1.

Käesolevas kohtuasjas peab Euroopa Kohus tegema otsuse apellatsioonkaebuse kohta, mille endine Euroopa Parlamendi saadik Koldo Gorostiaga Atxalandabaso (edaspidi „apellant”) esitas Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 24. aprilli 2007. aasta määruse peale kohtuasjas T-132/06: Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament. ( 2 )

2.

Kõnealuse määrusega jättis Esimese Astme Kohus läbi vaatamata apellandi hagi, milles ta palus tühistada Euroopa Parlamendi peasekretäri 22. märtsi 2006. aasta otsuse, mis käsitles parlamendiliikmele alusetult makstud hüvitiste tagasimaksmist.

3.

Euroopa Parlamendi liikmete kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja (edaspidi „kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskiri”) artiklis 27 on sätestatud muu hulgas järgmist:

„2.   Parlamendiliige, kes arvab, et seda eeskirja kohaldati valesti, võib pöörduda kirjalikult peasekretäri poole. Kui parlamendiliige ja peasekretär ei jõua kokkuleppele, saadetakse küsimus lahendamiseks edasi kvestoritele, kes teevad otsuse pärast konsulteerimist peasekretäriga. Kvestorid võivad konsulteerida ka presidendi ja/või juhatusega.

3.   Kui peasekretär veendub pärast konsulteerimist kvestoritega, et [Euroopa Parlamendi] liikmetele on käesoleva eeskirja alusel hüvitisi alusetult välja makstud, annab ta juhised kõnesolevalt parlamendiliikmelt nende summade sissenõudmiseks.

4.   Erandjuhtudel võib juhatus peasekretäri ettepanekul ja pärast konsulteerimist kvestoritega vastavalt finantsmääruse artiklile 73 ja selle rakendussätetele teha peasekretärile ülesandeks peatada ajutiselt parlamendiliikmele hüvitiste maksmine seniks, kuni parlamendiliige on talle alusetult makstud summad tagasi maksnud.

Juhatus võtab otsuse vastu, pidades silmas parlamendiliikme ametikohustuste täitmise tulemuslikkust ja institutsiooni töövõimet, kuulates enne otsuse vastuvõtmist ära kõnesoleva parlamendiliikme selgitused.”

4.

Nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (edaspidi „finantsmäärus”), ( 3 ) artikli 71 lõikes 2 on sätestatud:

„Komisjonile kättesaadavaks tehtud omavahendid ja kõik saadaolevad summad, mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele, tuleb kindlaks määrata peaarvepidajale antavas sissenõudekorralduses, millele järgneb võlgnikule saadetav võlateade; mõlemad koostab vastutav eelarvevahendite käsutaja.”

5.

Finantsmääruse artikli 73 lõikes 1 on sätestatud:

„Peaarvepidaja täidab sissenõudekorraldusi, mis käsitlevad vastutava eelarvevahendite käsutaja nõuetekohaselt kindlaksmääratud saadaolevaid summasid. Ta hoolitseb selle eest, et ühendused saavad oma tulu ja et nende õigusi kaitstakse.

Summade sissenõudmisel tasaarvestab peaarvepidaja ühenduste nõuded võlgnikele samaväärsete nõuetega, mis viimastel on ühenduste suhtes ja mis on kindlad, kindlasummalised ja kuuluvad maksmisele.”

6.

Komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust käsitleva nõukogu määruse nr 1605/2002 üksikasjalikud rakenduseeskirjad, ( 4 ) artikkel 83 näeb ette:

„Pärast vastutava eelarvevahendite [käsutaja] ja võlgniku teavitamist nõuab peaarvepidaja menetluse igas etapis kindlaksmääratud saadaolevad summad sisse tasaarvestuse teel, kui võlgnikul on ühenduste vastu kindel, kindlasummaline ja maksmisele kuuluv nõue ning see on maksekorraldusega kindlaksmääratud summa.” [täpsustatud tõlge]

7.

Parlamendi juhatuse (edaspidi „juhatus”) poolt 4. detsembril 2002 vastu võetud Euroopa Parlamendi eelarve täitmise sise-eeskirjade artiklis 5 on sätestatud:

„3.   Parlamendi volitusel tegutseva presidendi otsusega delegeeritakse peasekretärile eelarvevahendite käsutamise üldvolitused.

4.   Eelarvevahendite käsutamise üldvolituse alusel võib anda edasivolitusi. Eelarvevahendite käsutamise volitusi teostavad volitatud edasivolituste piires.”

8.

Apellant on endine Euroopa Parlamendi saadik, kes täitis oma mandaadist tulenevaid ülesandeid viienda koosseisu ajal (1999–2004). Parlamendi peasekretär (edaspidi „peasekretär”) sedastas 26. novembri 2003. aasta kirjas, et kuna apellant on jätnud esitamata parlamendiliikme hüvitiste kasutamist põhjendavad tõendid, võlgneb ta Euroopa Parlamendile 176576 eurot. Osa võlast on juba alates 2002. aastast tagasi makstud.

9.

24. veebruari 2004. aasta otsuses märkis peasekretär, et ülejäänud 118360,18 eurot tuleb sisse nõuda sel teel, et tehakse tasaarvestus osaga elamiskulude hüvitisest ja üldkulude hüvitisest. Lisaks nägi see otsus ette, et kui apellandi ametikohustuste täitmine lõpeb, peetakse võlgnetava summa jääk kinni ajutisest ametiaja lõppemisega seotud hüvitisest ja kõigist muudest talle tehtavatest maksetest.

10.

Apellant esitas 20. aprillil 2004 Esimese Astme Kohtule hagi . aasta otsuse tühistamiseks. Apellant põhjendas otsuse tühistamiseks esitatud hagi kaheksa väitega.

11.

22. detsembri 2005. aasta otsusega kohtuasjas T-146/04: Gorostiaga Atxalandabaso vs. parlament ( 5 ) tühistas Esimese Astme Kohus osaliselt . aasta otsuse. Selle kohtuotsuse punktis 84 märkis Esimese Astme Kohus, et vaidlusaluses otsuses on tegelikult kaks osa: esiteks peasekretäri tõdemus, et otsuses märgitud summad on apellandile makstud alusetult ja need tuleb sisse nõuda, ning teiseks otsus teostada sissenõudmine apellandile makstavate hüvitiste tasaarvestuse teel. Pärast hagi põhjenduseks esitatud esimese väite teise osa kontrollimist, mis puudutas ainult vaidlusaluse otsuse teise osa õiguspärasust, märkis Esimese Astme Kohus, et . aasta otsus tuleb tühistada selles osas, milles nähakse ette võlgnetava summa sissenõudmine apellandile makstavate hüvitiste tasaarvestuse teel. Esimese Astme Kohus põhjendas otsust sellega, et rikutud on kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikes 4 sätestatud menetluskorda, kuna peasekretäril puudub pädevus otsustada asjaomase tasaarvestuse üle, kui tal ei ole selleks juhatuse volitust.

12.

Kohtuotsuse resolutsiooni kaks esimest punkti on sõnastatud järgmiselt:

13.

Kumbki pooltest ei kaevanud seda kohtuotsust edasi.

14.

Juhatus tegi 1. veebruari 2006. aasta otsusega peasekretärile kohustuseks nõuda apellandile alusetult makstud summad sisse vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikele 4.

15.

Peasekretär tegi 22. märtsil 2006 uue apellanti puudutava otsuse (edaspidi „vaidlusalune otsus”), millega algatati uuesti temalt võlgnetava summa sissenõudmise menetlus, seejuures tuli vastavalt . aasta kohtuotsusele korrigeerida pädevuse puudumisest tulenev menetlusnormide rikkumine.

16.

Vaidlusaluses otsuses võttis peasekretär arvesse nii 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsust kui ka juhatuse . aasta otsust. Ta osutas ka menetluse põhietappidele, mis viisid 118360,18 euro suuruse võla kindlakstegemiseni, juhtides tähelepanu sellele, et mainitud otsus tehti . aasta kohtuotsuse alusel.

17.

Vaidlusaluse otsuse resolutiivosa punkti 1 kohaselt on parlamendi peaarvepidaja kohustatud nõudma vastavalt finantsmääruse artiklile 73 apellandilt sisse 118360,18 eurot. Resolutiivosa punktides 1 ja 2 on täpsustatud, et apellandile alusetult makstud summa sissenõudmine võib toimuda apellandile makstavate hüvitiste ja muude summadega tasaarvestuse teel.

18.

Apellant esitas 22. märtsi 2006. aasta otsuse tühistamiseks hagi, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse . Apellant palus vaidlusaluse otsuse tühistada ja mõista kohtukulud välja parlamendilt.

19.

Apellant põhjendas oma hagi 11 väitega, mis kõik lükati Esimese Astme Kohtu poolt tagasi. Vaidlustatud kohtumäärusega jättis Esimese Astme Kohus hagi tervikuna läbi vaatamata ja mõistis kohtukulud välja apellandilt.

20.

Alljärgnevalt käsitletakse ainult neid vaidlustatud kohtumääruse osi, mis on käesoleval juhul asjakohased.

21.

Esimeses väites kinnitab apellant, et rikutud on seadusjõulist kohtuotsust, kuna tema arvates ei olnud võimalik sissenõudmismenetlust korrigeerida, kuna Esimese Astme Kohus oli tunnistanud 24. veebruari 2004. aasta otsuse ebaseaduslikuks pädevuse puudumise tõttu. Seega välistab selle õigusakti juriidiline kehtetus võimaluse seda korrigeerida.

22.

Selle kohta märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 30, et arvestades kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõiget 4, nagu seda on tõlgendatud kohtuotsuse punktides 86–97, oli peasekretäril õigus vastu võtta 22. märtsi 2006. aasta otsus pärast seda, kui juhatus oli teinud talle ülesandeks kõnesolev summa sisse nõuda. Peale selle märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 32, et asjaolu, et 40398,80 euro suuruse summa kinnipidamine on pärast kohtuotsust kaotanud oma õigusliku aluse, ei kustuta see siiski hageja 118360,18 euro suurust võlga parlamendi ees, sest see, kas seda summat on võimalik sisse nõuda tasaarvestuse teel, on omaette küsimus.

23.

Seetõttu lükkas Esimese Astme Kohus esimese väite selle ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi.

24.

Kolmandas väites viitas apellant vääramatule jõule, mis muutis tal võimatuks tõendite esitamise oma teatud kulude kohta.

25.

Selle väite lükkas Esimese Astme Kohus tagasi kui ilmselgelt vastuvõetamatu, kuna see seadis kahtluse alla 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse seadusjõu.

26.

Seitsmendas väites vaidlustas apellant asjaolu, et parlament jättis talle juhatuse 1. veebruari 2006. aasta otsusest teatamata. Tema arvates rikkus parlament sellega Euroopa Liidu hea haldustava eeskirja artiklit 20, mis näeb ette kohustuse kodanike õigusi või huve mõjutavatest otsustest teatada.

27.

Selle väite lükkas Esimese Astme Kohus ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi, viidates sellele, et kõnealune eeskiri ei ole õiguslikult siduv.

28.

Apellant esitas 2. juuli 2007. aasta kirjas käesoleva apellatsioonkaebuse, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse , milles ta palub:

29.

Euroopa Parlament esitas 18. septembril 2007 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub:

30.

Euroopa Kohtu president sedastas 12. oktoobri 2007. aasta määruses, et vastuväite esitamine ei ole nõutav.

31.

Pärast kirjalikku menetlust toimus 5. juunil 2008 kohtuistung, kus pooled esitasid oma märkused.

32.

Apellant esitab vaidlustatud kohtumääruse vastu kuus väidet.

33.

Esimeses väites kinnitab apellant, et Esimese Astme Kohtu valik lahendada tema hagi vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklile 111 rikkus tema õigust õiglasele menetlusele, kuna see võttis talt võimaluse olla ära kuulatud ja võimaluse vastata parlamendi argumentidele. Peale selle heidab apellant ette seda, et kuna Esimese Astme Kohus talle enne kohtuasja määrusega lahendamist sellisest valikust ei teatanud, võttis Esimese Astme Kohus talt selle valiku vaidlustamise võimaluse. Sellega rikkus Esimese Astme Kohus apellandi kaitseõigusi, võistlevuse põhimõtet ja õigust õiglasele menetlusele.

34.

Parlament väidab vastu, et Esimese Astme Kohus kohaldas kodukorra artiklit 111 õigesti ega rikkunud apellandi kaitseõigusi.

35.

Teises väites viitab apellant sellele, et rikutud on erapooletuse põhimõtet, kuna samad kohtunikud tegid otsuse kahes järjestikuses kohtuasjas: T-146/04 ja T-132/06, milles tehti vastavalt 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsus ja . aasta kohtumäärus. Eespool viidatud põhimõtte kohaselt ei saa sama kohtunik isegi samas kohtuastmes arutada asja, mis tugineb samadele asjaoludele või nende asjaoludega seotud asjaoludele, milles sama kohtunik on teinud eelnevalt kohtuotsuse.

36.

Parlament väidab vastu, et apellandi argument ei ole põhjendatud ning seda ei toeta ühenduse kohtute praktika. Peale selle rõhutab ta, et vaidlustatud kohtumääruse aluseks olnud asjas käsitleti eelkõige küsimust, kas parlament on täitnud 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsusest tulenevad kohustused. Parlamendi arvates ei saa seetõttu õiguslikust seisukohast vaidlustada asjaolu, et neid kahte kohtuasja on arutanud samad kohtunikud.

37.

Kolmandas väites märgib apellant, et Esimese Astme Kohus hindas ekslikult 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse ulatust. Kuna parlamendi peasekretäri . aasta otsus tühistati pädevuse puudumise tõttu, ei olnud apellandil põhjust esitada selle peale apellatsioonkaebust Euroopa Kohtule, kuna see, et Esimese Astme Kohus tuvastas pädevuse puudumise, tähendab, et asjaomane otsus on tühine.

38.

Parlament väidab vastu, et Esimese Astme Kohus tühistas parlamendi peasekretäri 24. veebruari 2004. aasta otsuse üksnes osaliselt. Mainitud otsus tühistati ainult selles osas, milles nähakse ette apellandi võlgnetava summa sissenõudmine tasaarvestuse teel.

39.

Neljandas väites vaidlustab apellant Esimese Astme Kohtu järjepideva keeldumise võtta arvesse tema argumente parlamendi peasekretäri 22. märtsi 2006. aasta otsuse tühistamiseks. Mainitud otsus on apellandi arvates uus, . aasta otsusest erinev otsus, mistõttu oleks Esimese Astme Kohus pidanud uurima kõiki apellandi väiteid, mille ta oli esitanud . aasta otsuse vaidlustamiseks.

40.

Parlament ei nõustu nende argumentidega, viidates eelkõige sellele, et Esimese Astme Kohus jagas 22. detsembri 2005. aasta otsuses parlamendi arvamust, mille kohaselt kanti kõnesolevad summad apellandile üle alusetult. Seega oli võimalik . aasta otsust korrigeerida.

41.

Viienda väitega heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et Esimese Astme Kohus keeldus uurimast vääramatu jõuga seonduvat väidet, kuigi sellist väidet ei olnud esitatud 24. veebruari 2004. aasta otsuse tühistamiseks esitatud hagis. Apellandi väide põhineb pärast kõnealuse otsuse vastuvõtmist ilmnenud asjaoludel.

42.

Parlament viitab sellele, et hageja oli 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse aluseks olnud asjas juba esitanud sisuliselt samasuguse väite, mille Esimese Astme Kohus õigustatult tagasi lükkas. Igal juhul on apellandi esitatud asjaolude puhul, mis tõendavad vääramatu jõu esinemist, tegemist pärast . aasta otsuse vastuvõtmist ilmnenud asjaoludega, mis järelikult ei ole selle tühistamise puhul asjassepuutuvad.

43.

Kuuenda väitega heidab apellant Esimese Astme Kohtule ette, et Esimese Astme Kohus ei talitanud õigesti, kui ta keeldus uurimast küsimust, kas parlament rikkus hea halduse põhimõtet, nagu see on sõnastatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41 ja parlamendi poolt 6. detsembril 2001 vastu võetud hea haldustava eeskirjas. Sellega seoses märgib ta, et kõnealune põhimõte kuulub õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimise tagab Euroopa Kohus.

44.

Parlament väidab vastu, et Esimese Astme Kohus piirdus tõdemisega, et nimetatud eeskiri ei ole oma olemuselt juriidiline, ja keeldus seetõttu õigustatult seda kohaldamast.

45.

Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 58 võib apellatsioonkaebuse aluseks olla üksnes menetlusnormide rikkumine, mis kahjustab kaebaja huve. Oma esimese väitega vaidlustab apellant sisuliselt asjaolu, et Esimese Astme Kohus kohaldas Esimese Astme Kohtu kodukorra artiklit 111, mida apellant peab õigusvastaseks, kuna sellega rikuti tema õigust õiglasele menetlusele.

46.

Apellant väidab seega, et tegemist on menetlusnormide rikkumisega, mis kahjustab tema huve ja õigusi. Järelikult on see väide vastuvõetav. Järgnevalt tuleb uurida, kas see väide on ka põhjendatud, st kas Esimese Astme Kohus kohaldas kodukorra artiklit 111 vääralt.

47.

Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 111 kohaselt võib Esimese Astme Kohus juhul, kui ta ei ole ilmselgelt pädev hagi läbi vaatama või kui hagi on ilmselgelt vastuvõetamatu või ilmselgelt õiguslikult põhjendamatu, lahendada kohtuasja põhistatud määrusega ilma menetlust jätkamata. Kohtumääruse võib teha igas menetluse etapis, ilma et oleks nõutav poolte ärakuulamine selle võimaluse osas. ( 6 ) See menetluseeskiri annab Esimese Astme Kohtule õiguslikus mõttes võimaluse hinnata, kas eelmainitud õiguslikud tingimused on täidetud, ning kaalutlusõiguse lahendada kohtuasi määrusega. See eeskiri paneb Esimese Astme Kohtule ühtlasi kohustuse oma otsust põhjendada.

48.

Seega on Esimese Astme Kohtu väljakujunenud praktikaga kooskõlas, et vastavalt sellele eeskirjale võib kohtuasja lahendada määrusega juhul, kui Esimese Astme Kohus peab menetlusdokumentidest saadud teavet poolelioleva kohtuasja lahendamiseks piisavaks. ( 7 ) Nagu nähtub vaidlustatud kohtumääruse punktist 23, oli see nii käesolevas asjas. Esimese Astme Kohus leidis, et talle on teada kõik kohtuasja lahendamiseks olulised asjaolud, mistõttu kohtuistungit ei olnud tarvis pidada. Peale selle oli Esimese Astme Kohus pärast esitatud asjaolude hindamist veendunud, et hagi tuli jätta ilmselge vastuvõetamatuse ja osaliselt ilmselge põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata. Seega ei saa käesolevas asjas õiguslikult vaidlustada Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 111 kui menetluseeskirja kohaldamist.

49.

Peale selle ei selgita apellant piisavalt põhjalikult, mil määral keelduti talle andmast õigust esitada oma argumente, mida tal ei olnud võimalik kirjalikult esitada. Apellant võlgneb eelkõige seletuse selle kohta, millistele parlamendi argumentidele ta oleks soovinud võistlevuse põhimõtet järgivas menetluses vastata.

50.

Esimene väide tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

51.

Et uurida apellandi esitatud väidet, mille kohaselt rikuti esimese astme kohtumenetluses kohtu erapooletuse põhimõtet, tuleb esmalt täpsustada mõnda faktilist asjaolu.

52.

Apellant väidab, et mõlema hagi puhul, mille ta kohtuasjades T-146/04 ja T-132/06 esitas, on asja arutanud samad kohtunikud. See peab paika üksnes selles osas, et kõik Esimese Astme Kohtu teise koja liikmed, kes arutasid kohtuasja T-132/06, kuulusid ka teise koja laiendatud kohtukoosseisu, kes tegi otsuse kohtuasjas T-146/04. Samal ajal ei osalenud kaks kohtunikku, kes tegid otsuse kohtuasjas T-146/04, kohtuasja T-132/06 arutamisel. Peale selle täitsid kõnealustes kohtuasjades, nagu apellant õigesti märgib, samad kohtunikud koja esimehe või ettekandja-kohtuniku ülesandeid.

53.

See asjaolu on apellandi arvates piisav, et esitada väide selle kohta, et on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikes 1 (edaspidi „EIÕK”) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 (edaspidi „põhiõiguste harta”) tagatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele erapooletus kohtus. Tema arvates ei saa eespool nimetatud põhimõtte kohaselt sama kohtunik lahendada isegi samas kohtuastmes asja, mis tugineb samadele asjaoludele või nende asjaoludega seotud asjaoludele, milles sama kohtunik on teinud eelnevalt kohtuotsuse.

54.

Selle kohta tuleb esmalt märkida, et Euroopa Ühendus ei ole EIÕK-ga veel ühinenud, ( 8 ) mistõttu on õiguslikel põhjustel välistatud eelmainitud rahvusvahelise konventsiooni sätte vahetu kohaldamine ühenduse õiguskorras. ( 9 ) Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuuluvad põhiõigused lahutamatu osana õiguse üldpõhimõtete hulka, mille järgimise tagab Euroopa Kohus. ( 10 ) Seda tehes tugineb Euroopa Kohus liikmesriikide ühesugustele riigiõiguslikele tavadele ning inimõiguste kaitset puudutavatele rahvusvahelistele õigusaktidele, mille koostamisel on liikmesriigid osalenud või millega nad on liitunud. EIÕK-l on siinjuures eriline tähendus. ( 11 )

55.

See kohtupraktika on Euroopa integreerumise protsessi käigus sätestatud EL artikli 6 lõikes 2. Selle sätte kohaselt austab liit põhiõigusi kui ühenduse õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis allkirjastati Roomas 4. novembril 1950, ning nagu need tulenevad liikmesriikide ühesugustest riigiõiguslikest tavadest.

56.

Teise väite uurimisel on olulise tähtsusega eelkõige EIÕK artikli 6 lõige 1, mille kohaselt on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul seaduse alusel moodustatud sõltumatus ja erapooletus kohtus. See põhiõigus on sarnasel kujul sätestatud põhiõiguste harta artiklis 47.

57.

Nende mõlema sätte sõnastusest järeldan, et neis sätestatud ja Euroopa Kohtu praktikas tunnustatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ( 12 ) hõlmab vältimatult sõltumatusse ja erapooletusse kohtusse pöördumise tagatist. Nagu Euroopa Kohus täpsustas 1. juuli 2008. aasta otsuses liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja UFEX vs. komisjon ( 13 ) seoses küsimusega, mis puudutas õigusriigi põhimõtetest tulenevaid nõudeid koja koosseisule, on eelmainitud tagatised „sõltumatu kohtuliku arutamise nurgakivi”, millest kinnipidamist peab Euroopa Kohus omal algatusel kontrollima, kui viidatakse niisuguse õiguse rikkumisele ja sellekohane vastuväide ei ole esmapilgul ilmselgelt tõsiseltvõetamatu. ( 14 )

58.

„Sõltumatus” ja „erapooletus” on omavahel funktsionaalselt seotud, kuna esimene on viimase eeldus. Mõiste „erapooletu” käib peamiselt kohtuniku subjektiivse suhtumise kohta. ( 15 ) Kohtunikud peavad olema poolte suhtes erapooletud ja tegema otsused objektiivselt neile teadaolevate andmete ja nende veendumuste järgi isikut arvestamata. ( 16 ) Praeguse, ka liikmesriikide õiguskorras tunnustatud erapooletuse põhimõtte aluseks on Rooma õiguse põhimõte nemo debet esse iudex in propria causa. ( 17 )

59.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nähtub, et „erapooletuse” all EIÕK artikli 6 lõike 1 tähenduses mõistetakse üldjuhul seda, et kohtunik ei avalda eelarvamusi ega ilmuta erapoolikust. ( 18 ) Euroopa Inimõiguste Kohus peab erapooletust peamiseks eelduseks, et demokraatliku ühiskonna kohtud tekitaksid menetlusosalistes usaldust. ( 19 ) Vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale saab kohtu erapooletuse üle otsustada ühe subjektiivse ja ühe objektiivse uuringu põhjal. ( 20 ) Esiteks tehakse kindlaks kohtuniku isiklikud veendumused või isiklik huvi teatud asjas. Seejuures eeldatakse kohtuniku erapooletust kuni vastupidise tõendamiseni. ( 21 ) Teiseks uuritakse, kas kohtunik pakub piisavaid tagatisi, et välistada põhjendatud kahtlusi tema erapooletuse suhtes. ( 22 )

60.

Käesoleva asja kohta olgu märgitud, et apellant ei sea ühegi argumendiga kahtluse alla asja arutanud kolme kohtuniku isiklikku erapooletust. Seetõttu tuleb eeldada, et nad arutasid asja erapooletult. Nagu apellant kohtuistungil tagantjärele täpsustas, ei vaidlusta ta mitte kohtunike isiklikke veendumusi või seisukohti, vaid üksnes asjaolu, et nad osalesid kohtuasjade T-146/04 ja T-132/06 arutamises. Seega on vajalik üksnes kohtu erapooletuse objektiivne kindlakstegemine, võttes arvesse kohtukoosseisu, kes arutas kohtuasja T-132/06, ( 23 ) seejuures tuleb vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale lähtuda konkreetse kohtuasja asjaoludest. ( 24 ) Ühtlasi omab teatavat tähtsust ka asjaosalise isiklik seisukoht, kuid see ei ole iseenesest otsustava tähtsusega. Oluline on see, kas mure erapooletuse säilitamise pärast on objektiivselt õigustatud. ( 25 )

61.

Kõigepealt tuleb märkida, et apellant, kes tugineb küll EIÕK artikli 6 lõikele 1, loobub täielikult tuginemast vastavale Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mis võiks tema väidet toetada. Senise kohtupraktika uurimise põhjal võib siiski järeldada, et apellandi argument on põhjendamatu.

62.

Nagu nähtub Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest kohtuasjas Schwarzenberger vs. Saksamaa, ( 26 ) ei lase asjaolu, et üks kohus on teinud mitu otsust samas kohtuasjas, iseenesest kahelda selle kohtu erapooletuses. See kehtib näiteks otsuste kohta, mida sama kohus on teinud kohtueelse menetluse käigus (pre-trial decisions), ( 27 ) aga ka selliste asjaolude korral, mida Euroopa Kohus on käsitlenud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P (Chronopost ja UFEX vs. komisjon), mille puhul arutavad kohtunikud sama kohtuasja uuesti, pärast seda kui kõrgema astme kohus on nende esialgse otsuse selle peale esitatud apellatsioonkaebuse tõttu tühistanud. ( 28 )

63.

Sellest nähtub, et EIÕK artikli 6 lõikest 1 ei saa tuletada üldist keeldu, mille kohaselt ei tohi kohtunik osaleda sama kohtuasja arutamisel. Peale selle tuleb kohtu objektiivse erapooletuse hindamisel arvesse võtta veel teisi aspekte, näiteks seda, kas kohus on teinud otsuse samas kohtuasjas või kahes eri kohtuasjas, kas kohtuotsuse teinud kohtukoosseis oli mõlemal juhul sama ja kas esimene kohtuotsus oli sel ajal juba jõustunud, mistõttu oli kohus seotud esimese otsuse materiaalse seadusjõuga. ( 29 )

64.

Selle kohta olgu esiteks märgitud, et kõnesolevad kolm kohtunikku ei osalenud mitte ühe ja sama, vaid nii vormilises kui ka sisulises mõttes kahe eri kohtuasja arutamisel. Esimese Astme Kohus ei pidanud uuesti uurima esimeses menetluses esitatud faktilisi asjaolusid. Vaatamata sellele, et eelmainitud kahe kohtuasja asjaolud olid suurel määral identsed, sisaldas kohtuasi T-132/06 uusi asjaolusid ja tõstatas uusi õiguslikke küsimusi, millele Esimese Astme Kohus pidi andma hinnangu. Selles kohtuasjas oli tegemist teistsuguse vaidluse esemega, kuna seekord arutati küsimust, kas ja millisel määral oli Euroopa Parlament 22. märtsi 2006. aasta otsuse vastuvõtmisega täitnud Esimese Astme Kohtu . aasta kohtuotsust.

65.

Kohtuotsus, mis tehakse otsuse tühistamiseks esitatud hagi alusel vastavalt EÜ artiklile 230, kujutab endast EÜ artikli 231 lõike 1 kohaselt õiguslikku olukorda muutvat kohtuotsust, millega kohus osaliselt või tervikuna tühistab õigusakti. ( 30 ) Ühenduse kohtute tehtud kohtuotsuste mõju ei tohi minna kaugemale meetme tühistamisest, näiteks ei tohi need hõlmata otsuse alusel võetavate meetmete kindlakstegemist või nende kohta korralduste tegemist. ( 31 ) Seetõttu sai Esimese Astme Kohus alles teises menetluses kaudselt kontrollida, kas 24. veebruari 2004. aasta otsuse osalist tühistamist põhjustanud menetlusviga oli korrigeeritud.

66.

Neil asjaoludel oli esimeses menetluses asja arutavasse kohtukoosseisu kuuluvate kohtunike kaasamise eeliseks ka see, et kohtunikud, kes olid hästi kursis kohtuasja taustaga, said keskenduda uute õiguslike küsimuste käsitlemisele. See oli ka õigusemõistmise huvides.

67.

Mis puudutab selle koja koosseisu, kes tegi otsuse kohtuasjas T-132/06, siis ei nähtu minu arvates eeltoodust, võttes arvesse ka eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, et oleks rikutud erapooletuse nõuet. Mis puudutab apellandi väiteid selle kohta, et ettekandja-kohtuniku funktsioone täitis mõlemas kohtuasjas üks ja sama isik, siis piisab minu arvates viitest Euroopa Kohtu sedastusele kohtuotsuses Chronopost ja UFEX vs. komisjon, ( 32 ) mille kohaselt on asjaolu, et samale kohtunikule, kes osaleb kahes järjestikuses kohtukoosseisus, antakse ettekandja-kohtuniku ülesanded, iseenesest tähtsusetu erapooletuse nõude järgimise hindamisel, kuna kohus teeb otsuseid kollegiaalselt.

68.

Viimaks tuleb meenutada, et pooled ei ole 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsust vaidlustanud, mistõttu on tegemist seadusjõus kohtuotsusega. Seetõttu oleksid kohtuasja T-132/06 arutamisel osalenud kohtunikud, nagu kõik teised kohtunikud, olnud seotud kõnealuse otsuse materiaalse seadusjõuga. Nende osalemine ei oleks seega saanud avaldada mõju sellega seotud aspektidele, nagu selle tuvastamine, et parlamendil on õigus nõuda apellandilt talle alusetult makstud summade tagasimaksmist. ( 33 )

69.

Seega ei lase ka objektiivne uuring kahelda Esimese Astme Kohtu erapooletuses.

70.

Eelnevat arvesse võttes jõuan ma järeldusele, et rikutud ei ole apellandi õigust erapooletule kohtule, mis on ette nähtud ühenduse õiguses. Seega tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

71.

Apellandi märkustest kolmanda väite kohta nähtub, et apellant lähtub eeldusest, et 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse tulemusel on . aasta otsus tervikuna tühine. Minu arvates põhineb see arusaam kõnesoleva kohtuotsuse vääral tõlgendamisel.

72.

EÜ artiklis 231 on sätestatud, et kui hagi on põhjendatud, kuulutab Euroopa Kohus või Esimese Astme Kohus asjassepuutuva õigusakti kehtetuks. Õiguslikku olukorda muutev kohtuotsus ei tarvitse mõjutada siiski kogu vaidlustatud õigusakti. Kui õigusakt koosneb mitmest osast, mida saab üksteisest eraldada ja ainult üks selle osa on ühenduse õigusega vastuolus, tuleb tühistada ainult see osa. ( 34 ) Nagu nähtub 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse tõlgendusest, on esimeses kohtuasjas tegemist õigusakti osalise tühistamisega.

73.

Nagu Esimese Astme Kohus 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse punktis 84 märkis, oli . aasta otsuses tegelikult kaks osa: esiteks peasekretäri tõdemus, et otsuses märgitud summad on apellandile makstud alusetult ja need tuleb sisse nõuda, ning teiseks otsus teostada sissenõudmine apellandile makstavate hüvitiste tasaarvestuse teel. Lähtudes nimetatud otsuse punktis 97 toodud sedastusest, et peasekretäril puudus pädevus otsustada asjaomase tasaarvestuse üle, kui tal ei olnud selleks kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikes 4 ettenähtud menetluse kohast juhatuse volitust, mistõttu esines oluline menetlusviga, mis tõi kaasa otsuse õigusvastasuse, otsustas Esimese Astme Kohus, et vaidlustatud otsus tuli tühistada selles osas, milles nähti ette selline tasaarvestus. Seega tühistati ainult selle otsuse teine osa. Seda järeldust kordas Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktides 99 ja 169 ning selle resolutsioonis.

74.

Ülejäänud väited, mis esitati otsuse esimese osa tühistamiseks, lükkas Esimese Astme Kohus seevastu tagasi, mistõttu seda osa kohtuotsus ei tühistanud. Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 52 õigesti märkis, on sellega muu hulgas kindlaks tehtud, et otsus on õiguspärane selles osas, mis puudutab summade alusetu väljamaksmise tuvastamist. Sellest järeldub, et vastupidi apellandi seisukohale ei saa 24. veebruari 2004. aasta otsust käsitada täies ulatuses kehtetuna. Kuna apellant, kes eksis õigusliku olukorra mõistmisel ning vaatamata ilmsetele viidetele, et tegemist on vastupidise olukorraga, lähtus sellest, et selle otsuse ülejäänud osa on tühistatud, tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ( 35 ) eeldatakse ühenduse institutsioonide aktide puhul üldiselt, et nad on kehtivad ka juhul, kui neis esineb vigu. Järelikult oli apellandil võimalik esitada apellatsioonkaebus . aasta kohtuotsuse peale, et tühistada täielikult otsuse õiguslik mõju. Kuna ta jättis selle võimaluse kasutamata, on otsuse esimene osa muutunud tema suhtes lõplikuks.

75.

Esimese Astme Kohus leidis vaidlustatud kohtumääruse punktis 30 õigesti, et 24. veebruari 2004. aasta otsuse osaline tühistamine ei takistanud jätkamast võlgnetava summa apellandilt sissenõudmise menetlust pärast seda, kui menetlust oli korrigeeritud vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikele 4, kuna vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ( 36 ) ei tarvitse ühenduse õigusakti tühistamine mõjutada ettevalmistavaid akte. Seega ei toonud . aasta kohtuotsuse jõustumine parlamendile kaasa kohustust tühistada oma otsuse esimene osa ja viia uuesti täies ulatuses läbi võlgnetava summa sissenõudmise menetlus.

76.

Seega tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

77.

Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse tema argumente 22. märtsi 2006. aasta otsuse tühistamiseks. Seejuures viitab ta Esimese Astme Kohtu selgitustele vaidlustatud kohtumääruse punktides 53 ja 54, mille kohaselt tuleb nimetatud otsuse esimest osa puudutavad väited tagasi lükata.

78.

Esimese Astme Kohus põhjendab seda otsust sisuliselt sellega, et otsuse see osa lihtsalt kordab 24. veebruari 2004. aasta otsuse esimest osa, mille õiguspärasust on kinnitatud . aasta kohtuotsusega. Esimese Astme Kohus leiab, et kuna otsuse seda osa toetab kohtuotsuse seadusjõud, tuleb kõik selle õiguspärasust kahtluse alla seadvad väited ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

79.

Pean kõigepealt vajalikuks selgitada, et vastupidi apellandi apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ( 37 ) ei puuduta Esimese Astme Kohtu selgitused mitte 22. märtsi 2006. aasta otsust tervikuna, vaid ainult selle esimest osa, mis sisuliselt kordab . aasta otsuse esimest osa.

80.

Muus osas ei saa Esimese Astme Kohtu selgitusi vaidlustatud kohtumääruse punktides 49–54 õiguslikult vaidlustada. Asjaomane 22. märtsi 2006. aasta otsuse osa ei kujuta endast eespool mainitud sisulise kokkulangevuse tõttu mitte uut õigusakti, vaid üksnes kinnitavat otsust, mis ei avalda uut õiguslikku mõju ega ole seega tühistamishagi esemena vastuvõetav. ( 38 ) Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale, ( 39 ) millele Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 51 viitab, on . aasta otsuse esimene osa asjaomase isiku suhtes samamoodi lõplik nagu . aasta otsuse esimene osa.

81.

Seega oli Esimese Astme Kohtul õigus, kui ta leidis, et apellandi väited selle otsuse vastu tuleb ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Seega tuleb ka see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

82.

Apellant heidab Esimese Astme Kohtule ette, et Esimese Astme Kohus jättis uurimata vääramatu jõuga seonduva väite põhjendusel, et 24. veebruari 2004. aasta otsus on muutunud apellandi suhtes lõplikuks, kuigi seda väidet nimetatud otsuse tühistamiseks esitatud hagis ei esitatud. Apellant märgib, et vastupidi Esimese Astme Kohtu arvamusele ei ole tegemist sellega, et . aasta kohtuotsuses juba hinnatud väidet tuleks uuesti hinnata. Apellant märgib selle kohta, et vääramatu jõuga on tegemist asjaolu puhul, et Hispaania justiitsminister jättis vastamata kirjale, mille apellant saatis , et saada koopia äravõetud dokumentidest, mis on seotud Euroopa saadiku mandaadist tulenevate ülesannete täitmisega.

83.

Ühenduse õiguses tuleb vääramatu jõu või juhusliku sündmuse mõiste all mõista ainult ebatavalisi ja ettenägematuid asjaolusid, mis ei ole vääramatule jõule tugineva isiku kontrolli all ja mille tagajärgi ei olnud kogu rakendatud hoolsusele vaatamata võimalik vältida. ( 40 ) Sellest järeldub, et nii vääramatu jõu kui ka juhusliku sündmuse mõiste hõlmavad ühte objektiivset ja ühte subjektiivset tunnust, millest esimene puudutab ebatavalisi asjaolusid, mis ei ole puudutatud isiku mõjusfääris, ja teine puudutatud isiku kohustust kaitsta ennast ebatavaliste asjaolude tagajärgede eest, võttes tarvitusele asjakohased meetmed ülemäärast kahju kandmata. ( 41 )

84.

Apellandi väitega selle kohta, et Esimese Astme Kohus jättis uurimata vääramatu jõuga seonduva väite, ei saa nõustuda. Siinkohal tuleb meenutada, et apellant oli juba kohtuasjas T-146/04 ( 42 ) ja kohtuasjas T-132/06 ( 43 ) märkinud, et ta ei saa esitada oma teatud raamatupidamisandmeid. Ta põhjendas seda mõlemas kohtuasjas oma varahoidja kinnipidamise ja mitmete raamatupidamisdokumentide äravõtmisega Hispaania ja Prantsusmaa ametivõimude poolt ning samuti 200304 euro suuruse summa arestimisega Tribunal de grande instance de Paris’ esimese eeluurimiskohtuniku poolt. Kuigi apellant kirjeldas neid asjaolusid sõnaselgelt vääramatu jõuna alles kohtuasjas T-132/06, on ilmne, et ta tugines juba kohtuasjas T-146/04 tema seisukohast ettenägematutele asjaoludele, mis ei olnud tema mõjusfääris, seega õiguslikus mõttes vääramatule jõule eespool toodud definitsiooni tähenduses.

85.

Esimese Astme Kohus võttis seda arvesse, kui ta märkis vaidlustatud kohtumääruse punktis 54, et apellant esitas vaidlusaluse otsuse esimese osa vastu sisuliselt samasugused väited nagu need, mis on kokkuvõtlikult esitatud 22. detsembri 2005. aasta kohtuotsuse punktis 147. Kuna need väited, nagu kohus ka sedastas, olid juba selles kohtuotsuses tagasi lükatud ja kohtuotsus oli juba jõustunud, võis Esimese Astme Kohus need vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, viidates sellele, et otsuse esimene osa on seadusjõus.

86.

Seega tuleb käsitleda üksnes väidet, mille kohaselt jättis Hispaania justiitsminister vastamata kirjale, mille apellant talle saatis 15. aprillil 2006. Sõltumata küsimusest, kas üksnes kirjale vastamata jätmine kujutab endast vääramatut jõudu, tuleb märkida, et apellant tugineb sellistele asjaoludele esimest korda käesoleva apellatsioonimenetluse raames. See argument esitati esimese astme kohtumenetluses küll seoses üheteistkümnenda väitega, mis puudutas vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel tehtud väidetavat hindamisviga, ( 44 ) kuid mitte seoses kolmanda väitega, mis puudutas vääramatu jõu esinemist. ( 45 ) Seega hindas Esimese Astme Kohus seda väidet vastavalt hagis rakendatud järjestusele üheteistkümnenda väite raames ja lükkas selle koos teiste väidetega tagasi. Apellant ise ei vaidlusta asjaolu, et üheteistkümnes väide lükati ilmselge vastuvõetamatuse tõttu tagasi.

87.

Peale selle tahaksin juhtida tähelepanu asjaolule, et apellandi andmeil saadeti kõnesolev kiri Hispaania justiitsministrile 15. aprillil 2006, st peaaegu kuu aega pärast vaidlusaluse . aasta otsuse vastuvõtmist. Sellest tulenevalt ei saanud asjaolu, et Hispaania ametiasutused jätsid sellele kirjale vastamata, mingil moel mõjutada parlamendi otsust. Selles suhtes ei ole apellandi argumendid õiged.

88.

Seega tuleb see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

89.

Õigusteoorias valitseva arusaama kohaselt ( 46 ) ei ole hea halduse põhimõtte puhul, millele apellant oma kuuenda väite esitamisel tugineb, tegemist mitte haldusõiguse ühe põhimõttega, vaid mitme põhimõtte kogumiga, teataval määral kogumõistega, mis hõlmab kõiki või üksikuid haldusõiguse põhimõtteid. Mõnikord kasutatakse seda õigusriigile omaste haldusmenetluse põhimõtete sünonüümina. Hea halduse põhimõte nõuab näiteks, et asutused peavad heastama tehtud vead või tegematajätmised, ( 47 ) menetlus tuleb läbi viia erapooletult ja objektiivselt ( 48 ) ning otsus tuleb teha mõistliku aja jooksul. ( 49 ) Peale selle hõlmab see asutuste hoolsus- ja hoolitsemiskohustust ( 50 ) ja üksikisiku õigust olla ära kuulatud, seega ametnike kohustust anda enne otsuse tegemist asjassepuutuvatele isikutele võimalus esitada oma seisukohad, ( 51 ) ning otsuse põhjendamise kohustust. ( 52 )

90.

See, millised põhimõtted liigitatakse tegelikult mõiste „hea halduse põhimõte” alla, võib varieeruda ja seda ei ole alati võimalik täpselt kindlaks määrata. Peale selle on raske kindlaks teha, kas seejuures on tegemist põhimõtetega, mida haldusasutused peavad üksnes järgima, või õigustega, mis annavad üksikisikule subjektiivse õiguse nõuda haldusasutuselt millegi tegemist või tegematajätmist. ( 53 ) See sõltub esiteks allika õiguslikust iseloomust ja teiseks asjaomaste sätete normatiivsest sisust.

91.

Hea halduse põhimõte on ühenduse õiguskorras sätestatud arvukates esmase ja teisese õiguse aktides, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41, Euroopa ombudsmani hea haldustava eeskirjas ning ühenduse institutsioonide poolt selle eeskirja ülevõtmiseks kehtestatud menetluseeskirjades. Samuti on see ühenduse õiguse vahetu kohaldamise raames ühenduse institutsioonidele ja asutustele erineval määral siduv. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 väljatöötamisel, kus hea halduse põhimõtte tagamine on sätestatud üksikisiku põhiõigusena, oli algusest saadik peamine inspiratsiooniallikas siiski Euroopa Kohtu praktika. ( 54 )

92.

Kui uuritakse seda, kas ühenduse institutsioon on õigusakti vastuvõtmisel rikkunud hea halduse põhimõtet, tuleb sellise õiguslikult siduva dokumendi puudumise korral, mille alusel teostatakse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklist 41 tulenevaid õigusi, mis kehtivad kõigi ühenduse institutsioonide ja asutuste suhtes, ( 55 ) lähtuda alati Euroopa Kohtu praktikast. ( 56 )

93.

Esimese Astme Kohus märkis vaidlustatud kohtumääruse punktis 72 õigusega, et 6. septembri 2001. aasta resolutsiooni ( 57 ) puhul, millega parlament kutsus Euroopa ombudsmani ettepanekul komisjoni üles esitama sellekohane ettepanek EÜ artiklil 308 põhineva määruse kohta ühtsete hea haldustava eeskirjade rakendamise eesmärgil, ei ole tegemist õigusaktiga. Kuna tegemist ei ole õiguslikult siduva aktiga, ei saa apellant sellest resolutsioonist ( 58 ) ega Euroopa ombudsmani koostatud eeskirjast, mis on üksnes ühenduse institutsioonidele eeskujuks haldustava eeskirjade vastuvõtmisel, tuletada enda jaoks õigusi.

94.

Teisalt tuleb apellandiga nõustuda selles osas, et Esimese Astme Kohus oleks võinud seitsmenda väite uurimisel tugineda veel täiendavatele õigusallikatele, mitte piirduda eespool mainitud hea haldustava eeskirja artikliga 20, kuna apellant tugines oma apellatsioonkaebuses sõnaselgelt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 41. ( 59 ) See puudus põhjenduses ei õigusta iseenesest siiski vaidlustatud kohtumääruse tühistamist, kuna põhjendid, millele Esimese Astme Kohus, kes otsustas seitsmenda väite osalise vastuvõetamatuse või osalise põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, oma otsuses tugineb, on õiguslikult paikapidavad.

95.

Esimese Astme Kohus vastas apellandi etteheitele, mille kohaselt jättis parlament talle juhatuse 1. veebruari 2006. aasta otsusest teatamata, vaidlustatud kohtumääruse punktis 72 esiteks, et nimetatud otsuse näol ei olnud tegemist apellandi huve kahjustava lõpliku otsusega. Kõigepealt tuleb märkida, et parlamendi juhatuse . aasta otsuse adressaat ei olnud mitte apellant, vaid parlamendi peasekretär. Õiguslikust aspektist kujutab see otsus endast peasekretärile juhatuse poolt vastavalt kulude hüvitamise ja toetuste maksmise eeskirja artikli 27 lõikele 4 antud volitust nõuda alusetult makstud summade tagasimaksmist tasaarvestuse teel. See volitus omab tähtsust ainult juhatuse ja peasekretäri vaheliste suhete seisukohast ega mõjuta kolmandaid isikuid. Alles selle volituse kasutamine peasekretäri poolt . aasta otsuse vastuvõtmisega võib tähendada sekkumist apellandi õigustesse ja olla seega iseseisva kaebuse aluseks. Sellest järeldub, nagu Esimese Astme Kohus õigesti sedastas, et apellandile oleks tulnud teatada teda otseselt puudutavast . aasta otsusest, mitte siiski . aasta otsusest.

96.

Teiseks viitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtumääruse punktis 33 sellele, et 1. veebruari 2006. aasta otsuse puhul ei ole tegemist apellandi vastu esitatud tõendiga, millest oleks tulnud talle teatada. ( 60 ) Seega sedastas Esimese Astme Kohus õigesti, et apellandi kaitseõigusi ei ole rikutud.

97.

Sellest järelduvalt märkis Esimese Astme Kohus, et parlament ei olnud kohustatud apellandile mainitud otsusest teatama. Seega ei rikutud asjassepuutuva isiku teabe saamise õigust, mis on osa õigusest olla haldusmenetluse raames ära kuulatud.

98.

Seega lükkas Esimese Astme Kohus seitsmenda väite õigustatult osalise vastuvõetamatuse või osalise põhjendamatuse tõttu tagasi. Kuna kõnealune otsus ei ole vastuolus hea halduse põhimõttega, tuleb ka see väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

99.

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes on apellatsioonkaebus põhjendamatu. Seega tuleb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta.

100.

Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna Euroopa Parlament on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja apellant on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

101.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku: