1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-50/06, T-56/06, T-60/06, T-62/06 ja T-69/06: Iirimaa jt vs. komisjon (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega tühistati komisjoni 7. detsembri 2005. aasta otsus 2006/323/EÜ Prantsusmaal Gardanne’i piirkonnas, Iirimaal Shannoni piirkonnas ja Itaalias Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava mineraalõli aktsiisimaksust vabastamise kohta (ELT 2006, L 119, lk 12; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Mineraalõli aktsiisimakse on käsitletud mitmes direktiivis, nimelt nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivis 92/81/EMÜ mineraalõlidele kehtestatud aktsiisimaksude struktuuri ühtlustamise kohta (EÜT L 316, lk 12), nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiivis 92/82/EMÜ, mis käsitleb mineraalõlide aktsiisimäärade ühtlustamist (EÜT L 316, lk 19) ja nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiivis 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, lk 51; ELT eriväljaanne 09/01, lk 405), millega tunnistati direktiivid 92/81 ja 92/82 kehtetuks alates 31. detsembrist 2003.

3

Direktiivi 92/81 artikli 8 lõige 4 võimaldas Euroopa Liidu Nõukogul lubada komisjoni ettepanekul liikmesriigil kehtestada muid aktsiisivabastusi või aktsiisimäära vähendamisi kui need, mis on ette nähtud nimetatud direktiivis.

4

Direktiivi 2003/96 artikli 2 lõike 4 punkti b teises taandes oli ette nähtud, et direktiivi ei kohaldata kahesuguse kasutusega energiatoodete ehk selliste toodete suhtes, mida kasutatakse nii kütteainena kui ka muul otstarbel kui mootorikütusena või kütteainena. Seetõttu puudub alates 1. jaanuarist 2004, mil direktiiv muutus kohaldatavaks, alumiiniumoksiidi tootmisel kasutatava raske kütteõli aktsiisi miinimummäär. Lisaks oli direktiivi 2003/96 artikli 18 lõike 1 kohaselt liikmesriikidel lubatud nõukogu eelneva läbivaatuse tingimusel kuni 31. detsembrini 2006 jätkuvalt kohaldada maksuvähendust või -vabastust, mis oli sätestatud II lisas, milles on ette nähtud Gardanne’i ja Shannoni piirkonnas ning Sardiinias alumiiniumoksiidi tootmisel kütusena kasutatava raske kütteõli vabastamine aktsiisist.

5

Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 1 punkti b kohaselt tuleb „olemasoleva abi” all mõista:

„[…]

6

Iirimaa, Itaalia Vabariik ja Prantsuse Vabariik vabastasid alumiiniumoksiidi tootmisel kasutatavad mineraalõlid aktsiisimaksust Shannoni piirkonnas alates 1983. aastast, Sardiinias alates 1993. aastast ja Gardanne’i piirkonnas alates 1997. aastast (edaspidi „vaidlusalused vabastused”).

7

Vaidlusalusteks vabastusteks anti luba vastavalt nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta otsusega 92/510/EMÜ, millega lubatakse liikmesriikidel jätkata kehtivate vähendatud aktsiisimäärade või aktsiisimaksust vabastamise kohaldamist teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes direktiivi 92/81/EMÜ artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 316, lk 16), nõukogu 13. detsembri 1993. aasta otsusega 93/697/EÜ, millega lubatakse teatud liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist ja jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivi 92/81/EMÜ artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 321, lk 29), ja nõukogu 30 juuni 1997. aasta otsusega 97/425/EÜ, millega lubatakse liikmesriikidel kohaldada teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide suhtes kehtivaid vähendatud aktsiisimäärasid või aktsiisimaksust vabastamist ja jätkata nimetatud vähenduse või vabastuse kohaldamist direktiivi 92/81/EMÜ artikli 8 lõikes 4 sätestatud korras (EÜT L 182, lk 22). Nõukogu pikendas vaidlusaluseid vabastusi mitu korda, viimati nõukogu 12. märtsi 2001. aasta otsusega 2001/224/EÜ teatavate eriotstarbeliste mineraalõlide vähendatud aktsiisimäärade ja aktsiisist vabastamise kohta (EÜT L 84, lk 23; ELT eriväljaanne 09/01, lk 342) kuni 31. detsembrini 2006.

8

Otsuse 2001/224 põhjenduses 5 oli täpsustatud, et see otsus ei piira ühegi sellise menetluse tulemust, mida võidakse algatada seoses ühtse turu toimimise moonutamisega, eelkõige EÜ artiklite 87 ja 88 alusel ja et see ei vabasta liikmesriike kohustusest teatada komisjonile võimalikest riigiabi juhtudest EÜ artikli 88 alusel.

9

Komisjon algatas kolme 30. oktoobri 2001. aasta otsusega EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse iga vaidlusaluse vabastuse kohta. Selle menetluse tulemusel võttis komisjon vastu vaidlusaluse otsuse, mille kohaselt:

10

Komisjon sedastas vaidlusaluses otsuses, et vaidlusalused vabastused kujutavad endast uut abi, mitte olemasolevat abi määruse 659/1999 artikli 1 punkti b tähenduses. Komisjon tugines selle hinnangu andmisel eelkõige asjaolule, et vaidlusalused vabastused ei kehtinud enne EÜ asutamislepingu jõustumist asjaomastes liikmesriikides, neid ei ole kunagi riigiabi eeskirjade kohaselt läbi vaadatud ega heaks kiidetud ja nendest ei ole talle kunagi teatatud.

11

Lisaks märgib komisjon vaidlusaluse otsuse põhjenduses 69, et määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkt v ei ole käesoleval juhul kohaldatav.

12

Olles kirjeldanud, mil määral on vaidlusalune abi ühisturuga kokkusobimatu, asus komisjon seisukohale, et arvestades aktsiisist vabastamise otsuseid ja asjaolu, et need võeti vastu tema ettepanekul, oleks enne 2. veebruari 2002, mil Euroopa Ühenduste Teatajas avaldati EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetluse algatamise otsused, antud ühisturuga kokkusobimatu abi tagasinõudmine vastuolus õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega.

13

Itaalia Vabariik, Iirimaa, Prantsuse Vabariik, Eurallumina SpA ja Aughinish Alumina Ltd esitasid vaidlusaluse otsuse täielikuks või osaliseks tühistamiseks hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse 16., 17. ja 23. veebruaril 2006. Need kohtuasjad liideti suuliseks menetlemiseks ja otsuse tegemiseks.

14

Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt esitasid hagejad hagi toetuseks kokku sisuliselt 23 väidet, mis käsitlesid eelkõige vaidlusaluste vabastuste väära kvalifitseerimist uueks abiks, samas kui nende hinnangul on tegemist olemasoleva abiga; samuti väitsid hagejad, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse, õiguskindluse, mõistliku tähtaja järgimise, kehtivuse eelduse, lex specialis derogat legi generali, kasuliku mõju ja hea halduse põhimõtteid. Viidati ka EÜ artikli 87 ja selle artikli kohaldamisega seonduva põhjendamiskohustuse rikkumisele.

15

Esimese Astme Kohus märkis siiski vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et hoolimata nende väidete esitamisest, peab ta käesolevas kohtuasjas kohaseks tõstatada omal algatusel väide vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumise kohta seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkt v kohaldamata jätmisega.

16

Olles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 sellega seoses meenutanud, et põhjenduste puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille ühenduse kohus peab omal algatusel tõstatama, ja viidanud kohtuotsuse punktides 48 ja 49 ühenduse õigusakti põhjendamise kohustuse ulatust puudutavale kohtupraktikale, märkis Esimese Astme Kohus nimetatud kohtuotsuse punktides 52 ja 53, et komisjon uuris vaidlusaluses otsuses, kas asjaomased vabastused on uus abi või olemasolev abi, kuid piirdus määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v osas tõdemisega, et nimetatud säte ei ole käesoleval juhul kohaldatav, toomata ära vastavaid põhjendusi.

17

Samuti sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–63, et käesoleval juhul tuleb siiski eriliste asjaolude tõttu uurida, kas vaidlusaluseid vabastusi võib pidada olemasolevaks abiks seetõttu, et need ei moodustanud abi siis, kui need kehtestati, vaid muutusid abiks alles ühisturu arengu tulemusel, ilma et asjaomased liikmesriigid neid oleks muutnud. Esimese Astme Kohus leidis sellest tulenevalt, et komisjon oli kohustatud vaidlusalust otsust määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamise osas õiguslikult piisavalt põhjendama.

18

Kõnealuseid erilisi asjaolusid on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–62 sisuliselt kirjeldatud järgmiselt.

19

Esiteks on mitmes vaidlusaluseid vabastusi heakskiitvas otsuses märgitud, et komisjon möönab, et nende vabastustega ei kaasne konkurentsi moonutamist ja et need ei ohusta siseturu nõuetekohast toimimist. Vaidlusaluses otsuses ei ole aga kuidagi selgitatud seda, mil moel konkurentsi moonutamise mõiste ulatus erineb maksude ja riigiabi puhul. Kõnealustest otsustest mitmes on ka mainitud, et komisjon vaatab asjaomased maksuvabastused regulaarselt üle, et tagada nende kokkusobivus siseturu toimimisega ja asutamislepingu muude eesmärkidega.

20

Teiseks tunnistas komisjon vähemalt vaidlusaluse otsuse põhjenduses 97, et nendest tema enda ettepaneku alusel vastu võetud heakskiidu andmise otsustest võis jääda mulje, et vaidlusaluseid vabastusi ei saa nende kohaldamisel riigiabiks kvalifitseerida. Asjaolu, et nimetatud põhjendus on ära toodud otsuse selles osas, mis puudutab abi tagastamist, ei vähenda selle tähtsust.

21

Kolmandaks, nõukogu andis otsustega, mis võeti vastu komisjoni ettepanekul, vaidlusalusteks vabastusteks loa ja pikendas neid mitu korda ning peale otsuse 2001/224 ei ole kõnealustest otsustest üheski mainitud mingeid võimalikke vastuolusid riigiabi andmise eeskirjadega. Pealegi rõhutab komisjon ka ise vaidlusaluse otsuse põhjenduses 96, et asjassepuutuvad isikud ei oota, et komisjon esitaks nõukogule ettepanekuid, mis on vastuolus asutamislepingu sätetega.

22

Esimese Astme Kohus jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 järeldusele, et komisjon on käesolevas asjas määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamata jätmise osas rikkunud EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust.

