Powerserv Personalservice GmbH, endise Manpower Personalservice GmbH 16. detsembril 2008 esitatud apellatsioonkaebus Esimese Astme Kohtu 15. oktoobri 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas T-405/05: Powerserv Personalservice GmbH vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

(Kohtuasi C-553/08 P)

(2009/C 69/35)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Powerserv Personalservice GmbH, endine Manpower Personalservice GmbH (esindaja: advokaat B. Kuchar)

Teine menetluspool: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Käesolev apellatsioonkaebus on esitatud Esimese Astme Kohtu otsuse peale, millega jäeti rahuldamata apellandi poolt esitatud kaebus, millega taotleti Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 22. juuli 2005. aasta selle otsuse tühistamist, mis käsitleb ühenduse kaubamärgi „MANPOWER” kehtetuks tunnistamise taotlust. Esimese Astme Kohus sedastas, et kaupade ja teenuste jaoks registreeritud ühenduse kaubamärk „MANPOWER” on kirjeldav üksnes Ühendkuningriigis, Iirimaal, Saksamaal ja Austrias ning jättis jõusse apellatsioonikoja otsuse, mille kohaselt asjaomane kaubamärk on nendes riikides, kus see on kirjeldav, omandatud kasutamise käigus eristusvõime.

Apellatsioonkaebuse toetuseks esitatud väited põhinevad nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 51 lõike 1 punkti a ja lõike 2 ning artikli 7 lõike 1 punkti c ja lõike 3 rikkumisel.

Vastupidi Esimese Astme Kohtu kaalutlustele on tähis „MANPOWER” kirjeldav — nii, nagu ühtlustamisamet seda õigesti märkis — ka Madalmaades, Rootsis, Taanis ja Soomes, nagu ka kõigis teistes Euroopa Ühenduse liikmesriikides enne 1. maid 2004. Kui Esimese Astme Kohus oleks arvestanud sellega, et vastavalt Euroopa komisjoni statistikale kõnelevad 47 % asjaomasest avalikkusest inglise keelt, oleks ta jõudnud järeldusele, et sõnamärk „MANPOWER” on kirjeldav peale Saksamaa ja Austria ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, nimelt Madalmaades, Rootsis, Soomes ja Taanis. Mis puutub teistesse enne 1. maid 2004 Euroopa Ühendusse kuulunud liikmesriikidesse, siis ei võtnud Esimese Astme Kohus arvesse seda, et igas liikmesriigis kehtiva koolikohustuse tõttu on elanikkonna asjakohasel osal piisavad teadmised inglise keelest, et saada aru põhisõnavarast nagu sõnadest „MANN” ja „POWER” ning saada seeläbi aru ka sõnast „MANPOWER” kui kaubamärgiomaniku kaupu ja teenuseid kirjeldavast sõnast. Siiski jättis Esimese Astme Kohus märkimata mitte üksnes selle, miks eitatakse asjaomase elanikkonna — v.a Ühendkuningriigi ja Iirimaa elanikkonna — teadmisi sh inglise keele algteadmisi, vaid sattus vastuollu ka oma kohtupraktikaga, millega kaubamärgi tajumise osas on tuvastatud teatav inglise keele oskus lisaks Ühendkuningriigile ja Iirimaale ka kogu ülejäänud elanikkonna seas.

Kasutamise käigus omandatud eristusvõime tõendamise osas rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, kuna apellatsioonikoja otsusega võrreldes laiendas ta asjaomase avalikkuse käsitust, hindamata seejuures üle tõendeid eristusvõime omandamise kohta. Isegi kui jagada Esimese Astme Kohtu seisukohta, mille kohaselt üldtuntust tuleb tõendada üksnes Ühendkuningriigi, Iirimaa, Saksamaa ja Austria osas, oleks Esimese Astme Kohus asjaomase avalikkuse käsituse laiendamist arvestades pidanud apellatsioonikoja otsuse selle punkti tõttu tühistama ning saatma asja nimetatud apellatsioonikojale tagasi. Esimese Astme Kohus jättis vääralt jõusse ka apellatsioonikoja otsuse, mis puudutab asjaomase sõnamärgi Ühendkuningriigis omandatud üldtuntuse Iirimaal avalduvat „kõrvalmõju”, kuna kaubamärgi üldtuntuse „kõrvalmõju” avaldumist ei ühest riigist teise ega ühelt kaubalt või teenuselt teisele kaubale või teenusele ei ole väidetud.