Kohtuasi C‑234/09

Skatteministeriet

versus

DSV Road A/S

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Vestre Landsret)

Ühenduse tolliseadustik – Määrus (EMÜ) nr 2913/92 – Artikli 204 lõike 1 punkt a – Määrus (EMÜ) nr 2454/93 – Artikkel 859 – Välistransiidiprotseduur – Volitatud kaubasaatja – Tollivõla tekkimine – Transiididokument olematule kaubale

Kohtuotsuse kokkuvõte

Tolliliit – Välistransiidiprotseduur

(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 204 lõike 1 punkt a)

Määruse nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud määrusega nr 648/2005) artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et seda ei kohaldata niisuguse olukorra suhtes, kus volitatud kaubasaatja algatas eksimuse tõttu ühe ja sama kauba suhtes kaks välistransiidiprotseduuri, kuna olematut kaupa puudutav üleliigne transiidiprotseduur ei saa nimetatud sätte alusel tollivõlga tekitada.

Eksimus, mis seisneb kahe välistransiidiprotseduuri algatamises ühe ja sama kauba suhtes, ei saa oma laadi poolest kahjustata nimetatud artikli 204 aluseks olevat eesmärki, mis õigustaks tollivõla tekkimist. Mis esiteks puutub eesmärki ennetada ohtu, et ühendusevälised kaubad viiakse liidu tolliterritooriumil ilma tollivormistuseta vabasse ringlusse, siis tuleb tõdeda, et olematu kauba kohta algatatud välistransiidiprotseduuri puhul ei ole mingisugust ohtu, et niisugune kaup viiakse ilma tollivormistuseta vabasse ringlusse, mis võiks tekitada ebaausat konkurentsi ja rahalise kahju ohu. Teiseks ei saa niisugusel juhul, kui välistransiidiprotseduur ei vasta mõnele olemasolevale kaubale, olla kahjustatud eesmärk tagada kõnealust tolliprotseduuri reguleerivate normide hoolas kohaldamine. Seda protseduuri ei olegi võimalik nõuetekohaselt rakendada, kui see puudutab olematut kaupa. Eeltoodu kehtib veelgi enam, kui kohustus esitada sihttolliasutusele kaup – juhul, kui eksimuse tõttu algatatud transiidiprotseduuris viidatud kaupa ei ole olemas – tähendab seda, et printsipaal peab vastuolus ultra posse nemo obligatur põhimõttega täitma kohustuse, mida ta täita ei saa.

(vt punktid 32–34, 37, 38 ning resolutsioon)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

15. juuli 2010(*)

Ühenduse tolliseadustik – Määrus (EMÜ) nr 2913/92 – Artikli 204 lõike 1 punkt a – Määrus (EMÜ) nr 2454/93 – Artikkel 859 – Välistransiidiprotseduur – Volitatud kaubasaatja – Tollivõla tekkimine – Transiididokument olematule kaubale

Kohtuasjas C‑234/09,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Vestre Landsreti (Taani) 24. juuni 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 26. juunil 2009, menetluses

Skatteministeriet

versus

DSV Road A/S,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud R. Silva de Lapuerta, G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz (ettekandja),

kohtujurist: N. Jääskinen,

kohtusekretär: ametnik C. Strömholm,

arvestades kirjalikus menetluses ja 22. aprilli 2010. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        DSV Road A/S, esindajad: advokat A. Hedetoft ja advokat L. Kjær,

–        Taani valitsus, esindaja: R. Holdgaard, keda abistas advokat P. Biering,

–        Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: C. Hornstrup Bengtsson, B.‑R. Killmann ja H. Støvlbæk,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 648/2005 (ELT L 117, lk 13; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 204 lõike 1 punkti a tõlgendamist.

2        Taotlus esitati Skatteministerieti (maksuministeerium) ja DSV Road A/S‑i (edaspidi „DSV”) vahelises kohtuvaidluses seoses tagajärgedega, mis tekkisid selle tõttu, et ühe ja sama kauba suhtes oli algatatud kaks välistransiidiprotseduuri.

 Õiguslik raamistik

3        Tolliseadustiku artikkel 1 sätestab:

„Tollieeskirjad koosnevad käesolevast seadustikust ja ühenduse tasandil või siseriiklikult nende eeskirjade rakendamiseks vastuvõetud sätetest. Käesolevat seadustikku kohaldatakse, ilma et see piiraks teistes valdkondades ettenähtud erinormide kohaldamist:

–                 ühenduse ja kolmandate riikide vahelise kaubanduse suhtes,

–                 Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus, Euroopa Majandusühenduse asutamislepingus ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingus hõlmatud kaupade suhtes.”

4        Tolliseadustiku artikli 4 punktid 9 ja 10 sätestavad:

„Käesolevas seadustikus kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

9)      tollivõlg – isiku kohustus tasuda imporditollimaksu (tollivõlg impordil) või eksporditollimaksu (tollivõlg ekspordil) summa, mis kehtivate ühenduse õigusaktide alusel tuleb konkreetsetelt kaupadelt tasuda;

10)      imporditollimaks:

–        tollimaks ja samaväärse toimega maks, mis tuleb tasuda seoses kauba impordiga,

–        põllumajandusmaks ja muu impordimaks, mis on kehtestatud ühise põllumajanduspoliitika raames või teatavate põllumajandustoodete töötlemisel saadud kauba suhtes kohaldatava erikorra alusel”.

5        Tolliseadustiku artikli 91 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Välistransiidiprotseduur võimaldab ühenduse tolliterritooriumil ühest punktist teise liikuda järgmistel kaupadel:

a)      ühenduseväline kaup, ilma et selle suhtes kohaldataks imporditollimaksu ja muid makse või kaubanduspoliitilisi meetmeid;

[…]”

6        Tolliseadustiku artikkel 92 näeb ette:

„1.      Välistransiidiprotseduur lõpetatakse ja tolliprotseduuri haldaja kohustused loetakse täidetuks, kui protseduurile suunatud kaup ja nõutavad dokumendid esitatakse sihtkoha tolliasutuses kooskõlas kõnealust protseduuri reguleerivate sätetega.

2.      Toll lõpetab protseduuri, kui tolliametnikud saavad lähtetolliasutuses ja sihttolliasutuses olevate andmete võrdlemise põhjal kinnitada, et protseduur on nõuetekohaselt lõppenud.”

7        Tolliseadustiku artikli 96 lõige 1 näeb ette:

„1.      Printsipaal on ühenduse välistransiidiprotseduuri haldaja. Printsipaal vastutab:

a)      kauba puutumatul kujul esitamise eest sihtkohariigi tolliasutusele ettenähtud tähtaja jooksul, pöörates asjakohast tähelepanu meetmetele, mis toll on võtnud kauba identifitseeritavuse tagamiseks;

b)      ühenduse transiidiprotseduuriga seotud sätete järgimise eest.

[…]”

8        Tolliseadustiku artikli 204 lõige 1 sätestab:

„1.      Tollivõlg impordil tekib, kui ei täideta:

a)      kohustust, mis tuleneb sellise kauba ajutisest ladustamisest, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, või tolliprotseduuri kasutamisest, millele nimetatud kaup on suunatud, või

[…]

välja arvatud artiklis 203 nimetatud juhtudel, kui ei tehta kindlaks, et nimetatud kohustuste ja tingimuste eiramine ei avalda ajutise ladustamise või muu kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

[…]”

9        Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele nr 2913/92 (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), mida on muudetud komisjoni 18. detsembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 2286/2003 (ELT L 343, lk 1; ELT eriväljaanne 02/15, lk 118; edaspidi „rakendusmäärus”), artikkel 859 näeb ette:

„Järgmisi eiramisi käsitatakse [tolli]seadustiku artikli 204 lõike 1 tähenduses eiramistena, mis ei mõjuta oluliselt ajutise ladustamise või tolliprotseduuri käiku, kui:

–        nende abil ei üritata kaupa ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja viia,

–        need ei kujuta endast asjaomase isiku poolset ilmset hooletust ja

–        kõik kauba olukorra lahendamiseks vajalikud formaalsused täidetakse tagantjärele:

[…]

2)      transiidiprotseduurile suunatud kauba puhul mõne nimetatud protseduuri kasutamisest tuleneva kohustuse täitmatajätmine, kusjuures on täidetud järgmised tingimused:

a)      protseduurile suunatud kaup esitati tegelikult sihttolliasutuses puutumatul kujul;

b)      sihttolliasutus on suutnud tõendada, et transiitveo lõpus on kaubale määratud tollikäitlusviis või kaup on ajutiselt ladustatud;

c)      artikli 356 alusel sätestatud tähtajast ei ole kinni peetud ning kõnesoleva artikli lõiget 3 ei kohaldata, kuid kaup on sellest olenemata sihttolliasutuses esitatud mõistliku aja jooksul;

[…]”

10      Rakendusmääruse artikli 860 kohaselt loeb „[t]oll […] tollivõla tekkinuks [tolli]seadustiku artikli 204 lõike 1 alusel, kui isik, kes oleks võlgnik, ei tõenda, et artiklis 859 sätestatud tingimused on täidetud”.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

11      DSV on Taani transpordi‑ ja logistikaettevõtja, kellel on vastavalt rakendusmääruse artikli 372 lõike 1 punktile e volitatud kaubasaatja staatus.

12      Volitatud kaubasaatja staatus võimaldab DSV‑l rakendada välistransiidiprotseduurile suunatud kaubale lihtsustatud protseduuri. Nii ei pea volitatud kaubasaatja lähtetolliasutuses kaupa füüsiliselt ette näitama. Ta peab vaid enne kauba ärasaatmist registreerima maksukeskuses uue transiidi andmevahetussüsteemi (liikmesriikidevahelise kaubaveo veebipõhine andmetöötlussüsteem, edaspidi „NCTS”) kaudu elektrooniliselt ühenduse transiidi taotluse.

13      Euroopa Komisjoni selgituste kohaselt koosneb lihtsustatud protseduur volitatud kaubasaatja jaoks järgmistest etappidest: kui volitatud kaubasaatja elektrooniline deklaratsioon on aktsepteeritud ja kaup vabastatud, annab NCTS talle kordumatu registreerimisnumbri, mida nimetatakse liikumise viitenumbriks (MRN). Seejärel suunatakse kaup transiidiprotseduurile. NCTS prindib välja transiidi saatedokumendi, mis peab liikuma koos kaubaga ning mis tuleb esitada kõigis vahetolliasutustes ja sihttolliasutuses. Kui lähtetolliasutus on selle dokumendi välja printinud, saadab ta ajal, mil kaup on teel, deklareeritud sihttolliasutusele eeldatava saabumise teate, mis sisaldab deklaratsioonis toodud andmeid ja võimaldab sellel tolliasutusel kaupa selle saabumisel kontrollida. Selleks tuleb kaup esitada sihttolliasutusele koos saatedokumendiga. Tänu liikumise viitenumbrile avab süsteem automaatselt sellele protseduurile vastava eeldatava saabumise teate, mille alusel otsustatakse, kas on vaja läbi viia teatav toiming või kontroll; seejärel saadab süsteem lähtetolliasutusele „saabumisteatise”. Olles läbi viinud asjakohase kontrolli, teavitab sihttolliasutus lähtetolliasutust kontrolli tulemustest, tuues välja ka tuvastatud rikkumised. See teade kontrolli tulemuste kohta on vajalik transiidiprotseduuri lõpetamiseks.

14      DSV saatis 2005. aasta jooksul välistransiidi protseduuri alusel kaks kaubasaadetist Venemaale. Oma eksimuse tõttu algatas ta NCTS‑i abil kummagi kaubasaadetise kohta kaks transiidiprotseduuri. Esimese kaubasaadetise kohta avati mõlemad transiidiprotseduurid samal päeval, 12. augustil 2005, ning teise kaubasaadetise kohta kolm päeva hiljem, 10. oktoobril 2005.

15      Olemasolevate kaubasaadetiste saatmiseks kasutati mõlemal juhul viimast loodud dokumenti. Kaup esitati sihttolliasutusele vastavalt välistransiidiprotseduurile ning seega lõpetati need kaks transiidiprotseduuri nõuetekohaselt.

16      Kahte ülearust transiidiprotseduuri, mille DSV oli eksimuse tõttu avanud, ei olnud aga võimalik nõuetekohaselt lõpetada, kuna ei olnud mingisugust kaupa, mida oleks saanud sihttolliasutusele esitada. Kui Taani toll oli nõudnud, et DSV esitaks täiendavaid tõendeid transiidiprotseduuri lõpetamise kohta ja viimane ei olnud seda nõuet täitnud, võttis ta vastu otsused, mille kohaselt viimane pidi maksma kõnealuse transiidiprotseduuriga seonduva tollimaksu ja käibemaksu. Nimetatud otsuste kohaselt tekkis mõlema protseduuri puhul tolliseadustiku artikli 204 alusel tollivõlg.

17      DSV vaidlustas need otsused Landsskatteretis (maksu- ja tolliamet). Viimatinimetatu kinnitas need otsused oma 11. juuni 2007. aasta otsustega põhjusel, et tollialastes õigusnormides ei olnud ühtegi õiguslikku alust, mis võimaldaks transiididokumendi tühistada, ja et seetõttu tekkis tollivõlg tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a alusel.

18      DSV esitas nende otsuste peale kaebuse Byret i Horsensile (Horsensi ringkonnakohus). See kohus andis oma 9. mai 2008. aasta otsusega korralduse tollimaks ja käibemaks tagasi maksta. Nimetatud otsuse kohaselt ei ole tolliseadustiku artikli 204 alusel mingisugust tollivõlga tekkinud, kuna eespool mainitud tingimustel ei ole toimunud mingisugust transiiti tolliseadustiku tähenduses.

19      Skatteministeriet viis vaidluse Vestre Landsreti (Lääne‑Taani ringkonnakohus). See kohus otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [tolliseadustiku] artikli 204 lõike 1 punkti a koosmõjus selle [seadustiku] artiklitega 92 ja 96 ning artikliga 1 ja artikli 4 [punktidega] 9 ja 10 tuleb tõlgendada selliselt, et

a)      tollivõlg tekib juhul, kui volitatud kaubasaatja algatab NCTS süsteemis eksimuse tõttu transiidiprotseduuri selliste kaupade suhtes, mida ei ole füüsiliselt olemas, ja kui selle tulemusel ei ole võimalik nimetatud protseduuri nõuetekohaselt lõpetada, või

b)      et punktis a kirjeldatud asjaoludel ei teki mingisugust tollivõlga, kuna transiidiprotseduuri kohaldamine eeldab, et kaup on füüsiliselt olemas, ning kuna NCTS süsteemis eksimuse tõttu algatatud transiidiprotseduur kaupade suhtes, mida tegelikult ei ole olemas, ei saa anda alust tollimaksu sissenõudmiseks?

2.      Kui vastus esimese küsimuse punktile a on jaatav, siis kas [tolliseadustiku] artikli 4 [punktis] 10 sätestatud mõistet „kauba import” ja [sama seadustiku] artikli 24 lõike 1 punktis a sätestatud mõistet „kaup” tuleb tõlgendada selliselt, et nimetatud mõisted hõlmavad nii füüsiliselt olemas olevaid kaupu kui ka kaupu, mille olemasolu on vaid virtuaalne?”

 Eelotsuse küsimused

20      Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et asjaolu, et volitatud kaubasaatja algatas eksimuse tõttu ühe ja sama kauba suhtes kaks välistransiidiprotseduuri, tekitab olematut kaupa puudutava üleliigse transiidiprotseduuri osas tollivõla nimetatud sätte alusel.

21      Tolliseadustiku artikli 204 artikli 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg, kui ei täideta mõnda neist kohustustest, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, või tolliprotseduuri kasutamisest, millele nimetatud kaup on suunatud, kui ei tehta kindlaks, et nimetatud kohustuste ja tingimuste eiramine ei avalda kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

22      Taani toll leiab, et käesoleval juhul tekkis tollivõlg nimetatud artikli 204 alusel.

23      Tema sõnul on ühelt poolt täidetud tollivõla tekkimise tingimus, st välistransiidiprotseduuriga seonduva kohustuse täitmata jätmine, kuna DSV ei esitanud selles transiidiprotseduuris viidatud kaupa sihttolliasutusele ning jättis seega täitmata kohustused, mis tal tolliseadustiku artikli 96 lõike 1 punkti a kohaselt lasuvad.

24      Teiselt poolt ei ole põhikohtuasjas täidetud negatiivne tingimus, nagu on sõnastatud rakendusmääruse artiklis 859, mis välistab tollivõla tekkimise juhul, kui nimetatud kohustuste eiramine ei avalda välistransiidiprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

25      Kuigi kõigepealt tuleb tõdeda, et niisugune olukord, nagu on põhikohtuasjas käsitlusel, kuulub tolliseadustiku normide reguleerimisalasse, tuleb seoses neile sätetele Taani tolli poolt antud tõlgendusega siiski meenutada, et rakendusmääruse artikkel 859, tõlgendatuna koosmõjus selle artikliga 860, kehtestab korra, mis reguleerib ammendavalt tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a tähenduses 10 niisugust rikkumist, mis „ei avalda ajutise ladustamise või muu kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju” (vt 11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑48/98: Söhl & Söhlke, EKL 1999, lk I‑7877, punkt 43).

26      On selge, et põhikohtuasja asjaolud ei kuulu rakendusmääruse artiklis 859 loetletud rikkumiste hulka. Artikli punkti 2 alapunkt a, mis reguleerib transiidiprotseduuri kasutamisega seonduvaid rikkumisi, näeb ette, et transiidiprotseduurile suunatud kaup tuleb sihttolliasutusele tegelikult esitada. Nimetatud säte seab niisiis tingimuse, mis on võrdne tolliseadustiku artikli 96 lõike 1 punktist a tuleneva kohustusega, mida DSV ei saanudki täita. DSV eksimusest tuleneb ilmselt, et sama kauba jaoks algatatud kahest transiidiprotseduurist ühe puhul ei ole olemas mingisugust kaupa, mida saaks sihttolliasutusele esitada.

27      Samas seab tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkt a tollivõla tekkimise tingimuseks rikkumise seoses „sellise kaubaga, millelt tuleb tasuda imporditollimaks”. Seega tuleb uurida, kas see säte võimaldab arvesse võtta põhikohtuasja erilist olukorda iseloomustavaid asjaolusid, nimelt seda, et ühe ja sama kauba jaoks algatati eksimuse tõttu kaks transiidiprotseduuri.

28      Sellega seoses tuleb rõhutada ühelt poolt seda, et tolliseadustiku artikli 204 sõnastusestki tuleneb, et see säte viitab olukorrale, kus „kaup” oli suunatud tolliprotseduurile ja kus selle protseduuriga seonduvat kohustust ei ole täidetud.

29      Põhikohtuasjas aga, kus on selge, et ühe ja sama kauba jaoks algatati eksimuse tõttu kaks transiidiprotseduuri, ei olnud ühe DSV poolt algatatud protseduuri puhul seda „kaupa” olemas, millega seoses oleks saanud välistransiidiprotseduuriga seonduvaid kohustusi täita.

30      Teiselt poolt tuleb märkida, et tolliseadustiku artikli 204 eesmärk on tagada tollieeskirjade nõuetelevastav kohaldamine. Tolliseadustiku artikli 96 lõike 1 ja artikli 204 lõike 1 kohaselt on printsipaal kui ühenduse välistransiidiprotseduuri haldaja seda menetlust puudutavate sätete järgimata jätmisest tuleneva tollivõla osas võlgnik. Sellise printsipaali vastutuse eesmärk on ka tagada tollivõla sissenõudmise sätete hoolas ja ühetaoline rakendamine Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide finantshuvide kaitseks (vt selle kohta 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑230/06: Militzer & Münch, EKL 2008, lk I‑1895, punkt 48).

31      Peale selle toob ühenduseväliste kaupade olemasolu liidu tolliterritooriumil iseenesest kaasa ohu, et need kaubad jõuavad lõpuks ilma tollivormistuseta liikmesriikides vabasse ringlusse (vt analoogia alusel 2. aprilli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑459/07: Elshani, EKL 2009, lk I‑2759, punkt 32), mille ohtu tolliseadustiku artikkel 204 komisjoni sõnul püüabki ennetada.

32      Põhikohtuasja asjaoludel aga, kus ei ole vaidlust selle üle, et kaks välistransiidiprotseduuri algatati kahel korral eksimuse tõttu ühe ja sama kauba osas, on ilmne, et neid kahte tolliseadustiku artikli 204 aluseks olevat eesmärki, mis õigustavad tollivõla tekkimist, ei ole kahjustatud.

33      Mis esiteks puutub eesmärki ennetada ohtu, et ühendusevälised kaubad viiakse liidu tolliterritooriumil ilma tollivormistuseta vabasse ringlusse, siis tuleb tõdeda, et olematu kauba kohta algatatud välistransiidiprotseduuri puhul ei ole mingisugust ohtu, et niisugune kaup viiakse ilma tollivormistuseta vabasse ringlusse, mis võiks tekitada ebaausat konkurentsi ja rahalise kahju ohu.

34      Teiseks ei saa niisugusel juhul, kui välistransiidiprotseduur ei vasta mõnele olemasolevale kaubale, olla kahjustatud eesmärk tagada kõnealust tolliprotseduuri reguleerivate normide hoolas kohaldamine. Seda protseduuri ei olegi võimalik nõuetekohaselt rakendada, kui see puudutab olematut kaupa. Eeltoodu kehtib veelgi enam, kui kohustus esitada sihttolliasutusele kaup – juhul, kui eksimuse tõttu algatatud transiidiprotseduuris viidatud kaupa ei ole olemas – tähendab seda, et printsipaal peab vastuolus ultra posse nemo obligatur põhimõttele täitma kohustuse, mida ta täita ei saa.

35      Seega, kui nõustuda Taani valitsuse pakutud tõlgendusega, oleks tolliseadustiku artikli 204 kohaldamise ainsaks tulemuseks karistada printsipaali eksimuse eest, mis ta välistransiidiprotseduure algatades tegi, mitte aga selle protseduuriga seonduvate kohustuste täitmata jätmise eest.

36      Järelikult tuleneb eespool toodud kaalutlustest, et eksimus, mis seisneb selles, et ühe ja sama kauba suhtes algatati kaks välistransiidiprotseduuri, ei saa iseenesest kahjustada eesmärke, mida nimetatud artikkel 204 järgib ja mis niisiis õigustavad tollivõla tekkimist. Samuti ei ole vaja selle eksimuse eest karistada printsipaalile kanda jääva tollivõla kindlaksmääramisega. Nagu komisjon märgib, võib niisugune eksimus küll kujutada endast sobivat asjaolu volitatud kaubasaatja staatuse võimalikuks tühistamiseks, kuid selle tulemuseks ei saa olla viimasele tollimaksu kohustuse panemine.

37      Järelikult ei ole tolliseadustiku artikkel 204 põhikohtuasja asjaoludel kohaldatav.

38      Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et seda ei kohaldata niisuguse olukorra suhtes nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus volitatud kaubasaatja algatas eksimuse tõttu ühe ja sama kauba suhtes kaks välistransiidiprotseduuri, kuna olematut kaupa puudutav üleliigne transiidiprotseduur ei saa nimetatud sätte alusel tollivõlga tekitada.

 Kohtukulud

39      Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 648/2005) artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada selliselt, et seda ei kohaldata niisuguse olukorra suhtes nagu põhikohtuasjas käsitletav, kus volitatud kaubasaatja algatas eksimuse tõttu ühe ja sama kauba suhtes kaks välistransiidiprotseduuri, kuna olematut kaupa puudutav üleliigne transiidiprotseduur ei saa nimetatud sätte alusel tollivõlga tekitada.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: taani.