—

I. Bogiatzi (abielunimi Ventouras), esindaja: advokaat M. Thewes,

—

Société Luxair, société luxembourgeoise de navigation aérienne SA, esindajad: advokaadid L. Schaack ja C. Brault,

—

Luksemburgi Suurhertsogiriik, esindaja: advokaat J. Medernach,

—

Foyer Assurances SA, esindaja: advokaat J. Medernach,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja J. S. Pilczer,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: R. Vidal Puig ja E. Cujo,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 9. oktoobri 1997. aasta määruse (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta õnnetusjuhtumite puhul (EÜT L 285, lk 1; ELT eriväljaanne 07/03, lk 489) tõlgendamist seoses Varssavis allkirjastatud rahvusvaheliste õhuvedude reeglite ühtlustamise konventsiooniga (viimati muudetud Montreali . aasta nelja lisaprotokolliga, edaspidi „Varssavi konventsioon”).

2

Taotlus on esitatud I. Bogiatzi (abielunimi Ventouras) ning äriühingu Luxair, société luxembourgeoise de navigation aérienne SA (edaspidi „Luxair”) ja Saksa äriühingu Deutscher Luftpool vahelises kohtuvaidluses, mille ese on I. Bogiatzile Luxairi lennuki pardale minekul juhtunud õnnetusega tekitatud kahju solidaarne hüvitamine.

3

Ühendus ei ole Varssavi konventsiooni osapool, konventsioonile oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal alla kirjutanud viisteist Euroopa Liidu liikmesriiki.

4

Varssavi konventsiooni esialgset versiooni on mitu korda parandatud ja täiendatud: 28. septembri 1955. aasta Haagi protokolliga, . aasta Guadalajara konventsiooniga, . aasta Guatemala protokolliga ja . aasta Montreali nelja lisaprotokolliga.

5

Varssavi konventsiooni artikkel 29 sätestab:

„1.   Õigus nõuda kahju hüvitamist lõpeb, kui hagi ei ole esitatud kahe aasta jooksul arvates õhusõiduki sihtkohta saabumise päevast või päevast, mil see oleks pidanud saabuma, või päevast, mil vedu katkes.

2.   Tähtaja arvutamise meetod määratakse asja menetleva kohtu asukohariigi seadustega.”

6

Määruse nr 2027/97 põhjendused 1-5 on sõnastatud järgmiselt:

7

Sama määruse põhjenduse 7 kohaselt:

„vastavalt praegu valitsevatele rahvusvahelistele suundumustele on asjakohane kõrvaldada kõik vastutuse Varssavi konventsiooni artikli 22 lõikes 1 määratletud rahalised piirid ja kõik muud seadusest või lepingust tulenevad piirid”.

8

Määruse nr 2027/97 artikli 2 lõikes 1 määratletakse mõisted „lennuettevõtja”, „ühenduse lennuettevõtja”, „hüvitisele õigust omav isik”, „eküü”, „SDR” ja „Varssavi konventsioon”.

9

Määruse nr 2027/97 artikli 2 lõige 2 sätestab:

„Käesoleva määruse artikli 2 lõikes 1 määratlemata mõisted vastavad Varssavi konventsioonis kasutatud mõistetele.”

10

Nimetatud määruse artikli 5 lõiked 1 ja 3 näevad ette:

„1.   Ühenduse lennuettevõtja peab viivitamata, kuid igal juhul mitte hiljem kui viisteist päeva pärast hüvitisele õigust omava füüsilisest isikust kannatanu isiku kindlakstegemist, tegema ettemaksed, mis katavad esmased majanduslikud vajadused vastavalt kahju suurusele.

[…]

3.   Ettemaks ei tähenda vastutuse tunnustamist ning selle võib ühenduse lennuettevõtja vastutuse alusel makstavatest hilisematest summadest maha arvata, kuid tagasimaksmisele kuulub ettemaks üksnes artikli 3 lõikes 3 ettenähtud juhtudel või juhul, kui hiljem tõestatakse, et kahju tekitajaks oli isik või selle tekkimisele aitas kaasa ettemaksu saanud isiku hooletus, või juhul, kui sellel isikul ei olnud õigust hüvitisele.”

11

Määrust nr 2027/97 muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. mai 2002. aasta määrusega (EÜ) nr 889/2002 (EÜT L 140, lk 2; ELT eriväljaanne 07/06, lk 246), mis ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.

12

I. Bogiatzi kukkus 21. detsembril 1998 Luxairi lennuki pardale minekul Luxembourgi lennuvälja asfaltkattele.

13

I. Bogiatzi esitas 22. detsembril 2003 Tribunal d’arrondissement de Luxembourg’ile hagi Deutscher Luftpooli (Saksa õiguse alusel asutatud äriühing, mis ühendab lennundusriskide kindlustusandjaid) ja Luxairi vastu, tuginedes määrusele nr 2027/97 ja Varssavi konventsioonile. I. Bogiatzi hagi, mis oli esitatud viis aastat pärast põhikohtuasja asjaolude asetleidmist, tunnistati vastuvõetamatuks. Nimetatud kohus leidis nimelt, et Varssavi konventsiooni artiklis 29 kahju hüvitamise nõuete esitamisele sätestatud kaheaastane aegumistähtaeg on ette kindlaks määratud ja see ei saa peatuda ega katkeda.

14

Hagi vastuvõetamatust kinnitati ka apellatsiooniastmes. I. Bogiatzi kaebas seepeale edasi Cour de cassationile.

15

Neil asjaoludel otsustas Cour de cassation menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas Varssavi konventsioon on osa ühenduse õiguskorra normidest, mida Euroopa Kohus on pädev tõlgendama EÜ artikli 234 alusel.

17

Kõigepealt tuleb anda vastus Luxairi väitele, mille kohaselt ei pea kohus põhikohtuasjas tegelikult mitte tõlgendama Varssavi konventsiooni, vaid kohaldama EÜ artiklit 307, mille kohaselt juhul, kui ühenduse õigusnorm ja enne EÜ asutamislepingut sõlmitud leping ei ole kooskõlas, ei mõjuta ülimuslikkuse põhimõte liikmesriigi suhteid kolmandate riikidega.

18

Selles osas tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on EÜ artikli 307 esimese lõigu eesmärk täpsustada kooskõlas rahvusvahelise õiguse põhimõtetega, et asutamislepingu kohaldamine ei mõjuta asjaomase liikmesriigi kohustust austada varasemast lepingust tulenevaid kolmandate riikide õigusi ja järgida oma vastavaid kohustusi (vt 14. oktoobri 1980. aasta otsus kohtuasjas 812/79: Burgoa, EKL 1980, lk 2787, punkt 8; . aasta otsus kohtuasjas C-216/01: Budějovický Budvar, EKL 2003, lk I-13617, punktid 144 ja 145, ning . aasta otsused kohtuasjas C-205/06: komisjon vs. Austria, EKL 2009, lk I-1301, punkt 33, ja kohtuasjas C-249/06: komisjon vs. Rootsi, EKL 2009, lk I-1335, punkt 34).

19

Igal juhul tuleneb samuti väljakujunenud kohtupraktikast, et enne asutamislepingu jõustumist sõlmitud konventsiooni sätetele ei saa ühendusesisestes suhetes tugineda (vt eelkõige 22. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 286/86: Deserbais, EKL 1988, lk 4907, punkt 18; . aasta otsus liidetud kohtuasjades C-241/91 P ja C-242/91 P: RTE ja ITP vs. komisjon, EKL 1995, lk I-743, punkt 84, ja . aasta otsus kohtuasjas C-473/93: komisjon vs. Luksemburg, EKL 1996, lk I-3207, punkt 40).

20

EÜ artikkel 307 ei ole seega kohaldatav.

21

Neil tingimustel tuleb pöörduda tagasi selle küsimuse juurde, mis käsitleb Euroopa Kohtu pädevust tõlgendada Varssavi konventsiooni.

22

Selles osas tuleb esmalt meenutada, et EÜ artikli 234 alusel on Euroopa Kohus pädev vastama nii nimetatud lepingu tõlgendamist kui ka ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivust ja tõlgendamist puudutavatele eelotsuse küsimustele.

23

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab nõukogu poolt EÜ artiklite 300 ja 310 alusel sõlmitud kokkulepe endast ühenduse puhul akti, mille on vastu võtnud üks selle institutsioonidest EÜ artikli 234 esimese lõigu punkti b tähenduses. Vastava kokkuleppe sätted moodustavad alates kokkuleppe jõustumisest ühenduse õiguskorra lahutamatu osa ning selle õiguskorra raames on Euroopa Kohus pädev vastama nimetatud lepingu tõlgendamist puudutavatele eelotsuse küsimustele (vt 30. aprilli 1974. aasta otsus kohtuasjas 181/73: Haegeman, EKL 1974, lk 449, punktid 4–6; . aasta otsus kohtuasjas 12/86: Demirel, EKL 1987, lk 3719, punkt 7; . aasta otsus kohtuasjas C-321/97: Andersson ja Wåkerås-Andersson, EKL 1999, lk I-3551, punkt 26, ja . aasta otsus kohtuasjas C-431/05: Merck Genéricos - Produtos Farmacêuticos, EKL 2007, lk I-7001, punkt 31).

24

Põhikohtuasjas on selge, et ühendus ei ole Varssavi konventsiooni osapool. Järelikult ei ole Euroopa Kohus põhimõtteliselt pädev eelotsusemenetluse käigus tõlgendama nimetatud konventsiooni sätteid (vt 27. novembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 130/73: Vandeweghe jt, EKL 1973, lk 1329, punkt 2, ja . aasta määrus kohtuasjas C-162/98: Hartmann, EKL 1998, lk I-7083, punkt 9).

25

Igal juhul on Euroopa Kohus juba varem nentinud, et kui ühendus on rahvusvahelise konventsiooniga reguleeritavas valdkonnas varem liikmesriikidele kuulunud pädevuse EÜ asutamislepingu kohaselt üle võtnud ning sellest tulenevalt on kõnealuse konventsiooni sätted ühendusele siduvad, on ühendus pädev niisugust konventsiooni tõlgendama, isegi kui ühendus ei ole seda ratifitseerinud (vt selle kohta 12. detsembri 1972. aasta otsus liidetud kohtuasjades 21/72–24/72: International Fruit Company jt, EKL 1972, lk 1219, punkt 18; . aasta otsus kohtuasjas C-379/92: Peralta, EKL 1994, lk I-3453, punkt 16, ja . aasta otsus kohtuasjas C-308/06: Intertanko jt, EKL 2008, lk I-4057, punkt 48).

26

Põhikohtuasjas on selge, et põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal olid kõik viisteist ühenduse liikmesriiki Varssavi konventsiooni osapooled.

27

Seega tuleb uurida, kas käesolevas kohtuasjas on ühendus Varssavi konventsiooniga – mis hõlmab kogu rahvusvahelist reisijate, pagasi ja lasti õhuvedu – reguleeritavas valdkonnas varem liikmesriikidele kuulunud pädevuse EÜ asutamislepingu kohaselt üle võtnud.

28

Põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal oli ühendus võtnud EÜ artikli 80 lõike 2 alusel vastu kolm määrust Varssavi konventsiooniga reguleeritavas valdkonnas.

29

Esmalt tuleb mainida nõukogu 4. veebruari 1991. aasta määrust (EMÜ) nr 295/91 kompenseerimissüsteemi ühiste eeskirjade kohta, mida rakendatakse regulaarlennuliikluses reisija lennureisist mahajätmise korral (EÜT L 36, lk 5; ELT eriväljaanne 07/01, lk 306). Selle määruse eesmärk on sellegipoolest piiratud teatavate ühiste miinimumeeskirjade kehtestamisega, mida kohaldatakse reisijatele seoses lennuettevõtja poolt makstava hüvitisega ülemüüdud regulaarlennule mittelubamise korral. Vastupidi sellele määrusele, mis käsitleb üksnes lennule mittelubamist, näeb Varssavi konventsioon omalt poolt ette lennuettevõtja vastutuse muu hulgas lennu hilinemise puhul.

30

Järgmiseks, nõukogu 23. juuli 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2407/92 lennuettevõtjatele lennutegevuslubade väljaandmise kohta (EÜT L 240, lk 1; ELT eriväljaanne 06/02, lk 3) näeb oma artiklis 7 ette kohustuse, et lennuettevõtjal oleks tsiviilvastutuskindlustus õnnetusjuhtumite korral, mis tekitavad kahju eriti reisijatele ja pagasile. Vastupidi Varssavi konventsioonile ei reguleeri see määrus siiski lennuettevõtjate vastutuse tekkimise tingimusi.

31

Lõpetuseks, erinevalt Varssavi konventsioonist katab määrus nr 2027/97 omalt poolt reisijatele vaid kahju, mis on seotud surma, vigastuse või muu tervisekahjustusega, mitte aga pagasi ja lastiga seotud varalise kahju.

32

Siit järeldub, et ühendus ei ole Varssavi konventsiooniga reguleeritavas valdkonnas varem liikmesriikidele kuulunud pädevust terviklikult üle võtnud.

33

Kui varem liikmesriikidele kuulunud pädevuste terviklikku üleminekut ühendusele ei ole toimunud, ei saa viimane ainuüksi seetõttu, et põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal olid kõik need riigid Varssavi konventsiooni osapooled, olla seotud eeskirjadega, mis sisalduvad eelnimetatud konventsioonis, mida ta ise ei ole heaks kiitnud (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Intertanko jt, punkt 49).

