1

C.A.S. SpA (edaspidi „apellant”) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 6. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T-23/03: CAS vs. komisjon (EKL 2007, lk II-289; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega jäeti rahuldamata tema hagi komisjoni 18. oktoobri 2002. aasta otsuse (mis puudutas imporditollimaksude vähendamise taotlust; REC 10/01; edaspidi „vaidlusalune otsus”) artikli 2 tühistamiseks.

2

Käesoleva apellatsioonkaebuse raamistik on leping assotsiatsiooni loomiseks Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Türgi vahel, mille kirjutasid 12. septembril 1963 Ankaras alla ühelt poolt Türgi Vabariik ning teiselt poolt ühendus ja selle liikmesriigid. Assotsiatsioonileping sõlmiti, kiideti heaks ja kinnitati ühenduse nimel nõukogu 23. detsembri 1963. aasta otsusega 64/732/EMÜ (EÜT 1964, 217, lk 3685; ELT eriväljaanne 11/11, lk 10; edaspidi „assotsiatsioonileping”). Leping jõustus 1. detsembril 1964.

3

Assotsiatsioonileping näeb ette ettevalmistava etapi, mis artikli 3 kohaselt võimaldab Türgi Vabariigil tugevdada Euroopa Ühenduse abiga oma majandust; üleminekuetapi, mis artikli 4 kohaselt seisneb tolliliidu järkjärgulises rakendamises ja majanduspoliitika ühtlustamises, ning lõppetapi, mis artikli 5 kohaselt rajaneb tolliliidul ja hõlmab lepinguosaliste majanduspoliitika tihedamat koordineerimist.

4

Assotsiatsioonilepingus ettenähtud lõppetapp jõustus 31. detsembril 1995 (EÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu 22. detsembri 1995. aasta otsus nr 1/95 tolliliidu lõppetapi rakendamise kohta (EÜT 1996, L 35, lk 1)). Otsused, mis assotsiatsiooninõukogu võttis vastu üleminekuetapi jooksul, olid samuti kohaldatavad vaidlusaluses otsuses viidatud impordile, kuna import toimus ajavahemikus 5. aprill 1995 kuni 20. november 1997.

5

Nende otsuste hulka kuulub eelkõige 29. detsembri 1972. aasta otsus nr 5/72, mis puudutab halduskoostöö meetodeid Ankara lepingu lisaprotokolli artiklite 2 ja 3 rakendamiseks (EÜT 1973, L 59, lk 74).

6

Otsuse nr 5/72 artikkel 11 sätestab, et liikmesriigid ja Türgi Vabariik abistavad teineteist tolliametite vahendusel sertifikaatide autentsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimisel, et tagada käesoleva otsuse korrakohane kohaldamine.

7

Sama otsuse artikkel 12 sätestab, et „Türgi [Vabariik], liikmesriigid ja ühendus võtavad igaüks oma pädevuse piires meetmeid otsuse sätete rakendamiseks”.

8

Otsuses nr 1/95 on ette nähtud tolliliidu lõppetapi rakendamise üksikasjalikud eeskirjad, kusjuures otsuse 7. lisas on ette nähtud ühenduse ja Türgi Vabariigi pädevate ametiasutuste osutatav vastastikune abi tolli valdkonnas.

9

Selle lisa artiklid 3 ja 7 näevad ette eeskirjad, mis reguleerivad vastavalt abi, mida kõnealused ametiasutused peavad osutama enda hulgast ühe taotlusel, ning sellise abitaotluse täitmist.

10

EÜ-Türgi tollikoostöö komitee 20. mai 1996. aasta otsuse nr 1/96 otsuse nr 1/95 üksikasjalike rakenduseeskirjade kohta (EÜT L 200, lk 14) artikkel 15 sätestab, et käesoleva otsuse sätete nõuetekohase kohaldamise tagamiseks abistavad liikmesriigid ja Türgi Vabariik teineteist tolliametite vahendusel otsuse nr 1/95 7. lisas ettenähtud vastastikuse abi raames sertifikaatide autentsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimisel.

11

Peale selle on otsuse nr 1/96 artikli 13 lõikes 2 sätestatud:

„Tolliasutus, kus toimus saadetise jagamine, väljastab iga osasaadetise kohta sertifikaadi A. TR väljavõtte, kasutades selleks sertifikaadi A. TR. vormi.

Väljavõtte 12. lahtrisse tuleb märkida esialgse sertifikaadi registreerimisnumber, kuupäev, väljaandnud asutus ja riik […]”.

12

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), sätestab artikli 239 lõikes 1:

„Impordi[…]tollimaksu võib tagasi maksta või vähendada […] juhtudel:

13

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määrus (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „ühenduse tolliseadustiku rakendusmäärus”), sätestab artikli 905 lõikes 1:

„Kui otsuseid tegev tolliasutus, kellele esitatakse [ühenduse tolliseadustiku] artikli 239 lõike 2 alusel tagasimaksmise või vähendamise taotlus, ei saa artikli 899 alusel otsust teha, kuid taotlusega on kaasas tõendid eriolukorra kohta, mis tuleneb muust kui asjaomase isiku poolsest pettusest või ilmsest hooletusest, peab liikmesriik, kus nimetatud tolliasutus asub, saatma juhtumi komisjonile lahendamiseks artiklites 906–909 sätestatud korra alusel. […]”

14

Ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 904 punkt c sätestab:

„Imporditollimakse ei maksta tagasi ega vähendata, kui tagasimaksmise või vähendamise taotlemisel on vastavalt olukorrale ainukeseks põhjenduseks:

[…]

15

Ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkt b sätestab, et tollivõlast tuleneva maksusumma kohta ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.

16

Apellant on Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, mis kuulub 95,1% ulatuses äriühingule Steinhauser GmbH (edaspidi „Steinhauser”), mille asukoht on Ravensburgis (Saksamaa). Apellandi põhitegevusala on imporditud puuviljamahla kontsentraadi töötlemine, aga äriühing tegeleb samal ajal ka oma toodete importimisega Itaaliasse.

