1.

Madridi Juzgado de lo Social Nr 33 soovib oma 14. novembri 2005. aasta eelotsusetaotluses ( 2 ) esitatud kahe küsimusega sisuliselt teada, kas vanuselise diskrimineerimise keeluga, mis on sätestatud eelkõige nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ( 3 ), artikli 2 lõikes 1, on vastuolus siseriikliku õiguse norm, mis lubab lisada kollektiivlepingutesse kohustusliku pensionilejäämise punkti. Jaatava vastuse korral soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas asjassepuutuvad siseriiklikud õigusnormid tuleb jätta kohaldamata.

2.

Nimetatud küsimused on üles kerkinud eraõiguslike menetlusosaliste vahelises vaidluses, täpsemalt Félix Palacios de la Villa hagis Cortefiel Servicios SA, José Maria Sanz Corrali ja Martin Tebar Lessi vastu, milles F. Palacios väidab, et tema töölt vabastamine põhjusel, et ta oli jõudnud kollektiivlepingus sätestatud kohustuslikku pensioniikka, on õigusvastane.

3.

Direktiivi 2000/78 tõlgendamisega seotud küsimusi esitati Euroopa Kohtule ka kohtuasjades Mangold ( 4 ) ja Navas ( 5 ). Mis puudutab konkreetsemalt vanuselist diskrimineerimist, siis on see kolmas kord (pärast kohtuasju Mangold ( 6 ) ja Lindorfer ( 7 )), kui Euroopa Kohtul palutakse teha otsus vanuselist diskrimineerimist puudutavas nõudes, kuigi faktilise ja õigusliku raamistiku osas erineb käesolev kohtuasi eelnimetatutest oluliselt.

4.

Direktiiv 2000/78 võeti vastu EÜ artikli 13 alusel Nice’i lepingule eelnenud redaktsioonis, mis sätestab:

„Ilma et see piiraks käesoleva lepingu teiste sätete kohaldamist ja talle ühenduse poolt antud volituste piires võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.”

5.

Direktiivi 2000/78 põhjendused 1 ja 14 on sõnastatud järgmiselt:

[…]

[…]”

6.

Direktiivi 2000/78 artikkel 1 sätestab, et direktiivi eesmärk on:

„[…] kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine”.

7.

Artikli 2 lõige 1 defineerib diskrimineerimise mõiste järgmiselt:

„1.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

[…]”

8.

Direktiivi 2000/78 artikkel 3 pealkirjaga „Reguleerimisala” sätestab lõigetes 1 ja 3:

„1.   Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

3.   Käesolevat direktiivi ei kohaldata mingite riigiabi- või samalaadsetest kavadest, kaasa arvatud riigi sotsiaalkindlustus- või sotsiaalkaitsekavadest tehtavate maksete suhtes.

[…]”

9.

Artikkel 6 sätestab vanuse alusel erineva kohtlemise õigustused:

„1.   Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

2.   Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et vanusepiiride kehtestamist kutsealaste sotsiaalkindlustuskavade pensioni- või invaliidsushüvitiste saamiseks, sealhulgas töötajatele või töötajate rühmadele või kategooriatele eri vanusepiiride kehtestamist nende kavade raames, ning vanusekategooriate kasutamist kindlustusstatistikas ei peeta vanuseliseks diskrimineerimiseks, kui sellest ei tulene soolist diskrimineerimist.”

10.

Direktiivi 2000/78 artikli 18 lõike 1 kohaselt pidi direktiiv olema üle võetud 2. detsembriks 2003. Kuivõrd Hispaania ei kasutanud artikli 18 teises lõikes sätestatud täiendava kolmeaastase lisaaja võimalust alates 2. detsembrist 2003, märgib see kuupäev ka direktiivi rakendamiseks määratud tähtaja lõppu Hispaanias.

11.

Eelotsusetaotlusest tulenevalt kasutati Hispaania õiguses kohustuslikku pensionilejäämist põlvkondadevahelise tööhõive soodustamise vahendina aastatel 1980 (alates seadusest 8/80 töötajate põhimääruse kohta) kuni 2001.

12.

Pärast seda, kui konstitutsioonikohus tunnistas põhiseadusvastaseks seaduse 8/80 sätted, mis võimaldava kollektiivlepingutes kehtestada kohustuslikku pensionilejäämist, asendati seadus 8/80 selles osas kuningliku dekreetseadusega 1/1995 töötajate põhimääruse kohta (edaspidi „töötajate põhimäärus”). Töötajate põhimäärus on praegu peamine töösuhteid reguleeriv siseriiklik õigusakt.

13.

Töötajate põhimääruse praeguses redaktsioonis (mida on muudetud seadusega 62/03, mis jõustus 1. jaanuaril 2004 ja millega võeti Hispaania õigusesse üle direktiiv 2000/78) sätestavad artiklid 4 ja 17 muu hulgas vanuselise diskrimineerimise keelu.

14.

Mis puudutab kohustuslikku pensionilejäämist, siis sätestas töötajate põhimääruse kümnes lisasäte kuni 2001. aasta juulini kehtinud redaktsioonis järgnevat:

„Vastavalt käesoleva sätte piirangutele ja tingimustele võib kasutada kohustuslikku pensionilejäämist tööhõivepoliitika elluviimise vahendina. Töövõimele ning töölepingute lõppemisele kohaldatava vanuse ülempiiri kehtestab valitsus, arvestades sotsiaalkindlustussüsteemi vahendite ja tööturu vajadustega, ilma et see piiraks vanaduspensioni saamiseks vajaliku kvalifikatsiooniperioodi täitmise võimalust. Pensioniea võib vabalt kokku leppida kollektiivläbirääkimiste raames, ilma et see piiraks pensioni osas kehtivaid sotsiaalkindlustusalaseid sätteid.”

15.

Seadusandja seisukoha muutumise tulemusena ei käsitletud kohustuslikku pensionilejäämist enam tööhõive edendamise vahendina, vaid sotsiaalkindlustussüsteemi koormava meetmena, mistõttu kümnes lisasäte tühistati 2001. aastal ja kaotati kohustuslik pensionilejäämine. See põhjustas mitmeid kohtuvaidlusi, milles vaidlustati töötajate kohustuslikku pensionilejäämist käsitlevate punktide õiguspärasus kollektiivlepingutes. Eelotsusetaotluse sõnastusest on selge, et Hispaania Ülemkohus asus seisukohale, et pärast nende õigusliku aluse tühistamist ei ole mitmetes kollektiivlepingutes sisalduvad punktid kohustusliku pensionilejäämise kohta enam õiguspärased.

16.

Sotsiaalpartnerite, tööandjate organisatsioonide ja ametiühinguorganisatsioonide algatusel taastati kohustuslik pensionilejäämine 1. juuli 2005. aasta seadusega 14/2005 üldist pensioniiga reguleerivate sätete kohta kollektiivlepingutes (edaspidi „seadus 14/2005”), mis jõustus 3. juulil 2005. Selle seaduse ainus artikkel taastas töötajate põhimääruse kümnenda lisasätte pisut muudetud sõnastuses (edaspidi „seaduse 14/2005 lõplik versioon”) ja see kõlab järgmiselt:

„Kollektiivlepingud võivad sisaldada punkte, mille alusel saab lõpetada töölepingu juhul, kui töötaja on jõudnud sotsiaalkindlusalastes õigusaktides sätestatud üldisesse pensioniikka ning kui on täidetud järgmised tingimused:

17.

Seadus 14/2005 loodi nõnda, et selle reguleerimisalas ei olnud mitte üksnes kollektiivlepingud, mis sõlmiti pärast selle jõustumist 3. juulil 2005, vaid – ainsa üleminekusätte kaudu – ka juba seaduse avaldamise ajal kehtinud lepingud.

18.

Ainus üleminekusäte, millega seonduvad käesolevas eelotsusetaotluses esitatud küsimused, sätestab:

„Enne käesoleva seaduse jõustumist sõlmitud kollektiivlepingute punktid, milles nähakse ette töölepingu lõppemine töötaja jõudmisega üldisesse pensioniikka, kehtivad tingimusel, et on tagatud, et asjaomane töötaja on täitnud minimaalse sissemaksete perioodi ning et on täidetud sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud muud tingimused, mille alusel on isikul õigus saada sissemaksetest sõltuvat vanaduspensioni.”

19.

Nagu tõi välja eelotsusetaotluse esitanud kohus, erineb ainsa üleminekusätte regulatsioon seaduse 14/2005 ainsas artiklis sisalduvatest kohustusliku pensionilejäämise reeglitest, mis puudutavad pärast selle seaduse jõustumist sõlmitud lepinguid, selle poolest, et ainsa üleminekusätte sõnastuse järgi puudub sõnaselge nõue siduda kohustuslik pensionilejäämine tööhõivepoliitikast tulenevate eesmärkidega, mis peavad olema sätestatud asjassepuutuvates kollektiivlepingutes.

20.

Eelotsusetaotluse kohaselt töötas 3. veebruaril 1940. aastal sündinud F. Palacios alates 17. augustist 1981 ettevõttes Cortefiel Servicios SA haldusdirektorina.

21.

Ettevõte informeeris F. Palaciost 18. juulil 2005 kirja teel tema töösuhte lõppemisest põhjusel, et ta on täitnud kõik kollektiivlepingu artiklis 19 ja ainsas üleminekusättes sätestatud tingimused.

22.

Poolte suhteid reguleerib Madridi autonoomse piirkonna tekstiilikaubanduse valdkonna kollektiivleping (edaspidi „kollektiivleping”), mis sõlmiti 10. märtsil 2005 ja avaldati 26. mail 2005. Kollektiivlepingu artikkel 3 sätestab, et see leping on jõus 31. detsembrini 2005.

23.

Kollektiivlepingu artikli 19 kolmas lõik sätestab: „Tööhõive soodustamise eesmärgil lepitakse kokku, et pensioniiga saabub 65-aastaselt, välja arvatud juhul, kui asjaomane töötaja ei ole täitnud vanaduspensioni saamiseks vajalikku kvalifikatsiooniperioodi; sel juhul võib ta töötada kuni kvalifikatsiooniperioodi täitumiseni.”

24.

Kui F. Palacios oleks pensionile jäänud 18. juulil 2005, kui lõpetati tema töösuhe selles ettevõttes, oleks tal olnud kõigus saada sotsiaalkindlustussüsteemist makstavat vanaduspensioni 100 protsenti tema sissemakse baasmäärast suurusega 2347,78 eurot, ilma et see piiraks siseriiklike õigusnormidega kehtestatud ülempiiride kohaldamist.

25.

Põhikohtuasjas esitatud hagis leiab F. Palacios, et tema töösuhte lõpetamine on põhiõiguste rikkumise tõttu tühine. Lisaks väidetele ahistamise kohta, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus on pidanud põhjendamatuks, leiab F. Palacios, et teda diskrimineeriti põhjusel, et ta oli saanud 65-aastaseks ning vaidlustab töösuhte lõpetamise kirja.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et töösuhte lõpetamise kirjas rakendati seadust 14/2005 ja Euroopa Kohtule esitatud küsimuste sisuks on küsimus, kas ainus üleminekusäte on ühenduse õigusega kooskõlas.

27.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib oma õiguslikus analüüsis, et ainsa üleminekusätte alusel saab töötaja töölt vabastada juhul, kui on täidetud kaks tingimust: ta peab olema jõudnud pensioniikka ja ta peab täitma muud riikliku pensioni saamiseks vajalikud tingimused. Ta leiab, et kui ainus üleminekusäte ei ole ühenduse õigusega kooskõlas, ei tohi seda ülimuslikkuse põhimõttest lähtudes rakendada.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et vastupidiselt ainsale üleminekusättele seab seaduse 14/2005 lõplik versioon kohustusliku pensionilejäämise sõltuvusse tööhõivepoliitikast tulenevate eesmärkide taotlemisest. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et seaduse 14/2005 lõplik versioon on kooskõlas direktiiviga 2000/78 vastavalt selle artikli 6 lõikes 1 sätestatud erandile, mis lubab vanuse alusel erinevat kohtlemist.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab ka, et seaduse 14/2005 alusel koheldakse 65 aasta vanusesse jõudnud töötajaid erinevalt sõltuvalt sellest, kas kollektiivleping, mis sätestab kohustusliku pensionilejäämise 65 aasta vanuses, oli selle seaduse kehtestamise ajal juba jõus või on see sõlmitud hiljem.

30.

Viimaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et EÜ artikkel 13 ja direktiivi 2000/78 artikli 2 lõige 1 on täpsed ja tingimusteta sätted, mida võib menetluses olevale asjale vahetult kohaldada.

31.

Selleks, et suurema õiguskindlusega määrata kindlaks kohaldatav tõlgendamiskriteerium, esitas Juzgado de lo Social Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:

32.

Enne analüüsi alustamist tundub kohane täpsustada teemasid, mis tõusetuvad esimesest eelotsuse küsimusest.

33.

Nagu ka komisjon oma kirjalikes märkustes välja tõi, tundub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib eelotsusetaotluses väidetava vanuselise diskrimineerimise kõrval ka võimalikku diskrimineerimist, mis tuleneb asjaolust, et siseriikliku õiguse kaks kohustuslikku pensionilejäämist reguleerivat sätet – täpsemalt ainus üleminekusäte ja seaduse 14/2005 lõplik versioon – on kohaldatavad sõltuvalt sellest, kas asjassepuutuv kollektiivleping sõlmiti enne või pärast seaduse 14/2005 jõustumist.

34.

Nagu selgub eelkõige esimese küsimuse sõnastusest, mis viitab selgelt vanuselisele diskrimineerimisele ja sellega seotud ühenduse õiguse sätetele, siis viimast – erinevat – diskrimineerimisviisi kollektiivlepingu sõlmimise kuupäeva alusel võib eelotsusetaotluse esitanud kohus tõesti pidada siseriikliku õigusega sätestatud võrdsuse põhimõttega seonduvaks probleemiks. Minu hinnangul ei ole see aga käesolevas asjas Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimuse sisu. Nagu on selgunud istungil esitatud seisukohtadest, jagavad seda positsiooni ka käesoleva menetluse osapooled.

35.

Teiseks tuleb vanuselise diskrimineerimisega seoses märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab oma esimeses küsimuses lisaks direktiivile 2000/78 ka EÜ artiklile 13 ning leiab, et sel sättel võib olla vahetu õigusmõju.

36.

Siiski tuleb rõhutada, et EÜ artikkel 13 on lihtsalt volitusnorm, mis võimaldab nõukogul astuda vajalikke samme muu hulgas vanuselise diskrimineerimise vastu võitlemiseks. Sellisena ei saa sel olla vahetut õigusmõju; samuti ei saa see välistada sellise siseriikliku õigusnormi nagu ainsa üleminekusätte kohaldamist. ( 8 )

37.

Seetõttu nõustun ma osapooltega, et esimest eelotsuse küsimust ei tuleks käsitleda otseselt EÜ artiklist 13 lähtudes. Teisalt ei tähenda see, nagu EÜ artikkel 13 oleks direktiivi 2000/78 ja vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtte tõlgendamisel tähtsusetu.

38.

Kolmandaks tuleb meeles pidada, et kõnealuses küsimuses taotleti eelotsust enne, kui Euroopa Kohus tegi otsuse kohtuasjas Mangold ( 9 ), milles Euroopa Kohus võttis ulatusliku mõjuga seisukoha, et vanuse alusel võrdse kohtlemise põhimõtet tuleb pidada üheks ühenduse õiguse üldpõhimõtteks. Sellest tulenevalt tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks uurida esimest küsimust ka seda üldpõhimõtet arvestades.

39.

Eeltoodud kaalutlustest tulenevalt tõusetuvad esimesest eelotsuse küsimusest minu hinnangul järgmised küsimused.

40.

Esmalt tuleb uurida, kas direktiiv 2000/78 on ratione materiae kohaldatav käesoleva kohtuasja aluseks olevatele asjaoludele. Jaatava vastuse korral tuleb uurida küsimust, kas selline siseriiklik õigusnorm nagu ainus üleminekusäte, mis lubab kohustuslikku pensionilejäämist, on direktiiviga 2000/78 kooskõlas ja eriti kas selline meede on selle direktiivi alusel õigustatud. Kolmandaks tuleb esimest eelotsuse küsimust hinnata lähtudes vanuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõttest, nagu Euroopa Kohus seda kohtuotsuses Mangold määratles. Selle otsuse tagajärjel vallandunud vastuolud, eriti mis puudutab sellise üldpõhimõtte olemasolu, vajavad mõningaid täiendavaid märkusi.

41.

Teise eelotsuse küsimuse esemeks on võimalikud järeldused, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema esimesele küsimusele antud vastusest.

42.

Käesolevas menetluses on kirjalikke märkusi esitanud Hispaania, Iirimaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsused ning komisjon ja põhikohtuasja pooled. Nimetatud pooled, välja arvatud F. Palacios, olid esindatud ka 21. novembril 2006. aastal toimunud istungil.

43.

Kõik menetlusosalised välja arvatud F. Palacios leidsid esimese eelotsuseküsimuse suhtes, et küsimusele tuleks vastata eitavalt, põhjendades seda pisut erinevate argumentidega. Hispaania, Iirimaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsused ning Cortefiel leiavad, et vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõte, mis on kehtestatud direktiivis 2000/78, ei kohaldu sellisele siseriiklikule õigusnormile nagu ainus üleminekusäte. Selles osas viitavad need osapooled eriti direktiivi põhjendusele 14, mis puudutab pensioniiga sätestavaid siseriiklike õigusnorme.

44.

Teise võimalusena leiavad need valitsused, et igal juhul on kohustuslikku pensionilejäämist lubav siseriiklik õigusnorm õigustatud direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 alusel. Komisjon leiab, et direktiiv 2000/78 on sellisele siseriiklikule õigusnormile nagu ainus üleminekusäte kohaldatav, kuid nõustub, et selline norm on õigustatud direktiivi artikli 6 lõike 1 alusel.

45.

Selleks et määrata, kas direktiiv 2000/78 ulatub ka sellise siseriikliku õigusnormini nagu ainus üleminekusäte, tuleb arvestada mitte üksnes selle direktiivi sõnastust, vaid ka eesmärki ja üldist ülesehitust. ( 10 )

46.

Direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on selle direktiivi eesmärk kehtestada üldine raamistik, et võidelda selles artiklis täpsustatud alustel, sealhulgas vanuse alusel diskrimineerimisega töö saamisel ja kutsealale pääsemisel.

47.

Direktiivi materiaalse kohaldamisala määrab täpsemalt artikkel 3. Artikli 3 lõike 1 punkti c kohaselt on direktiiv kohaldatav, kui kõne all on „töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu”.

48.

Kuigi komisjon leiab, et ainus üleminekusäte kehtestab töö saamise tingimuse direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c mõttes, leiab enamus ülejäänud menetlusosalistest, et siseriikliku õigusnormina, mis sätestab pensioniea, ei kuulu ainus üleminekusäte selle direktiivi kohaldamisalasse.

49.

Selles osas tuleb silmas pidada, et eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab ainsat üleminekusätet kui õigusnormi, mis sätestab pensioniga seonduvad tingimused, lubades lisada kollektiivlepingutesse kohustusliku pensionilejäämise punkte. Selline kohustuslik pensionilejäämine on seatud sõltuvusse minimaalse sissemaksete perioodi täitmisest ning sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud muude tingimuste täitmisest, mille alusel on isikul õigus saada sissemaksetest sõltuvat vanaduspensioni.

50.

Teisalt viitab F. Palacios selles kontekstis oma „töölt vabastamisele” kohustusliku pensionilejäämise tõttu, mille sätestab kollektiivleping ainsa üleminekusätte alusel. Hispaania valitsus aga vaidlustas istungil sellise mõistekasutuse, tuues esile, et tegelikult ei olnud F. Palaciost töölt vabastatud, vaid teda kohustati pensionile jääma lähtudes siseriiklikest õigusnormidest, mis sätestavad kohustusliku pensionilejäämise 65 aasta vanuses. Valitsuse hinnangul ei viita F. Palaciosele saadetud kiri „töölt vabastamisele”.

51.

Selles osas tuleb esmalt rõhutada, et direktiivi 2000/78 põhjenduse 14 kohaselt, millest tuleb lähtuda direktiivi tõlgendamisel ( 11 ), ei piira direktiiv pensioniiga sätestavaid siseriiklikke õigusnorme.

52.

Mulle tundub keeruline mitte pidada kõnealust siseriiklikku õigusnormi selles põhjenduses nimetatud sätteks.

53.

Ainus üleminekusäte iseenesest ei reguleeri küll sotsiaalkindlustussüsteemi, mis sisaldab vanaduspensionile jäämise õiguse tingimusi, vaid pigem viitab sellele skeemile kui kohustusliku pensioniea määramise tingimusele. Sellest hoolimata leian ma, et ainus üleminekusäte koos sellel põhineva kollektiivlepinguga sätestab kohustusliku pensioniea. See puudutab töö lõppemist ja pensioni algamist.

54.

Pidada seda „töölt vabastamiseks” on minu hinnangul väheusutav, kuigi Euroopa Kohus on sellist tõlgendust toetanud oma kohtupraktikas, mis käsitles seda mõistet seoses nõukogu 9. veebruari 1976. aasta direktiivi 76/207/EMÜ meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega artikli 5 lõikega 1. ( 12 )

55.

Minu viidatud kohtuasjade nimekirjas ( 13 ) eristas Euroopa Kohus kohustuslikule või tööandjapensioni süsteemile ligipääsu – ehk vanaduspensioni maksmise tingimusi – vanusepiiri määramisest seoses töösuhte lõpetamisega. Euroopa Kohus leidis, et viimane küsimus puudutab töökohast vabastamise tingimusi ning sellele tuleb vastata lähtudes direktiivist 76/207. ( 14 )

56.

See tõlgendus põhines aga eeldusel, et mõistele „töölt vabastamine”, nõnda nagu seda kasutab see direktiiv, tuleb anda laiem tähendus. ( 15 )

57.

Sellele vastupidiselt tuleb minu arvates direktiivi 2000/78 tõlgendada selle reguleerimisala osas kitsendavalt, eriti mis puudutab vanuselist diskrimineerimist.

58.

Selles osas nõustun ma kohtujurist Geelhoedi seisukohaga tema ettepanekus kohtuasjas Navas, kus ta tõi välja, et EÜ artikli 13 kui direktiivi 2000/78 õigusliku aluse ajalugu ja sõnastus eeldavad selle direktiivi üsna kitsast tõlgendamist ja et ühenduse seadusandja pidi olema teadlik just vanuselise diskrimineerimise keelu potentsiaalselt kaugeleulatuvatest majanduslikest ning rahalistest tagajärgedest. ( 16 )

59.

Ühenduse õiguses sisalduva diskrimineerimise keelu tõlgendamise ja rakendamise korral on üldiselt soovitav ettevaatlik lähenemine, sest üsna avatud ja mitte väga selgelt määratletava mittediskrimineerimise mõiste tõttu on oht, et sellised reeglid võivad üldiselt välistada või muuta küsitavaks siseriiklikus õiguses sätestatud nõuded ja tingimused. ( 17 )

60.

Nagu kohtujurist Geelhoed õigesti välja tõi, saab diskrimineerimise keeldu „käsitleda kui hooba, millega ilma asutamislepingu koostajate või ühenduse seadusandja kaasamiseta korrigeerida kaalutlusi, mida liikmesriigid on esitanud nendele veel jäänud pädevuse raames.” ( 18 )

61.

Mis puudutab eelkõige vanuselist diskrimineerimist, siis tuleb silmas pidada, et see keeld on spetsiifilise iseloomuga seetõttu, et vanus kui kriteerium on punkt skaalal ja seetõttu võib vanuseline diskrimineerimine olla astmeline. ( 19 ) Seetõttu on vanuselise diskrimineerimise tuvastamine palju keerulisem ülesanne kui näiteks soolise diskrimineerimise puhul, kus võrdlusalused on selgemini määratletavad. ( 20 )

62.

Veel enam, kui vanuselise diskrimineerimise keelu kohaldamine nõuab keerulist ja peent hindamist, on vanusega seotud eristused sotsiaal- ja tööhõivepoliitikas väga sagedased.

63.

Eelkõige on vanusega seotud eristused omased pensioniskeemidele. Tuleb silmas pidada, et lähtudes direktiivi 2000/78 artiklis 2 esitatud diskrimineerimise mõistest, toovad pensioniiga sätestavad siseriiklikud õigusnormid automaatselt kaasa otsese vanuselise diskrimineerimise. Seega juhul, kui sellised siseriiklikud õigusnormid kuuluksid direktiivi 2000/78 reguleerimisalasse, tuleks iga sellist siseriiklikku õigusnormi, mis sätestab pensioniea alam- või ülempiiri, hinnata lähtudes sellest direktiivist.

64.

Kuigi direktiivi artikkel 6 kehtestab vanuselise diskrimineerimise osas kindlad erandid ja piirangud, oleks minu hinnangul siiski väga probleemne, kui see Damoklese mõõk ripuks kõigi pensioniiga sätestavate siseriiklike õigusnormide kohal, eriti kuivõrd pensioniiga on tihedalt seotud sotsiaal- ja tööhõivepoliitikaga, kus peamine pädevus on liikmesriikidel.

65.

Ma leian, et ühenduse seadusandja oli neist probleemidest teadlik ja lisas direktiivi 2000/78 põhjenduse 14, kinnitamaks seda, et ta ei soovinud selle direktiivi reguleerimisala ulatumist pensioniiga sätestavate normideni. ( 21 )

66.

Mind ei veena ka komisjoni argument, et põhjendus 14 ei pruugi viidata direktiivi ulatusele, vaid direktiivi artiklis 6 sätestatud õigustavatele alustele. Võimalus direktiivi alusel õigustada siseriiklikke õigusnorme on oluliselt erinev sellest, kui direktiiv selliseid norme „ei piira”. Direktiivi artikli 6 lõige 2 viitab üksnes vanusepiiride kehtestamisele kutsealaste sotsiaalkindlustuskavade jaoks: erinevalt põhjendusest 14 ei viita see õigusnormidele, mis üldiselt sätestavad pensioniea.

67.

Eelnevast tulenevalt leian ma, et selline siseriiklik õigusnorm nagu ainus üleminekusäte, mis sätestab kohustusliku pensioniea, ei seondu direktiivi 2000/78 tähenduses „töö saamise ja töö tingimuste, kaasa arvatud töölt vabastamise ja töötasuga” ega kuulu seega selle direktiivi reguleerimisalasse. Seega ei välista direktiivis kehtestatud vanuselise diskrimineerimise keeld sellist siseriiklikku õigusnormi.

68.

Kui Euroopa Kohus peaks sellegipoolest leidma, et selline siseriiklik õigusnorm nagu ainus üleminekusäte kuulub direktiivi 2000/78 reguleerimisalasse, tuleb uurida, kas sellist normi saab õigustada selle direktiivi artikli 6 alusel, lähtudes sellest, et reegel, mis sätestab kohustusliku pensioniea, toob automaatselt kaasa otsese vanuselise diskrimineerimise selle direktiivi artikli 2 mõttes.

69.

Diskrimineerimise mõiste õigel kohaldamisel seisneks väidetav diskrimineerimine antud juhul ilmselgelt asjaolus, et isikud, kes jõuavad kohustusliku pensionieani, ei või võrreldes nooremate isikutega enam töötada. Siiski tuleb märkida, et tõenäoliselt on sagedasem, et inimesed tunnevad end vanuse põhjal ebasoodsamalt kohelduna pensioniea alampiiri puhul – mis on kehtestatud tõenäoliselt enamikus liikmesriikide pensionisüsteemides – kuivõrd pensionisüsteemi tajutakse üldiselt pigem sotsiaalse õiguse kui kohustusena.

70.

Igatahes sätestab direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 just vanuselist erinevat kohtlemist silmas pidades, et liikmesriigid võivad ette näha, et sellist erinevat kohtlemist „ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud”.

71.

Eelotsusetaotlusest ja Hispaania valitsuse märkustest selgub, et ainus üleminekusäte, mis lubas kohustusliku pensionilejäämise punktide lisamist kollektiivlepingutesse, võeti vastu sotsiaalpartnerite algatusel põlvkondadevahelise tööhõive soodustamise vahendina.

72.

Minu hinnangul ei ole kahtlust, et tõlgendades seda sätet koos kollektiivlepingu artikli 19 lõikega 3, teenib see avalikust huvist lähtuvat tööhõive- ja tööturupoliitika õiguspärast eesmärki, mis õigustab vanuselist erinevat kohtlemist kooskõlas direktiivi artikli 6 lõikega 1. Ma tunnistan, et selles kontekstis ei nõustu ma oletusega, mida näib olevat teinud eelotsusetaotluse esitanud kohus: ma ei leia, et kõnealune siseriiklik õigusnorm peaks sõnaselgelt viitama õiguspärasele poliitilisele eesmärgile direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 mõttes, selleks et olla selle sätte alusel õigustatud. Samuti, kuivõrd direktiivid on siduvad vaid saavutatava eesmärgi osas, peaks olema piisav ja otsustav, et selline õiguspärane eesmärk õigustab siseriiklikku õigust tegelikult.

73.

Vaadates järgnevalt direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 nõuet, et kõnealuse õiguspärase eesmärgi saavutamiseks kasutatavad vahendid peavad olema „asjakohased ja vajalikud”, tuleb rõhutada, nagu Euroopa Kohus tõi välja kohtuotsuses Mangold, et liikmesriikidel on sotsiaal- ja tööhõivepoliitika valdkonda puudutavate eesmärkide saavutamiseks sobivate vahendite valimisel laiaulatuslik kaalutlusõigus. ( 22 )

74.

Reeglina ei saa Euroopa Kohus selliste keeruliste küsimuste puhul asendada oma hinnangut siseriikliku seadusandja või muude konkreetse liikmesriigi sotsiaal- ja tööhõivepoliitika määratlemisega seotud poliitiliste või ühiskondlike jõudude omaga (nagu näiteks sotsiaalpartnerid käesolevas asjas). Sellel tasandil tuleks karistada vaid selgelt ebaproportsionaalse siseriikliku meetme korral.

75.

Kohtuotsuses Mangold tugines Euroopa Kohus siseriikliku kohtu esitatud teabele ja järeldas, et selles kohtuasjas käsitletav siseriiklik õigusnorm tähtajaliste töölepingute kohta läheb kaugemale sellest, mis on asjakohane ja vajalik eakamate töötute isikute kutsealase integreerimise eesmärgi saavutamiseks. Selles kontekstis viitas Euroopa Kohus muu hulgas asjaolule, et see lai töötajate kategooria, mis määratletakse eranditult vanuse alusel, võib jääda sinna kuuluvate töötajate tööalase karjääri olulises etapis ilma töökoha stabiilsusest. ( 23 )

76.

Käesolevas asjas ei ole vastupidi mingeid viiteid sellele, et kohustusliku pensionilejäämise kehtestamine või konkreetsel juhul pensioniea kehtestamine 65 aasta vanuses läheks kaugemale sellest, mis on asjakohane ja vajalik taotletavate eesmärkide saavutamiseks.

77.

Lähtudes demograafilistest väljakutsetest ja eelarvepiirangutest, millega seisab silmitsi enamik liikmesriike ja mis ajendas komisjoni hiljuti tegema üleskutset kiireks sekkumiseks, näib Euroopa otsustavaks küsimuseks tõepoolest olevat pigem tööhõive pikendamine ja pensioniea tõstmine. Ometi kujundavad liikmesriigid oma poliitika selles kontekstis.

78.

Neil põhjustel järeldan ma, et isegi kui direktiivi 2000/78 ulatust tõlgendataks nõnda, et see katab siseriiklikku õigusnormi nagu kõnealune, ei välista see direktiiv sellist sätet.

79.

Kohtuasjas Mangold, milles Euroopa Kohus pidi otsustama, kas 52-aastaseks saanud töötajate puhul tähtajaliste töölepingute sõlmimist sätestav Saksa õigusnorm on kooskõlas direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikega 1, on kõige olulisemaks osaks tõenäoliselt järeldus, mille järgi „tuleb vanuse alusel võrdse kohtlemise põhimõtet pidada üheks ühenduse õiguse üldpõhimõtteks”. ( 24 )

80.

Selle seisukoha võttis Euroopa Kohus järgides kohtujurist Tizzano ettepanekut, mille kohaselt peaks kõnealuse siseriikliku õigusnormi kooskõla hindamise mõõdupuuks kasutama pigem võrdsuse üldpõhimõtet kui direktiivi. ( 25 ) See lähenemine võimaldas ületada selle kohtuasja aluseks olnud kaks probleemi: esmalt kasutas Euroopa Kohus seda mõistet, et lükata tagasi väide, nagu ei oleks direktiivi 2000/78 ülevõtmiseks antud tähtaeg Saksamaa jaoks veel möödunud ( 26 ) ja teiseks vältis Euroopa Kohus sel moel küsimust, kas direktiivil on „horisontaalne vahetu õigusmõju”. ( 27 )

81.

Euroopa Kohus leidis, et direktiivis 2000/78 endas ei ole ette nähtud võrdse kohtlemise põhimõtet töö saamisel ja kutsealale pääsemisel; „nende diskrimineerimisvormide keeldu puudutav põhimõte” tugineb pigem, „nagu ilmneb kõnealuse direktiivi preambuli põhjendustest [1] ja 4, erinevatele rahvusvahelistele instrumentidele ja liikmesriikide ühistele põhiseaduslikele tavadele.” ( 28 )

82.

Selles kontekstis lähtub Euroopa Kohus ilmselt eeldusest, et konkreetne keeld vanuselisel alusel juba sisaldub või tuleneb võrdsuse üldpõhimõttest. ( 29 )

83.

Euroopa Kohtu lähenemist kohtuasjas Mangold on tugevalt kritiseerinud nii akadeemilised ringkonnad, meedia kui ka käesoleva menetluse osapooled ning kindlasti väärib see täiendavat kommenteerimist.

84.

Esmalt tuleb rõhutada, et õiguse üldpõhimõtete kontseptsioon on ühenduse õiguskorra arengus olnud kesksel kohal.

85.

Formuleerides ühenduse õiguse üldpõhimõtteid – tulenevalt EÜ artiklis 220 sätestatud kohustusest tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel peetaks kinni seadusest –, on Euroopa Kohus tegelikult lisanud liha luudele ühenduse õiguses, mis vastasel juhul oleks raamlepingule tugineva õiguskorrana jäänud vaid reeglite skeletiks ega oleks moodustanud õiget õiguslikku „korda”.

86.

See õigusallikas võimaldas Euroopa Kohtul – kes sageli ammutab inspiratsiooni liikmesriikide ühistest õigustraditsioonidest ja rahvusvahelistest lepingutest – garanteerida ja sisustada õiguse üldpõhimõtteid sellistes olulistes valdkondades nagu põhiõiguste kaitse ja haldusõigus. Siiski on pigem platonlikus õigustaevas kui seaduseraamatutes leiduvate õiguse üldpõhimõtete olemuses, et nii nende olemasolu kui sisu iseloomustab ebakindlus.

87.

Põhjenduste, millele Euroopa Kohus tugines kohtuasjas Mangold oma järeldustes vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõtte olemasolu kohta, põhjendatust ja kaalukust on siiski võimalik hinnata.

88.

Selles osas tuleb märkida, et tõepoolest sisaldavad mitmed Euroopa Kohtu viidatud rahvusvahelised instrumendid ja liikmesriikide ühised põhiseaduslikud tavad võrdse kohtlemise üldpõhimõtet, kuid – välja arvatud mõned erijuhud nagu Soome põhiseadus – mitte vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõtet kui sellist.

89.

Järeldada üksnes võrdse kohtlemise põhimõtte pinnalt vanuselise diskrimineerimise keelu või mis tahes muu direktiivi 2000/78 artiklis 1 viidatud diskrimineerimise keelu olemasolu, on lähemal vaatlemisel julge tees ja märkimisväärne samm. Seda seisukohta illustreerivad järgmised üldised märkused diskrimineerimise keelu mehhanismide kohta.

90.

Üldlevinud definitsiooni ning väljakujunenud kohtupraktika järgi näeb võrdse kohtlemise või diskrimineerimise keelu üldpõhimõte ette, et võrreldavaid olukordi ei tohi käsitleda erinevalt ning erinevaid olukordi ei tohi käsitleda ühtemoodi. ( 30 )

91.

Määratleda, kas kahte olukorda käsitletakse erinevalt või, nagu ka võib juhtuda, ühtemoodi, ei ole üleliia keeruline. Esimene oluline samm võrdsuse üldpõhimõtte rakendamisel on määratlemine, kas kõnealused olukorrad on võrreldavad või, teisiti öeldes, võrdlemisi sarnased – mistõttu on tarvis relevantsusele tuginevat analüüsi. Euroopa Kohtu otsuses seda hinnangut üldiselt ei selgitata ning see hõlmab tegelikult väärtusotsustust.

92.

Diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet eristab kindlat tüüpi diskrimineerimise keelust põhimõtteliselt see, et viimasel juhul on juba sõnaselgelt määratletud kriteerium, mille alusel erinev kohtlemine ei ole seaduslik. Seega on juba ette määratletud, et eristamise aluseks ei tohi olla rahvus, sugu, vanus või mis tahes muu alus, millele viidatakse asjassepuutuvas konkreetses keelus. Sellele vastupidi jätab üldine diskrimineerimise keeld lahtiseks küsimuse sellest, millised erineva kohtlemise alused on lubatavad. Aja jooksul on sellele küsimusele vastatud erinevalt ning praegu on see nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil toimuvate arengute teemaks.

93.

Võib öelda, et võrdsuse üldpõhimõte võib viidata sellele, et keelatud on diskrimineerimine mis tahes vastuvõetamatuks peetaval alusel.

94.

Seega on õige Euroopa Kohtu väide konkreetset tüüpi diskrimineerimise keeldude osas, et nende lähtekohaks on võrdsuse üldpõhimõte, mis kuulub ühenduse aluste hulka. ( 31 ) Aga tuletada võrdsuse üldpõhimõttest konkreetsel alusel põhineva diskrimineerimise keelu olemasolu, nagu Euroopa Kohus tegi kohtuasjas Mangold, on sootuks erinev ja kõike muud kui veenev.

95.

Minu hinnangul ei peegelda ei EÜ artikkel 13 ega direktiiv 2000/78 kõigi neis mainitud diskrimineerimisviiside juba olemasolevaid keelde. Pigem sooviti mõlemal juhul jätta sobivate tegutsemisviiside valik ühenduse seadusandja ja liikmesriikide pädevusse. Seda näib eeldavat ka Euroopa Kohus kohtuasjas Grant, milles ta järeldas, et kehtiv ühenduse õigus ei hõlma diskrimineerimist seksuaalse orientatsiooni alusel. ( 32 )

96.

Kui Mangoldi kohtuotsuse põhjendusi järgida nende loogilise tulemuseni, ei tuleks ühenduse õiguse üldpõhimõttena käsitleda mitte üksnes vanuselise diskrimineerimise keeldu, vaid ka kõiki teisi direktiivi 2000/78 artiklis 1 viidatud diskrimineerimisviiside konkreetseid keelde.

97.

Eelnevast tulenevalt ei leia ma, et kohtuotsuses Mangold tehtud järeldus vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte kohta oleks kuigi veenev.

98.

Ka juhul, kui see järeldus võtta hinnangu aluseks käesolevas asjas, selgub kohtuotsusest Mangold, et vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõte ei erine sisuliselt samaväärsest keelust direktiivis 2000/78, eriti mis puudutab selle õigustusi. ( 33 )

99.

Lähtudes ülaltoodud märkustest, järeldan ma seega, et isegi viidates vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte olemasolule, ei välista ühenduse õigus kõnealust siseriiklikku õigusnormi.

100.

Kõigist ülaltoodud põhjendustest tulenevalt leian ma, et Euroopa Kohtu vastus esimesele eelotsuse küsimusele peaks olema, et direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 1 sätestatud vanuselise diskrimineerimise keelu põhimõte ei välista sellist siseriiklikku õigusnormi nagu ainus üleminekusäte.

101.

Oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui vanuselise diskrimineerimise keeld välistab ainsa üleminekusätte, tuleb jätta see säte kohaldamata.

102.

Kuivõrd Hispaania, Iirimaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsused nagu ka Cortefiel leidsid, et Euroopa Kohus peaks esimesele küsimusele vastama eitavalt, tegid nad kõnealuse siseriikliku õigusnormi kõrvalejätmise küsimuses vaid täiendavaid märkusi, samas kui Ühendkuningriigi valitsus pani sellele küsimusele erilist rõhku.

103.

Kõik nimetatud osapooled nõustuvad, et ei direktiivi 2000/78 ega vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõttel ei ole toimet, mis nõuaks siseriiklikul kohtul nendega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmist. Kuivõrd põhikohtuasja osapoolteks on eraõiguslikud isikud, õõnestaks selline järeldus reeglit, mille kohaselt puudub direktiividel horisontaalne vahetu õigusmõju. Siiski eksisteeriks kohustus tõlgendada kõnealust siseriiklikku õigusnormi nõnda, et see oleks direktiiviga 2000/78 ja selles sisalduva põhimõttega võimalikult kooskõlas.

104.

Sellele vastupidiselt leiab komisjon nagu ilmselt ka F. Palacios, et kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, tuleb siseriiklikul kohtul mis tahes ühenduse õigusega vastuolus olev siseriiklik õigusnorm kohaldamata jätta. Selles osas tugineb komisjon taas kohtuotsusele Mangold ja väidab, et kui Euroopa Kohus leidis selles kohtuasjas, et on olemas kohustus jätta kohaldamata vanuselise diskrimineerimise keeluga vastuolus olev siseriiklik õigusnorm ( 34 ), siis peab sama a fortiori kehtima ka käesolevas kohtuasjas, kus direktiivi 2000/78 ülevõtmise tähtaeg on juba möödunud.

105.

Teist küsimust aga ei tõusetu, kui Euroopa Kohus otsustab minu ettepanekut järgides, et kõnealune norm on ühenduse õigusega kooskõlas. Sellest hoolimata käsitlen ma teise võimalusena küsimust, millised järeldused tuleks eelotsusetaotluse esitanud kohtul põhikohtuasja osas teha, juhul kui vanuselise diskrimineerimise keeldu, nagu seda sätestab direktiiv 2000/78, või ka vastavat ühenduse õiguse üldpõhimõtet tuleks tõlgendada nõnda, et see välistab sellise sätte nagu ainus üleminekusäte, pidades silmas, et see küsimus on üles kerkinud eraõiguslike menetlusosaliste vahel töösuhte lõpetamise küsimuses.

106.

Esmalt tuleb meenutada asjassepuutuva kohtupraktika nurgakive.

107.

Tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et nii kaua kui direktiivi sätted on nende sätete sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad üksikisikud neile siseriiklikus kohtus vaidluses riigi vastu toetuda nii juhul, kui riik on jätnud direktiivi siseriiklikku õigusesse ettenähtud tähtajal üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv on üle võetud ebakorrektselt. ( 35 )

108.

Hoolimata EÜ artikli 249 sõnastusest, mis direktiivide osas ei viita üksikisikutele õiguste andmisele, on Euroopa Kohus omistanud direktiividele sellise mõju lähtudes direktiivi siduvast iseloomust ja praktilisest mõjust ning eelkõige lähtudes sellest, et rikkumise toime pannud liikmesriik ei saaks üksikisikute vastu tugineda sellele, et ta on direktiivist tulenevad kohustused täimata jätnud. ( 36 )

109.

Loomulikult ei kehti see argumentatsioon üksikisikutel lasuvate kohustuste suhtes. Euroopa Kohus on järjekindlalt leidnud, et direktiivi kui sellisega ei saa panna üksikisikule kohustusi ning seda ei saa kasutada üksikisiku vastu. ( 37 )

110.

Seega, kui direktiivi säte on tingimusteta ja täpne, siis on üksikisikul reeglina õigus toetuda sellele sättele avaliku võimu organi vastu (vertikaalne vahetu õigusmõju), kuid mitte üksikisiku vastu (horisontaalne vahetu õigusmõju).

111.

Selles kontekstis rõhutas Euroopa Kohus, et viimase mõju tunnustamine tähendaks seda, et tunnustataks „ühenduse pädevust kehtestada üksikisikutele vahetu mõjuga kohustusi, samas kui tal on selline pädevus vaid määruste vastuvõtmise korral”. ( 38 ) Euroopa Kohus tõi ka välja, et ka õiguskindluse põhimõte takistab direktiividest tulenevate kohustuste teket üksikisikutele. ( 39 )

112.

Seda üldreeglit tuleb aga vähemalt kahes osas täpsustada. Esmalt on Euroopa Kohus nõustunud, et „pelk negatiivne mõju” kolmandate isikute õigustele, isegi kui see mõju on kindel, ei õigusta seda, et isikul keelataks tugineda direktiivi sätetele asjassepuutuva liikmesriigi vastu. ( 40 ) Teiseks tuleneb teatud kohtupraktikast, et isegi täiesti eraõiguslikus vaidluses võib üksikisik teatud tingimustel tugineda direktiivile selleks, et taotleda kõnealuse ühenduse õigusega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmist (mõnikord viidatakse sellele kui „kõrvalisele vahetule õigusmõjule”). ( 41 )

113.

Tulles nüüd käesoleva kohtuasja asjaolude juurde, käsitlen ma esmalt võimalikku kohustust jätta kõnealune siseriiklik õigusnorm direktiivi 2000/78 arvestades kohaldamata. Seejärel käsitlen ma vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte võimalikke mõjusid lähtudes kohtuasjast Mangold.

114.

Esmalt tuleb märkida, et minu hinnangul ei ole kahtlust, et direktiivis 2000/78, eriti selle artiklites 1 ja 6 sätestatud vanuselise diskrimineerimise keeld on piisavalt täpne ja tingimusteta, et täita vahetu õigusmõju tingimusi, mis puudutab kohustusliku pensioniea kehtestamist. Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt ei tähenda fakt, et direktiivi sätete suhtes on olemas erandeid või, nagu käesoleval juhul, et direktiiv kehtestab õigustused, et vahetu õigusmõju tekkeks vajalikud tingimused ei oleks nende sätete puhul täidetud. ( 42 )

115.

Eelotsusetaotlusest selgub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tugineb selles osas muu hulgas Hispaania konstitutsioonikohtu praktikale, peaks tunnistama kohustuslikku pensioniiga sätestava kollektiivlepingu õigusvastaseks kui sellel puuduks ainsas üleminekusättes kehtestatud sõnaselge õiguslik alus.

116.

Seega eelotsusetaotluses viidatud ainsa üleminekusätte kohaldamata jätmine põhjusel, et selle välistab vanuselise diskrimineerimise keeld, tähendaks seda, et eelotsusetaotluse esitanud kohus tunnistaks kollektiivlepingu õigusvastaseks.

117.

Põhikohtuasjas vaidlustab F. Palacios toimingu, millega tema tööandja Cortefiel teavitas teda tema töölepingu lõppemisest pensionilejäämise alusel. Seega on selgelt tegemist horisontaalse lepingulise suhtega, mis puudutab tööhõivega seonduvaid vastastikuseid õigusi ja kohustusi. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu järeldus, et F. Palaciose nõue on põhjendatud ja et töösuhte lõpetamine (mis tugines ainsale üleminekusättele ja kollektiivlepingule) on tühine, puudutaks otseselt Cortefieli, pannes talle kohustuse jätkata töösuhet või kanda teisi tagajärgi, näiteks maksta kompensatsiooni.

118.

Seega tähendaks käesolevas kontekstis direktiivi kohaldamine mingit sorti kohustuse asetamist teisele eraisikule, antud juhul endisele tööandjale.

119.

Eeltoodud kohtupraktikat arvestades võiks küsida, kas selline mõju ei oleks aktsepteeritav, kuivõrd see kujutaks endast Wellsi kohtuasjast lähtudes vaid „negatiivset mõju”. Wellsi kohtuasjas tõmbab Euroopa Kohus selge piiri eristades olukorda „kui tegu on riigi kohustusega, mis on otseselt seotud sellise teise kohustusega, mida selle direktiivi kohaselt peab täitma kolmas isik” olukorrast, kus tekib „pelk negatiivne mõju kolmandate isikute õigustele”. ( 43 )

120.

Siiski tuleb silmas pidada, et Wellsi kohtuasja puhul on tegemist kolmnurksuhtega selles mõttes, et see on eelkõige suunatud direktiivist tuleneva kohustuse täitmisele liikmesriigi poolt, kusjuures sellest tulenev mõju üksikisikule on vaid selle kohustusega kaasnev mõju.

121.

Muidugi võiks ka praeguse olukorra teoreetiliselt konstrueerida kolmnurkseks selles mõttes, et direktiivi rakendataks ainsa üleminekusätte ja kollektiivlepingu, seega riigi suhtes, kellel on õige rakendamise kohustus. ( 44 )

122.

Selline lähenemine ületaks aga selgelt kohtuotsuse Wells piirid ja seda võiks põhimõtteliselt kohaldada mis tahes horisontaalsele õigussuhtele, kuivõrd viimaks tuginevad isegi eraõiguslikud lepingulised suhted alati riigi (lepingu)õigusele või peavad olema sellega kooskõlas. Sellises kohtuasjas nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, tundub mulle sobiv pidada üksikisikule kohustuse asetamist direktiivi rakendamise otseseks tagajärjeks, mitte kaasmõjuks, mis tekib siis, kui direktiivile tuginetakse riigi vastu.

123.

Pooled on arutanud horisontaalse vahetu õigusmõju küsimust ka hoopis teisest vaatenurgast, mis seondub konkreetsete mõjudega käesolevale kohtuasjale, juhul kui sellele direktiivile omistataks vahetu õigusmõju. F. Palacios soovib tugineda direktiivile 2000/78 selleks, et välistada ainsa üleminekusätte kohaldamine ja kasutada üldise siseriikliku õiguse võimalust, mille järgi tulenevalt eelotsusetaotlusest oleks kohustusliku pensioniea kehtestamine selle õigusliku aluse äralangemisel ebaseaduslik.

124.

See arutluskäik seondub teaduskirjandusest tuntud ja teatud määral ka kohtupraktikas peegelduva vaheteoga „välistava” ja sellele vastanduva „asendava” mõju vahel direktiivile tuginemise korral. Väidetakse, et kohtuasjas eraisikute vahel peaks olema võimalik tugineda direktiivile vaid siis, kui selle ainuke mõju on sellega vastuolus olevate siseriiklike õigusnormide „kõrvale lükkamine” selleks, et teha ruumi teistele siseriiklikele õigusnormidele, millele hageja saab oma nõudes tugineda. Sellisel juhul ei astuks direktiiv sisulises mõttes ühenduse õigusega vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi asemele või kui kasutada kohtuotsuste M. H. Marshall ja Faccini Dori ( 45 ) keelt, ei pandaks „direktiivi kui sellisega […] üksikisikule kohustusi”.

125.

Väidetavalt ei vaadeldaks sellise lähenemise korral vahetut õigusmõju mitte niivõrd direktiivide „rakendatavuse” või üksikisikute õigusliku positsiooni vaatenurgast, vaid pigem oleks perspektiiviks ühenduse õiguse ülimuslikkus ja sellega seotud siseriiklike kohtute – nagu ka kõigi liikmesriigi ametiasutuste – „objektiivne” kohustus kindlustada, et saavutatakse direktiivi soovitav eesmärk ja hoidutakse sellega vastuolus olevate siseriiklike õigusnormide kohaldamisest. ( 46 )

126.

Minu hinnangul on aga otsustava tähendusega, eriti õiguskindluse põhimõtet arvestades, kas direktiivile tuginemise tagajärjel halveneb üksikisiku õiguslik positsioon ja seda sõltumata sellest, kas tehniliselt võttes tõi sellise negatiivse mõju kaasa direktiiviga vastuolus oleva siseriikliku õigusnormi kohaldamata jätmine või selle asendamine direktiiviga.

127.

Seetõttu ei saa minu hinnangul nõustuda argumendiga, mille kohaselt sellistes kohtuasjades nagu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses, võib direktiividele omistada vähemalt „välistava” horisontaalse õigusmõju. ( 47 )

128.

Tõepoolest näib, et mõnedes kohtuasjades nagu CIA Security ja Unilever, on Euroopa Kohus sellist mõju tunnustanud ja otsustanud, et üksikisikute vahelises menetluses tuleb siseriiklikud normid kohaldamata jätta. ( 48 ) Ma arvan, et neid kohtuasju tuleb vaadata lähtudes nende erilistest asjaoludest, mis puudutavad tehnilist või menetluslikku laadi avalik-õiguslike kohustustega seonduvaid direktiive, mis ei ole minu hinnangul võrreldavad direktiiviga käesolevas asjas.

129.

Viimaks tuleb märkida, et kohtuasjas Pfeiffer jt, mis puudutas eraisikute vahelist menetlust, ei jätnud kohus Simmenthali ( 49 ) kohtuotsuse eeskujul kohaldamata tööaega puudutavat direktiiviga vastuolus olevat siseriiklikku õigusnormi, kuigi just see oli vajalik soovitava tulemuse saavutamiseks. Selle asemel viitas kohus vähem sekkuvale ja üldkohaldatavale „vaikimisi” kohustusele tõlgendada siseriiklikku õigust vastavuses ühenduse õigusega. ( 50 )

130.

Kas see tähendab, et kohe pärast kohtuotsust asjas Pfeiffer jt hülgas Euroopa Kohus oma varasema seisukoha direktiivide mittehorisontaalse vahetu õigusmõju kohta otsusega kohtuasjas Mangold ( 51 ), mille kohaselt on siseriikliku kohtu ülesanne jätta kohaldamata mis tahes siseriiklik õigusnorm, mis on vastuolus ühenduse õigusega, lähtudes kohtuasjast Simmenthal? ( 52 )

131.

Ma leian, et lähemal vaatlusel ei ole asi siiski nõnda. Tegelikult oli vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte rakendamine see, mis ajendas Euroopa Kohut kohtuasjas Mangold nõnda otsustama. Selles osas on kasulik märgata, et vastuses teisele küsimusele siseriikliku õigusnormi ühenduse õigusega kokkusobivuse kohta viitas Euroopa Kohus eriti direktiivile 2000/78, samas kui järgmises lõigus vastusena kolmandale küsimusele leidis ta, et „vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõtte” täieliku efektiivsuse tagamine on siseriikliku kohtu ülesanne. ( 53 )

132.

Nii nagu mina seda otsust tõlgendan, ei tunnustanud Euroopa Kohus seetõttu direktiivi 2000/78 horisontaalset vahetut õigusmõju; pigem läks ta selle puudumisest mööda, omistades vahetu õigusmõju vastavale õiguse üldpõhimõttele.

133.

Sellise lähenemisega astus Euroopa Kohus libedale jääle ja seda mitte üksnes seoses küsimusega, kas selline vanuselise diskrimineerimise keelu üldpõhimõte eksisteerib ( 54 ), vaid ka seoses sellega, kuidas ta seda põhimõtet rakendas.

134.

Ma ei leia, et õiguse üldpõhimõtted ei täidaks üldreeglina vahetu õigusmõju sisulisi nõudeid (olla tingimusteta ja piisavalt täpne). Ma leian, et üldpõhimõtte mõiste seondub pigem kindlat tüüpi reegli kui kindla sisuga: see kirjeldab õiguse allikat, mis võib hõlmata väga erineva sisu ja täielikkuse astmega reegleid, ulatudes tõlgenduspõhimõtetest iseseisvate normideni nagu põhiõigused või ühenduse õiguse kõrgelt arenenud hea halduse ja menetluspõhimõtete kogumini.

135.

Sellest tulenevalt erineb ka üldpõhimõtete funktsioon, mis sõltub nii kõnealusest põhimõttest kui selle kasutamise tegelikust kontekstist. Üldpõhimõtteid saab näiteks kasutada tõlgendamise kriteeriumidena, ühenduse õigusaktide õiguspärasuse hindamise otsese mõõdupuuna või isegi nõude alusena, millele tuginedes võib esitada kas apellatsioonkaebuse või tühistamishagi. ( 55 )

136.

Siiski tuleb silmas pidada, et sellises kontekstis, nagu praeguses kohtuasjas, kui on vastu võetud direktiiv, võib sellist ühenduse õiguse teisest akti reeglina tõlgendada selle aluseks olnud üldpõhimõtetest lähtudes ja seda hinnata nende põhimõtete suhtes. Seega antakse õiguse üldpõhimõtetele, millele Euroopa Kohus viitab EÜ artikli 220 pinnalt kui ühenduse esmase õiguse osale, väljendus ja mõju ühenduse konkreetsete õigusnormide kaudu. Sellist lähenemist kasutas Euroopa Kohus kohtuotsuses Caballero ( 56 ), millele ta viitas kohtuotsuses Mangold. ( 57 ) Ka selles kohtuasjas ei kohaldata võrdsuse ja diskrimineerimise keelu üldpõhimõtet eraldiseisvalt, vaid nõukogu direktiivi 80/987/EMÜ tõlgendamise vahendina. ( 58 )

137.

Probleemne olukord võiks aga tekkida siis, kui see kontseptsioon pöörataks sisuliselt tagurpidi, lubades ühenduse õiguse üldpõhimõttel, mida, nagu praeguses kohtuasjas, võib pidada ühenduse spetsiifilistes õigusnormides ( 59 ) väljendatuks, sellist emantsipeerumismäära, et sellele saaks tugineda nende õigusnormide asemel või neist sõltumatult.

138.

Selline lähenemine ei tekitaks mitte üksnes tõsiseid probleeme seoses õiguskindlusega, vaid seaks kahtluse alla ka ühenduse ja liikmesriikide vahelise pädevuste jaotuse ning üldisemalt pädevuse jaotuse asutamislepingus. Sellega seoses tasub meenutada, et EÜ artikkel 13 andis nõukogule sõnaselgelt pädevuse võtta sobivaid meetmeid selles artiklis kehtestatud menetluse raames võitlemaks muu hulgas vanuselise diskrimineerimisega ja nõukogu on otsustanud teha seda direktiivi kaudu. Minu hinnangul ei tohiks üldpõhimõtteid kasutades õõnestada selles spetsiifilises ühenduse õigusaktis sisalduvaid piiranguid, eriti mis puudutab horisontaalset vahetut õigusmõju.

139.

Eelnevast tulenevalt leian ma, et juhul kui direktiivis 2000/78 sätestatud vanuselise diskrimineerimise keeldu või vastavat ühenduse õiguse üldpõhimõtet tõlgendatakse nõnda, et see välistab sellise siseriikliku õigusnormi nagu ainus üleminekusäte, ei pea siseriiklik kohus seda normi kohaldamata jätma.

140.

Eelnevast tulenevalt teen ettepaneku, et Euroopa Kohtule esitatud eelotsuse küsimustele tuleks vastata järgmiselt:

141.

Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, artikli 2 lõikes 1 sätestatud vanuselise mittediskrimineerimise põhimõte ei välista siseriiklikku õigusnormi (käesoleval juhul seaduse 14/2005 ainsa üleminekusätte esimest lõiku üldisesse pensioniikka jõudmist puudutavate kollektiivlepingu punktide kohta), mille alusel loetakse õiguspäraseks kohustuslikus korras pensionile saatmist käsitlevad kollektiivlepingute punktid, milles on ainsa tingimusena nõutud see, et töötaja on jõudnud üldisesse pensioniikka ja vastab liikmesriigi sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides kehtestatud muudele tingimustele, mille alusel on isikul õigus saada sissemaksetest sõltuvat vanaduspensioni.