34

Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et Varssavi konventsioon ei ole osa ühenduse õiguskorra normidest, mida Euroopa Kohus on pädev tõlgendama EÜ artikli 234 alusel.

35

Arvestades, et määrus nr 2027/97 käsitleb valdkonda, mida reguleerib Varssavi konventsioon, mille osapooled olid põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kõik ühenduse liikmesriigid ja võttes arvesse ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtet, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teise küsimusega sisuliselt teada, kas määrust nr 2027/97 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui nimetatud konventsiooni erinevaid sätteid – eelkõige artiklit 29 – kohaldatakse juhul, kui reisija nõuab, et lennuettevõtja tunnistataks vastutavaks seoses ühenduse liikmesriikide vahelisel lennul talle tekitatud kahjuga.

36

Kõigepealt tuleb nentida, et Varssavi konventsiooni artikli 29 kohaselt lõpeb õigus nõuda lennuettevõtjalt õnnetusjuhtumi korral kahju hüvitamist, kui hagi ei ole esitatud kahe aasta jooksul arvates õhusõiduki sihtkohta saabumise päevast või päevast, mil see oleks pidanud saabuma, või päevast, mil vedu katkes. Seevastu määrus nr 2027/97 ei sisalda ühtki otsest sätet niisuguse kahjunõude aegumistähtaegade kohta ega viita sõnaselgemalt ka nimetatud konventsiooni artiklile 29.

37

I. Bogiatzi on peamiselt seisukohal, et kuivõrd määrus nr 2027/97 ei viita sõnaselgelt põhikohtuasjas kohaldatavatele Varssavi konventsiooni sätetele ega muuda selle konventsiooni sätteid – täpsemalt selle artiklit 29 – nimetatud kohtuasjas selgelt kohaldatavaks, tuleb seda määrust kohaldada ja tõlgendada autonoomselt.

38

Tuleb nentida, et määrus nr 2027/97 ei võimalda nii selle sõnastust kui konteksti arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele vastata.

39

Neil tingimustel tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika järgi peab ühenduse õigusnormi tõlgendamisel arvestama mitte üksnes normi sõnastust ja konteksti, vaid ka selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa see norm on (vt selle kohta eelkõige 18. mai 2000. aasta otsus kohtuasjas C-301/98: KVS International, EKL 2000, lk I-3583, punkt 21; . aasta otsus kohtuasjas C-300/05: ZVK, EKL 2006, lk I-11169, punkt 15, ja . aasta otsus kohtuasjas C-466/07: Klarenberg, EKL 2009, lk I-803, punkt 37).

40

Määruse nr 2027/97 eesmärgi osas ilmneb selle põhjendusest 1, et ühise transpordipoliitika raames on tarvis tõsta lennuõnnetusse sattunud reisijate kaitstuse taset.

41

Lisaks tuleneb nii määruse nr 2027/97 ettevalmistustöödest kui ka selle põhjendusest 3, 5 ja 15, et soov tõsta lennuõnnetusse sattunud reisijate kaitstuse taset väljendub konkreetsemalt selles, et ühenduse liikmesriikide vahelise õhuveo osas teatavad Varssavi konventsiooni sätted asendatakse, oodates seni nimetatud konventsiooni täielikku ülevaatamist ja kontrollimist.

42

Täpsemalt leidis ühenduse seadusandja, et Varssavi konventsiooniga kehtestatud lennuettevõtjate vastutuse piir on määruse nr 2027/97 väljatöötamise aja majanduslikke ja sotsiaalseid tingimusi arvestades liiga madal. Seetõttu kavatses ta teatavaid piire tõsta.

43

Määruse nr 2027/97 põhjendusest 2 ja 4 ning artikli 2 lõikest 2 seevastu ilmneb, et kuigi reisijate kaitstuse taseme tõstmise eesmärgil ei välista määrus Varssavi konventsiooni kohaldamist, eeldab see kaitse määruse ja traditsioonilise süsteemi vastastikust täiustamist ja tasakaalu.

44

Samas ei kuulu Varssavi konventsiooni artikkel 29 nende sätete hulka, mille kohaldamata jätmist ühenduse seadusandja oleks soovinud, sest nimetatud artikkel reguleerib vaid õnnetusjuhtumi korral lennuettevõtja vastu kahjunõude esitamise üksikasju.

45

Eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata, et määrust nr 2027/97 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus Varssavi konventsiooni artikli 29 kohaldamine juhul, kui reisija nõuab, et lennuettevõtja tunnistataks vastutavaks seoses ühenduse liikmesriikide vahelisel lennul talle tekitatud kahjuga.

46

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole kolmandale küsimusele vaja vastata.

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab: