1.

Kas liidu kodanik, kes ei tööta ja kellel ei ole ka piisavalt isiklikke elatusvahendeid, võib taotleda oma tütre kasvatajana elamisõigust liikmesriigis, kus tema tütar endise võõrtöötaja lapsena haridust omandab?

2.

See on küsimus, mille on Euroopa Kohtule käesolevas asjas esitanud Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division) (edaspidi „Court of Appeal”). ( 2 ) See annab Euroopa Kohtule võimaluse täpsustada määruse (EMÜ) nr 1612/68 ( 3 ) artiklit 12 puudutavat senist kohtupraktikat – eelkõige kohtuotsust Baumbast ja R ( 4 ) – ning selgitada nimetatud sätte seost 2004. aastal vastu võetud uue direktiiviga liidu kodanike ja nende pereliikmete elamisõiguse kohta (direktiiv 2004/38/EÜ ( 5 )). See teema on oluline nii paljude kodumaalt lahkunud ja teistes liikmesriikides elavate liidu kodanike kui ka vastuvõtvate riikide jaoks.

3.

Käesoleval kohtuasjal on nii mõndagi ühist poolelioleva kohtuasjaga Ibrahim (C-310/08), ( 6 ) mille aluseks on samuti Court of Appeali eelotsusetaotlus. Mõlemal juhul esitasid mittetöötavad ja piisavate isiklike elatusvahenditeta isikud Inglismaal eluasemeabi taotluse. Nende taotlused tuginesid nende väidetavale elamisõigusele Ühendkuningriigis, et hoolitseda oma alaealiste laste eest, kes omandasid seal haridust. Erinevalt kohtuasjast Ibrahim ei taotle kohtuasjas Teixeira sotsiaalabi kolmanda riigi kodanik, vaid varem Ühendkuningriigis töötanud liidu kodanik, kes on jäänud Ühendkuningriiki elama.

4.

Käesolevas kohtuasjas moodustavad ühenduse õigusest tuleneva raamistiku ühelt poolt direktiiv 2004/38 ja teiselt poolt määrus nr 1612/68.

5.

Direktiivi 2004/38 I peatükk (artiklid 1–3) sisaldab üldsätteid, III peatükk (artiklid 6–15) sätteid elamisõiguse kohta ja IV peatükk (artiklid 16–21) sätteid alalise elamisõiguse kohta.

6.

Artikli 2 punkti 2 alapunktis c sätestatud määratluse kohaselt on „pereliikmed” direktiivi 2004/38 tähenduses:

„alanejad lähisugulased, kes on alla 21-aastased või ülalpeetavad, ja punktis b määratletud abikaasa või partneri alanejad sugulased, kes on alla 21-aastased või ülalpeetavad.”

7.

Direktiivi 2004/38 artikkel 7 pealkirjaga „Üle kolmekuuline elamisõigus” sätestab muu hulgas:

„1.   Kõikidel liidu kodanikel on õigus elada teise liikmesriigi territooriumil kauem kui kolm kuud, kui:

2.   Lõikes 1 ettenähtud elamisõigus laieneb ka pereliikmetele, kes ei ole liikmesriigi kodanikud, kuid kes on liidu kodanikuga vastuvõtvas liikmesriigis kaasas või ühinevad temaga, kui kõnealune liidu kodanik vastab lõike 1 punktides a, b või c nimetatud tingimustele.

3.   Lõike 1 punkti a kohaldamisel säilitab liidu kodanik, kes ei ole enam töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja staatuse, kui ta:

4.   […]”

8.

Seoses pereliikmete elamisõiguse säilitamisega liidu kodaniku surma või lahkumise korral on direktiivi 2004/38 artikli 12 lõikes 3 sätestatud:

„Liidu kodaniku vastuvõtvast liikmesriigist lahkumise või surma tõttu ei kaota sõltumata kodakondsusest kuni õpingute lõpuni elamisõigust tema lapsed või vanem, kes lapsi tegelikult hooldab, kui lapsed elavad vastuvõtvas liikmesriigis ja on kantud õppimise eesmärgil õppeasutuse nimekirja.”

9.

Lisaks sellele tuleb viidata direktiivi 2004/38 artiklile 16, mis sisaldab üldsätteid liidu kodanike ja nende pereliikmete alalise elamisõiguse kohta:

„1.   Liidu kodanikud, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, saavad seal alalise elamisõiguse. Selle õiguse suhtes ei kohaldata III peatükis sätestatud tingimusi.

[…]

3.   Elamisperioodi pidevust ei mõjuta ajutine eemalviibimine, mis ei ületa kuut kuud aastas, või pikemaajaline eemalviibimine seoses kohustusliku ajateenistusega või üks eemalviibimine maksimaalselt kaheteistkümne järjestikuse kuu jooksul olulistel põhjustel, näiteks rasedus ja sünnitus, raske haigus, õpingud või tööalane koolitus või lähetus mõnda teise liikmesriiki või kolmandasse riiki.

4.   Kui alaline elamisõigus on omandatud, kaotatakse see üksnes juhul, kui vastuvõtvast liikmesriigist viibitakse eemal kaks järjestikust aastat.”

10.

Direktiivi 2004/38 artikli 40 lõike 1 kohaselt pidid liikmesriigid direktiivi üle võtma 30. aprilliks 2006.

11.

Määrus nr 1612/68 on üks direktiivile 2004/38 eelnenud õigusaktidest. Nimetatud direktiiviga tunnistati see osaliselt kehtetuks. ( 7 )

12.

Määruse nr 1612/68 artikkel 10, mis tunnistati direktiiviga 2004/38 kehtetuks, sätestas 30. aprillini 2006 järgmist:

„1.   Sõltumata kodakondsusest on õigus asuda elama töötaja juurde, kes on ühe liikmesriigi kodanik ja kes töötab teise liikmesriigi territooriumil:

2.   Liikmesriigid hõlbustavad ükskõik millise lõikes 1 nimetamata pereliikme riiki lubamist, kui ta on ülalnimetatud töötaja ülalpeetav või temaga koos elav ja samasse leibkonda kuuluv isik riigis, kust töötaja pärit on.

3.   Lõigete 1 ja 2 kohaldamise eelduseks on, et töötajal on oma pere jaoks samasugune elamispind, mida peetakse piirkonnas, kus ta töötab, tavaliseks selle riigi kodanikest töötajate puhul; käesoleva sätte alusel ei tohi siiski teha vahet selle riigi kodanikest töötajate ja teistest liikmesriikidest pärit töötajate vahel.”

13.

Määruse nr 1612/68 artikkel 12, mis kehtib ka pärast direktiivi 2004/38 jõustumist, sätestab järgmist:

„Teise liikmesriigi territooriumil töötava või töötanud liikmesriigi kodaniku lapsi, kes elavad selle riigi territooriumil, võetakse selle riigi üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke.

Liikmesriigid aitavad kaasa kõigile pingutustele, mille eesmärgiks on anda nendele lastele võimalikult head tingimused koolituses osaleda.”

14.

Asjakohaseid siseriiklikke sätteid nimetatakse eelotsusetaotluses „keerukateks” ja need esitatakse üksnes kokkuvõtlikult. Nende kohaselt on siseriiklik õiguslik olukord järgmine.

15.

1996. aastal vastu võetud Housing Act’i (eluasemeseadus) ( 8 ) kohaselt antakse eluasemeabi „kvalifitseeruvatele isikutele”, kellel ei ole kodu ja kes vastavad teatud tingimustele.

16.

Housing Acti artikkel 185 ( 9 ) näeb ette, et isik ei ole abikõlblik, kui „ta on välismaalane, kellel ei ole õigust saada abi”. Inglismaal kehtiva süsteemi üksikasjad on sätestatud ministri määruses Eligibility Regulations. ( 10 )

17.

Eligibility Regulations’i artikli 6 lõikest 1 nähtub eelkõige, et isikul, kelle suhtes ei kohaldata sisserändekontrolli, on õigus saada eluasemeabi üksnes juhul, kui ta elab alaliselt Ühendkuningriigis ja kui tal on seal ka elamisõigus. ( 11 )

18.

Selles kontekstis on elamisõigus lisaks Briti kodanikele ka liidu kodanikel, kes kasutavad ühenduse õiguses ette nähtud Ühendkuningriiki sisenemise ja seal elamise õigust. ( 12 ) Liidu kodanikud ei täida abi saamise tingimusi, kui nende elamisõigus põhineb asjaolul, et nad on üksnes tööotsijad või tööotsija pereliikmed, või kui nad kasutavad oma esialgset õigust elada Ühendkuningriigis kuni kolm kuud. ( 13 )

19.

Eligibility Regulations’i artikli 6 lõike 2 kohaselt ei kohaldata alalise elukoha nõuet muu hulgas järgmiste liidu kodanike suhtes: töötajad, füüsilisest isikust ettevõtjad, töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja pereliikmed ja isikud, kellel on Ühendkuningriigis alaline elamisõigus.

20.

Lõpuks tuleb märkida, et direktiiv 2004/38 võeti Ühendkuningriigi õigusesse üle 30. aprillil 2006 jõustunud määrusega Immigration (European Economic Area) Regulations 2006. ( 14 )

21.

Maria Teixeira on 7. märtsil 1971 sündinud Portugali kodanik. Ta saabus Inglismaale 1989. aastal ja töötas seal ajavahemikul 1989–1991 koristajana. Temaga koos tuli tema abikaasa, kes on samuti Portugali kodanik. Nende tütar Patricia sündis Ühendkuningriigis 2. juunil 1991. Patricia alustas Ühendkuningriigis kooliteed ajal, mil M. Teixeira ei töötanud. ( 15 )

22.

Hiljem lasid M. Teixeira ja tema abikaasa oma abielu lahutada, kuid ka viimane elab endiselt Inglismaal. 13. juunil 2006 otsustas kohus, et Patricia peab jääma elama isa juurde, kuid võib suhelda emaga nii palju, kui ta soovib. 2006. aasta novembris alustas Patricia õpinguid Londoni Lambethi linnaosas asuvas Vauxhall Learning Centre’is ( 16 ) lapsehoidjate kursusel. 2007. aasta märtsis asus sel ajal 15-aastane Patricia elama oma ema juurde.

23.

M. Teixeira on Ühendkuningriigis korduvalt lühiajaliselt töötanud; viimati töötas ta 2005. aasta algul.

24.

M. Teixeira taotles 11. aprillil 2007 London Borough of Lambethilt ( 17 ) eluasemeabi kodututele. Taotlus jäeti rahuldamata põhjendusega, et M. Teixeiral ei ole õigust seda abi saada. Keeldumise otsust ei muudetud ka M. Teixeira vaide alusel.

25.

M. Teixeira esitas eluasemeabi andmisest keeldumise peale esimeses kohtuastmes kaebuse Londoni Lambeth County Courtile, ( 18 ) kuid edutult. ( 19 ) Praegu on pooleli apellatsioonimenetlus Court of Appealis, eelotsusetaotluse esitanud kohtus.

26.

Eelotsusetaotluse kohaselt möönab M. Teixeira põhikohtuasjas, et:

27.

M. Teixeira tugineb põhikohtuasjas elamisõigusele Ühendkuningriigis ainult selle alusel, et tal on alates 2007. aasta märtsist isikuhooldusõigus oma tütre Patricia suhtes, kes omandab Ühendkuningriigis haridust ja kellel on määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt Ühendkuningriigis elamisõigus. ( 20 )

28.

Court of Appeal peatas 10. oktoobri 2008. aasta määrusega menetluse põhikohtuasjas ja esitas Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kas juhul, kui i) liidu kodanik saabus Ühendkuningriiki, ii) ta töötas teatud ajavahemike vältel Ühendkuningriigis, iii) ta lõpetas töötamise, kuid ei lahkunud Ühendkuningriigist, iv) tema töötaja staatus ei ole säilinud ja tal ei ole direktiivi 2004/38/EÜ artikli 7 alusel elamisõigust ega sama direktiivi artikli 16 alusel alalist elamisõigust, ja kui v) selle liidu kodaniku laps alustas hariduse omandamist ajal, mil liidu kodanik ei töötanud, kuid laps jätkas Ühendkuningriigis õppimist ajavahemikel, mil liidu kodanik Ühendkuningriigis töötas, vi) liidu kodanik on isik, kes last tegelikult hooldab, ja vii) liidu kodanik ega tema laps ei ole võimelised end ise ülal pidama:

29.

Euroopa Kohtu menetluses esitasid lisaks M. Teixeirale ja London Borough of Lambethile kirjalikud märkused ja osalesid kohtuistungil Taani, Portugali ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Ühenduste Komisjon. ( 21 ) Kirjalikud märkused esitas ka EFTA järelevalveamet.

30.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma eelotsusetaotlusega sisuliselt teada, kas M. Teixeira olukorras oleval mittetöötaval liidu kodanikul on ühenduse õiguse alusel elamisõigus, isegi kui ta ei ole ise majanduslikult sõltumatu. Sellise elamisõiguse olemasolu on siseriikliku õiguse kohaselt nimelt M. Teixeira taotletud eluasemeabi andmise eeltingimus.

31.

Menetlusosalised on selles suhtes eri arvamustel.

32.

M. Teixeira leiab, et haridust omandava tütre kasvatajana on tal määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel Ühendkuningriigis elamisõigus, ilma et tal peaks olema piisavaid elatusvahendeid või ravikindlustust. Komisjon ja EFTA järelevalveamet nõustuvad temaga selles osas. Sama leidis ka Itaalia valitsus kohtuasjas Ibrahim (C-310/08). Sellele järeldusele jõudis ka Portugali valitsus. ( 22 ) London Borough of Lambeth, Taani valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus, nagu muuseas ka Iirimaa kohtuasjas Ibrahim, on risti vastupidisel seisukohal.

33.

Järgnevalt uurin kõigepealt, kas M. Teixeira olukorras oleval liidu kodanikul saab olla oma lapse kasvatajana elamisõigus juba üksnes määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel (vt allpool A osa). Seejärel uurin, kas selline elamisõigus eeldab, et taotlejal on piisavalt elatusvahendeid ja üldine ravikindlustus (vt allpool B osa). Lõpuks käsitlen kolme ajafaktorit, millele juhtis eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu seoses M. Teixeira võimalike nõuetega, mis tulenevad määruse nr 1612/68 artiklist 12 (vt allpool C osa).

34.

Teise küsimuse esimese osaga ( 23 ) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1612/68 artikkel 12 võib anda elamisõiguse isikule, kes kasvatab vanemana vastuvõtvas liikmesriigis haridust omandavat võõrtöötaja last.

35.

Vaidlust ei ole selle üle, et määruse nr 1612/68 artiklis 12 on sätestatud õigus hariduse kättesaadavusele: liikmesriigis töötava või töötanud võõrtöötaja lapsi, kes elavad selle liikmesriigi territooriumil, „võetakse […] üldhariduskooli, töö käigus toimuva väljaõppe kursustele ja kutseõppekursustele”. Vaieldav on aga, kas hariduse kättesaadavuse õigusega kaasneb ka lapse ja teda kasvatava vanema elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis.

36.

Last kasvatava vanema võimalik elamisõigus on seotud lapse elamisõigusega; seega sõltub see lapse enda elamisõiguse olemasolust. Seepärast käsitlen järgnevalt kõigepealt lapse elamisõigust hariduse omandamiseks (allpool 1. jagu) ja alles seejärel last kasvatava isiku elamisõigust (allpool 2. jagu).

37.

London Borough of Lambeth, Taani valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus on seisukohal, et määruse nr 1612/68 artiklis 12 on sätestatud üksnes õigus hariduse kättesaadavusele. Sellega seotud lapse elamisõigust seevastu sellest sättest ei tulene. Algselt oli see sätestatud nimetatud määruse artiklis 10; alates selle sätte kehtetuks tunnistamisest määratakse elamisõigus direktiivi 2004/38 alusel. ( 24 )

38.

On tõsi, et määruse nr 1612/68 artikkel 12 ei anna lastele esmast elamisõigust vastuvõtvas liikmesriigis. Nagu nähtub juba artikli 12 sõnastusest, on õigus hariduse kättesaadavusele üksnes lastel, „kes elavad selle riigi territooriumil”. Seega peab tegemist olema lastega, kes on juba varem asunud elama vastuvõtvasse liikmesriiki, et elada koos võõrtöötajaga. ( 25 ) Artiklis 12 sätestatud õigus hariduse kättesaadavusele tuleneb nimelt asjaolust, et laps on sisenenud vastuvõtvasse liikmesriiki, järgnedes oma võõrtöötajast isale või emale. ( 26 )

39.

Kui aga laps on asunud vastuvõtvasse liikmesriiki elama võõrtöötaja pereliikmena või on seal juba sündinud – nagu käesolevas asjas M. Teixeira tütar – on tal määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt iseseisev õiguslik seisund. Tema õigus hariduse kättesaadavusele ei sõltu edaspidi enam sellest, kas tema isa või ema säilitab vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötaja staatuse. ( 27 ) Õigus hariduse kättesaadavusele on ka lapsel, kelle vanem on vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötajana „töötanud” pelgalt varasemal ajal.

40.

Erinevalt mõne menetlusosalise arvamusest ei saa seetõttu hariduse kättesaadavuse õiguse kasutamine sõltuda eeskätt tingimusest, et laps säilitaks kogu oma õpingute jooksul eraldiseisva elamisõiguse määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punkti a ( 28 ) alusel, seega on lapsel endiselt õigus elada võõrtöötajast vanema juures. ( 29 ) Vastasel juhul kaotaksid just endiste võõrtöötajate lapsed suuresti artikli 12 kohase õiguse hariduse kättesaadavusele. Nimelt lahkub vastuvõtvas liikmesriigis „töötanud” vanem sageli pärast töötamise lõppu sellest riigist, nii et lapsega ühes leibkonnas elamine ei ole enam niisama lihtsalt üldse võimalik. ( 30 )

41.

Määruse nr 1612/68 artiklis 12 ei ole ka muid viiteid elamisõigust käsitlevatele sätetele ja nimetatu artikli kohaselt piisab sellest, kui võõrtöötaja laps, kes soovib vastuvõtvas liikmesriigis haridust omandada, seal juba „elab”.

42.

Selle juurde kuuluv võõrtöötaja vastuvõtvas liikmesriigis elava lapse õigus jääda hariduse omandamiseks vastuvõtvasse liikmesriiki tuleneb otseselt määruse nr 1612/68 artiklist 12. ( 31 ) Seda sätet ei tohi selle konteksti ja sellega taotletavat eesmärki arvesse võttes nimelt tõlgendada kitsendavalt ega võtta sellelt kasulikku mõju. ( 32 )

43.

Määruse nr 1612/68 artikkel 12 on üks paljudest sätetest, mille eesmärk on luua parimad võimalikud tingimused võõrtöötaja perekonna integreerumiseks vastuvõtvasse liikmesriiki. ( 33 ) Nagu Euroopa Kohus on rõhutanud, on sellise integratsiooni õnnestumiseks hädavajalik, et võõrtöötaja lapsel oleks võimalik jätkata vastuvõtvas liikmesriigis kooliskäimist ja edasisi õpinguid, et need siis edukalt lõpetada. ( 34 )

44.

Võõrtöötajale pakuks vaba liikumise õiguse kasutamine palju vähem huvi, kui ta ei saaks olla kindel, et tema lapsed saavad vastuvõtvas liikmesriigis haridust omandada ja õpingud ka lõpetada. ( 35 ) Kui võõrtöötaja töösuhte iga katkemine või lõppemine vastuvõtvas liikmesriigis tooks alati automaatselt kaasa ka tema laste elamisõiguse kaotuse, mille tagajärjel peaksid lapsed haridustee pooleli jätma, võiks see kahjustada nende haridus- ja ametialast edasijõudmist. Võimalik, et lapsed oleksid sel juhul sunnitud jätkama hariduse omandamist välismaal, mis võiks siseriiklike haridussüsteemide ja kasutusel olevate õppekeelte erinevuste tõttu kaasa tuua märkimisväärseid raskusi. Sellist ebasoodsat olukorda saab vältida üksnes siis, kui võõrtöötaja lastele antakse võimalus – ka ja eelkõige elamisõiguse näol – jätkata kooliskäimist ja kutseõpinguid vastuvõtvas liikmesriigis ning need lõpetada, sõltumata sellest, kas nende vanem on seal õpingute kogu perioodi jooksul töötanud võõrtöötajana. Ühtlasi on nii kõige paremini tagatud võõrtöötajate lastele täielik integreerumise võimalus vastuvõtvas liikmesriigis.

45.

Neid kaalutlusi arvesse võttes oleks määruse nr 1612/68 artikli 12 konteksti ja eesmärkidega vastuolus, kui hariduse kättesaadavuse õiguse kasutamine seataks sõltuvusse sellest, kas lapsel on eraldiseisev elamisõigus teiste sätete alusel. ( 36 ) Pigem annab määruse nr 1612/68 artikkel 12 haridust omandavale lapsele autonoomse elamisõiguse. ( 37 )

46.

Vastupidi mõne menetlusosalise seisukohale ei ole seda olukorda muutnud ka direktiivi 2004/38 jõustumine. Mitte miski ei viita sellele, et ühenduse seadusandja oleks direktiivi 2004/38 vastu võttes soovinud muuta määruse nr 1612/68 artiklit 12 – Euroopa Kohtu poolt tõlgendatud kujul ( 38 ) – ja piirata nimetatud sätte normatiivset sisu nüüdsest pelgalt õigusega hariduse kättesaadavusele.

47.

Direktiiv 2004/38 muutis määrust nr 1612/68 üksnes sedavõrd, kuivõrd sellega tunnistati kehtetuks määruse artiklid 10 ja 11. Võõrtöötajate laste õigus jääda hariduse omandamiseks vastuvõtvasse liikmesriiki ei põhine aga kummalgi nimetatud sättel. Nagu eespool märgitud, ( 39 ) tuleneb see elamisõigus pigem vahetult määruse nr 1612/68 artiklist 12, mille normatiivset sisu direktiiv 2004/38 ei mõjutanud.

48.

Selles osas ei saa esitada vastuväidet, et kõik liidu kodanike ja nende pereliikmete elamisõigused on nüüd koondatud direktiivi 2004/38 ja et määruse nr 1612/68 artiklist 12 ei saa enam tuletada autonoomset elamisõigust. Kahtlemata kodifitseeriti direktiiviga 2004/38 olemasolevad ühenduse õigusaktid, mis olid teatavate isikute õiguslikku seisundit senini käsitlenud. ( 40 ) Samuti kohaldatakse seda vaieldamatult iga liidu kodaniku ja tema pereliikmete suhtes. ( 41 ) Sellegipoolest ei sisalda direktiiv aga üldisi ja lõplikke sätteid liidu kodanike ja nende pereliikmete kõigi mõeldavate elamisõiguste kohta.

49.

Nii puudub direktiivis 2004/38 – nagu ka sellele eelnenud õigusaktides – näiteks sõnaselge ja üldine säte selliste vanemate elamisõiguse kohta, kes ei tööta, kuid hooldavad alaealisi liidu kodanikke. ( 42 ) Lisaks sellele ei ole direktiivis 2004/38 sõnaselgeid sätteid liidu kodaniku kolmandate riikide kodanikest pereliikmete elamisõiguse kohta liidu kodaniku koduriigis, kui liidu kodanik naaseb oma koduriiki. ( 43 )

50.

Ka käesolevas kohtuasjas vaidlusaluseid küsimusi, mis puudutavad liidu kodanike laste hariduse omandamisega seotud elamisõigust, ei ole direktiivis 2004/38 lõplikult kindlaks määratud.

51.

On tõsi, et haridust omandavatel liidu kodanike lastel on pereliikmetena direktiivi üldsätete kohaselt elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis. ( 44 ) Siiski puudub direktiivis 2004/38 haridust omandavate laste eraldiseisev elamisõigus, mis oleks võrreldav määruse nr 1612/68 artiklis 12 sätestatud õigusega. Eelkõige ei sätesta nimetatud direktiivi artikli 12 lõige 3 sellist autonoomset elamisõigust hariduse omandamiseks; pigem eeldab see elamisõiguse olemasolu ja näeb pelgalt ette, et elamisõigus säilib liidu kodaniku surma või lahkumise korral, kuni liidu kodaniku laps on õpingud lõpetanud. ( 45 )

52.

Määruse nr 1612/68 artikkel 12 ja direktiivi 2004/38 artikli 12 lõige 3 ei ole identsed. Direktiivi artikli 12 lõike 3 isikuline kohaldamisala on laiem kui määruse artiklil 12, sest direktiivi artikli 12 lõige 3 hõlmab ka majanduslikult mitteaktiivsete liidu kodanike lapsi. Direktiivi artikli 12 lõike 3 esemeline kohaldamisala on seevastu palju kitsam kui määruse artiklil 12, sest direktiivi artikli 12 lõiget 3 kohaldatakse üksnes liidu kodaniku surma või lahkumise korral.

53.

Kuna direktiiv 2004/38 ei sätesta autonoomset üldist elamisõigust hariduse omandamiseks, on selge, et ka pärast direktiivi jõustumist on elamisõiguse õigusliku alusena võimalik kohaldada määruse nr 1612/68 artiklit 12.

54.

Esiteks kohaldatakse seda juhul, kui võõrtöötajate haridust omandavad lapsed on juba 21-aastased või vanemad ega ole ülalpeetavad. Need lapsed ei saa enam taotleda üldist elamisõigust direktiivi 2004/38 artikli 7 lõike 1 punkti d alusel, sest nad ei kvalifitseeru pereliikmeteks. ( 46 ) Määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaldamisala ei sõltu seevastu ei vanusest ega sellest, kas haridust omandav isik on õigustatud ülalpidamist saama. ( 47 )

55.

Teiseks on määrus nr 1612/68 artikli 12 endiselt asjakohane olukordades, kui kõne all on endiste võõrtöötajate haridust omandavate laste elamisõigus. Nagu eespool märgitud, sisaldab direktiivi 2004/38 artikli 12 lõige 3 sellega seoses vaid mittetäielikku normi, mida kohaldatakse üksnes surma või lahkumise korral, kuid mis ei hõlma sellise endise võõrtöötaja lapsi, kes on jäänud vastuvõtvasse liikmesriiki elama ka pärast töötamise lõpetamist. Määruse nr 1612/68 artikkel 12 hõlmab seevastu ka viimati nimetatud juhtumit. ( 48 )

56.

On ebatõenäoline, et ühenduse seadusandja tahtis direktiivi 2004/38 vastu võttes jätta haridust omandavad lapsed elamisõiguse osas teadlikult halvemasse olukorda kui määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaselt ja anda eraldiseisva elamisõiguse üksnes direktiivi artikli 12 lõikes 3 nimetatud isikutele. Direktiivi 2004/38 eesmärk on selle põhjenduse 3 kohaselt lihtsustada ja tugevdada kõikide liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust. Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui liidu kodanikele tuleneks direktiivist 2004/38 vähem õigusi kui direktiiviga muudetud või kehtetuks tunnistatud teisese õiguse aktidest. ( 49 )

57.

Määruse nr 1612/68 artikkel 12 jääb seega ka pärast direktiivi 2004/38 jõustumist elamisõiguse autonoomseks õiguslikuks aluseks selliste isikute puhul, kes elavad hariduse omandamise eesmärgil liikmesriigis, kus nende isa või ema võõrtöötajana töötab või on sellena töötanud.

58.

Kohtupraktikast nähtub, et kui lapsel on määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel õigus omandada vastuvõtvas liikmesriigis haridust, on seda last tegelikult hooldaval vanemal sellesama sätte alusel õigus selles liikmesriigis elada. ( 50 )

59.

Last hooldava isiku selline tuletatud elamisõigus on sageli vajalik, et tagada lapsele määruse nr 1612/68 artikli 12 kohane õigus haridusele. Võõrtöötajate laste õigus hariduse kättesaadavusele vastuvõtvas liikmesriigis võib nimelt muutuda kasutuks, kui laste vanematele ei anta võimalust kanda laste eest hariduse omandamise ajal isiklikult hoolt ja elada sel otstarbel koos nendega vastuvõtvas liikmesriigis. ( 51 ) Last tegelikult hooldava vanema elamisõigus seevastu hõlbustab lapsel hariduse kättesaadavuse õiguse kasutamist. ( 52 )

60.

Last hooldava vanema tuletatud elamisõiguse tunnustamine tähendab ühtlasi seda, et võetakse arvesse lapse ja tema vanemate õigust perekonnaelu austamisele, ( 53 ) mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) ( 54 ) artikli 8 lõikes 1 ja hiljem lisatud ka põhiõiguste harta ( 55 ) artiklisse 7.

61.

Lisaks tagatakse sel viisil, et võõrtöötajate lastele antakse vastuvõtvas liikmesriigis koolituses osalemiseks „võimalikud head tingimused” (määruse nr 1612/68 artikli 12 teine lõik) ja neid võetakse õppekursustele „samadel tingimustel kui selle riigi kodanikke” (määruse nr 1612/68 artikli 12 esimene lõik). ( 56 ) Nendest tingimustest üks olulisemaid on, et lapsed ja noored saaksid üles kasvada tuttavas perekeskkonnas, mis tavaliselt tähendab vanematega või neid tegelikult hooldava vanemaga koos elamist.

62.

Last hooldava vanema tuletatud elamisõiguse tunnustamine on lõpuks ka üks eeltingimus, et integreerida võõrtöötajate lapsi parimal võimalikul viisil vastuvõtva liikmesriigi ühiskondlikku ellu. ( 57 )

63.

Kokkuvõttes võib seega tõdeda:

Kui liidu kodaniku laps omandab haridust liikmesriigis, kus liidu kodanik võõrtöötajana töötab või on töötanud, on last tegelikult hooldaval vanemal vastuvõtvas liikmesriigis määruse (EMÜ) nr 1612/68 artiklist 12 tulenev elamisõigus.

64.

Oma esimese küsimuse ja teise küsimuse teise osaga ( 58 ) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas sellise isiku elamisõigus, kes ei tööta, kuid kasvatab vanemana vastuvõtvas liikmesriigis haridust omandavat võõrtöötaja last, sõltub sellest, kas kõnealusel isikul on piisavalt elatusvahendeid ja üldine ravikindlustus, teisisõnu sellest, kas ta on „majanduslikult sõltumatu”. ( 59 )

65.

Erinevalt teistest menetlusosalistest peavad London Borough of Lambeth, Taani valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus vajalikuks piirata määruse nr 1612/68 artiklist 12 tulenevaid õigusi majanduslikult sõltumatute isikutega.

66.

Selle tagajärjel ei saaks M. Teixeira olukorras olev isik määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel elamisõigust, sest tal ei ole praegu piisavalt elatusvahendeid ja Ühendkuningriigi üldist ravikindlustust.

67.

Määruse nr 1612/68 artikli 12 sõnastusest, mida ei tohi tõlgendada kitsendavalt, ( 60 ) sellist majandusliku sõltumatuse nõuet siiski ei nähtu.

68.

Ka määruse nr 1612/68 artiklit 12 puudutavast senisest kohtupraktikast ei ilmne, et sellest sättest tulenev laste ja neid kasvatavate vanemate elamisõigus oleneks mis tahes laadi majanduslikust sõltumatusest. Selles kontekstis pakuvad huvi eelkõige kohtuotsus Echternach ja Moritz ning kohtuotsus Baumbast ja R:

69.

Seadusandja lähtus kahtlemata sellest, et võõrtöötaja pereliikmetel, kes elavad koos võõrtöötajaga vastuvõtvas liikmesriigis, on tavaliselt piisavalt elatusvahendeid kas seetõttu, et nad töötavad ka ise vastuvõtvas liikmesriigis (määruse nr 1612/68 artikkel 11) või on võõrtöötaja ülalpeetavad, kelle elamiskulud katab võõrtöötaja oma sissetulekust ja kellega ta jagab eluaset (määruse nr 1612/68 artikli 10 lõiked 1 ja 3).

70.

Määruses nr 1612/68 ei ole seadusandja siiski seadnud piisavate elatusvahendite olemasolu vastuvõtvas liikmesriigis elamise tingimuseks. Vastupidi, määruse nr 1612/68 artikli 7 lõike 2 kohaselt on võõrtöötajatel samad sotsiaalsed soodustused kui selle riigi kodanikest töötajatel; ( 64 ) määruse nr 1612/68 artikli 12 alusel laieneb see õigus ka nende lastele, kui need omandavad haridust vastuvõtvas liikmesriigis. ( 65 )

71.

Majandusliku sõltumatuse nõude puudumine määruses nr 1612/68 on oluline erinevus võrreldes hiljem vastuvõetud direktiividega, milles mittetöötavate liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õiguse tingimuseks seati sõnaselgelt piisavate elatusvahendite ja üldise ravikindlustuse olemasolu tõendamine. ( 66 ) Sellele on õigesti viidanud EFTA järelevalveamet.

72.

London Borough of Lambeth, Taani valitsus ja Ühendkuningriigi valitsus on sellegipoolest seisukohal, et majanduslik sõltumatus on ka tänasel päeval määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaldamise eelduseks. Nad järeldavad seda vahepeal jõustunud direktiivi 2004/38 põhjal, mida tuleb määruse nr 1612/68 artikli 12 tõlgendamisel ja kohaldamisel arvesse võtta.

73.

See argument ei ole veenev.

74.

Nagu juba märgitud, ( 67 ) oleks direktiivi 2004/38 eesmärkidega vastuolus, kui selle õigusakti tõttu piirataks määruse nr 1612/68 artikli 12 normatiivset sisu. Teadaolevalt on direktiivi 2004/38 eesmärk lihtsustada ja tugevdada kõikide liidu kodanike vaba liikumise ja elamise õigust. ( 68 ) Selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui liidu kodanikele tuleneks direktiivist 2004/38 vähem õigusi kui direktiiviga muudetud või kehtetuks tunnistatud teisese õiguse aktidest. ( 69 )

75.

Lisaks neile üldistele kaalutlustele kajastub direktiivis 2004/38 konkreetselt ka seadusandja hinnang, mis ei toeta määruse nr 1612/68 artiklist 12 tulenevate õiguste kohaldamist üksnes majanduslikult sõltumatutele isikutele.

76.

Mingil juhul ei sea direktiiv 2004/38 liidu kodanike ja nende pereliikmete kõikide elamisõiguste üldiseks eeltingimuseks asjaomaste isikute majanduslikku sõltumatust. Pigem on direktiivis jätkatud juba varem tavapärast vahetegemist kahe elamisõiguse liigi vahel: ( 70 ) mittetöötavate liidu kodanike ja nende pereliikmete õigused sõltuvad põhimõtteliselt piisavate elatusvahendite ja üldise ravikindlustuse tõendamisest (direktiivi artikli 7 lõike 1 punktid b ja c koostoimes punktiga d), seevastu töötavate liidu kodanike ja nende pereliikmete õiguste puhul sellised piirangud puuduvad (direktiivi artikli 7 lõike 1 punkt a koostoimes punktiga d).

77.

Määruse nr 1612/68 artiklist 12 tulenevad õigused kuuluvad viimasena nimetatud liiki; need on selliste liidu kodanike pereliikmetel, kes vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötajana töötavad või on sellena töötanud. Seepärast ei ole – isegi võttes arvesse direktiivi 2004/38 aluseks olevaid seadusandja hinnanguid – asjakohane seada nende õiguste eeltingimuseks asjaomaste isikute majanduslikku sõltumatust.

78.

Seda järeldust toetab direktiivi 2004/38 artikli 12 lõike 3 vaatlus. Selles on sätestatud, et liidu kodaniku surma või vastuvõtvast liikmesriigist lahkumise korral säilib tema haridust omandavate laste ja lapsi tegelikult hooldava vanema elamisõigus kuni õpingute lõpuni. Erinevalt mõnest seotud sättest elamisõiguse säilimise kohta ( 71 ) ei ole direktiivi 2004/38 artikli 12 lõike 3 kohaldamise eelduseks laste ja nende vanema majanduslik sõltumatus: see ei sea piisavate elatusvahendite ja üldise ravikindlustuse tõendamist vastuvõtvas liikmesriigis elamise tingimuseks.

79.

On tõsi, et käesolev juhtum ei kuulu direktiivi 2004/38 artikli 12 lõike 3 kohaldamisalasse, sest kumbki haridust omandava lapse Patricia vanematest ei ole surnud ega Ühendkuningriigist lahkunud. Kuid sellest sättest nähtub, et direktiiv 2004/38 peab haridust omandavate laste ja neid kasvatavate vanemate õiguslikku seisundit eriti oluliseks ja annab neile liidu kodanike teiste pereliikmetega võrreldes eesõiguse.

80.

Direktiivis 2004/38 kajastuv seadusandja ajakohane hinnang viitab seega lõppkokkuvõttes sellele, et määruse nr 1612/68 artiklist 12 tuleneva elamisõiguse kohaldamise tingimuseks ei tohi seada haridust omandava lapse või last kasvatava vanema majanduslikku sõltumatust.

81.

Kahtlemata võib määruse nr 1612/68 artikli 12 lai tõlgendamine, mis ilmneb juba eespool viidatud Euroopa Kohtu praktikast, tuua kaasa selle, et M. Teixeira ja tema tütre olukorras olevad isikud, kes ei ole majanduslikult sõltumatud, taotlevad vastuvõtvas liikmesriigis sotsiaalabi. Tavatingimustel ei tohiks see aga vastuvõtva liikmesriigi riigieelarvet ja sotsiaalabisüsteemi liigselt koormata. Seda seetõttu, et haridust omandava lapse isa või ema, kes on või on olnud võõrtöötaja, on makse ja sotsiaalkindlustusmakseid tasudes aidanud rahastada selle liikmesriigi eelarvet ja sotsiaalabisüsteemi. Sellise rahalise panuse annavad vastuvõtvas liikmesriigis töötavad võõrtöötajad ka töötajate grupina.

82.

Lisaks sellele on vastuvõtva liikmesriigi teatav finantssolidaarsus teiste liikmesriikide kodanikega sisaldunud juba ennegi kõikides vaba liikumise ja elamise õigust käsitlevates ühenduse õigusaktides, seda ka seoses mittetöötavate isikutega. ( 72 ) See põhimõte kajastub nüüd uuesti direktiivi 2004/38 preambulis. Selle kohaselt ei ole sotsiaalabi saamine täielikult välistatud isegi isiku esialgse vastuvõtvas liikmesriigis elamise ajal, kuid see ei tohi süsteemi põhjendamatult koormata. ( 73 ) Peale selle sätestab direktiivi 2004/38 artikli 14 lõige 3, et kui liidu kodanik või tema pereliige kasutab vastuvõtva liikmesriigi sotsiaalabisüsteemi, ei ole väljasaatmine automaatne tagajärg.

83.

Loomulikult ei kohusta finantssolidaarsuse põhimõte teiste liikmesriikide kodanikega vastuvõtvat liikmesriiki leppima kuritarvitustega. Üks ühenduse õiguse üldpõhimõte on, et ühenduse õigusnorm ei saa laieneda kuritarvitustele. ( 74 ) See põhimõte kajastub ka direktiivi 2004/38 artiklis 35. ( 75 ) Seega jääb liikmesriikidele võimalus lõpetada määruse nr 1612/78 artiklis 12 sätestatud õiguste kuritarvitamine. Kas tegemist on kuritarvitusega, tuleb siiski iga üksikjuhtumi asjaolusid igakülgselt hinnates objektiivselt välja selgitada ja seda ei saa järeldada pelgalt määruse nr 1612/68 artikliga 12 antud õiguste kasutamise põhjal. ( 76 )

84.

Käesoleval juhul ei viita miski sellele, et M. Teixeira või tema tütar oleksid kuritarvitanud määruse nr 1612/68 artiklit 12 või oleksid liigselt kasutanud vastuvõtva liikmesriigi finantssolidaarsust.

85.

M. Teixeira oli eluasemeabi taotluse esitamise ajaks elanud Ühendkuningriigis katkestusteta ligikaudu 18 aastat. ( 77 ) Tema tütar Patricia on liidu kodanik, kes on sündinud vastuvõtvas liikmesriigis ja – eeldatavasti – saanud seal kogu oma koolihariduse. Kui eelotsusetaotluse esitanud kohus ei tuvasta teistsuguseid faktilisi asjaolusid, võib seega eeldada, et nii M. Teixeira kui ka tema tütar on vastuvõtvas liikmesriigis suhteliselt hästi integreerunud. Neil asjaoludel tundub nende suhtes olevat õigustatud vastuvõtva liikmesriigi teatav finantssolidaarsus.

86.

Kokkuvõttes tuleb seega tõdeda:

Haridust omandavat võõrtöötaja last tegelikult hooldava vanema elamisõigus, mis tuleneb määruse nr 1612/68 artiklist 12, ei sõltu sellest, kas sellel vanemal on piisavalt elatusvahendeid ja üldine ravikindlustus.

87.

Lõpuks tuleb välja selgitada, millist mõju avaldavad M. Teixeira olukorras oleva isiku elamisõigusele kolm ajafaktorit, millele juhtis tähelepanu eelotsusetaotluse esitanud kohus.

88.

Oma teise küsimuse kolmanda osaga ( 78 ) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, millisel ajahetkel peab haridust omandav isik olema olnud võõrtöötaja laps, et saaks kohaldada määruse nr 1612/68 artiklit 12. Täpsemalt küsib ta, kas see säte on asjakohane vaid siis, kui haridust omandavat last kasvatav vanem oli vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötaja juba siis, kui laps kooliteed alustas.

89.

Selle küsimusega peetakse silmas seda, et M. Teixeira ei töötanud Ühendkuningriigis ajal, mil ta tütar Patricia kooliteed alustas, vaid üksnes enne tütre õpingute algust ja ajutiselt ka õpingute ajal. Seda arvesse võttes kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas Patricia – ja seega ka tema ema kui tema kasvataja – saab praegu tugineda määruse nr 1612/68 artiklile 12.

90.

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaldamisala ei piirdu juhtumitega, mil haridust omandava lapse vanemal oli võõrtöötaja staatus just sel ajal, mil laps kooliteed alustas.

91.

Juba artikli 12 sõnastusest nähtub, et seda kohaldatakse nii vastuvõtva liikmesriigi territooriumil „töötava” kui ka „töötanud” liikmesriigi kodaniku laste suhtes. Endiste võõrtöötajate lapsed saavad seega tugineda artiklile 12 samamoodi nagu nende liidu kodanike lapsed, kellel on aktiivse võõrtöötaja staatus. Artiklis 12 ei leidu viiteid sellele, et endiste võõrtöötajate laste õigus hariduse kättesaadavusele vastuvõtvas liikmesriigis võiks olla piiratud.

92.

Nagu juba eespool märgitud, ei tohi määruse nr 1612/68 artiklit 12 tõlgendada kitsendavalt. ( 79 ) Selle sätte eesmärk on luua parimad võimalikud tingimused võõrtöötaja perekonna integreerumiseks vastuvõtvasse riiki ja kaitsta tema lapsi haridus- ja ametialase edasijõudmise kahjustamise eest. ( 80 )

93.

Nende eesmärkidega ei oleks kooskõlas, kui määruse nr 1612/68 artiklist 12 tulenevad õigused oleksid seotud jäiga tähtpäevaga. Pigem annab see säte lapsele – ja seega ka teda kasvatavale isikule kui hooldajale – elamisõiguse hariduse omandamiseks niipea, kui laps on asunud vastuvõtvasse liikmesriiki elama ajal, mil ta vanem seal võõrtöötajana elamisõigust kasutas. ( 81 ) Ei ole oluline, kas see vanem töötas vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötajana just sel ajal, kui laps hariduse omandamist alustas. Seda möönis Euroopa Kohtu menetluses ka Ühendkuningriigi valitsus.

94.

On tõsi, et M. Teixeira ei töötanud Ühendkuningriigis ajal, mil ta tütar kooli läks, kuid tütre kooliskäimise ajal töötas ta seal siiski mitu korda lühiajaliselt. Kuna teistsuguseid faktilisi asjaolusid ei ole tuvastatud, lähtun sellest, et M. Teixeira tegevus ei olnud vaid kõrval- või lisategevus, vaid tegelik ja tulemuslik tegevus, mis toimus teiste alluvuses ja tasu eest. Seega oli M. Teixeiral tema tütre Patricia õpingute ajal Ühendkuningriigis aeg-ajalt võõrtöötaja staatus. ( 82 )

95.

Isegi kui oletada, et Patricia ei alustanud Ühendkuningriigis õpinguid määruse nr 1612/68 artikli 12, vaid üksnes siseriikliku õiguse alusel, on M. Teixeira hilisem ajutine töötamine siiski piisav, et kohaldada ühenduse õigust.

96.

See võimaldab vähemasti tänasest vaatenurgast Patricial määruse nr 1612/68 artiklile 12 tuginedes Ühendkuningriigis õpinguid jätkata ja need lõpetada. Järelikult saab ka Patricia ema M. Teixeira kui lapse hooldaja tugineda praegu sellele sättele. ( 83 )

97.

Kokkuvõttes tuleb seega tõdeda:

Haridust omandavat võõrtöötaja last tegelikult hooldava vanema elamisõigus, mis tuleneb määruse nr 1612/68 artiklist 12, ei sõltu sellest, kas vanem töötas ajal, mil laps õpinguid alustas, vastuvõtvas liikmesriigis võõrtöötajana. Piisab sellest, et laps elab vastuvõtvas liikmesriigis ajast, mil vanem kasutas seal võõrtöötajana elamisõigust.

98.

Oma teise küsimuse neljanda osaga ( 84 ) soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas haridust omandavat võõrtöötaja last vanemana kasvatava isiku elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis lõpeb automaatselt, kui laps saab täisealiseks.

99.

Selle küsimusega peetakse silmas seda, et M. Teixeira tütar Patricia oli ajal, mil M. Teixeira taotles eluasemeabi, juba 15-aastane ja on praegu 18-aastane, seega Ühendkuningriigi õiguse kohaselt täisealine.

100.

Kuna lähtun sellest, et käesolevas asjas esitatud nõude asjakohane alus on määruse nr 1612/68 artikkel 12, millest saab tuletada nii M. Teixeira kui ka tema tütre elamisõiguse, käsitlen eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust seda sätet silmas pidades. Järgmisi märkusi saab aga kohaldada mis tahes elamisõiguse suhtes, mille vanem kui hooldaja võib saada direktiivi 2004/38, näiteks selle artikli 12 lõike 3 alusel.

101.

Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda kaalutlusest, et lapse ja tema hooldaja õigused, mis tulenevad määruse nr 1612/68 artiklist 12, ei pruugi olla ühesuguse kehtivusajaga.

102.

Lapse täisealiseks saamine ei mõjuta otseselt tema esialgseid õigusi. ( 85 ) Nii määruse nr 1612/68 artiklis 12 sätestatud õigus hariduse kättesaadavusele kui ka sellega kaasnev elamisõigus kehtivad oma mõtte ja eesmärgi kohaselt ( 86 ) seni, kuni laps õpingud lõpetab. Tänapäeval jõuab see aeg enamasti kätte pärast lapse täisealiseks saamist, liiatigi kuna määruse nr 1612/68 artikli 12 kohaldamisala hõlmab ka kõrgkooliõpinguid. ( 87 )

103.

Last tegelikult hooldava vanema tuletatud elamisõiguse puhul võib asi siiski olla teisiti. On tõsi, et selle vanema korrapärane isiklik kohalolu peab andma lapsele parimad võimalikud tingimused hariduse omandamiseks. ( 88 ) See on nii siiski vaid seni ja sedavõrd, kuivõrd laps vajab vanema isiklikku hoolitsust, et tema õigus hariduse kättesaadavusele ei muutuks tegelikult teostamatuks. ( 89 )

104.

Vastupidi Ühendkuningriigi seisukohale leian ma, et selles kontekstis ei ole asjakohane kehtestada jäika vanusepiiri, mis langeks kokku lapse täisealiseks saamisega. Nagu nähtub määruse nr 1612/68 artikli 10 lõike 1 punktist a ja direktiivi 2004/38 artikli 2 punkti 2 alapunktist c, tunnistab ka ühenduse seadusandja, et võib osutuda vajalikuks, et laps elab isegi pärast täisealiseks saamist mõnda aega oma vanemate või ühe vanema juures. ( 90 ) Olenevalt üksikjuhtumi asjaoludest võib ühises leibkonnas elamine olla vajalik just selleks, et laps saaks õpinguid jätkata ja need lõpetada.

105.

Esiteks tuleb sellega seoses mõelda lastele, kes saavad täisealiseks enne olulisi eksameid, näiteks enne lõpueksameid; üldjuhul vajavad nad endiselt vanemate või ühe vanema isiklikku hoolitsust seni, kuni nad on kõnealused eksamid sooritanud. Teiseks tuleb mõelda vaimu- või kehapuudega lastele, kes vajavad seoses hariduse omandamisega oma igapäevaelus erilist toetust ja hoolitsust isegi pärast täisealiseks saamist.

106.

Kui aga selliseid erandlikke asjaolusid ei ole, võivad vastuvõtva liikmesriigi ametiasutused eeldada, et võõrtöötaja laps ei vaja pärast täisealiseks saamist enam oma vanemate isiklikku hoolitsust. Lapsest on saanud noor täiskasvanu. Ta ei ole enam oma vanemate eestkoste all ja vajab tegelikult äärmisel juhul vaid rahalist toetust, mitte aga vanema korrapärast isiklikku kohalolu ja temaga ühises leibkonnas elamist.

107.

Loomulikult ei mõjuta see võimalikku alalist elamisõigust, mille see vanem võib olla omandanud ajal, mil ta oma lapse eest isiklikult hoolitsedes elas seaduslikult vastuvõtvas liikmesriigis (direktiivi 2004/38 artikkel 16).

108.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda:

Haridust omandavat võõrtöötaja last kasvatava vanema elamisõigus vastuvõtvas liikmesriigis lõpeb selle lapse täisealiseks saamisega, välja arvatud juhul, kui konkreetse juhtumi asjaoludel vajab laps õpingute jätkamiseks ja lõpetamiseks selle vanema isiklikku hoolitsust ka pärast täisealiseks saamist.

109.

Kolmas eelotsuse küsimus on esitatud vaid juhuks, kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt, see tähendab juhuks, kui M. Teixeira olukorras olev isik saab elamisõigust taotleda üksnes direktiivi 2004/38 alusel. Kuna teen Euroopa Kohtule ettepaneku tuletada elamisõigus määruse nr 1612/68 artiklist 12 ja seega vastata esimesele küsimusele eitavalt, ( 91 ) käsitlen järgnevalt kolmandat küsimust vaid teise võimalusena.

110.

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiiv 2004/38 võib mingil viisil piirata sellise isiku elamisõigust, kes on 2007. aasta märtsist alates vanemana kasvatanud haridust omandavat võõrtöötaja last, kuigi laps on alustanud kooliteed enne selle direktiivi ülevõtmistähtaja lõppu, see tähendab enne 30. aprilli 2006.

111.

Kuna M. Teixeira on olnud oma tütre tegelik hooldaja alles 2007. aasta märtsist, võib ta haridust omandava lapse vanemana elamisõigust taotleda kõige varem sellest ajahetkest alates, olenemata sellest, millal laps kooliteed tegelikult alustas. Seega ei saa M. Teixeira kui lapse hooldaja selle elamisõigusega seoses tugineda juba tekkinud õiguste kaitsele, et vältida direktiivi 2004/38 või seda ülevõtvate siseriiklike õigusaktide kohaldamist. Puudub ka tagasiulatuv mõju. Pigem kehtib põhimõte, et uut õigusnormi kohaldatakse vana õigusnormi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele kohe. ( 92 )

112.

Sellest tulenevalt tuleb kolmandale küsimusele, kui see on asjakohane, vastata eitavalt.

113.

Kas M. Teixeira tütre Patricia õigusega haridusele ja elamisõigusega on asi teisiti, sest ta alustas kooliteed ammu enne direktiivi 2004/38 ülevõtmistähtaja lõppu, võib siinkohal jääda lahtiseks. Eelotsusetaotluse kohaselt on põhikohtuasja ese üksnes M. Teixeira enda võimalik elamisõigus, mis on siseriikliku õiguse kohaselt talle eluasemeabi andmise eeldus.

114.

Minu ettepanekust ( 93 ) ei järeldu aga, et direktiiv 2004/38 piiraks mingil viisil M. Teixeira või tema tütre elamisõigust.

115.

Lõpuks tuleb veel esitada kaks lühikest märkust M. Teixeira võimaliku Ühendkuningriigis alalise elamise õiguse kohta ja tema kui liidu kodaniku võrdse kohtlemise õiguse kohta.

116.

Direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 1 kohaselt saavad liidu kodanikud, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt viis järjestikust aastat, seal alalise elamisõiguse.

117.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmetel on M. Teixeira elanud Ühendkuningriigis pidevalt ( 94 ) alates 1989. aastast ehk märkimisväärselt kauem kui viis aastat.

118.

Eelotsusetaotlusest ei nähtu, et M. Teixeira oleks aastatel 1989–1991 võõrtöötajana või sellele järgnenud ajal elanud Ühendkuningriigis ebaseaduslikult. Pelgalt asjaolu, et M. Teixeira ei töötanud Ühendkuningriigis pidevalt, ei anna siiski piisavat alust oletada, et ta elas seal ebaseaduslikult. Pigem oleks tal ühenduse õiguse kohaselt võinud Ühendkuningriigis elamise õigus vahepeal olla ka mittetöötava liidu kodanikuna ( 95 ) või – enne lahutust – võõrtöötaja abikaasana. ( 96 )

119.

Lisaks sellele tuleb uurida, kas M. Teixeiral võis käesolevas asjas olla Ühendkuningriigis teatava aja jooksul elamisõigus ka siseriikliku õiguse alusel sõltumatult ühenduse õigusest. Direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 1 kohaselt on alalise elamisõiguse saamiseks määrav üksnes see, et liidu kodanik on vastuvõtvas liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt elanud viis järjestikust aastat. See kehtib eeskätt nende liidu kodanike kohta, kes on elanud vastuvõtvas liikmesriigis „kooskõlas nimetatud direktiivis sätestatud tingimustega” viis järjestikust aastat. ( 97 ) Direktiivi 2004/38 artikli 37 kohaselt ei mõjuta direktiivi sätted siiski liikmesriigi kehtestatud õigus- ja haldusnorme, mis on selle direktiiviga hõlmatud isikutele soodsamad.

120.

Seda arvestades ei saa sugugi välistada, et M. Teixeira on Ühendkuningriigis vahepeal omandanud direktiivi 2004/38 artikli 16 kohase alalise elamisõiguse, mis vabastaks ta tulevikus kohustusest tõendada piisavate elatusvahendite ja üldise ravikindlustuse olemasolu. ( 98 ) Seepärast on üllatav, et M. Teixeira märkis põhikohtuasjas, et ta ei saa taotleda alalist elamisõigust. Pelgalt asjaolu, et M. Teixeiral ei pruukinud olla alalist elamisluba, on vähemasti tema võimaliku alalise elamisõiguse olemasolu seisukohalt ebaoluline; sellisel dokumendil on nimelt vaid deklaratiivne iseloom. ( 99 )

121.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab aga sõnaselgelt asjaolule, et alaline elamisõigus ei ole enam põhikohtuasja ese, ei pea Euroopa Kohus seda küsimust lähemalt käsitlema. ( 100 ) See ei vabasta aga siseriiklikke asutusi kohustusest uurida M. Teixeira taotlusel vajaduse korral uuesti, kas alalise elamisõiguse tingimused olid täidetud või on vähemasti praegu täidetud.

122.

Kui M. Teixeira elab Ühendkuningriigis seaduslikult – olenemata sellest, kas tema elamisõigus tuleneb ühenduse õigusest või üksnes siseriiklikust õigusest – on tal liidu kodanikuna õigus võrdsele kohtlemisele vastavalt EÜ artiklile 18 koostoimes EÜ artikliga 12. ( 101 ) Nagu Euroopa Kohus märkis kohtuotsuses Trojani, võivad liidu kodanikud sellele õigusele tuginedes taotleda vastuvõtvas liikmesriigis piiratud aja jooksul sotsiaaltoetusi. ( 102 ) Sellele viitas Euroopa Kohtu menetluses õigesti komisjon.

123.

Eeltoodud kaalutlustele tuginedes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Court of Appeali (Civil Division) eelotsuse küsimustele järgmiselt: