—

Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods Trading BV, esindaja: advocaat H. de Bie,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels, C. ten Dam ja M. Mol,

—

Kreeka valitsus, esindajad: K. Georgiadis, Z. Chatzipavlou ja I. Pouli,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindaja: M. Patakia, keda abistas advocaat F. Tuytschaever,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb esiteks riispaberi impordil kohaldatavat tariifirubriiki ja komisjoni 27. juuni 1997. aasta määruse (EÜ) nr 1196/97 teatavate kaupade klassifitseerimise kohta koondnomenklatuuris (EÜT L 170, lk 13; ELT eriväljaanne 02/08, lk 314; edaspidi „klassifitseerimismäärus”) võimalikku kehtetust ning teiseks imporditollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise otsuse peale esitatud kaebust lahendava siseriikliku kohtu pädevust olukorras, kus Euroopa Ühenduste Komisjon on vaidlusalustele imporditehingutele juba teatava faktilise ja õigusliku hinnangu andnud.

2

Nimetatud taotlus esitati Staatssecretaris van Financiëni ja Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods Trading BV (edaspidi „H & S”) vahelises kohtuvaidluses seoses riisilehtede – mida nimetatakse ka „riispaberiks” – tariifse klassifitseerimisega.

3

Nõukogu 23. juuli 1987. aasta määrus (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382) kehtestas ühenduses impordi- või eksporditehingute esemeks olevate kaupade täieliku nomenklatuuri (edaspidi „KN”), mis on esitatud nimetatud määruse I lisas.

4

Käesolevas asjas olid kohaldatavad KN-i alamrubriigid 19019099 ja 19059020, mis tulenesid komisjoni 13. augusti 1997. aasta määruses (EÜ) nr 1624/97, millega muudetakse nõukogu määruse nr 2658/87 I lisa (EÜT L 224, lk 16), toodud KN-i redaktsioonist.

5

Eesti keeles võib vaadeldaval ajal kehtinud KN-i rubriikide 1901 ja 1905 ning alamrubriikide sisu edasi anda järgmiselt:

6

KN-i hollandikeelses versioonis on rubriik 1905 ja vastavad alamrubriigid kirjeldatud järgmiselt:

7

KN-i ühetaoliseks rakendamiseks ühenduses võib komisjon anda määruse nr 2658/87 artikli 9 lõike 1 punkti a esimese taande alusel määrusi seoses konkreetsete kaupade klassifitseerimisega KN-is.

8

Klassifitseerimismääruse lisa kohaselt kuuluvad KN-i alamrubriiki 19059020„[k]uivade poolläbipaistvate erineva suurusega lehtede kujuli[sed] riisijahust, soolast ja veest valmistatud toiduaine[d]”. Nimetatud lisas on veel täpsustatud, et „[l]ehtedele painduvuse andmiseks niisutatakse neid vees ja kasutatakse […] kevadrullide ja samalaadsete toodete „ümbriste” valmistamiseks”.

9

Brüsselis 14. juunil 1983 sõlmitud rahvusvahelise kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemi (edaspidi „HS”) konventsioon ja selle muutmisprotokoll (edaspidi „HS konventsioon”) kiideti Euroopa Majandusühenduse nimel heaks nõukogu . aasta otsusega 87/369/EMÜ (EÜT L 198, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 288).

10

HS konventsiooni artikli 3 lõike 1 kohaselt kohustub iga konventsiooniosaline tagama, et tema tollitariifi- ja statistikanomenklatuurid on HS-iga kooskõlas ja kasutama kõiki HS-i rubriike ja alamrubriike ilma täienduste või muudatusteta ning nende vastavate arvkoodidega. Sama säte näeb ette, et iga konventsiooniosaline kohustub kasutama HS-i üldisi tõlgendamisreegleid ning märkusi jaotise, grupi ja alamrubriigi kohta, ega muuda HS-i jaotiste, gruppide, rubriikide või alamrubriikide kohaldamisala.

11

Tollikoostöö Nõukogu (nüüd Maailma Tolliorganisatsioon), mis asutati Brüsselis 15. detsembril 1950 alla kirjutatud nimetatud nõukogu asutamise konventsiooniga, kiitis HS konventsiooni artiklis 8 sätestatud tingimustel heaks HS selgitavad märkused, mille oli vastu võtnud nimetatud konventsiooni artiklis 6 ettenähtud HS komitee.

12

Komisjoni selgitav märkus KN-i alamrubriigi 19059020 kohta viitab „HS selgitavate märkuste rubriigi 1905 lõigule B”.

13

HS selgitavad märkused rubriigi 1905 kohta on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

14

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta määrusega (EÜ) nr 82/97 (EÜT 1997, L 17, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 179), (edaspidi tolliseadustik) artikli 220 lõige 2 sätestab:

„2. […] ei tehta järelarvestuskannet, kui:

[…]

[…]”

15

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „rakendusmäärus”), artikkel 869 näeb ette:

„Toll võib ise otsustada mitte teha arvestuskannet tasumata tollimaksude kohta järgmistel juhtudel:

[…]

[…].”

16

Rakendusmääruse artikkel 871 on sõnastatud järgmiselt:

„Muudel kui artiklis 869 osutatud juhtudel, kui toll peab [tolli]seadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud tingimusi täidetuks või kahtleb selles, kas selle sätte kriteeriumid käivad teatava juhu kohta, peab toll esitama dokumendid kõnealuse juhu kohta komisjonile, et saaks teha otsuse vastavalt artiklitega 872–876 ettenähtud menetlusele. Komisjonile juhu kohta esitatud dokumendid peavad sisaldama kogu läbivaatamiseks vajalikku teavet. Samuti peab see sisaldama komisjonile lahendamiseks esitatud juhuga seotud isiku allkirjaga selgituse, mis tõendab, et nimetatud isik on juhuga tutvunud ja et tal ei ole midagi lisada või ta loetleb kogu lisateabe, mis tema arvates tuleks dokumentidele lisada.

Komisjon teatab viivitamata asjaomasele liikmesriigile dokumentide kättesaamisest.

Komisjon võib nõuda lisateabe esitamist, kui liikmesriigi esitatud teave ei ole piisav, et teha kõiki asjaolusid arvestav otsus asjaomase juhu kohta.”

17

Rakendusmääruse artikli 873 esimene lõik sätestab:

„Pärast komitee raames kõnealuse juhu läbivaatamiseks kokkutulnud liikmesriikide esindajatest koosneva ekspertrühmaga konsulteerimist otsustab komisjon, kas nendel asjaoludel tuleb kõnealuste tollimaksude kohta teha arvestuskanne või mitte.”

18

Tolliseadustiku artikkel 239 sätestab:

„1.   Impordi- või eksporditollimaksu võib tagasi maksta või vähendada muudes kui artiklites 236, 237 ja 238 nimetatud juhtudel:

2.   Tollimaks makstakse tagasi või vähendatakse lõikes 1 ettenähtud põhjustel taotluse alusel, mis tuleb esitada asjakohasele tolliasutusele […].”

19

Rakendusmääruse artikkel 905 sätestab:

„1.   Kui otsuseid tegev tolliasutus, kellele esitatakse seadustiku artikli 239 lõike 2 alusel tagasimaksmise või vähendamise taotlus, ei saa artikli 899 alusel otsust teha, kuid taotlusega on kaasas tõendid eriolukorra kohta, mis tuleneb muust kui asjaomase isiku poolsest pettusest või ilmsest hooletusest, peab liikmesriik, kus nimetatud tolliasutus asub, saatma juhtumi komisjonile lahendamiseks artiklites 906–909 sätestatud korra alusel.

Välja arvatud otsuseid tegeva tolliasutuse kahtluse korral, võib otsuseid tegev tolliasutus siiski ise vastu võtta otsuse lubada tollimaksude tagasimaksmist või vähendamist juhtudel, kui tema arvates on seadustiku artikli 239 lõikes 1 kehtestatud tingimused täidetud, tingimusel et ühest ja samast eriolukorrast tingitud ühe või mitme impordi- või eksporditoimingu puhul ei ületa asjaomane summa 50000 [eurot] ühe töötleja kohta.

„Asjaomase isiku” all mõistetakse artiklis 899 osutatud isikut.

Kõigil muudel juhtudel jätab otsuseid tegev tolliasutus taotluse rahuldamata.

2.   Komisjonile saadetud dokumendid juhu kohta peavad sisaldama kõiki esitatud juhu läbivaatamiseks vajalikke asjaolusid. Samuti peab see sisaldama tagasimaksmise või vähendamise taotleja allkirjaga selgituse, mis tõendab, et taotleja on juhuga tutvunud ja et tal ei ole midagi lisada või ta loetleb kogu lisateabe, mis tema arvates tuleks dokumentidele lisada.

Komisjon teatab viivitamata asjaomasele liikmesriigile dokumentide kättesaamisest.

Komisjon võib nõuda lisateabe esitamist, kui liikmesriigi esitatud teave ei ole piisav, et teha kõiki asjaolusid arvestav otsus asjaomase juhu kohta.

[…]”

20

Rakendusmääruse artikli 907 esimene lõik näeb ette:

„Pärast komitee raames kõnealuse juhu läbivaatamiseks kokku tulnud liikmesriikide esindajatest koosneva ekspertrühmaga konsulteerimist otsustab komisjon, kas läbivaadatud eriolukord on aluseks tollimaksude tagasimaksmisele või vähendamisele.”

21

Algemene Wet Bestuursrecht’i (üldise haldusmenetluse seadus) artikli 8:72 lõige 4 sätestab:

„Kui kohus tunnistab kaebuse põhjendatuks, võib ta kohustada ametiasutust võtma tema otsust arvestades vastu uus otsus või muu õigusakt, samuti võib ta otsustada, et tema otsus asendab tühistatud otsuse täielikult või osaliselt”.

22

H & S on Madalmaade ettevõtja, kes tegeleb tootmise ja kaubandusega, varustades muu hulgas restorane idamaiste toiduainetega. Selleks impordib ta juba mitu aastat Vietnami päritolu riispaberit.

23

H & S importis seda toodet juba 1996. aastal KN-i alamrubriigi 19019099 all. Madalmaade toll (edaspidi „toll”) on seda tariifset klassifikatsiooni korduvalt aktsepteerinud, seda ka juhul, kui ta on imporditud tootepartiist võetud näidiseid kontrollinud ja analüüsinud.

24

Komisjon andis 27. juunil 1997 klassifitseerimismääruse, mis näeb ette, et kõnealused tooted kuuluvad tegelikult KN-i alamrubriiki 19059020. Nimetatud määrus avaldati Euroopa Ühenduste Teatajas ja see jõustus sama aasta .

25

H & S jätkas siiski riispaberi importimist, klassifitseerides selle KN-i alamrubriiki 19019099. Toll jätkas samuti nende deklaratsioonide aktsepteerimist, tehes seda viimati 14. juulil 1997 ja . Viimati nimetatud kuupäeval märkas toll siiski vale klassifikatsiooni ja teatas äriühingule, et kõnealune kaup kuulus klassifitseerimismääruses ettenähtud rubriiki ehk KN-i alamrubriiki 19059020. Alates selles ajast deklareeris H & S need toiduained nimetatud rubriiki.

26

2000. aasta jooksul teatas toll H & S-le, et ta nõuab ajavahemiku 25. november 1997 kuni eest tollivormistusjärgselt sisse tollimaksu, mis oleks tulnud tasuda KN-i alamrubriigi 19059020 alusel.

27

H & S esitas taotluse tollimaksu vähendamiseks. Olles 19. septembril 2002 saanud rakendusmääruse artikli 905 tähenduses taotluse, võttis komisjon vastu otsuse REM 19/2002, milles ta leidis, et tollimaksu vähendamine ei ole konkreetsel juhul õigustatud (edaspidi „. aasta otsus”). H & S vaidlustas nimetatud otsuse Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule esitatud tühistamishagiga. Esimese Astme Kohus jättis oma . aasta otsusega kohtuasjas T-382/04: Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata) nimetatud hagi rahuldamata, mille peale H & S esitas apellatsioonkaebuse, mille alusel algatatud kohtuasi on Euroopa Kohtu kantseleis registreeritud numbri C-38/07 P all.

28

Toll saatis H & S-le 22. novembril 2000 maksuotsuse summale 645399,50 Hollandi kuldnat (ehk 292869,52 eurot). H & S-i esitatud vaide peale jättis inspektor maksunõuded jõusse, välja arvatud üks nõue summale 13650,30 Hollandi kuldnat, kuna ta tühistas ühe tollideklaratsiooni.

29

H & S esitas 29. märtsil 2001 kaebuse Tariefcommissie’le, kes menetluse jooksul asendati Gerechtshof te Amsterdamiga. Viimane tunnistas kaebuse põhjendatuks ja tühistas inspektori otsuse ja maksunõuded. Tegelikult kinnitas nimetatud kohus siiski, et riisijahust lehed kuuluvad KN-i alamrubriiki 19059020. Samas leidis ta, et KN-i alarubriigi 19019099 kohaldamine oli tingitud tolli veast, mida H & S-il ei oleks mõistlikult olnud võimalik avastada ning mis vastavalt tolliseadustiku artiklile 220 võimaldas loobuda sel viisil maksmata jäetud imporditollimaksu tollivormistusjärgselt sissenõudmisest.

30

Staatssecretaris van Financiën esitas seejärel eelotsusetaotluse esitanud kohtule kassatsioonkaebuse, milles ta vaidlustas tõlgenduse, mille Gerechtshof te Amsterdam oli andnud tolliseadustiku artiklile 220, ning H & S esitas vastukassatsioonkaebuse, paludes kohtul tuvastada, et tema kaubad kuulusid tegelikult KN-i alamrubriiki 19019099.

31

Eelotsusetaotlusest selgub, et vaidlust ei ole selles, et imporditud kaubad koosnevad riisijahust, veest ja soolast, mis on segatud ja sõtkutud ning seejärel õhukeseks rullitud ja kuivatatud. Nimetatud tooted ei ole mõeldud ilma kuumtöötlemata tarbimiseks.

32

Vastukassatsioonkaebuse kohta nendib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et HS-i selgitavate märkuste kohaselt iseloomustab KN-i rubriiki 1905 pigem asjaolu, et see hõlmab õhukesi tooteid, kui asjaolu, et selles sisalduvad tooted oleksid küpsetatud.

33

Samas on Euroopa Kohtu praktikale tuginedes võimalik kinnitada ka seda, et KN-i rubriigid 1901 ja 1905 erinevad teineteisest selle poolest, et esimene hõlmab küpsetamata tooteid, teine aga küpsetatud toiduaineid.

34

Kuna klassifitseerimismäärus paigutab riisijahust lehed eranditult KN-i rubriiki 1905, siis leiab Hoge Raad der Nederlanden, et on tarvis küsida Euroopa Kohtult, kas see määrus on kehtiv.

35

Seoses kassatsioonkaebusega tõdeb nimetatud kohus, et Gerechtshof te Amsterdam möönis oma 7. detsembri 2004. aasta otsuses, et tolliseadustiku artikli 220 kohaldamiseks vajalikud kolm kriteeriumi, mis seonduvad tolli vea avastatavusega, olid täidetud, kuigi komisjon oli otsustanud, et kui hinnata tolliseadustiku artikli 239 kohaldamiseks ettevõtja ilmset hooletust, siis ei olnud need kriteeriumid täidetud, mida Esimese Astme Kohus kinnitas eespool viidatud kohtuotsuses Heuschen & Schrouff Oriëntal Foods vs. komisjon, jättes rahuldamata hagi, mille H & S oli. aasta otsuse peale esitanud.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates seisneb küsimus selles, millisest otsusest peab liikmesriigi toll lähtuma, kui komisjon ja siseriiklik kohus on asunud kolme ülalnimetatud kriteeriumi hindamise suhtes vastupidistele seisukohtadele. Täpsemalt seisneb küsimus selles, kuidas määratleda nende kriteeriumide kohaldamisel siseriikliku kohtu pädevust komisjoni pädevusega võrreldes.

37

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kui toll leiab, et tolliseadustikus ettenähtud tingimused on täidetud, saadab ta juhtumi lahendamiseks komisjonile, kes otsustab, kas on vaja nõuda imporditollimaks tollivormistusjärgselt sisse või mitte (tolliseadustiku artikkel 220) või on õigustatud tollimaksu vähendamine (tolliseadustiku artikkel 239). Niisugusel juhul on ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine tagatud.

38

Teisiti on asi aga siis, kui toll otsustab, et tolliseadustiku artikli 220 kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Niisugusel juhul ta komisjoni poole ei pöördu ning kui asjaomane isik esitab tolli otsuse peale kaebuse, siis peab siseriiklik kohus hindama, kas tollimaksu tollivormistusjärgselt sissenõudmisest loobumise tingimused on täidetud. Niisugusel juhul saab ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise tagada eelotsusetaotlusega. Samas kui siseriikliku kohtu otsuse peale võib edasi kaevata, siis ei ole sellel kohtul kohustust menetlust peatada ja eelotsuse küsimust esitada.

39

Nendel tingimustel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

40

Esimese ja teise küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas lehtede kujulised riisijahust, soolast ja veest valmistatud toiduained, mis on küll kuivatatud, kuid kuumtöötlemata, kuuluvad KN-i alamrubriiki 19059020 ja kui see on nii, siis kas klassifitseerimismäärus on kehtiv.

41

H & S leiab, et KN-i rubriik 1905 hõlmab vaid küpsetatud tooteid, mida saab kohe tarbida, nagu selgub Euroopa Kohtu 11. augusti 1995. aasta otsuse kohtuasjas C-12/94: Uelzena Milchwerke (EKL 1995, lk I-2397) punktist 12. Järelikult tuleb klassifitseerimismäärus tunnistada kehtetuks.

42

Madalmaade, Kreeka ja Itaalia valitsus ning komisjon on seisukohal, et KN-i rubriik 1905 ei hõlma konkreetselt küpsetatud tooteid või neid, mida saab kohe tarbida, ning et riisijahust lehtede klassifitseerimine KN-i alamrubriiki 19059020 ei ole kombineeritud nomenklatuuriga vastuolus. Seega leiavad nad, et klassifitseerimismäärus on kehtiv.

43

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavat kriteeriumi tuleb üldjuhul otsida kaupade objektiivsete tunnuste ja omaduste hulgast, nagu need on määratletud tariifirubriigi sõnastuses ning jaotise või grupi märkustes (18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-142/06: Olicom, EKL 2007, lk I-6675, punkt 16 ja viidatud kohtupraktika).

44

Ühise tollitariifistiku rubriikidele eelnevad märkused, samuti nagu HS selgitavad märkused nomenklatuuri kohta, on oluline vahend selle tariifistiku ühetaolise kohaldamise tagamiseks ja neid märkusi kui selliseid võib kasutada tariifistiku tõlgendamisel (eespool viidatud kohtuotsus Olicom, punkt 17 ja viidatud kohtupraktika).

45

Nagu väidab põhikohtuasja hageja, on tõsi see, et vastupidi teistele keeleversioonidele ei viita KN-i rubriigi 1905 hollandikeelne versioon sõnaselgelt jahu- või tärklisetainast lehtedele ja teistele sarnastele toodetele, mis peavad olema „kuivatatud”. See keeleversioon viitab tegelikult vaid lehekujulistele toodetele.

46

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt välistab ühenduse õiguse ühetaolise tõlgendamise vajadus siiski selle, et kahtluse korral käsitletakse õigusnormi teksti isoleeritult, ja nõuab otse vastupidi, et seda tõlgendataks ja kohaldataks teiste ametlike keelte versioone arvestades (11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-48/98: Söhl & Söhlke, EKL 1999, lk I-7877, punkt 46).

47

Mis puutub KN-i rubriiki 1901, millele H & S tugineb, siis tuleb tõdeda, et nagu selle sõnastuses on selgelt märgitud, hõlmab see jäme- ja peenjahust, tangudest, tärklisest või linnaseekstraktist valmistatud toiduained, mida ei ole KN-is mujal nimetatud. Seega on see rubriik täiendavat laadi ning ei saa hõlmata tooteid, mille kirjeldus vastab KN-i vastava grupi teisele rubriigile. Pealegi vastab KN-i alamrubriik 19019099, millesse oli kaup põhikohtuasjas deklareeritud, „teistele” toodetele ehk nendele, mida ei saa klassifitseerida nimetatud täiendava rubriigi 1901 mõnesse teise alamrubriiki.

48

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 43 ja 44 märkis, esineb viide riispaberile (rice paper) või muudele „kuivatatud” toodetele sõnaselgelt KN-i alamrubriigi 19059020 mitmes keeleversioonis.

49

Vastupidi sellele, mida väidab H & S Euroopa Kohtule esitatud kirjalikes märkustes, ei viita ükski keeleversioon nõudele, mille kohaselt peavad nimetatud alamrubriiki kuuluvad tooted olema tingimata küpsetatud. Ainus viide KN-i rubriiki 1905 ja täpsemalt selle alamrubriiki 19059020 kuuluvate toodete olekule seondub sellega, et nad on „kuivatatud”.

50

Komisjoni selgitav märkus nimetatud alamrubriigi kohta viitab „HS selgitavate märkuste rubriigi 1905 lõigule B”. Kuid nagu Madalmaade valitsus rõhutab, viitavad need märkused teatavatele jahust või tärklisest valmistatud toodetele, mis enamasti on küpsetatud, ketta- või lehekujulised ja neid kasutatakse väga erineval moel. Niisiis ei ole asjaolu, et toode on küpsetatud, komisjoni ja HS-i selgitavate märkuste kohaselt vajalik selleks, et klassifitseerida see KN-i alamrubriiki 19059020.

51

Eespool viidatud kohtuotsuse Uelzena Milchwerke punktist 12 ei saa tuletada, et Euroopa Kohus oleks kavatsenud piirata KN-i rubriigi 1905 kohaldamist ainuüksi „küpsetatud” toodetele. Selle kohtuotsuse punktis 12 otsustas Euroopa Kohus tõesti, et „[l]eiva- ja saiatoo[dete], valikpagaritoo[dete], koo[kide], küpsis[te] jms pagaritoo[dete]” klassifitseerimine rubriiki 1905 ning „magusa[te] küpsis[te]; vahvli[te]” klassifitseerimine alamrubriiki 190530 eeldab seda, et kõnealune kaup oleks vähemalt üks kord küpsetatud. Siiski tuleb tõdeda, et see hinnang puudutab vaid rubriigi 1905 sõnastuse esimeses pooles loetletud tooteid ehk [l]eiva- ja saiatoote[i]d, valikpagaritoote[i]d, koo[ke], küpsise[i]d jms pagaritoote[i]d, kakaoga või kakaota, millele viitab HS selgitavate märkuste rubriigi 1905 lõik A.

52

Eeltoodut arvestades tuleb märkida, et kuivade poolläbipaistvate erineva suurusega lehtede või ketaste kujuliste riisijahust, soolast ja veest valmistatud toiduainete klassifitseerimine KN-i alamrubriiki 19059020 on kooskõlas nimetatud alamrubriigi sõnastusega.

53

Seega tuleb kahele esimesele küsimusele vastata, et:

54

Kolmanda ja neljanda küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui komisjon on konkreetsel juhul juba teinud otsuse tolliseadustiku artikli 239 lõike 1 teise taande kohaldamise tingimuste kohta, on see komisjoni otsus siduv siseriiklikule kohtule – kelle poole on pöördutud, et vaidlustada selle asjaga seonduva imporditollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise otsus –, kui ta hindab sama asja sama seadustiku artikli 220 tähenduses.

55

H & S on seisukohal, et tolliseadustiku artikli 220 kohaldamise tingimuste üle konkreetse juhu asjaoludel otsustav siseriiklik kohus ei ole seotud komisjoni otsusega juhu kohta, mis seondub sama seadustiku artikliga 239, kui eelotsusetaotlus tagab ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise.

56

Madalmaade, Kreeka ja Itaalia valitus ning komisjon leiavad, et komisjoni niisugune otsus on siseriiklikule kohtule kohustuslik ning juhul, kui ta soovib sellest kõrvale kalduda, peab ta menetluse peatama kuni ajani, mil ühenduse kohus on teinud lõpliku otsuse nimetatud otsuse peale esitatud tühistamishagi kohta, või esitama Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse selle otsuse kehtivuse hindamise küsimuses.

57

Kõigepealt tuleb tõdeda, et tolliseadustiku artiklites 220 ja 239 ettenähtud menetluste eesmärk on sama – piirata impordi- või eksporditollimaksu tollivormistusjärgset tasumist juhtudega, mil see on õigustatud ning kooskõlas sellise aluspõhimõttega nagu õiguskindluse põhimõte (vt 1. aprilli 1993. aasta otsus kohtuasjas C-250/91: Hewlett Packard France, EKL 1993, lk I-1819, punkt 46, ja eespool viidatud kohtuotsus Söhl & Söhlke, punkt 54).

58

Sellest tuleneb, et mõlema artikli kohaldamise tingimusi – milleks tolliseadustiku artikli 239 lõike 1 teise taande puhul on asjaomase isiku ilmse hooletuse puudumine ja sama seadustiku artikli 220 puhul tolli niisuguse vea puudumine, mille tasumise eest vastutav isik oleks võinud avastada – tuleb tõlgendada ühte moodi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Söhl & Söhlke, punkt 54).

59

Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, siis hinnates, kas ettevõtja on olnud „ilmselt hooletu” tolliseadustiku artikli 239 artikli 1 teise taande tähenduses, tuleb selle kontrollimisel, kas tolli viga võis olla avastatav, analoogia korras kohaldada tolliseadustiku artikli 220 puhul kasutatavaid kriteeriume (vt eespool viidatud kohtuotsus Söhl & Söhlke, punktid 55 ja 56, ning 13. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-156/00: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2003, lk I-2527, punkt 92).

60

Kui toll leiab rakendusmääruse artiklites 871 ja 905 ettenähtud menetlustes, et vastavalt tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b ja selle seadustiku artikli 239 lõike 1 teises taandes ettenähtud tingimused on täidetud, saadab ta ise või saadab liikmesriik, välja arvatud nimetatud määruse artiklites 869 ja 899 ettenähtud juhtudel, juhtumi komisjonile lahendamiseks, et viimane tuvastaks, kas nimetatud tingimused on tõesti täidetud.

61

Selgub, et selles osas on ühenduse seadusandja, välja arvatud neis õigusnormides ettenähtud erijuhud, soovinud anda niisuguste juhtumite hindamispädevuse komisjonile, milles tuleb loobuda tavapäraselt laekuvatest eelarvetuludest, kuna toodete ühenduse territooriumile importimisest laekuvad imporditollimaksud kuuluvad Euroopa ühenduste eelarve omavahendite hulka. See seisukoht on kooskõlas pädevusega, mis on komisjonile antud rakendusmääruse artikliga 875 ja artikli 908 lõikega 3, mille kohaselt võib komisjon tema poolt kindlaksmääratud tingimustel lubada ühel või mitmel liikmesriigil mitte teha tollivormistusjärgset arvestuskannet, tollimakse tagasi maksta või neid vähendada juhtudel, kui faktid ja õiguslikud asjaolud on võrreldavad tema varasemates otsustes analüüsitud juhtudega.

62

Nagu Euroopa Kohus on täpsustanud, on otsustuspädevus tollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise valdkonnas antud komisjonile eesmärgiga tagada ühenduse õiguse ühetaoline kohaldamine. Selline ühetaoline kohaldamine on ohustatud juhul, kui menetlusse võetakse taotlus loobuda tollivormistusjärgsest sissenõudmisest, kuna argumentatsioon, millega liikmesriik võib soodsat otsust põhistada, võib jääda väljapoole sellist kontrolli, mis võimaldaks tagada ühenduse õigusaktidega sätestatud tingimuste ühetaolise kohaldamise, kuna seda tõenäoliselt kohtus kunagi ei vaidlustata. Nii ei ole aga siis, kui liikmesriikide ametiasutused nõuavad summa sisse hoolimata selle suurusest, kuna sel juhul on asjaomasel isikul võimalus niisugune otsus vaidlustada siseriiklikes kohtutes (22. juuni 2006. aasta otsus kohtuasjas C-419/04: Conseil général de la Vienne, EKL 2006, lk I-5645, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika).

63

Sellisel juhul peab siseriiklik kohus hindama, kas juhtumi asjaolusid arvestades on need tingimused täidetud, ja järelikult saab ühenduse õiguse ühetaolisuse tagada Euroopa Kohus eelotsusemenetluses (vt selle kohta 26. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C-64/89: Deutsche Fernsprecher, EKL 1990, lk I-2535, punkt 13, ja eespool viidatud kohtuotsus Conseil général de la Vienne, punkt 42 ja viidatud kohtupraktika).

64

Kui liikmesriik on tolliseadustiku artikli 239 tähenduses imporditollimaksu vähendamise taotlusega komisjoni poole pöördunud ja komisjon on juba võtnud vastu otsuse, mis sisaldab õiguslikke ja faktihinnanguid konkreetsete imporditehingute kohta, siis on need hinnangud vastavalt EÜ artiklile 249 kohustuslikud kõikidele selle otsuse adressaadiks oleva liikmesriigi organitele, kaasa arvatud kohtud, kellel on palutud samu juhtumeid hinnata nimetatud seadustiku artiklit 220 arvestades (vt selle kohta 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-413/96: Sportgoods, EKL 1998, lk I-5285, punkt 41).

65

Seega tuleneb ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamisega seotud nõuetest, et kui komisjon on ühe ettevõtja samade imporditehingutega seoses võtnud vastu otsuse selle kohta, kas oli tegemist ettevõtja „ilmse hooletusega”, siis ei tohi selle otsuse õiguslikke tagajärgi ohustada siseriikliku kohtu hilisem otsus selle kohta, kas liikmesriigi tolli viga oli selle ettevõtja jaoks „avastatav”.

66

Seega juhul, kui niisugusele siseriiklikule kohtule nagu käesolevas asjas Gerechtshof te Amsterdam, kelle poole on pöördutud kaebusega imporditollimaksu tollivormistusjärgse sissenõudmise otsuse peale, on menetluse ajal teada, et tolliseadustiku artikli 220 või 239 alusel on pöördutud komisjoni poole, siis peab see kohus vältima niisuguste otsuste tegemist, mis on vastuolus otsusega, mille komisjon kavatseb nimetatud artikleid kohaldades vastu võtta (vt analoogia alusel 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-234/89: Delimitis, EKL 1991, lk I-935, punkt 47, ja . aasta otsus kohtuasjas C-344/98: Masterfoods ja HB, EKL 2000, lk I-11369, punkt 51). Sellest tulenevalt peab siseriiklikul kohtul, kes ei või asendada komisjoni hinnangut enda omaga, olema võimalik peatada menetlus kuni ajani, mil komisjon on otsuse teinud (vt selle kohta . aasta otsus kohtuasjas C-61/98: De Haan, EKL 1999, lk I-5003, punkt 48).

67

Nagu Euroopa Kohus on meelde tuletanud eelkõige EÜ artikleid 81 ja 82 puudutanud kohtuvaidlustes, peab siseriiklik kohus, kui ta kahtleb ühenduse institutsiooni õigusakti kehtivuses või tõlgendamises, saatma EÜ artikli 234 teise ja kolmanda lõigu alusel eelotsuse küsimuse Euroopa Kohtule (vt eespool viidatud kohtuotsus Masterfoods ja HB, punkt 54).

68

Kui nagu käesolevas asjas on importija EÜ artikli 230 viiendas lõigus ettenähtud tähtajal esitanud tühistamishagi komisjoni otsuse peale taotluse kohta vähendada tollimaksu tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, siis peab siseriiklik kohus hindama, kas tuleks menetlus peatada kuni ajani, mil tühistamishagi asjas tehakse lõplik kohtuotsus, või tuleks ise pöörduda Euroopa Kohtusse kehtivuse hindamist käsitleva eelotsuse küsimusega (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Masterfoods ja HB, punkt 55).

69

Seevastu juhul, kui komisjon teeb otsuse konkreetse juhu kohta tolliseadustiku artikli 239 alusel, ei ole ta seotud siseriikliku kohtu poolt varem tehtud otsusega, milles viimane on võtnud seisukoha tolliseadustiku artikli 220 kohaldamise kohta sama juhu suhtes (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Masterfoods ja HB, punkt 48).

70

Eeltoodut arvesse võttes tuleb kolmandale ja neljandale küsimusele vastata, et:

71

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: