—

J. van der Weerd, Maatschap Van der Bijl, J. W. Schoonhoven, Maatschap H. en J. van ’t Oever, Maatschap F. van ’t Oever en W. Fien, B. van ’t Oever, Maatschap A. en J. Fien, Maatschap K. Koers en J. Stellingwerf, H. Koers, Maatschap K. en G. Polinder ja G. van Wijhe, esindajad: advokaadid A. van Beek ja G. de Jager,

—

Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja C. ten Dam,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: G. de Bergues ja R. Loosli-Surrans,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: F. Erlbacher, M. van Heezik ja T. van Rijn,

1

Eelotsusetaotlused puudutavad esiteks ühenduse õiguse tõlgendamist seoses siseriikliku kohtu pädevusega hinnata omal algatusel haldusakti vastavust nõukogu 18. novembri 1985. aasta direktiivile 85/511/EMÜ, millega kehtestatakse ühenduse meetmed suu- ja sõrataudi tõrjeks (EÜT L 315, lk 11; ELT eriväljaanne 03/06, lk 265), muudetud nõukogu 26. juuni 1990. aasta direktiiviga 90/423/EMÜ (EÜT L 224, lk 13; ELT eriväljaanne 03/10, lk 122; edaspidi „direktiiv 85/511/EMÜ”), ja teiseks selle direktiivi tõlgendamist.

2

Eelotsusetaotlused esitati kohtuasjades, milles üheks pooleks olid J. van der Weerd, Maatschap Van der Bijl, J. W. Schoonhoven, H. de Rooy sr., H. de Rooy jr., Maatschap H. en J. van ’t Oever, Maatschap F. van ’t Oever en W. Fien, B. van ’t Oever, Maatschap A. en J. Fien, Maatschap K. Koers en J. Stellingwerf, H. Koers, Maatschap K. en G. Polinder, G. van Wijhe ja B. J. Middendorp ning teiseks pooleks oli Minister van Landbouw, Natuur en Voedselkwaliteit ning mis puudutasid nimetatud isikutele kuuluvate loomade tapmist.

3

Direktiiv 85/511 näeb ette ühenduse meetmed suu- ja sõrataudi tõrjeks. Selle direktiivi artikli 4 kohaselt peavad liikmesriigid muu hulgas tagama, et kui põllumajandusettevõttes on üks või mitu suu- ja sõrataudi kahtlusega või sellesse nakatunud looma, tehakse viivitamata ametlikud uuringud haiguse esinemise kinnitamiseks või välistamiseks, eelkõige peab riiklik veterinaararst võtma või laskma võtta laboratoorseteks uuringuteks vajalikud proovid.

4

Sama direktiivi artikli 5 kohaselt kohe, kui on leidnud kinnitust, et põllumajandusettevõttes on üks või mitu nakatunud looma, peavad liikmesriigid tagama, et pädev asutus kohaldab viivitamata selles artiklis sätestatud meetmeid, sealhulgas meedet, mille kohaselt kõik põllumajandusettevõtte vastuvõtliku liigi loomad tapetakse kohapeal ametliku järelevalve all viisil, millega välditakse igasugune suu- ja sõrataudi levimise oht.

5

Kõnealuse direktiivi artikli 11 lõikest 1 ja artikli 13 lõikest 1 nähtub, et liikmesriigid peavad tagama, et suu- ja sõrataudi avastamiseks tehtavad laboriuuringud viiakse läbi ning suu- ja sõrataudi viirust käsitletakse uuringute, diagnostika ja/või vaktsiinide valmistamise eesmärgil kõnealuse direktiivi lisades loetletud heakskiidetud ettevõtetes ja laborites.

6

Direktiivi 85/511 B lisas, mis kannab pealkirja „Riiklikud laborid, kellel on lubatud käsitleda elusat suu- ja sõrataudiviirust”, oli põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal Madalmaade osas märgitud „Centraal Diergeneeskundig Instituut, Lelystad”.

7

Üldise halduskohtumenetluse seadustiku artikkel 8:69 (Algemene Wet Bestuursrecht) sätestab:

„1.   Asja läbivaatav kohus teeb otsuse hagiavalduse, asjas esitatud tõendite, kohtueelse uurimise ja kohtuistungil esitatu alusel.

2.   Kohus täiendab omal algatusel õiguslikke väiteid.

3.   Kohus võib omal algatusel faktilisi asjaolusid täiendada.”

8

Seda sätet kohaldatakse College van Beroep voor het bedrijfslevenis algatatud menetlusele majandusvaldkonna halduskaebusi käsitleva seaduse (Wet bestuurechtspraak bedrijfsorganisatie) artikli 19 lõike 1 alusel.

9

2001. aasta veebruaris puhkes Madalmaades suu- ja sõrataud. Põhikohtuasja hagejatel olid kõnealusel ajal loomakasvatusettevõtted, kus peeti sõralisi. Nende põllumajandusettevõtted asusid vähem kui kahe kilomeetri kaugusel põllumajandusettevõtetest, mille kohta oli Rijksdienst voor de keuring van Vee en Vlees’i (riiklik karja- ja lihainspektsioon; edaspidi „RVV”) direktor teatanud, et need on suu- ja sõrataudi nakatunud. Viimati nimetatu tugines siinjuures ID-Lelystad BV labori (edaspidi „ID-Lelystad”) läbiviidud uuringute tulemustele, mis olid saadetud faksiga ja mille kohaselt olid nakatunud põllumajandusettevõtetes võetud proovid positiivsed.

10

Pärast suu- ja sõrataudi tuvastamist tegi RVV direktor põhikohtuasja hagejaid puudutavad otsused, mille järgi loeti kõik nende põllumajandusettevõtetes peetavad sõralised suu- ja sõrataudi suhtes kontaktseks põhjusel, et kuna ettevõtete lähistel tuvastati suu- ja sõrataudi juhtum, siis ei saa välistada, et nendes ettevõtetes olevad loomad võisid selle haigusega kokku puutuda.

11

Samade otsustega teatas RVV direktor põhikohtuasja hagejatele kõnealuse viiruse tõrjeks ja selle leviku tõkestamiseks võetavatest meetmetest, sealhulgas vaktsineerimisest ja seejärel kõikide nende põllumajandusettevõtetes peetavate sõraliste tapmisest. Selle tulemusena loomad vaktsineeriti ja seejärel tapeti.

12

Põhikohtuasja hagejad esitasid eelnimetatud otsuste peale RVV direktorile kaebused, kuid viimane jättis need põhjendamatuse tõttu rahuldamata, misjärel esitasid põhikohtuasja hagejad eelotsusetaotluse esitanud kohtule direktori tehtud ebasoodsate otsuste peale hagi.

13

Põhikohtuasja hagejad esitasid suu- ja sõrataudi kahtlusest teatamise ja seega RVV direktori otsuste seaduslikkuse vaidlustamiseks väited, mille kohaselt olid ametiasutused muu hulgas eiranud nakkuskahtlusega looma määratlust, suu- ja sõrataudi esinemise kliinilisi tunnuseid ning vereproovide võtmisel rakendatavat korda.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lükkas kõik need väited tagasi. Kohus märkis samas, et tema menetluses olevates analoogsetes kohtuasjades, mis olid aluseks Euroopa Kohtu 15. juuni 2006. aasta otsusele kohtuasjas C-28/45: Dokter jt (EKL 2006, lk I-5431), esitati kõnealuste otsustega sarnaste otsuste seaduslikkuse vaidlustamiseks väiteid, mida põhikohtuasja hagejad ei ole tõstatanud.

15

Eelmainitud väidetega toodi esile, et RVV direktoril ei olnud õigust võtta meetmeid suu- ja sõrataudi tõrjeks ID-Lelystadi teostatud uuringute tulemuse alusel, sest viimane ei ole direktiivi 85/511 kohaselt volitatud neid läbi viima. Peale selle ei oleks RVV direktor saanud rajada meetmeid suu- ja sõrataudi tõrjeks üksnes ID-Lelystadi saadetud faksis sisalduvale, kus olid kirjas laboratoorsete uuringute tulemused. Tegelikult oleks tulnud toimik laborist välja nõuda, seda uurida ja kontrollida, kas see labor teostas uuringud nõuetekohaselt.

16

College van Beroep voor het bedrijfsleven leiab, et need väited võivad avaldada mõju ka käesolevate põhikohtuasjade lahendamisele. Kuna aga kohtule neid väiteid ei esitatud, ei saa neid siseriiklikest menetlusnormidest lähtuvalt arvesse võtta. Üldise halduskohtumenetluse seadustiku artiklist 8:69 tulenevalt teeb kohus otsuse vaid talle esitatud asjaoludest lähtuvalt. Ehkki viidatud artikli lõikes 2 on sätestatud, et kohus täiendab õiguslikke väiteid omal algatusel, tuleb kõnealust sätet tõlgendada siiski nii, et kohus annab hageja poolt vaidlustatud haldusakti kohta esitatud vastuväidetele õigusliku vormi. Tuleb teha vahet kõnesoleval kohustusel täiendada õiguslikke väiteid kohtu omal algatusel ning hinnangu andmisel, mille kohus viib läbi enda initsiatiivil. Viimati mainitu tuleb kõne alla vaid olukorras, kus on vaja rakendada õiguskorda puudutavaid norme ehk teisisõnu haldusorganite ja kohtu enda pädevust puudutavaid ning vastuvõetavust käsitlevaid norme.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab siiski teada, kas ta on ühenduse õigusest lähtuvalt kohustatud võtma arvesse ühenduse õigusel põhinevaid argumente, mida põhikohtuasja hagejad ei ole esitanud. Siinkohal kerkib küsimus, kas siseriiklik menetlusnorm, mille kohaselt ei saa kohus hinnata väiteid, mis väljuvad vaidluse piiridest, muudab ühenduse õiguskorraga antud õiguste kasutamise praktiliselt võimatuks.

18

Neil asjaoludel otsustas College van Beroep voor het bedrijfsleven neljas põhikohtuasjas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

19

Euroopa Kohtu presidendi 7. juuli 2005. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-222/05-C-225/05 kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ja kohtuotsuse tegemiseks.

20

Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ühenduse õiguse kohaselt on siseriiklikul kohtul sellises menetluses nagu põhikohtuasjas kohustus omal algatusel kontrollida haldusakti seaduslikkust direktiivi 85/511 artiklite 11 ja 13 rikkumisel põhinevate väidete alusel.

21

J. van der Weerd, Maatschap Van der Bijl, J. W. Schoonhoven, Maatschap H. en J. van ’t Oever, Maatschap F. van ’t Oever en W. Fien, B. van ’t Oever, Maatschap A. en J. Fien, Maatschap K. Koers en J. Stellingwerf, H. Koers, Maatschap K. en G. Polinder ja G. van Wijhe (edaspidi „J. van der Weerd jt”) vaidlevad vastu sellele, kuidas on kirjeldatud menetluse kulgu eelotsusetaotluse esitanud kohtus. Nad väidavad, et nad tuginesid selles kohtus direktiivile 85/551 ja seega ei pea Euroopa Kohus esimest küsimust analüüsima.

22

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mis siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased (vt 15. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-300/01: Salzmann, EKL 2003, lk I-4899, punktid 29 ja 31). Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab Euroopa Kohus lükata tagasi vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige 13. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C-379/98: PreussenElektra, EKL 2001, lk I-2099, punkt 39, ja 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-94/04 ja C-202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I-11421, punkt 25).

23

Eeldatavat asjakohasust ei kummuta pelgalt see, et üks põhikohtuasja pooltest vaidlustab teatavad asjaolud, mille hindamine ei ole Euroopa Kohtu ülesanne ning millest sõltub põhikohtuasja vaidluse eseme määratlemine (eespool viidatud kohtuotsus Cipolla jt, punkt 26).

24

Käesoleval juhul väidavad J. van der Weerd jt, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on ekslikult asunud seisukohale, et direktiivi 85/511 asjakohaste sätete rikkumisel põhinevaid väiteid ei ole sellele kohtule esitatud. Niisiis on just tegemist sellise asjaoluga, mille paikapidavust Euroopa Kohus ei kontrolli.

25

Järelikult ei saa J. van der Weerd jt argumentatsiooni toetada.

26

Sama kehtib ka komisjoni poolt kohtuistungil esitatud argumentide suhtes, milles viimane seadis kahtluse alla, kas eelotsusetaotluse esitanud kohtul oli vajalik esimest küsimust esitada, võttes arvesse Euroopa Kohtu järeldusi eespool viidatud kohtuotsuses Dokter jt. See otsus ei muuda käesolevates kohtuasjades Euroopa Kohtu antavat vastust ilmselgelt asjakohatuks, kui võtta arvesse otsust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema.

27

Järelikult peab Euroopa Kohus esimesele küsimusele vastama.

28

Kohtupraktikast ilmneb, et ühenduse õiguse puudumisel tuleb iga liikmesriigi sisemise õiguskorraga kindlaks määrata pädevad kohtud ja vastavate hagide menetlemise kord, tagades õigussubjektidele ühenduse õigusega antud õiguste kaitse ning selle, et esiteks ei oleks selline kord ebasoodsam kui analoogiliste siseriiklikul õigusel põhinevate hagide puhul (võrdväärsuse põhimõte) ning teiseks, et see ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks (tõhususe põhimõte) (14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93, EKL 1995, lk I-4705, punkt 17, ja 9. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-129/00: komisjon vs. Itaalia, EKL 2003, lk I-14637, punkt 25).

29

Võrdväärsuse põhimõtte osas nähtub eelotsusetaotlusest, et College van Beroep voor het bedrijfsleven on pädev omal algatusel tõstatama uusi väiteid õiguskorda puudutavate normide rikkumise kohta; selliste normide all mõistetakse Madalmaades haldusorganite ja kohtu enda pädevust puudutavaid norme ning vastuvõetavust käsitlevaid norme. Need normid on siseriikliku menetluse aluseks, kuivõrd neis sätestatakse menetluse algatamise eeltingimused ning ametiasutused, kes on selle raames pädevad otsustama õigussubjektide õiguste ja kohustuste ulatuse üle.

30

Direktiivi 85/511 asjassepuutuvad sätted ei ole ühenduse õiguskorras samasuguse staatusega. Neis ei ole kindlaks määratud tingimusi, mille korral võib algatada suu- ja sõrataudi tõrjet käsitleva menetluse, ega ametiasutusi, kes on selle raames pädevad otsustama õigussubjektide õiguste ja kohustuste ulatuse üle.

31

Seega ei saa pidada neid sätteid eespool mainitud õiguskorda puudutavate siseriiklike normidega võrdväärseks. Järelikult võrdväärsuse põhimõtte kohaldamine käesolevates kohtuasjades ei tähenda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peaks omal algatusel kontrollima asjassepuutuvate haldusaktide seaduslikkust direktiivist 85/511 tulenevate asjaolude alusel.

32

Peale selle, kuigi need sätted kuuluvad rahvatervise poliitika valdkonda, on neile põhikohtuasjades tuginetud peamiselt nende õigussubjektide erahuvide arvesse võtmiseks, kelle suhtes on suu- ja sõrataudi tõrjemeetmeid võetud.

33

Tõhususe põhimõtte osas tuleneb Euroopa Kohtu praktikast, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab ühenduse õiguskorraga üksikisikule antud õiguste kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, võttes arvesse selle sätte asukohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära erinevates liikmesriigi ametiasutustes. Seda silmas pidades tuleb vajadusel arvesse võtta siseriikliku õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja nõuetekohane menetluse kulgemine (vt selle kohta 14. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C-312/93: Peterbroeck, EKL 1995, lk I-4599, punkt 14, ja eespool viidatud kohtuotsus Van Schijndel ja van Veen, punkt 19).

34

Eespool viidatud kohtuotsuse Van Schijndel ja van Veen aluseks olnud kohtuasjades analüüsis Euroopa Kohus, kas tõhususe põhimõttega on kooskõlas siseriikliku õiguse põhimõte, mille kohaselt kohtu pädevus tõstatada omal algatusel siseriiklikus menetluses uusi väiteid, on piiratud kohustusega lähtuda vaidluse esemest ning tugineda oma otsuses kohtule esitatud asjaoludele.

35

Euroopa Kohus märkis, et sellist siseriikliku kohtu pädevuse piirangut õigustab põhimõte, et kohtumenetluses kuulub initsiatiiv pooltele ning järelikult saab kohus omal algatusel tõstatada uusi väiteid ainult erandjuhtudel, kui avalik huvi seda nõuab. See põhimõte tagab kaitseõigused ja nõuetekohase menetluse kulgemise, hoides iseäranis ära menetluse pikaajalise kestuse, mis kaasneb uute väidete hindamisega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Van Schijndel ja van Veen, punkt 21).

36

Eelneva arutluskäigu põhjal leidis Euroopa Kohus, et tõhususe põhimõttega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis takistab siseriiklikel kohtutel tõstatada omal algatusel uut väidet ühenduse õigusnormide rikkumise kohta, kui sellise väite analüüsimisel peaksid kohtud olema kohustatud loobuma neile omasest passiivsest rollist, väljudes vaidluse piiridest, mille pooled olid määratlenud, ning tuginedes muudele faktidele ja asjaoludele kui nendele, millele pool, kes on selliste sätete kohaldamisest huvitatud, on oma nõude rajanud (vt eespool viidatud kohtuotsus Van Schijndel ja van Veen, punkt 22).

37

College van Beroep voor het bedrijfsleven väidab käesoleva juhul, et menetlus tema läbivaatamisel olevates asjades ei erine selles osas eespool viidatud kohtuotsuses Van Schijndel ja van Veen käsitletud menetlusest. Iseäranis selliste uute väidete omal algatusel tõstatamine kohtu poolt, millele põhikohtuasja hagejad ei ole tuginenud, väljuks talle esitatud kohtuasja piiridest. Need kaks menetlust erinevad üksteisest vaid selle poolest, et College van Beroep voor het bedrijfsleven ei lahenda kohtuasja viimase astme kohtuna, nagu eelnimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas, vaid esimese ja viimase astme kohtuna.

38

Üksnes see asjaolu ei loo põhikohtuasja poolte jaoks erilist olukorda, mis võiks eespool mainitud põhimõtted kahtluse alla seada. Niisiis ei saa see viia teistsuguse järelduseni võrreldes sellega, mille Euroopa Kohus tegi eespool viidatud kohtuotsuses Van Schijndel ja van Veen. See tõik ei mõjuta asjaolu, et eelmises lõigus kirjeldatud kontekstis võib eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt omal algatusel uute väidete, millele põhikohtuasja pooled ei ole tuginenud, arvesse võtmine – nagu eelnimetatud otsuse aluseks olnud kohtuasjas – kahjustada kaitseõigust ja nõuetekohast menetluse kulgemist ja iseäranis põhjustada menetluse pikaajalise kestuse, mis kaasneb uute väidete hindamisega.

39

Sellist järeldust ei mõjuta kohtupraktika, mis tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Peterbroeck, 1. juuni 1999. aasta otsusest kohtuasjas C-126/97: Eco Swiss (EKL 1999, lk I-3055), 27. juuni 2000. aasta otsusest liidetud kohtuasjades C-240/98-C-244/98: Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (EKL 2000, lk I-4941), 21. novembri 2002. aasta otsusest kohtuasjas C-473/00: Cofidis (EKL 2002, lk I-10875) ja 26. oktoobri 2006. aasta otsusest kohtuasjas C-168/05: Mostaza Claro (EKL 2006, lk I-10421).

40

Eespool viidatud kohtupraktika ei ole käesoleval juhul asjakohane. Ühelt poolt eristuvad need kohtuasjad asjaolude poolest, mis on aset leidnud juhtumil, kus põhikohtuasja hageja ei ole saanud tõhusalt toetuda siseriikliku sätte vastuolule ühenduse õigusega (vt eespool viidatud kohtuotsus Peterbroeck, punkt 16 jj). Teiseks on need kohtu järeldused põhjendatud vajadusega tagada tarbijale tõhus kaitse, mis on ette nähtud nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiviga 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) (vt eespool viidatud kohtuotsused Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores, punkt 26; Cofidis, punkt 33, ning Mostaza Claro, punkt 29). Samuti ei saa sellele kohtupraktikale mõjuvalt viidata tõhususe põhimõtte rikkumise menetlemisel, kuna selles hinnatakse siseriiklikul õigusel ja ühenduse õigusel tuginevate väidete võrdväärset kohtlemist (vt eespool viidatud kohtuotsus Eco Swiss, punkt 37).

41

Eeltoodust järeldub, et tõhususe põhimõttest ei tulene liikmesriigi kohtutele kohustust põhikohtuasjaga sarnastes kohtuasjades tõstatada omal algatusel ühenduse sättel põhinevat uut väidet, sõltumata selle sätte tähtsusest ühenduse õiguskorras, juhul kui pooltel on olnud tegelikult võimalus tõstatada siseriiklikus kohtus ühenduse õigusele tuginev väide. Kuna põhikohtuasja hagejatel oli tegelikult võimalus tõstatada direktiivil 85/511 põhinevaid väiteid, ei tulene tõhususe põhimõttest eelotsusetaotluse esitanud kohtule kohustust kontrollida omal algatusel selle direktiivi artiklitel 11 ja 13 põhinevat väidet.

42

Eelnevat arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ühenduse õiguse kohaselt ei ole siseriiklikul kohtul kohustust sellises menetluses nagu põhikohtuasjas tõstatada omal algatusel ühenduse õigusnormide rikkumisel põhinevat väidet, kuna seda ei nõua võrdväärsuse ega tõhususe põhimõte.

43

Esimesele küsimusele antud vastust arvesse võttes ei ole teistele küsimustele vaja vastata, mis esitati vaid juhuks, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus oleks kohustatud võtma omal algatusel arvesse väiteid, mida põhikohtuasja hagejad ei ole esitanud.

44

Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Ühenduse õiguse kohaselt ei ole siseriiklikul kohtul kohustust sellises menetluses nagu põhikohtuasjas tõstatada omal algatusel ühenduse õigusnormide rikkumisel põhinevat väidet, kuna seda ei nõua võrdväärsuse ega tõhususe põhimõte.