1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub esitatud hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Tšehhi Vabariik ei ole oma siseriiklikusse õiguskorda täielikult üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. juuni 2003. aasta direktiivi 2003/41/EÜ tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 235, lk 10; ELT eriväljaanne 05/04, lk 350) ning kuna ta ei ole eelkõige üle võtnud selle direktiivi artikleid 8, 9, 13, 15–18 ja artikli 20 lõikeid 2–4, siis on Tšehhi Vabariik rikkunud direktiivist ning eelkõige selle artikli 22 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

2

Direktiivi 2003/41, mis võeti vastu EÜ artikli 47 lõike 2, artikli 55 ja artikli 95 lõike 1 alusel, põhjendused 1, 6, 8, 9, 20, 36 ja 37 näevad ette järgmist:

[…]

[…]

[…]

[…]

3

Direktiivi 2003/41 artikli 1 kohaselt on selle eesmärk tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse alustamise ja majandustegevuse eeskirjade kehtestamine.

4

Direktiivi artikkel 2 näeb ette:

„1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse tööandjapensioni kogumisasutuste suhtes.[…]

2.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata:

5

Direktiivi 2003/41 artikli 4 kohaselt võivad liikmesriigid kohaldada käesoleva direktiivi teatud sätteid direktiivi 2002/83 kohaldamisalasse kuuluvate kindlustusseltside tööandjapensioni kogumisega seotud tegevuse suhtes.

6

Direktiivi 2003/41 artikli 5 kohaselt võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada käesolevat direktiivi või selle teatavaid osasid nende territooriumil asuva asutuse suhtes, kes haldab pensioniskeeme, millel on kokku vähem kui 100 liitunut, ning vajadusel asutuste suhtes, kes tegelevad tööandjapensioni pakkumisega seaduse alusel ja ametiasutuste tagatisel.

7

Nimetatud direktiivi artikli 6 kohaselt:

„[…] kasutatakse järgmisi mõisteid:

8

Asjaomase direktiivi artikkel 8 näeb ette, et iga liikmesriik peab tagama sponsorettevõtja ja tööandjapensioni kogumisasutuse õigusliku eraldatuse selleks, et kaitsta asutuse varasid pensioniskeemiga hõlmatud isikute ja hüvitisesaajate huvides sponsorettevõtja pankroti korral.

9

Sama direktiivi artikli 9 lõige 1 sätestab, et iga liikmesriik peab tagama kõikide tema territooriumil asuvate tööandjapensioni kogumisasutuste suhtes, et need täidavad teatud tegutsemistingimusi, ning et eelkõige on asutus kantud riiklikusse registrisse pädeva järelevalveasutuse poolt või asutus on saanud asjakohase tegevusloa, asutuse tegevjuhid on hea mainega isikud, kellel on asjakohane kutsekvalifikatsioon ja kogemus või kes palkavad asjakohase kutsekvalifikatsiooni ja kogemusega nõustajaid ning et neile rakendatakse nõuetekohaseid eeskirju. Sama artikli lõige 5 näeb ette, et piiriüleseks tegutsemiseks peab tööandjapensioni kogumisasutusel olema päritoluliikmesriigi pädeva asutuse eelluba.

10

Direktiivi 2003/41 artikli 10 kohaselt nõuab iga liikmesriik, et kõik tema territooriumil asuvad asutused koostavad raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande, mis võtavad arvesse iga asutuse juhitava pensioniskeemi.

11

Selle direktiivi artikli 12 kohaselt tagab iga liikmesriik, et iga tema territooriumil asuv asutus koostab kirjalikult investeerimispõhimõtete ülevaate.

12

Nimetatud direktiivi artikli 13 alusel peab iga liikmesriik tagama, et pädevatel asutustel on kõikide tema territooriumil asuvate tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse kontrollimiseks vajalikud volitused ja vahendid.

13

Sama direktiivi artiklid 15–18 näevad ette, et päritoluliikmesriigid peavad tagama, et tööandjapensioni kogumisasutused määravad piisavad kindlustustehnilised eraldised erinevate pensioniskeemide osas, neil on piisavad varad nende eraldiste katmiseks ja täiendav kapital turvalisuskapitalina kasutamiseks ning et nad teevad investeeringuid ettevaatuspõhimõtet järgides.

14

Direktiivi 2003/41 artikli 20 lõiked 1–4 sätestavad:

„1.   Ilma et see piiraks pensionisüsteemide korraldust käsitlevate sotsiaal- ja tööõigusaktide kohaldamist, kaasa arvatud kohustuslik liikmelisus ja kollektiivläbirääkimiste teel saavutatud kokkulepete tulemused, lubavad liikmesriigid nende territooriumil asuvatel asutustel spondeerida teistes liikmesriikides tegevusloa saanud tööandjapensioni kogumisasutusi. Nad lubavad samuti nende territooriumil tegevusloa saanud tööandjapensioni kogumisasutustel vastu võtta sponsorlust teiste liikmesriikide territooriumil asuvatelt ettevõtjatelt.

2.   Asutus, kes soovib vastu võtta sponsorlust teise liikmesriigi territooriumil asuvalt sponsorettevõtjalt, peab saama päritoluliikmesriigi pädeva asutuse artikli 9 lõikes 5 nimetatud eelloa. Kõnealune asutus teatab oma kavatsusest vastu võtta teise liikmesriigi territooriumil asuva sponsorettevõtja sponsorlust selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus ta on saanud tegevusloa.

3.   Liikmesriigid peavad nõudma nende territooriumil asuvatelt asutustelt, keda teise liikmesriigi territooriumil asuv asutus soovib spondeerida, koos lõikes 2 nimetatud teatisega järgmiste andmete esitamist:

4.   Kui päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele on esitatud teatis vastavalt lõikele 2 ja kui neil ei ole põhjust kahelda, et asutuse haldusstruktuur, finantsolukord, asutust juhtivate isikute hea maine ja kutsealane kvalifikatsioon või kogemused on vastavuses vastuvõtvas liikmesriigis pakutavate toimingutega, siis nad edastavad kolme kuu jooksul pärast lõikes 3 nimetatud teabe saamist selle teabe vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, teavitades sellest ka asutust.”

15

Asjaomase direktiivi artikli 22 lõike 1 esimene lõik sätestab:

„Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid enne 23. septembrit 2005. Liikmesriigid teatavad nendest viivitamata komisjonile.”

16

Nimetatud artikli lõigete 3 ja 4 kohaselt võivad liikmesriigid teatud tingimustel kuni 23. septembrini 2010 edasi lükata direktiivi artiklite 17 ja 18 teatud sätete kohaldamise nende territooriumil asuvate tööandjapensioni kogumisasutuste suhtes.

17

Direktiiv 2003/41 võeti Tšehhi siseriiklikku õiguskorda üle 24. mai 2006. aasta seadusega nr 340/2006, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikide tööandjapensioni kogumisasutuste tegevust Tšehhi Vabariigi territooriumil ning millega muudeti seadust nr 48/1997 riikliku ravikindlustuse kohta, millega omakorda muudeti ja täiendati mitmeid kaasnevaid seadusi.

18

11. juulil 2006 teatas Tšehhi Vabariik komisjonile, et ta on direktiivi 2003/41 oma siseriiklikku õiguskorda üle võtnud seadusega nr 340/2006.

19

Kohaldades EÜ artiklit 226, saatis komisjon 18. oktoobri 2006. aasta kirjaga Tšehhi Vabariigile märgukirja, milles ta nentis, et nimetatud direktiivi artiklid 1–5, 8, 9, 13 ja 15–21 on jäetud üle võtmata või on üle võetud vaid osaliselt.

20

Tšehhi Vabariik vastas 18. detsembri 2006. aasta kirjaga, milles ta sisuliselt väitis, et kuna tema territooriumil ei asu direktiivi 2003/41 kohaldamisalasse kuuluvaid tööandjapensioni kogumisasutusi, siis piirdus seadus nr 340/2006 direktiivi nende artiklite ülevõtmisega, mille eesmärk on võimaldada teistes liikmesriikides asuvate tööandjapensioni kogumisasutuste piiriülest tegutsemist, ning seda viisil, mis võimaldab Tšehhi territooriumil asuvatel ettevõtjatel nimetatud asutuste pakutavates skeemides osaleda. Sellega seoses tuletab Tšehhi Vabariik meelde, et EÜ artikli 137 lõike 4 esimese taande kohaselt on liikmesriikidel õigus vabalt korraldada oma riiklikke sotsiaalkindlustussüsteeme.

21

Kuna komisjoni see vastus ei rahuldanud, saatis komisjon 23. märtsil 2007 Tšehhi Vabariigile põhjendatud arvamuse, milles ta tegi viimasele ettepaneku võtta kahe kuu jooksul põhjendatud arvamuse kättesaamisest vajalikke meetmeid selleks, et vastavalt direktiivi 2003/41 artikli 22 lõikele 1 täielikult oma siseriiklikku õiguskorda üle võtta direktiiv ning eelkõige selle artiklid 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõiked 2–4.

22

Tšehhi Vabariik vastas põhjendatud arvamusele 24. juuli 2007. aasta kirjaga, milles ta jäi oma seisukohale kindlaks, et nimetatud direktiivi ülevõtmise kohustus ei mõjuta liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted.

23

Kuna komisjoni see vastus ei rahuldanud, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

24

Nagu ilmneb hagiavalduses esitatud nõuetest, palub komisjon käesolevas hagis tuvastada, et kuna Tšehhi Vabariik ei ole „eelkõige” üle võtnud direktiivi 2003/41 artikleid 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõikeid 2–4, rikkus ta sellest direktiivist tulenevaid kohustusi.

25

Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus võib omal algatusel uurida, kas EÜ artiklis 226 sätestatud tingimused liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamiseks on täidetud (31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-362/90: komisjon vs. Itaalia, EKL 1992, lk I-2353, punkt 8; 15. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-439/99: komisjon vs. Itaalia, EKL 2002, lk I-305, punkt 8, ja 4. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-98/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2006, lk I-4003, punkt 16).

26

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c ja sellega seonduvast kohtupraktikast tuleneb, et hagiavalduses tuleb märkida hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et see peab olema piisavalt selge ja täpne, võimaldamaks kostjal enda kaitseks valmistuda ning Euroopa Kohtul oma kontrolli teostada. Sellest tuleneb, et põhilised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele hagiavaldus toetub, peavad ühtselt ja arusaadavalt järelduma hagiavalduse tekstist endast ning nõuded peavad olema esitatud üheti mõistetavalt, et Euroopa Kohus ei saaks otsustamisel tegutseda ultra petita, või jätta väite kohta seisukoht võtmata (vt 26. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-195/04: komisjon vs. Soome, EKL 2007, lk I-3351, punkt 22 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-412/04: komisjon vs. Itaalia, EKL 2008, lk I-619, punkt 103).

27

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et osas, milles komisjon püüab sellega, et ta kasutab hagiavalduses esitatud nõuetes sõna „eelkõige”, oma hagiga hõlmata teisi direktiivi 2003/41 sätteid peale nende, mis on seal sõnaselgelt nimetatud, ei vasta nimetatud hagiavaldus nendele nõuetele, kuna käesolevas hagiavalduses ei ole täpsustatud neid teisi sätteid ning seda, miks Tšehhi Vabariigile heidetakse ette ettenähtud tähtaja jooksul nende ülevõtmata jätmist.

28

Seetõttu on käesolev hagi vastuvõetav ainult osas, milles see käsitleb Tšehhi Vabariigi poolt direktiivi 2003/41 artiklite 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõigete 2–4 väidetavalt ülevõtmata jätmist.

29

On selge, et Tšehhi Vabariik ei ole direktiivi 2003/41 artikleid 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõikeid 2–4 selles direktiivis ette nähtud tähtaja jooksul või põhjendatud arvamuses määratud tähtajaks üle võtnud. Nimetatud liikmesriik, kes ei tugine asjaomase direktiivi artikli 22 lõigetes 3 ja 4 ette nähtud osalise edasilükkamise õigusele artiklite 17 ja 18 teatud sätete osas, tunnistab tegelikult, et käesolevas hagis sõnaselgelt nimetatud sätteid ei ole nendeks tähtaegadeks tema siseriiklikus õiguskorras rakendatud. Ükski direktiivi 2003/41 sätetest ei näe aga ette, et liikmesriikidel või mõnedel nendest oleks võimalus ennast sellest ülevõtmisest vabastada.

30

Tšehhi Vabariik leiab siiski, et ta ei pea käesolevas hagis sõnaselgelt nimetatud direktiivi 2003/41 artikleid üle võtma, kuna seda tehes oleks ta sunnitud muutma oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtteid, mille korraldamine kuulub EÜ artikli 137 lõike 4 esimese taande kohaselt liikmesriikide pädevusse, ning kehtestama oma vanaduspensioni süsteemis tööandjapensioni skeemi, kuigi sellist skeemi tema siseriiklikus õiguses ei ole.

31

Sellega seoses selgitab Tšehhi Vabariik, et tema vanaduspensionisüsteem koosneb ainult kahest osas, milleks on vastavalt vanaduspensionisüsteemi esimene ja kolmas sammas. Esimene sammas, mida reguleerib seadus nr 155/1995 pensionikindlustuse kohta, hõlmab seadusest tulenevat, üldist ja kõikidele kindlustatutele kohustuslikku pensioni ning kuulub riiklikusse sotsiaalkindlustussüsteemi. Kolmas sammas, mida reguleerib seadus nr 42/1994 riigi osalusega täiendava pensionikindlustuse kohta, hõlmab individuaalseid pensionikindlustuslepinguid, mille kindlustatud on vabatahtlikult nimetatud seaduse alusel asutatud pensionifondidega sõlminud. Nende fondidega liitumine ei ole seotud töökoha, tööandja ega füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisega. Tšehhi vanaduspensionisüsteem ei sisalda seevastu teist sammast, mis hõlmab lisapensioni, mida makstakse seoses kutsealal tegutsemisega kas töötaja või füüsilisest isikust ettevõtjana.

32

Tšehhi Vabariik rõhutab, et praegu kehtivate siseriiklike õigusnormide kohaselt ei saa tööandjapensioni kogumisasutus Tšehhi Vabariigi territooriumil tegevust alustada, kuna see läheks vastuollu õigusnormidega, mis reguleerivad kutsetegevuse teostamist finantsturul, ning seega võidaks see asutus haldus- või kriminaalkorras vastutusele võtta. Lisaks puudub ka poliitiline tahe ja piisav majanduslik potentsiaal tööandjapensioni skeemi kehtestamiseks selles liikmesriigis.

33

Tšehhi Vabariik on arvamusel, et kuna EÜ artikli 137 lõike 4 esimene taane jätab liikmesriikidele õiguse kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted, siis ei saa nõuda direktiivi 2003/41 ülevõtmist, kuna see mõjutaks esmase õigusega tagatud õiguse tegelikku kasutamist. Kuid käesolevas hagis sõnaselgelt nimetatud direktiivi sätete, mis kehtestavad kohustusi liikmesriikidele, kelle territooriumil asuvad tööandjapensioni kogumisasutused, ülevõtmine tooks vältimatult kaasa sellise õigusliku raamistiku loomise, mis on vajalik ettevõtjate tegevuseks tööandjapensioni valdkonnas Tšehhi Vabariigi territooriumil, ning seega teise samba kehtestamise kõnealuses liikmesriigis, mis mõjutaks olulisel määral riikliku vanaduspensionisüsteemi üldist finantstasakaalu.

34

Sellega seoses viitab Tšehhi Vabariik näiteks direktiivi 2003/41 artikli 9 lõikele 1, mis sätestab liikmesriikidele kohustuse kanda tööandjapensioni kogumisasutus riiklikusse registrisse või anda talle asjakohane tegevusluba. Asjakohase registri või asjakohase lubade andmise süsteemi loomine eeldab vältimatult vastavate õigusnormide vastuvõtmist. Selliste õigusnormide eraldi vastuvõtmine nii, et ei kehtestata tööandjapensioni kui mitmekülgset süsteemi, st ilma et määratletaks näiteks lepinguosaliste õigused ja kohustused, ei ole võimalik.

35

Tšehhi Vabariik täpsustab, et ta on teadlik asjaolust, et üldiselt ei või tööandjapensioni kogumisasutusi segamini ajada teise samba vanaduspensionisüsteemiga. Kõnealused asutused on siiski selles sambas kesksel kohal ning nende asutamiseks vajaliku raamistiku loomine tooks vältimatult kaasa vanaduspensionisüsteemide muutused.

36

Lisaks rõhutab Tšehhi Vabariik, et seadusega nr 340/2006 teostatud ülevõtmisega on saavutatud direktiivi 2003/41 eesmärk. Kõnealuse seadusega on üle võetud kõik sätted, mis käsitlevad teistes liikmesriikides asuvate asutuste pakutavate tööandjapensioni teenuste piiriülest osutamist, mis võimaldab Tšehhi Vabariigi territooriumil asuvatel ettevõtjatel kõnealuste asutuste pakutavates vanaduspensioniskeemides osaleda ning samal ajal kõnealustel asutustel asjaomaseid teenuseid Tšehhi Vabariigis pakkuda.

37

Nendest argumentidest nähtub, et Tšehhi Vabariik püüab direktiivi 2003/41 asjaomaste sätete ülevõtmata jätmist sisuliselt õigustada esiteks sellega, et siseriiklikus õiguses kehtestatud keelu tõttu ei asu tema territooriumil ühtegi tööandjapensioni kogumisasutust, ning teiseks asjaoluga, et nimetatud sätete ülevõtmine kohustaks teda muutma riiklikku vanaduspensionisüsteemi teise samba kehtestamisega, kuigi EÜ artikli 137 lõike 4 esimene taande annab liikmesriikidele pädevuse oma asjakohaste riiklike süsteemide korraldamiseks.

38

Seega tuleb analüüsida, kas vastavalt siseriiklikust õigusest ning ühenduse õigusest tulenevad kaalutlused võivad õigustada seda, et käesolevas hagis sõnaselgelt nimetatud direktiivi 2003/41 sätted on jäetud üle võtmata.

39

Seoses väidetava asjaoluga, et Tšehhi Vabariigi territooriumil ei asu ükski tööandjapensioni kogumisasutus, peab meelde tuletama, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei vabasta tõsiasi, et konkreetses liikmesriigis ei esine direktiiviga reguleeritud teatud tegevust, seda liikmesriiki kohustusest kehtestada õigus- ja haldusnormid, et tagada kõigi selle direktiivi sätete nõuetekohane ülevõtmine (16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-214/98: komisjon vs. Kreeka, EKL 2000, lk I-9601, punkt 22; 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-372/00: komisjon vs. Iirimaa, EKL 2001, lk I-10303, punkt 11; 30. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C-441/00: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2002, lk I-4699, punkt 15, ja 8. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-71/05: komisjon vs. Luksemburg, punkt 12).

40

Nii õiguskindluse põhimõte kui ka vajadus tagada direktiivide täielik kohaldamine mitte ainult faktiliselt, vaid ka õiguslikult nõuab, et kõik liikmesriigid võtavad asjaomase direktiivi sätted üle selges, täpses ja läbipaistvas õiguslikus raamistikus, nähes direktiiviga hõlmatud valdkonnas ette siduvad sätted (vt selle kohta 15. märtsi 1990. aasta otsus kohtuasjas C-339/87: komisjon vs. Madalmaad, EKL 1990, lk I-851, punktid 22 ja 25, ning eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 23).

41

See kohustus on liikmesriikidel selleks, et ennetada seal teatud ajahetkel valitseva olukorra muutumist ning tagada, et kõik ühenduse – sealhulgas nende liikmesriikide, kus direktiiviga ettenähtud teatud tegevust ei esine – õigussubjektid teaksid selgelt ja täpselt, millised on nende õigused ja kohustused igas olukorras (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, punkt 27; eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 12; 30. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 16, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Luksemburg, punkt 13).

42

Kohtupraktika kohaselt ei ole ülevõtmine kohustuslik vaid juhul, kui direktiivi ülevõtmine on mõttetu geograafiliste olude tõttu (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, punkt 13, ja 30. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 17).

43

Käesoleval juhul tuleb märkida, nagu nähtub eelkõige direktiivi 2003/41 – mis võeti vastu EÜ artikli 47 lõike 2, artikli 55 ja artikli 95 alusel – põhjendustest 1, 6, ja 8, et, direktiivi eesmärk on luua tööandjapensioni skeemide siseturg, mille raames tööandjapensioni kogumisasutused omavad teenuste osutamise vabadust ja investeerimisvabadust.

44

Sellest lähtuvalt näeb direktiivi 2003/41 artikli 20 lõige 1 ette, et liikmesriigid peavad esiteks lubama nende territooriumil asuvatel asutustel spondeerida teistes liikmesriikides tegevusloa saanud tööandjapensioni kogumisasutusi ning teiseks lubama nende territooriumil tegevusloa saanud tööandjapensioni kogumisasutustel vastu võtta sponsorlust teiste liikmesriikide territooriumil asuvatelt ettevõtjatelt.

45

Nagu nähtub direktiivi põhjendustest 7 ja 20, paneb direktiiv 2003/41 sellise piiriülese tegevuse jaoks liikmesriikidele kohustuse kehtestada nende territooriumil asuvatele tööandjapensioni kogumisasutustele nende tegevuse ja tegutsemistingimuste osas mitmesugused minimaalsed usaldatavusnormatiivid, et tagada kõrge turvalisuse tase tulevastele pensionäridele, kes neid hüvitisi peaksid saama.

46

Direktiivi 2003/41 artiklite 8, 9, 13 ja 15–18 kohaselt hõlmavad kõnealused normatiivid eelkõige vastavalt sponsorettevõtjate ja tööandjapensioni kogumisasutuste õiguslikku eraldatust, selleks et kaitsta asutuste varasid sponsorettevõtja pankroti korral, tegevusele esitatavaid tingimusi, mis peavad tagama tööandjapensioni kogumisasutuste usaldusväärsuse – näiteks asutus on kantud riiklikusse registrisse või saanud asjakohase tegevusloa, asutuse tegevjuhid on hea mainega isikud, rakendatakse nõuetekohaseid eeskirju, kindlustustehnilised eraldised kinnitab spetsialist, pensioniskeemiga hõlmatud isikuid teavitatakse –, pädevatele asutustele antavat teavet ning piisavate varade olemasolu ja haldamist, et katta nende kohustusi.

47

Direktiivi 2003/41 artikli 20 lõiked 2–4 sätestavad muu hulgas korra, mida tegevusloa saanud tööandjapensioni kogumisasutus peab järgima, kui ta soovib teenuseid pakkuda teises liikmesriigis, ning samuti sellisel juhul pädevate asutuste rolli. Nimetatud artikli lõige 2, nagu ka nimetatud direktiivi artikli 9 lõige 5, sätestab, et tööandjapensioni kogumisasutused, kes soovivad piiriüleselt tegutseda, peavad saama päritoluliikmesriigi, st riigi, mille territooriumil on nende registrijärgne asukoht ja/või tema juhatuse peamine asukoht, pädeva asutuse eelloa.

48

Nagu märgib Tšehhi Vabariik, nähtub sellest, et käesolevas hagis sõnaselgelt nimetatud direktiivi 2003/41 sätted, st selle artiklid 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõiked 2–4 panevad sisuliselt kohustusi liikmesriikidele, kelle territooriumil tööandjapensioni kogumisasutused asuvad.

49

Nimetatud liikmesriigi arvates ei saa tööandjapensioni kogumisasutus tema territooriumil õiguspäraselt tegevust alustada.

50

Siiski on käesoleva kohtuotsuse punktides 39–41 viidatud kohtupraktika kohaselt ning siis, kui ei esine olukorda, kus geograafiliste olude tõttu kaotab asjaomaste sätete ülevõtmine täielikult mõtte, tähtis, et juhul, kui Tšehhi Vabariik otsustab vajadusel oma riiklikku vanaduspensionisüsteemi täiendada teise sambasse kuuluva tööandja kogumispensioniga, teavad kõik selle liikmesriigi õigussubjektid, nagu ka teised ühenduse õigussubjektid, millised on nende õigused ja kohustused.

51

Sellist riikliku vanaduspensionisüsteemi arengut ei saa kuidagi välistada või pidada puhtalt hüpoteetiliseks, nagu väidab Tšehhi Vabariik, põhjendusel, et see toob kaasa kohaldatava õigusliku raamistiku muutmise ning mitte ainult faktilise takistuse kõrvaldamise. Kõikide õigusnormide muutmine on tegelikult võimalik. Pealegi nähtub käesoleval juhul selle liikmesriigi enda menetlusdokumentidest, et õigusaktide eelnõud riikliku vanaduspensionisüsteemi teise samba kehtestamiseks koostati Tšehhi Vabariigis enne direktiivi 2003/41 vastuvõtmist vastavalt 1993. aastal, kui töö- ja sotsiaalminister esitas sellekohase seaduseelnõu Tšehhi valitsusele, kes lõpuks otsustas teise variandi kasuks, nimelt võeti vastu seadus riigi osalusega täiendava pensionikindlustuse kohta, ning 2001. aastal, kui nimetatud valitsus esitas Tšehhi parlamendi alamkojale seaduseelnõu tööandja pensionikindlustuse kohta. Lisaks tunnistas Tšehhi Vabariik kohtuistungil, et selline teine sammas võidakse kehtestada tulevikus, kui on olemas sellekohane poliitiline tahe.

52

Sellest järeldub, et isegi kui kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohaselt ei saa tööandjapensioni kogumisasutus Tšehhi territooriumil õiguspäraselt tegevust alustada, kuna teine sammas riiklikus vanaduspensionisüsteemis puudub, on sellel liikmesriigil kohustus täielikult üle võtta direktiivi 2003/41 artiklid 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõiked 2–4, võttes vastu ning jõustades oma siseriiklikus õiguses selleks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastavalt direktiivi artikli 22 lõike 1 esimese lõigule.

53

Vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetule ei sea selline ülevõtmise kohustus kahtluse alla talle antud pädevust korraldada kõnesolevat vanaduspensionisüsteemi ning ei mõjuta selle finantstasakaalu, kui teda kohustatakse selle ülevõtmise raames kehtestama teine sammas, rikkudes talle EÜ artikli 137 lõike 4 esimeses taandes antud eesõigusi.

54

Esiteks ei kohusta direktiivi 2003/41 asjaomaste sätete ülevõtmine siseriiklikkusse õigusesse Tšehhi Vabariiki kuidagi muutma oma riiklikku vanaduspensionisüsteemi.

55

Sellega seoses väidab Tšehhi ebaõigesti, et selline ülevõtmine toob ipso facto kaasa teise samba kehtestamise tema riiklikus vanaduspensionisüsteemis.

56

Euroopa Kohtu sellekohastele kirjalikele küsimustele vastates antud asjaomase liikmesriigi selgituste kohaselt nõuab mitmekülgsesse süsteemi kuuluva teise samba kehtestamine täieliku siseriikliku õigusliku regulatsiooni vastuvõtmist siseriikliku seadusandja poolt, et eelkõige kindlaks teha liikmesriigi territooriumil tööandjapensioni kogumisasutuste asutamiseks vajalikud tingimused ning õiguslikud suhted, mis esinevad nii teise samba ja muude riikliku vanaduspensionisüsteemi sammaste vahel kui ka teise samba raames seda moodustavate osade, st tööandjate, töötajate, kontrolli- ja järelevalveorganite ning vajadusel teiste siseriiklike organite vahel.

57

Tuleb aga asuda seisukohale, et ükski käesolevas hagis sõnaselgelt nimetatud direktiivi 2003/41 sätetest ega ka ükski teine direktiivi säte ei pane liikmesriikidele sellise õigusliku regulatsiooni kehtestamise kohustust.

58

Kuigi direktiivi 2003/41 artikli 9 lõike 1 ülevõtmine siseriiklikusse õigusesse nõuab kindlasti eelkõige, et iga liikmesriik näeb tema territooriumil asuvate tööandjapensioni kogumisasutuste suhtes oma siseriiklikes õigusnormides ette asutuse kandmise riiklikusse registrisse või tegevusloa saamise, ei sisalda see säte vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetule ühtegi normi, mis paneks neile riikidele kohustuse võimaldada sellistel asutustel alustada nende territooriumil tegutsemist.

59

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 43–47, on direktiivi 2003/41 puhul tegemist pelgalt esimese sammuga tööandjapensioni skeemide siseturu loomisel, kehtestades Euroopa tasandil minimaalsed usaldatavusnormatiivid. Seevastu ei ole selle direktiivi eesmärk isegi osaliselt ühtlustada riiklikke vanaduspensionisüsteeme, kohustades liikmesriike muutma või kaotama siseriikliku õiguse norme, mis määravad kindlaks nende süsteemide korraldamise.

60

Nimetatud direktiivi põhjenduses 9 rõhutatakse sõnaselgelt, et vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele peaks liikmesriikidele jääma täielik vastutus riiklike vanaduspensionisüsteemide korraldamise eest, samuti nende süsteemide kolme eri samba rolli, sh teisele sambale antud rolli üle otsustamise eest ning et see direktiiv ei saa seega mingil juhul selliseid eesõigusi mõjutada.

61

Sellest lähtudes näeb direktiivi 2003/41 artikli 20 lõige 1 direktiivi põhjendustele 36 ja 37 vastavalt muu hulgas ette, et tööandjapensioni kogumisasutuste piiriülene tegevus toimub ilma, et see piiraks riiklike vanaduspensionisüsteemide korraldust käsitlevate ja vastuvõtvas liikmesriigis kehtivate sotsiaal- ja tööõigusaktide kohaldamist.

62

Seetõttu ning vastupidi sellele, mida komisjon väitis ka oma menetlusdokumentides, ei saa direktiivi 2003/41 kui sellist kuidagi tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriiki, kes nagu Tšehhi Vabariik keelab tema riiklikus vanaduspensionisüsteemis teise samba puudumise tõttu tööandjapensioni kogumisasutuste asutamise tema territooriumil, seda keeldu kaotama, et tööandjapensioni kogumisasutused saaksid tema territooriumil tegevust alustada selliste teenuste osutamiseks, mille puhul on selge, et need kuuluvad riiklike vanaduspensionisüsteemide teise sambasse.

63

Selge on, et selline siseriiklikus õiguses ettenähtud keeld peab järgima vaba liikumist puudutavaid EÜ asutamislepingu sätteid ning eelkõige asutamisvabadust puudutavaid sätteid, mis põhimõtteliselt keelavad selle vabaduse piirangud (vt selle kohta eelkõige 16. mai 2006. aasta otsus kohtuasjas C-372/04: Watts, EKL 2006, lk I-4325, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 11. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-228/07: Petersen, EKL 2008, lk I-6989, punkt 42) vähemalt siis, kui neid piiranguid ei õigusta asutamislepingus esitatud põhjused või ülekaalukas üldine huvi, mille hulka kuulub eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu tõsise kahjustamise oht (vt selle kohta eelkõige 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-158/96: Kohll, EKL 1998, lk I-1931, punkt 41, ja 5. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-350/07: Kattner Stahlbau, EKL 2009, lk I-1513, punkt 85).

64

Kuna käesolev hagi käsitleb üksnes direktiivi 2003/41 sätete rikkumist ja mitte asutamislepingu sätete võimalikku rikkumist, millele komisjon oma argumentide põhjenduseks ei ole kunagi viidanud, siis käesoleva hagi põhjendatuse hindamiseks ei ole vaja analüüsida, kas Tšehhi Vabariigi territooriumil tööandjapensioni kogumisasutuste asutamise keeld, mis on kehtestatud Tšehhi õigusega, on vastuolus vaba liikumise sätetega ega seega analüüsida, millisel määral võiks seda liikmesriiki nende normide järgmiseks kohustada selleks, et ta vajadusel kehtestaks oma riiklikus vanaduspensionisüsteemis teise samba.

65

Teiseks tuleb märkida, et vastupidi Tšehhi Vabariigi väidetule ei riku kohustus täielikult üle võtta direktiivi 2003/41 sätted, rakendades oma siseriiklikus õiguskorras selles kehtestatud artiklid 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõiked 2–4, kuidagi EÜ artikli 137 lõike 4 esimese taande sätteid.

66

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artikli 137 lõike 4 esimese taande kohaselt selle sätte alusel vastuvõetud sätted „ei mõjuta liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi aluspõhimõtted ega tohi oluliselt mõjutada selle süsteemi finantstasakaalu”.

67

Esiteks tuleb asuda seisukohale, et käesoleva hagi esemeks olev direktiiv 2003/41 ei ole vastu võetud EÜ artikli 137 alusel, mille puhul asutamislepingus on tegemist õigusliku alusega sotsiaalpoliitika valdkonnas siseriiklike õigusnormide ühtlustamiseks. Nagu juba käesoleva kohtuotsuse punktis 43 märgiti, on selle direktiivi õiguslikuks aluseks EÜ artikli 47 lõige 2 ning artiklid 55 ja 95, mis näevad ette siseturu loomise teenuste osutamise vabaduse ning asutamisvabadusega.

68

Teiseks, vastavalt direktiivi 2003/41 artikli 2 lõike 2 punktile a ei kohaldata seda sotsiaalkindlustuse skeeme haldavate asutuste suhtes, nii et selle direktiiviga kehtestatud sätted selliseid asutusi ei mõjuta.

69

Seega tuleb jõuda järeldusele, et kuna Tšehhi Vabariik ei ole ettenähtud tähtaja jooksul võtnud direktiivi 2003/41 artiklite 8, 9, 13, 15–18 ning artikli 20 lõigete 2–4 järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme, on ta rikkunud selle direktiivi artikli 22 lõikest 1 tulenevaid kohustusi. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

70

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Tšehhi Vabariik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista Tšehhi Vabariigilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: