ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (esimene koda)

19. juuni 2007

Kohtuasi T‑473/04

Cristina Asturias Cuerno

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a – Rahvusvahelise organisatsiooni teenistuses tehtud töö – Sisseseadmistoetus – Päevaraha

Ese:      Hagi, mille ese on nõue tühistada komisjoni 25. augusti 2004. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja 27. aprilli 2004. aasta kaebus ning keelduti maksmast Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punktis a ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust ja sellega seotud toetusi.

Otsus: Tühistada komisjoni 28. jaanuari ja 25. augusti 2004. aasta otsused. Hagejal on õigus saada Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjade VII lisa artiklis 4 ette nähtud kodumaalt lahkumise toetust, samuti sama lisa artiklis 5 ette nähtud sisseseadmistoetust. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata. Jätta kõik kohtukulud komisjoni kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Hagi – Täielik pädevus

2.      Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Saamise tingimused

(EÜ artikkel 189; personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a)

3.      Ametnikud – Töötasu – Kodumaalt lahkumise toetus – Saamise tingimused

(Personalieeskirjad, VII lisa artikli 4 lõike 1 punkt a)

4.      Ametnikud – Kulude hüvitamine – Päevaraha – Saamise tingimused

(Personalieeskirjad, artikkel 20 ja VII lisa artikkel 10)

1.      Personalieeskirjade artikli 91 lõike 1 viimane lause annab Esimese Astme Kohtule rahalistes vaidlustes täieliku pädevuse. Sellise täieliku pädevuse raames on Esimese Astme Kohus pädev tunnustama kodumaalt lahkumise toetuse ning sellega seotud toetuste saamise õiguse olemasolu.

(vt punkt 23)

Viited: 8. aprill 1992, kohtuasi T‑18/91: Costacurta Gelabert vs. komisjon (EKL 1992, lk II‑1655, punkt 50); 30. november 1993, kohtuasi T‑15/93: Vienne vs. parlament (EKL 1993, lk II‑1327, punkt 41) ja 12. detsember 1996, kohtuasi T‑33/95: Lozano Palacios vs. komisjon (EKL AT 1996, lk I‑A‑575 ja II‑1535, punkt 67).

2.      Enne ühenduste teenistusse asumist Euroopa Parlamendi liikme assistendina töötamine kujutab endast rahvusvahelisele organisatsioonile tehtud tööd personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a teises taandes ette nähtud kodumaalt lahkumise toetuse saamisest erandi kohaldamisel. Esiteks teeb parlamendi assistent tööd parlamendile, kuna ta aitab oma tööülesannete ja kohustuste piires kaasa asutamislepinguga parlamendile ja tema liikmetele antud ülesannete täitmisele ja elluviimisele. Teiseks on tal selle institutsiooniga otsene seos, kuna parlamendiliikmeid ei saa institutsiooni endaga võrreldes pidada kolmandateks isikuteks. Nagu sätestab EÜ artikkel 189, koosneb parlament „riikide rahvaste esindajatest”, st „parlamendiliikmetest”. Parlamendisaadikud kuuluvad seega lahutamatult institutsiooni ning mandaati täites kattuvad nii omavahel parlament ja selle liikmed. Parlamendisaadikud võtavad oma valimistel saadud mandaadi raames tööle assistente, kes osutavad saadikutele nende ülesannete täitmiseks vajalikku abi.

Seda järeldust ei muuda esiteks õigusnormid, mille kohaselt peavad parlamendisaadik ja assistent sõlmima eraõigusliku lepingu, milles on otseselt sätestatud, et parlamenti ei saa pidada assistendi tööandjaks või lepingupartneriks ning et assistendi kaebuste suhtes on institutsiooni vastutus välistatud, ega teiseks ka neid sätteid rakendavad lepingutingimused. Nende sätete ja lepingutingimuste eesmärk näib olevat ainult parlamendi vastutuse välistamine parlamendisaadikute assistentide lepingust tulenevate õiguste, rahaliste ning sotsiaalkindlustuse küsimustega seoses. See, kas kaks poolt on õiguslikult seotud või mitte, sõltub nendevaheliste suhete olemusest ja sisust, mille kvalifitseerimine kuulub mitte poolte endi, vaid ainult Esimese Astme Kohtu pädevusse. Seevastu asjaolu, et parlament reguleerib assistentide staatuse põhiaspektid, teostab halduskontrolli nende töölevõtmise üle parlamendisaadikute poolt ning põhimõtteliselt on otse vastutav nende tööle või osutatud teenustele vastava töötasu maksmise eest, näitab, kui kunstlik oleks pidada parlamenti assistentide suhtes kolmandaks isikuks ning väita, et selle institutsiooni ja tema liikmete assistentide vahel ei ole otsest õiguslikku seost.

(vt punktid 48, 51, 52, 57, 60, 61, 63, 69 ja 70)

Viited: 20. märts 1991, kohtuasi T‑1/90: Pérez-Mínguez Casariego vs. komisjon (EKL 1991, lk II‑143, punkt 38); 15. juuli 1993, kohtuasi T‑115/92: Hogan vs. parlament (EKL 1993, lk II‑895, punkt 36); 22. märts 1995, kohtuasi T‑586/93: Kotzonis vs. EMSK (EKL 1995, lk II‑665, punkt 21) ja 10. juuni 2004, kohtuasi T‑276/01: Garroni vs. parlament (EKL AT 2004, lk I‑A‑177 ja II‑795, punkt 52).

3.      Personalieeskirjade VII lisa artikli 4 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et selle artikli kohaselt on kodumaalt lahkumise toetuse andmisel otsustav kriteerium ametniku alaline elukoht enne teenistusse asumist ning alaliseks elukohaks on koht, kuhu asjaomane isik on püsivalt või peamiselt koondanud oma huvid kavatsusega anda sellele püsiv tähendus. Pelgalt asjaolust, et isik elab välisriigis ülikooliõpingute või kutsealase praktika läbimiseks, ei saa eeldada kavatsust koondada on oma huvid püsivalt sellesse riiki.

(vt punktid 73 ja 74)

Viited: 15. september 1994, kohtuasi C‑452/93 P: Magdalena Fernández vs. komisjon (EKL 1994, lk I‑4295, punkt 21); 13. detsember 2004, kohtuasi T‑251/02: E. vs. komisjon (EKL AT 2004, lk I‑A‑359 ja II‑1643, punkt 53) ja 25. oktoober 2005, kohtuasi T‑229/02: Dedeu i Fontcuberta vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑303 ja II‑1377, punkt 66).

4.      Selleks et teha päevaraha saamise jaoks kindlaks, kas ametnik pidi personalieeskirjade artiklis 20 osutatud kohustuste täitmiseks elukohta vahetama, tuleb arvesse võtta elukohta, kuhu on koondunud tema huvid. Selles osas on teatud ajavahemiku jooksul võimalik kahe elukoha omamine: üks on alaline elukoht ning teine on koht, kus isik peamiselt töötab. Seega ei saa pelgalt asjaolust, et asjaomane isik töötas töölevõtmisele eelnenud ajavahemikul oma teenistuskohast erinevas kohas, tuletada seda, et tema kavatsuseks oli huvide püsiv koondamine viimati nimetatud kohta, kui selle isiku ametialasest ja isiklikust olukorrast nähtuvad elemendid sellise kavatsuse olemasolu ei kinnita.

(vt punktid 84 ja 87)

Viited: 11. august 1995, kohtuasi C‑43/94 P: parlament vs. Vienne (EKL 1995, lk I‑2441, punkt 21); eespool viidatud kohtuotsus Lozano Palacios vs. komisjon, punkt 47, ja eespool viidatud kohtuotsus E. vs. komisjon, punkt 73.