17

Esimese Astme Kohus on tuvastanud, et ajavahemikul 5. aprillist 1995 kuni 20. augustini 1997 importis apellant ning andis ühenduses vabasse ringlusse õunamahla ja pirnimahla kontsentraati, mis deklareeriti Türgi päritolu ja sealt toodud kaubana. Seda liiki kauba import ühendusse toimus sertifikaatide A.TR.1 alusel, mistõttu neile toodetele kohaldati imporditollimaksuvabastust, mis on ette nähtud assotsiatsioonilepingus ja assotsiatsioonilepingu lisaprotokollis, mis on 23. novembril 1970 Brüsselis allkirjastatud ning ühenduse nimel sõlmitud, heaks kiidetud ja kinnitatud nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2760/72 (EÜT L 293, lk 1; ELT eriväljaanne 11/11, lk 41).

18

Ravenna (Itaalia) tolliteenistus kontrollis tollivormistusjärgselt dokumente seoses sertifikaadi A.TR.1 D 141591 autentsusega, mille apellant esitas ühe eespool nimetatud ajavahemikul tehtud imporditoimingu käigus. Vastavalt selles valdkonnas kohaldatavatele sätetele esitati Türgi ametiasutustele taotlus kontrollida selle sertifikaadi autentsust.

19

Türgi ametiasutused teatasid 15. mai 1998. aasta kirjas Ravenna tolliteenistusele, et kontrolli tulemusel ilmnes, et sertifikaat ei ole autentne, kuna selle väljaandjaks ei ole Türgi ametiasutused. Lisaks andsid Türgi ametiasutused teada, et kavas on läbi viia ka teisi kontrolle.

20

Selle tõttu sooritasid Itaalia ametiasutused apellandi poolt eri imporditoimingute käigus esitatud 103 sertifikaadi A.TR.1 järelkontrolli.

21

Türgi Vabariigi alaline esindus Euroopa Liidu juures (edaspidi „Türgi alaline esindus”) teatas 10. juuli 1998. aasta kirjas komisjonile, et selle kirja lisas loetletud 22 sertifikaati A.TR.1, mis hageja oli esitanud seoses Türgi äriühingu Akman ekspordiga Itaaliasse, on valed.

22

Komisjoni pettuste ennetamise koordinatsiooniüksus (UCLAF), mis on Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) eelkäija, viis 12.–15. oktoobril 1998 ja 30. novembril–2. detsembril 1998 Türgis läbi uurimise.

23

Türgi alaline esindus teatas 8. märtsi 1999. aasta kirjaga Ravenna tolliteenistusele, et apellandi esitatud 32 sertifikaati A.TR.1 (edaspidi „vaidlusalused sertifikaadid”), sh 18 sertifikaati, mis olid loetletud 10. juuli 1998. aasta kirja lisas, ei ole Türgi ametiasutuste poolt koostatud ega kinnitatud. Mainitud sertifikaadid on loetletud kirja lisas.

24

Seejärel vahetasid komisjon ning Türgi ja Itaalia ametiasutused hulga kirju, mis käsitlesid märkimisväärse arvu sertifikaatide A.TR.1 mitteautentsust või nõuetele mittevastavust, kusjuures selle kirjavahetuse sekka kuuluvad muu hulgas Türgi ametiasutuste 22. aprilli 1999. aasta ja 16. juuli 1999. aasta kirjad.

25

Itaalia ametiasutused leidsid selle kirjavahetuse alusel, et Türgi ametiasutused on seisukohal, et 48 sertifikaati A.TR.1, sh vaidlusalused sertifikaadid, on kas mitteautentsed või nõuetele mittevastavad.

26

Käesoleval juhul loeti vaidlusalused sertifikaadid „valedeks”, kuna Türgi tolliasutused ei olnud neid väljastanud ega kinnitanud. Seevastu kuusteist muud sertifikaati (mis vastavad tollimaksudele kogusummas 1904763758 Itaalia liiri, s.o 983728,38 eurot) tunnistati „kehtetuteks”, kuna vaatamata sellele, et need olid välja antud Türgi tolli poolt, ei olnud kaubad Türgi päritolu.

27

Kuna kõik 48 sertifikaati tunnistati kas „valedeks” või „kehtetuteks”, ei saa nendega hõlmatud kaupadele kohaldada Türgi põllumajandustoodete impordile ettenähtud sooduskohtlemist. Seetõttu nõudis Itaalia toll, et apellant maksaks tasumisele kuuluvad tollimaksud kogusummas 5200954129 Itaalia liiri, s.o 2686068,63 eurot.

28

Ravenna tolliteenistusele 28. märtsil 2000 saadetud kirjas esitas apellant ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ning artiklite 236 ja 239 alusel taotluse jätta nõutavate imporditollimaksude kohta järelarvestuskanne tegemata ja need „tagasi maksta”. Taotluses tugines apellant oma heausksusele, pädevate asutuste vigadele, mida ei olnud võimalik avastada, ja nendele ametiasutustele süüks pandavatele rikkumistele.

29

Apellandi taotluse järel palusid Itaalia ametiasutused komisjonil teha otsus, kas on põhjendatud jätta apellandilt ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b alusel nõutavate imporditollimaksude kohta järelarvestuskanne tegemata või maksta need imporditollimaksud ühenduse tolliseadustiku artikli 239 alusel tagasi.

30

Komisjon palus Itaalia ametiasutustelt teatavat lisateavet 3. juuni 2002. aasta kirjaga, millele need asutused vastasid 7. juuni 2002. aasta kirjaga.

31

Komisjon teatas 25. juuli 2002. aasta kirjaga apellandile, et ta ei kavatse tema taotlust rahuldada. Enne lõpliku otsuse tegemist palus komisjon apellandil siiski esitada oma võimalikud märkused ja vaadata toimik läbi, et tutvuda mittekonfidentsiaalsete dokumentidega.

32

Apellandi esindajad tutvusid 6. augustil 2002 haldustoimikuga komisjoni ruumides. Muu hulgas kirjutasid nad alla avaldusele, milles kinnitasid, et on tutvunud avalduse lisas loetletud dokumentidega.

33

Komisjon võttis 18. oktoobril 2002 vastu vaidlusaluse otsuse, mis tehti apellandile teatavaks 21. novembril 2002. Esiteks leidis komisjon, et arvestuskande tegemine taotluse esemeks olevate imporditollimaksude kohta on põhjendatud.

34

Teiseks leidis komisjon, et on põhjendatud „maksta tagasi” imporditollimaksud seoses taotluse osaga, mis puudutas kuutteist „kehtetut” sertifikaati, kuna komisjoni arvates oli apellandi puhul nende sertifikaatidega seoses tegemist eriolukorraga ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

35

Kolmandaks leidis komisjon aga vaidlusaluste sertifikaatide osas, et apellandi esitatud asjaoludel ei saa tekkida eriolukord ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses. Sellepärast otsustas komisjon vaidlusaluse otsuse artiklis 2, et nende sertifikaatidega seotud imporditollimaksude kogusummas 1702340,25 eurot tagasimaksmine ei ole põhjendatud.

36

Esimese Astme Kohtu kantseleisse 29. jaanuaril 2003 saabunud hagiavalduses palus hageja tühistada vaidlusaluse otsuse artikli 2.

37

Oma nõuete toetuseks esitas hageja kolm väidet, mis puudutavad vastavalt tema kaitseõiguse, ühenduse tolliseadustiku artikli 239 ning ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumisi.

38

Esimese Astme Kohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

39

Oma esimeses väites leidis hageja, et tema kaitseõigust rikuti haldusmenetluses sellega, et kuigi tal oli õigus tutvuda toimikuga, mis sisaldas dokumente, millele komisjon toetus vaidlustatud otsuse tegemisel, puudus tal siiski juurdepääs dokumentidele, millel oli otsustav tähtsus komisjoni poolt olukorrale antud tervikliku hinnangu seisukohalt.

40

Sellegipoolest lükkas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87–102 toodud põhjendustel selle väite tagasi.

41

Ühenduse tolliseadustiku artikli 239 rikkumist puudutav teine väide on jagatud neljaks osaks. Väite esimene osa puudutab liikumissertifikaadile A.TR.1 D 437214 antud vale hinnangut. Väite teise ja kolmanda osaga heidetakse Türgi ametiasutustele ja komisjonile ette tõsiseid rikkumisi eriolukorra tuvastamisel ühenduse tolliseadustiku artikli 239 mõttes. Väite neljas osa käsitleb apellandi ilmse hooletuse puudumist ja äririskide hindamist.

42

Meenutades, et kaupade päritolu kindlaksmääramine põhineb eksportiva ja importiva riigi ametiasutuste pädevuse jaotusel, mille kohaselt eksportiva riigi ametiasutused määratlevad päritolu, uuris Esimese Astme Kohus seoses teise väite esimese osaga kõigepealt komisjoni ning Itaalia ja Türgi ametiasutuste kirjavahetust.

43

Selles osas tuvastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 122, et komisjon on vaidlusaluse otsuse kõnealuseid sertifikaate puudutava osa puhul tuginenud peamiselt Türgi ametiasutuste poolt 8. märtsil 1999 Ravenna tolliteenistusele saadetud kirjale.

44

Siiski on Esimese Astme Kohus pärast selle kirja sisu võrdlemist Türgi ametiasutuste järgnevate sõnumitega tuvastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 124–128, et sertifikaadi D 437214 määratlus tekitab mitmetimõistetavust ning et komisjon ei saanud enne vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist teha õiguspäraselt otsust, et nimetatud sertifikaat on võltsitud.

45

Võttes arvesse 22. augustil 2003. aastal — st pärast vaidlusaluse otsuse vastuvõtmist — saadetud kirja, milles Türgi ametiasutused kinnitasid oma 8. märtsi 1999. aasta kirja järeldusi, leidis Esimese Astme Kohus, et sellest ei piisa siiski vaidlusaluse otsuse tühistamiseks, sest apellatsioonkaebuse esitajal puudub igasugune põhjendatud huvi otsuse tühistamiseks vorminõuete rikkumise tõttu juhul, kui otsuse tühistamine võib tuua kaasa uue, tühistatud otsusega sisult identse otsuse tegemise.

46

Seejärel uuris Esimese Astme Kohus teise väite teist osa, mis puudutab Türgi ametiasutuste kohustuste rikkumiste kohta esitatud erinevaid väiteid, mis põhinevad peamiselt seisukohal, et vaidlusalused sertifikaadid olid tegelikult väljastatud ja allkirjastatud nimetatud ametiasutuste poolt.

47

Tuvastades kõigepealt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 150–152, et esiteks kuulub selle tuvastamine, kas Türgi ametiasutuste väljastatud dokumentide näol on tegemist originaaldokumendi või võltsitud dokumendiga, nende asutuste ainupädevusse ning et teiseks jõudsid need asutused järeldusele, et vaidlustatud sertifikaadid on võltsitud, lükkas Esimese Astme Kohus tagasi apellandi väite, et vaidlusalustel sertifikaatidel olevad templijäljendid ja allkirjad tõendavad, et need sertifikaadid on tõenäoliselt väljastatud Türgi ametiasutuste poolt, kes on nende autentsust tõestanud.

48

Lõpuks märkis kohus, et assotsiatsioonileping ega ka selle rakendussätted ei näe otseselt ette Türgi ametiasutuste väljastatavate sertifikaatide registrite pidamist.

49

Sellegipoolest möönis Esimese Astme Kohus, et otsuse nr 1/96 II lisa II punkti lõige 12 sätestab, et sertifikaatide A.TR.1 12. lahtrisse tuleb märkida dokumendi number, ning et sama otsuse artikkel 13 sätestab, et sertifikaatide jagamise korral peab 12. lahtris olema eelkõige esialgse sertifikaadi registreerimisnumber.

50

Siiski leidis kohus, et see ei tähenda, et tegemist on autentsete sertifikaatidega, kuna võltsijate huvides on kasutada võltsitud sertifikaatidel nõuetele vastava sertifikaadi registreerimisnumbrit.

51

Teise väite kolmanda osa puhul, mis hõlmab rea väiteid komisjonile süükspandavate rikkumiste kohta, tugines Esimese Astme Kohus UCLAF-i poolt Türgis läbiviidud uurimisele, leides, et komisjon on tegelikult taganud assotsiatsioonilepingu nõuetekohase rakendamise.

52

Esimese Astme Kohus sedastas samuti vaidlustatud kohtuotsuse punktis 240, et apellant ei ole suutnud tõendada, et komisjon on Türgi ametiasutustega kokkulepitud halduskoostöö käigus kohanud selliseid raskusi, mille tõttu oleks olnud põhjendatud pöördumine assotsiatsiooninõukogu või EÜ-Türgi tolliliidu ühiskomitee (edaspidi „ühiskomitee”) poole.

53

Järgmiseks asus Esimese Astme Kohus seisukohale, et assotsiatsioonileping, assotsiatsiooninõukogu otsused ega kohaldatav ühenduse õigusnorm ei näinud ette lepingupoolte vahelist templite ja allkirjade näidiste esitamise kohustust, kohustust hoiatada importijaid, et nende poolt sooduskorra raames tehtud tollitoimingute õiguspärasuse osas on kahtlusi, ega teatavate uurimismeetodite kasutamist UCLAF-i poolt.

54

Teise väite neljanda osa, mis puudutab apellandi ilmse hooletuse puudumist, lükkas Esimese Astme Kohus tagasi kui ainetu, olles tuvastanud, et komisjon ei ole vaidlusaluse otsuse kõnealuseid sertifikaate käsitlevas osas avaldanud arvamust apellatsioonkaebuse esitaja hoolsuse või hooletuse kohta.

55

Samuti lükkas Esimese Astme Kohus tagasi kolmanda väite, mis käsitles ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumist, kuna apellatsioonkaebuse esitaja ei suutnud tõendada, et pädevate asutuste endi tegevus oleks aidanud kaasa vaidlusaluste sertifikaatide koostamisele või aktsepteerimisele.

56

Lõpetuseks lükkas Esimese Astme Kohus tagasi esitatud tõendid ja apellatsioonkaebuse esitaja taotletavad menetlust korraldavad meetmed, sealhulgas taotluse nõuda komisjonilt kõigi nende dokumentide esitamist, millega hageja ei saanud tutvuda haldustoimikule juurdepääsu raames.

57

Oma apellatsioonkaebuses palub apellant Euroopa Kohtul:

58

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

59

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks esitab apellant üheksa väidet.

60

Esiteks väidab apellant, et Esimese Astme Kohus rikkus eksportiva ja importiva riigi ametiasutuste pädevuse jaotusel õigusnormi, kuna Türgi ametiasutused ei ole vastupidi Esimese Astme Kohtu seisukohale ainupädevad vaidlusaluste sertifikaatide autentsuse kindlaksmääramisel.

61

Teiseks viitab apellant, et rikutud on tema õigust tutvuda toimikuga, mida ei saa piirata üksnes dokumentidega, millele komisjon rajas oma vaidlusaluse otsuse.

62

Kolmas ja neljas väide puudutavad tõendamiskoormuse ebaõiget jagamist, kuna Esimese Astme Kohus pani talle täieliku tõendamiskoormuse, lükates samal ajal tagasi tema esitatud tõendid ning tema taotletavad menetlust korraldavad meetmed.

63

Viienda väite ese on Türgi ametiasutustele ja komisjonile etteheidetavad vead, mis viimased tegid kohustuste rikkumiste õiguslikul kvalifitseerimisel. Selles osas esitab apellant mitu etteheidet, mis puudutavad vaidlusaluste sertifikaatide lugemist nõuetele mittevastavateks või mitteautentseteks, templite ja allkirjade näidiste edastamatajätmist, importijate hoiatamise kohustuse rikkumist, viisi, kuidas uurimine Türgis läbi viidi, ning vaidlusaluste sertifikaatide registreerimisest teatamatajätmist.

64

Oma kuuenda väitega kritiseerib apellant vaidlustatud kohtuotsuses esitatud seisukohta, et komisjon ei olnud kohustatud ühiskomiteed või assotsiatsiooninõukogu kokku kutsuma.

65

Seitsmendas väites leiab apellant, et arvesse jäeti võtmata tema õigustatud huvi tühistada vaidlusalune otsus seoses sertifikaadiga A.TR.1 D437214, samas kui kaheksanda väite ese on õigluse ja riski kaalutluste hindamata jätmine vaidlustatud kohtuotsuses.

66

Lõpuks heidab apellant üheksandas väites Esimese Astme Kohtule ette, et viimane rikkus ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b.

67

Kõigepealt tuleb märkida, et apellant väitis kohtuistungil, et vaidlusaluse otsuse artikli 2 täitmine peatati vaid osaliselt, kuna ta oli tasunud osa vaidlusaluste sertifikaatidega seotud impordimaksudest. Seega on käesolevas asjas tegemist — kui vaadelda apellandi tasutud summasid — nii impordimaksude tagasimaksmise kui ka — kui vaadelda makse, mis on arvestatud hiljem, kuid mida apellant ei ole tasunud — selliste maksude vähendamisega.

68

Teiseks tuleb rõhutada, et apellant esitas oma apellatsioonkaebuse toetuseks mitu etteheidet nii oluliste menetlusnormide kui ka materiaalõiguse rikkumise kohta. Siiski, võttes arvesse käesoleva juhtumi erilisi asjaolusid ning jättes kõrvale väited, mis puudutavad toimikuga tutvumise õiguse ning ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumist, on nende etteheidete eesmärk sisuliselt seada kahtluse alla ühenduse tolliseadustiku artikli 239 kohaldamine Esimese Astme Kohtu poolt eelkõige osas, mis puudutab eriolukorda selle artikli tähenduses. Seega tuleb kõigepealt uurida neid etteheiteid.

69

Apellant kritiseerib sisuliselt Esimese Astme Kohtu antud õiguslikku hinnangut kohustuste rikkumisele, mis on süüks pandavad esiteks Türgi ametiasutustele ning teiseks komisjonile.

70

Türgi ametivõimudele etteheidetavate rikkumiste osas leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi mitme aspekti puhul:

71

Komisjonile etteheidetavate rikkumiste puhul väidab apellant, et eksisteerisid piisavad objektiivsed alused tõendamaks Türgi ametiasutuste süstemaatilisi ja teadlikke rikkumisi, mis oleks pidanud õigustama sooduskorra tugevdatud kontrolli komisjoni poolt.

72

Tuginedes ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artiklile 93 ja otsuse nr 1/96 artiklile 4, on apellatsioonkaebuse esitaja seisukohal, et Türgi Vabariik ja komisjon olid ka kõnealusel ajavahemikul, s.o aastatel 1995–1997, õiguslikult kohustatud jagama pädevatele tolliametnikele Türgi tolliasutuste poolt kasutatavate templite näidiseid või neid välja nõudma.

73

Apellant rõhutab, et Esimese Astme Kohus rikkus samuti õigusnormi sellega, et ta ei tuvastanud, et komisjon oli kohustatud hoiatama mahlakontsentraatide importijaid hiljemalt 1994. aasta lõpul või 1995. aasta algul Türgis asetleidvate pettuste eest kaupade liikumissertifikaatide A.TR.1 väljastamisel ning et komisjon oli kohustatud kokku kutsuma ühiskomitee või assotsiatsiooninõukogu.

74

Peale selle on UCLAF rikkunud nõuetele vastava uurimise kohustust Türgis, kuna ta ei kasutanud teatavaid uurimismeetodeid.

75

Lõpuks heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et viimane jättis tähelepanuta asjaolu, et ettevõtjate ja haldusasutuste suhet arvesse võttes oleks ühenduse tolliseadustiku artiklis 239 sätestatud õigluse põhimõttega vastuolus jätta vaidlusalusest otsusest tulenev kahju apellatsioonkaebuse esitaja kanda.

76

Komisjon on kõigepealt seisukohal, et apellandi esitatud väited komisjonile ja Türgi ametiasutustele etteheidetavate rikkumiste kohta ei puuduta õiguslikke küsimusi, vaid käsitlevad faktilisi hinnanguid, mis ei saa olla apellatsioonimenetluse ese.

77

Peale selle leiab komisjon, et käesolevas asjas kohaldatavad õigusnormid ei kohusta Türgi Vabariiki ega teda esitama templite ja allkirjade näidiseid, veel vähem registreerima sertifikaate A.TR.1.

78

Importijate hoiatamise kohustusega seoses meenutab komisjon, et käesolevas asjas vaidlusalune import toimus perioodil aprill 1995 — november 1997, samas kui kahtlus Türgi sertifikaatide A.TR.1 ehtsuse ja sisulise õigsuse osas tekkis alles pärast seda, s.o alates 1998. aastast.

79

Komisjon rõhutab samuti, et Türgi ametiasutuste järjekindla ja laitmatu koostöövalmiduse tõttu ei olnud tal põhjust ühiskomiteed või assotsiatsiooninõukogu kokku kutsuda

80

Mis puudutab käesoleva väite vastuvõetavust, siis nagu eespool meenutatud, tuleneb EÜ artikli 225 lõikest 1 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et apellatsioonkaebus peab piirduma õigusküsimustega ja et selle aluseks võib olla üksnes Esimese Astme Kohtu pädevuse puudumine, menetlusnormide rikkumine Esimese Astme Kohtus, mis kahjustab kaebaja huve, või ühenduse õiguse rikkumine Esimese Astme Kohtu poolt (vt eelkõige 28. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C-17/07 P: Neirinck vs. komisjon, punkt 73).

81

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks viitab apellant mitmele asjaolule, mis tema arvates põhjustasid eriolukorra ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

82

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selline eriolukord tõendatud, kui juhtumiga seotud asjaoludest nähtub, et maksukohustuslane on samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes erilises olukorras (vt selle kohta 25. veebruari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-86/97: Trans-Ex-Import, EKL 1999, lk I-1041, punktid 21 ja 22, samuti 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-61/98: De Haan, EKL 1999, lk I-5003, punktid 52 ja 53). Neil asjaoludel tuleb uurida, kas need põhjustasid eriolukorra ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

83

Apellatsioonkaebuse raames esitatud etteheidetes kritiseeritakse seega ühenduse tolliseadustiku artikli 239 kohaldamist vaidlustatud kohtuotsuses Esimese Astme Kohtu poolt, kuivõrd viimane leidis, et käesoleva juhtumi asjaolud ei põhjustanud eriolukorda. See õiguslik kvalifikatsioon kujutab endast õigusküsimust, mida Euroopa Kohus peab apellatsiooni raames uurima.

84

Seega tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.

85

Kõigepealt tuleb rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kujutab ühenduse tolliseadustiku artikkel 239 endast õigluse üldklauslit (vt eelkõige 3. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-230/06: Militzer & Münch, EKL 2008, lk I-1895, punkt 50).

86

Ühenduse tolliseadustiku artikli 239 kohaselt on maksukohustuslasel õigus nõuda tollimaksu tagasimaksmist või vähendamist, kui täidetud on kaks tingimust: kui esineb eriolukord ning kui asjaomast isikut ei saa süüdistada pettuses või ilmses hooletuses.

87

Apellandi hoolsuse või pettuse puudumise osas tuleb täpsustada, et need ei ole käesoleva apellatsioonkaebuse ese. Nagu sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 295, ei avaldanud komisjon vaidlustatud otsuse vaidlusaluseid sertifikaate puudutavas osas arvamust apellandi hoolsuse ega hooletuse kohta.

88

Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 82 märgitud, on tõendatud eriolukorra olemasolu ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, kui juhtumiga seotud asjaoludest nähtub, et maksukohustuslane on samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes erilises olukorras, ning kui nende asjaolude puudumisel ei oleks ta tollimaksude tagantjärgi arvestamise tõttu halvemasse olukorda sattunud (vt selle kohta 26. märtsi 1987. aasta otsus kohtuasjas 58/86: Coopérative agricole d’approvisionnement des Avirons, EKL 1987, lk 1525, punkt 22).

89

Seega peab komisjon selleks, et kindlaks teha, kas käesoleva juhtumiga seotud asjaolud põhjustasid eriolukorra, mis ei ole seotud asjaomase isiku ilmse hooletuse ega pettusega ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, hindama kõiki asjas tähtsust omavaid fakte (vt selle kohta 15. mai 1986. aasta otsus kohtuasjas 160/84: Oryzomyli Kavallas ja Oryzomyli Agiou Konstantinou vs. komisjon, EKL 1986, lk 1633, punkt 16).

90

See kohustus tähendab sellise juhtumi puhul nagu käesolevas asjas — kus maksukohustuslane tugines impordimaksude tagasimaksmise või vähendamise nõude toetuseks teatavatele rasketele rikkumistele, mille panid toime Türgi ametiasutused ja komisjon assotsiatsioonilepingu rakendamisel —, et komisjon võtab taotluse läbivaatamisel arvesse kõiki vaidlusaluste sertifikaatidega seotud asjaolusid, mis on talle teatavaks saanud tema ülesande käigus — milleks on jälgida ja kontrollida selle lepingu nõuetekohast täitmist.

91

See järeldus põhineb muu hulgas ühenduse tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 904 punktil c, mis sätestab, et imporditollimakse ei maksta tagasi ega vähendata, kui „ainukeseks põhjenduseks” tagasimaksmise või vähendamise taotlemisel on selliste dokumentide esitamine tariifse sooduskohtlemise saamiseks, mis hiljem osutuvad valeks, võltsituks või selle eesmärgi jaoks sobimatuteks, isegi kui sellised dokumendid esitatakse heas usus. Teiste sõnadega ei põhjusta valede, võltsitud või kehtetute sertifikaatide esitamine iseenesest eriolukorda ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

92

Seevastu võivad niisuguse eriolukorra põhjustada muud imporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise taotluse toetuseks esiletoodud asjaolud nagu komisjonipoolne ebapiisav kontroll assotsiatsioonilepingu nõuetekohase rakendamise üle.

93

Kuigi komisjonil on ühenduse tolliseadustiku artikli 239 rakendamisel hindamisruum, ei vabasta see teda siiski kohustusest tegelikult arvestada ühelt poolt ühenduse huviga tagada tollialaste õigusaktide täitmine — olgu need ühenduse õigusaktid või ühendust siduvad aktid — ning teiselt poolt heauskse importija huviga mitte kanda kahju, mis ületab tavapärast äririski.

94

Sellel arvestusel põhineb artikli 239 ülesehitus, kuna see artikkel kujutab endast, nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 85 märgitud, õigluse üldklauslit. Järelikult ei saa komisjon imporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise taotluse läbivaatamisel rahulduda importijate ja eksportijate käitumise ja tegevuse hindamisega. Ta peab oma järelevalve- ja kontrollikohustuse raames võtma eelkõige arvesse oma vastava käitumise mõju konkreetsele olukorrale asjaomasel juhtumil.

95

Selles osas tuleb rõhutada, et EÜ artiklist 211 tuleneb, et komisjon kui EÜ asutamislepingu ja selle alusel sõlmitud lepingute järelevalvaja tagab kolmanda riigi ja ühenduse vahel sõlmitud lepingus või selle lepingu alusel tehtud otsustes sätestatud meetmete abil, et asjaomane riik täidab lepingus kokkulepitud kohustusi.

96

See kohustus tuleneb nii assotsiatsioonilepingust endast kui ka selle rakendamiseks vastuvõetud arvukatest otsustest. Nii on vastavalt selle lepingu artiklile 7 koostoimes EÜ artikliga 211 nõutav, et komisjon võtab kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada assotsiatsioonilepingust tulenevate kohustuste täitmine.

97

Lisaks on komisjon sama lepingu artikli 24 kohaselt esindatud assotsiatsiooninõukogus ning osaleb ühenduse esindajana assotsiatsiooninõukogu loodud erinevate komiteede töös tagamaks, et lepingu nõuetekohaseks toimimiseks vajalik koostöö oleks järjepidev. Nii võib komisjon vastavalt otsuse nr 1/95 artikli 52 lõikele 2 kokku kutsuda ühiskomitee, kui selle otsuse elluviimisel tekivad ühenduse või Türgi Vabariigi jaoks raskused.

98

Peale selle on komisjonil Türgis alaline esindus, mis võimaldab tal vähemalt saada usaldusväärset teavet õiguslike arengute kohta selles riigis ning täpsemalt kõnealuse kokkuleppe rakendamise seisu kohta.

99

Samuti tuleb märkida, et assotsiatsioonilepingu nõuetekohase täitmise jälgimise ja kontrollimise kohustuse raames on komisjonil märkimisväärne pädevus.

100

Nii võib komisjon vastavalt otsuse nr 1/95 lisa 7 artiklile 3 nõuda Türgi ametiasutustelt igasugust teavet, mis võimaldab tal tagada tollieeskirjade nõuetekohase rakendamise.

101

Vastavalt sama artikli lõike 4 punktile a võib komisjon samuti nõuda Türgi ametiasutustelt vajalike meetmete võtmist, et teostada erijärelevalvet füüsiliste ja juriidiliste isikute üle, kelle puhul võib mõistlikult eeldada, et nad panevad või panid toime tollieeskirjade rikkumisi.

102

Lisaks võivad komisjoni volitatud ametnikud kõnealuse lisa artikli 7 lõigete 3 ja 4 kohaselt saada Türgi tollilt viimase nõusolekul ja kooskõlas tolli seatud tingimustega teavet tehingute kohta, mis on vastuolus tollieeskirjadega, või viibida Türgi territooriumil läbiviidava uurimise juures.

103

Sama kehtib ka otsuse nr 1/96 artikli 15 suhtes, mille kohaselt abistavad liikmesriigid ja Türgi Vabariik kõnealuse otsuse sätete nõuetekohase kohaldamise tagamiseks teineteist tolliametite vahendusel otsuse nr 1/95 7. lisas ettenähtud vastastikuse abi raames sertifikaatide autentsuse ja nõuetele vastavuse kontrollimisel.

104

Järelikult ei saa komisjon tulemuslikult väita — nagu ta leidis kohtuistungil —, et ta on kolmandas riigis, s.o Türgis asetleidnud sündmuste kontrollimisel samas olukorras kui apellant. Komisjon peab vastupidi täielikult kasutama assotsiatsioonilepingu sätetest ning selle rakendamiseks vastuvõetud otsustest tulenevat pädevust, et täita oma kohustust jälgida ja kontrollida selle lepingu nõuetekohast täitmist.

105

Selle pädevuse kasutamine on iseäranis vajalik olukorras, kus sama Türgi eksportija poolt teostatud import samasse ühenduse sadamasse, s.o Ravennasse, toimus samas ajavahemikus nii nõuetele mittevastavate kui ka mitteautentsete sertifikaatide abil, nagu on tuvastatud vaidlustatud kohtuotsuses.

106

Assotsiatsioonikokkuleppe nõuetekohase rakendamise jälgimise ja kontrolli kohustuse raames komisjonile antud pädevuse laiaulatuslik kasutamine on nõutav ka seetõttu, et Türgi ametiasutuste hinnang vaidlusaluste sertifikaatide mitteautentsuse või nõuetele mittevastavuse kohta tekitab teatavat mitmetimõistetavust või on vähemalt teataval määral ebatäpne.

107

Nagu Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 120–128, näitab Türgi ametiasutuste 8. märtsi 1999. aasta kirja ja nende ametivõimude järgnevate teadete — nagu Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kiri UCLAF-ile — sõnastuse võrdlemine, et sertifikaadi D 437214 väidetava mitteautentsuse osas esineb mitmetimõistetavus.

108

Mis puudutab kahte ülejäänud sertifikaati A.TR.1, mille autentsust hindasid Türgi ametiasutused sama järelkontrolli raames, isegi kui need ei kuulunud vaidlusaluste sertifikaatide hulka, siis tuvastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 198–201 samuti teatava ebaselguse, kuna Türgi ametiasutused liigitasid need menetluse erinevates etappides küll võltsituteks, mittekorrektseteks või ka osaliselt mittekorrektseteks.

109

Peale selle — nagu tuleneb vaidlustatud kohtuotsusest — tekitab mitmetimõistetavust samuti asjaolu, et Türgi ametiasutused kasutasid kõnealuste sertifikaatide uurimise tulemuste kirjeldamisel arvukaid väljendeid nagu „valed” (vaidlustatud kohtuotsuse punktis 41 märgitud Türgi alalise esinduse 10. juuli 1998. aasta kiri), „sisaldavad vigu ja […] ei ole välja antud ja kinnitatud [Türgi] tolliasutuse poolt” (vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 märgitud Türgi tolliameti 8. märtsi 1999. aasta kiri), „sisaldavad vigu ega ole nõuetekohaselt välja antud” (vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 märgitud Türgi alalise esinduse 22. aprilli 1999. aasta kiri UCLAF-ile), „sisalda[vad] vigu” (vaidlustatud kohtuotsuse punktis 200 märgitud Türgi tolliameti 16. juuli 1999. aasta kiri).

110

Lisaks ei vasta erinevad mõisted, mida Türgi ametiasutused kasutasid kirjavahetuses komisjoni ja Itaalia tolliametiga, mõistetele „autentne” ja „nõuetekohane”, nagu seda sätestavad otsuse nr 5/72 artikkel 11 ja otsuse nr 1/96 artikkel 15.

111

Eespool kirjeldatud mitmetimõistetavus ja ebatäpsused oleksid pidanud panema komisjoni kahtlema Türgi ametiasutuste antud hinnangutes. Neil asjaoludel oleks komisjon pidanud assotsiatsioonilepingu nõuetekohase rakendamise jälgimise ja kontrollimise ülesande raames tagama, et Türgi ametiasutused kvalifitseeriksid need sertifikaadid nõuetekohaselt kas nõuetele mittevastavateks või mitteautentseteks.

112

Siiski tuleb sedastada, et komisjon ei ole täielikult kasutanud oma pädevust, mis on talle antud assotsiatsioonilepingu ja selle rakendussätetega.

113

Kõigepealt, kuigi UCLAF viis Türgis 12.–15. oktoobril 1998 ja 30. novembrist kuni 2. detsembrini 1998 läbi kaks uurimist, tuleb tõdeda, et Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 218 ekslikult, et mitte ühestki tõendist ei ole võimalik järeldada, et UCLAF-il ei olnud võimalik läbi viia põhjalikku uurimist eeskätt Mersini tolliasutuses. UCLAF-i 9. ja 23. detsembri 1998. aasta kontrollkäikude aruannetest nähtub selgelt, et tema uurijate külastatud asutuste hulgas Türgis ei olnud tolliametit, kust kõnealused kaubad eksporditi ühendusse, nimelt Mersini tolliasutust. Seega ei saanud nad kontrollida vaidlusaluste sertifikaatide autentsust. Kumbki UCLAF-i 9. ja 23. detsembri 1998. aasta kontrollkäikude aruannetest ei käsitle seetõttu küsimust, kas vaidlusalused sertifikaadid olid tõepoolest võltsitud või hoopis Türgi ametiasutuste poolt ekslikult väljastatud.

114

Seda järeldust kinnitab 9. detsembri 1998. aasta kiri, mis pärineb UCLAF-i Türgis läbiviidud uurimistele järgnevast ajast ning milles UCLAF-i direktor Per Brix Knudsen „tungivalt” palus Türgi ametiasutustel anda oma nõusolek ühiseks uurimiseks Mersini tolliasutuses, et saada andmeid puuviljamahla kontsentraadi importimise kohta äriühingu Akman poolt alates 1993. aasta lõpust.

115

Siinkohal on selge, et uurimise läbiviimiseks Türgi ametivõimude vastavates asutustes oli komisjonil tarvis otsuse nr 1/95 lisa 7 artikli 7 lõike 3 kohaselt nende ametiasutuste luba. Piisab, kui rõhutada, et komisjon ei ole kuskil märkinud, et Türgi ametivõimud ei andnud oma nõusolekut, mis oleks tal takistanud kohapealse kontrolli läbiviimist.

116

Lisaks nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 244–259, et komisjon ei nõudnud Türgi ametiasutustelt Mersini tolliametis kasutatud templijäljendeid ega edastanud neid liikmesriikide tolliametitele. Esimese Astme Kohus leidis selles osas, et vaidlusalust importi puudutava kogu ajavahemiku jooksul ei olnud Türgi Vabariik ega komisjon kohustatud teavitama teineteist tolliametites kasutatud templijäljenditest.

117

Just neis tolliasutustes kasutatud templijäljendid ja allkirjanäidised võimaldavad teostada tõhusat järelevalvet tariifseid soodustusi puudutavate tollieeskirjade järgimise üle.

118

Komisjonil lasuv kohustus teostada järelevalvet assotsiatsioonilepingu nõuetekohase rakendamise üle nõuab, et komisjonil ning komisjoni vahendusel ka liikmesriikide tolliasutustel oleks igal ajahetkel kõik andmed, mis võimaldaks neil läbi viia tõhusat kontrolli, kusjuures templijäljendid ja allkirjanäidised on vaieldamatult sellisteks andmeteks.

119

Samuti tuleb rõhutada, et vastupidi Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 255 sedastatule tuleneb otsuse nr 1/96 (muudetud EÜ-Türgi tollikoostöö komitee 30. mai 1997. aasta otsusega nr 2/97; EÜT L 249, lk 18; jõustus 1. septembril 1997, s.o vaidlusaluste imporditoimingute tegemise ajal) artikli 15 lõike 1 sõnastusest üheselt, et „liikmesriikide tolliametid, komisjon ja Türgi [Vabariik] teavitavad komisjoni vahendusel üksteist […] liikumissertifikaatide A. TR. väljastamisel nende tolliasutustes kasutatavatest templijäljenditest”.

120

Isegi enne selle otsuse jõustumist oleks komisjon igal juhul pidanud selleks, et võimaldada assotsiatsioonilepingu nõuetekohast rakendamist, paluma Türgi ametiasutustel edastada talle need jäljendid otsuse nr 1/95 lisa 7 artikli 3 alusel, mis annab komisjonile pädevuse nõuda „igasugust teavet, mis võimaldaks tal tagada tollieeskirjade nõuetekohast rakendamist”.

121

Asjaolu, et Türgi Vabariik edastas sertifikaatidel A.TR.1 kasutatavad templijäljendid vabatahtlikult, samuti see, mida leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 258, ei sea kahtluse alla järeldust, et komisjon jättis täitmata oma kohustuse nõuda Türgi ametiasutustelt, et viimased esitaksid talle Mersini tolliametis kasutatud templite jäljendid ja allkirjade näidised, ja esitada need omakorda liikmesriikide tolliametitele.

122

Lõpuks tuleneb veel vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 153–160, et komisjon rahuldus pelgalt märkimisega, et assotsiatsioonileping ega selle rakendussätted ei näinud ette, et Türgil tuleb pidada tollisertifikaatide registrit, ning et sellise registri olemasolu ei oleks igal juhul tähendanud seda, et tegemist olnuks autentsete sertifikaatidega, kuna võltsijate huvides on kasutada võltsitud sertifikaatidel nõuetele vastava sertifikaadi registreerimisnumbrit. Esimese Astme Kohus nõustus selle põhjendusega vaidlustatud kohtuotsuse punktides 161 ja 162.

123

See argument ei ole siiski tulemuslik. Tuleb rõhutada, et tolliameti väljastatud sertifikaatide registreerimine on rahvusvahelises kaubanduses vältimatu. Nimelt võib selliste registrite puudumine muuta olematuks vastavate tolliametite väljastatavate sertifikaatide järelkontrolli tõhususe.

124

Lisaks tuleneb vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 161 toodud Esimese Astme Kohtu arvamusele Türgi ametiasutuste kohustus registreerida sertifikaadid A.TR.1 assotsiatsioonilepingu rakendussätetest. Otsuse nr 1/96 artiklis 13 on nimelt sätestatud, et sertifikaatide jagamise korral peab 12. lahtris olema eelkõige „esialgse sertifikaadi” registreerimisnumber. Isegi kui nimetatud artikkel 13 kehtiks sertifikaatide jagamise erijuhtumil, on selge, et sertifikaadi A.TR.1 vormi 12. lahtris peab olema märgitud „esialgse sertifikaadi” registreerimisnumber, st et esialgne sertifikaat peab igal juhul olema registreeritud eksportija riigi tolliregistrites.

125

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 162 toodud Esimese Astme Kohtu seisukohta, mille kohaselt on võltsijate huvides kasutada nõuetele vastava sertifikaadi registreerimisnumbrit, siis ei vabasta see komisjoni tema kohustusest teostada järelevalvet assotsiatsioonilepingu nõuetekohase rakendamise üle.

126

Vastupidi, kuna sellest järeldub, et sama registreerimisnumbrit kandvate sertifikaatide A.TR.1 abil (millest üks oli autentne ja teine mitte) pidi ühenduses toimuma kaks importi, oleks komisjon pidanud kontrollima, kas sama registreerimisnumbrit kandvate sertifikaatide A.TR.1 abil toimus ühenduses tõepoolest kaks importi. Nii Esimese Astme Kohtus kui ka Euroopa Kohtus komisjoni poolt esitatud argumentidest võib siiski järeldada, et komisjon ei teinud seda.

127

Kuna, nagu meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 113, ei toimunud kumbki UCLAF-i kahest kontrollkäigust Mersini tolliametis, ei olnud võimalik ka kontrollida, kas sellised registrid on olemas ning kas vaidlusalused sertifikaadid on neis registrites registreeritud.

128

Eespool toodud kaalutlustest kogumis tuleneb, et komisjon jättis täitmata oma kohustuse jälgida ja kontrollida assotsiatsioonilepingu nõuetekohast täitmist.

129

Kui komisjon ei oleks oma kohustust rikkunud, oleks vaidlusaluste sertifikaatide võltsimist olnud võimalik avastada ja välja selgitada alates esimestest importimistest ühendusse ning oleks olnud võimalik vähendada rahalist kahju nii ühenduse eelarve kui ka apellandi jaoks. Samuti oleks komisjon võinud nende võltsingute avastamisel ka importijaid õigeaegselt hoiatada ning vajaduse korral ühiskomitee kokku kutsuda.

130

Igal juhul — kui komisjon oleks täielikult kasutanud assotsiatsioonilepingust tulenevat pädevust — oleks olnud võimalik hajutada vaidlusaluste sertifikaatide mitteautentsuse või nõuetele mittevastavuse suhtes tekkinud kahtlusi ning sertifikaatide autentsust oleks olnud võimalik tuvastada täie kindlusega.

131

Sellest tuleneb, et komisjoni rikkumine põhjustab eriolukorra ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses.

132

Leides, et tõendatud ei ole eriolukord ühenduse tolliseadustiku artikli 239 tähenduses, kohaldas Esimese Astme Kohus seda artiklit vääralt ning rikkus seega õigusnormi.

133

Järelikult on see väide põhjendatud.

134

Eespool toodut arvesse võttes ei ole vajalik uurida väiteid, mis puudutavad toimikuga tutvumise õiguse ning ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b rikkumist.

135

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud, tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse. Sellisel juhul võib ta ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium seda lubab. Käesolevas asjas on see nii.

136

Käesoleva kohtuotsuse punktides 85–133 esitatud põhjendustest kogumis nähtub, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, leides, et ühenduse tolliseadustiku artiklis 239 sätestatud tingimused ei ole täidetud ning et järelikult puudub alus vaidlusaluste sertifikaatidega seotud imporditollimaksude tagasimaksmiseks või vähendamiseks. Seega tuleb tühistada vaidlusaluse otsuse artikkel 2.

137

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimene lõik sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab kohus kohtukulude jaotuse.

138

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb mõlema astme kohtukulud mõista välja komisjonilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: