This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 62010CC0163
Opinion of Mr Advocate General Jääskinen delivered on 9 June 2011.#Criminal proceedings against Aldo Patriciello.#Reference for a preliminary ruling: Tribunale di Isernia - Italy.#Member of the European Parliament - Protocol on Privileges and Immunities - Article 8 - Criminal proceedings for the offence of making false accusations - Statements made outside the precincts of the Parliament - Definition of opinion expressed in the performance of parliamentary duties - Immunity - Conditions.#Case C-163/10.
Kohtujuristi ettepanek - Jääskinen - 9. juuni 2011.
kriminaalasjas versus Aldo Patriciello.
Eelotsusetaotlus: Tribunale di Isernia - Itaalia.
Euroopa Parlamendi liige - Privileegide ja immuniteetide protokoll - Artikkel 8 - Kriminaalmenetlus laimamises seisneva süüteo asjas - Väljaspool parlamendihoonet esitatud väited - Parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamus - Puutumatus - Tingimused.
Kohtuasi C-163/10.
Kohtujuristi ettepanek - Jääskinen - 9. juuni 2011.
kriminaalasjas versus Aldo Patriciello.
Eelotsusetaotlus: Tribunale di Isernia - Itaalia.
Euroopa Parlamendi liige - Privileegide ja immuniteetide protokoll - Artikkel 8 - Kriminaalmenetlus laimamises seisneva süüteo asjas - Väljaspool parlamendihoonet esitatud väited - Parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamus - Puutumatus - Tingimused.
Kohtuasi C-163/10.
Kohtulahendite kogumik 2011 I-07565
ECLI identifier: ECLI:EU:C:2011:379
KOHTUJURISTI ETTEPANEK
NIILO JÄÄSKINEN
esitatud 9. juunil 2011(1)
Kohtuasi C‑163/10
Aldo Patriciello
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Isernia (Itaalia))
Euroopa Parlamendi liige – Privileegide ja immuniteetide protokolli artikkel 8 – Mõiste „parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamus” ulatus – Laimamise tunnustel algatatud kriminaalmenetlus – Kehaline puutumatus – Euroopa Parlamendi liikme käitumine väljaspool Euroopa Parlamendi ruume – Orgaaniline seos
I. Sissejuhatus
1. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma eelotsuse küsimuses Euroopa Kohtult, missugused sisulised nõuded peavad olema täidetud, et arvamuste puhul, mida Euroopa Parlamendi liikmed avaldavad oma kohustuste täitmisel, kohaldataks neile liidu õigusega tagatud puutumatust.
2. Kuigi Euroopa Kohtul on juba olnud võimalus teha otsus parlamendiliikmetele tagatud puutumatuse kohaldamisega seotud menetluskorra kohta,(2) palutakse tal käesolevas kohtuasjas määrata kindlaks selle puutumatuse materiaalsed piirjooned, lähtudes protokolli nr 7 Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artiklist 8 (varem artikkel 9).(3)
3. Nagu mitme liikmesriigi riigiõiguslikes süsteemides, milles on järgitud Prantsusmaal 1789. aasta revolutsiooni tulemusena välja arendatud mudelit, on selles protokollis Euroopa Parlamendi liikmetele tagatud peamiselt kahte liiki kaitse:(4) esiteks sõnavabaduse kaitse saadikukohustuste täitmisel, st kehaline puutumatus, mida nimetatakse ka „täielikuks puutumatuseks”,(5) ning teiseks menetluslik puutumatus, mida nimetatakse ka „immuniteediks”(6) ja mis kaitseb Euroopa Parlamendi liikmeid nende mandaadi jooksul kohtuliku jälitamise eest. Lisaks tagab protokoll saadikutele õiguse osaleda parlamendi tegevuses selle istungjärkude ajal.(7) Käesoleval juhul palutakse Euroopa Kohtul määrata kindlaks esimest liiki puutumatuse, st kehalise puutumatuse ulatus.
II. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
1. Põhiõiguste harta
4. Euroopa Liidu põhiõiguste harta(8) artikli 11 kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele, mis kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.
2. Protokoll nr 7 Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta
5. Protokolli artikkel 8 sätestab, et „Euroopa Parlamendi liikmeid ei või üle kuulata, nende suhtes tõkendit kohaldada ega neid kohtumenetlusele allutada nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu”.
6. Protokolli artikli 9 (varem artikkel 10) esimese lõigu punktid a ja b sätestavad, et parlamendi istungjärkude ajal on parlamendi liikmetel oma riigi territooriumil samasugune immuniteet nagu selle riigi parlamendi liikmetel ning teise liikmesriigi territooriumil immuniteet tõkendite ja kohtumenetluse suhtes. Sama artikli viimane lõik näeb ette, et parlament võib oma liikme immuniteedi tühistada.
3. Euroopa Parlamendi kodukord(9)
7. Euroopa Parlamendi kodukorra (edaspidi „parlamendi kodukord”) artikli 6 „Puutumatuse äravõtmine” lõikes 1 on ette nähtud, et oma eesõiguste ja puutumatusega seotud volituste rakendamisel taotleb parlament eelkõige enda kui demokraatliku legislatiivkogu puutumatuse säilitamist ja oma liikmete sõltumatuse tagamist nende ülesannete täitmisel. Selle artikli lõikes 3 on täpsustatud, et kui mõni parlamendiliige või endine parlamendiliige on esitanud presidendile puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse, teatatakse esitatud taotlusest parlamendi istungil ning see suunatakse edasi vastutavale komisjonile.
8. Parlamendi kodukorra artikkel 9 „Parlamendiliikmete majanduslikud huvid, käitumisreeglid ja pääs parlamendi ruumidesse” on sõnastatud järgmiselt:
„[...]
2. Parlamendiliikmete käitumine põhineb vastastikusel austusel, Euroopa Liidu alusaktides sätestatud väärtustel ja põhimõtetel, tagab parlamendi väärikuse ning ei tohi ohustada parlamendi töö sujuvat toimumist ega häirida rahu ja vaikust parlamendi hoonetes. [...]
3. Käesoleva artikli kohaldamine ei piira mingil viisil parlamendis toimuvate arutelude elavust ega parlamendiliikmete sõnavabadust.
Artikli kohaldamine põhineb esmases õiguses ja parlamendiliikmete põhimääruses sätestatud parlamendiliikmete õiguste täielikul austamisel.
Artikli kohaldamine põhineb läbipaistvuse põhimõttel ning tagatakse antud valdkonda puudutavate sätete teatavakstegemine parlamendiliikmetele, keda teavitatakse isiklikult nende õigustest ja kohustustest.
[...]”
9. Parlamendi kodukorra VI osa 4. peatükk, mis hõlmab artikleid 152–154, reguleerib parlamendiliikmete käitumisreeglite rikkumise korral võetavaid meetmeid.
10. Selle kodukorra artiklis 152, mis käsitleb viivitamatult rakendatavaid meetmeid, on märgitud, et presidendil on õigus kutsuda korrale iga parlamendiliige, kes takistab istungi nõuetekohast läbiviimist või kelle käitumine ei ole kooskõlas artikli 9 vastavate sätetega. Parlamendi kodukorra artiklis 153 on nimetatud sanktsioonid, mida saadikute suhtes kohaldatakse ning mille hulgas on eelkõige noomitus ja ajutine kõrvaldamine parlamendi tegevusest. Selle kodukorra artiklis 154 on reguleeritud õiguskaitsevahendeid.
11. Parlamendi kodukorra XVI lisa „Parlamendiliikmete käitumisreeglite tõlgendamise suunised” on sõnastatud järgmiselt:
„1. Tuleb vahet teha nähtaval käitumisel, mis on sallitav, kui see ei ole solvav ja/või laimav, jääb mõistlikesse piiridesse ja ei põhjusta konflikti, ning käitumisel, mis aktiivselt häirib parlamentaarset tegevust.
2. Parlamendiliikmed vastutavad parlamendiliikmetele kohaldatavate käitumisreeglite igasuguste rikkumiste eest, mille on parlamendi ruumides toime pannud nende poolt tööle võetud või parlamenti kutsutud isikud.
Presidendil või tema esindajatel on distsiplinaarvolitused nimetatud isikute või mis tahes muude parlamendi ruumides viibivate parlamendiväliste isikute suhtes.”
B. Siseriiklik õigus
12. Itaalia põhiseaduse artikli 68 esimeses lõigus on nähtud ette, et siseriikliku parlamendi liikmeid ei saa võtta vastutusele nende kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste ja antud häälte eest.
III. Faktilised asjaolud ja eelotsuse küsimus
13. Euroopa Parlamendi itaallasest liikme A. Patriciello suhtes on algatatud kriminaalmenetlus Tribunale di Isernias (Itaalia) selle eest, et ta süüdistas ühte Pozzilli (Itaalia) munitsipaalpolitsei ametnikku ebaõiglaselt õigusvastases käitumises ühe tüli käigus, mis leidis aset 1. augustil 2007 ühes avalikus parklas ühe neuroloogiainstituudi läheduses.
14. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et A. Patriciello peab sellega seoses vastust andma Itaalia karistusseadustiku artiklis 368 kirjeldatud laimamise eest, sest ta väitis, et politseiametnik võltsis kellaaegu, kui koostas väärteoprotokolli mitmele juhile, kelle sõidukid olid pargitud liiklusseadustikku rikkudes, ning süüdistas seda ametnikku seega dokumendi võltsimises. Etteheidetud õigusrikkumiste tõelevastavuse kontrollimiseks sündmuskohale saabunud sandarmite juuresolekul jäi A. Patriciello oma väitele kindlaks.
15. Euroopa Parlament otsustas A. Patriciello avalduse alusel, mis põhineb parlamendi kodukorra artikli 6 lõikel 3, ja õiguskomisjoni raporti alusel 5. mai 2009. aasta otsusega kaitsta A. Patriciello puutumatust (edaspidi „puutumatuse kaitsmise otsus”). Seda otsust põhjendati järgmiselt:
„Tegelikult kommenteeris hr Patriciello oma väidetega vaid avalikku huvi pakkuvaid asjaolusid, kodanike õigust pääseda hõlpsasti juurde haiglale ja tervishoiuteenistustele, millel on oluline mõju tema valijate igapäevasele elule. Aldo Patriciello ei tegutsenud üksnes enese huvides ega soovinud solvata ametiisikut, vaid kaitses oma poliitilise tegevuse käigus valijate üldisi huve. Seda tehes täitis ta oma kohustust Euroopa Parlamendi liikmena ning väljendas oma seisukohta valijatele avalikku huvi pakkuvas küsimuses.”(10)
16. Tribunale di Isernia tõdeb eelotsusetaotluses, et protokolli artikli 9 punkti a kohaselt on Euroopa Parlamendi liikmel tegude puhul, mis ta pani toime liikmesriigi territooriumil, immuniteedid ja privileegid, mille sisulised ja vormilised piirid on samad, mis on nähtud ette siseriiklikus konstitutsiooniõiguses. Itaalia põhiseaduse artikli 68 kohaselt laieneb täielik puutumatus parlamendivälisele tegevusele aga ainult siis, kui see on tihedalt seotud tavaliste ametikohustuste täitmise ja parlamendiliikme mandaadile omaste eesmärkidega.
17. Niisuguses olukorras märgib see kohus, et ilma et see piiraks ükskõik missuguse hinnangu andmist süüdistuse põhjendatusele, ei ole põhikohtuasja aluseks olevad faktilised asjaolud seotud mitte mingit liiki arvamusavaldusega Euroopa Parlamendi saadiku kohustuste täitmisel. Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, näib argument, et A. Patriciello kommenteeris ainult teada-tuntud asjaolusid, st kodanike õigust pääseda kergesti ligi haiglatele ja tervishoiuteenistustele, soovimata ametiisikut solvata, prokuröri arvates põhjendamatu. Kuigi seda tuleb veel kontrollida, süüdistas saadik munitsipaalpolitsei ametnikku korrakaitseorganite juuresolekul sõnaselgelt avaliku dokumendi võltsimises. Esmapilgul näib, et niisugune käitumine ei ole seotud muretsemisega oma valijate üldise huvi pärast ega saa seega kas või teoreetiliselt kuuluda selle puutumatuse korra kohaldamisalasse, mida Euroopa Parlament oma puutumatuse kaitsmise otsuses tunnustas.
18. Tribunale di Isernia märgib siiski, et puutumatuse kaitsmise otsus tehti, olles viidanud mitte üksnes protokolli artikli 9 punktile a, vaid ka selle artiklile 8.
19. Selles kontekstis ja võttes arvesse lojaalse koostöö kohustust, mis Tribunale di Isernial EL artikli 4 lõike 3 kohaselt on, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas tegu, milles Euroopa Parlamendi liiget Aldo Patriciellot süüdistatakse (mida on kirjeldatud süüdistusaktis ja mille kohta Euroopa Parlament tegi juba 5. mail 2009 puutumatuse kaitsmise otsuse) ning mida kvalifitseeritakse laimamiseks codice penale artikli 368 tähenduses, kujutab endast parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolli artikli [8] [(11)] tähenduses?”
IV. Menetlus Euroopa Kohtus
20. Eelotsusetaotlus saabus Euroopa Kohtusse 2. aprillil 2010. Kirjalikke märkusi esitasid A. Patriciello, Itaalia ja Kreeka valitsus ning parlament ja komisjon. Kõik peale Itaalia valitsuse olid 15. veebruaril 2011 toimunud kohtuistungil esindatud.
V. Eelotsuse küsimuse menetluslikud aspektid
A. Euroopa Parlamendi märkuste vastuvõetavus
21. Kõigepealt juhin tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi kirjalike märkuste vastuvõetavuses võib Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 esimese ja teise lõigu põhjal veidi kahelda. Nende lõikude kohaselt teatab kohtusekretär otsusest pooltele, liikmesriikidele ja komisjonile, samuti liidu institutsioonile, organitele või asutusele, kes on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud.
22. Käesoleval juhul on ilmne, et protokolli, mis on eelotsuse küsimuse ainus ese, ei ole vastu võtnud Euroopa Parlament.(12) Käesolev kohtuasi puudutab siiski kahtlemata Euroopa Parlamendi konstitutsioonilisi huve ja tema institutsionaalset mõõdet.
23. Võttes arvesse olemuslikku seost parlamendi kodukorra sätete ning protokolli artiklite 8 ja 9 vahel, samuti nende ühist eesmärki tagada Euroopa Parlamendile tegutsemistingimused, milles ei piirata tema kui kodanikke liidu tasandil esindava institutsiooni konstitutsioonilist ülesannet,(13) tundub mulle seega, et Euroopa Kohus peaks käesoleval juhul valima pigem liberaalse lähenemisviisi. Lisan, et Euroopa Kohtu praktika näib soosivat parlamendi võimalusi väljendada Euroopa Kohtus oma seisukohta.(14) Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada parlamendi kirjalikud märkused vastuvõetavaks.
B. Eelotsuse küsimuse ulatus
24. Kõigepealt näib mulle oluline näidata, missuguse ulatusega on käesolev eelotsusetaotlus, millega Euroopa Kohtult küsitakse, kas niisugune tegu, millega on tegemist põhikohtuasjas, kujutab endast parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust.
25. Raskus, millega siseriiklik kohus käesoleval juhul silmitsi seisab, näib seisnevat vastuolus esiteks A. Patriciello puutumatuse kaitsmise otsuse põhjenduste sisu ja teisalt prokuröri vaidlusaluseid faktilisi asjaolusid käsitlevate süüdistuste sisu vahel. Euroopa Parlament tugines selles otsuses nii protokolli artikli 9 punktile a kui ka selle artiklile 8.
26. Ma nõustun selles osas küll – nagu ka kohtujurist Poiares Maduro –, et protokolli artiklid 8 ja 9 võivad mõnikord hõlmata samu tegusid, sest need toimivad kumulatiivselt ja neid tuleb tõlgendada koos,(15) kuid mulle näib siiski ilmne, et protokolli artiklis 9 peetakse sageli silmas tegusid, mis kujutavad endast protokolli artikli 8 kohaldamisalast välja jäävaid kuritegusid või üldõigusnormide rikkumisi, eelkõige tegusid, mida ei saa kvalifitseerida arvamuse avaldamisteks või hääletamisteks, ükskõik kas need leidsid aset Euroopa Parlamendis või väljaspool seda.
27. Pealegi on Euroopa Kohus juba leidnud, et Euroopa Parlamendi saadiku kohtuliku jälitamise korral tema avaldatud arvamuste või antud häälte tõttu kuulub protokolli artiklis 8 ette nähtud absoluutse puutumatuse kohaldamise tingimuste hindamine siseriikliku kohtu ainupädevusse ning viimane võib kahtluse korral pöörduda ELTL artikli 267 alusel Euroopa Kohtu poole, kusjuures viimase astme kohtud on niisugusel juhul kohustatud seda tegema.(16) Seega isegi kui parlament võtab eurosaadiku taotlusel kodukorra alusel vastu puutumatuse kaitsmise otsuse, on tegemist arvamusega, millel ei ole siduvaid tagajärgi siseriiklikele kohtutele.(17)
28. Lisaks välistas eelotsusetaotluse esitanud kohus sõnaselgelt võimaluse kohaldada A. Patriciello huvides Itaalia põhiseaduse sätteid, mis on seotud protokolli artikli 9 punktis a toodud põhimõttega, mille kohaselt on saadikul oma riigi territooriumil immuniteedid, mis on tema riigi parlamendi liikmetel.
29. Esitatud põhjendustest lähtudes leian, et käesolevas kohtuasjas antav vastus peab põhinema eranditult protokolli artiklil 8, mis käsitleb kehalise puutumatuse ulatust.
30. Lõpuks on enesestmõistetav, et etteheidetavate faktiliste asjaolude väljaselgitamine ja nende kvalifitseerimine Itaalia õiguse kohaselt on ainult siseriikliku kohtu ülesanne. Järelikult tuleb eelotsuse küsimus minu arvates suures osas ümber sõnastada nii, et Euroopa Kohus peab tegema otsuse protokolli asjakohaste sätete tõlgendamise ja selle puutumatuse ulatuse kohta, mis Euroopa Parlamendi saadikutel on, andes nii eelotsusetaotluse esitanud kohtule võimalikult palju kasulikke juhiseid otsuse tegemiseks vaidluses, mis on selles kohtus lahendamisel.
VI. Eelotsuse küsimuse sisu
A. Poliitiline sõnavabadus kui põhiõigus
31. Protokolli artikli 8 eesmärk on kahtlemata kaitsta parlamendiliikmete sõnavabadust, ilma milleta esindusorgan ei saaks eksisteerida. Parlamendi liikmetele antud mandaat ja juhised ei ole siduvad. Tegemist on niisiis vaba mandaadiga, mis kujutab endast nende poliitilise sõnavabaduse materialiseerumist.(18)
32. Sõnavabadus on siiski igal inimesel. See vabadus kätkeb arvamusvabadust ning vabadust saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest.(19)
33. Sõnavabadus kui põhiõigus annab seega igale isikule õiguse väljendada oma arvamusi, ükskõik kui vaieldavad või šokeerivad, vähelevinud või ebatavalised need ka ei ole. Selle vabaduse kasutamist võidakse siiski piirata teiste inimeste õiguste ja huvidega.
34. Sõnavabaduse niisuguste piiride õiguspärasus varieerub esiteks arvamuste laadi ja nende avaldamise konteksti põhjal ning teiseks arvamuste avaldaja staatuse põhjal. Näiteks on sõnavabadus poliitilise arutelu valdkonnas laiem kui ärialases suhtlemises. Võttes arvesse ajakirjanike või parlamendiliikmete konkreetset missiooni, peavad mõjuvad põhjused, mis õigustavad nende sõnavabaduse piiramist, olema tõsisemad kui põhjused, millele tavaliselt tuginetakse.
35. Sõnavabaduse iseloomulik tunnus on see, et see on korraga iseenesest õigus, kuid ka kõikide teiste vabaduste hädavajalik eeldus.(20) Avaliku arutelu valdkonnas kujutab sõnavabadus endast demokraatliku ühiskonna ühte alustala, mille koostisosad on Euroopa Inimõiguste Kohtu sõnul pluralism, sallivus ja avatud vaim.(21) Sõnavabadust ei saa nimelt lahutada püüdest demokraatlikkusele.(22)
36. Nagu liikmesriikide õiguspärasus nii põhineb ka liidu õiguspärasus demokraatliku esindamise põhimõttel.(23) Euroopa Parlamendi saadikutele antakse seega demokraatliku esindamise eriülesanne, mida täidetakse eelkõige vaba poliitilise arutelu abil.
37. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hõlmab poliitiline sõnavabadus kui demokraatliku ühiskonna õitsenguga seotud eesmärkide saavutamise esmane vahend valimiste ajal ja parlamendis tehtud avaldusi. Nõustutakse, et selle kriitika piirid, mida tehakse poliitiku kui niisuguse ja valitsuse suhtes, peavad olema paindlikumad kui lihtsa üksikisiku puhul.(24) Poliitiliste avalduste tegemise vabadus ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates kindlasti absoluutne.(25) Muidu võib solvamine või laimamine muutuda poliitilise arutelu osaks, kui on olemas üldine huvi seda arutada. Vaja on nimelt luua turvaala, milles avalik arutelu saab toimuda.(26) Oma hiljutises kohtupraktikas on Euroopa Inimõiguste Kohus siiski nõustunud võimalusega, et sekkutakse valimisdebati valdkonnas.(27)
38. Käesoleval juhul leidis Euroopa Parlament oma puutumatuse kaitsmise otsuses, et A. Patriciello tegutses oma valijate üldistes huvides. Selles osas tuleb märkida, et üldise huvi küsimusi käsitlevad arvamused on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas võrdsustatud poliitilise aruteluga.(28) See kohus on sõnaselgelt kinnitanud, et üldise huvi valdkonda kuuluvad eelkõige sotsiaalkindlustusvahendite kasutamise probleemid(29), riiklikud kulutused(30), riigi vara omastamine(31) ja korruptsioon poliitikute seas(32). Siseriiklikud kohtud peavad saama selle kohtupraktika põhjal kindlaks teha, kas kriitika konkreetses küsimuses on osa üldisemast debatist. Kui see on nii, on asjaomane arvamus erilist laadi ja seda on vaja rohkem kaitsta.(33)
39. Kuna põhikohtuasi puudutab munitsipaalpolitsei ametnikku, tuleb lisaks meenutada, et avalikud teenistujad asetsevad Euroopa Inimõiguste Kohtu silmis oma staatuselt üksikisiku ja avaliku isiku vahepeal. Samastamata poliitikut ametnikuga, rõhutab see kohus, et viimase suhtes tema ametikohustuste täitmise raames tehtava kriitika piirid võivad teatavatel juhtudel olla laiemad kui lihtsa üksikisiku puhul.(34)
40. Euroopa Inimõiguste Kohus meenutas siiski, et ametnikel peab oma ametikohustuste täitmiseks olema avalikkuse usaldus, ilma et neid tülitataks põhjuseta, ning seega võib olla vaja kaitsta neid eriliselt solvavate sõnaliste rünnakute eest, kui nad on teenistuses. See kehtib ka juhul, kui neid süüdistatakse laimavalt faktilistes asjaoludes, mis on seotud nende ametikohustuste täitmisega.(35) Ametnike kaitsmisega seotud nõuded peavad olema vajadusel tasakaalustatud pressivabaduse või üldise huvi küsimuste vaba arutamise huvidega.(36)
B. Põhimõtted, mis reguleerivad puutumatust parlamendis ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees
41. Sissejuhatuseks märgin, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmetele tagatud privileegide ja immuniteetide süsteemi ning Euroopa Parlamendi saadikutele tagatud vastava süsteemi vahel on ajalooline seos, mis rajaneb ühisel põhimõttel ja täpselt samasugustel õigusnormidel.(37) See seos lubab minu arvates parlamendiliikme puutumatuse ulatuse tõlgendamisel käesolevas kohtuasjas neid kahte teksti võrrelda.
42. ELTL artikli 343 kohaselt on liidul liikmesriikide territooriumil oma ülesannete täitmiseks vajalikud privileegid ja immuniteedid vastavalt tingimustele, mis on ette nähtud protokollis. Protokolli III peatükis on uuesti ära toodud parlamendiliikmete õiguslike tagatiste idee.
43. Euroopa Parlamendi liikme privileegid ja immuniteedid on seega Euroopa Liidu privileegid ja immuniteedid, mis kehtestati selleks, et liit saaks täita oma ülesandeid.
44. Tuleb rõhutada, et nende immuniteetide väga ebatäpne ulatus, millele Euroopa Parlamendi liikmed võivad tugineda, peegeldab nende päritolu, st asjaolu, et immuniteetidekord on mõeldud üksnes täiendama siseriiklikke saadikute privileege käsitlevaid õigusnorme.(38) Hoolimata parlamendi mitmest algatusest, ei ole ühtegi protokolli artiklite 8 ja 9 muutmise eelnõu praeguseks õigusaktina vastu võetud.(39)
45. Selles osas soovin rõhutada, et Euroopa Parlamendi liikme puutumatuse kehtestamise peamine põhjus ei ole isikute kasusaamine sellest, vaid tõhus kaasaaitamine nende ülesannete kaitsmisele. Parlamendiliikmete puutumatus ei ole seega mõeldud olema parlamendiliikmete isiklik eesõigus, vaid tagatis institutsioonile. Kuna Euroopa Parlamendi terviklikkust tuleb kaitsta, on tema liikmetele antud mõned privileegid ja immuniteedid, et nad võiksid liidus vabalt liikuda, tegutseda parlamendiliikmetena vabalt oma kohustuste täitmisel ning oleksid kaitstud kõikide ohtude eest, mis on seotud nende kohustustega.(40)
46. Nagu ilmneb parlamendi kodukorrast, taotleb parlament oma eesõiguste ja puutumatusega seotud volituste rakendamisel eelkõige enda kui demokraatliku legislatiivkogu terviklikkuse säilitamist ja oma liikmete sõltumatuse tagamist nende ülesannete täitmisel.(41)
47. Võrdluseks on Euroopa Nõukogu liikmesriikide esindajatel Euroopa Nõukogu põhikirja alusel privileegid ja immuniteedid, mis on vajalikud nende kohustuste täitmiseks.(42) Immuniteedid tagatakse Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee terviklikkuse säilitamiseks ja selle liikmete sõltumatuse kindlustamiseks nende Euroopa mandaadi täitmisel.(43) Pealegi tagatakse Euroopa Nõukogu privileegide ja immuniteetide üldkokkuleppe lisaprotokolli kohaselt need privileegid ja immuniteedid liikmete esindajatele; need ei kujuta endast nende esindajate isiklikku soodustust, vaid nende eesmärk on tagada nende Euroopa Nõukoguga seotud kohustuste täitmine täiesti erapooletult.(44)
48. Eespool esitatud kaalutlused ei sea siiski kahtluse alla oletust, et parlamendiliikme puutumatus on dualistlik ning selle eesmärk on kaitsta korraga nii Euroopa Parlamenti kui ka selle liikmeid kui üksikisikuid.(45)
49. Kuna tegemist on seega eelkõige sõnavabaduse ja hääletamisõiguse kaitsmisega saadiku ametikohustuste täitmise raames, viib kehaline puutumatus, mida nimetatakse ka „täielikuks puutumatuseks”(46) ja mida peegeldab protokolli artikkel 8, selleni, et saadik on teatavasse kategooriasse kuuluvate, st oma kohustustega seotud tegude puhul täielikult kaitstud igasuguse jälitamise eest.
50. Euroopa Kohus on juba leidnud, et see kehaline puutumatus on absoluutne.(47)
51. Seda kaalutlust tuleb mõista, lähtudes põhimõttest,(48) millel kehaline puutumatus rajaneb ja mille kohaselt jääb puutumatus seetõttu, et on ajaliselt piiramata, kehtima nii ametikohustuste kestuse ajal kui ka pärast nende lõppu. See on absoluutne ka selles mõttes, et hõlmab õigusliku vastutuse kõiki vorme, eelkõige kriminaal‑ ja tsiviilvastutust. Lisaks on tegemist tingimusteta puutumatusega, sest Euroopa Parlament ei saa seda ära võtta ja saadik ei saa sellest keelduda. Puutumatus on selle protokolli artikli 8 kohaselt absoluutne siiski ainult parlamendiliikmete poolt „oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häälte” osas.
52. Teiseks on protokolli artiklis 9 nimetatud menetlusliku puutumatuse eesmärk omakorda vältida seda, et parlamendiliikme mandaadi täitmist takistavad kriminaalmenetlused, mis puudutavad tegusid, mis saadikud tegid lihtkodanikena. See artikkel 9 tagab niisiis Euroopa Parlamendi liikmetele kaitse kohtuliku jälitamise eest nende mandaadi ajal. Protokolli artiklis 9 ette nähtud puutumatus on piiratud istungjärkude kestusega ning kaotab kehtivuse õigusrikkumise ja parlamendipoolse puutumatuse äravõtmise korral.(49)
53. Ajalooliselt oli nimetatud puutumatuse eesmärk vältida seda, et täidesaatev või üksikisikute võim saab takistada või piirata nende saadikute ametikohustuste täitmist sellega, et nende vastu algatatakse põhjendamatuid uurimismenetlusi või esitatakse kriminaalsüüdistusi. Kõnesolev puutumatus ei ole seega absoluutne, vaid see eeldab ainult, et saadiku suhtes võetud meetmed viiakse ellu pärast parlamendi istungjärke või nende vahel.
54. Vastutuse puudumisest tulenev kehaline puutumatus toimib ainult seetõttu, et on protokollis sätestatud, ja tingimusel et saadiku toimingud kuuluvad kehalise puutumatuse kohaldamisalasse. Seevastu selleks, et kohaldataks menetluslikku puutumatust, peab Euroopa Parlament tegema otsuse, millega ta annab loa kinnipidamiseks või kohtulikuks jälitamiseks või keelab selle.
55. Need põhimõtted meenutatud, näib mulle, et sõnavabadus üldiselt, poliitilise üldist huvi käsitleva arvamuse avaldamise vabadus ja parlamendiliikme kehaline puutumatus on õigused, mis kattuvad üksteisega pidevalt, kuigi on üksteisest lahutatavad. Tuleb rõhutada, et parlamendiliikmepoolset arvamuse avaldamist võib kaitsta kas poliitilise arvamuse suhtes kohaldatav laiema sõnavabaduse põhimõte või üldiselt kohaldatav sõnavabaduse põhimõte selles mõttes, et niisuguse arvamuse eest ei saa automaatselt karistada, isegi kui seda avaldati olukorras, mis ei kuulu parlamendiliikme kohustuste täitmisega seotud kehalise puutumatuse kohaldamisalasse. Käesolev kohtuasi puudutab seega küsimust, kuidas tõmmata sõnavabaduse puhul eraldusjoon tavalise üksikisiku, poliitilises arutelus osaleja ja parlamendiliikme kaitse taseme vahele.
C. Parlamendiliikmete suhtes kohaldatavad käitumisreeglid
56. ELTL artikli 232 kohaselt võtab Euroopa Parlament vastu oma kodukorra. Ilma et ma sooviksin tõmmata otsest paralleeli protokolli ja Euroopa Parlamendi kodukorra sätete vahele, märgin, et viimane õigusakt kujutab minu arvates endast kasulikku viitdokumenti, mis aitab anda käesolevas kohtuasjas vastuse. Tuleb lisada, et Euroopa Parlamendi saadikutelt puutumatuse äravõtmise taotluste raames on Euroopa Parlamendis protokolli artikli 9 kohaldamise osas hästi välja kujunenud institutsionaalne praktika.(50)
57. Arvestades parlamendiliikme puutumatuse eesmärki, hõlmab see puutumatus mitte ainult õigusi, vaid ka kohustusi.(51) Niisuguse lähenemisviisi tähtsust on rõhutanud ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, kelle sõnul tuleks karistamise võimalusi(52) tugevdada juhtudel, mil selle assamblee liikmete avaldatud arvamused sisaldavad laimu, solvanguid või laimavaid süüdistusi.(53) Need harvad juhtumid, mil parlamentaarse assamblee liikmeid on süüdistatud laimavate arvamuste avaldamises, on viinud ettepanekuni tugevdada kahjustatud isikute maine kaitsmist.(54)
58. Tuleb rõhutada, et samal ajal kui parlamendiliikmetel on oma kohustuste täitmise raames kehaline puutumatus, kohaldatakse nende suhtes seega käitumisreegleid, mis seesama institutsioon on kehtestanud.
59. Need reeglid, eelkõige parlamendi kodukorra artikli 9 lõige 2 ning artiklid 152 ja 153 kalduvad täpsustama parlamendiliikme käitumise põhijooni ja karistusi rikkumise korral. Sellest kodukorrast ilmneb, et kõnesolev käitumine peab põhinema liidu alusõigusaktides kindlaks määratud väärtustel ja põhimõtetel, kaitsma parlamendi väärikust ega tohi kahjustada parlamendi korralikku tööd.
60. Kuna need nõuded toovad välja selle, missugune on parlamendiliikme kohustuste täitmisega seotud käitumise laad ise, näib mulle, et neid juhiseid tuleb protokolli artikli 8 tõlgendamisel arvesse võtta, kui tehakse kindlaks kehalise puutumatuse ulatus.
D. Kehalise puutumatuse ulatus protokolli artikli 8 tähenduses
61. Õigusteoorias esitatud väite kohaselt laieneb kehaline puutumatus parlamentaarse tegevuse kõikidele vormidele, ükskõik kas parlamendi dokumentide kirjalikule vormile või igat liiki kõnedele ja hääletamistele assambleedes ja parlamendikomisjonides.(55)
62. Liidu liikmesriikides leidub kahtlemata kehalise puutumatuse erinevaid parlamentaarseid mudeleid ja lähenemisviise. Neil on siiski sama eesmärk: tagada parlamendiliikme kohustuste täitmine ning lõppkokkuvõttes institutsiooni toimimine.(56)
63. Kehalise puutumatuse klassikalist mudelit, mis hõlmab arvamusi, mida saadikud on avaldanud, ja hääli, mida nad on andnud oma kohustuste täitmisel, kohaldatakse ka Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmete suhtes.(57) Selles osas tähistatakse terminiga „avaldatud arvamused” nii suulisi ettekandeid kui ka kirjutisi ametikohustuste täitmisel parlamentaarses assamblees. Parlamendiliikme solvangud isiku aadressil, kes on avalikkusele tuntud, ei kuulu mõiste „arvamus” alla.(58) Kehaline puutumatus hõlmab ka arvamusi, mida saadikud on avaldanud oma kohustuste täitmisel liikmesriikides.(59) Kaitstakse seega parlamendiliikmeid, kes viibivad ametliku ülesandega Euroopa Nõukogusse kuuluvates riikides.
64. Lisaks on huvitav märkida Euroopa Parlamendi 1987. aasta algatust, millega püüti muuta protokolli artiklit 8, et Euroopa Parlamendi saadikud oleksid kaitstud seoses arvamustega, mida nad avaldavad, ja häältega, mida nad annavad aruteludel parlamendis ja asutustes, mis parlament on loonud või mis tegutsevad koos temaga või kus saadikud tulevad kokku Euroopa Parlamendi liikmetena.(60)
65. Järelikult on praegune arutelu kriteeriumi osas, mida tuleb kasutada, et määrata kindlaks parlamendiliikme tegevused protokolli artikli 8 tähenduses, keskendunud ümber valikule nn ruumilise ja funktsionaalse kriteeriumi vahel. Selleks et sellele arutelule kaasa aidata, sooviksin teha Euroopa Kohtule ettepaneku muuta kõnesolevate avalduste analüüsimise perspektiivi.
66. Kehaline puutumatus hõlmab minu meelest kolme aspekti. Esimesega, mis on objektiivset laadi, püütakse tagada saadikutele võimalus algatada ja viia poliitiline arutelu parlamendis läbi täiesti vabalt ning edendada nii erinevaid poliitilisi eesmärke, et mõjutada parlamendi seadusandlike, eelarve- ja kontrollivolituste kasutamist. Teise aspektiga, mis on samuti objektiivset laadi, püütakse kaitsta võimalust avaldada kriitilisi arvamusi, eelkõige liidu ja liikmesriikide täidesaatva võimu aadressil, ning aidata nii kaasa võimude vertikaalsele ja horisontaalsele jaotumisele liidus. Kolmandat aspekti, mis on subjektiivset laadi, tuleb mõista põhiõigusena, mis piirab teiste kodanike põhiõigusi, näiteks õigust pöörduda kohtusse. Kehalise puutumatuse nende kolme aspektiga kaldutakse niisiis looma erandit kodanike võrdse kohtlemise põhimõttest.(61) Sel põhjusel on selle puutumatuse ulatuse tõlgendamisel väga oluline leida tasakaal, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalik.
67. Selles osas nõustun komisjoni arvamusega, et protokolli artiklil 8 peab olema ulatus, mis on täielikus kooskõlas EIÕK artikliga 6 ja vastab põhiõiguste harta artiklile 47. Õiguse pöörduda kohtusse piiramine parlamendiliikme puutumatuse tõttu ei tohiks olla ebaproportsionaalne võrreldes õiguspärase eesmärgiga, mida selle konventsiooniga kaitstakse.(62)
68. Nn ruumilise kriteeriumi osas näib nii nagu kohtujurist Poiares Madurole ka mulle, et ei ole kahtlust, et täieliku puutumatuse ulatuse piiramine ainuüksi kohaga, kus parlament asub, ei vasta poliitilise arutelu kaasaegsele tegelikkusele ega saa seega kujuneda välistavaks kriteeriumiks.(63)
69. Märgin, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee meelest on selle assamblee rahvusvahelisust arvestades oluline, et täielik puutumatus määratletaks tema liikmete tüüpiliste tegevuste, mitte mõiste „ruum” põhjal.(64)
70. Minu arvates ei saa ka liidu tasandil siiski alahinnata parlamendiruumide kui poliitilise arutelu esmase toimumiskoha tähtsust. Mõiste „parlamendiliikme puutumatus” tõlgendamine ei tohiks seega viia Euroopa Parlamendi kui poliitilise institutsiooni banaliseerimiseni seeläbi, et arvamusi, mida väljendab Euroopa Parlamendi saadik Euroopa Parlamendis, ja arvamusi, mida ta võib avaldada näiteks televisiooni reality show’s, käsitatakse samamoodi.
71. See öeldud, tuleb meenutada, et kehalist puutumatust ei kohaldata parlamendiliikme kõigi tegevuste suhtes, isegi kui need leiavad aset parlamendis või istungjärkude toimumise ajal.(65) Ruumiline kriteerium tuleb mängu, kui asjaomane tegevus on seotud tegevustega, millega tegeldakse parlamendiliikmena. Liikmesriikides eksisteerib enamikul juhtudest seos esiteks täieliku puutumatuse kehalise ja ajalise ulatuse ning teiseks mõiste „parlamendi tegevustega seotud arvamused” vahel.(66) Seega kuuluvad sõnavõtud intra muros parlamendi töö ajal laiemas tähenduses(67) mõistagi protokolli artikli 8 kohaldamisalasse.
72. Tegevuste ja avalduste osas väljaspool parlamendi hoonet on peamine raskus seotud nn funktsionaalse kriteeriumi kohaldamisega, mis on kehalise puutumatuse tõlgendamisel seega ainus asjakohane kriteerium. Minu arvates ei saa protokolli artikli 8 eesmärk niisiis seisneda selles, et puutumatust laiendatakse parlamendiliikmete kõikidele avaldustele. Mulle tundub, et niisugune tõlgendus läheb vastuollu põhiõigustega, milleks on võrdsus seaduse ees(68) ja õigus pöörduda kohtusse, kuigi Euroopa Parlament näib olevat võtnud oma puutumatuse tühistamist käsitlevas praktikas niisuguse seisukoha.(69) Kehalise puutumatusega püütakse kaitsta parlamendiliikmeid kui selle parlamendi saadikuid, mitte kui poliitikuid üldiselt.
73. Kohtujurist Poiares Maduro tegi oma ettepanekus kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Marra, selle kindlaksmääramiseks, kas parlamendiliige tegi oma avaldused oma kohustuste täitmisel, ettepaneku valida kriteeriumiks Euroopa Parlamendi saadikute sõnade laad ja sisu. Ta pakkus arvamuste kvalifitseerimiseks välja kaks tingimust: esiteks peavad arvamused esindama tõelist üldist huvi ning teiseks tuleb eristada faktiväiteid ja väärtushinnanguid.(70)
74. Kuna seda aspekti tuleks enne vastamist küsimusele, kuidas tõlgendada protokolli artiklis 8 esinevat mõistet „nende poolt oma kohustuste täitmisel avaldatud arvamused või antud hääled”, minu arvates põhjalikumalt analüüsida, analüüsin nüüd mõisteid „üldine huvi” ning „vahetegemine väärtushinnangute ja faktiväidete vahel” ning teen seejärel ettepaneku selgitada kehalise puutumatuse ulatus välja pigem orgaanilise kui funktsionaalse seose abil.
1. Tegelik üldine huvi
75. Üldine huvi kujutab endast sõnavabaduse ühte põhiaspekti, sest see aitab kaasa väärtuste pluralismi kaitsele ühiskonnas, mida see vabadus on võimeline säilitama. Protokolli artiklist 8 tuleneva täieliku puutumatuse ulatuse osas tundub mulle siiski raske nõuda, et Euroopa Parlamendi saadiku iga avaldus oleks poliitilise värvinguga, mis peegeldab alati tegelikku üldist huvi.
76. Niisuguse ulatusliku sõnavabaduse nagu Euroopa Parlamendi liikmetele antud sõnavabadus eesmärk on anda neile võimalus osaleda oma kohustustega seotud poliitilistes aruteludes ilma põhjendamatute takistusteta. See vabadus peab hõlmama ka võimalust avaldada subjektiivseid, egoistlikke, isegi sobimatuid arvamusi, sest parlamendiliikme ülesanne on edendada poliitilisi eesmärke, ilma et tal oleks mingit objektiivsuskohustust.
77. Tegelikult on demokraatlike poliitiliste arutelude eesmärk kaasa aidata üldise huvi määratlemisele, pakkudes välja selle erinevaid kontseptsioone. Üldine huvi ei eelne demokraatlikele aruteludele, vaid need arutelud aitavadki seda paremini mõista.
78. Mõiste „tegelik üldine huvi” ei saa minu arvates seega olla asjakohane kriteerium kehalise puutumatuse kohaldamiseks parlamendiliikmete seisukohavõttude suhtes, mis kuuluvad protokolli artikli 8 kohaldamisalasse. Vastasel juhul tsenseerivad poliitiliste arutelude sisu tagantjärele kohtud, mis on iseenesest täielikus vastuolus parlamendiliikme puutumatuse ideega.(71)
2. Väärtushinnangud ja faktiväited
79. Erinevus faktiväite ja väärtushinnangu vahel,(72) mida on mainitud eelkõige parlamendi ja komisjoni märkustes, näib olevat kaasaegses mõtlemises kinnistunud. See tees pärineb David Hume’ilt, kelle arvates ei saa kohustust tuletada faktilistest asjaoludest.(73) XX sajandi filosoofias võeti see põhimõte üle nn mittekognitiivsetesse teooriatesse, mille kohaselt asetsevad avaldused väärtuste või normide kohta väljaspool õige ja väära dihhotoomiat. Seevastu faktiväited on kas tõesed või väärad. Objektiivsus on seega võimalik vaid määral, mil arutelu puudutab faktilisi asjaolusid, kuid väärtushinnangud on rohkem või vähem suhtelised, lausa subjektiivsed.(74)
80. Arvestades moraalifilosoofiaalaseid kontseptuaalseid raskusi, mis seoses selle vahetegemisega tekivad, näib mulle ohtlik rajada ühe liidu õigusnormi õiguslik tõlgendus sellele. Mulle tundub nagu mõnele õigusteoreetikulegi, et õiguse valdkonnas on kontseptuaalselt raske ja isegi võimatu väärtushinnangute ja faktiväidete vahel selget vahet teha. Lisaks märgin, et väärtushinnanguid on täiesti võimalik väljendada lausega, mis on semantiliselt nagu puhas faktiväide.(75)
81. On siiski kasulik meenutada, et vahetegemine väärtushinnangute ja faktiväidete vahel on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas üks klassikaline kriteerium. Kokkuvõtteks võib öelda, et faktiväite puhul on võimalik tõendada faktiliste asjaolude tõelevastavust (exceptio veritatis),(76) kuid väärtushinnangute puhul on see välistatud.
82. Õigusteoorias on õigesti märgitud, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei kohalda nende kahe väite puhast dihhotoomiat, st ei tee vahet „puhta arvamuse” ja „faktiväite” vahel, vaid „puhaste faktiväidete” ja segaarvamuste vahel, mis sisaldavad korraga nii faktilisi kui ka arvamuse elemente.(77)
83. See tõendab minu arvates, et nende kahe mõiste vastandamisel tekib siiski kahtlusi, nagu on tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus ise.(78) Selle kohtu praktika kohaselt seisneb erinevus väärtushinnangute ja faktiväidete vahel seega selles, missugusel määral tuleb neid faktiliselt tõendada.(79) Ma kahtlen siiski, kas seda kohtupraktikat on võimalik täielikult ja lihtsalt üle kanda, kui tegemist on Euroopa Parlamendi liikme kehalise puutumatuse piiridega.
84. Ma rõhutan, et kehaline puutumatus vabastab teatavad arvamused, mida Euroopa Parlamendi liikmed avaldavad, võimalikust kriminaal- või tsiviilvastutusest. Sellest seisukohast tuleb arvamusi analüüsida nagu tegusid, täpsemalt nagu keelelisi tegusid, mis võivad olla niisugused õigusrikkumised nagu laimusüüdistus, laimamine või solvamine või mitte.(80)
85. Arvamuste kui tegude hindamisel näib küsimus, kas tegemist on faktiväite või väärtushinnanguga, mulle tähtsusetum kui arvamuse avaldaja eesmärk ja reaktsioon, mille see keeleline tegu kaasvestlejates esile kutsus, isegi kui asjaomase teo õiguslik kvalifikatsioon võib sõltuda selle väite tõelevastavusest. Lisan, et näib, et parlamendi puutumatuse äravõtmise praktikas ei tehta faktiväidete ja väärtushinnangute vahel vahet.(81)
86. Lõpuks näib mulle, et on vaja juhtida Euroopa Kohtu tähelepanu asjaolule, et mõiste „parlamendiliikme kohustuste täitmine” ja väärtushinnangute lähendamine teineteisele viib poliitiliste avalduste tegemise vabaduse ulatuse piiramiseni.
87. Euroopa Parlamendi liige peab oma kohustuste täitmisel saama juhtida tähelepanu probleemidele ja kaitsta valijate huve. Seepärast peab tal olema võimalus esitada faktiväiteid, mis ei ole kontrollitud või võivad osutuda valeks, kusjuures teda kaitseb seejuures kehaline puutumatus. Kõige sagedamini on tegemist segaarvamustega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähenduses. Parlamendiliikmele peaks seega andma „kahtluse õiguse”, st võimaluse kritiseerida teiste institutsioonide tööd, ilma et ta oleks eelnevalt teinud põhjalikke uuringuid oma ütluste tõendamiseks.
88. Olen seega arvamusel, et kehaline puutumatus peab hõlmama mitte ainult väärtushinnanguid, vaid ka faktiväiteid, tingimusel et need vastavad orgaanilisele kriteeriumile, mille ma välja pakun.
E. Orgaanilise kriteeriumi kehtestamine(82)
89. Kuna ma olen veendunud, et nn funktsionaalse seose kriteerium, mis põhineb mõistel „üldine huvi” ning vahetegemisel väärtushinnangute ja faktiliste kaalutluste vahel, ei võimalda anda kasulikku vastust küsimusele, missugused on liidu õigusega antud puutumatuse elluviimise sisulised nõuded, teen Euroopa Kohtule ettepaneku töötada välja Euroopa Parlamendi saadiku kohustuste laadi konkreetne kriteerium ning seda Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika põhjal. See kriteerium ei seo kehalist puutumatust saadiku sõnade sisuga, vaid pigem seosega avalduse tegemise konteksti ja parlamendi töö vahel.
1. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenev proportsionaalsuse kriteerium
90. Puutumatuse piire käsitleva kohtupraktika osas on Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates sõnavabadus kallis küll kõigile, kuid eriti rahva valitud isikule, kes esindab oma valijaid, juhib tähelepanu probleemidele ja kaitseb nende huve. Demokraatias on parlament või samalaadsed organisatsioonid poliitiliseks aruteluks hädavajalikud foorumid.(83) See kohus rõhutab ka, kui oluline on anda hinnanguid, lähtudes konkreetsetest asjaoludest, mitte analüüsida küsimust teoreetiliselt.(84)
91. Üldiselt näib, et tõlgendades parlamendiliikme puutumatuse ulatust, valib Euroopa Inimõiguste Kohus kitsendava tõlgenduse. Nii leidis ta, et puutumatus, mis hõlmas parlamendis seadusandlikes kodades toimuvate arutelude käigus tehtud avaldusi ning mille eesmärk oli parlamendi huvide kaitse tervikuna, mitte selle liikmete individuaalsete huvide kaitse, on EIÕK‑ga kooskõlas.(85)
92. Tegelikult tundub mulle, et põhimõtteline kohtuotsus on eespool viidatud kohtuotsus A vs. Ühendkuningriik. Olles järeldanud, et parlamendiliikme puutumatusel, mis House of Commonsi liikmel selles kohtuasjas oli, on õiguspärased eesmärgid, milleks on sõnavabaduse kaitsmine parlamendis ning seadusandliku ja kohtuvõimu lahususe säilimine, analüüsis Euroopa Inimõiguste Kohus kõnesoleva puutumatuse proportsionaalsust. Nii et EIÕK‑le vastavuse seisukohast peavad puutumatust õigustavad põhjused olema seda mõjuvamad, mida laiem see puutumatus on.(86)
93. Lisaks viis kohtuotsus Cordova vs. Itaalia(87) eelkõige puutumatuse kitsendava tõlgenduseni selles mõttes, et puutumatuse eesmärk ei ole kaitsta parlamendiliiget, kui viimane ei tegutse parlamendiliikmena. Nimetatud kohtuotsuses juhtis Euroopa Inimõiguste Kohus tähelepanu asjaolule, et saadiku käitumine võib mitte olla seotud tema parlamendiliikme kohustuste täitmisega stricto sensu ning et seda ei saa oma laadilt võrrelda parlamendiliikme kohustuste hulka kuuluva teoga. Euroopa Kohus asus seisukohale, et kõnesolev käitumine(88) leidis pigem aset üksikisikutevahelise tüli käigus ning niisugusel juhul ei ole kohtusse pöördumise õiguse eitamine õigustatud.(89)
94. Lähtudes sellest tõdemusest, arvas see kohus, et „asjaolu, et puudub ilmne seos parlamendiliikme tegevusega, eeldab, et mõistet „taotletava eesmärgi ja kasutatavate vahendite proportsionaalsus” tuleb tõlgendada kitsendavalt. See on nii eelkõige siis, kui kohtusse pöördumise õiguse piirangud tulenevad poliitilise organi otsusest. Vastupidine järeldus tähendaks, et me piirame üksikisikute kohtusse pöördumise õigust EIÕK artikli 6 lõikega 1 vastuolus oleval viisil iga kord, kui parlamendiliige ütles midagi, mille peale esitati kohtule hagi”.(90)
95. Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb puutumatuse ulatuse proportsionaalsust pidada protokolli artikli 8 tõlgendamisel minu arvates võtmeaspektiks, mistõttu teen Euroopa Kohtule ettepaneku luua uus analüüsikriteerium, nn orgaaniline kriteerium.
2. Orgaanilise seose kriteerium
96. Ma teen ettepaneku kohaldada protokolli artikli 8 tõlgendamisel kriteeriumi, mille kohaselt peab Euroopa Parlamendi saadiku tegevuste ja kehalise puutumatuse kohaldamisala vahel olema orgaaniline seos.(91) Minu arvates tuleb mõiste „kehaline puutumatus” enda sees eristada kõva tuumikut ja seda ümbritsevat ala.
97. Teen ettepaneku paigutada puutumatuse keskmesse tegevused, mis kujutavad endast otsest parlamendiliikme kohustuste täitmist. Need on eelkõige parlamendi foorumil, komiteedes, delegatsioonides ja poliitilistes organites avaldatud arvamused ja antud hääled. Teen ettepaneku arvata sinna niisugused tegevused nagu väljaspool parlamenti konverentsidel, missioonidel ja poliitilistel kohtumistel osalemine parlamendiliikme staatuses.(92)
98. Nõustudes, et tõenäoliselt on võimatu loetleda kõiki asjaomaseid toiminguid, olen arvamusel, et kontseptsiooni „otsesed parlamendiliikme tegevused” enda heakskiitmine muudab analüüsimise siseriiklikul kohtul kergemaks ning kahtluse korral saab või peab viimane esitama Euroopa Kohtule vastava eelotsuse küsimuse.
99. Tegude osas, mida ei saa pidada Euroopa Parlamendi liikme kohustuste täitmiseks, tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu eeskujul kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet. Nagu viimane on leidnud, eeldab see, kui puudub ilmne seos parlamendiliikme tegevusega, et mõistet „taotletava eesmärgi ja kasutatavate vahendite proportsionaalsus” tuleb tõlgendada kitsendavalt.(93)
100. Nii et mida kaugemale parlamendiliikme tegu või tõdemus tema kohustuste tuumikust jääb, seda mõjuvamad peavad olema põhjused, miks saadik vastutusest vabastatakse. See eeldab tasakaalu leidmist esiteks parlamendiliikme sõnavabaduse ning teiseks kohtusse pöördumise õiguse ja kodanike võrdse kohtlemise vahel.
101. Ja vastupidi: mida lähem on tegu otsestele parlamendiliikme tegevustele, seda laiem on nendele liikmetele tagatud kehalise puutumatuse ulatus. Eriti küsimust, kas Euroopa Parlamendi liikme sõnavõtt meedias kuulub kehalise puutumatuse kohaldamisalasse, tuleb hinnata nende kriteeriumide põhjal. Mulle näib, et kehaline puutumatus peab hõlmama avaldusi, mis on otseseks jätkuks aruteludele parlamendis, kus need ära tuuakse või neid kommenteeritakse. Seevastu parlamendiliikmed, kes osalevad valimisdebattides või üldiselt muudes poliitilistes aruteludes, ei peaks olema õiguslikult soodsamas olukorras kui teised nendes debattides osalejad.
102. See öeldud, tuleb märkida, et niisuguses kontekstis kerkib küsimus, kas Euroopa Parlamendi liikmel on õigus tugineda kaitsele, mille protokolli artikkel 8 talle annab, kui ta tegutseb selgelt siseriikliku või isegi piirkondliku või kohaliku poliitikuna.
103. Väljakutse, millega parlamendid ja parlamendiliikmed peavad nüüd toime tulema, on anda teada, mida nad rahva huvides teevad, parandada kodanike elukvaliteeti ja tagada, et nende sõnum ei muutuks ebausutavaks.(94)
104. Kuna protokolliga kehtestatud kehaline puutumatus põhineb ELTL lepingul, mille artiklis 343 on viidatud liidu ülesannete täitmisele, olen arvamusel, et selle puutumatusega soovitakse hõlmata Euroopa Parlamendi saadiku tegevused mitte juhul, kui ta käsitleb küsimusi, mis huvitavad üksnes siseriiklikku poliitikut, vaid juhul, kui ta tegutseb Euroopa Parlamendi liikmena.
105. On selge, et võttes arvesse kaasaegse poliitilise arutelu ulatust, on Euroopa Parlamendi saadiku enamik avaldusi dualistlikku laadi. Euroopa tasandil avaldatavad arvamused võivad olla ilmselgelt seotud siseriikliku, piirkondliku või kohaliku tasandiga. Vastasel juhul, st juhul kui avaldused on tehtud ainult siseriiklikus või kohalikus kontekstis, võib seose leidmine Euroopa Liidu mõõtmega osutuda raskemaks.
106. Selles osas märgin, et Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee viitab „Euroopa mandaadile”,(95) mis võib kinnitada oletust, et selle ulatus on piiratud nimetatud valdkonnaga.
107. Kokkuvõtteks tuleb märkida, et võttes arvesse parlamendiliikmete puutumatuse laadi, st asjaolu, et seda puutumatust mõistetakse kui liidu puutumatust, mis on hädavajalik liidu ülesannete täitmiseks, ei saa üldiselt poliitilise arutelu raames või olukorras, kui saadik kaitseb valijate huve siseriiklikul või kohalikul tasandil, toime pandud tegusid orgaanilisest kriteeriumist lähtudes pidada tegudeks, mis kuuluvad kehalise puutumatuse kohaldamisalasse protokolli artikli 8 tähenduses.
108. Teen seega Euroopa Kohtule ettepaneku kohaldada kehalise puutumatuse tasakaalustatud tõlgendust, mis põhineb orgaanilise seose kriteeriumil ning mida tuleb kõrvutada kodanike võrdse kohtlemise põhimõttega ja õigusega pöörduda kohtusse.
109. Mulle näib, et A. Patriciello täielik puutumatus ei kaalu põhikohtuasjas neid põhimõtteid üles. Nagu ilmneb Euroopa Parlamendi üldraportist, on laimu üksikisikute, mitte institutsioonide aadressil tavaliselt käsitatud nii, et see jääb väljapoole saadiku poliitilist tegevust. See kehtib näiteks politseiametnike vastu suunatud rünnakute puhul, mida tuleb käsitada individuaalselt ja mitte politsei kui institutsiooni vastu suunatud kriitikana.(96) A. Patriciello puutumatuse kaitsmise otsus näib seega sellest lähenemisviisist kõrvale kalduvat.
110. Kõikidest esitatud põhjendustest lähtudes arvan, et tegu, mille A. Patriciello toime pani, jääb väljapoole parlamendiliikme tegevust orgaanilises tähenduses, mille ma välja pakkusin. Nagu ilmneb eelotsusetaotlusest, tegutses A. Patriciello väljaspool Euroopa Parlamendi ruume. Seejärel tuleb märkida, et arvestades tema tegevuse eesmärki, näib ta olevat tegutsenud siseriikliku poliitikuna või isegi ärritatud kodanikuna. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus peab neid faktilisi asjaolusid veel kontrollima ja need Itaalia karistusõigusest lähtudes kvalifitseerima, ei saa A. Patriciello käitumist pidada niisuguseks, mis on sobival viisil seotud tema kui parlamendiliikme kohustuste täitmisega.
VII. Ettepanek
111. Tuginedes eelnevale, teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Isernia küsimusele järgmiselt:
Kuna Euroopa Parlamendi liikme niisugusel käitumisel, millega on tegemist põhikohtuasjas, ei ole seost Euroopa Parlamendi tegevustega, ei kujuta see parlamendiliikme kohustuste täitmisel avaldatud arvamust protokolli nr 7 Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta artikli 8 tähenduses.
1 – Algkeel: prantsuse.
2 – 21. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑200/07 ja C‑201/07: Marra (EKL 2008, lk I‑7929).
3 – ELT 2010, C 83, lk 266; varem protokoll nr 36 Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide kohta (1965) (ELT 2006, C 321E, lk 318; edaspidi „protokoll”). Kuna eelotsusetaotlus esitati 2. aprillil 2010 ning eelotsuse küsimus käsitleb protokolli tõlgendamist, kasutatakse käesolevas ettepanekus ELT lepingu numeratsiooni.
4 – Vt Euroopa Parlamendi võrdlev uuring nr PE 168.399 „L’immunité parlementaire dans les États membres de l’Union européenne et au Parlement européen”, õigusküsimuste seeria, töödokument, mis on kättesaadav järgmisel aadressil: http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/studies/download.do?language=en&file=4125#search=%20Parliamentary%20Immunity%20in%20the%20Member%20States%20of%20the%20European%20Union%20and%20the%20European%20Parliament.
5 – Erinevates liikmesriikides kohaldatavates põhiseadustes ja õigusteooriates on puutumatuse nende kahe aspekti tähistamiseks kasutatud erinevaid termineid. Nt esimest aspekti tähistatakse Saksamaal sõnaga „Verantwortungsfreiheit”, Hispaanias sõnaga „inviolabilidad”, Prantsusmaal sõnaga „irresponsabilité”, Itaalias sõnaga „insidicabilità”, Austrias terminiga „berufliche Immunität” ja Ühendkuningriigis terminiga „non-liability, non-accountability, privilege of freedom of speech”.
6 – Teist aspekti tähistatakse Belgias ja Prantsusmaal sõnaga „inviolabilité”, Saksamaal sõnaga „Immunität”, „Unverletzlichkeit” või „Unverfolgbarkeit”, Hispaanias sõnaga „immunidad”, Itaalias terminitega „inviolabilità” ja „improcedibilità”, Austrias terminiga „außerberufliche Immunität”, Portugalis sõnaga „inviolabilidade” ja Ühendkuningriigis terminiga „freedom from arrest”.
7 – Seda vabadust on käsitletud protokolli artiklis 7, mis ei ole käesolevas kohtuasjas asjakohane.
8 – ELT 2010, C 83, lk 389; edaspidi „põhiõiguste harta”.
9 – Euroopa Parlamendi kodukord, mis võeti vastu muudetud EÜ artikli 199 (nüüd ELTL artikkel 232) alusel (ELT 2005, L 44). Viimane redaktsioon on kättesaadav Euroopa Parlamendi veebilehel.
10 – Raport A6‑0286/2009 Aldo Patriciello puutumatuse ja eesõiguste kaitsmise taotluse kohta (2009/2021(IMM)), mis on kättesaadav Euroopa Parlamendi veebilehel järgmisel aadressil: http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+REPORT+A6-2009-0286+0+DOC+XML+V0//ET.
11 – Eelotsuse küsimuse sõnastuses on viidatud protokolli endisele artiklile 9. Põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sellest artiklist 9 saanud siiski protokolli artikkel 8.
12 – Erinevalt kohtuasjast, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Marra (punktid 22 ja 23), ei ole parlamendi kodukord käesoleva eelotsusetaotluse teema.
13 – Vt ELL artikli 10 lõiked 1 ja 2.
14 – Meenutan klassikalisi kohtuotsuseid, mis puudutavad Euroopa Parlamendi passiivset õigust olla kostjaks (23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Rohelised vs. parlament, EKL 1986, lk 1339) ja aktiivset õigust olla hagejaks (22. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑70/88: parlament vs. nõukogu, EKL 1990, lk I‑2041), millele järgneb sisuline kohtuotsus (4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑70/88: parlament vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑4529). Kui mängus on Euroopa Parlamendi institutsionaalsed huvid, näib selline õigus mulle veelgi põhjendatum.
15 – Vt kohtujurist Poiares Maduro ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Marra, punkt 10.
16 – Eespool viidatud kohtuotsus Marra, punktid 32–34.
17 – Ibidem, punkt 39.
18 – Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitlev akt, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, mis on nõukoguna kokku tulnud liikmesriikide esindajate otsus esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti kohta (EÜT 1976, L 278), artikkel 4. Vt ka parlamendi kodukorra artikkel 2.
19 – Põhiõiguste harta artikli 11 lõige 1.
20 – Kohtunik Cardozo väljend, Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu otsus, Palko vs. Connecticut (302 US 319 (1937)), teoses Hallé, M., Discours politique et Cour européenne des droits de l’homme, Brüssel, 2009, lk 7.
21 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. detsembri 1976. aasta otsus kohtuasjas Handyside vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 24. Vt Moyse, F., „La liberté d’expression et l’ordre public en droit européen”, Annales du droit luxembourgeois, kd 15, 2005, lk 57–71. Põhiõiguste harta artikli 52 lõige 3, mis käsitleb õiguste ja põhimõtete ulatust ja tõlgendamist, sätestab, et kuna selles hartas ette nähtud õigused vastavad ka Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (edaspidi „EIÕK”) tagatud õigustele, on nende mõte ja ulatus, sh lubatud piirid, samad, mis on ette nähtud EIÕKs. Käesoleval juhul tuleb seega juhinduda sellest kohtupraktikast.
22 – Charrière-Bournazel, C., „La liberté d’expression et ses limites”, Annuaire international des droits de l’homme, II kd, 2007, lk 236.
23 – Nagu liikmesriigidki nii peab ka Euroopa Liit järgima demokraatlikkuse põhimõtet ning seda nii liikmesriikide riigiõigussüsteemide kui ka liidu õiguse kohaselt. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist on see põhimõte sätestatud EL lepingu II jaotises, mis ongi tervikuna pühendatud sellele. Sellest tuleneb seega, et igasugust liidupoolset oma volituste kasutamist peab saama seostada rahva tahtega; vt Gennart, M., „Les parlements nationaux dans le traité de Lisbonne: évolution ou révolution”, Cahiers de droit européen, 2010, nr 1 ja 2, lk 17–46.
24 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas Lingens vs. Austria, A‑seeria, nr 103, punkt 42, ja 23. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas Oberschlick vs. Austria, A‑seeria, nr 204, punkt 59.
25 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. aprilli 1992. aasta otsus kohtuasjas Castells vs. Hispaania, A‑seeria, nr 236, punkt 46.
26 – Vt kohtujurist Poiares Maduro ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Marra, punkt 36.
27 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas Etxeberria jt vs. Hispaania, hagiavaldus nr 35579/03; 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas Féret vs. Belgia, hagiavaldus nr 15615/07, ja 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas Willem vs. Prantsusmaa, hagiavaldus nr 10883/05.
28 – Niisuguse tõlgenduse kasuks otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus oma 25. juuni 1992. aasta otsuses kohtuasjas Thorgeir Thorgeirson vs. Island, A‑seeria, nr 239, punkt 64.
29 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas Eerikäinen jt vs. Soome, hagiavaldus nr 3514/02, punktid 66–68.
30 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 24. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas Flux vs. Moldova, hagiavaldus nr 25367/05, punkt 39.
31 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas Porubova vs. Venemaa, hagiavaldus nr 8237/03, punkt 43.
32 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas Bacanu ja R vs. Rumeenia, hagiavaldus nr 4411/04, punkt 91.
33 – Kuna siseriiklik kohus ei võtnud seda aspekti arvesse, mõistis Euroopa Inimõiguste Kohus riigi süüdi EIÕK artikli 10 rikkumises. Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus Eerikäinen jt vs. Soome ja 1. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas Karsai vs. Ungari, hagiavaldus nr 5380/07, punkt 29.
34 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas Janowski vs. Poola, Recueil des arrêts et décisions 1999‑I, punkt 33. Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 29. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas Thoma vs. Luksemburg, Recueil des arrêts et décisions 2001‑III, punkt 47, ja 7. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas Mamère vs. Prantsusmaa, Recueil des arrêts et décisions 2006‑XIII, punkt 27.
35 – Vt eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus Janowki vs. Poola; 21. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas Busuioc vs. Moldova, hagiavaldus nr 61513/00, punkt 64; eespool viidatud kohtuotsus Mamère vs. Prantsusmaa, punkt 27, ja 18. veebruari 2010. aasta otsus kohtuasjas Taffin vs. Prantsusmaa, hagiavaldus nr 42396/04, punkt 64.
36 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas Haguenauer vs. Prantsusmaa, hagiavaldus nr 34050/05, punktid 47 ja 48.
37 – Harms, T., Die Rechtsstellung des Abgeordneten in der Beratenden Versamlung des Europarates und in Europaïschen Parlament, Hansischer Gildenverlag, 1968, lk 88. Vt ka resolutsioon 1325 (2003) parlamentaarse assamblee liikmete immuniteetide kohta, mis on kättesaadav Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assemblee veebilehel järgmisel aadressil: http://assembly.coe.int/Mainf.asp?link=/Documents/AdoptedText/ta03/FRES1325.htm. Vt ka 11. mai 1955. aasta Lääne-Euroopa Liidu, rahvusvaheliste esindajate ja personali staatuse kokkuleppe täpselt samasugused sätted.
38 – Protokoll võeti nimelt vastu 1965. aastal – ajal, mil Euroopa Parlament koosnes saadikutest, kelle olid valinud siseriiklikud parlamendid vastavalt oma siseriiklikele menetlustele. Protokoll pidi hõlmama üksnes parlamentaarse tegevuse „Euroopa” osa. Vt Benlolo Carabot, M., „Les immunités des Communautés européennes”, Annuaire français de droit international, 2008/2009, lk 549–588.
39 – Euroopa Parlamendi katsete kohta täpsustada protokolli sõnastust vt Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni töödokument „Parliamentary immunity in the European Parliament”, nr PE 360.487/REV2, oktoober 2005, mis on kättesaadav järgmisel aadressil: http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/studies/download.do?file=17288. Vt ka Euroopa Parlamendi 6. juuli 2006. aasta resolutsioon privileegide ja immuniteetide protokolli muutmise kohta, P6_TA(2006) 0314, mis on kättesaadav Euroopa Parlamendi veebilehel järgmisel aadressil: http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//TEXT+TA+P6-TA-2006-0314+0+DOC+XML+V0//ET.
40 – Vt 18. märtsi 1986. aasta Privileges and immunities of Members of the European Parliament, Eighth Report of House of Commons, Donnez, G. seisukohavõtt, Select Committee on the European Communities, London, 1986, punkt 17.
41 – Parlamendi kodukorra artikli 6 lõige 1. Lisaks on sellise lähenemisviisi aluseks Euroopa Kohtu praktika, eelkõige 10. juuli 1986. aasta otsus kohtuasjas 149/85: Wybot (EKL 1986, lk 2391, punkt 12). Lähtudes sellest tõdemusest, näib lähenemisviis, mille valis Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohus oma 15. oktoobri 2008. aasta otsuses kohtuasjas T‑345/05: Mote vs. Parlament (EKL 2008, lk II‑2849) ja mis viib selleni, et immuniteetide omanikele luuakse subjektiivne õigus, mulle vaieldav puutumatuse loogika seisukohast, mis põhineb ametikohustuste kaitsel; vt selle kohtuotsuse punktid 29–34.
42 – Assamblee liikmetel on privileegid ja immuniteedid, mis on nähtud ette (2. septembri 1949. aasta) Euroopa Nõukogu privileegide ja immuniteetide üldkokkuleppes ja selle (6. novembri 1952. aasta) lisaprotokollis. Vt Euroopa Nõukogu põhikirja artikkel 40, selle kokkuleppe artiklid 13–15 ja lisaprotokolli artiklid 3 ja 5, kd „Euroopa Nõukogu põhikiri”.
43 – Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kodukorra XVII peatüki artikkel 65. Pealegi järgib selle assamblee immuniteetide ja institutsionaalsete küsimuste komisjon parlamendiliikmete privileege ja immuniteete käsitlevate õiguslike vahendite arengut Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil. Vt assamblee kodukord, kodukorralaadsed õigusaktid, IX peatükk, kodukorra, immuniteetide ja institutsionaalsete küsimuste komisjon (punkt 5).
44 – Eespool viidatud privileege ja immuniteete käsitleva üldkokkuleppe lisaprotokolli artikkel 5. Sellest ilmneb pealegi, et Euroopa Nõukogusse kuuluvatel riikidel on mitte ainult õigus, vaid ka kohustus võtta oma esindajalt puutumatus. Vt ka resolutsioon 1490 (2006) üldkokkuleppe artikli 15a tõlgendamise kohta, mis on kättesaadav järgmisel aadressil: http://assembly.coe.int/Main.asp?link=/Documents/AdoptedText/ta06/ERES1490.htm.
45 – Vt kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Marra (punkt 12). Märgin siiski, et ühel koosolekul Soome parlamendi konstitutsiooniliste seaduste komisjonis 1933. aastal käisid selle ajastu tuntud riigiõigusspetsialistid välja idee, et kehalise puutumatuse eesmärk on anda neile võimalus kritiseerida vabalt valitsust, ametiasutusi ja muid isikuid, asju või kaasaegseid nähtusi, kartmata kohtulikku jälitamist või ilma et enne arvamuse avaldamist oleks vaja tutvuda üksikasjalikult karistusseadustikuga. Vt Hakkila, E., Suomen tasavallan perustuslait (Soome Vabariigi konstitutsioonilised seadused), Porvoo, 1939, lk 416.
46 – Võrdle 5. joonealuse märkusega.
47 – Eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 27.
48 – Kuna protokolli artiklis 8 ei ole viidatud siseriiklikele õigussüsteemidele, tuleb asuda seisukohale, et selles ette nähtud kehaline puutumatus põhineb eranditult liidu õigusel. Vt eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 26.
49 – Selles osas näib Euroopa Parlamendi praktika mulle ebaühtlane ja niisugune, mis võib tekitada vaidlusi. Ühest küljest on parlament leidnud, et artiklis 9 (varem artikkel 10) nimetatud kehalist puutumatust kohaldatakse mitte ainult mandaadi kestuse jooksul toime pandud tegude, vaid tagasiulatuvalt ka Euroopa Parlamendi endiste liikmete toime pandud tegude suhtes. Üksnes pärast mandaadi kehtivusaja lõppu toime pandud teod jäävad Euroopa Parlamendi arvates menetlusliku puutumatuse kohaldamisalast välja, millest ka vajadus võtta puutumatus endistelt liikmetelt (vt Euroopa Parlamendi raport nr PE 360.487/REV2, millele on viidatud 39. joonealuses märkuses, lk 7). Mul on tõsiseid kahtlusi, kas see tõlgendus on kooskõlas protokolli artiklis 9 nimetatud menetlusliku puutumatuse eesmärgiga ning põhiõiguste hartas sätestatud seaduse ees võrdsuse ja kohtusse pöördumise õiguse põhimõtetega. Teisalt on Euroopa Parlament leidnud, et on väga kahtlane, kas protokolli artiklit 9 saab kohaldada parlamendi endiste liikmete suhtes. Pärast mandaadi lõppu on parlamendi arvates vaja endist liiget kaitsta tema kohustuste täitmisel avaldatud arvamuste või antud häältega seotud rünnakute eest. Protokolli artikli 7 (varem artikkel 8) ja artikli 9 kohaldamine näib siiski olevat piiratud parlamendi liikmetega, kes töötasid parlamendi istungjärkude ajal. Vt 25. jaanuari 2005. aasta raport taotluse kohta Koldo Gorostiaga immuniteedi ja privileegide kaitsmiseks (2004/2102(IMM)) ning 22. novembri 2005. aasta raport Euroopa Parlamendi endise liikme Andrzej Pęczaki puutumatuse ja privileegide kaitse taotluse kohta (2005/2128(IMM)).
50 – Vt selle praktika kohta Euroopa Parlamendi õiguskomisjoni raport nr PE 360.487/REV2, millele on viidatud 39. joonealuses märkuses.
51 – Vt Parlamentidevahelise Liidu publikatsioon „La liberté d’expression, le Parlement et la promotion de la tolérance”, Genf, 2005, kättesaadav järgmisel aadressil: www.ipu.org/pdf/publications/freedom_fr.pdf (lk 57 jj).
52 – Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kodukorra artikkel 21.
53 – Vt eespool viidatud resolutsioon 1325, punkt 5. Märgin, et Saksa õiguses jäävad laimavad solvangud põhiseaduse artikli 46 lõike 1 kohaselt saadikute kehalise puutumatuse kohaldamisalast välja.
54 – Dokument 12059 „Assurer une protection contre les atteintes à l’honneur et à la réputation des personnes”, mis on kättesaadav järgmisel aadressil: http://assembly.coe.int/Documents/WorkingDocs/Doc09/FDOC12059.pdf.
55 – Jeuniaux, M.‑C., Le statut personnel des membres du Parlement européen, doktoritöö, université de Toulouse, 1987, lk 179.
56 – Vt 4. joonealuses märkuses viidatud parlamendi võrdlev uuring nr PE 168.399.
57 – Kehalist puutumatust käsitletakse Euroopa Nõukogu privileegide ja immuniteetide üldkokkuleppe artiklis 14.
58 – Vt kodukorra ja immuniteetide komisjoni 25. märtsi 2003. aasta raport „Parlamentaarse assamblee liikmete immuniteedid”, läbivaadatud dokument 9718, mis on kättesaadav järgmisel aadressil: http://assembly.coe.int//Mainf.asp?link=http://assembly.coe.int/Documents/WorkingDocs/doc03/FDOC9718.htm.
59 – Vt Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee resolutsioon 1325 (2003) ning kodukorra ja immuniteetide komisjoni 25. märtsi 2003. aasta raport „Parlamentaarse assamblee liikmete immuniteedid”, läbivaadatud dokument 9718, mis on kättesaadav järgmisel aadressil: http://assembly.coe.int//Mainf.asp?link=http://assembly.coe.int/Documents/WorkingDocs/doc03/FDOC9718.htm.
60 – Vt protokoll, millega vaadatakse läbi 8. aprilli 1965. aasta protokoll Euroopa ühenduste privileegide ja immuniteetide kohta Euroopa Parlamendi liikmete osas (EÜT 1987, C 99, lk 43): „Parlamendiliikmeid ei saa tsiviil-, kriminaal- või haldusmenetlustes taga otsida, kinni pidada ega jälitada seoses arvamustega, mida nad avaldavad, ja häältega, mida nad annavad aruteludel parlamendis ja asutustes, mis parlament on loonud või mis tegutsevad koos temaga või kus saadikud tulevad kokku Euroopa Parlamendi liikmetena”.
61 – Vt EIÕK artikkel 6 ja põhiõiguste harta artikkel 47. Selle piirangu proportsionaalsuse kohta vt kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 31.
62 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 20. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas Patrono, Cascini ja Stefanelli, hagiavaldus nr 10180/04, punktid 63 ja 64, ja 24. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C.G.I.L. ja Cofferati vs. Itaalia, hagiavaldus nr 46967/07, punktid 74 ja 75.
63 – Vt kohtujurist Poiares Maduro ettepanek kohtuasjas, milles tehti eespool viidatud kohtuotsus Marra, punkt 35.
64 – Eespool viidatud läbivaadatud dokument 9718, milles on täpsustatud, et „[a]lates 1989.–1991. aasta pöördelistest sündmustest sekkuvad assamblee ja tema liikmed sellel alal rohkem: valimiste vaatlemine, külaskäigud sündmuskohtadesse kriiside korral ja parlamendidiplomaatia raames, liikmete läbirääkimised riikide vastutavate isikutega kandidaatriikide Euroopa Nõukoguga ühinemise menetluse ja jälgimismenetluse raames”.
65 – Nt ettekandjate verbaalne ahistamine Euroopa Parlamendi kohvikus ei kuulu protokolli artikli 8 kohaldamisalasse.
66 – Belgia õiguses hõlmab täielik puutumatus Belgia põhiseaduse artikli 58 kohaselt parlamendiliikme arvamusi ja hääli, tingimusel et tegemist on „parlamendiliikme mandaadi täitmise” raames avaldatud arvamuste või antud häältega. Saksa õiguses on põhiseaduse § 46 lõikes 1 viidatud „avaldusele või häälele Bundestagis”. Hispaania õiguses on Hispaania põhiseaduse artiklis 71, Prantsuse õiguses Prantsusmaa põhiseaduse artiklis 26 ja Luksemburgi õiguses Luksemburgi põhiseaduse artiklis 68 kasutatud väljendit „ametikohustuste täitmisel”. Soome õiguses on Soome põhiseaduse artiklis 30 parlamendiliikme puutumatuse kohaldamisala seotud arvamustega, mida saadik avaldas, ja hoiakutega, mille ta võttis parlamendis.
67 – St osalemine istungjärkudel, parlamendi töös, komiteedes, koosolekutel ja pressikonverentsidel ning delegatsioonide vastuvõtmine.
68 – Nt Rootsis jäeti põhiseaduse muutmise ettepanek, mille eesmärk oli laiendada parlamendiliikme puutumatuse kohaldamisala poliitilistele aruteludele extra muros, vastu võtmata ebavõrdsuse tõttu, mille see tekitaks erinevate niisugustes aruteludes osalejate vahel. Vt põhiseaduse reformi komitee aruanne „En reformerad Grundlag–Betänkande av Grundlags Untredningen”, SOU 2008:125, lk 609 ja 610.
69 – Parlamendi praktikas ei võeta puutumatust ära, kui kriminaalsüüdistused kuuluvad parlamendiliikme „poliitiliste tegevuste” valdkonda. Seda viimast mõistet tõlgendas parlament alusel, mida ta raportis nimetas „väga laiaks ja paindlikuks”. Vt 39. joonealuses märkuses viidatud parlamendi õiguskomisjoni raport nr PE 360.487/REV2, lk 23 ja 24.
70 – Kohtujurist Poiares Maduro ettepanek eespool viidatud kohtuasjas Marra, punktid 37–39.
71 – Ma ei mõtlegi eitada – nagu on näidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas – rolli, mis võib üldisel huvil olla, kui hinnatakse küsimust, kas avaldus kuulub sõnavabaduse kohaldamisalasse või võib selle eest karistada. Saadikute puhul on niisugune hinnang seega võimalik alles pärast seda, kui tuvastatakse, et asjaomane avaldus ei kuulu saadikule tagatud kehalise puutumatuse kohaldamisalasse.
72 – Üldise määratluse kohaselt on väärtushinnangute eesmärk anda hindamise objektile kas positiivne või negatiivne hinnang. Vt Villa, V., „Legal theory and value judgements”, kogumikus Constructing Legal Systems, European Union in Legal Theory, MacCormick, lk 119. Parlamendiliikme puutumatuse analüüsimisel tuleb väärtushinnangute hulka arvata arvamused, millega antakse deontoloogilisi hinnanguid tegude õigsusele ja moraalsele väärtusele.
73 – Šoti filosoofias on seda teesi kinnitatud teoses Treatise of Human Nature, mis ilmus 1739. aastal. Inglise filosoof G. E. Moore (1873–1958) üldistas seda mõtet nii, et Inglise filosoofias kohaldatakse seda väärtushinnangute suhtes.
74 – Vt selle arutelu kohta nt Shafer‑Laundau, R., Moral Realism. A Defence, Oxford University Press, 2005, lk 18–52.
75 – Nt täiesti õige märkus, et poliitiline vastane on teatavat etnilist päritolu, võib kujutada endast negatiivset väärtushinnangut sellelt, kes selle märkuse teeb. Halvustavad väited holokausti kohta on ilmne näide sellest, et šokeerivaid väärtushinnanguid on võimalik anda väidetega, mis on näiliselt puhtad faktiväited.
76 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu klassikaline otsus selles küsimuses, st 20. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas Bladet Tromso A/S ja Stensaas vs. Norra, Recueil des arrêts et décisions 1999‑III, punkt 65.
77 – Hochmann, T., „La protection de la réputation. Cour européenne des droits de l’homme. Pfeifer c. Autriche, 15 novembre 2007”, revue trimestrielle des droits de l’homme, 2008/76, lk 1185. See viib mõiste „väärtushinnang” ulatuse laiendamiseni ja mõiste „faktiväide” ulatuse kitsendamiseni.
78 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. novembri 2003. aasta otsus kohtuasjas Scharsach ja News Verlagsgesellschaft vs. Austria, Recueil des arrêts et décisions 2003‑XI, punkt 40.
79 – Idem.
80 – Filosoofias rõhutatakse keeleliste tegude teoorias, et väited kujutavad endast mitte ainult teabe edastamise vahendeid, vaid ka tegusid. Seega tuleb teha vahet väite eeldatava sisu ja selle mõju vahel. Keelelised teod kujundavad ühiskondlikku suhtlemist mõjuga, mis loob seose kaasvestlejatega. Vt Moreso, J.‑J., Legal Indeterminacy and Constitutional Interpretation, Dordrecht, 1998, lk 12 ja 13, ja Ruiter, D. W., Institutional Legal Facts, Dordrecht, 1993, lk 37–51. Faktilise asjaolu tõdemisel võib olla seega mõju, mis muudab selle laimuks.
81 – Nt nendel kahel juhul (juhtumid A3‑0088/89 ja A3‑0040/90), mis käsitlevad J.‑M. Le Peni peetud kõnesid, võib tema esimese kõne kvalifitseerida väärtushinnanguks ja teise halvustava sisuga faktiväiteks. Nendel kahel juhul tegi pädev parlamendikomisjon ettepaneku, et puutumatust ei võeta ära, kuid Euroopa Parlamendi täiskogu istungjärgul ei järgitud seda ettepanekut. Vt 39. joonealuses märkuses viidatud parlamendi õiguskomisjoni raporti nr PE 360.487/REV2 lisa.
82 – Mis on seotud parlamendiliikme institutsionaalse seisundiga liidu konstitutsioonilises korralduses. Terminit „orgaaniline” ei kasutata seega tähenduses „iseloomulik” või „omane”.
83 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas Jerusalem vs. Austria, Recueil des arrêts et décisions 2001‑II, punktid 36 ja 40.
84 – Mutatis mutandis Euroopa Inimõiguste Kohtu 26. veebruari 1993. aasta otsus kohtuasjas Padovani vs. Itaalia, A‑seeria, nr 257‑B, punkt 24.
85 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 17. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas A vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 2002‑X, punktid 84 ja 85.
86 – Euroopa Inimõiguste Kohtu eespool viidatud otsus A vs. Ühendkuningriik, punktid 77 ja 78. Kui aga on vaja hinnata puutumatuse proportsionaalsust, ei saa selle absoluutsus olla määrava tähtsusega, vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas Fayed vs. Ühendkuningriik, A‑seeria, nr 294‑B.
87 – Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. jaanuari 2003. aasta otsus, Recueil des arrêts et décisions 2003‑I.
88 – Kohus leiab, et iroonilise või naeruvääristava sisuga kirju koos mänguasjadega, mida härra Cossiga isiklikult ühele kohtuametnikule saatis, ei saa nende laadi tõttu pidada teoks, mis kuulub parlamendiliikme kohustuste täitmise hulka. Vt eespool viidatud kohtuotsus Cordova vs. Itaalia, punkt 62.
89 – Eespool viidatud kohtuotsus Cordova vs. Itaalia, punktid 61 ja 62.
90 – Ibidem, punkt 63.
91 – Niisuguse orgaanilise seose kohaldamist veidi lihtsustatumas vormis on juba kirjeldatud õigusteoorias: vt eespool viidatud Harms, T., lk 91.
92 – Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee sõnul „on ilmne, et termin „ametikohustuste täitmisel” hõlmab täiskogu istungjärke, assamblee komisjonide, alakomisjonide ja muude lisaorganite koosolekuid”. Kehaline puutumatus peaks laienema ka ametlikele tegevustele, millega selle assamblee liikmed tegelevad Euroopa Nõukogu muude organite koosolekutel ja konverentsidel. Vt eespool viidatud dokument 9718.
93 – Eespool viidatud kohtuotsus Cordova vs. Itaalia, punkt 63.
94 – Vt eespool viidatud Parlamentidevahelise Liidu publikatsioon „La liberté d’expression, le Parlement et la promotion de la tolérance”, lk 64 ja 65.
95 – Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kodukorra XVII peatüki artikkel 65.1.
96 – Vt 39. joonealuses märkuses viidatud parlamendi õiguskomisjoni raport nr PE 360.487/REV2. Parlament võttis puutumatuse ära juhtudel, mis puudutasid politseinike ründamisi, vt juhtumid A2‑0130/88, A2‑0105/85 ja A6‑0156/2006. Vt 39. joonealuses märkuses viidatud parlamendi raporti nr PE 360.487/REV2 lisa.