EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

29. juuni 2010(*)

Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangud terrorismivastaseks võitluseks – Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP – Määrus (EÜ) nr 2580/2001 – Artiklid 2 ja 3 – Organisatsiooni kandmine terroriaktidega seotud isikute, rühmituste ja üksuste loetellu – Organisatsiooni liikmete poolt annetuste kogumisest ning trükiväljaannete müügist saadud vahendite üleandmine sellele organisatsioonile

Kohtuasjas C‑550/09,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberlandesgericht Düsseldorfi (Saksamaa) 21. detsembri 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 29. detsembril 2009, kriminaalmenetluses

E ja

F-i

süüdistuses,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts (ettekandja), J.‑C. Bonichot, P. Lindh ja C. Toader, kohtunikud E. Juhász, G. Arestis, A. Borg Barthet, M. Ilešič, T. von Danwitz ja A. Arabadjiev,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: ametnik R. Şereş,

arvestades Euroopa Kohtu presidendi 1. märtsi 2010. aasta otsust kohaldada kohtuasja suhtes kiirendatud menetlust vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artiklile 23a ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104a esimesele lõigule,

arvestades kirjalikus menetluses ja 12. mai 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof, esindajad: V. Homann ja K. Lohse,

–        E, esindajad: Rechtsanwalt F. Hess ja Rechtsanwalt A. Nagler,

–        F, esindajad: Rechtsanwältin B. Eder ja Rechtsanwältin A. Pues,

–        Prantsusmaa valitsus, esindajad: E. Belliard, G. de Bergues ja L. Butel,

–        Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: Z. Kupcova, E. Finnegan ja R. Szostak,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: T. Scharf ja M. Konstantinidis,

olles ära kuulanud kohtujuristi seisukoha,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb esiteks küsimust, kas on kehtiv organisatsiooni Devrimci Halk Kurtulus Partisi‑Cephesi (DHKP‑C) kandmine nende isikute, rühmituste ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määrust (EÜ) nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks (EÜT L 344, lk 70; ELT eriväljaanne 18/01, lk 207), ning teiseks küsimust, kuidas tõlgendada selle määruse artikleid 2 ja 3.

2        Eelotsusetaotlus esitati praegu Saksamaal eelvangistuses viibiva E ja F-i (edaspidi koos „süüdistatavad”) vastu algatatud kriminaalmenetluse raames, milles neid süüdistatakse väidetavas kuulumises välismaal terrorirühmitusse ning määruse nr 2580/2001 artiklite 2 ja 3 rikkumises.

 Õiguslik raamistik

 Rahvusvaheline õigus

3        Pärast 11. septembri 2001. aastal New Yorgis, Washingtonis ja Pennsylvanias toimunud terrorirünnakuid võttis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu 28. septembril 2001 vastu resolutsiooni 1373 (2001).

4        Selle resolutsiooni preambulis on kinnitatud „vajadus[t] võidelda kooskõlas ÜRO hartaga kõigi vahenditega terroriaktide kui rahvusvahelist rahu ja julgeolekut ähvardavate ohtudega”. Selles on samuti rõhutatud riikide kohustust „anda panus rahvusvahelise koostöö heaks, võttes täiendavaid meetmeid, et oma territooriumil kõigi õiguspäraste vahenditega ennetada ja sanktsioneerida terroriaktide rahastamist ja ettevalmistamist”.

5        Nimetatud resolutsiooni punkti 1 kohaselt Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu:

„Otsustab, et kõik riigid:

a)      ennetavad ja sanktsioneerivad terroriaktide rahastamist;

b)      muudavad kriminaalkorras karistatavaks oma kodanike teostatud või oma territooriumil toimuva mis tahes rahaliste vahendite teadliku otsese või kaudse hankimise või kogumise selleks, et kasutada neid vahendeid terroriaktide toimepanekuks, või teades, et neid vahendeid kavatsetakse sel eesmärgil kasutada;

[…]

d)      keelavad oma kodanikel või oma territooriumil asuvatel isikutel või üksustel anda rahalisi vahendeid, muud finantsvara, majandusressursse või muid seotud teenuseid otse või kaudselt selliste isikute käsutusse, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes aitavad kaasa terroriaktide toimepanekule või osalevad nende toimepanekus, nendele isikutele kuuluvate või nende poolt otseselt või kaudselt kontrollitavate üksuste käsutusse ning nende isikute nimel või juhtimisel tegutsevate isikute ja üksuste käsutusse.”

 Ühised seisukohad 2001/931/ÜVJP ja 2002/340/ÜVJP

6        Euroopa Liidu Nõukogu võttis 27. detsembril 2001 vastu ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT L 344, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217).

7        Nimetatud ühise seisukoha põhjendustes 1, 2 ja 5 on sätestatud:

„(1)      Oma 21. septembri 2001. aasta erakorralisel istungil teatas Euroopa Ülemkogu, et terrorism esitab maailmale ja Euroopale tõelise väljakutse ja et terrorismivastane võitlus on Euroopa Liidu üks esmatähtsaid eesmärke.

(2)      28. septembril 2001 võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni 1373 (2001), millega nähakse ette ulatuslik strateegia terrorismi vastu võitlemiseks ja eeskätt terrorismi rahastamise tõkestamiseks.

[…]

(5)      Euroopa Liit peaks võtma ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) rakendamiseks lisameetmeid.”

8        Ühise seisukoha 2001/931 artikkel 1 sisaldab eeskätt järgmisi sätteid:

„1.      Käesolevat ühist seisukohta kohaldatakse järgmiste artiklite kohaselt isikute, rühmituste ja üksuste suhtes, kes osalevad terroriaktides ja on loetletud lisas.

2.      Käesoleva ühise seisukoha kohaldamisel hõlmab mõiste „terroriaktides osalevad isikud, rühmitused ja üksused”:

–        isikuid, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes osalevad terroriaktide toimepanekus või aitavad kaasa nende toimepanekule,

–        rühmitusi ja üksusi, keda sellised isikud kontrollivad otse või kaudselt, ja isiku[i]d, rühmitus[i] ja üksus[i], kes tegutsevad selliste isikute, rühmituste ja üksuste nimel või juhendusel, kaasa arvatud rahalised vahendid, mis tulenevad või mis saadakse varast, mida sellised isikud ja nendega seotud isikud, rühmitused ja üksused omavad või kontrollivad otse või kaudselt.

3.      Käesoleva ühise seisukoha kohaldamisel tähendab „terroriakt” järgmisi tahtlikke tegusid, mis oma laadi või seose tõttu võivad tõsiselt kahjustada mõnda riiki või rahvusvahelist organisatsiooni ja mida käsitletakse siseriiklikus õiguses õigusrikkumisena, kui nende eesmärk on:

[…]

iii)      tõsiselt tasakaalust välja viia või hävitada mõne riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poliitiline, põhiseaduslik, majanduslik või ühiskondlik kord:

[…]

k)      terrorirühmituse tegevuses osalemine, sealhulgas teabe või aineliste vahenditega varustamise või selle rühmituse tegevuse mis tahes viisil rahastamise teel, olles teadlik asjaolust, et selline osalemine aitab kaasa rühmituse kuritegudele.

[…]

4.      Lisas sisalduv loend koostatakse asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on asjaomaste isikute, rühmituste või üksuste suhtes teinud otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutuselevõtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. […]

Käesoleva lõike kohaldamisel tähendab „pädev asutus” kohtuorganit või kui kohtuorganitel ei ole käesoleva lõikega hõlmatud valdkonnas pädevust, kõnealuses valdkonnas samaväärset pädevat asutust.

[…]

6.      Lisa loendis sisalduvate isikute ja üksuste nimed vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga kuue kuu tagant läbi, tagamaks, et nende hoidmine loendis on põhjendatud.”

9        Nimetatud ühise seisukoha artikli 3 kohaselt „Euroopa Ühendus tagab talle Euroopa Ühenduse asutamislepinguga antud volituste piires, et lisas loetletud isikute, rühmituste ja üksuste käsutusse ei antaks otse ega kaudselt rahalisi vahendeid või muud vara ja et neil ei võimaldataks kasutada finants- või muid teenuseid”.

10      Sellel ühisel seisukohal on lisa, mis sisaldab „[artiklis] 1 osutatud isikute, rühmituste ja üksuste esime[st] loend[it]”. DHKP‑C‑d ei ole sellesse loendisse kantud.

11      Seda lisa muudeti nõukogu 2. mai 2002. aasta ühise seisukohaga 2002/340/ÜVJP, millega ajakohastati ühist seisukohta 2001/931 (EÜT L 116, lk 75).

12      Ühise seisukoha 2002/340 lisa 2. osa „Rühmitused ja üksused” punktis 19 on nimetatud „Revolutsiooniline Rahva Vabastusarmee/Rinne/Partei (DHKP‑C), (Devrimci Sol (Revolutsioonilised Vasakpoolsed), Dev Sol)”. See organisatsioon jäeti ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 6 nimetatud loendisse nõukogu järgnevate ühiste sisukohtadega, viimati nõukogu 22. detsembri 2009. aasta otsusega 2009/1004/ÜVJP, millega ajakohastatakse isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kohaldatakse ühise seisukoha 2001/931 artikleid 2, 3 ja 4 (ELT L 346, lk 58).

 Määrus nr 2580/2001

13      Määruse nr 2580/2001 põhjendused 2–5 sätestavad järgmist:

„(2)      Euroopa Ülemkogu teatas, et terrorismi rahastamise takistamine on terrorismivastases võitluses otsustavaks teguriks, ja kutsus nõukogu üles võtma vajalikke meetmeid terroristliku tegevuse igasuguse rahastamise takistamiseks.

(3)      ÜRO Julgeolekunõukogu otsustas 28. septembril 2001 resolutsiooniga 1373 (2001), et kõik riigid peaksid külmutama selliste isikute rahalised vahendid ja muud finantsvarad või majandusressursid, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte või kes osalevad terroriaktide toimepanekus või aitavad kaasa nende toimepanekule.

(4)      Lisaks otsustas julgeolekunõukogu võtta meetmeid, et keelata rahaliste vahendite ja muude finantsvarade või majandusressursside andmine selliste isikute käsutusse ning finants- ja muude rahastamisega seotud teenuste osutamine sellistele isikutele.

(5)      Ühenduse meetmed on vajalikud, et rakendada ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevaid aspekte.”

14      Määruse nr 2580/2001 artikkel 1 sätestab: „[k]äesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid.

1.      Rahalised vahendid, muud finantsvarad ja majandusressursid – igasugune vara, nii materiaalne kui mittemateriaalne, nii kinnis- kui vallasasi, olenemata selle saamisviisist […]

[…]

4.      Terroriakt – käesolevas määruses kohaldatakse ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP artikli 1 lõikes 3 toodud määratlust.

[…]”

15      Määruse nr 2580/2001 artikkel 2 näeb ette:

„1.      Välja arvatud artiklite 5 ja 6 kohaselt lubatud juhtudel:

a)      külmutatakse kõik lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvatele füüsilistele või juriidilistele isikutele, rühmitustele või üksustele kuuluvad või nende omanduses või valduses olevad rahalised vahendid, muud finantsvarad ja majandusressursid;

b)      rahalisi vahendeid, muid finantsvarasid ega majandusressursse ei anta otseselt ega kaudselt lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvate füüsiliste või juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse ega nende toetuseks.

[…]

3.      Nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühisseisukoha 2001/931/ÜVJP artikli 1 lõigetes 4, 5 ja 6 ettenähtud sätetega […]”

16      Määruse nr 2580/2001 artikli 3 lõike 1 kohaselt „[on keelatud] teadlikult ja tahtlikult osaleda niisuguses tegevuses, mille eesmärk on otseselt või kaudselt kõrvale hoida artikli 2 täitmisest”.

17      Määruse nr 2580/2001 artikkel 9 sätestab, et „[i]ga liikmesriik määrab kindlaks käesoleva määruse sätete rikkumise korral rakendatavad sanktsioonid”.

 Sätted, mis seonduvad DHKP‑C kandmisega määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu

18      Nõukogu 27. detsembri 2001. aasta otsuses 2001/927/EÜ, millega kehtestatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 ette nähtud loetelu (EÜT L 344, lk 83), kehtestati nende isikute, rühmituste ja üksuste esimene loetelu, kelle suhtes nimetatud määrust kohaldatakse. DHKP‑C‑d selles esimeses loetelus ei ole.

19      Nõukogu 2. mai 2002. aasta otsusega 2002/334/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2001/927 (EÜT L 116, lk 33)) artiklis 1 ajakohastati esimest korda nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes nimetatud määrust kohaldatakse. Selle ajakohastatud loetelu 2. osa „Rühmitused ja üksused” punktis 10 on nimetatud „Revolutsiooniline Rahva Vabastusarmee/Rinne/Partei (DHKP‑C), (Devrimci Sol (Revolutsioonilised Vasakpoolsed), Dev Sol)”.

20      DHKP‑C jäeti määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu järgmiste hilisemate sätetega:

–        nõukogu 17. juuni 2002. aasta otsuse 2002/460/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2002/334 (EÜT L 160, lk 26)) artikli 1 2. osa punkt 18;

–        nõukogu 28. oktoobri 2002. aasta otsuse 2002/848/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2002/460 (EÜT L 295, lk 12)) artikli 1 2. osa punkt 19;

–        nõukogu 12. detsembri 2002. aasta otsuse 2002/974/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2002/848 (EÜT L 337, lk 85)) artikli 1 2. osa punkt 20;

–        nõukogu 27. juuni 2003. aasta otsuse 2003/480/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2002/974 (ELT L 160, lk 81)) artikli 1 2. osa punkt 20;

–        nõukogu 12. septembri 2003. aasta otsuse 2003/646/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2003/480 (ELT L 229, lk 22)) artikli 1 2. osa punkt 20;

–        nõukogu 22. detsembri 2003. aasta otsuse 2003/902/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2003/646 (ELT L 340, lk 63)) artikli 1 2. osa punkt 21;

–        nõukogu 2. aprilli 2004. aasta otsuse 2004/306/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2003/902 (ELT L 99, lk 28; ELT eriväljaanne 18/03, lk 98)) artikli 1 2. osa punkt 22;

–        nõukogu 14. märtsi 205. aasta otsuse 2005/221/ÜVJP (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2004/306 (ELT L 69, lk 64)) artikli 1 2. osa punkt 23;

–        nõukogu 6. juuni 2005. aasta otsuse 2005/428/ÜVJP (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/221 (ELT L 144, lk 58)) artikli 1 2. osa punkt 22;

–        nõukogu 17. oktoobri 2005. aasta otsuse 2005/722/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/428 (ELT L 272, lk 15)) lisa 2. osa punkt 22;

–        nõukogu 29. novembri 2005. aasta otsuse 2005/848/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/722 (ELT L 314, lk 46)) artikli 1 2. osa punkt 23;

–        nõukogu 21. detsembri 2005. aasta otsuse 2005/930/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/848 (ELT L 340, lk 64)) artikli 1 2. osa punkt 24;

–        nõukogu 29. mai 2006. aasta otsuse 2006/379/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2005/930 (ELT L 144, lk 21)) artikli 1 2. osa punkt 25.

21      Nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsuse 2007/445/EÜ (millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ (ELT L 169, lk 58)) põhjenduse 3 kohaselt selgitas nõukogu kõigile sellistele isikutele, rühmitustele ja üksustele, kelle puhul see oli praktiliselt võimalik, oma põhjendustes, miks nad on kantud eeskätt otsuses 2006/379 esitatud loetellu.

22      Nagu tuleneb otsuse 2007/445 põhjendustest 4–6, teavitas nõukogu neid isikuid, rühmitusi ja üksusi 25. aprillil 2007 Euroopa Liidu Teatajas avaldatud teatises (ELT C 90, lk 1) sellest, et ta kavatseb nad määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu alles jätta ning samuti sellest, et neil on vajaduse korral võimalik taotleda nõukogu põhjendusi. Pärast loetelu täielikult läbivaatamist, võttes arvesse talle esitatud märkusi ja dokumente, järeldas nõukogu, et otsuse 2007/445 lisas loetletud isikud, rühmitused ja üksused on osalenud terroriaktides ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigete 2 ja 3 tähenduses, et pädev asutus võttis nende suhtes vastu otsuse nimetatud artikli 1 lõike 4 tähenduses ning et nende suhtes tuleks jätkata määruses nr 2580/2001 sätestatud eripiirangute kohaldamist.

23      Otsuse 2007/445 artikli 3 kohaselt „[jõustub k]äesolev otsus […] selle avaldamise päeval”. See avaldamine toimus 29. juunil 2007.

24      Nimetatud otsuse lisas esitatud loetelu – millega nimetatud otsuse artiklite 1 ja 2 kohaselt asendatakse eeskätt otsuse 2006/379 loetelu – 2. osa „Rühmitused ja üksused” punktis 25 on nimetatud DHKP‑C‑d.

25      See organisatsioon jäeti määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu nõukogu järgnevate otsustega, eeskätt nõukogu 20. detsembri 2007. aasta otsusega 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445 (ELT L 340, lk 100), ja nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsusega, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868 (ELT L 188, lk 21).

 Siseriiklik õigus

26      Selliste liidu aktide rikkumist nagu määrus nr 2580/2001 karistatakse väliskaubanduse seaduse (Außenwirtschaftsgesetz, edaspidi „AWG”) § 34 lõike 4 kohaselt kriminaalkorras nii selle sätte 11. detsembrist 1996 (Bundesgesetzblatt, edaspidi BGBl., 1996 I, lk 1850) kui ka 26. juunist 2006 (BGBl. 2006 I, lk 1386) kehtiva versiooni kohaselt.

 Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimused

27      Süüdistatavate vastu algatatud kriminaalmenetluse aluseks on Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof’i (edaspidi „Generalbundesanwalt”) 6. oktoobri 2009. aasta süüdistusakt, milles neid süüdistatakse kuulumises DHKP‑C‑sse alates 30. augustist 2002 kuni nende vahistamiseni 5. novembril 2008; DHKP‑C eesmärk on nimetatud akti kohaselt Türgi riigikorra muutmine relvastatud võitluse teel. Need asjaolud kujutavad endast nende eelvangistuse alust.

28      Süüdistusakti kohaselt korraldasid süüdistatavad, kelle ülesanne oli juhtida selle rühmituse geograafiliste alajaotuste (Bölge) tegevust Saksamaal, oma peamise ülesande raames, milleks oli hankida rühmitusele rahalisi vahendeid, kogu nende DHKP‑C‑sse kuulumise ajal iga-aastaseid annetuskampaaniaid DHKP‑C jaoks ja saatsid kogutud raha edasi kõige kõrgematele juhtivatele instantsidele. Lisaks sellele olevat nad mänginud otsustavat rolli ürituste korraldamises ja trükiväljaannete müügis; kõige eelneva eesmärk oli rahaliste vahendite kogumine DHKP‑C jaoks ning nad saatsid kogutud rahalised vahendid edasi DHKP‑C‑le. Süüdistatavad olid väidetavalt teadlikud sellest, et sel moel kogutud raha kasutati vähemalt osaliselt DHKP‑C terroristliku tegevuse rahastamiseks.

29      Süüdistusaktis käsitletaval ajavahemikul kogusid ja edastasid süüdistatavad DHKP‑C‑le vastavalt vähemalt 215 809 eurot ning vähemalt 105 051 eurot.

30      Kuivõrd Oberlandesgericht Düsseldorfil on kahtlusi seoses sellega, kas DHKP‑C kandmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu on kehtiv, ning samuti seoses nimetatud määruse tõlgendamisega, siis otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas […] määruse […] nr 2580/2001 […] artikli 2 alusel – võttes vajaduse korral arvesse […] otsusega 2007/445[…] muudetud menetlust – sellise organisatsiooni loetellu kandmist, kes ei ole teda puudutavaid otsuseid kohtus vaidlustanud, tuleb algusest peale pidada mõjusaks [wirksam] ka sellisel juhul, kui loetellu kandmisel rikuti põhilisi menetluslikke tagatisi?

2.      Kas […] määruse nr 2580/2001 […] artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et rahaliste vahendite, finantsvara või muude majandusressursside andmine selle määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvate juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse või kaasatus sellisesse tegevusse, mille eesmärk on hoida kõrvale sama määruse artikli 2 täitmisest, võib esineda ka juhul, kui nimetatud vahendeid hankiv isik on ise kõnealuse juriidilise isiku, rühmituse või üksuse liige?

3.      Kas […] määruse nr 2580/2001 […] artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et rahaliste vahendite, finantsvara või muude majandusressursside andmine selle määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetelus sisalduvate juriidiliste isikute, rühmituste või üksuste käsutusse või kaasatus sellisesse tegevusse, mille eesmärk on hoida kõrvale sama määruse artikli 2 täitmisest, võib esineda ka juhul, kui need vahendid on (kas või kaudselt) juba kõnealuse juriidilise isiku, rühmituse või üksuse käsutuses?”

 Menetlus Euroopa Kohtus

31      Huvitatud pooli teavitati 1. veebruaril 2010 eelotsusetaotlusest ning neile määrati kirjalike märkuste esitamiseks tähtaeg, mis möödus 15.–21. aprillil 2010. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule ja nimetatud pooltele teatati selle teavitamise raames Euroopa Kohtu otsusest menetleda käesolevat eelotsusetaotlust eelisjärjekorras.

32      5. veebruari 2010. aasta eraldiseisva aktiga, mis jõudis Euroopa Kohtu kantseleisse 11. veebruaril 2010, palus eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul kohaldada käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kiirendatud menetlust. Oma taotluse toetuseks viitas ta sellele, et ta oli 15. jaanuari 2010. aasta kohtumäärusega algatanud süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse ning määranud kohtuistungite toimumise ajaks ajavahemiku 11. märtsist 31. augustini 2010. Ta väidab, et arvestades selle kriminaalmenetluse ettenähtava kestusega ning samuti eelotsuse küsimuste tähtsusega põhikohtuasja lahendamisel, esineb erakorraliselt kiireloomuline vajadus võtta nende küsimuste kohta seisukoht.

33      Euroopa Kohtu presidendi 1. märtsi 2010. aasta määrusega otsustati kohaldada käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kiirendatud menetlust.

 Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

34      E vaidlustab eelotsusetaotluse vastuvõetavuse väites, et Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse esitanud kohtu asjaomase koja koosseis oli õigusvastane.

35      Selle kohta tuleb märkida, et kui eelotsusetaotluse on esitanud kohus ELTL artikli 267 tähenduses, ei pea Euroopa Kohus põhimõtteliselt kontrollima, kas otsus eelotsusetaotlus esitada on vastu võetud kohtukorraldust ja ‑menetlust reguleerivatele siseriiklike õigusnormide kohaselt.

36      Sellest tulenevalt on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

 Eelotsuse küsimused

 Esimene küsimus

37      Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas DHKP‑C kandmist määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu, mida viimane ei ole kohtus vaidlustanud, tuleb algusest peale pidada mõjusaks, vaatamata sellele, et algsel loetellu kandmisel rikuti põhilisi menetluslikke tagatisi.

38      Eelotsusetaotluses sisalduvatest viidetest tuleneb, et nende tagatiste hulgas peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eeskätt silmas ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendamiskohustust. Süüdistatavate esitatud vastuväidetest põhjustatud siseriikliku kohtu kahtlused nimetatud loetellu kandmise kehtivuse osas seoses selle kohustusega tulenevad kohtuotsustest, millega Üldkohus tühistas mitme isiku, rühmituse või üksuse kandmise nimetatud loetellu eeskätt põhjendusel, et nõukogu ei olnud vaidlustatud otsustes neid eri kandeid põhjendanud ning et seetõttu oli sisulise kohtuliku kontrolli teostamine võimatu (Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665; 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑47/03: Sison vs. Nõukogu; 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑327/03: Al-Aqsa vs. Nõukogu; 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑229/02: PKK vs. nõukogu ning 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑253/04: Kongra-Gel jt vs. nõukogu).

39      Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on selles kontekstis kahtlusi, kas vaatamata asjaolule, et DHKP‑C ei ole taotlenud oma määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kandmise tühistamist, tuleb asuda põhjenduste samasuse tõttu seisukohale, et nõukogu otsused on tühised osas, milles asjaomane organisatsioon kanti nimetatud loetellu ning hiljem sinna jäeti.

40      Tal on kahtlusi ka seoses otsuse 2007/445 mõjuga, arvestades süüdistusaktis sisalduvat väidet, mille kohaselt DHKP‑C kandmine nimetatud loetellu muudeti tagasiulatuvalt õiguspäraseks menetlusega, mida nõukogu selle otsuse vastuvõtmisel järgis ning mille raames esitati sellise kande põhjendused.

41      Seega tuleb esimesele küsimusele vastamiseks uurida ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustust, arvestades DHKP‑C määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kandmise ning sinna jätmise kehtivust; loetellu kandmine ja sinna jätmine tulenevad käesoleva kohtuotsuse punktis 20 esitatud sätetest, mis katavad üksteisele järgnevalt ajavahemiku 30. augustist 2002 – süüdistusaktis süüks pandava käitumise alguskuupäev – kuni 28. juunini 2007 – otsuse 2007/445 jõustumisele eelnev päev (edaspidi „DHKP‑C määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kandmine ja sinna jätmine 29. juunile 2007 eelneval ajavahemikul”).

42      Seevastu, nagu arvavad kõik Euroopa Kohtule märkusi esitanud pooled peale F-i, ei käsitle esimene küsimus DHKP‑C otsusega 2007/445 ning käesoleva kohtuotsuse punktis 25 nimetatud nõukogu järgnevate otsustega määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kandmise kehtivust. Vastupidi F-i seisukohale ei käsitle see küsimus ka määruse nr 2580/2001 kehtivust.

43      Sissejuhatuseks tuleb rõhutada asjaolu, et erinevalt kohtuasjadest, milles tehti 3. septembri 2008. aasta otsus (liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation, EKL 2008, lk I‑6351) ning mis käsitlesid apellantide rahaliste vahendite külmutamise meedet, toetutakse siin sätetele, mille kehtivust käesolevas eelotsusetaotluses uurida palutakse, seoses süüdistusega määruse nr 2580/2001 rikkumise kohta, mis on kohaldatava siseriikliku õiguse kohaselt kriminaalkorras karistatav vabaduskaotusega.

44      Selles kontekstis tuleb rõhutada, et liit on õigusel rajanev liit, mille raames kontrollitakse selle institutsioonide aktide kooskõla eeskätt ELT lepinguga ja õiguse üldpõhimõtetega. Nimetatud leping loob täieliku õiguskaitsevahendite ja menetluste süsteemi, millega antakse Euroopa Kohtule õigus kontrollida liidu institutsioonide aktide õiguspärasust (vt selle kohta 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑6677, punktid 38 ja 40, ning eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 281).

45      Sellest tuleneb, et igal poolel on siseriikliku menetluse raames õigus tugineda asja menetlevas kohtus selliste liidu aktide sätete tühisusele, mis on tema vastu võetud siseriikliku otsuse või akti aluseks, ning suunata nimetatud kohut, kes ei ole ise pädev sellist tühisust tuvastama, esitama Euroopa Kohtule sellekohase küsimuse eelotsusetaotluse abil (vt selle kohta 15. veebruari 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑239/99: Nachi Europe, EKL 2001, lk I‑1197, punkt 35, ning eespool viidatud kohtuotsus Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, punkt 40).

46      Selle õiguse tunnustamine eeldab siiski seda, et nimetatud poolel ei olnud õigust esitada ELTL artikli 263 alusel hagi nimetatud sätete vastu, mille tagajärgi ta kannatab, ilma et tal oleks olnud võimalik taotleda nende tühistamist (vt selle kohta 9. märtsi 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑188/92: TWD Textilwerke Deggendorf, EKL 1994, lk I‑833, punkt 23, ja eespool viidatud kohtuotsus Nachi Europe, punkt 36).

47      Põhikohtuasjas aitab DHKP‑C määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kandmine ja sinna jätmine 29. juunile 2007 eelneval ajavahemikul koostoimes selle määrusega AWG § 34 lõike 4 alusel põhistada asjaomase ajavahemiku osas süüdistusakti, mis süüdistatavate vastu esitati.

48      Seega tuleb kontrollida, kas süüdistatavate poolt sellise loetellu kandmise ja sinna jätmise vastu esitatud tühistamishagi oleks olnud kaheldamatult vastuvõetav (vt selle kohta 2. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑343/07: Bavaria ja Bavaria Italia, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 40).

49      Selles kohta tuleb märkida, et süüdistatavad ei ole otseselt puudutatud loetellu kandmisest ja sinna jätmisest, sest see puudutab tegelikult ainult DHKP‑C‑d. Lisaks sellele ei leidu eelotsusetaotluses ühtegi viidet, mis võimaldaks tuvastada, et süüdistatavate funktsioon DHKP‑C raames oleks andnud neile õiguse esindada seda organisatsiooni liidu kohtule esitatud tühistamishagi raames.

50      Lisaks ei saa asuda seisukohale, et süüdistatavad olid kõnealusest loetellu kandmisest ja sinna jätmisest kaheldamatult „otseselt ja isiklikult puuduta[tud]” EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses, mis oli asjaomasel ajavahemikul kohaldatav.

51      Nimelt on selline loetellu kandmine ja sinna jätmine sarnaselt määrusega nr 2580/2001 üldkohaldatav. See aitab koostoimes määrusega sundida teatud määramata arvu isikuid järgima DHKP‑C suhtes võetud eripiiranguid (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punktid 241–244).

52      Sellest tuleneb, et – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – erinevalt DHKP‑C‑st ei olnud süüdistatavatel vaieldamatult õigust esitada nimetatud loetellu kandmise ja sinna jätmise vastu tühistamishagi EÜ artikli 230 alusel.

53      Mis aga puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 20 määratletud sätete kehtivuse hindamist ELTL artiklis 296 kehtestatud põhjendamiskohustust arvestades, siis tuleb märkida, et nimetatud kohustus on kohaldatav sellise loetellu kandmise ja sinna jätmise puhul, nagu on kõne all põhikohtuasjas; seda asjaolu ei seadnud muu seas kahtluse alla ükski Euroopa Kohtu menetluses osalenud pooltest.

54      Selle kohustuse eesmärk on esiteks võimaldada seda, et huvitatud isikud oleksid kehtestatud sätte põhjendatuse hindamise eesmärgil teadlikud selle põhjendustest ning teiseks võimaldada pädeval kohtul oma kontrolli teostada (vt selle kohta 23. veebruari 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑346/03 ja C‑529/03: Atzeni jt, EKL 2006, lk I‑1875, punkt 73, ning 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑370/07: komisjon vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 37).

55      Nagu nõukogu kinnitas kohtuistungil, ei olnud käesoleval juhul ühelegi käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud sätetest lisatud põhjendusi seoses määruse nr 2580/2001 DHKP‑C suhtes kohaldamise seaduslike tingimustega, eeskätt seoses pädeva asutuse võetud otsuse olemasoluga ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses; samuti ei olnud neile lisatud spetsiifilisi ja konkreetseid põhjuseid, miks nõukogu oli seisukohal, et DHKP‑C kandmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu või sinna jätmine oli põhjendatud.

56      Seega ei olnud süüdistatavate käsutuses 29. juunile 2007 eelnenud ajavahemikul DHKP‑C kõnealuse määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kandmise ja sinna jätmise põhjendatuse kontrollimiseks vajalikke andmeid, eeskätt ei olnud neil võimalik kontrollida kõnealuse loetellu kandmise ja sinna jätmise aluseks olnud tõendite täpsust ja asjakohasust, samas kui just nimelt asjaomasesse loetellu kandmine ning sinna jätmine aitas põhistada nende vastu esitatud süüdistusakti. Kohtuistungil tunnistas nõukogu, et sellist loetellu kandmist ja sinna jätmist põhjendavate tõendite teadmise õigus on ka nimetatud süüdistatavatel.

57      Nimetatud loetellu kandmise ja sinna jätmise põhjendamatus takistab ka asjakohase kohtuliku kontrolli teostamist selle sisulise õiguspärasuse üle, mis seisneb eeskätt loetellu kandmise ja sinna jätmise põhjendamiseks esitatud asjaolude, tõendite ja teabe kontrollimises. Nagu rõhutas F kohtuistungil, on sellise kontrolli teostamise võimalus aga vältimatult vajalik selleks, et oleks võimalik tagada õiglane tasakaal rahvusvahelise terrorismi vastase võitluse nõuete ning põhivabaduste ja -õiguste vahel.

58      Generalbundesanwalt leiab siiski, et kuigi DHKP‑C kandmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu ei olnud 29. juunile 2007 eelneval ajavahemikul kehtiv, muudeti nimetatud loetellu kandmine igal juhul tagasiulatuvalt kehtivaks otsuse 2007/445 vastuvõtmisel järgitud menetlusega, mille raames esitati sellise kande põhjendused.

59      Kuid isegi eeldusel, et otsust 2007/445 vastu võttes soovis nõukogu heastada kõnealusesse loetellu kandmise ja sinna jätmise põhjenduste puudumist 29. juunile 2007 eelneval ajavahemikul, ei oleks see otsus saanud mingil juhul olla koostoimes AWG § 34 lõikega 4 aluseks kriminaalkorras süüdimõistmisele sel ajavahemikul toimepandud tegude eest; vastasel juhul oleks eiratud sellist laadi süüdimõistmise aluseks olevate sätete tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtet (vt analoogia alusel 10. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 63/83: Kirk, EKL 1984, lk 2689, punktid 21 ja 22; 13. novembri 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑331/88: Fedesa jt, EKL 1990, lk I‑4023, punkt 44, ning 3. mai 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑387/02, C‑391/02 ja C‑403/02: Berlusconi jt, EKL 2005, lk I‑3565, punktid 74–78).

60      Nimelt, kui otsusega 2007/445 oleks põhikohtumenetlusega seoses võimalik esitada põhjendused käesoleva kohtuotsuse punktis 20 määratletud otsuste jaoks, mis olid 29. juunile 2007 eelneval ajavahemikul tühised, aitaks see tegelikult kaasa kriminaalkorras süüdimõistmise põhistamisele nimetatud ajavahemikul toimepandud tegude eest, vaatamata sellele, et esimesena nimetatud otsust asjaomasel ajavahemikul olemas ei olnud.

61      Neil asjaoludel peab siseriiklik kohus jätma põhikohtumenetluse raames kohaldamata käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud sätted, mis ei saa seega kaasa aidata süüdistatavate vastu algatatud kriminaalmenetluse põhistamisele seoses 29. juunile 2007 eelneva ajavahemikuga.

62      Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata, et DHKP‑C kandmine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu on tühine ning sellest tulenevalt ei saa see aidata kaasa selle määruse väidetava rikkumise eest kriminaalkorras süüdimõistmise põhistamisele 29. juunile 2007 eelneva ajavahemiku osas.

 Teine ja kolmas küsimus

63      Teise ja kolmanda küsimusega, mida on sobilik uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas määruse nr 2580/2001 artikleid 2 ja 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega peetakse silmas selle määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kantud juriidilisele isikule, rühmitusele või üksusele selliste rahaliste vahendite, muu finantsvara või majandusressursside üleandmist kõnealuse juriidilise isiku, rühmituse või üksuse liikme poolt, mis on kogutud või saadud isikutelt, kes ei ole juriidilise isiku, rühmituse või üksuse liikmed.

64      Arvestades eelotsusetaotluses sisalduva teabega, soovitakse nende kahe küsimusega teada, kas sellised toimingud nagu need, mille abil süüdistatavad andsid DHKP‑C liikmetena viimasele ning täpsemalt selle kõige kõrgematele juhtivatele instantsidele üle kolmandatelt isikutelt iga-aastaste annetuskampaaniate, meeleavalduste ning trükiväljaannete müügi raames saadud rahalised vahendid, tähendavad seda, et kõnealused rahalised vahendid anti nimetatud organisatsiooni käsutusse määruse nr 2580/2001 tähenduses.

65      Seoses sellega tuleb kohe alustuseks ja Prantsuse valitsusega sarnaselt märkida, et miski selle määruse artiklite 2 ja 3 sõnastuses ei võimalda asuda seisukohale, et kõnealused sätted ei ole sellist laadi toimingute suhtes kohaldatavad.

66      Vastupidi, määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 1 punktis b kehtestatud keeld on sõnastatud erakordselt laialt (vt analoogia alusel 11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑117/06: Möllendorf ja Möllendorf‑Niehuus, EKL 2007, lk I‑8361, punkt 50).

67      Väljendi „käsutusse [andma]” tähendus on lai, see hõlmab kõiki neid toiminguid, mis on vajalikud selleks, et määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kantud isikul, rühmitusel või üksusel tekiks tõepoolest õigus käsutada täieõiguslikult asjaomaseid rahalisi vahendeid, muud finantsvara või majandusressursse (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Möllendorf ja Möllendorf‑Niehuus, punkt 51).

68      Selline tähendus on sõltumatu sellest, kas kõnealuse käsutusseandmise toimingu tegija ja adressaadi vahel esinevad suhted või mitte. Nagu märkis Generalbundesanwalt ja vastupidi F-i kaitstavale seisukohale ei sisalda määrus nr 2580/2001 oma eri keeleversioonides ühtegi elementi, mis välistaks sellest tähendusest kõnealuses loetelus sisalduva organisatsiooni liikme poolt sellele organisatsioonile rahaliste vahendite üleandmise kui sellise.

69      Mõistel „rahalised vahendid ja muu finantsvara või majandusressursid” määruse nr 2580/2001 tähenduses on nimetatud määruse artikli 1 punktis 1 antud määratlusega arvestades samuti lai tähendus, mis hõlmab igasugust vara, olenemata selle saamisviisist. Seoses sellega ei ole tähtsust asjaolul, kas tegemist on omavahenditega või kolmandate isikute käest kogutud või neilt saadud vahenditega.

70      On oluline lisada, et määruse nr 2580/2001 tõlgendamisel tuleb arvestada ühise seisukoha 2001/931 teksti ja eesmärgiga, mida kõnealuse määrusega vastavalt selle põhjendusele 5 rakendatakse.

71      Kuid selle ühise seisukoha artiklis 3 sätestatud keeld on sõnastatud samu üldisi mõisteid kasutades, kui on määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 1 punktis b kasutatud mõisted. Lisaks annab selle ühise seisukoha artikli 1 lõige 3, millele kõnealuse määruse artikli 1 punkt 4 viitab, mõistele „terroriakt” laia tähenduse, mis hõlmab selle punkti iii alapunkti k kohaselt terrorirühmituse „tegevuse mis tahes viisil rahastamis[t]”.

72      Nagu märkis Euroopa Komisjon, on määruse nr 2580/2001 tõlgendamisel vaja arvestada ka resolutsiooni 1373 (2001) sõnastuse ja eesmärgiga, millele viitab kõnealuse määruse põhjendus 3 (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Möllendorf ja Möllendorf‑Niehuus, punkt 54, ning 29. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑340/05: M jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 45).

73      Nimetatud resolutsiooni punkti 1 alapunktis d on sätestatud üldine keeld anda eeskätt rahalisi vahendeid selliste isikute või üksuste käsutusse, kes panevad toime või üritavad toime panna terroriakte. Sama resolutsiooni punkti 1 alapunktis b on lisaks ette nähtud, et riigid „muudavad kriminaalkorras karistatavaks oma kodanike teostatud või oma territooriumil toimuva mis tahes rahaliste vahendite teadliku otsese või kaudse hankimise või kogumise selleks, et kasutada neid vahendeid terroriaktide toimepanekuks, või teades, et neid vahendeid kavatsetakse sel eesmärgil kasutada”.

74      Käesoleva kohtuotsuse punktides 71 ja 73 viidatud sätete lai ning ühetähenduslik sõnastus kinnitab seda, et määruse nr 2580/2001 artikli 3 lõike 1 punkt b hõlmab sellist tegevust, nagu peetakse silmas teises ja kolmandas küsimuses.

75      Nagu märkis komisjon, ei sea eespool toodud analüüsi kahtluse alla süüdistatavate väide, et kui kõnealused vahendid olid nende käsutuses, olid need kaudselt juba ka DHKP‑C käsutuses, mistõttu nende hilisem edasiandmine selle organisatsiooni juhtivatele instantsidele ei kujutanud endast vahendite nimetatud organisatsiooni käsutusse andmist määruse nr 2580/2001 tähenduses.

76      Nimelt, arvestades eeskätt DHKP‑C struktuuriga, mis vastavalt Generalbundesanwalti kohtuistungil esitatud väidetele koosneb keskjuhtimisorganitest ning neljast põhiüksusest, mis omakorda koosnevad riiklikest, piirkondlikest ja kohalikest allüksustest, siis ei ole asjaolu, et kõnealuse organisatsiooni liikmete käsutuses on sellistelt isikutelt, kes ei ole organisatsiooni liikmed, saadud rahalised vahendid, piisav asumaks seisukohale, et nimetatud rahalised vahendid on määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 silmas peetud loetelus nimetatud organisatsiooni esindavate juhtimisorganite endi käsutuses. Käesoleval juhul oli kõnealuste vahendite üleandmine nimetatud instantsidele vajalik selleks, et DHKP‑C‑l tekiks tõepoolest õigus – mida tal seni ei olnud – käsutada neid täieõiguslikult oma eesmärkide saavutamiseks.

77      Mis puudutab asjaolu, millele süüdistatavad tuginevad ja mis seisneb selles, et ei ole tõendatud, et DHKP‑C kasutas üleantud rahalisi vahendeid tõepoolest oma terroristliku tegevuse rahastamiseks, siis tuleb rõhutada, et nii määruse nr 2280/2001 artikli 1 punktis 1 sisalduv määratlus kui ka määruse artikli 2 lõike 1 punkti b sõnastus muudavad selle väite asjakohatuks. Selle määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kantud organisatsiooni käsutusse antud rahalised vahendid tingivad iseenesest ohu, et neid rahalisi vahendeid kasutatakse kuritarvitavalt nimetatud tegevuse toetamiseks (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus M jt, punkt 57). Sellist käsutusseandmist peetakse seega silmas nimetatud artikli 2 lõike1 punktis b sätestatud keeluga ja see on kriminaalkorras karistatav vastavalt kohaldatavale siseriiklikule õigusele ning seda sõltumata sellest, kas on tõendatud, et asjaomane organisatsioon kasutas nimetatud rahalisi vahendeid tõepoolest sellist laadi tegevuse jaoks.

78      Euroopa Kohtule esitatud märkustes väidab F ka seda, et asjaolu, et erinevalt resolutsioonist 1373 (2001) ei ole ühises seisukohas 2001/931 ega määruses nr 2580/2001 silmas peetud rahaliste vahendite kogumist sellise isiku, rühmituse või üksuse tarvis, kes on kantud kõnealuse määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu, annab tunnistust liidu seadusandja tahtest jätta sellist laadi tegevus välja kõnealuse määruse kohaldamisalast.

79      Nagu tuleneb eelotsusetaotlusest ning nagu kinnitas Generalbundesanwalt kohtuistungil, ei tugine süüdistusakt siiski mitte rahaliste vahendite kogumisele kui sellisele, vaid sellest tegevusest tuleneva tulu edasiandmisele organisatsioonile, mille liikmed süüdistatavad on.

80      Eelnevaid kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas selle määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kantud juriidilisele isikule, rühmitusele või üksusele selle juriidilise isiku, rühmituse või üksuse liikme poolt selliste rahaliste vahendite, muu finantsvara või majandusressursside üleandmist, mis on kogutud või saadud isikutelt, kes ei ole liikmed.

 Kohtukulud

81      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Devrimci Halk Kurtulus Partisi‑Cephesi (DHKP‑C) kandmine nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu on tühine ning sellest tulenevalt ei saa see aidata kaasa selle määruse väidetava rikkumise eest kriminaalkorras süüdimõistmise põhistamisele 29. juunile 2007 eelnevat ajavahemikku puudutavalt.

2.      Määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega peetakse silmas selle määruse artikli 2 lõikes 3 nimetatud loetellu kantud juriidilisele isikule, rühmitusele või üksusele selle juriidilise isiku, rühmituse või üksuse liikme poolt selliste rahaliste vahendite, muu finantsvara või majandusressursside üleandmist, mis on kogutud või saadud isikutelt, kes ei ole liikmed.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: saksa.