Internationaler Hilfsfonds eV 7. augustil 2008. aastal esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu (viies koda) 5. juuni 2008. aasta otsuse peale kohtuasjas T-141/05: Internationaler Hilfsfonds eV versus Euroopa Ühenduste Komisjon

(Kohtuasi C-362/08 P)

(2008/C 272/20)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Internationale Hilfsfonds eV (esindaja: advokaat H. Kaltenecker)

Teine menetluspool: Euroopa Ühenduste Komisjon

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Esimese Astme Kohus jättis vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata apellandi poolt selle komisjoni otsuse peale esitatud tühistamishagi, millega keelduti apellandile andmast juurdepääsu mõnedele dokumentidele, mis puudutavad lepingut LIEN 97-2011 ühe Kasahstanis organiseeritud meditsiiniabi programmi kaasrahastamise kohta, põhjendades seda järgnevalt: hagi oli esitatud meetme peale, millega kinnitati vaid varasemat lõplikku otsust, ja isegi juhul, kui vaidlustatud meede ei kujuta endast vaid kinnitavat meedet, ei saa seda pidada ka otsuseks, mille peale saab esitada hagi määruse nr 1049/2001 alusel.

Kohtuotsuses on seega nii olulisi õiguslikke, kui ka faktiliste asjaolude hindamisega seotud puudusi.

Esiteks ei arvestanud Esimese Astme Kohus vaidlustatud meetme kvalifitseerimise puhul seda, et komisjoni otsust, mille ta edastas apellandile varem kui vastuse kordustaotlusele määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 tähenduses, oleks tulnud pidada kehtetuks, kuna seda otsust ei olnud teinud komisjoni peasekretär ning see ei sisaldanud ei põhjendust ega viiteid õiguslikele alustele. Kuna seetõttu on tegemist vastusega, millel puudub õigusmõju, ei saa see kiri olla tühistamishagi ese. Seetõttu on saab lõplikuks otsuseks pidada vaid vaidlustatud meedet, st komisjoni vastust apellandi uuele taotlusele, mis erinevalt Esimese Astme Kohtu arvamusest, oli tegelikult komisjoni läbiviidud uue ja täieliku kontrollimise ese. Vaidlustatud meede ei saa seega olla „vaid kinnitav meede”, kuna õiguslikku tühistuse kinnitamisel ei ole mõtet. Esimese Astme Kohus on aga kahjuks jätnud komisjoni varasema otsuse õigusliku kehtivuse kontrollimata, mis tõi kaasa vaidlustatud komisjoni meetme vale kvalifitseerimise.

Teiseks tugineb määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 valele tõlgendamisele Esimese Astme Kohtu seisukoht, et vaidlustatud meede on vastus esmakordsele taotlusele määruse nr 1049/2001 tähenduses ja seetõttu ei saa seda pidada otsuseks, mille peale saab esitada hagi. Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse seda, et see säte küll kehtestab kordustaotluse esitamise võimaluse, kuid ei sätesta, et selle esitamine oleks kohustuslik. Lähtudes eeltoodust ja silmas pidades seda, et kogu menetluse kestel näitas komisjon üles tõrjuvat suhtumist, ei olnud apellant kohustatud esitama kordustaotlust. Apellant taotles menetluse kestel, et kohtuistungi protokolli kantaks tema seisukoht käsitletava kirja iseloomu kohta, kuna protokoll on selles küsimuses puudulik. Esimese Astme Kohus rikkus lisaks menetlusõigust sellega, et jättis rahuldamata kohtuistungi protokolli parandamise taotluse.