1.

Käesolevas apellatsioonkaebuses palub Saksamaa äriühing SGL Carbon AG (edaspidi „SGL”) Euroopa Kohtul tühistada Esimese Astme Kohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-71/03, T-74/03, T-87/03 ja T-91/03: Tokai jt vs. Euroopa Ühenduste Komisjon ( 2 ). (edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) osas, milles Esimese Astme Kohus jättis kohtuasjas T-91/03 rahuldamata tema nõude tühistada komisjoni 17. detsembri 2002. aasta otsus K(2002) 5083 (lõplik), EÜ artikli 81 alusel algatatud menetluse kohta (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2.

Vaidlustatud kohtuotsuses vähendas Esimese Astme Kohus muu hulgas SGL-ile määratud trahvi seoses isostaatilise grafiidi sektoris toime pandud rikkumisega ning jättis hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.

Käesolev apellatsioonkaebus on tausta ja esitatud väidete osas tihedalt seotud kohtuasjas C-308/04 P esitatud apellatsioonkaebusega, mis puudutas komisjoni määratud trahve reas kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses osalemise eest grafiitelektroodide sektoris. Nimetatud kohtuasjas tegi Euroopa Kohus otsuse 29. juunil 2006. ( 3 )

4.

Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta ( 4 ) (edaspidi „määrus nr 17”), artikkel 15 sätestab:

„1.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 100–5000 arvestusühikut, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

[…]

2.   Komisjon võib otsusega määrata ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi 1000–1000000 arvestusühikut või sellest suurema summa ulatuses, mis ei ületa 10% iga rikkumises osalenud ettevõtte eelneva aasta käibest, kui need tahtlikult või hooletusest:

[…]

Trahvisummat määrates võetakse arvesse nii rikkumise raskusastet kui ka kestust.

[…]”.

5.

Komisjoni teatise „Suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta” ( 5 ) (edaspidi „suunised”) preambulis on sätestatud:

„[S]uunistes kirjeldatud põhimõtted peaksid tagama komisjoni otsuste läbipaistvuse ja erapooletuse nii ettevõtjate kui ka Euroopa Ühenduste Kohtu silmis, samas säilitades kaalutlusõiguse, mis asjakohaste õigusaktide alusel on komisjonile antud trahvide määramiseks 10% piires kogukäibest. Seda kaalutlusõigust tuleb siiski kasutada ühtse ja mittediskrimineeriva poliitika kohaselt, mis on kooskõlas konkurentsieeskirjade rikkumise eest karistamise eesmärkidega.

Trahvisumma kindlaksmääramise uus meetod põhineb järgmistel eeskirjadel, kusjuures lähtutakse põhisummast, mida suurendatakse raskendavate või vähendatakse kergendavate asjaolude arvessevõtmiseks.”

6.

Komisjoni teatises, mis puudutab trahvide määramata jätmist või nende summa vähendamist kartelliasjades ( 6 ) (edaspidi „koostööteatis”), [siin ja edaspidi koostööteatist tsiteeritud mitteametlikus tõlkes] määratleb komisjon, millistel tingimustel võib komisjoni poolt kartelli suhtes läbiviidava uurimise käigus temaga koostööd tegevaid ettevõtjaid neid muidu tasumisele kuuluvast trahvist vabastada või seda vähendada.

7.

Koostööteatise A-jao punktis 5 on märgitud:

„Ettevõtja koostöö komisjoniga on vaid üks asjaolu, mida komisjon trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse võtab. […]”

8.

Koostööteatise C-jagu „Trahvisumma märkimisväärne vähendamine” on sõnastatud järgmiselt:

„Trahvisummat vähendatakse 50–75% ettevõtja suhtes, kes, täites B-jao punktides b–e sätestatud tingimused, teavitab salajasest kartellist pärast seda, kui komisjon on oma otsuse alusel alustanud kartellis osalevate ettevõtjate uurimist, mis aga ei ole andnud piisavat alust, et õigustada menetluse algatamist vastava otsuse tegemiseks.”

9.

Koostööteatise B-jaos esitatud tingimused, millele C-jaos viidatakse, näevad ette, et kõnealune ettevõtja:

10.

D-jao lõikes 1 on ette nähtud, et „[k]ui ettevõtja teeb koostööd ilma, et oleks täidetud kõik B- ja C-jaos nimetatud tingimused, vähendatakse trahvisummat, mis talle oleks ilma koostööta määratud, 10–50% võrra”, ning lõikes 2 on märgitud, et „[s]elline olukord esineb eelkõige, kui:

11.

Roomas 4. novembril 1950 alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artiklis 4 on sätestatud:

„Teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keelamine

Mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud.

Eelmise lõike sätted ei takista menetluse taasalustamist kooskõlas asjassepuutuva riigi seaduse ja kriminaalprotsessiga, kui on tõendeid uutest või äsjailmnenud faktidest või kui varasemas menetluses on olnud oluline puudujääk, mis võis asja lahendit mõjustada.

Käesolevast artiklist ei või taganeda konventsiooni artikli 15 järgi.”

12.

Vaidlustatud kohtuotsuses on Esimese Astme Kohus võtnud talle esitatud hagi aluseks olevad asjaolud kokku järgmiselt:

[…]

[…]

[…]

…

[…]

[…]

13.

SGL ja teised vaidlusaluse otsuse adressaadiks olevad ettevõtjad esitasid vaidlusaluse otsuse peale eraldi tühistamishagid Esimese Astme Kohtule.

14.

Vaidlustatud kohtuotsuses otsustas Esimese Astme Kohus muu hulgas järgmist:

„Kohtuasjas T-91/03: SGL Carbon vs. komisjon:

15.

SGL palub Euroopa Kohtul:

16.

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

17.

SGL esitab oma apellatsioonkaebuse toetuseks kuus väidet menetlusnormide väära kohaldamise ja ühenduse õigusnormide rikkumise kohta.

18.

Esiteks väidab SGL, et Esimese Astme Kohus rikkus ne bis in idem põhimõtet, jättes arvestamata varasemad trahvid, mis olid ettevõtjale määratud Ameerika Ühendriikides. Teises väites vaidlustab SGL talle määratud trahvi suurendamise 35% võrra selle eest, et ta oli kartelli ainsa juhi rollis. Kolmandas väites märgib ta, et Esimese Astme Kohus ei uurinud SGL-i väidet, et tema kaitseõigust on korvamatult rikutud, kuna uurimise eest vastutavatel komisjoni rühma liikmetel ei olnud piisavat keeleoskust. Neljandas väites märgib SGL, et tema koostööd komisjoniga alahinnati. Viiendas väites märgib SGL, et Esimese Astme Kohus ei võtnud arvesse tema trahvitasumisvõimet ja et määratud trahvide summad olid ebaproportsionaalselt suured. Kuuendas väites märgib SGL, et Esimese Astme Kohus arvutas intressimäära valesti.

19.

Esimeses väites esitatud argumentides väidab SGL sisuliselt seda, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnorme, jättes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112–116 arvestamata varasemad, SGL-ile Ameerika Ühendriikides 1999. aastal määratud trahvid. Need trahvid pidanuksid ka ainult loomuõiguse alusel viima määratud trahvi vähendamiseni. See tuleneb õigesti käsitatud aluspõhimõttest ne bis in idem, mis vastupidi Esimese Astme Kohtu järeldustele on kohaldatav ka kolmandate riikide kehtestatud sanktsioonide suhtes.

20.

Selles osas, mis puudutab nimetatud põhimõtte sisu ja kohaldamisala, osutab SGL eriti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 50, Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) protokolli nr 7 artiklile 4, liikmesriikide siseriiklikele õiguskordadele ning arvukatele Euroopa Kohtu ja Esimese Astme Kohtu otsustele. Kohtuotsusest Boehringer ( 7 ) ei saa tuletada – nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 ekslikult tegi –, et karistuste kumuleerumise reegel ei kehti sellistel juhtudel nagu vaidluse all olev, kus kahe õigusrikkumise asjaolud on ühesugused. See seisukoht ei ole vastuolus territoriaalsuse põhimõttega, millele Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 viitab. Lisaks, kuivõrd Esimese Astme Kohus asus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 116 seisukohale, et ühenduse ametiasutuste ja Ameerika Ühendriikide ametiasutuste poolt kaitstavad huvid ei ole ühed ja samad, on see järeldus väär.

21.

Peale selle märgib SGL eraldi, et Esimese Astme Kohus pidas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 ekslikult tarbetuks kaaluda SGL-i väidet, et talle Ameerika Ühendriikides grafiitelektroodide kartellis osalemise eest määratud trahvid puudutavad ka erigrafiiti, ja kuulata selles osas ära SGL-i tunnistaja. Igal juhul on SGL tõendanud idem’i olemasolu.

22.

Kohtuistungil märkis SGL seoses Euroopa Kohtu otsusega SGL Carbon ( 8 ) veel, et ehkki Euroopa Kohus lükkas tagasi seisukoha, mille kohaselt tuleb ettevõtjale kolmandas riigis määratud varasemat trahvi igal juhul arvestada, ei tähenda see, et komisjonil puudub kaalutlusõigus selle asjaolu arvestamiseks. Arvestades vajadust tagada sanktsiooni proportsionaalsus, võib komisjon lausa olla kohustatud kasutama oma kaalutlusruumi vastavas asjas viisil, millega võetakse arvesse selliseid varasemaid sanktsioone, nagu on vaidluse all käesolevas asjas.

23.

Komisjon esitab üksikasjalikud argumendid SGL-i omade kummutamiseks ning märgib, et Esimese Astme Kohus otsustas õigesti, et põhimõte ne bis in idem ei ole käesolevas asjas kohaldatav.

24.

Sissejuhatuseks tuleks märkida, et põhimõtte ne bis in idem kohaselt ei tohi ühte ja sama isikut ühe ja sama õigusvastase tegevuse eest karistada rohkem kui ühe korra, et kaitsta ühte ja sama õigushüve. Kohtupraktikas on välja kujunenud, et see põhimõte, mis on sätestatud ka EIÕK protokolli nr 7 artiklis 4, kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, mille järgimise tagab ühenduse kohus. ( 9 ) Lõpuks tuleks meenutada, et selle põhimõtte kohaldamine sõltub kolme kumulatiivse tingimuse täidetusest: faktide samasus, rikkuja samasus ja kaitstava õigushüve samasus. Seega ei saa ühte ja sama isikut selle põhimõtte kohaselt ühe ja sama õigushüve kaitseks karistada ühe õigusvastase tegevuse eest rohkem kui ühe korra. ( 10 )

25.

Järgmiseks tuleb konkreetsemalt seoses käsitlusaluse väitega märkida, et Euroopa Kohus on oma otsustes SGL Carbon ( 11 ) ja Showa Denko ( 12 ) juba otsustanud, ja samuti jõudnud kohtuotsuses Archer Daniels ( 13 ) sisuliselt samale järeldusele, et komisjon ei ole kohustatud arvestama kolmandates riikides ettevõtjale konkurentsieeskirjade rikkumise eest esitatud süüdistusi ja määratud karistusi.

26.

Selles suhtes lükkas Euroopa Kohus kohtuasjas SGL Carbon tagasi samalaadsed väited, mis põhinesid sisuliselt samadel argumentidel nagu need, mida SGL on esitanud käesolevas kohtuasjas.

27.

Seoses põhimõtte ne bis in idem kohaldamisega olukordades, kus kolmanda riigi ametiasutused selle riigi territooriumil kehtiva konkurentsiõiguse alast karistamispädevust teostades on sekkunud, osutas Euroopa Kohus oma põhjenduskäigus kõigepealt sellise kartelli rahvusvahelisusele, mida iseloomustab eelkõige see, et vastavatel kolmandate riikide territooriumidel tuleb kohaldada kolmandate riikide õigust, ning märkis, et nimetatud riikide ametiasutused, kes oma territoriaalse pädevuse raames tegelevad konkurentsivabaduse kaitsega, peavad oma võimu teostama vastavalt nendes riikides kohaldatavatele nõuetele. ( 14 )

28.

Veel märkis Euroopa Kohus, et konkurentsi valdkonnas teiste riikide õiguskordade aluseks olevad põhimõtted teenivad teatud kindlaid eesmärke, kuid viivad ka spetsiifiliste materaalõiguse normide vastuvõtmiseni ja väga erinevate haldus-, karistus- ja tsiviilõiguslike tagajärgedeni konkurentsialaste õigusnormide rikkumiste tuvastamisel nimetatud riikide ametiasutuste poolt.

29.

Euroopa Kohus eristas seda olukorda – kus esinevad eri territoriaalsed õiguspädevused ja mitu eri õigussüsteemi, mis taotlevad oma eesmärke – sellisest, kus ettevõtja suhtes kohaldatakse vaid ühenduse ja ühe või mitme liikmesriigi konkurentsialaseid õigusnorme, s.t olukorrast, kus kartell jääb vaid Euroopa Ühenduse õiguse territoriaalsesse kohaldamisalasse. ( 15 )

30.

Euroopa Kohus rõhutas ühenduse tasandil kaitstava õigushüve eripära, millest tulenevalt võivad komisjoni poolt tema asjakohase pädevuse raames antud hinnangud märgatavalt erineda kolmandate riikide ametiasutuste antud hinnangutest.

31.

Seetõttu jõudis Euroopa Kohus ühenduse õigussüsteemide kaitstava õigushüve ja kolmandates riikides, antud juhul Ameerika Ühendriikides kaitstava õigushüve vahelist erinevust sisuliselt arvesse võttes järeldusele, et Esimese Astme Kohtu otsus põhimõtte ne bis in idem kohaldamatuse kohta on täiesti õigustatud.

32.

Sellepärast tuleb SGL-i poolt käesolevas asjas esitatud vastav väide põhimõtte ne bis in idem rikkumise kohta samal põhjusel tagasi lükata.

33.

Seoses SGL-i viidetega muudele põhimõtetele, nagu loomuõiguse põhimõte, tuleks lisada, et Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses SGL Carbon, et ei ole olemas muid põhimõtteid, sealhulgas rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mis kohustaksid komisjoni arvestama asjaomasele ettevõtjale kolmandates riikides esitatud süüdistusi ja määratud karistusi. ( 16 )

34.

SGL-i poolt kohtuistungil esitatud argumendi osas, mille kohaselt tuleb kohtuotsust SGL Carbon käsitada nii, et see annab komisjonile õiguse kaalutleda, kas võtta arvesse kolmandas riigis varem määratud karistust, ja et komisjon võib lõpuks olla kohustatud seda tegema, piisab märkimisest, et selline lähenemisviis on võrdsustatav katsega moonutada Euroopa Kohtu poolt kõnealuses otsuses antud selget tõlgendust vastupidises suunas ning sellepärast ei saa seda heaks kiita. ( 17 )

35.

Sellest tulenevalt ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnorme ega põhimõtet ne bis in idem, järeldades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 112-116, et komisjon ei olnud SGL-ile karistust määrates kohustatud arvestama SGL-ile Ameerika Ühendriikides varem määratud karistusi.

36.

Lisaks, eeskätt selles osas, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 sisalduvat viidet kohtuotsusele Boehringer, ( 18 ) ei teinud Euroopa Kohus kõnealuses asjas tegelikult otsust selle kohta, kas komisjon on kohustatud arvestama kolmanda riigi ametiasutuste poolt määratud karistust, sest ühest küljest komisjoni poolt ja teisest küljest Ameerika Ühendriikide poolt hagejale süüks pandava tegevuse samasus oli tegelikkuses tõendamata. ( 19 )

37.

Siiski sedastas Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas, et põhimõtte ne bis in idem eeltingimuseks on tegude samasus ning et need teod ei tohi oma eesmärgi ega geograafilise tähenduse poolest sisuliselt erineda. ( 20 )

38.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112 sisalduv Esimese Astme Kohtu poolt kõnealuse põhimõtte kohta tehtud järeldusi sissejuhatav märkus, mille kohaselt „põhimõtet ne bis in idem ei kohaldata, kui kahe õigusrikkumise asjaolud tulenevad ühest ja samast kokkuleppestikust, kuid erinevad oma eesmärgilt ja geograafiliselt tähenduselt”, kujutab endast vaid kõnealuse kohtupraktika õiget kohaldamist Esimese Astme Kohtu poolt.

39.

Mis puutub lõpuks sellesse, et Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 114 väidetavalt uurimata SGL-i väite, mille kohaselt SGL-ile grafiitelektroodide kartellis osalemise eest Ameerika Ühendriikides määratud karistused olid seotud ka erigrafiidiga, ning selles osas ära kuulamata SGL-i esitatud tunnistaja, siis tuleb märkida, et kuna Esimese Astme Kohtu otsus, mille kohaselt põhimõtet ne bis in idem ei kohaldata kolmandates riikides määratud karistuste suhtes, sest kaitstavad õigushüved ei ole samased, oli – nagu eespool põhjendatud – õige, oli sellest tulenevalt õige ka tema otsus, et puudub vajadus uurida idem’i olemasolu kõnealuste asjaolude ehk sama tegevuse suhtes. Sellepärast tuleb ka see argument tagasi lükata.

40.

Eespool esitatud kaalutlustel tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

41.

Teises väites vaidlustab SGL vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138-155 ja 316-331 esitatud järeldused, kus Esimese Astme Kohus tuvastas, et SGL oli kartelli tegelik juht, ja nägi ette, et SGL-ile määratava trahvi põhisummat tuleb sellest tulenevalt suurendada 35% võrra varem ette nähtud 50% suurendamise asemel.

42.

See väide on kaheosaline.

43.

Esiteks väidab SGL sisuliselt seda, et Esimese Astme Kohus ei ole põhjendanud trahvisumma suurendamist 35% võrra, sest vaidlustamatud faktilised asjaolud ega Esimese Astme Kohtu järeldused, mis on liiati vastuolulised, ei loo selleks alust. Selles osas viitab SGL enda poolt Esimese Astme Kohtule esitatud argumentidele, mis on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 303-310.

44.

Teiseks väidab SGL sisuliselt seda, et Esimese Astme Kohus eeldas ekslikult, et vastuväiteteatisest piisab SGL-i kaitseõiguse täitmiseks osas, mis puudutab SGL-i pidamist kartelli juhiks. Esimese Astme Kohus jättis arvestamata, et komisjoni kaebustest ei ilmnenud, nagu kavatseks komisjon pidada SGL-i kartelli ainsaks juhiks. Seega asus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 ekslikult seisukohale, et SGL sai vastuväiteteatises sisalduva teabe põhjal end asjakohaselt kaitsta.

45.

Komisjon vaidleb kummalegi SGL-i argumendile vastu ja märgib, et see väide on vähemalt osaliselt vastuvõetamatu.

46.

Väite esimese osa suhtes tuleb kõigepealt meenutada, et apellatsioonkaebuse aluseks võib olla üksnes õigusnormide rikkumine, mitte faktide hindamisega seotud küsimused. Esimese Astme Kohus on ainupädev esiteks tuvastama fakte, paitsi kui tema järeldused on talle esitatud dokumentidest ilmnevalt olemuslikult ebaõiged, ja teiseks neid fakte hindama. Seega ei ole Euroopa Kohus pädev tuvastama fakte ega üldiselt ka hindama tõendeid, millele Esimese Astme Kohus on nende faktide tuvastamisel tuginenud. Kui need tõendid on saadud õiguspäraselt ning õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskohustust ning tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme on järgitud, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõendamisväärtust. ( 21 )

47.

Peale selle ei saa Euroopa Kohus menetleda apellatsioonkaebust niivõrd, kui see kujutab endast tegelikult vaid taotlust Esimese Astme Kohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamiseks. EÜ artikli 225, Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimese lõigu ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 112 lõike 1 punkti c kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses täpselt näidata vaidlustatavad osad kohtuotsuses, mille tühistamist SGL taotleb, samuti seda taotlust konkreetselt toetavad õiguslikud argumendid. Apellatsioonkaebus, mis - ilma et see sisaldaks selgitavat argumentatsiooni õigusnormi rikkumise kohta vaidlustatud kohtuotsuses – piirdub Esimese Astme Kohtus juba esitatud väidete ja argumentide kordamise või taasesitamisega, ei vasta sellele nõudele. ( 22 )

48.

Teise väite esimeses osas vaidlustab SGL vaidlustatud kohtuotsuse punktis 316 jj sisalduvad Esimese Astme Kohtu järeldused selle kohta, et SGL oli kartelli tegelik juht. Siiski ei esita SGL argumente tõendamaks, mil viisil Esimese Astme Kohus selles osas õigusnormi rikkus. Seega on SGL-i argumendid selles suhtes tegelikult suunatud Esimese Astme Kohtu järelduste ja faktihinnangute vastu. Peale selle – niivõrd kui SGL viitab argumentidele, mis on juba esitatud Esimese Astme Kohtule, ja neid kordab – on väite see osa tegelikult võrdsustatav taotlusega Esimese Astme Kohtule juba esitatud hagiavalduse uuesti läbivaatamiseks.

49.

Seega tuleb järeldada, et – nagu komisjon on õigesti märkinud – teise väite esimene osa tuleb selles ulatuses tagasi lükata kui vastuvõetamatu.

50.

Niivõrd kui SGL väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse alused on vastuolulised, on siiski tegu õigusküsimusega, mida saab apellatsiooniastmes kohtulikult kontrollida. ( 23 )

51.

SGL-i väitel on Esimese Astme Kohtu põhjenduskäik vaidlustatud kohtuotsuses vastuoluline selles osas, et ühelt poolt sedastas Esimese Astme Kohus nimetatud otsuse punktis 328 jj, et teiste kartelliliikmete, eeskätt LCL-i ja Tokai tegevus ei erinenud oluliselt SGL-i omast, nagu komisjon väitis, kuid jättis punktis 331 trahvilisa siiski põhimõtteliselt jõusse, vähendades selle kõigest 35%-le.

52.

Ma ei nõustu sellega, et esineb vastuolu, sest Esimese Astme Kohus ei sedastanud, et ühest küljest SGL-i ning teisest küljest Tokai ja LCL-i poolt toime pandud rikkumiste raskusastmete vahel ei olnud mingit erinevust, vaid ainult märkis, et see erinevus ei ole nii oluline, et õigustada SGL-ile määratud trahvi põhisumma suurendamist 50% võrra. Sellest lähtuvalt vähendas Esimese Astme Kohus, teostades oma täielikku pädevust, vaidlustatud kohtuotsuse punktis 331 trahvilisa 50%-lt 35%-le. Seega ei ole käesolev argument põhjendatud.

53.

Sellepärast tuleb teise väite esimene osa nendel alustel tagasi lükata.

54.

Seoses käesoleva väite teise osaga SGL-i kaitseõiguse rikkumise kohta kirjeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 õigesti trahvide arvutamise standardit, mis on määratletud Euroopa Kohtu praktikas ja mille kohaselt on komisjon täitnud oma kohustuse järgida ettevõtjate õigust olla ära kuulatud, kui ta märgib vastuväiteteatises otseselt, et ta kavatseb uurida, kas asjaomastele ettevõtjatele võib trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, näiteks väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”. ( 24 )

55.

Samuti sedastas Esimese Astme Kohus õigesti, et nii toimides annab komisjon neile ettevõtjatele piisavalt teavet enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise asjaolu vastu. ( 25 )

56.

Esimese Astme Kohus märkis õigesti, et käesolevas kontekstis on kaitseõigus komisjoni ees tagatud võimalusega esitada märkusi rikkumise kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi ootuspärasuse osas, kuid komisjon ei ole kohustatud selgitama, kuidas ta iga sellist faktilist ja õiguslikku asjaolu trahvi määramisel kasutab. ( 26 )

57.

Olen seda kohtupraktikat arvestades seisukohal, et Esimese Astme Kohus tuvastas õigusnormi rikkumata, et vaidlusalune vastuväiteteatis sisaldas piisavalt täpset teavet selle kohta, kuidas komisjon kavatseb trahvi määrata, eeskätt rikkumise raskusastme osas.

58.

Nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 märkis – ehkki seda liigitust lõpuks LCL-i suhtes ei rakendatud – oli vastuvõtuteatises igal juhul märgitud, et SGL oli koos LCL-iga kartelli juht või algataja. Seega anti SGL-ile teada, et komisjon kavatseb pidada teda kartelli juhiks ning seda võidakse trahvi määramisel arvesse võtta.

59.

See, et lõpuks pidas komisjon SGL-i kartelli ainsaks juhiks, ei saanud minu arvates muuta SGL-i positsiooni sel määral, et tema kaitseõigus oleks oluliselt halvenenud, arvestades, et vastuväiteteatis on oma olemuselt tinglik ning komisjon võib seda edaspidi muuta, lähtudes märkustest, mida pooled on talle esitanud, sealhulgas loobudes teatavatest väidetest, nagu näiteks väitest, et LCL oli kartelli juht.

60.

Tuleks lisada – nagu märkis ka komisjon –, et suuniste ja komisjoni sellekohaste tegevustavade kohaselt võib trahvi suurendada 50% võrra, hoolimata sellest, kas juhiks liigitatakse ainult üks kartellis osaleja või mitu.

61.

Peale selle sedastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 149, et miski ei viita, nagu oleks komisjoni poolt algselt LCL-ile omistatud juhi kaasrolli omistamine SGL-ile tegelikult suurendanud SGL-i vastutust kartelli juhina. See kujutab endast asjaolu tuvastamist, mis sellisena ei kuulu läbivaatamisele Euroopa Kohtus, eeldusel et SGL ei tugine selles osas tõendite moonutamisele Esimese Astme Kohtu poolt. ( 27 )

62.

Sellepärast tuleb ka teise väite teine osa tagasi lükata.

63.

Kolmandas väites kurdab SGL sisuliselt seda, et Esimese Astme Kohus jättis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 arvestamata SGL-i väite, et tema kaitseõigust on juhtumiga tegelenud komisjoni töörühma ebapiisava keeleoskuse tõttu korvamatult rikutud, hoolimata SGL-i põhjendatud märkustest ja tõendite pakkumistest.

64.

Esimese Astme Kohus märkis ekslikult, et see vastuväide on pelgalt oletus, mida ei ole põhjendatud usaldusväärsete tõenditega. See on võrdsustatav faktide väära hindamisega.

65.

Peale selle jäi SGL asjaomaste ametnike vajaliku keeleoskuse puudumise tõttu ilma oma kaitseõigusest haldusmenetluses. Seda asjaolu ebaoluliseks pidades rikkus Esimese Astme Kohus tema kaitseõigust.

66.

Komisjon on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 154 ja 155 esitatud Esimese Astme Kohtu järeldused on õiged ning nende puhul ei ole fakte vääralt hinnatud ega kaitseõigust rikutud. Komisjon märgib, et kuna haldusmenetluse viis läbi konkurentsi peadirektoraat ning menetlus lõppes Euroopa Komisjoni kui institutsiooni otsusega, ei olnud uurimisrühma ühe teatava liikme keeleoskusel määravat tähtsust.

67.

Niivõrd kui SGL seab oma esimese väitega küsimärgi alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 sisalduva Esimese Astme Kohtu järelduse, millega lükati tagasi SGL-i väide, et komisjon usaldas SGL-i „saksakeelse toimiku” ametnikele, kes ei osanud piisavalt saksa keelt, tuleb märkida, et see järeldus põhines faktide ja tõendite hindamisel, mida ei saa sellisena apellatsiooniastmes vaidlustada. ( 28 ) Seega on kolmas väide selles osas vastuvõetamatu.

68.

Seoses selles osas esitatud argumendiga, et SGL pakkus nimetatud väite põhjenduseks lisatõendeid, tuleks täiendavalt märkida, et sellise pakkumise asjakohasus kohtuvaidluse eseme suhtes ja lisatõendite uurimise vajadus on Esimese Astme Kohtu hindamispädevuses. ( 29 )

69.

Niivõrd kui SGL väidab, et Esimese Astme Kohus on rikkunud tema kaitseõigust sellega, et asjaomased ametnikud ei osanud vajalikul määral (käesoleval juhul saksa) keelt, tuleks esiteks märkida, nagu on mainitud eespool, et Esimese Astme Kohus oli selle väite juba faktide põhjal tagasi lükanud, nii et küsimust, kas kõnealuse asjaoluga rikuti õigust olla ära kuulatud, nimetatud kohtus ei tekkinudki.

70.

Teiseks asuksin siiski seisukohale, et komisjoni uurimisrühma liikme keeleoskus – või selle puudumine – ei saa iseenesest olla määrav. Konkurentsiõiguslike menetluste läbiviimise eest vastutab komisjon tervikuna, kandes ka kollegiaalset vastutust sellistes menetlustes tehtavate lõplike otsuste eest.

71.

Kui – nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 154 õigesti märkis – SGL oleks tõepoolest tõendanud, et arvud, millele komisjon vaidlusaluses otsuses tugines, olid ebatäpsed, oleks see otsus olnud sisuliselt vigane ning selle alusel vastavas osas tühistatav, hoolimata sellest, kas viga olnuks tegelikult tingitud teatava rühmaliikme ebapiisavast keeleoskusest või mingist muust komisjonisisesest asjaolust.

72.

Sellest tulenevalt tuleb kolmas väide tagasi lükata.

73.

Neljandas väites vaidlustab SGL vaidlustatud kohtuotsuse punktides 367-375 sisalduvad Esimese Astme Kohtu väited, millega on tagasi lükatud SGL-i argumendid selle kohta, et koostööteatist rikuti, ning väidab veel, et nimetatud kohus vähendas trahvi ebapiisavalt.

74.

SGL väidab sisuliselt seda, et tema poolt tehtud koostööd alahinnati. Esiteks märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 367 ekslikult, et SGL-il ei ole õigust suuremale trahvi vähendamisele, sest ta liigitati ekslikult kartelli juhiks. Teiseks märgib SGL, et teda on diskrimineeritud, sest tema koostöö oli vähemalt sama väärtuslik kui teiste osaliste, eriti UCAR-i oma.

75.

SGL kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punktides 368, 370 ja 373 sisalduvaid Esimese Astme Kohtu järeldusi ja märgib selles osas muu hulgas, et koostöö väärtus ei sõltu sellest panusest, mida komisjon tegelikult arvestab.

76.

Komisjon märgib, et kõnesolevad Esimese Astme Kohtu järeldused on õiged ning SGL-i väited, mis liiati on osaliselt vastuvõetamatud, tuleb terves ulatuses tagasi lükata.

77.

Komisjon viitab eriti enda kaalutlusõigusele seoses trahvi vähendamisega, eeskätt seoses kartelli eri liikmete poolt komisjoniga tehtud koostöö kvaliteedi ja kasulikkuse hindamisega. Lisaks – nagu vaidlustatud kohtuotsuses on õigesti osutatud –, kui Esimese Astme Kohus oleks otsustanud, et komisjon pidanuks tuvastama, et teatud ettevõtja pani teatud perioodil toime rikkumise, oleks nimetatud kohus võtnud endale komisjoni volitused.

78.

Esiteks tuleks meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on komisjonil ulatuslik kaalutlusõigus trahvi summa määramisel, sealhulgas trahvi vähendamisel vastavalt koostööteatisele. ( 30 ) Ehkki Euroopa Kohus peab kontrollima, kas Esimese Astme Kohus on seda komisjoni kaalutlusõiguse teostamist õigesti hinnanud, ei saa Euroopa Kohus apellatsiooniastmes õigusküsimusi käsitledes asendada Esimese Astme Kohtu hinnangut võrdsuse põhjendustel enda hinnanguga, kui Esimese Astme Kohus andis oma hinnangu täieliku pädevuse raames, otsustades trahvisummade määramise üle. ( 31 )

79.

Mis puudutab SGL-ile võimaldatud trahvivähenduse kaalumist, rajas Esimese Astme Kohus oma sellekohase hinnangu minu arvates õigesti eeldusele, et vastavalt koostööteatise selgele sõnastusele, milles viidatakse ettevõtjale, kes „esimesena” esitab kartelli olemasolu tõendavaid „määravaid” tõendeid, võib koostööteatise B-jao alusel väga oluliseks trahvivähenduseks kvalifitseeruda ainult üks ettevõtja – nimelt see, kes esitab selliseid tõendeid kartelli olemasolu kohta esimesena –, kuid mitte teised ettevõtjad, kes esitavad (hiljem) tõendeid kõnealuse kartelli tegevusperioodide või –aspektide kohta.

80.

Seega sai Esimese Astme Kohus õigustatult asuda seisukohale, et komisjonil oli õigus järeldada, et ainult UCAR on koostööteatise B- ja C-jao kohaselt esimene ettevõtja.

81.

Sellest tulenevalt järeldas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 367 õigesti, et SGL ei vasta koostööteatise B-jao punktis b ega B-jao punktis e ette nähtud tingimustele, kuna ta oli kartelli juht. See hinnang põhines faktide hindamisel, mida – nagu olen eespool osutanud ( 32 ) – ei saa käesolevas apellatsioonimenetluses vaidlustada.

82.

Mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkti 368 vastu suunatud SGL-i väidet, ei eksinud Esimese Astme Kohus oma sedastuses, et komisjonil ei olnud kohustust premeerida koostöö tegijat trahvi vähendamisega, kui komisjon ei kasutanud vastavaid tõendeid ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamiseks ega selle rikkumise eest karistamiseks. Selles suhtes nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et niisugune kaasabi saab õigustada trahvi vähendamist koostöö alusel üksnes siis, kui see ka tegelikult võimaldab komisjonil täita tema kohustust rikkumine tuvastada ja lõpetada ning aitab tegelikult kaasa komisjoni ülesande täitmisele ( 33 ) – millega aga ei ole tegu juhul, kui komisjon sellist kaasabi arvesse ei võta.

83.

Selles osas märkis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 369 ja 370 õigesti, et kuna komisjonil on kõnealuses küsimuses kaalutlusõigus, ei saa ta olla kohustatud tuvastama kogu konkurentsivastast tegevust ega määrama selle eest karistusi; samuti ei saa ühenduse kohus – isegi ainult trahvi vähendamise eesmärgil – järeldada, et komisjon oleks pidanud tema käsutuses olevaid tõendeid arvestades tuvastama teatud ettevõtja poolt teatud perioodil toime pandud rikkumise. Sellepärast ei saa SGL nõuda, et teda oleks tulnud kaasabi eest premeerida trahvi olulise vähendamisega selle alusel, et komisjon oli sellest kaasabist tulenevalt kohustatud tuvastama teatava rikkumise ja määrama selle eest karistuse.

84.

Seoses SGL-i väitega, et tema koostööd komisjoniga alahinnati, võrreldes teiste kartelliliikmete tehtud koostööga, tuleks esiteks märkida, nagu Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 371 õigesti osutas, et komisjonil on kartelli eri liikmete poolt komisjoniga tehtud koostöö kvaliteedi ja kasulikkuse hindamisel ulatuslik kaalutlusõigus. Teiseks ei ole SGL näidanud, mil viisil jättis Esimese Astme Kohus arvestamata selle kaalutlusõiguse ilmse kuritarvitamise komisjoni poolt.

85.

Seoses SGL-i väitega, et teda on võrreldes UCAR-ga diskrimineeritud, tuleb lisaks märkida, et kuigi komisjon on trahvi ja selle vähendamist määrates tõepoolest – olgugi ulatuslikku kaalutlusõigust omades – seotud võrdse kohtlemise põhimõttega, ( 34 ) viis UCAR-i antud panus õigustatult tema liigitamiseni „esimeseks” ettevõtjaks koostööteatise B-jao tähenduses. Juba ainuüksi sel põhjusel ei ole UCAR-i panus ega talle võimaldatud trahvivähendus kuidagi seotud SGL-i panuse ega SGL-ile võimaldatud trahvivähendusega. Sellepärast ei saa SGL talle ja UCAR-ile võimaldatud trahvivähenduste erinevuse alusel väita, et teda on diskrimineeritud.

86.

Sellest tulenevalt ei ole Esimese Astme Kohus oma järeldustes, mis käsitlevad SGL-i trahvi vähendamist, õigusnormi rikkunud. Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

87.

Viiendas väites peab SGL ekslikuks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 333 sisalduvat Esimese Astme Kohtu järeldust, et komisjon ei olnud trahvi summat määrates kohustatud arvestama SGL-i keerukat rahalist olukorda ja trahvi tasumiseks vajaliku raha puudumist.

88.

Sisuliselt põhjendab SGL seda väidet kahe argumendiga. Esiteks märgib ta, et määratud trahv on isegi vähendatult iseenesest ebaproportsionaalselt suur, seda enam, et otsuse tegemise ajal ei arvestatud asjaomase äriühingu trahvi tasumise võimet. Teiseks väidab SGL, et komisjon ja Euroopa Kohus on õiguslikult kohustatud arvestama SGL-i maksevõimet. Jättes kontrollimata, kas määratav trahv ohustab asjaomase ettevõtja majanduslikku jätkusuutlikkust, tõlgendas Esimese Astme Kohus vääralt suuniste punkti 5 alapunkti b sõnastust.

89.

Komisjon märgib, et need argumendid on vastuvõetamatud või vähemalt alusetud.

90.

Esiteks tuleb viies väide selles osas, kus SGL on oma apellatsioonkaebuses esitanud mitu argumenti, milles seatakse küsimärgi alla määratud trahvi proportsionaalsus, lugeda vastuvõetamatuks, sest tegelikult taotleb SGL trahvide üldist uuesti läbivaatamist, milleks Euroopa Kohtul apellatsiooniastmes pädevus puudub. ( 35 )

91.

Teiseks tuleks väite selle osa suhtes, mille kohaselt Esimese Astme Kohus jättis arvestamata SGL-i maksevõime, märkida, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mida vaidlusaluse kohtuotsuse punkt 333 täielikult kajastab, ei ole komisjonil kohustust trahvisumma kindlaksmääramise käigus arvestada ettevõtja halba rahalist olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni. ( 36 )

92.

Seoses suuniste punkti 5 alapunktiga b, mille kohaselt tuleb arvestada ettevõtja tegelikku maksevõimet, on Euroopa Kohus kohtuasjas SGL Carbon juba sedastanud, et nimetatud alapunkt ei sea kuidagi kahtluse alla eespool mainitud kohtupraktikat. Nagu Euroopa Kohus kõnealuses asjas märkis, saab maksevõime olla asjakohane üksnes „konkreetses sotsiaalses kontekstis”, mis seisneb trahvi maksmise tagajärgedes eelkõige töötuse suurenemise näol või puudutatud ettevõtjast tootmisahelas ees- või tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemises. ( 37 )

93.

Seda arvestades nõustun Esimese Astme Kohtuga, et ühenduse õigus ei välista teatava ettevõtja maksevõimetust või likvideerimist ühenduse ametiasutuse võetud meetme tagajärjel kui sellist. Liiati ei ole SGL tõendanud konkreetse sotsiaalse konteksti olemasolu eespool kirjeldatud tähenduses.

94.

Nendel asjaoludel ei rikkunud Esimese Astme Kohus õigusnorme, lükates vaidlustatud kohtuotsuse punktis 333 tagasi väite, et komisjon jättis arvestamata SGL-i maksevõime.

95.

Sellepärast tuleb viies väide tagasi lükata.

96.

Kuues väide on suunatud vaidlusaluse otsuse punktide 408-415 vastu, kus Esimese Astme Kohus lükkas tagasi väited, millega SGL taotles vaidlusaluse otsuse artikli 3 kolmandas lõigus ette nähtud intressimäära (6,75%) ja komisjoni 20. detsembri 2002. aasta kirjas ette nähtud intressimäära (2%) tühistamist.

97.

SGL jääb Esimese Astme Kohtule esitatud argumentide juurde, mille kohaselt ettenähtud intressimäärad on liiga suured ning vaidlusaluse otsuse vastav lõik tuleks tühistada. Tasumisele kuuluv eriti kõrge intress kujutab endast lõppkokkuvõttes lisatrahvi, millel ei ole õiguslikku alust.

98.

Komisjon väljendab seisukohta, et SGL-i argumendid – mis on seotud asjaolude tuvastamisega ning kordavad Esimese Astme Kohtule juba esitatud argumente – on vastuvõetamatud või vähemalt alusetud.

99.

Esiteks tuleks märkida, et vastuseks väitele, mis käsitles vaidlusaluses otsuses ette nähtud intressimäära 6,75% õigusvastasust, viitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 411 õigesti kohtupraktikale, mille kohaselt hõlmab komisjonile määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel antud pädevus pädevust määrata kindlaks intressi määr ja tema otsuse elluviimiseks vajalikud täpsemad meetmed. ( 38 )

100.

Samuti sedastas Esimese Astme Kohus õigesti, et komisjonil oli õigus kasutada kõrgemat baasmäära kui keskmiselt laenusaajalt turul küsitav määr, niivõrd kui see oli vajalik trahvi maksmisega viivitamise ärahoidmiseks. ( 39 )

101.

SGL ei ole käesoleva apellatsioonimenetluse kontekstis osutanud, mil viisil eksis Esimese Astme Kohus vaidlusaluse kohtuotsuse punktis 412 sisalduvas järelduses, et komisjon ei ületanud intressimäära kehtestamisel talle eespool viidatud aktiga antud kaalutlusõiguse piire. Selle asemel SGL sisuliselt kordab Esimese Astme Kohtus juba läbi vaadatud argumente seoses intressimäära liigsuurusega, seega tegelikult taotledes uuesti läbivaatamist. ( 40 ) Sellepärast tuleb käesolev väide selles osas vastuvõetamatuks tunnistada.

102.

Teiseks olen seisukohal, et seoses väitega, mis käsitles ettevõtjate poolt trahvide tasumiseks tehtud esialgsetele maksetele kehtestatud 2% intressimäära õigusvastasust, tegi Esimese Astme Kohus õigesti, liigitades kõnealuse väite, mis nimetatud kohtule esitatud hagiavalduses ei sisaldunud, uueks väiteks Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 tähenduses. Seega sai Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 413 selle väite õigustatult tagasi lükata kui vastuvõetamatu. Seda vähem on SGL-l õigust seda väidet apellatsiooniastmes uuesti esitada.

103.

Seega tuleb kuues väide tagasi lükata.

104.

Eespool esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb jätta apellatsioonkaebus terves ulatuses rahuldamata.

105.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel, mida kohaldatakse kodukorra artikli 118 alusel ka menetluses olevate apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja SGL on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista SGL-lt.

106.

Eespool esitatud põhjendustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku: