1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 29. aprilli 1997. aasta määruse (EÜ) nr 894/97, millega sätestatakse kalavarude kaitse teatavad tehnilised meetmed (EÜT L 132, lk 1; ELT eriväljaanne 04/03, lk 156), muudetud nõukogu 8. juuni 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 1239/98 (EÜT L 171, lk 1; ELT eriväljaanne 04/03, lk 256; edaspidi „määrus nr 894/97”), artikli 11a tõlgendamist ja kehtivust.

2

See taotlus esitati kahe Martigues’i merendusasjade ametis registreeritud laeva kapteni, vastavalt J. Pilato ja J.-C. Bourgault’ vahelises kohtuvaidluses seoses thonaille’ks kutsutava püügivahendi kasutamisega viimati nimetatu poolt.

3

Määruse nr 894/97 artiklis 11a on ette nähtud:

„1.   Alates 1. jaanuarist 2002 ei tohi laevad pardal hoida ega kalastamiseks kasutada ühte või mitut VIII lisas loetletud liikide püügiks mõeldud triivvõrku.

2.   Alates 1. jaanuarist 2002 on keelatud triivvõrkudega püütud VIII lisas loetletud liikide lossimine.

3.   Kuni 31. detsembrini 2001 võivad laevad pardal hoida ja kalastamiseks kasutada ühte või mitut lõikes 1 osutatud triivvõrku pärast seda, kui lipuliikmesriigi pädevad asutused on andnud selleks loa. […]

[…]”.

4

Viidatud määruse VIII lisas loetletud liikide nimekirjas on ka harilik tuun.

5

Prud’homie de pêche de Martigues’i (Martigues’i kalurite vahekohus) tegevust reguleerib 19. novembri 1859. aasta dekreet, millega kehtestatakse viiendas merepiirkonnas rannikuäärse merekalapüügi eeskirjad, muudetud 25. jaanuari 1990. aasta dekreediga nr 90-95 (Journal officiel de la République française, 27.1.1990, lk 1155; edaspidi „1859. aasta dekreet”)

6

1859. aasta dekreedi artikli 5 alusel on vahekohtunike ühenduse liikmeteks kalalaeva kaptenid, kes on tegutsenud kutsealal ühe aasta selle vahekohtu tööpiirkonnas, mille liikmeks nad soovivad saada.

7

Nimetatud dekreedi artikli 7 kohaselt valitakse vahekohtunikud ühenduse nende liikmete seast, kes on kalandusega tegelenud 10 aastat.

8

Dekreedi artiklis 17 on sätestatud:

„Kalurite vahekohtunike volitused määratakse järgnevalt:

9

1859. aasta dekreedi artiklis 18 on ette nähtud, et vahekohtunikud annavad enne ametisse astumist oma elukohajärgse rahukohtu ees järgmise vande:

„Tõotan täita ustavalt kalurite vahekohtuniku ülesandeid ja kohaldada täpselt rannakalanduse eeskirju, järgida minu ülemate antud korraldusi ja teatada eeskirjade rikkumistest, kohtlemata rikkujaid vihaga või soosivalt.”

10

1859. aasta dekreedi artikkel 22, mis käsitleb vahekohtunike tagasi kutsumist, on sõnastatud järgmiselt:

„Kalurite vahekohtuniku võib tagasi kutsuda Inscription maritime’i direktor pärast eelnevat juurdlust, mille on läbi viinud Inscription maritime’i ametnik.

Vahekohtu võib laiali saata merekaubanduse valdkonna minister Inscription maritime’i direktori ettepanekul. […]

Tagasikutsutud vahekohtuniku võib ametisse valida pärast kolme aasta möödumist tema tagasikutsumise kuupäevast.

[…]”.

11

1859. aasta dekreedi artiklis 24, mis reguleerib võistlevat menetlust kalurite vahekohtus, on muu hulgas sätestatud, et vahekohtunike nõupidamine on salajane.

12

1859. aasta dekreedi artikli 25 esimeses lõigus on sätestatud, et „vahekohtunike otsused pööratakse viivitamatult täitmisele.”

13

1859. aasta dekreedi artikli 26 kohaselt:

„Inscription maritime’i ametnik või tema esindaja osaleb kohtu istungitel ja nõupidamistel, kui ta peab seda vajalikuks, kuid üksnes selleks, et veenduda, et need toimuvad nõuetekohaselt.”

14

1859. aasta dekreedi artiklis 27 on ette nähtud:

„Kui kaks vahekohut leiavad, et nad on pädevad sama asja arutamiseks, saadetakse alluvusvaidlus hierarhia alusel Inscription maritime’i direktorile.”

15

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Prud’homie de pêche de Martigues’i esivahekohtunik tuvastas 12. juunil 2006, et J.-C. Bourgault’i laeval on thonaille’ks kutsutav püügivahend, mille abil oli viimati nimetatu püüdnud 15 harilikku tuuni.

16

J. Pilato esitas 6. detsembril 2006 Prud’homie de pêche de Martigues’ile kaebuse J.-C. Bourgault’ vastu, milles ta väitis, et kuna thonaille on „triivvõrk” määruse nr 894/97 artikli 11a tähenduses, siis on selle kasutamine keelatud. J. Pilato väitel tekitas asjaolu, et J.-C. Bourgault püüdis 15 harilikku tuuni keelatud püügivahendiga, talle kahju, kuna turule toodi kala, mis oli püütud ebaseaduslike vahenditega ja väiksema kuluga, kui seaduspärastel tingimustel kalastades tekkiv kulu. Neil põhjustel palus ta Prud’homie de pêche de Martigues’il mõista välja hüvitis kahju eest, mida ta kandis J.-C. Bourgault’ praktiseeritava ebaausa konkurentsi tõttu.

17

Kuigi J.-C. Bourgault möönis Prud’homie de pêche de Martigues’is 17. detsembril 2007 toimunud istungil asjaolusid, mida talle ette heideti, siis esiteks vaidles ta vastu väitele, et thonaille on „triivvõrk” määruse nr 894/97 artikli 11a tähenduses ning teiseks vaidlustas viidatud sätte kehtivuse.

18

Neil asjaoludel otsustas Prud’homie de pêche de Martigues menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas Prud’homie de pêche de Martigues on „kohus” EÜ artikli 234 tähenduses, ning kas sellest tulenevalt on Euroopa Kohus pädev temale esitatud küsimuste üle otsustama.

20

Nimelt, ilma et Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon oleksid ametlikult esitanud pädevuse puudumise vastuväite, väljendavad nad kahtlust selle kohta, kas eelotsusetaotluse saatnud organil on kohtu omadused, pidades eelkõige silmas kalurite vahekohtunike tagasi kutsumise tingimusi, selle vande sisu, mida nad peavad enne ametisse astumist andma, ning asjaolu, et vahekohus täidab mõnda oma ülesannetest Inscription maritime’i järelevalve all.

21

Prantsuse valitsus väidab seevastu, et Prud’homie de pêche de Martigues vastab kõigile ühenduse kohtupraktika nõuetele, et seda saaks kvalifitseerida „liikmesriigi kohtuna” EÜ artikli 234 mõttes ja eriti eelotsusetaotluse saatnud organi sõltumatuse nõudele.

22

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selle hindamisel, kas eelotsusetaotluse esitanud organ on „kohus” kõnealuse sätte tähenduses — küsimus, mis kuulub üksnes ühenduse õiguse valdkonda — arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine organi poolt ning tema sõltumatus (vt eelkõige 17. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-54/96: Dorsch Consult, EKL 1997, lk I-4961, punkt 23; 31. mai 2005. aasta otsus kohtuasjas C-53/03: Syfait jt, EKL 2005, lk I-4609, punkt 29, ning 14. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-246/05: Häupl, EKL 2007, lk I-4673, punkt 16).

23

Mis puutub täpsemalt eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatusesse, siis see nõue eeldab, et organ oleks kaitstud välise sekkumise või surve vastu, mis võiks ohtu seada selle liikmete kohtuotsuste sõltumatuse neile lahendamiseks antud vaidluste osas (19. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-506/04: Wilson, EKL 2006, lk I-8613, punkt 51 ja viidatud kohtupraktika).

24

Euroopa Kohus on ka täpsustanud, et need sõltumatuse ja erapooletuse tagatised eeldavad selliste normide olemasolu, mis puudutavad muu hulgas organi koosseisu, nimetamist, ametiaega ning ka liikmete hääletamisest hoidumise, taandamise ja tagasikutsumise aluseid ning mis lubavad ümber lükata üksikisiku põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust ja selles osas, kas nimetatud organ on tema ees olevate huvide suhtes neutraalne (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dorsch Consult, punkt 36; 4. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-103/97: Köllensperger ja Atzwanger, EKL 1999, lk I-551, punktid 20–23; 29. novembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-17/00: De Coster, EKL 2001, lk I-9445, punktid 18–21, ja eespool viidatud kohtuotsus Wilson, punkt 53). Kohtupraktika kohaselt on eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse tingimuse täidetuks lugemiseks eelkõige nõutav, et selle organi liikmete tagasikutsumise juhud oleksid kindlaks määratud otseste õigusnormidega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Köllensperger ja Atzwanger, punkt 21, ja 30. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C-516/99: Schmid, EKL 2002, lk I-4573, punkt 41).

25

Käesoleval juhul nähtub esiteks 1859. aasta dekreedi sõnastusest ning Euroopa Kohtule esitatud märkustest, et kalurite vahekohtunikud on vähemalt mõne ülesande täitmisel ametiasutuse järelevalve all.

26

Nimelt tuleneb 1859. aasta dekreedi artikli 17 lõikest 1 otseselt, et kalurite vahekohtunikud täidavad rida kohustusi „Inscription maritime’i ametniku järelevalvel.” Sama ameti esindajal on selle dekreedi artikli 27 alusel ka pädevus lahendada võimalikke alluvusvaidlusi mitme kalurite vahekohtu vahel.

27

Lisaks tuleb tõdeda, et nimetatud dekreedi artiklis 18 on nõutud, et kalurite vahekohtunikud annavad vande, millega nad tõotavad eelkõige „järgida [nende] ülemate antud korraldusi.”

28

Teiseks ei näi kalurite vahekohtunike tagasikutsumisele olevat kehtestatud erilisi tagatisi, mis lubaksid ümber lükata põhjendatud kahtlusi selles osas, kas nimetatud organ on väljaspool väliste tegurite haardeulatust.

29

Nimelt saab vastavalt 1859. aasta dekreedi artiklile 22 kalurite vahekohtunikke tagasi kutsuda Inscription maritime’i direktor pärast seda, kui ta on läbi viinud üksnes eelneva juurdluse, ilma et viidatud säte või ükski teine säte täpsustaks põhjuseid, mille alusel saab võimalik tagasikutsumine toimuda.

30

Neil asjaoludel ei saa leida, et Prud’homie de pêche de Martigues vastab eelotsusetaotluse esitanud organi sõltumatuse tingimusele, nagu see on määratletud käesoleva määruse punktides 23 ja 24 viidatud kohtupraktikas.

31

Eeltoodust tuleneb, et Prud’homie de pêche de Martigues ei ole kohus EÜ artikli 234 tähenduses. Seetõttu tuleb kodukorra artikli 92 lõike 1 ja artikli 103 lõike 1 alusel tõdeda, et Euroopa Kohtul puudub ilmselgelt pädevus otsustada esitatud küsimuste üle.

32

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus Prud’homie de pêche de Martigues’is poolelioleva asja üks staadium, otsustab tema kohtukulude jaotuse. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) määrab:

Euroopa Ühenduste Kohtul puudub ilmselgelt pädevus vastata Prud’homie de pêche de Martigues’i 17. detsembri 2006. aasta otsusega esitatud küsimustele.