardère’i võetud kohustuste õigusliku sobivuse osas toob komisjon välja asjaolu, et kaubamärkidega seotud vara väga väike territoriaalne ulatus ja endised VUP turupositsioonid, mida Lagardère kohustuste kohaselt ka säilitas, välistab, et nende positsioonide liitmisel enne asjassepuutuvat koondumist Lagardère’il olnud positsioonidele on portfelli- või kontsernimõju toime. Kaubamärkide territoriaalne ulatus või Lagardère’il enne koondumist erinevatel kirjastusturgudel olnud positsioonid ei saa aga seoses allesjäetud sihtvara liitmisega oluliselt laieneda, kui kaubamärkide territoriaalne ulatus ja Éditise turupositsioonid prantsuskeelsel turul pärast väljapakutud kohustusi olid suures osas sarnased VUP positsioonidega enne koondumist.

63

Lagardère toonitab, et määrus nr 4064/89 ei sisalda ühtegi sätet, mis viitaks sellele, et koondumine või sellest tulenevad kohustused peavad kindlasti viima olemasoleva konkurentsitaseme suurenemiseni. Ei saa nõuda, et need kohustused võimaldavad arendada konkurentsi üle esialgu eksisteerinud konkurentsi määra.

64

Lagardère leiab, et argumendid edasivõõrandatava vara omandaja valimise tingimuste heakskiitmise kohta ei ole vastuvõetavad.

65

Lagardère’i väljapakutud kohustuste osas ja kõigil asjassepuutuvatel turgudel turuosade liitmise ärajätmise küsimuses märgib Lagardère, et Üldkohus järeldas õigesti hinnangu alusel, mille ta andis faktilistele asjaoludele, et need kohustused viivad tõesti piisavalt uue üksuse kaalu vähendamiseni ja potentsiaalse „tootevaliku mõju” väga suure vähenemiseni. Need võetud kohustused on seega kohased.

66

Mis puudutab neljanda väite esimest osa, siis teevad määruse nr 4064/89 artikli 2 lõiked 2 ja 3 komisjonile ülesandeks tagada, et tema kontrollitavad koondumised ei tekita või tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel oleks tõhus konkurents ühisturul või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud.

67

Seega ei ole erinevalt apellandi väidetust komisjoni ülesanne luua veatut konkurentsisüsteemi ja otsustada turuosaliste asemel, kes peaks turul tegutsema.

68

Vastavalt viidatud määruse artikli 2 lõike 1 punktile a peab komisjon arvesse võtma ühisturul tõhusa konkurentsi säilitamise ja arendamise vajadust. See on nõue, mis on komisjoni antava hinnangu oluline element, kuid see ei saa muuta nimetatud artikli lõikes 2 sätestatud reeglit.

69

Mis puudutab Éditise väidetavat osadeks jaotamist, siis ei välistanud Üldkohus põhimõtteliselt, erinevalt apellandi seisukohast, et turgu valitseva seisundita duopoli nõrgestamine selle moodustavatest kahest ettevõtjast ühe osadeks jaotamise teel võib viia teise ettevõtja turgu valitseva seisundi tekkimise või tugevnemiseni.

70

Nimelt tuleneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 285–287, et Üldkohus piirdus järeldusega, et see, et edasivõõrandatav vara moodustas umbes 60% VUP ülemaailmsest käibest, ja see, et Lagardère’ile jäi ülejäänud sihtvara, mis muutis järelikult tehingu poolte esialgset positsiooni tegevussektori erinevatel puudutatud turgudel, ei andnud üksi piisavat põhjust kindlaks teha, kas koondumine tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mille tagajärg on tõhusa konkurentsi märkimisväärne takistamine ühisturul või selle olulises osas.

71

Lõpuks tuleb märkida, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 290 leidis Üldkohus, et Éditise osadeks jaotamine ei ole põhjendatud, ning lisas selle kohtuotsuse punktis 293, et igal juhul sõltub Nouvel Éditise konkurentsialane võimekus võõrandatava vara omandaja võimest säilitada või arendada tõhusat konkurentsi. Ainult see, kui Éditis oleks osadeks jaotatud, ei ole iseenesest kriteerium, mille alusel saaks tuvastada tema potentsiaalset nõrgenemist turul.

72

Järelikult tuleb neljanda väite esimene osa tagasi lükata.

73

Mis puudutab neljanda väite teist osa, siis ei saa Odile Jacob ka väita, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi oma hinnangus kohustustele seoses finantsinvestorist omandaja võimetega.

74

Edasivõõrandatava vara omandaja valikul ei ole komisjoni ülesanne valida ise välja omandaja, kes võiks teoreetiliselt vastata konkreetse turu veatu konkurentsi optimaalsetele tingimustele.

75

Parandusmeetmete teatise punktist 49 tuleneb, et võetud kohustuse tõhususe tagamiseks peab komisjon väljavalitud ostjale suunatud müügi eelnevalt heaks kiitma.

76

Seega on komisjonil vaid võimalus talle esitletud ostja heaks kiita või see tegemata jätta ning kontrollida vastavalt viidatud teatise punktile 49, et ostja on elujõuline ja osalistest sõltumatu tegutsev või potentsiaalne konkurent, kellel on rahalised vahendid, tõendatud asjatundlikkus ning huvi säilitada ja arendada loovutatavat ettevõtet osalistega konkureeriva aktiivse turujõuna.

77

Selle kohta tuleb märkida, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 341–343, et edasivõõrandatava vara omandaja vastas Lagardère’i kohustuste punktis 10 määratletud kriteeriumidele.

78

Lisaks, kuigi finantsinvestorist omandajal ei ole eelnevat kogemust asjassepuutuval turul, võib ta ametisse jätta võõrandatud üksuse juba olemasolevad juhid või isegi lisada muid asjassepuutuva tegevussektori valdkondi.

79

Mis puudutab asjaolu, et Üldkohus ei viinud läbi võõrandatava vara esialgse ostja nimetamise tingimuste analüüsi, siis väidab Odile Jacob, et selle vara elujõulisus sõltus ostja isikust, sest viimane pidi olema vähemalt sama tõhus konkurent kui Lagardère, vältimaks, et duopolistliku tasakaalu paratamatu häiritus viiks uue üksuse turgu valitseva seisundi tekkimiseni.

80

Tuleb märkida, nagu tegi ka Üldkohus, et apellant ei näita, miks oli käesolevas asjas esialgse ostja nimetamine kohustuslik.

81

Nimelt on parandusmeetmete teatise punktis 20 sätestatud, et teatud juhtudel sõltub loovutatava ettevõtte elujõulisus ostja isikust. Sel juhul kiidetakse ühinemine heaks ainult juhul, kui osalised kohustuvad viima teatatud toimingu lõpule alles pärast seda, kui nad on sõlminud loovutatava ettevõtte osas siduva kokkuleppe komisjoni poolt heaks kiidetud esialgse ostjaga.

82

Kuid nagu märkis ka Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 290 ja 291, oli Éditis asjassepuutuvatel turgudel tegutsev elujõuline turuosaline, kellel olid kõik vajalikud vahendid aktiivseks konkureerimiseks Lagardère’iga. Esialgse ostja nimetamine ei olnud seega ettevõtte elujõulisuse päästmiseks vajalik.

83

Lõpuks, mis puudutab viimast argumenti teemal Lagardère’i kohustuste asjakohasus portfelli- või kontsernimõju olemasolu kohta komisjoni tuvastatu suhtes, siis piisab, kui märkida, et see argument tõstatati juba esimeses kohtuastmes, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 296–300, ja et Üldkohus analüüsis seda argumenti viidatud kohtuotsuse punktides 302–321.

84

Odile Jacob soovib õigusnormi rikkumise ettekäändel tegelikult aga vaidlustada Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele antud hinnangut.

85

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ainult Üldkohus on pädev ühelt poolt tuvastama fakte, välja arvatud juhul, kui tema järelduste sisuline ebatäpsus on tingitud talle esitatud toimiku dokumentidest, ja teiselt poolt neid fakte hindama. Seega ei ole faktide hindamine iseenesest Euroopa Kohtu kontrollile alluv õiguslik küsimus, välja arvatud juhul, kui on moonutatud kohtule esitatud tõendeid (vt muu hulgas 3. mai 2012. aasta otsus kohtuasjas C-289/11 P: Legris Industries vs. komisjon, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

86

Käesolevas asjas ei põhista Odile Jacob oma argumente Üldkohtu järelduste sisulise ebatäpsusega, mis oleks tingitud toimiku dokumentidest, ega ka Üldkohtule esitatud tõendite moonutamisega. Apellant kritiseerib hinnangut ennast, mille Üldkohus andis faktilistele asjaoludele, tõenditele ja nendega seotud argumentidele, heites nii Üldkohtule tegelikult ette tema analüüsi küsimuses, kas parandusmeetmed, mille komisjon kinnitas koondumise portfelli- ja kontsernimõju osas pärast Lagardère’i nõustutud võõrandamisi, on sobivad.

87

Seega tuleb asuda seisukohale, et see argument tuleb tagasi lükata, kuna see on apellatsioonimenetluse staadiumis vastuvõetamatu.

88

Sellest lähtuvalt tuleb neljas väide osaliselt põhjendamatuse ja osaliselt vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

89

Kuna apellandi esitatud ühegi väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

90

Kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 ja artikli 190 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Odile Jacob on kohtuvaidluse kaotanud ning komisjon ja Lagardère on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: