24.1.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 19/14

1)

Kas EÜ artikli 174 lõikes 2 sätestatud „saastaja maksab” põhimõtet võib tõlgendada nii, et — isegi kui seda tuleb käsitada erandlikuna — saastatud alal kiireloomuliste kaitsemeetmete, saneerimismeetmete ja keskkonnakahju heastamise meetmete võtmise kohustused (ja/või vastavad kulud) võib seada sellisele isikule, kes ei ole seotud nende ainete keskkonda sattumisega, mis tingisid nimetatud keskkonnakahju; või — eitava vastuse korral esimesele küsimusele — kas sellise põhimõttega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja/või haldustava, millega seatakse saastatud alal kiireloomuliste kaitsemeetmete, saneerimismeetmete ja keskkonna parandamise meetmete võtmise kohustus (ja/või vastavad kulud) sellisele isikule, kes väidab, et ta ei ole seotud nende ainete keskkonda sattumisega, mis tingisid nimetatud keskkonnakahju, ilma et eelnevalt oleks tuvastatud tema vastutus põhjusliku seose alusel või kui seda tehakse ainuüksi seetõttu, et nimetatud isik tegutseb või tal on omandiõigus ja/või ettevõte saastatud alal, rikkudes või eirates proportsionaalsuse põhimõtet?

2)

Kas „saastaja maksab” põhimõttega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid ja eeskätt tsiviilseadustiku artikkel 2050, millega lubatakse ametiasutustel juhul, kui saastatud alal tegutseb mitu tööstusettevõtjat, kohustada neid kandma nimetatud ala saneerimiskulud, ilma et eelnevalt oleks individuaalselt tuvastatud nende vastutus saaste eest või kui seda tehakse ainuüksi seetõttu, et need tööstusettevõtjad loetakse vastutavaks tootmisvahendite omandiõiguse alusel ja seega objektiivselt vastutavaks nende poolt keskkonnale põhjustatava kahju eest; või võib neid igal juhul kohustada heastama keskkonnale tuvastatud saastega põhjustatud kahju ilma et oleks tuvastatud saaste materiaalset põhjustamist ning proportsionaalsust arvestamata?

3)

Kas keskkonnakahju heastamist reguleeriva ühenduse direktiiviga (21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ (1); täpsemalt selle artikliga 7 ning selles viidatud II lisaga) on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad ametiasutustel nõuda „keskkonnakahju mõistliku heastamise viisina” selliseid sekkumisi keskkonnamaatriksitesse (kõnesolevas asjas põhjavee „füüsiline eraldamine” kogu ranniku ulatuses), mis on menetlusosalistega eelnevalt läbi viidud arutelus kokkulepitud, heakskiidetud ja ellu viidud või rakendamisel olevatest meetmetest erinevad ja hilisemad ja teha seda hindamata kohaspetsiifilisi tingimusi ja rakendamise kulusid võrreldes mõistlikult ettenähtava kasuga, võimalikku või tõenäoliselt kaasnevat kahju, ebasoodsat mõju tervisele ja avalikule julgeolekule ning rakendamiseks kuluvat ajavahemikku?

4)

Kas Priolo riikliku tähtsusega ala erilist olukorda arvestades on keskkonnakahju heastamist reguleeriva ühenduse direktiiviga (21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/35/EÜ; täpsemalt selle artikliga 7 ning selles viidatud II lisaga) vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võimaldavad ametiasutustel kehtestada sellised eeskirjad omal algatusel, Priolo riikliku tähtsusega ala selliste osade õiguspärase kasutamise eeltingimusena, mida saneerimine otseselt ei puuduta, sest need on kas saneeritud või ei ole saastatud?