23

Komisjon palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus, suunata kohtuasi uuesti läbivaatamiseks tagasi Esimese Astme Kohtusse ja otsustada mõlema kohtuastme menetlusega seotud kohtukulude kandmine edaspidi.

24

Prantsuse Vabariik, Iirimaa, Itaalia Vabariik, Eurallumina SpA ja Aughinish Alumina Ltd paluvad Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja komisjonilt.

25

Eurallumina SpA palub Euroopa Kohtul teise võimalusena – juhul, kui Euroopa Kohus nõustub apellatsioonkaebuse kuuenda väitega, mille kohaselt ei saanud Esimese Astme Kohus vaidlusalust otsust tühistada osas, milles sellega loeti ametliku uurimismenetluse alla kuuluvaks ka need vaidlusalused vabastused, mis kehtisid pärast 31. detsembrit 2003 – tühistada vaidlustatud kohtuotsus üksnes selles osas.

26

Komisjon esitab vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise ja kohtuasja Esimese Astme Kohtule tagasisuunamise taotluse toetuseks kuus väidet.

27

Esimene väide käsitleb sisuliselt seda, et Esimese Astme Kohus ületas oma pädevuse piire, kui tõstatas omal algatusel väite vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumise kohta. Komisjoni teine väide põhineb võistlevuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumisel. Kolmas väide tugineb sellele, et on rikutud EÜ artikleid 230 ja 253 koostoimes EÜ artikliga 88 ja riigiabialase menetluse kulgemise eeskirju. Neljas ja viies väide käsitlevad sisuliselt EÜ artikli 253 rikkumist Esimese Astme Kohtu poolt osas, milles ta leidis vääralt, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldatavusega. Kuuenda väitega taotletakse selle sedastamist, et Esimese Astme Kohus ei võinud vaidlusalust otsust tühistada osas, milles sellega loeti ametliku uurimismenetluse alla kuuluvaks ka need vaidlusalused vabastused, mis kehtisid pärast 31. detsembrit 2003.

28

Apellatsioonkaebuse esimene väide jaguneb kahte ossa. Esimeses osas väidab komisjon, et tõstatades omal algatusel vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumise väite, väljus Esimese Astme Kohus poolte määratletud vaidlusepiiridest, rikkus dispositiivsuse põhimõtet, tegi otsuse ultra petita ning ületas seega oma pädevuse piire ja rikkus menetlusnormi, kahjustades komisjoni huve.

29

Oma etteheidete toetuseks väidab komisjon, et Esimese Astme Kohtu omal algatusel tõstatatud väitel ei ole mingit seost 23 väitega, mille hagejad esitasid esimeses astmes, ega viie liidetud kohtuasja toimikust ilmnevate asjaoludega, millest ei tulene midagi, mille põhjal võiks järeldada, et vaidlusalused vabastused ei kujutanud endast nende kehtestamise ajal abi, vaid muutusid selleks hiljem ühisturu arenedes.

30

Teise osa raames toob komisjon esile, et Esimese Astme Kohtu omal algatusel tõstatatud väide puudutab tegelikkuses vaidlusaluse otsuse sisu, mitte selle põhjendamist, kuna see põhjendus, mida Esimese Astme Kohus nõuab, ei ole vajalik asjassepuutuvatele isikutele ega kohtule endale. Esimese Astme Kohus ei arvestanud seega kohtupraktikas tehtavat vahet põhjendust ja sisu puudutavate väidete vahel ning asendas hagejaid esimeses astmes, tõstatades väite, mida vaid nemad võivad esitada. Nii rikkus ta esiteks EÜ artiklite 230 ja 253 sätteid koosmõjus ning teiseks Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 21 ja Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõikes 1 ja artikli 48 lõikes 2 sätestatud hagiavalduses väidete esitamise eeskirju, võttes neilt igasuguse praktilise kaalu. Nimetatud rikkumised moodustavad komisjoni väitel ka menetlusnormi rikkumise, mis kahjustas komisjoni huve.

31

Vastustajad meenutavad sellele väitele vastates sisuliselt, et väide põhjenduse puudumise kohta, mis kujutab endast oluliste menetlusnormide rikkumist, on avalikul huvil põhinev väide, mille ühenduse kohus peab omal algatusel tõstatama. Seetõttu ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita otsustamist ultra petita ega ka seda, et ta on rikkunud Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõikes 2 esitatud eeskirja, mida peab järgima hageja, mitte Esimese Astme Kohus.

32

Pealegi leidub vastustajate väitel seoseid vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumise väite ja hagejate poolt esimeses astmes esitatud väidete ning kohtuasja asjaolude vahel. Nimelt esitati ja käsitleti Esimese Astme Kohtu menetluse käigus neid erilisi asjaolusid, mida ta on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–62 maininud.

33

Esimese Astme Kohtu omal algatusel tõstatatud väide ei puuduta vastustajate sõnul sisu, vaid just pelka põhjenduse puudumist. Pealegi ei sea Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses kahtluse alla mitte komisjoni poolt vabastuste kvalifitseerimist uueks abiks, vaid lihtsalt seda, et puuduvad igasugused põhjendused määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamatuse osas. Esimese Astme Kohus ei jätnud seega arvestamata põhjenduse ja sisu eristamist ning otsustas õigustatult, et vaidlusalust otsust tuleb selle sätte osas põhjendada ja komisjon peab käesoleva kohtuasja raames välja tooma põhjused, mille tõttu ta otsustas kvalifitseerida vaidlusalused vabastused uueks abiks ja mitte olemasolevaks abiks.

34

Otsustamaks väite esimese osa üle, mille kohaselt Esimese Astme Kohus väljus poolte määratletud vaidluspiiridest, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine endast olulise menetlusnormi rikkumist EÜ artikli 230 tähenduses ning ka avalikul huvil põhinevat väidet, millele ühenduse kohus võib või koguni peab omal algatusel tähelepanu juhtima (vt eelkõige 20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-166/95 P: komisjon vs. Daffix, EKL 1997, lk I-983, punkt 24; 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 67; 30. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C-265/97 P: VBA vs. Florimex jt, EKL 2000, lk I-2061, punkt 114, ning 10. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-413/06 P: Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, EKL 2008, lk I-4951, punkt 174).

35

Kui ühenduse kohus tõstatab omal algatusel sellise väite, mida pooled põhimõtteliselt ei ole esitanud, ei välju kohus tema lahendada oleva vaidluse piiridest ega riku mingil viisil hagiavalduses hagi eseme ja väidete esitamist puudutavaid menetlusnorme.

36

Seega ei ületanud Esimese Astme Kohus käesoleval juhul oma pädevuse piire, kui tõstatas omal algatusel väite vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumise kohta.

37

Sellest tulenevalt ei ole kõnesoleva väite esimene osa põhjendatud.

38

Seoses kõnesoleva väite teise osaga, mille kohaselt Esimese Astme Kohus tõstatas tegelikkuses omal algatusel väite selle kohta, kas vaidlusalune otsus on sisult õiguspärane, tuleb märkida, et Esimese Astme Kohus tühistas selle otsuse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 63 ära toodud põhjusel, et komisjon oli kohtuotsuse punktides 56–62 nimetatud erilisi asjaolusid arvestades kohustatud käesolevas asjas uurima, kas tuleb kohaldada määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v, ja esitama selle küsimuse kohta vaidlusaluses otsuses piisavad õiguslikud põhjendused selle asemel, et lihtsalt kinnitada, et viidatud säte ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

39

Seega tuleb tõdeda, et Esimese Astme Kohus ei teinud vaidlustatud kohtuotsuses kuidagi sisulist otsust viidatud sätte kohaldatavuse kohta ega üldisemalt poolte käsitletud küsimuse kohta, kas vaidlusalused vabastused on olemasolev või uus abi.

40

Järelikult ei saa Esimese Astme Kohtule ette heita seda, et ta oleks jätnud järgimata kohtupraktikas tunnustatud vahetegemist põhjenduse puudumise või ebapiisava põhjenduse väite, mille ühenduse kohus tõstatab omal algatusel, ja sisulist õiguspärasust puudutava väite vahel, mida saab läbi vaadata vaid juhul, kui selle on esitanud hageja (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 67).

41

Sellest tulenevalt ei ole ka väite teine osa põhjendatud.

42

Kõigest eeltoodust lähtuvalt tuleb apellatsioonkaebuse esimene väide tagasi lükata.

43

Komisjon märgib, et vaidlustatud kohtuotsuses kohtu omal algatusel tõstatatud väite üle ei vaieldud ja seda isegi ei käsitletud Esimese Astme Kohtus toimunud kirjalikus ja suulises menetluses, ning heidab Esimese Astme Kohtule ette võistlevuse ja kaitseõiguste tagamise üldpõhimõtete rikkumist.

44

Sellega seoses viitab komisjon Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis puudutab 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „inimõiguste konventsioon”) artiklit 6 ja mille kohaselt peab ka kohus ise järgima võistlevuse põhimõtet, seda eelkõige siis, kui ta jätab rahuldamata apellatsioonkaebuse või lahendab kohtuasja omal algatusel käsitletava põhjenduse alusel.

45

Komisjon väidab ka, et võistlevuse põhimõte on ühenduse kohtutes menetluse üldpõhimõte, mille Euroopa Kohus on arvanud põhiõiguste hulka, ja et Esimese Astme Kohtul oli võimalik uuendada suuline menetlus, et kutsuda pooli vaidlema väite üle, mille ta kavatses omal algatusel tõstatada.

46

Vastustajad väidavad sisuliselt, et Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 62 alusel on sellel kohtul suulise menetluse uuendamise osas kaalutlusõigus ja et viidatud sättest ning sama kodukorra artiklist 113 tuleneb, et vaid väidete puhul, mille tagajärjel võidakse hagi vastuvõetamatuks tunnistada või otsuse tegemise vajadus võib ära langeda, on enne omal algatusel väite tõstatamist kohustus pooled ära kuulata. Nad märgivad, et kui Euroopa Kohus kavatseb omal algatusel tõstatada avalikul huvil põhineva väite, ei uuenda ta tingimata suulist menetlust.

47

Nad väidavad, nagu möönab ka komisjon, et inimõiguste konventsioon ei ole kohaldatav avalik-õiguslike juriidiliste isikute suhtes, ja kuigi võistlevuse põhimõte on põhiõigus, tuleb seda kohaldada poolte olemusest ja kohtuasja konkreetsetest asjaoludest lähtudes.

48

Käesoleval juhul on vastustajate sõnul võistlevuse põhimõtet järgitud, kuna vaidlustatud kohtuotsus ei põhine dokumentidel või faktilistel asjaoludel, mis komisjonile teada ei olnud. Lisaks ei puuduta kohtu omal algatusel tõstatatud väide kohtuasja sisu, vaid olulise menetlusnormi rikkumist.

49

Pealegi ei ole kahjustatud Euroopa Ühenduse huve, sest tema õigusi ei ole alavääristatud, kuna ühelt poolt komisjoni ei tunnistatud komisjoni tsiviilõiguse ega karistusõiguse alusel vastutavaks, talle ei määratud ka sanktsiooni, ja teiselt poolt ei oleks suulise menetluse uuendamine võimaldanud komisjonil esitada argumente, mille tagajärjel oleks Esimese Astme Kohus jätnud omal algatusel tõstatamata kõnealuse väite, mis käsitleb põhjenduse puudumist, kuna sellist puudust ei saa a posteriori parandada.

50

Võistlevuse põhimõte kuulub kaitseõiguste hulka. Seda kohaldatakse igas menetluses, mille tulemusel võib ühenduse institutsioon teha otsuse, mis mõjutab tuntaval määral isiku huve (vt eelkõige 10. juuli 2001. aasta otsus kohtuasjas C-315/99 P: Ismeri Europa vs. kontrollikoda, EKL 2001, lk I-5281, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, punkt 61).

51

Ühenduse kohtud tagavad, et neis toimuvais menetlustes järgitakse võistlevuse põhimõtet ja et nad järgivad seda ka ise.

52

Nii on Euroopa Kohus varem otsustanud, et esiteks annab võistlevuse põhimõte üldiselt menetluse pooltele õiguse tutvuda kõigi tõendite ja märkustega, mis on kohtule esitatud, ning õiguse nende üle vaielda (14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-450/06: Varec, EKL 2008, lk I-581, punkt 47) ja teiseks, kui kohtuotsus põhineks asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta, oleks see elementaarsete õiguspõhimõtete rikkumine (22. märtsi 1961. aasta otsus liidetud kohtuasjades 42/59 ja 49/59: Snupat vs. Ülemamet, EKL 1961, lk 101, 159; 10. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C-480/99 P: Plant jt vs. komisjon ja South Wales Small Mines, EKL 2002, lk I-265, punkt 24, ning 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I-11177, punkt 19).

53

Võistlevuse põhimõttest peab kasu saama iga pool ühenduse kohtus toimuvas menetluses, sõltumata selle isiku õiguslikust staatusest. Järelikult võivad sellele tugineda ka ühenduse institutsioonid, kui nad on pooleks niisuguses menetluses.

54

Kohus ise on samuti kohustatud järgima võistlevuse põhimõtet eelkõige siis, kui ta lahendab kohtuasja sellise põhjenduse alusel, mida ta käsitleb omal algatusel (vt analoogia alusel inimõiguste valdkonnas Euroopa Inimõiguste Kohtu 18. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas Skondrianos vs. Kreeka, punktid 29 ja 30; 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas Clinique des Acacias jt vs. Prantsusmaa, punkt 38, ning eespool viidatud 16. veebruari 2006. aasta kohtuotsus Prikyan ja Angelova vs. Bulgaaria, punkt 42).

55

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 93–107 sisuliselt märkis, ei tulene üldiselt võistlevuse põhimõttest mitte ainult menetluspoole õigus tutvuda vastaspoole poolt kohtule esitatud tõendite ja märkustega ning nende üle vaielda; sellega ei ole vastuolus ka üksnes see, et ühenduse kohtu otsus põhineb asjaoludel ja dokumentidel, millega pooled või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seetõttu saanud seisukohta võtta. Nimetatud põhimõte hõlmab üldiselt veel ka poolte õigust tutvuda kohtu omal algatusel tõstatatud õiguslike väidetega, millele kohus kavatseb oma otsuses tugineda, ning nende üle vaielda.

56

Et täita nõudeid, mis tulenevad õigusest õiglasele kohtulikule arutamisele, on nimelt oluline, et pooled oleksid tutvunud nii faktiliste kui ka õiguslike asjaoludega, mis on menetluse tulemuse suhtes määravad, ja saaksid võistluslikult nende üle vaielda.

57

Seetõttu, kui välja arvata erijuhud nagu eelkõige need, mis on ette nähtud ühenduse kohtute kodukordades, ei saa ühenduse kohus tugineda kohtuotsuse puhul omal algatusel tõstatatud õiguslikule väitele – isegi kui see on avalikul huvil põhinev väide ja käsitleb, nagu käesolevas asjas, vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumist – ilma et ta oleks enne kutsunud pooli esitama selle väite kohta oma märkusi.

58

Pealegi on Euroopa Kohus analoogilises kontekstis seoses inimõiguste konventsiooni artikliga 6 sedastanud, et just viidatud artiklit ja seda eesmärki arvestades, mida taotletakse iga asjassepuutuva isiku õigusega võistlevale menetlusele ja õiglasele kohtulikule arutamisele sama sätte tähenduses, võib Euroopa Kohus omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või ka poolte taotlusel Euroopa Kohtu kodukorra artikli 61 alusel suulise menetluse määrusega uuendada, kui ta leiab, et talle ei ole esitatud piisavalt tõendeid, või kui kohtuasi tuleb lahendada sellise argumendi põhjal, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt 4. veebruari 2000. aasta määrus kohtuasjas C-17/98: Emesa Sugar, EKL 2000, lk I-665, punktid 8, 9 ja 18, ning 10. veebruari 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-270/97 ja C-271/97: Deutsche Post, EKL 2000, lk I-929, punkt 30).

59

Esimese Astme Kohus ei või talle selles osas Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklist 62 tulenevat kaalutlusõigust kasutada, võtmata arvesse kohustust järgida võistlevuse põhimõtet.

60

Käesoleval juhul ilmneb kohtutoimikust ja Euroopa Kohtus toimunud kohtuistungist, et Esimese Astme Kohus tühistas vaidlustatud kohtuotsusega vaidlusaluse otsuse omal algatusel tõstatatud väite põhjal, mis tugineb EÜ artikli 253 rikkumisele, ilma et ta oleks enne kirjaliku või suulise menetluse käigus kutsunud pooli esitama selle väite kohta oma märkusi. Nii toimides rikkus Esimese Astme Kohus võistlevuse põhimõtet.

61

Vastupidi sellele, mida väidavad vastustajad, kahjustas võistlevuse põhimõtte eiramine komisjoni huve Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 tähenduses. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 114–118 märkis, kuigi põhjenduse puudumine on tõepoolest selline puudus, mida ei saa põhimõtteliselt parandada, on sellise puuduse tuvastamise aluseks siiski hindamine, mille puhul tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt arvesse võtta teatavat arvu tegureid, nagu seda on pealegi meenutanud Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 48 ja 49. Niisugune hinnang võib anda alust vaidluseks, seda eelkõige juhul, kui see ei käsitle mitte põhjenduse täielikku puudumist, vaid konkreetse faktilise ja õigusliku asjaolu põhjendust. Kui käesoleval juhul oleks komisjonil võimaldatud esitada oma märkusi, oleks ta nimelt saanud esitada samad argumendid kui need, mis on esitatud kõnesoleva apellatsioonkaebuse neljanda ja viienda väite toetuseks ja mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 64–67.

62

Kõigi nimetatud põhjenduste tõttu tuleb komisjoni teine väide rahuldada.

63

Lisaks peab Euroopa Kohus käesoleval juhul korrakohase õigusmõistmise tagamiseks veel vajalikuks vaadata koos läbi apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide, milles komisjon väljendab sisuliselt seisukohta, et Esimese Astme Kohus rikkus EÜ artiklit 253, kui leidis, et komisjon oli rikkunud sellest sättest tulenevat põhjendamiskohustust seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldatavusega.

64

Neljanda väitega heidab komisjon Esimese Astme Kohtule ette seda, et ta rikkus EÜ artiklit 253 koos EÜ artikli 87 lõikega 1, EÜ artikli 88 lõikega 1 ning eeskirjadega, mis reguleerivad riigiabialase menetluse käiku.

65

Nimetatud väite toetuseks toob komisjon eelkõige esile, et vaidlusaluse otsuse põhjendustest ilmneb, et vaidlusalused vabastused on moodustanud abi nende kehtestamisest alates, sest selles otsuses on õiguslikult piisavalt ja kohtupraktika nõuetele vastavalt ära näidatud, et asjaomased vabastused kahjustasid liikmesriikidevahelist kaubandust ja moonutasid konkurentsi. Neil asjaoludel ei olnud tema väitel vaja selgitada detailsemalt põhjusi, mille tõttu määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkt v ei olnud kohaldatav. Lisaks, kui eeldada, et vaidlusalused vabastused ei olnud nende kehtestamise ajal riigiabi, siis sellest tuleneks, et need ei ole praegugi veel riigiabi, nagu mõned hagejad esimeses astmes vääralt väitsid, ja mitte seda, et need kujutavad endast olemasolevat abi, nagu neid käsitles Esimese Astme Kohus.

66

Komisjon väljendab viienda väitega seisukohta, et Esimese Astme Kohus rikkus veel ka EÜ artiklit 253 koos EÜ artikli 87 lõikega 1, EÜ artikli 88 lõikega 1 ning määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunktiga v ja kohustust oma otsuseid põhjendada.

67

Selle väite toetuseks märgib komisjon eelkõige, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui sedastas, et eriliste asjaolude tõttu, mis on kõik seotud nõukogu või komisjoni tegevusega, on nõutav, et vaidlusaluses otsuses oleks esitatud konkreetsed põhjendused seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldatavusega, samas kui olemasoleva või uue riigiabi mõiste, mis on objektiivset laadi, ei saa sõltuda institutsioonide tegevusest või otsustustest, eriti kui see tegevus või need otsustused ei ole seotud riigiabi kontrollimenetlusega. Liiatigi oleks niisugune hinnang vastuolus sellega, mida Euroopa Kohus otsustas 22. juuni 2006. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-182/03 ja C-217/03: Belgia ja Forum 187 vs. komisjon (EKL 2006, lk I-5479).

68

Neljanda väite vastuseks rõhutavad vastustajad eeskätt, et määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamatuse põhjendused ei ole selgelt tuletatavad vaidlusalusest otsusest, mis seetõttu ei vasta selge ja üheseltmõistetava põhjenduse nõudele. Esimese Astme Kohus heitis komisjonile ette seda, et viimane ei toonud välja põhjendusi, mille tõttu ta leidis, et vaidlusalused vabastused moonutavad konkurentsi ühisturul, samas kui varem näis ta andvat vastupidise hinnangu. Neil asjaoludel otsustas Esimese Astme Kohus kohtupraktikat arvestades õigustatult, et komisjon on kohustatud märkima ära põhjused, mis näitavad, et ta viis läbi analüüsi, mis õigustab tema järeldust. Vastustajate hinnangul püüab komisjon kõnealuse väitega tegelikkuses varjata vaidlusaluse otsuse põhjenduse puudumist ja saavutada seda, et Euroopa Kohus teeks otsuse sisuliste küsimuste kohta, mis ei ole selle puudusega seotud.

69

Viiendale väitele vastates märgivad vastustajad, et Esimese Astme Kohus ei seadnud riigiabi mõiste objektiivset laadi kahtluse alla, vaid leidis üksnes, et arvestades nõukogu varasemaid otsuseid ja õiguspärast ootust, mille need tekitasid seoses vaidlusaluste vabastuste õiguspärasusega, pidi komisjon oma otsuses ära tooma põhjused, mille tõttu tuleb objektiivselt välistada määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamine. Kuna otsuse põhjendused peavad olema esitatud selle põhiosas, ei saa komisjoni toodud selgitused hüvitada põhjenduse puudumist.

70

Määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaselt peetakse olemasolevaks abi, mille kehtestamise ajal ei olnud see veel abi, vaid on muutunud selleks hiljem ühisturu arengu tõttu ja ilma et liikmesriik oleks seda muutnud.

71

Mõistet „ühisturu areng” võib mõista kui asjaomase meetmega hõlmatud sektori majandusliku ja õigusliku konteksti muutust ja see ei pea silmas näiteks olukorda, milles komisjon muutis oma hinnangut riigiabi eeskirjade rangema kohaldamise põhjal (vt eespool viidatud kohtuotsus Belgia ja Forum 187 vs. komisjon, punkt 71).

72

Üldisemalt võttes vastab olemasoleva või uue abi mõiste objektiivsele olukorrale. Nagu väidab komisjon, ei saa see mõiste sõltuda institutsioonide tegevusest või otsustustest.

73

Seetõttu otsustas Euroopa Kohus pärast seda, kui oli meenutanud, et EÜ artikliga 253 ühenduse aktilt nõutud põhjendused peavad vastama akti olemusele, eespool viidatud kohtuotsuse Belgia ja Forum 187 vs. komisjon punktis 137, et komisjoni ei saa kohustada näitama põhjuseid, miks ta oma varasemates otsustes vaidlusalust korda erinevalt hindas.

74

Eeltoodu kehtib aga seda enam juhul, kui komisjoni poolt siseriikliku meetme kohta varem antud hinnang, mis võib olla erinev, anti – nagu käesolevas asjas – mõne teise menetluse, mitte riigiabi kontrolli raames.

75

Järelikult ei olnud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–62 kirjeldatud asjaolud – mis olid põhiliselt esiteks seotud sellega, et komisjon oli olnud siis, kui nõukogu võttis vastu vaidlusaluseid vabastusi heakskiitvad otsused, seisukohal, et nendega ei kaasne konkurentsimoonutusi ja need ei kahjusta ühisturu nõuetekohast toimimist, ning teiseks sellega, et nimetatud otsuste alusel võidakse järeldada, et samu aktsiisivabastusi ei saa kvalifitseerida abina – niisugused, mille puhul oleks komisjon põhimõtteliselt kohustatud põhjendama vaidlusalust otsust seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldatavusega.

76

Seega tühistas Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse õiguslikult vääradel põhjendustel, kui leidis, et kõnealuseid asjaolusid arvestades oli komisjon kohustatud käesolevas asjas uurima selle sätte kohaldatavuse küsimust ja esitama otsuses selle kohta konkreetsed põhjendused, ning seda tegemata jättes rikkus komisjon EÜ artiklit 253.

77

Lisaks, nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja ühemõtteliselt ilmnema akti andnud institutsiooni arutluskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, esitatud põhjenduste olemust ja selgituste saamise huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust EÜ artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 63, ning Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, punkt 166 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Käesoleval juhul tõi komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 58–64 esile põhjused, miks ta leidis, et vaidlusalused vabastused kujutavad endast ühisturuga kokkusobimatut abi EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tõdedes, et need annavad teatud ettevõtjatele eelise, seda eelist rahastatakse riigi vahenditest, need vabastused kahjustavad liikmesriikidevahelist kaubandust, samuti kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi.

79

Komisjon märkis eelkõige vaidlusaluse otsuse põhjenduses 60, et vaidlusalused vabastused vähendavad ühe olulise tootmissisendi kulu ja seega annavad nende saajatele eelise, asetades nad soodsamasse olukorda kui teised ettevõtted, mis kasutavad mineraalõlisid teistes tööstusharudes või piirkondades. Sama otsuse põhjendustes 61 ja 62 nentis komisjon ühelt poolt, et abisaajate ja Prantsuse Vabariigi märkused kinnitavad, et aktsiisimaksu vähendused olid just nimelt mõeldud abisaajate konkurentsivõime tugevdamiseks võrreldes konkurentidega, vähendades nende kulusid, ja teiselt poolt, et alumiiniumoksiidiga, mida toodetakse ka Kreekas, Hispaanias, Saksamaal ja Ungaris, kaubeldakse liikmesriikide vahel, nii et võib arvata, et vaidlusalused vabastused kahjustavad ühendusesisest kaubandust ja kahjustavad või ähvardavad kahjustada konkurentsi.

80

Seejärel tõi komisjon vaidlusaluse otsuse põhjendustes 65–70 välja põhjused, miks ta on seisukohal, et vaidlusalused vabastused kujutavad endast uut, mitte olemasolevat abi määruse nr 659/1999 artikli 1 sätete tähenduses. Nii märkis ta, et need vabastused ei olnud kasutusel enne asutamislepingu jõustumist kolmes asjaomases liikmesriigis, neid ei ole riigiabi eeskirjade kohaselt läbi vaadatud ega heaks kiidetud, nendest ei ole kunagi teatatud ja lõpuks ei ole kõnealuse määruse artikli 1 punkti b alapunkt v käesoleval juhul kohaldatav.

81

Kuigi komisjon viimast punkti vaidlusaluses otsuses pikemalt ei käsitlenud, ilmneb siiski kõigist neist põhjendustest selgelt, et komisjoni hinnangul ei ole vaidlusalused vabastused muutunud riigiabiks ühisturu arengu tõttu, vaid need kujutasid endast riigiabi algusest peale, nii et käesoleval juhul ei tule kohaldada määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v.

82

Pealegi on kindel, et hagejad esimeses astmes ei esitanud märkusi, milles oleks esile toodud ühisturu areng alates vaidlusaluste vabastuste kehtestamisest ja millele vastamiseks oleks komisjon pidanud välja tooma põhjused, miks ta leiab, et käesoleval juhul ei tule kohaldada määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v.

83

Liiatigi tuleneb vaidlusaluse otsuse põhjendustest samuti selgelt, et kui komisjon oleks siis, kui nõukogu võttis vastu vaidlusaluseid vabastusi heakskiitvad otsused, leidnud, et nendega ei kaasne konkurentsi moonutamist ja need ei kahjusta siseturu nõuetekohast toimimist, ei oleks neid vabastusi sellegipoolest kunagi läbi vaadatud ega heaks kiidetud riigiabi eeskirjade alusel, mida kohaldades komisjon jõudis vastupidisele järeldusele. Samuti tuleb sellega seoses tõdeda, et tulenevalt asjaolust, et kõnealused otsused võeti vastu komisjoni ettepanekul ning nendes ei olnud mainitud võimalikku vastuolu viidatud eeskirjadega, on vaidlusaluse otsuse põhjendustes 95–100 esitatud konkreetsed põhjused, mille tulemusel komisjon jõudis järeldusele, et kuni 2. veebruarini 2002 antud vabastuste tulemusel saadud abi tagasinõudmine selle saajatelt oleks vastuolus õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtetega.

84

Võttes seega arvesse eelkõige vaidlusaluse otsuse olemust ja sisu, riigiabi reguleerivaid eeskirju ja selgituste saamise huvi, mis võib olla otsuse adressaatidel või teistel isikutel, keda otsus otseselt ja isiklikult puudutab, näib, et selle otsuse põhjendused vastavad käesoleva kohtuotsuse punktis 77 meenutatud kohtupraktika nõuetele ega pidanud tingimata sisaldama konkreetseid selgitusi seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamatusega, nagu väidab komisjon.

85

Järelikult, kui Esimese Astme Kohus otsustas, et komisjon rikkus EÜ artiklist 253 tulenevat põhjendamiskohustust seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamatusega käesolevas kohtuasjas, rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi.

86

Seetõttu tuleb apellatsioonkaebuse neljas ja viies väide samuti rahuldada.

87

Kõiki neid kaalutlusi arvestades ja ilma, et oleks vaja läbi vaadata poolte teisi argumente ja väiteid, tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada osas, milles sellega tühistati vaidlusalune otsus põhjusel, et komisjon rikkus põhjendamiskohustust seoses määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti b alapunkti v kohaldamatusega käesoleval juhul, ja osas, milles sellega otsustati, et komisjon kannab ise oma kohtukulud ning mõisteti temalt välja hagejate kohtukulud, sealhulgas kohtuasjas T-69/06 R ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud.

88

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus Üldkohtu otsuse tühistamise korral teha kohtuasjas ise lõpliku otsuse, kui menetlusstaadium seda võimaldab, või suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks.

89

Kuna käesoleval juhul ei teinud Esimese Astme Kohus sisulist otsust ühegi poolte esitatud väite kohta, on Euroopa Kohus seisukohal, et kohtuasja menetlusstaadium ei võimalda otsuse tegemist. Seega tuleb liidetud kohtuasjad Üldkohtusse tagasi suunata.

90

Kuna kohtuasjad suunatakse tagasi Üldkohtusse, tuleb apellatsioonmenetlusega seotud kulude kandmine otsustada edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: