1. 

Käesoleva kohtuasja esemeks oleva hagiga palub komisjon Euroopa Kohtul tühistada nõukogu 16. detsembri 2009. aasta otsus 2009/991/EÜ, milles käsitletakse Läti Vabariigi asutuste poolt riigiabi andmist põllumajandusmaa ostmiseks ajavahemikul 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 (edaspidi „vaidlustatud otsus”) ( 2 ).

2. 

Kolme paralleelselt esitatud hagiga vaidlustas komisjon veel kolm nõukogu otsust sama tüüpi abi kohta, mida andsid Leedu Vabariik (kohtuasi C‑111/10), Poola Vabariik (kohtuasi C‑117/10) ja Ungari Vabariik (kohtuasi C‑121/10).

3. 

Kõik hagid tõstatavad ühe ja sama delikaatse küsimuse: kas asjakohaseid meetmeid käsitlev ettepanek, mille komisjon koostab liikmesriikides olemasolevate abikavade pideva kontrollimise raames, mida ta teeb ELTL artikli 108 lõike 1 alusel (kohtuasjas C‑117/10 EÜ artikli 88 lõike 1 alusel), on selle institutsiooni lõplik seisukohavõtt asjassepuutuva abikava kokkusobivuse kohta ühisturuga, nii et see võib blokeerida selle pädevuse kasutamist, mis on nõukogule ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõiguga (või EÜ artikli 88 lõike 2 kolmanda lõiguga) antud abi heakskiitmiseks erandina ELTL artiklist 107 (või EÜ artiklist 87) ja teistest kohaldatavatest sätetest, kui seda õigustavad erandlikud asjaolud?

4.

ELTL artikli 108 lõige 1 näeb ette:

„Koostöös liikmesriikidega kontrollib komisjon pidevalt kõiki neis riikides olemasolevaid abisüsteeme. Ta paneb liikmesriikidele ette sobivaid meetmeid, mis on vajalikud siseturu järkjärguliseks arenguks või toimimiseks”.

5.

Nimetatud artikli lõike 2 kolmas ja neljas lõik on sõnastud järgmiselt:

„Liikmesriigi avalduse põhjal võib nõukogu ühehäälselt otsustada, et abi, mida see riik annab või kavatseb anda, tuleb erandina artikli 107 sätetest või artiklis 109 sätestatud eeskirjadest pidada siseturuga kokkusobivaks, kui sellist otsust õigustavad erandlikud asjaolud. Kui komisjon on kõnesoleva abi küsimuses juba algatanud käesoleva lõike esimeses lõigus ettenähtud menetluse, siis tõsiasi, et asjassepuutuv riik on esitanud nõukogule avalduse, peatab nimetatud menetluse selle ajani, kuni nõukogu on oma seisukoha teatavaks teinud.

Kui nõukogu ei ole kolme kuu jooksul alates nimetatud avalduse esitamisest oma seisukohta teatanud, teeb asja kohta oma otsuse komisjon”.

6.

Asjakohaste õigusnormide esitamise osas, mis on sätestatud Läti Euroopa Liiduga ühinemise akti (edaspidi „2003. aasta ühinemisakt”) ( 3 ) IV lisa 4. peatükis, 22. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks ( 4 ), ühenduse suunistes põllumajandussektoris antava riigiabi kohta (edaspidi „2000. aasta põllumajandussuunised”) ( 5 ) ning ühenduse suunistes riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris aastateks 2007–2013 (edaspidi „2007.–2013. aasta põllumajandussuunised”) ( 6 ), viitan kohtuasjas C‑117/10 täna minu poolt esitatud ettepaneku punktidele 5–16, kuna käesoleva kohtuasja ja viimatinimetatud kohtuasja õiguslik raamistik langevad sisuliselt kokku.

7.

Teatises, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 15. märtsil 2008 ( 7 ), võttis komisjon vastavalt määruse nr 659/1999 artikli 19 lõikele 1 teadmiseks, et Läti on 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 nimetatud pakutavad vajalikud meetmed „tingimusteta ja selgesõnaliselt heaks kiitnud”, millest Läti ametiasutused olid komisjonile 20. veebruaril 2007 kirja teel teatanud.

8.

Ühes komisjoni poolt 2005. aastal nende abide kohta avaldatud teatises – mille kohta oli 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktis 4 sätestatud korras teatatud, et liikmesriigid, kes ühinesid liiduga 2004. aastal, soovivad, et neid abisid käsitataks olemaoleva abina EÜ artikli 88 lõike 1 tähenduses kuni kolmanda ühinemisjärgse aastani – oli Läti teatatud meetmete hulgas abikava nimetusega „Põllumajandusmaa ostmiseks laenude andmise programm” ( 8 ).

9.

Läti kehtestas selle kava 2002. aastal. Kava rakendamine peatati siiski 1. jaanuaril 2006, kuna selleks ette nähtud krediidiliin oli 2005. aasta lõpuks ammendatud. Abi oli antud põllumajandusettevõtjatele (füüsilistele ja juriidilistele isikutele) investeeringute rahastamiseks mõeldud pikaajaliste laenude (kuni 20 aastat) intressisoodustuste näol. Subsideerimine toimus kindlaksmääratud tingimustel, mis puudutasid intressimäära, maksimaalset laenusummat, selle sissetuleku protsentuaalset osakaalu, mida laenuvõtja põllumajanduslikust tootmisest saab, laenuvõtja finantsolukorda ja tema omavahendeid (mis peavad põhiosas kuuluma Läti kodanikele või alalistele elanikele).

10.

Komisjon palus 30. mai 2005. aasta kirjaga, et liikmesriigid esitaksid ettepanekuid põllumajandusabi eeskirjade lihtsustamiseks. Paljud liikmesriigid palusid komisjonil säilitada võimalus anda põllumajandusmaa ostmiseks mõeldud investeeringutoetusi, tehes ettepaneku jätta määrusest nr 1857/2006 välja artikli 4 lõige 8, ja lisada põllumajandusmaa ostmine abikõlblike kulutuste hulka, nagu oli juba ette nähtud 2000. aasta põllumajandussuunistes. Läti ei esitanud sellega seoses ühtegi ettepanekut.

11.

Nõukogule (põllumajandus ja kalandus) 17. novembril 2009 saadetud kirjas palusid Läti ametivõimud, et Lätis põllumajandusmaa ostmiseks antav abi kiidetaks EÜ artikli 88 lõike 2 kolmanda lõigu alusel erandkorras heaks. 3. detsembril 2009 esitas liikmesriik nõukogule täiendavaid andmeid. 16. detsembril 2009 võttis nõukogu vaidlustatud otsuse ühehäälselt vastu (kaheksa delegatsiooni jättis hääletamata). Otsuse artikkel 1 sätestab:

„Erakorraline riigiabi, mida Läti asutused annavad ajavahemikul 1. jaanuarist 2010 kuni 31. detsembrini 2013 laenude võtmiseks põllumajandusmaa ostmise eesmärgil ning mille summa ulatub maksimaalselt 8 miljoni LTL‑ni, loetakse siseturuga kokkusobivaks”.

12.

Ühisturuga kokkusobivaks tunnistatud abi kirjeldatakse vaidlustatud otsuse põhjendustes 9 ja 10 järgmiselt:

13.

Komisjon esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. veebruaril 2010. 16. septembri 2010. aasta kohtumäärusega anti Leedu Vabariigile luba astuda menetlusse nõukogu nõuete toetuseks.

14.

Komisjon palub Euroopa Kohtul vaidlustatud otsus tühistada ja mõista kohtukulud välja nõukogult. Nõukogu palub Euroopa Kohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata ning mõista kohtukulud välja komisjonilt. Leedu palub Euroopa Kohtul jätta hagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

15.

Komisjon esitab oma hagi põhjenduseks neli väidet, millest esimene puudutab seda, et nõukogul puudub vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks pädevus, teine – võimu kuritarvitamist, kolmas institutsioonidevahelise lojaalse koostöö põhimõtte rikkumist ja neljas ilmset hindamisviga.

16.

Oma esimeses väites, mis põhineb nõukogu pädevuse puudumisel, väidab komisjon sisuliselt, et 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 sõnastatud ettepanek asjakohaste meetmete kohta koos asjaoluga, et Läti võttis selle ettepaneku vastu, kujutab endast „otsust”, millega komisjon tunnistas vaidlustatud otsusega heaks kiidetud abikava ühisturuga kokkusobimatuks kogu suuniste kehtivusajaks ehk kuni 31. detsembrini 2013. Viidates Euroopa Kohtu 29. juuni 2004. aasta otsusele ( 9 ) ja 22. juuni 2006. aasta otsusele ( 10 ), mida olen analüüsinud täna kohtuasjas C‑117/10 esitatud ettepaneku punktides 27–31, on komisjon seisukohal, et vastavalt eesõiguse põhimõttele, millel nende kohtuotsuste kohaselt põhineb komisjonile ja nõukogule EÜ artikli 108 lõikega 2 antud pädevuste jaotamise kriteerium, ei olnud nõukogu antud juhul pädev vaidlustatud otsust vastu võtma.

17.

Poolte vaidluse käigus Euroopa Kohtus on sisuliselt tõstatatud neli küsimust. Esimene neist puudutab selle kindlakstegemist, kas – nagu väidab komisjon ja eitab nõukogu – põllumajandusmaade ostmiseks mõeldud abikaval, millest Läti 2004. aastal teatas, säilis „olemasoleva abi” staatus kuni 31. detsembrini 2009, nii et seoses sellega võis järelikult teha ettepaneku asjakohaste meetmete kohta, mis toodi ära 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 (vt allpool alapunkt 1). Teine küsimus puudutab vaidlustatud otsusega heaks kiidetud abikava staatust ning nõuab eriti selle hindamist, kas see kava langeb kokku eespool viidatud suuniste punktis 196 antud asjakohaseid meetmeid käsitlevas ettepanekus käsitletud kavaga, nagu väidab komisjon, või on tegemist uue ja erineva abiga, nagu väidab nõukogu (vt allpool alapunkt 2). Kolmas küsimus puudutab seda, milline on asjakohaste meetmete kohta esitatud ettepaneku mõju, kui asjassepuutuv liikmesriik on selle vastu võtnud (vt allpool alapunkt 3). Viimaks nõuab neljas küsimus, et määrataks kindlaks, milline ulatus on 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 sõnastatud ettepanekul asjakohaste meetmete kohta ja selle heakskiitmisel Läti poolt (vt allpool alapunkt 4).

18.

Komisjoni väide põhineb eeldusel, et Lätis enne ühendusega ühinemist põllumajandusmaa ostmisse investeerimise toetuseks kehtestatud kava ei ole kunagi lakanud olemast ELTL artikli 108 lõike 1 tähenduses olemasolev abi alates sellest, kui sellest 2004. aastal komisjonile teatati, kuni 31. detsembrini 2009.

19.

Nõukogu hinnangul ei ole see väide õige. Ta märgib esiteks, et 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 4 kohaselt sai abikava, millest Läti 2004. aastal teatas, käsitada olemasoleva abina ainult kolmanda ühinemisjärgse aasta lõpuni ning et komisjonil ei olnud õigust selle kava kohaldamist ELTL artikli 108 lõike 1 alusel esitatud sobivaid meetmeid käsitleva ettepanekuga pikendada, mida too aga 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 tegi. Lisaks ei saanud selline ettepanek muuta esmase õiguse sätteid, milleks käesoleval juhul on 2003. aasta ühinemisakti IV lisas sätestatud reegel. Selles küsimuses viitan täna kohtuasjas C‑117/10 esitatud ettepaneku punktidele 44–47, milles ma lükkasin nõukogu samasisulised argumendid tagasi.

20.

Teiseks väidab nõukogu, et kuna 2005. aasta lõpuks oli kõnealuse abikava jaoks määratud krediidiliin ammendatud, mistõttu ei andud Läti ametivõimud alates 2006. aastast ühtegi uut laenu, ei olnud see abikava alates 31. detsembrist 2005 enam kehtiv. Märgin sellega seoses, et komisjoni esitatud dokumentidest, mida nõukogu ei ole vaidlustanud, selgub, et abikava, millest Läti vastavalt 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punktis 4 sätestatud korrale komisjoni 2004. aastal teavitas, pidi kehtima kuni 2023. aastani, et mõned tehnilist laadi muudatused tehti sellesse 2007. aastal ning et on sõnaselgelt ette nähtud võimalus jätkata abikava edasist finantseerimist. Neil asjaoludel on minu hinnangul õige hagejast institutsiooni järeldus, et kuigi see abikava ei olnud alates 2006. aastast enam toimiv, oli see igal ajal võimalik taaskäivitada, ilma et oleks vaja olnud muuta normistikku ja ilma et see kaotaks olemasoleva abi staatuse.

21.

Seega saab järeldada, et nagu komisjon väidab, säilitas põllumajandusmaa ostmiseks antavate investeeringutoetuste kava, millest Läti teatas 2004. aastal, oma staatuse olemasoleva abina 2003. aasta ühinemisakti IV lisa 4. peatüki punkti 4 tähenduses kuni 31. detsembrini 2009, s.o kuupäevani, mis oli ette nähtud 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196, kuna see kava oli suunistega kooskõlla viidud. Sellest järeldub, et kava võis olla ELTL artikli 108 lõike 1 ja määruse nr 659/1999 artikli 18 tähenduses sobivate meetmete ese.

22.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et nii nõukogu poolt heaks kiidetud abikava kui ka see abikava, millest Läti 2004. aastal teavitas, kujutavad endast laenude intressimaksete subsideerimist, mis on määratud katma 4 protsendipunkti panga kohaldatavast aastasest intressimäärast. Lisaks märgin, et nõukogule 17. novembril 2009 adresseeritud kirjas viitavad Läti ametiasutused mitmel korral sõnaselgelt Lätis 2002. aastal kehtestatud kavale, millest teatati komisjonile 2004. aastal kui nende taotluse esemeks olevale raamistikule, ning samuti selgub kirja sisust, et liikmesriik taotles nõukogult sisuliselt luba „taaskäivitada” see kava ajavahemikuks 2010–2013. Argumendid, mille nõukogu on esitanud, tõendamaks kahe abikava erinevust ja mille eesmärk on kinnitada, et vaidlustatud otsuses heaks kiidetud abikaval on teine ajaline kohaldamisala, kava on mõeldud teiste isikute toetamiseks ja see põhineb uutel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel, tuleb minu arvates tagasi lükata samadel põhjustel, mida ma kirjeldasin täna kohtuasjas C‑117/10 esitatud ettepaneku punktides 53, 54 ja 56, millele ma siinkohal viitan. Nõukogu väite kohta, et vaidlustatud otsusega heaks kiidetud abikava rakendamiseks on vaja kehtestada uus õiguslik raamistik, märgin, et nõukogule 17. novembril 2009 adresseeritud kirjast ilmneb selgelt Läti valitsuse tahe mitte teha olemasolevas abikavas muid sisulisi muudatusi kui selle refinantseerimine.

23.

Käesolevas asjas pole vaidlust ka selles, et Läti ametiasutuste poolt 2002. aastal abikava finantseerimiseks määratud krediidiliin, millest 2004. aastal komisjonile teatati, ammendus 2005. aasta lõpuks ning abikava ei ole hiljem finantseeritud, vähemalt mitte kuni vaidlustatud otsuse tegemiseni. Kohtupraktikast tuleneb aga, et niisuguse abikava refinantseerimine, millele liikmesriik nägi ette konkreetse eelarve ja mille komisjon on heaks kiitnud, kujutab endast uut abi ( 11 ). Seda kohtupraktikat saab minu hinnangul käesoleval juhul mutatis mutandis kohaldada.

24.

Seega leian, et vaidlustatud otsuses siseturuga kokkusobivaks tunnistatud abi kujutab endast „uut abi” määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses, kuna see „muudab olemasolevat abi” ( 12 ). Selle hinnangu tagajärgi käsitletakse alljärgnevalt (vt allpool alapunkt 4).

25.

Kohtuasjas C‑117/10 tehtud ettepaneku punktides 62–72 esitatud kaalutlustest lähtudes olen seisukohal, et asjakohaste meetmete kohta tehtud ettepanek, mille asjassepuutuv liikmesriik on heaks kiitnud, kujutab endast komisjoni lõplikku seisukohavõttu kõnealuse abikava kokkusobivuse kohta ning sellel on samasugused siduvad õiguslikud tagajärjed nagu otsusel. Seega võib selline akt vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, millele on viidatud käesoleva ettepaneku punktis 16, takistada sellega vastuollu minevate otsuste vastuvõtmist ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu alusel.

26.

Siinkohal tuleb määrata kindlaks esiteks see, milline ulatus on komisjoni seisukohal põllumajandusmaa ostmiseks mõeldud abi kokkusobivuse kohta, millele ta on 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 sisalduvas asjakohaste meetmete ettepanekus asunud, ja teiseks, milline ulatus on kohustustel, mille Läti on seda ettepanekut heaks kiites võtnud. See, kas saab tuvastada, et nõukogul puudus vaidlustatud otsuse tegemise pädevus, olenebki nende kahe asjaolu analüüsi tulemusest. Käesolevas asjas tuleb veel analüüsida ka selle järelduse mõju, millele ma jõudsin eespool punktis 23, mille kohaselt kujutab nõukogu poolt heaks kiidetud abikava endast olemasoleva abikava muutmist määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses.

27.

Täna kohtuasjas C‑117/10 esitatud ettepaneku punktis 74 märkisin ma, et kuigi on tõsi, et 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste seisukoht on, et kui põllumajandusmaa ostmiseks mõeldud investeeringutoetus ei vasta määruse nr 1857/2006 artikli 4 lõikele 8, on see ühisturuga põhimõtteliselt kokkusobimatu, ei saa seda seisukohavõttu siiski iseenesest lõplikuks lugeda, kuna komisjon on eespool nimetatud suuniste punkti 183 alusel ikkagi kohustatud üksiktoetuste või kavandatavate abikavade kokkusobimatuse tuvastama ja abi kokkusobimatuks tunnistama ELTL artiklis 108 sätestatud kontrollimenetluse teel. Seetõttu ei nõustunud ma komisjoni seisukohaga, mida ta käesoleva kohtuasja esemeks olevas hagis kordas, nimelt et 2007.–2013. aasta põllumajandussuunised „tunnistavad” alates 31. detsembrist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 siseturuga kokkusobimatuks kõik – seega ka veel kehtestamata – põllumajandusmaa ostmiseks antavad investeeringutoetused, mis neile suunistele ei vasta. Minu arvates on nõukogu ja käesolevas kohtuasjas menetlusse astunud Leedu valitsus õigesti täheldanud, et sellise seisukoha omaksvõtmine tähendaks tegelikult, et komisjonile antaks reguleerimispädevus, mis irduks ELTL artiklis 108 sätestatud menetlusest.

28.

Selles kontekstis ja lähtudes 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 sõnastatud asjakohaste meetmete ettepanekust koosmõjus asjassepuutuva liikmesriigi võetud kohustusega, leidsin, et komisjoni seisukohavõtt selles liikmesriigis olemasolevate põllumajandusmaa ostmiseks mõeldud abikavade kohta on lõplik ning seega blokeerib nõukogule EÜ artikli 88 lõike 2 kolmanda lõiguga antud pädevuse (vt punktid 75–76).

29.

Käesolevas asjas andis Läti kirjalikult oma „tingimusteta ja selgesõnalise” heakskiidu ( 13 ) meetmetele, mille kohta komisjon 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 ettepaneku tegi, võttes seega endale kohustuse muuta 31. detsembriks 2009 oma põllumajandusmaa ostmise abikava, millest on komisjonile teatatud 2004. aastal. Läti rikkus seda kohustust, kuna ta jättis abikava jõusse ja hoidus selle muutmisest.

30.

Käesolevas asjas tuleb veel kontrollida, milliseid tagajärgi tekitab asjaolu, et vaidlustatud otsuses nimetatud abi on „uus abi” määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c tähenduses.

31.

Käesoleva ettepaneku punktis 16 viidatud kohtupraktikast nähtub, et see asjaolu ei ole iseenesest määrava tähtsusega, et välistada nõukogu pädevust ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu tähenduses. Nimelt, nagu ma täna kohtuasjas C‑117/10 esitatava ettepaneku punktis 50 juba märkisin, lükkas Euroopa Kohus eespool viidatud 29. juuni 2004. aasta kohtuotsuses komisjon vs. nõukogu tagasi nõukogu analoogse argumendi ( 14 ) ja selgitas asjaomaste meetmete toime analüüsimisel põhinevat lähenemisviisi eelistades, et selle institutsiooni pädevuse ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu alusel saab välistada mitte ainult sellise abimeetme suhtes, mille komisjon on juba tunnistanud ühisturuga kokkusobimatuks, vaid ka mõne muu meetme suhtes, mida saab pidada „uueks abiks”, kui kaks meedet on niivõrd lahutamatult seotud, et nende eraldamine oleks kunstlik.

32.

Käesolevas asjas esineb minu arvates selline seos abikava, millest Läti ametiasutused 2004. aastal komisjonile teatasid, ja selle refinantseerimise vahel. Refinantseerimist heaks kiites vabastas nõukogu Läti tegelikult abikava muutmise kohustusest, mille Läti oli komisjoni ees võtnud, kõrvaldades sel viisil EÜ artikli 88 lõike 1 alusel sõlmitud kokkuleppe rikkumise. Vaidlustatud otsuse tulemusena on neutraliseeritud lõplik seisukoht, mille komisjon oli võtnud 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste punktis 196 kava kokkusobivuse kohta ühisturuga.

33.

Neil asjaoludel soovitan Euroopa Kohtul hagi esimese väitega nõustuda ja käesoleva ettepaneku punktis 16 meenutatud kohtupraktikast juhindudes tuvastada, et nõukogu ei olnud pädev vaidlustatud otsust vastu võtma. Seega tuleb komisjoni hagi minu arvates rahuldada ja vaidlustatud otsus tühistada. Analüüsin lühidalt ka teisi komisjoni esitatud väiteid juhuks, kui Euroopa Kohus ei peaks minu pakutud lahendusega nõustuma.

34.

Hagiavalduse teine ja kolmas väide on identsed teise ja kolmanda väitega kohtuasjas C‑117/10, mida on lühidalt käsitletud täna selles kohtuasjas esitatava ettepaneku punktides 80–84. Kuna ma soovitan Euroopa Kohtul neis kahes kohtuasjas esimese väitega nõustuda, siis leian, et kohtuasjas C‑117/10 tehtava ettepaneku punktides 80–84 esitatud analüüs on ülekantav käesolevale kohtuasjale, mistõttu ma neile punktidele ka viitan.

35.

Neljanda väite raames esitab komisjon sisuliselt kaks etteheidet, mida ma allpool eraldi analüüsin. Ta väidab esiteks, et vaidlustatud otsuses on ilmne hindamisviga, kuna asjaolud, millele tuginedes heakskiidetud abimeetmeid põhjendati, ei ole erandlikud. Teiseks väidab ta, et need meetmed on taotletavaid eesmärke arvestades ebaproportsionaalsed, eriti kui võtta arvesse antud loa kestust.

36.

Mõiste osas „erandlikud asjaolud” ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu tähenduses, nõukogu kaalutlusõiguse sisu ja ulatuse osas talle selle artikliga antud pädevuse kasutamisel ja selle sätte alusel tehtud otsuste üle Euroopa Kohtu poolt teostatava kontrolli piiride osas viitan täna kohtuasjas C‑117/10 esitatava ettepaneku punktides 86–87 esitatud kaalutlustele.

37.

Vaadeldavas etteheites väidab komisjon esiteks, et vaidlustatud otsus esitab ekslikult erandlike asjaoludena teatavaid Läti põllumajandussektori struktuurseid probleeme. Selles osas jagan eelkõige komisjoni arvamust, et tegurid, mida nõukogu nimetab vaidlustatud otsuse põhjenduses 2, nimelt „Läti põllumajandusettevõtete maa-alade ebasoodus struktuur”, tõsiasi, et „2003. aasta ühinemisaktis sätestatud järkjärgulise kohaldamise mehhanismi kohaselt [makstakse] Lätile […] liikmesriikide seas kõige madalama[id] otsetoetus[i]”, samuti „põllumajanduse madalad sissetulekud” ( 15 ) ja otsuse põhjenduses 3 mainitud asjaolu, et teatud osa põllumajandusmaast on selliste isikute omandis, kes ei ole põllumajandustootjad, ei ole iseenesest EÜ artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu tähenduses erandlikud asjaolud. Esiteks on tegemist andmetega, mis piirduvad Läti põllumajanduse struktuuri kirjeldamisega (põllumajandusettevõtete väiksus, sissetulekute madal tase), teiseks puudutavad need otsetoetuste vahendite kohaldamist, ( 16 ) mis on ette nähtud kõnealuse liikmesriigi liiduga ühinemise ajal koostatud aktides. Nende tegurite hetkeseisust sõltumatu iseloom viitab sellele, et need ei ole erandlikud, nagu on nõutav.

38.

Ent erinevalt sellest, mida väidab hagi esitanud institutsioon, ei ole neid tegureid vaidlustatud otsuses kui tervikus esitatud erandlike asjaoludena, vaid konkreetselt hoopis Läti põllumajanduse struktuuri iseloomustavate teguritena, millele viitamine on ennekõike vajalik majanduslanguse majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgede hindamisel, mis on otsuse põhjenduste 3 ja 4 kohaselt põhiline tegur, millega heakskiidetud meetmed on põhjendatud. Sama võib öelda põllumajandusettevõtjate omakapitali puudumise kohta, mida käsitleb vaidlustatud otsuse põhjendus 7 ja mille struktuursele laadile komisjon üksnes osutab, esitamata vastavaid tõendeid. Teiseks ilmneb 29. veebruari 1996. aasta kohtuotsusest komisjon vs. nõukogu selgelt, et ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõiguga antud pädevust kasutades võib nõukogu, hinnates majanduslanguse mõju teatud majandussektorile, võtta aluseks sektori struktuursete probleemide püsivuse või süvenemise ( 17 ).

39.

Seoses komisjoni argumendiga, et sissetulekute taseme langus 2009. aastal, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 2, „ülemaailmse kriisi põhjustatud süvenenud maailmamajanduse langus” 2009. aastal, mis on esitatud selle otsuse põhjenduses 4, samuti põllumajandusliku sisendi hinnatõus 2008. aastal, millele osutab põhjendus 5, puudutasid kõiki liikmesriike, tuletan meelde, et kohtupraktika kohaselt selline asjaolu, et teatav olukord võib esineda korraga mitmes liikmesriigis või ka puudutada mitut majandusharu, ei välista, et see olukord võib olla jätkuvalt aluseks ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu kohaldamisele ( 18 ), kui võtta arvesse ka spetsiifilisi tagajärgi, mida see võib olla konkreetses liikmesriigis põhjustanud. Komisjon ise toonitab seoses sellega oma kirjalikes seisukohtades, et majanduskriis tabas Lätit rängalt, ja see – nagu eespool öeldud – on peamine tegur, millest nõukogu vaidlustatud otsuses lähtus. Pealegi ei välista komisjon, et üldine majanduslik kriisiolukord võib teoreetiliselt olla erandlik asjaolu.

40.

Lõpuks väidab komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 8 sisalduvad andmed märkimisväärse langusperioodi kohta põllumajandusmaa turul ei ole usaldusväärsed, kuna need põhinevad võrdlusel 2007. aasta tehingumahuga ja just sel aastal oli „kinnisvaramull” jõudnud kõrgseisu, ent isegi kui see leiaks tõendamist ( 19 ), ei seaks see kahtluse alla seda, et langus oli erandlik – mida komisjon muide ei vaidlustagi –, ega languse tagajärgi Läti põllumajandusele.

41.

Eeltoodu põhjal leian, et komisjon ei ole tõendanud, et oleks tehtud ilmne hindamisviga asjaolude kindlakstegemisel, mis õigustaksid ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu alusel otsuse tegemist.

42.

Komisjon väidab kõigepealt, et maaostu abikavad ei võimalda lahendada ega leevendada vaidlustatud otsuse põhjenduses 2 osutatud struktuurseid probleeme, eeskätt Läti põllumajandusettevõtete väiksust. Eurostati töödeldud andmete põhjal täheldab komisjon, et Läti põllumajandusettevõtete keskmine suurus kasvas aastate jooksul oluliselt, sõltumata abi andmisest põllumajandusmaa ostuks. Toon selles osas esile, et komisjoni esitatud statistilistest andmetest nähtub, et Läti põllumajandusettevõtete struktuur arenes aastatel 2003–2005, st ajavahemikul, mil põllumajandusmaa ostmise abikava toimis (põllumajandusettevõtte keskmine suurus kasvas 5,2 hektari võrra), kiiremini kui aastatel 2005–2007 (3,2 hektarit), mistõttu ei saa välistada, et nimetatud kava aitas saavutada kiiremat kasvu aastatel, mil see toimis. Isegi kui neist andmetest tuleks järeldada, et kava kohaldamise arvele võib panna vaid Läti põllumajandusettevõtete keskmise suuruse tagasihoidliku kasvu, ei ole see minu arvates igal juhul iseenesest piisav tõend selle kohta, et nõukogu ületas ilmselgelt oma hindamispädevuse piire, kui ta leidis, et vaidlustatud otsusega heaks kiidetud meetmed olid sobivad otsuse põhjenduses 6 nimetatud eesmärkide saavutamiseks, st võimaldaksid töötutel üle minna põllumajandustegevusele, annaksid osaelatus-põllumajandusettevõtjatele, kes ei tööta enam muudes sektorites kui põllumajandussektor, võimaluse parandada oma ettevõtte maa-alade struktuuri ja hõlbustaksid nende töötute omanduses oleva põllumajandusmaa müüki, kes vajavad kapitali füüsilisest isikust ettevõtjaks hakkamiseks.

43.

Teiseks märgib komisjon, et kriisi tagajärgedega toimetulemiseks koostas ta 2009. aastal spetsiaalse teatise, millega kehtestati ühenduse riigiabi meetmete ajutine raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks ( 20 ) (edaspidi: „ajutine raamistik”), mille alusel lubati tänu mõnele teatisse hiljem tehtud muudatusele ( 21 ) liikmesriikidel mitmel viisil põllumajandusettevõtete toetuseks sekkuda, sh anda 2010. aasta lõpuni ajutist abi kuni 15000 euro ulatuses. Komisjon on seisukohal, et kuna nõukogu ei võtnud arvesse seda abi, mis on mõeldud just samade kriisiga seotud probleemide lahendamiseks, ning eriti kuna ta ei kontrollinud, kas selline abi oleks võimaldanud neid probleeme lahendada, on nõukogu rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Lisaks leiab komisjon, et nõukogu oleks pidanud võtma arvesse teisi meetmeid, mille komisjon ja nõukogu ise on vastu võtnud ning mille eesmärk on lahendada vaidlustatud otsuses ära märgitud probleeme, või meetmeid, mida Läti võiks sel eesmärgil rakendada.

44.

Komisjoni argumentide kohaselt on vaja hinnata, kas ja mis ulatuses on nõukogu kohustatud võtma arvesse meetmeid, mis on liidu tasandil juba võetud, et parandada olukordi, millele taotlev liikmesriik viitab kui erandlikele asjaoludele. Selles osas viitan täna kohtuasjas C‑117/10 esitatud ettepaneku punktis 96 esitatud kaalutlustele, mille põhjal ma leian, et nõukogu on kohustatud võtma ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu alusel teostataval hindamisel vähemalt arvesse varasemaid meetmeid, mis on mõeldud spetsiaalselt nende olukordade vältimiseks, mis võiksid vaadeldava abi heakskiitmist õigustada ( 22 ), ilma et see tähendaks, et sel institutsioonil oleks kohustus kontrollida või oma otsuses nimetada kõiki õigusnorme, mis käsitletavat valdkonda reguleerivad.

45.

Käesoleval juhul ei nähtu vaidlustatud otsusest, et nõukogu oleks kontrollinud, kas Läti on ajutise raamistikuga pakutud võimalusi kasutanud ja milliseid tulemusi sellisel alusel toimunud sekkumised on andnud ( 23 ). Märgin siiski esiteks, et kuigi impordi piiratud otsetoetusel, millele komisjon viitab, oli eesmärgiks kriisi majanduslike tagajärgede leevendamine, ei olnud see suunatud spetsiaalselt põllumajandusettevõtete struktuuri parandamiseks mõeldud investeeringute stimuleerimiseks, ja teiseks võis seda anda ainult kuni 31. detsembrini 2010. Neil asjaoludel võis nõukogu minu arvates põhjendatult järeldada, et sihipärasem ja pikaajalisem sekkumine suudaks vajaduse korral ka koos teiste vahenditega nii aidata saavutada finantskriisi tagajärgede, eriti krediidi põllumajandustootjatele kättesaadavusega seotud raskuste leevendamise eesmärki kui ka adekvaatsemalt reageerida Läti põllumajanduse struktuursetele probleemidele. Kuigi minu arvates oleks nõukogu pidanud võtma vaidlustatud otsuses arvesse maapiirkondade tööpuudusega võitlemiseks mõeldud meetmeid, mis on ühenduse maaelu arengu poliitika raames sätestatud määrusega nr 1698/2005 ( 24 ), ei arva ma samuti, et selle tegemata jätmine oleks iseenesest piisav, et seada otsuse õiguspärasus kahtluse alla, võttes arvesse, et otsuse aluseks oli palju põhjendusi ja üldine hinnang teatavate asjaolude ajutisest kokkulangemisest põhjustatud olukorrale kõnealuses sektoris. Ühtlasi toonitan, et Läti ametiasutused loetlesid 3. detsembril 2009 nõukogule saadetud kirjas osaliselt põhjusi, miks nad leiavad, et need meetmed ei saa asendada kava, mille eesmärk on edendada põllumajandusmaa ostu põllumajandustootjate poolt. Ma ei arva aga, et nõukogul oleks konkreetne kohustus – nagu väidab komisjon – võtta arvesse määrust nr 1535/2007 ( 25 ), kuna tegemist on vahendiga, mis ei ole mõeldud konkreetselt otsuses nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Igal juhul on vaidlustatud otsusega heaks kiidetud abikava suunatud põllumajandusmaa ostmisse tehtavate investeeringute stimuleerimiseks ning järelikult toimib see muul tasandil kui see määrus.

46.

Viimaks väidab komisjon, et heakskiidetud meetmete kestus ja nende pikaajaline mõju (kuna tegemist on pikaajaliste laenude rahastamisega) muudavad need meetmed juba iseenesest ebaproportsionaalseks.

47.

Leian, et kuna nõukogule ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõiguga antud pädevus on erandlik, peab selle sätte alusel lubatud erand olema ajaliselt piiratud ja seda võib lubada ainult nii pikaks ajaks, kui otsuse aluseks toodud asjaolude parandamiseks on tingimata vaja ( 26 ). See tähendab, et kui ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõigu alusel tehtud otsus puudutab suhteliselt pika ajavahemiku jooksul rakendamiseks mõeldud abikava, nagu käesoleval juhul, siis tuleb nõukogul esitada põhjused, miks ta arvab, et see on vajalik, võttes arvesse asjaolusid, mis on selle kokkusobivaks tunnistamise põhjenduseks esitatud. Kuigi antud juhul on tõsi, et Läti ametiasutuste 27. novembri 2009. aasta kiri nõukogule ja vaidlustatud otsus viitavad vaid lühidalt põhjustele, miks peeti vajalikuks kiita vaidlusalune kava heaks nelja aasta pikkuseks perioodiks, võib need põhjused tuletada kontekstist, milles vaidlustatud otsus on tehtud, samuti heakskiidetud meetmete laadist, probleemidest, mille lahendamisele meetmed pidid kaasa aitama, ja taotletavatest eesmärkidest. Ka on nõukogu esitanud täiendavaid andmeid oma seisukohtades.

48.

Komisjoni etteheite sisu osas märgin, et see põhineb peamiselt nendingul, et vaidlustatud otsusega lubatud erandi kestus ja 2007.–2013. aasta põllumajandussuuniste ajaline kohaldamisala langevad kokku, mis hagejast institutsiooni väitel näitab, et nõukogu valitud lahendus vastab pigem soovile nende suuniste kohaldamine halvata kui soovile piirata erandi ulatus tuvastatud tasakaaluhälvete parandamiseks rangelt vajalikuga. Võttes selle kokkulangevuse küll teadmiseks, leian ma, et arvestades pikaajalisi eesmärke, mida tahetakse otsusega saavutada, ning majandus- ja finantskriisi mõju, mis samuti võib kesta pikka aega, millele selle otsuse kinnituseks viidati kui erandlikele asjaoludele, ei ole komisjonil õnnestunud tõendada, et kiites kõnealuse kava heaks kogu 1. jaanuari 2010. aasta ja 31. detsembri 2013. aasta vahele jäävaks ajavahemikuks, oleks nõukogu ilmselgelt ületanud talle ELTL artikli 108 lõike 2 kolmanda lõiguga antud kaalutlusõiguse piire.

49.

Eespool punktides 15–31 esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: