Pooled
Kohtuotsuse põhistus
Resolutiivosa

Pooled

Kohtuasjas T‑341/07,

Jose Maria Sison, elukoht Utrecht (Madalmaad), esindajad: advokaadid J. Fermon, A. Comte, H. Schultz, D. Gürses ja W. Kaleck,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop, E. Finnegan ja R. Szostak,

kostja,

keda toetavad

Madalmaade Kuningriik, esindajad: C. Wissels, M. de Mol, Y. de Vries, M. Noort, J. Langer ja M. Bulterman,

ja

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik , esindajad: S. Behzadi Spencer ja I. Rao,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: P. Aalto ja S. Boelaert, hiljem S. Boelaert ja P. Van Nuffel,

menetlusse astujad,

mille ese nüüd, pärast Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsust kohtuasjas T‑341/07: Sison vs . nõukogu (EKL 2009, lk II‑3625), on kahjunõue, milles sisuliselt palutakse hüvitada hagejale terrorismivastases võitluses tema suhtes võetud piiravate meetmetega väidetavalt tekitatud kahju,

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president N. J. Forwood (ettekandja), kohtunikud F. Dehousse, M. Prek, J. Schwarcz ja A. Popescu,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ja 30. märtsi 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Kohtuotsuse põhistus

Vaidluse taust

1. Ülevaade käesoleva vaidluse taustast on esitatud esiteks Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsuses kohtuasjas T‑47/03: Sison vs . nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, edaspidi „kohtuotsus Sison I”) ja teiseks Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta esialgses otsuses kohtuasjas T‑341/07: Sison vs . nõukogu (EKL 2009, lk II‑3625; edaspidi „kohtuotsus Sison II”).

Menetlus

2. Hageja Jose Maria Sison algatas käesoleva menetluse hagiavaldusega, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. septembril 2007. Hagi esialgne ese oli esiteks nõue EÜ artikli 230 alusel osaliselt tühistada nõukogu 28. juuni 2007. aasta otsus 2007/445/EÜ, millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 2580/2001 (teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks) artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsused 2006/379/EÜ ja 2006/1008/EÜ (ELT L 169, lk 58), ja teiseks EÜ artiklitele 235 ja 288 tuginev kahju hüvitamise nõue.

3. Üldkohus (seitsmes koda) otsustas 13. novembril 2007, et lahendab kohtuasja EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi osas kiirendatud menetluses. Poolte taotlusel peatas Üldkohtu seitsmenda koja esimees sama päeva määrusega menetluse EÜ artiklite 235 ja 288 alusel esitatud kahju hüvitamise nõude osas kuni EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi käsitleva kohtuotsuse kuulutamiseni.

4. Eespool punktis 1 nimetatud kohtuotsusega Sison II tühistas Üldkohus hagejat puudutavas osas kõik hageja vastu suunatud eripiirangud (rahaliste vahendite külmutamine) alates hagi esitamisest, nimelt otsuse 2007/445; nõukogu 20. detsembri 2007. aasta otsuse 2007/868/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/445 (ELT L 340, lk 100); nõukogu 29. aprilli 2008. aasta otsuse 2008/343/EÜ, millega muudetakse otsust 2007/868 (ELT L 116, lk 25); nõukogu 15. juuli 2008. aasta otsuse 2008/583/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2007/868 (ELT L 188, lk 21); nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta otsuse 2009/62/EÜ, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/583 (ELT L 23, lk 25); ja nõukogu 15. juuni 2009. aasta määruse (EÜ) nr 501/2009, millega rakendatakse määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2009/62 (ELT L 151, lk 14). Kuna see kohtuotsus ei olnud lõplik, jäeti kohtukulude üle otsustamine edaspidiseks.

5. Pärast eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison II kuulutamist jätkus menetlus EÜ artiklitele 235 ja 288 tuginevas kahju hüvitamise nõudes.

6. Kuna Euroopa Liidu Nõukogu kostja vastust ettenähtud tähtajaks ei esitanud, siis palus Üldkohus (seitsmes koda) hagejal esitada oma ettepanekud menetluse jätkamise osas vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 122 lõikele 1.

7. Üldkohtu kantseleisse 8. veebruaril 2010 saabunud kirjas palub hageja, et Üldkohus võtaks nõukogu kostja vastuse vaatamata selle hilinenud esitamisele vastu nii, et menetlus jätkuks vastavalt tavalise võistlevuse põhimõttele. Üldkohus (seitsmes koda) rahuldas selle taotluse samal päeval ning seejärel jätkus menetlus tavapärases korras.

8. Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik teise koja koosseisu, millele käesolev asi on seetõttu määratud.

9. Kodukorra artikli 14 lõike 1 ja artikli 51 lõike 1 alusel ning teise koja ettepanekul otsustas Üldkohtu täiskogu suunata kohtuasja teisele kojale laiendatud koosseisus.

10. Ettekandja‑kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (teine koda laiendatud koosseisus) avada suulise menetluse ning esitas Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmetena pooltele küsimusi, millele ta palus vastata kirjalikult. Pooled, välja arvatud Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, täitsid selle nõudmise määratud tähtaja jooksul.

11. Poolte – välja arvatud Ühendkuningriik, kes ei olnud esindatud – kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 30. märtsi 2011. aasta kohtuistungil.

Poolte nõuded

12. Hageja palub Üldkohtul:

– mõista Euroopa Ühenduselt EÜ artiklitele 235 ja 288 tuginedes tema kasuks välja kahjuhüvitis summas 291 427,97 eurot, millele lisandub iga kuu 200,87 eurot kuni tehtava kohtuotsuse kuulutamiseni, ning viivis alates oktoobrist 2002 kuni täieliku tasumiseni;

– mõista kohtukulud välja nõukogult.

13. Nõukogu, keda toetavad menetlusse astujad, palub Üldkohtul:

– jätta kahjunõue põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

– mõista kohtukulud välja hagejalt.

Õiguslik käsitlus

Vastuvõetavus

14. Hageja väitis oma kirjalikes avaldustes, et tal oli õigus nõuda hüvitist kahju eest, mida talle väidetavalt põhjustasid kõik komisjoni poolt alates oktoobrist 2002 võetud rahaliste meetmete külmutamise meetmed, eristamata seda, kas kahju oli seotud aktidega, mida käsitleti eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I aluseks olnud asjas, või aktidega, mida käsitletakse käesolevas asjas.

15. Hageja märkis oma kirjalikes avaldustes täpsemalt nende aktide kohta, mis vaidlustati eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I aluseks olnud asjas, et kuna sellel kohtuotsusel oli tagasiulatuv mõju, oleks ta pidanud asetatama nende aktide vastuvõtmisele eelnenud õiguslikku olukorda. Lisaks oli selgelt tõendatud, et põhjendatuse õigusvastasus, mis oli esinenud eespool punktis 1 viidatud kohtuotsusega Sison II tühistatud aktide puhul, esines samal moel juba ka eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I aluseks olnud asjas vaidlustatud aktide puhul, isegi kui nimetatud kohtuasjas sai Üldkohus kohtulikku kontrolli teostada üksnes menetluslike tagatiste järgimise suhtes ning seega puudus tal pädevus sisulist rikkumist sanktsioneerida (vt eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punkt 225).

16. Nõukogu ei ole oma kirjalikes avaldustes vaidlustanud tõlgendust, mis käesoleva kahjunõude ulatusele anti.

17. Mis puudutab nõuet hüvitada kahju, mis väidetavalt tekitati eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I aluseks olnud asjas vaidlustatud aktidega, siis tõstatas Üldkohus selle vastuvõetavuse küsimuse igal juhul omal algatusel. Menetlust korraldava meetmena kutsus Üldkohus 21. veebruaril 2011 pooli üles esitama kirjalikult oma arvamus selle kohta, kas eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I seadusjõuga ei ole vastuolus see, kui hageja saaks EÜ artiklite 235 ja 288 alusel uuesti taotleda sellise kahju hüvitamist, mille sama hagi alusega hüvitamise nõue on nimetatud kohtuotsusega juba rahuldamata jäetud (punkt 243).

18. Oma kirjalikes märkustes, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 8. märtsil 2011, väidab hageja, et eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I seadusjõud ei takista tal esitamast niisugust kahjunõuet, nagu on sõnastatud menetlusdokumentides. Ta märkis sisuliselt seda, et faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida see hagi puudutab, ei olnud eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Sison I „tegelikult või vajalikul määral lahendatud”. Täpsemalt, Üldkohus ei uurinud selles kohtuotsuses seda kahju, mis tulenes nõukogu tegevusest pärast 29. maid 2006, ega ka kahju, mis tulenes nõukogu tegevuse „sisulisest õigusvastasusest”. Lisaks riivaks käesoleva, jõustunud kohtuotsuse vastuväitele tugineva kahjunõude tagasilükkamine hageja arvates tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile erapooletus kohtus vastavalt Nice’is 7. detsembril 2000 välja kuulutatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta (EÜT C 364, lk 1) artiklile 47.

19. Ühelt poolt nõukogu ja Madalmaade Kuningriik ning teiselt poolt Euroopa Komisjon vastasid oma kirjalikes märkustes, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 8. ja 7. märtsil 2011, Üldkohtu esitatud küsimusele jaatavalt.

20. Selles osas tuleb meenutada, et kohtuotsuse seadusjõud kui väite läbivaatamist takistav asjaolu, mille kohaselt on vastuvõetamatu hagi, milles on vastamisi samad pooled, mille ese on sama ja mis põhineb samadel alustel kui juba lahendatud hagi, kuulub avaliku korraga seotud küsimuste hulka (vt Üldkohtu 26. veebruari 2003. aasta otsus kohtasjas T‑164/01: Lucaccioni vs . komisjon, EKL AT 2003, lk I‑A‑67 ja II‑367, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika) ning järelikult kohus võib või isegi peab seda omal algatusel uurima. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudutab kohtuotsuse seadusjõud üksnes asjaomase kohtulahendiga tegelikult või vältimatult ära otsustatud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid (vt Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P‑C‑252/99 P ning C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs . komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punkt 44, ning 12. juuni 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑462/05: komisjon vs . Portugal, EKL 2002, lk I‑4183, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

21. Kui käesoleval juhul võrrelda kahju, mille hüvitamist ühenduse lepinguvälisest vastutusest tulenevalt nõuti eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I aluseks olnud kohtuasjas (vt selle kohtuotsuse punkt 228), ja teatavat kahju, mille hüvitamist samadel alustel nõuti käesolevas kohtuasjas (vt kohtuistungi ettekanne, punktid 38, 41 ja 49), siis ilmneb, et need kattuvad ajaliselt osaliselt niivõrd, kuivõrd need seonduvad ajavahemikuga oktoobrist 2002 kuni eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I kuulutamise kuupäevani. Lisaks on hageja ise oma kirjalikes avaldustes väitnud, et kogu kahju oli põhjustanud just nõukogu tegevuse sisuline õigusvastasus (vt eespool punkt 15).

22. Peab meenutama, et eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Sison I on Üldkohus, leides, et ta ei ole pädev hindama seda, kas nõukogule etteheidetava käitumise õigusvastasust puudutav tingimus oli täidetud, ja nimelt kas nõukogu tegi ilmse hindamisvea, kui ta tema käsutuses olevate tõendite alusel otsustas hageja rahalised vahendid külmutada, või kas ta ilmselt ja tõsiselt eiras tema kaalutlusõigusele seatud piire (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punkt 242), teinud järelduse, et kahjunõue tuleb igal juhul tagasi lükata, kuna ei väidetava kahju tegelikkus ja ulatus (nagu loetletud nimetatud kohtuotsuse punktis 228) ega põhjuslik seos kahju ja selle nõude toetuseks välja toodud sisulise õigusvastasuse vahel ei olnud õiguslikult piisavalt tõendatud (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punktid 243 ja 251).

23. Vastupidi hageja väidetule ei saa järeldusi, et väidetava kahju tegelikkuse ja ulatuse ning kahju ja sisulise õigusvastasuse vahelise põhjusliku seose kohta puudusid tõendid, kvalifitseerida Üldkohtu hinnangus „juhuslike” või „ebavajalike” järeldustena. Lisaks ei ole põhjendatud hageja väited, et tal puudus õigus esitada apellatsioonkaebus oma kahjunõude tagasilükkamise peale, mis oli põhjendatud samade järeldustega. Lõpetuseks, kohtuotsuse seadusjõu põhimõte on liikmesriikide õiguse ühine üldpõhimõte, mille kohaldamist käesolevas asjas ei saa kuidagi kvalifitseerida vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47.

24. Siit järeldub, et ajavahemikku oktoobrist 2002 kuni eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I kuulutamiseni 11. juulil 2007 puudutavalt on selle kohtuotsuse seadusjõuga vastuolus see, kui hageja saaks EÜ artiklite 235 ja 288 alusel uuesti nõuda hüvitist kahju eest, mis vastab sellele kahjule, mille samadel alustel hüvitamise nõue lükati nimetatud kohtuotsusega juba tagasi (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. novembri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑277/95 P: Lenz vs . komisjon, EKL 1996, lk I‑6109, punktid 52–54, ja 9. juuni 2010. aasta määrus kohtuasjas C‑440/07 P: komisjon vs . Schneider Electric, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 52 ja 53; Üldkohtu 8. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑237/00: Reynolds vs . parlament, EKL AT 2005, lk I‑A‑385 ja II‑1731, punkt 193, ja 15. oktoobri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑457/04 ja T‑223/05: Camar vs . komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 79).

25. Seega tuleb kahju hüvitamise hagi jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, kuivõrd selles nõutakse hüvitist kahju eest, mis väidetavalt tekitati eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I aluseks olnud asjas vaidlustatud aktidega.

Sisulised küsimused

Sissejuhatavad märkused ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise ja kohtuotsuse Sison II ulatuse kohta

26. Hageja leiab, et EÜ artiklis 235 ja artikli 288 teises lõigus toodud kolm tingimust ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks on käesoleval juhul täidetud. Tema sõnul seisneb käesoleval juhul vaidlustatud aktide õigusvastasus niisuguse õigusnormi piisavalt selges rikkumises, mis annab õigusi eraõiguslikule isikule, ning see rikkumine ise põhjustas talle piisavalt otsesel viisil tõsist kahju, mille ta üksikasjalikult jag ab nelja kahju kategooriasse, millele lisandub viivis.

27. Nõukogu väidab, et ükski kolmest ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusest ei ole käesoleval juhul täidetud.

28. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad selleks, et ühendusel tekiks oma organite õigusvastase käitumise eest lepinguväline vastutus EÜ artikli 288 teise lõigu mõttes, täidetud olema teatud hulk tingimusi, nimelt institutsioonidele etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tekkimine ja põhjuslik seos väidetava tegevuse ning viidatud kahju vahel (vt Euroopa Kohtu 9. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑120/06 P et C‑121/06 P: FIAMM ja FIAMM Technologies vs . nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6513, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑351/03: Schneider Electric vs . komisjon, EKL 2007, lk II‑2237, punkt 113, ja eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punkt 232).

29. Nende vastutuse tekkimise kolme tingimuse kumulatiivsus tähendab, et kui üks tingimustest on täitmata, tuleb kahju hüvitamise hagi jätta tervikuna rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida ülejäänud tingimusi (Euroopa Kohtu 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑122/01 P: T. Port vs . komisjon, EKL 2003, lk I‑4261, punkt 30, eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Schneider Electric vs . komisjon, punkt 120, ja eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punkt 233).

30. Käesolevas asjas peab Üldkohus otstarbekaks kõigepealt hinnata, kas on täidetud nõukogu käitumise õigusvastasust puudutav tingimus.

31. Selles osas tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole õigusakti õigusvastasuse – antud juhul vaidlustatud aktide õigusvastasus nõukogu 27. detsembri 2001. aasta määruse nr 2580/2001 (EÜT L 344, parandus ELT 2007, L 164, lk 36) artikli 2 lõike 3 ja nõukogu 27. detsembri 2001. aasta ühise seisukoha 2001/931/ÜVJP terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta (EÜT L 34, lk 93; ELT eriväljaanne 18/01, lk 217) artikli 1 lõike 4 suhtes – tuvastamine õigusvastasuse kahetsusväärsusele vaatamata piisav selleks, et lugeda täidetuks ühenduse institutsioonide etteheidetava tegevuse õigusvastasust puudutav ühenduse vastutuse tekkimise tingimus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑282/05 P: Holcim (Deutschland) vs . komisjon, EKL 2007, lk I‑2941, punkt 47, ning Üldkohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑56/00: Dole Fresh Fruit International vs . nõukogu ja komisjon, EKL 2003, lk II‑577, punktid 72–75, ja 9. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑212/03: MyTravel vs . komisjon, EKL 2008, lk II‑1967, punktid 43 ja 85).

32. Kohtupraktika kohaselt on kahju hüvitamise hagi iseseisev õiguskaitsevahend, millel on muude õiguskaitsevahendite hulgas oma ülesanne ja mille kasutamine on seatud sõltuvusse tema erilisele eesmärgile vastavatest tingimustest (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 197/80–200/80, 243/80, 245/80 ja 247/80: Ludwigshafener Walzmühle Erling jt vs . nõukogu ja komisjon, EKL 1981, lk 3211, punkt 4; vt selle kohta ka Euroopa Kohtu 26. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 175/84: Krohn Import-Export vs . komisjon, EKL 1986, lk 753, punkt 32). Kui tühistamishagi ja tegevusetushagi on mõeldud selleks, et sanktsioneerida õiguslikult siduva akti ebaseaduslikkust või seda, et akti pole vastu võetud, siis kahju hüvitamise hagi ese on nõue hüvitada kahju, mis tuleneb sellisest meetmest või ebaseaduslikust käitumisest, mida saab omistada ühenduse institutsioonile (Üldkohtu 27. novembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑3/00 ja T‑337/04: Pitsiorlas vs . nõukogu ja EKP, EKL 2007, lk II‑4779, punkt 283). Niisiis ei ole kahju hüvitamise hagi mõeldud tagama mis tahes õigusvastasusega tekitatud kahju hüvitamist (Üldkohtu 3. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑429/05: Artegodan vs . komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 51).

33. Selleks et pidada täidetuks ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimust, mis puudutab institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasust, on kohtupraktika kohaselt nõutav, et oleks tuvastatud „eraõiguslikele isikutele õigusi andva” õigusnormi piisavalt selge rikkumine (Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑352/98 P: Bergaderm ja Goupil vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑5291, punkt 42, eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs . komisjon, punkt 47; eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punkt 234) või varasemas sõnastuses „eraõiguslikke isikuid kaitsva” õigusnormi (Euroopa Kohtu 13. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑282/90: Vreugdenhil vs . komisjon, EKL 1992, lk I‑1937, punkt 19, ja 11. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑390/95 P: Antillean Rice Mills jt vs . komisjon, EKL 1999, lk I‑769, punktid 58 ja 59) või „eraõiguslikele isikutele kaitset andva” õigusnormi (Üldkohtu 14. novembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑332/00 ja T‑350/00: Rica Foods vs . komisjon, EKL 2002, lk II‑4755, punkt 222, ja 25. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑4/01: Renco vs . nõukogu, EKL 2003, lk II‑171, punkt 60) piisavalt selge rikkumine. Üldkohus leiab, et need kolm väljendit on lihtsalt ühe ja sama õigusmõiste variandid, mida käesolevas otsuses edaspidi väljendatakse sõnastuses „eraõiguslikele isikutele õigusi andev”.

34. Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumise tingimus eespool punktis 33 viidatud kohtuotsuse Bergaderm ja Goupil vs . komisjon mõttes on suunatud sellele, et õigusvastase akti laadist olenemata vältida, et risk, et institutsioon peab ettevõtjate väidetavad kulud kandma, ei pärsiks tema suutlikkust oma pädevust üldistes huvides täiel määral rakendada, seda nii õigustloova või majanduspoliitilisi valikuid hõlmava tegevuse puhul kui ka tema halduspädevuse vallas, ilma et eraõiguslike isikute kanda jääksid ilmsetest ja lubamatutest rikkumistest tulenevad tagajärjed (vt selle kohta eespool punktis 28 viidatud kohtuotsus Schneider Electric vs . komisjon, punkt 125; eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus MyTravel Group vs . komisjon, punkt 42, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Artegodan vs. komisjon, punkt 55).

35. Otsustav kriteerium selle tingimuse täitmise tuvastamisel on see, kui asjaomane ühenduse institutsioon on selgelt ja märkimisväärselt ületanud oma kaalutlusõigust (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs . komisjon, punkt 43, eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs . komisjon, punkt 47; eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punkt 235). Selle tuvastamisel, kas tegemist on niisuguse rikkumisega, on seega otsustav institutsiooni kaalutlusõiguse ulatus (Euroopa Kohtu 12. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑198/03 P: komisjon vs . CEVA ja Pfizer, EKL 2005, lk I‑6357, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikas sõnastatud kriteeriumidest tuleneb seega, et kui institutsioonil on üksnes märkimisväärselt piiratud, kui mitte olematu kaalutlusruum, võib ühenduse õiguse vähim rikkumine olla piisav, et tuvastada piisavalt selge rikkumise olemasolu (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs . komisjon, punkt 44; Euroopa Kohtu 10. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑312/00 P: komisjon vs . Camar ja Tico, EKL 2002, lk I‑11355, punkt 54, ja 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑440/07 P: komisjon vs . Schneider Electric, EKL 2009, lk I‑6413, punkt 160; Üldkohtu 12. juuli 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑198/95, T‑171/96, T‑230/97, T‑174/98 ja T‑225/99: Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs . komisjon, EKL 2001, lk II‑1975, punkt 134).

36. Kuid see kohtupraktika ei seosta automaatselt asjaomase institutsiooni kaalutlusõiguse puudumist ja rikkumise kvalifitseerimist ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumisega (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Artegodan vs . komisjon, punkt 59).

37. Kuigi tegemist on otsustava kriteeriumiga, ei ole institutsiooni kaalutlusõiguse ulatuse kriteerium ainus kriteerium. Sellega seoses on Euroopa Kohus pidevalt meenutanud, et tema poolt EÜ artikli 288 teise lõigu alusel välja arendatud süsteem võtab veel arvesse eelkõige lahendatavate olukordade keerukust ja probleeme õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel (eespool punktis 33 viidatud kohtuotsus Bergaderm ja Goupil vs . komisjon, punkt 40; eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus komisjon vs . Camar ja Tico, punkt 52; eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus komisjon vs . CEVA ja Pfizer, punkt 62; eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus Holcim (Deutschland) vs . komisjon, punkt 50; eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus komisjon vs . Schneider Electric, punkt 161, ning eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus MyTravel Group vs . komisjon, punkt 38).

38. Eelkõige juhtudel, kui komisjonil on olnud piiratud kaalutlusruum (Üldkohtu 21. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑28/03: Holcim (Deutschland) vs . komisjon, EKL 2005, lk II‑1357, punkt 100) või märkimisväärselt piiratud, kui mitte olematu kaalutlusruum (eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus komisjon vs . Schneider Electric, punkt 166), on Euroopa Kohus kinnitanud, et Üldkohus on lahendatavate olukordade keerukust õigesti hinnanud, et tuvastada, kas tegemist on ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumisega (eespool punktis 31 viidatud 19. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas Holcim (Deutschland) vs . komisjon, punkt 51, ja eespool punktis 35 viidatud kohtuotsus komisjon vs . Schneider Electric, punkt 160).

39. Sellest järeldub, et ühenduse vastutuse võib kaasa tuua vaid sellise rikkumise tuvastamine, mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks analoogilises olukorras toime pannud (eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Artegodan vs . komisjon, punkt 62).

40. Seega tuleb liidu kohtul pärast seda, kui ta on esmalt kindlaks teinud, kas institutsioonil on kaalutlusruum, võtta arvesse lahendatava olukorra keerukust, probleeme õigusaktide kohaldamisel või tõlgendamisel, rikutud õigusnormi selguse ja täpsuse astet ning tehtud vea tahtlikkust või vabandamatust (vt selle kohta eespool punktis 35 viidatud Üldkohtu otsus kohtuasjas Comafrica ja Dole Fresh Fruit Europe vs . komisjon, punktid 138 ja 149, ning Üldkohtu 26. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑364/03: Medici Grimm vs . nõukogu, EKL 2006, lk II‑79, punktid 79 ja 87; vt veel analoogia alusel liikmesriigi lepinguvälise vastutuse kohta ühenduse õiguse rikkumise eest Euroopa Kohtu 4. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑424/97: Haim, EKL 2000, lk I‑5123, punktid 41–43). Igal juhul on ühenduse õiguse rikkumine ilmselge juhul, kui see kestis edasi, hoolimata kohtuotsusest, millega liikmesriigi kohustuste väidetav rikkumine on tuvastatud, Euroopa Kohtu eelotsusest või antud valdkonnas väljakujunenud kohtupraktikast, mille kohaselt kõnesolev käitumine on õigusvastane (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑524/04: Test Claimants in the Thin Cap Group Litigation, EKL 2007, lk I‑2107, punkt 214 ja seal viidatud kohtupraktika).

41. Käesoleval juhul väidab hageja esiteks, et rikuti määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4, ja teiseks, et rikuti tema põhiõigusi, nimelt õigust eraelu puutumatusele ja omandiõigust.

42. Nõukogu väidab esiteks, et määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõige 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõige 4 ei ole õigusnormid, mis annaksid eraõiguslikele isikutele õigusi, ning et igal juhul ei ole nende rikkumine käesoleval juhul piisavalt selge. Teiseks väidab ta, et hageja põhiõiguste rikkumine ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud.

43. Selles osas on oluline märkida, et Üldkohus nõustus eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Sison II (punktid 122 ja 138) väitega, et on rikutud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõiget 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõiget 4. See rikkumine tuleb seega lugeda tuvastatuks, nagu tunnistavad ka pooled. Seevastu jättis Üldkohus rahuldamata väited, et rikuti põhjendamiskohustust (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punkt 71) ja et tehti ilmne hindamisviga (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punktid 89 ja 122). Lisaks ei teinud Üldkohus eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Sison II otsust väidete kohta, et rikuti proportsionaalsuse põhimõtet ja ühenduse õiguse üldpõhimõtteid ning põhiõigusi (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punktid 123 ja 138).

44. Antud juhul tuleb seega eespool kirjeldatud kohtupraktikas sõnastatud kriteeriume silmas pidades kõigepealt kontrollida, kas nõukogu on määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 eiramisega piisavalt selgelt rikkunud õigusnorme, mille eesmärk on anda õigusi eraõiguslikele isikutele. Järgmiseks tuleb kontrollida, kas väidetav hageja põhiõiguste rikkumine on tuvastatud, ja sellisel juhul kontrollida seda, kas see rikkumine on piisavalt selge.

Ühenduse vastutuse tekkimine määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 rikkumise tõttu

45. Nõukogu argumentatsiooni arvesse võttes tuleb esmalt uurida, kas need sätted tõepoolest annavad õigusi eraõiguslikele isikutele eespool punktis 33 viidatud väljakujunenud kohtupraktika tähenduses, nagu väidab hageja.

46. Selles osas ei sisalda Euroopa Kohtu 18. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑229/05 P: PKK ja KNK vs . nõukogu (EKL 2007, lk I‑439, punktid 110 ja 111) vastupidi hageja väidetule ühtki viidet, mis oleks käesoleval juhul asjakohane. See kohtuotsus puudutab tühistamishagi ning Euroopa Kohus ei ole selles kordagi käsitlenud küsimust, kas käesolevas asjas kõne all olevad sätted annavad eraõiguslikele isikutele õigusi.

47. Seda silmas pidades tuleneb kohtupraktikast, et see tingimus on täidetud, kui rikutud õigusnorm, mis põhiliselt kaitseb küll üldist huvi, tagab ka asjassepuutuvate isikute üksikhuvide kaitse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. juuli 1967. aasta otsus liidetud kohtuasjades 5/66, 7/66 ja 13/66–24/66: Kampffmeyer jt vs . komisjon, EKL 1967, lk 317, 340; Üldkohtu 10. aprilli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑209/00: Lamberts vs . ombudsman, EKL 2002, lk II-2203, punkt 87, ja eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Artegodan vs . komisjon, punkt 72).

48. Vastupidi nõukogu väidetele, kes viitab eelkõige Üldkohtu 23. oktoobri 2008. aasta otsusele kohtuasjas T‑256/07: People’s Mojahedin Organization of Iran vs . nõukogu, nn kohtuotsus PMOI I (EKL 2008, lk II‑3019), ei ole käesolevas asjas kõne all olevate sätete eesmärk piirata ühenduse ja liikmesriikide vastavaid pädevusvaldkondi, määrates kahetasandilise koostöömehhanismi raames, mis näeb ette menetluse ühise seisukohaga 2001/931 kehtestatud rahaliste vahendite külmutamiseks, kindlaks selle, millised siseriiklikud otsused võivad olla ühenduse meetme võtmise aluseks (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus PMOI I, punkt 133).

49. Määrusega nr 2580/2001 kehtestatud süsteemis, millega ühenduse tasandil rakendatakse terrorismivastaseks võitluseks teatavaid isikute ja üksuste vastu suunatud eripiiranguid, mida on kirjeldatud ühises seisukohas 2001/931, sätestab selle määruse artikli 2 lõige 3 koostoimes nimetatud ühise seisukoha artikli 1 lõikega 4 eelkõige õiguslikud tingimused, mille alusel ühendus, kelle pädevus selles osas on iseenesestmõistetav, võib võtta meetmeid (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punktid 91 jj). Järelikult ei puuduta see tavalisi kohtualluvuseeskirju või õigusliku alusega seotud eeskirju, nagu need, mida käsitletakse nõukogu viidatud kohtuasjades või eespool punktis 32 viidatud kohtuotsuse Artegodan vs . komisjon aluseks olnud kohtuasjas. Nendest kohtuasjadest tulenev praktika ei ole käesoleval juhul seega asjakohane.

50. Lisaks tuleb sarnaselt hagejaga märkida, et piiravad meetmed, mis seisnevad huvitatud isikute kõigi vahendite külmutamises, kujutavad ilmselgelt endast ametiasutuste sekkumist nende adressaadiks olevate isikute põhiõiguste teostamisse. Ehkki küsimus, kas see sekkumine oli käesoleval juhul seaduslik, oli olemuslikult õigustatud, on eraldi küsimus, mis tuleb sellisel juhul läbi vaadata nende õiguste väidetava rikkumise läbivaatamise raames, siis juba asjaolu, et see sekkumine on vastuvõetav ainult juhul, kui on täidetud teatud tingimused, mille määravad ära põhiõiguste kaitsega seotud instrumendid (vt näiteks seoses õigusega eraelu puutumatusele Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon”) artikli 8 lõige 2), millega kaasnevad teatavad tagajärjed nende eeskirjade staatusele, millega neid tingimusi ellu viiakse.

51. Seega, kuigi määrus nr 2580/2001, koostoimes ühise seisukohaga 2001/931, seab peamiseks eesmärgiks võimaldada nõukogul rahvusvahelise terrorismivastase võitluse raames ja selle nimel kehtestada teatavad piirangud eraõiguslike isikute õigustele, siis selle määruse ja ühise seisukoha sätted, kus on ammendavalt loetletud tingimused, millal niisugused piirangud on lubatud (näiteks nimetatud määruse artikli 2 lõige 3 koostoimes ühise seisukoha artikli 1 lõikega 4), seavad peamiseks eesmärgiks hoopis kaitsta asjassepuutuvate eraõiguslike isikute õigusi, piirates nende piiravate meetmete kohaldamist, ulatust või tugevust, mida neile võidakse seaduslikult kohaldada.

52. Seega on niisuguste sätetega tagatud ka nende isikute üksikhuvide kaitse, kes võivad olla puudutatud, ning seetõttu tuleb neid sätteid käsitleda kui eraõiguslikele isikutele õigusi andvaid õigusnorme eespool punktis 33 viidatud väljakujunenud kohtupraktika tähenduses. Kui selle määruse artikli 2 lõikes 3, koostoimes ühise seisukoha artikli 1 lõikega 4, toodud alustingimused ei ole täidetud, on asjassepuutuval eraõiguslikul isikul tegelikult õigus sellele, et kõnealuseid meetmeid tema suhtes ei kehtestataks. Niisugune õigus eeldab tingimata, et eraõiguslik isik, kelle suhtes kehtestatakse piirangud tingimustel, mida ei ole kõnealustes sätetes ette nähtud, võib nõuda hüvitist nende meetmete kahjulike tagajärgede eest, kui osutub tõeks, et nende kehtestamisel rikuti piisavalt selgelt nõukogu kohaldatud alusnorme (vt analoogia alusel eespool punktis 31 viidatud kohtuotsus MyTravel vs . komisjon, punkt 48).

53. Teiseks, mis puudutab piisavalt selge rikkumise tingimust, siis tuleb kõigepealt kindlaks teha nõukogul käesolevas asjas olnud kaalutlusõiguse ulatus.

54. Selles osas tuleb märkida, et kuigi nõukogul on ulatuslik kaalutlusõigus asjaolude osas, mida tuleb arvestada majanduslike ja rahaliste sanktsioonide kehtestamisel EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel vastavalt ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas võetud ühisele seisukohale, eelkõige mis puudutab otstarbekusega seotud kaalutlusi, mis on selliste otsuste tegemise aluseks (vt eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punkt 97 ja seal viidatud kohtupraktika), on ta ikkagi seotud õiguslike asjaoludega, millest võib sõltuda rahaliste vahendite külmutamise otsuse tegemine mõne isiku, rühmituse või üksuse suhtes, nagu need on määratletud määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4 (vt eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punkt 92 ja seal viidatud kohtupraktika).

55. Määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõige 3 näeb ette, et nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab ühehäälselt nende isikute, rühmituste ja üksuste loetelu, kelle suhtes kõnesolevat määrust kohaldatakse, kooskõlas ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõigetes 4–6 ette nähtud sätetega. Seega tuleb kõnealune loetelu koostada vastavalt ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikele 4 täpsete andmete või toimikumaterjalide põhjal, millest nähtub, et pädev asutus on teinud vastavate isikute, rühmituste või üksuste suhtes otsuse, olenemata sellest, kas see käsitleb arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või kaudsete tõendite põhjal terroriakti uurimise algatamist, terroriakti eest vastutusele võtmist, sellise akti toimepaneku katset, selles osalemist või sellele kaasaaitamist, või mõnes sellises aktis süüdimõistmist. „Pädev asutus” tähendab kohtuorganit või kui kohtuorganitel kõnealuses valdkonnas pädevus puudub, siis samaväärset pädevat asutust selles valdkonnas. Lisaks tuleb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 kohaselt loetellu kantud isikute ja üksuste nimed korrapäraselt ja vähemalt kord iga kuue kuu tagant uuesti läbi vaadata tagamaks, et nende loetelus hoidmine on jätkuvalt põhjendatud.

56. Eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison II punktis 93 tuletas Üldkohus meelde, et eelnevates kohtuotsustes oli ta nendest sätetest järeldanud, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 toodud määratlusele vastava siseriikliku asutuse otsuse olemasolu kontroll tundub olevat hädavajalik eeltingimus selleks, et nõukogu saaks võtta vastu esialgse rahaliste vahendite külmutamise otsuse, samal ajal kui selle otsusega kaasnevate tagajärgede kontroll siseriiklikul tasandil näib olevat möödapääsmatu rahaliste vahendite külmutamist puudutava järgneva otsuse vastuvõtmise kontekstis.

57. Üldkohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et nõukogul puudub igasugune kaalutlusõigus, kui ta hindab, kas faktilised ja õiguslikud asjaolud, millest võib sõltuda isikute, rühmituste või üksuste rahaliste vahendite külmutamise meetme kohaldamine, nagu määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõige 3, koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4, neid määratleb, on käesoleval juhul täidetud. See puudutab konkreetsemalt selle kontrollimist, kas toimikus esineb täpset teavet või tõendeid, mis näitaksid, et ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 määratlusele vastav siseriiklik asutus on teinud otsuse huvitatud isiku vastu, ning edaspidi selle otsuse tagajärgede kontrollimist siseriiklikul tasandil (vt selle kohta eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika seoses kohtuasjadega, mis puudutasid Organisation des Modjahedines du peuple d’Irani / People’s Mojahedin Organization of Irani rahaliste vahendite külmutamist).

58. Vastupidi hageja väidetele ei piisa siiski üksnes sellest asjaolust, et pidada käesoleval juhul nende sätete rikkumist piisavalt selgeks, nii et see tooks kaasa ühenduse vastutuse. Nagu juba märgitud (vt eespool punktid 37–39), tuleb kohtul arvesse võtta ka lahendatava olukorra õiguslikku ja faktilist keerukust ning sätete kohaldamise või tõlgendamise raskusi.

59. Antud juhul tuleb veel märkida, et määrusega nr 2580/2001 ja ühise seisukohaga 2001/931 ette nähtud piirangute eesmärk oli ühenduse tasandil rakendada ÜRO Julgeolekunõukogu 28. septembri 2001. aasta resolutsiooni 1373 (2001), milles kehtestatakse strateegiad võitluseks kõikide vahenditega terrorismi ja eelkõige selle rahastamise vastu (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punktid 4–12).

60. Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud ühenduse ühe teise sellise majanduspiirangute korra raames, millega rakendatakse samuti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Julgeolekunõukogu resolutsioone, on võitlus vastavalt sellele põhikirjale kõikide vahenditega rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohtude vastu, mida kujutavad endast terroriaktid, rahvusvahelise üldsuse jaoks nii olulise üldise huviga eesmärk, mis põhimõtteliselt õigustab teatavate isikute suhtes selliste piirangute kehtestamist nagu käesolevas asjas (Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs . nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351, edaspidi „Euroopa Kohtu otsus Kadi”, punktid 361–363). Üldise huvi eesmärgi otsustav tähtsus ja erilised piirangud, mis selle „kõikide vahenditega” saavutamisega asjassepuutuvatele liidu institutsioonidele pannakse ÜRO Julgeolekunõukogu tungival nõudmisel, on samuti tegurid, mida eespool punktis 34 viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb arvesse võtta.

61. Käesoleval juhul on seega Üldkohtu ülesanne uurida lahendatava olukorra õiguslikku ja faktilist keerukust hagejat puudutaval erijuhul ning raskusi määruse nr 2580/2001 ja ühise seisukoha 2001/931 asjakohaste sätete kohaldamisel ja tõlgendamisel, võttes täpsemalt arvesse taotletavate üldise huvi eesmärkide olulisust, et teha kindlaks, kas õigusnormi rikkumine, mille nõukogu on toime pannud, on rikkumine, mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan ei oleks analoogilises olukorras toime pannud (vt eespool punkt 39).

62. Kuigi määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3, koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4, rikkumine on selgelt tuvastatud (eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison II, punkt 113), tuleb selles kontekstis arvesse võtta nende sätete tõlgendamise ja kohaldamisega käesolevas asjas seonduvaid erilisi probleeme. Selles osas leidis Üldkohus, et probleemid, mis kaasnevad sellega, kui tõlgendatakse grammatiliselt ja süstemaatiliselt rahaliste vahendite külmutamise meetme vastuvõtmise tingimusi, mis sisalduvad nendes sätetes, võivad juhul, kui vastavas valdkonnas puudub väljakujunenud kohtupraktika, ühenduse kogu rahaliste vahendite külmutamise süsteemi ja taotletavaid üldisi huvisid arvesse võttes mõistlikult selgitada seda, miks nõukogu rikkus neid sätteid kohaldades õigusnormi, kuivõrd see tugineb vääralt Raad van State (Madalmaade riiginõukogu) 21. veebruari 1995. aasta otsusele (edaspidi „Raad van State otsus”) ja arrondissementsrechtbank te ‘s-Gravenhage (Haagi piirkondlik kohus, edaspidi „rechtbank”), Sector Bestuurrecht, Rechtseenheidskamer Vreemdelingenzaken (halduskolleegium, õiguse ühetaolise kohaldamise osakond, välismaalastega seotud kohtuasjad) 11. septembri 1997. aasta otsusele (edaspidi „rechtbanki otsus”).

63. Kõigepealt tuleb märkida, et nende sätete sõnastus on eriliselt segadusttekitav. Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 sõnastuse kohaselt tähendab „pädev asutus” „kohtuorganit või kui kohtuorganitel ei ole käesoleva lõikega hõlmatud valdkonnas pädevust, kõnealuses valdkonnas samaväärset pädevat asutust”. Mingil moel ei määratleta ka seda, kes võiks olla kohtuorganiga „[selle] lõikega hõlmatud valdkonnas samaväärne pädev asutus”, nimelt terroriakti uurimise algatamise või terroriakti eest vastutusele võtmise valdkonnas. Lisaks on raske ette kujutada, et kohtuorganil Euroopa Liidu mis tahes liikmesriigis, mis on õigusriik ning seaduse alusel tegutseva liidu liige, puuduks selles valdkonnas „igasugune pädevus”. Järelikult ei ole kerge aru saada ka mõistest „„terroriakti uurimise algatamise ja terroriakti eest vastutusele võtmise” otsus” ja „„sellises aktis süüdimõistmise” otsus”. Lisaks ei ole täpsustatud, kas neid sätteid tuleb tõlgendada siseriikliku õiguse alusel või on neil liidu õiguses autonoomne sisu, mille saab seega kindlaks määrata üksnes liidu kohus. Ühel või teisel juhul ei ole ilmne, et nende sätete erinevad keeleversioonid tuginevad samadele siseriiklikele alustele. Seega, teatavates keeleversioonides võivad kasutusel olevad terminid pärineda kitsas tähenduses karistusõigusest, samas kui teistes keeleversioonides võib nende tõlgendamine jääda rangelt karistusõiguse raamidest väljapoole.

64. Lisaks tuleb märkida, et käesolevas asjas ei ole kahtluse alla seatud mitte nõukogu vastutust seadusandliku organi ja kõnealuste sätete autorina, vaid kahtluse alla on seatud nõukogu vastutus haldusorganina, kes on vastutav nende sätete rakendamise eest.

65. Eespool mainitud kõnealuste sätete tõlgendamisraskused tekitavad kindlasti olulisi raskusi nende rakendamisel, nagu Üldkohus on selle kontekstiga tihedamalt seotud praktikas korduvalt tunnistanud (nt lisaks eespool punktis 1 viidatud kohtuotsustele Sison I ja Sison II ka Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs . nõukogu, nn kohtuotsus OMPI (EKL 2006, lk II‑4665); 11. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑327/03: Al-Aqsa vs . nõukogu, nn kohtuotsus Al-Aqsa I (kohtulahendite kogumikus ei avaldata); eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus PMOI I; 4. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑284/08: People’s Mojahedin Organization of Iran vs . nõukogu, nn kohtuotsus PMOI II (EKL 2008, lk II‑3487, mille kohta on esitatud apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑27/09 P); 2. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑37/07 ja T‑323/07: El Morabit vs . nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata); 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑348/07: Al-Aqsa vs . nõukogu, nn kohtuotsus Al-Aqsa II (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) ja 7. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑49/07: Fahas vs . nõukogu (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata)). Seega on Üldkohus üksnes aastatepikkusesse perioodi jääva kümnekonna kohtuasja uurimise kaudu saanud järk-järgult välja kujundada kõnealuste sätete mõistliku ja seostatud tõlgendusraamistiku. See kohtupraktika järkjärguline arenguprotsess on eriti tajutav eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I punktis 91 ja järgmistes punktides, mis võtavad kokku selle valdkonna varasemad kohtuotsused.

66. Veel konkreetsemaks minnes tuleb kõigepealt märkida, et Üldkohus ei ole eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Sison I andnud ühtki viidet selle kohta, kas Raad van State otsust ja rechtbanki otsust tuleks käsitleda kui siseriikliku pädeva asutuse otsuseid määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4 tähenduses (vt selle kohta eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punkt 242). Seda kohtuotsust ei saanud nõukogu järelikult pretsedendina kasutada eespool punktis 40 viidatud kohtupraktika tähenduses, kui ta käesolevas asjas vaidlustatud akte vastu võttis.

67. Käesoleval juhul seevastu peatus Üldkohus pikalt nende siseriiklike asutuste otsuste sisu, ulatuse ja konteksti uurimisel, mis olid aluseks vaidlustatud otsustele, nimelt Raad van State otsusel ja rechtbanki otsusel, eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I punktidel 46–70 ja eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison II punktidel 88, 90 ja 100–106, millele siin viidatakse.

68. Mis puudutab nende siseriiklike otsuste kvalifitseerimist seoses määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3 ja ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4, mida käsitleti eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison II punktis 107 ja järgmistes punktides, siis tuleb märkida, et nimetatud kohtuotsuse Sison II punktis 111 avaldas Üldkohus esmakordselt nende sätete tarbeks teatavad üldised tõlgendamis- ja kohaldamiskriteeriumid. Üldkohus „lei[dis]”, et arvestades nii käesolevas asjas käsitletud sätete sõnastust, konteksti ja eesmärke kui ka siseriiklike asutuste keskset rolli määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 sätestatud varade külmutamise menetluses, peab „uurimise algatamise või vastutuselevõtmise otsus”, selleks et nõukogu saaks sellele õiguspäraselt viidata, olema tehtud siseriiklikus menetluses, mille vahetu ja peamine eesmärk on huvitatud isiku suhtes ennetava või karistava meetme võtmine terrorismivastase võitluse raames ja tema seotuse tõttu terrorismiga. Üldkohus täpsustas, et seda nõuet ei täida siseriikliku kohtu otsus, mis näiteks tsiviilõigusi ja -kohustusi käsitleva vaidluse raames vaid kõrvaliselt ja juhuslikult võtab ka seisukoha huvitatud isiku võimaliku seotuse suhtes sellise tegevusega.

69. Käesolevas asjas järeldas Üldkohus eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison I punktis 113, lähtuvalt kitsa tõlgendamise kriteeriumist, mille ta oli just välja toonud, et Raad van States ja rechtbankis toiminud menetluste eesmärk ei olnud sugugi hageja karistamine võimaliku terroriaktides osalemise eest, vaid üksnes justiitsküsimuste riigisekretäri selle otsuse õiguspärasuse kontroll, millega keelduti hagejale pagulasseisundi ja Madalmaade elamisloa andmisest.

70. Üldkohus on ka eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison II punktis 114 tunnistanud, et kuigi Raad van State ja rechtbank tutvusid nende menetluste raames Madalmaade sisejulgeoleku talituse (edaspidi „BVD”) toimikuga hageja väidetava seotuse kohta terroriaktidega Filipiinidel, ei otsustanud nad siiski algatada uurimist nende asjaolude kohta ega kavatsenud ammugi hagejat vastutusele võtta.

71. Lisaks tuleb rõhutada, et vastupidi hageja väidetule kiitis rechtbank Madalmaade justiitsküsimuste riigisekretäri otsuse, millega hagejale keelduti pagulasseisundi ja Madalmaade elamisloa andmisest, mida sisuliselt põhjendati sellega, et ta Madalmaadest juhtis või üritas juhtida New People’s Army’t (NPA), mis on Filipiinide Kommunistliku Partei sõjaline üksus ja mis oli vastutav suure hulga terroriaktide eest Filipiinidel, sisuliselt heaks pärast Raad van State otsust ja pärast seda, kui nimetatud kohus oli tutvunud BVD toimikuga (vt eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punktid 63, 66 ja 68–70). Nõukogu ei ole seega nendele faktilistele asjaoludele viidates teinud ühtki hindamisviga ega eiranud tema kaalutlusõigusele seatud piire.

72. Lõpetuseks tuleb meenutada, et eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Sison II (punktid 88, 89 ja 122) lükkas Üldkohus tagasi hageja väite faktide ilmselge hindamisvea kohta. Täpsemalt nentis Üldkohus, et faktiväited, mis sisalduvad vaidlustatud aktide lisas toodud põhjendustes, on nõuetekohaselt kaetud talle esitatud toimikus sisalduvate tõenditega ja täpsemalt Raad van State ja rechbanki poolt sõltumatult tehtud faktijäreldustega. Need faktiväited puudutavad hageja seotust Filipiinidel toime pandud terroriaktidega tulenevalt tema juhtivast rollist CPP‑s ja NPA‑s, ning kontakte, mis tal oli teiste terroriorganisatsioonide juhtidega (vt selle kohta eespool punktis 1 viidatud kohtuotsus Sison I, punktid 46–70, mida korratakse eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison II punktis 106).

73. Neil tingimustel tuleb tõdeda, et võttes arvesse esiteks käesoleva juhtumi lahendamiseks vajalike õiguslike ja faktiliste hinnangute keerukust, teiseks määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3, koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4, tõlgendamisega seotud raskusi käesoleva asja puhul ja seda, et enne eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuse Sison II väljakuulutamist puudus kindlalt väljakujunenud kohtupraktika, ning kolmandaks otsustavat tähtsust, mis on nimetatud määrusega taotletaval rahvusvahelise terrorismi vastase võitlusega seotud üldise huvi eesmärgil, on nõukogu poolt nimetatud sätete rikkumine, isegi kui see on selgelt tõendatud, selgitatav eriliste piirangute ja vastutusega, mis sellel institutsioonil lasuvad, ja kujutab endast rikkumist, mida tavapäraselt ettevaatlik ja hoolas haldusorgan oleks analoogilises olukorras võinud toime panna.

74. Selle tulemusena leiab Üldkohus, et neil asjaoludel ei saa käesolevas asjas pidada määrust nr 2580/2001 artikli 2 lõike 3, koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 4, rikkumist, mis on küll selgelt tõendatud, ühenduse õiguse piisavalt selgeks rikkumiseks, mis tooks kaasa ühenduse lepinguvälise vastutuse hageja ees.

Ühenduse vastutuse tekkimine hageja põhiõiguste väidetava rikkumise tõttu

75. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et põhiõigused, mida hageja sõnul väidetavalt rikuti, kujutavad endast eraõiguslikele isikutele õigusi andvaid õigusnorme. Nende rikkumine, eeldusel et see on tõendatud, tekitab seega piisavalt selge rikkumise korral ühenduse lepinguvälise vastutuse.

76. Selles osas ei väida hageja, et põhiõigusi arvesse võttes oleks määrusega nr 2580/2001 rakendatud rahaliste vahendite külmutamise üldine kord iseenesest ebaseaduslik, vaid et selle määruse kohaldamine käesoleva asja erilistes tingimustes oli väär, mis tingis nimetatud rikkumise.

77. Pealegi on niisuguse korra või ÜRO Julgeolekunõukogu muude resolutsioonide rakendamisest tulenevate analoogiliste kordade põhimõtteline kooskõla asjassepuutuvate isikute põhiõigustega Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikas selgelt tuvastatud (vt seoses omandiõigusega eespool punktis 60 viidatud Euroopa Kohtu otsus Kadi, punktid 361–366, ja Üldkohtu 9. juuli 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑246/08 ja T‑332/08: Melli Bank vs . nõukogu, EKL 2009, lk II‑2629, punktid 111 ja 112; seoses õigusega eraelu puutumatusele vt Üldkohtu 12. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑253/02: Ayadi vs . nõukogu, EKL 2006, lk II‑2139, punkt 126, mille peale esitatud apellatsioonkaebust Euroopa Kohus ei rahuldanud; seoses süütuse presumptsiooniga vt eespool punktis 65 viidatud kohtuotsused El Morabit vs . nõukogu, punkt 40, ja Fahas vs . nõukogu, punktid 64–68).

78. Seega ei ole mitte määruses nr 2580/2001 ette nähtud piirangute kohaldamine see, mis rikub hageja põhiõigusi, vaid üksnes asjaolu, et neid meetmeid kohaldatakse tema suhtes vaidlustatud aktidega tingimustes, mida seal ei ole ette nähtud, täpsemalt eesmärgiga määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikega 3, koostoimes ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikega 4, piirata ametiasutuste võimalust nende õiguste teostamisse sekkuda (vt eespool punktid 50 ja 51).

79. Eespool on juba sedastatud, et vaidlustatud aktide mittevastavus määruse nr 2580/2001 artikli 2 lõikes 3 sätestatud tingimustele, mis on küll selge rikkumine, ei saa olla ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine, mis võiks tekitada ühenduse lepinguvälist vastutust hageja ees.

80. Kuna hageja põhiõiguste väidetav rikkumine on selle ebaseaduslikkusega lahutamatult seotud ja tuleneb üksnes sellest, siis tuleb niisiis järeldada, et see ei ole käesoleva juhtumi erilisi asjaolusid silmas pidades oma olemuselt piisavalt selge rikkumine ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimiseks (vt analoogia alusel eespool punktis 32 viidatud kohtuotsus Artegodan vs . komisjon, punktid 131, 132 ja 136).

81. Selles osas tuleb lisada, et ei Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ega Euroopa inimõiguste konventsiooniga, mis tagavad õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, ei ole vastuolus see, kui niisugustes tingimustes nagu käesoleval juhtumil kohaldatakse ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise suhtes nõuet, et hageja väidetud põhiõiguste piisavalt selge rikkumine oleks tuvastatud. Mis veel täpsemalt puudutab Euroopa inimõiguste konventsiooni protokolliga nr 1 tagatud õigusi, siis võttis Euroopa Inimõiguste Kohus lisaks arvesse „erinevaid piiranguid, mis tulenevad tõendamist vajavatest asjaoludest hagis” ühenduse lepinguvälise vastutuse tuvastamiseks, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmavad tingimust, et niisuguse rikkumise esinemine peab olema tuvastatud, selleks et saaks jõuda järeldusele, et ühenduse õigus pakub nende põhiõiguste samaväärset kaitset kui inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 30. juuni 2005. aasta otsus Bosphorus Hava Yollari Turizm ve Ticaret Anonim Şirketi vs . Iirimaa, Recueil des arrêts et décisions, 2005-VI, punktid 88, 163 ja 165).

82. Kõigist eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et käesolevas asjas ei ole täidetud ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimus, mis puudutab nõukogule etteheidetava tegevuse õigusvastasust.

83. Seetõttu tuleb hagi jätta rahuldamata, ilma et oleks vaja uurida teisi ühenduse lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimusi.

Kohtukulud

84. Kodukorra artikli 87 lõike 1 kohaselt lahendatakse kohtukulude jaotamine kohtuotsuses või määruses, millega lõpetatakse asjas menetlus. Selle sätte alusel jäeti eespool punktis 1 viidatud kohtuotsuses Sison II kohtukulude üle otsustamine edaspidiseks.

85. Kodukorra artikli 87 lõige 3 sätestab, et Üldkohus võib juhul, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Nimetatud kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud.

86. Käesolevas kohtuasjas kannab nõukogu kohtukulud seoses tühistamisnõudega, kuid hageja kannab kohtukulud seoses kahju hüvitamise nõudega. Kuna tühistamise ja kahju hüvitamise nõudeid käsitleti kogu menetluse käigus eraldi, siis on õiglane kohaldada eelnimetatud sätteid nii, et nõukogu kannab kõik poolte kohtukulud seoses tühistamishagiga, samas kui hageja kannab kõik poolte kohtukulud seoses kahju hüvitamise hagiga. Lisaks tuleb otsustada, et Madalmaade Kuningriik, Ühendkuningriik ja komisjon kannavad oma kohtukulud ise.

Resolutiivosa

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1. Jätta kahju hüvitamise hagi läbi vaatamata.

2. Mõista tühistamishagiga seotud Jose Maria Sisoni kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult, kes kannab ka tühistamishagiga seotud oma kohtukulud.

3. Mõista kahju hüvitamise hagiga seotud nõukogu kohtukulud välja J. M. Sisonil t, kes kannab ka kahju hüvitamise hagiga seotud oma kohtukulud.

4. Madalmaade Kuningriik, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik ning komisjon kannavad oma kohtukulud ise.